20090730
Lavastus "Startup" septembris
...ehk miks on Teater NO99 mängukavas lavastuse kõikide etenduste järgi märge "broneeritud".
Alex istub pooleldi valmis ehitatud rääbakas kontoriruumis. Ta vastas istub üks naine jalg üle põlve. Nikita on pikk ja ta kannab pikka ühestükis olevat särkpüksi. Nähtavasti ise õmmeldud. Jalas on tal rohelised sukad. Ta tuli jalgrattaga, mille on toetanud vastu ehitustolmust seina. Väikeste kummidega jalgratta külge on nööriga seotud üks suur tugitool.
“Miks su ratta pakiraami küljes on tool?”
“Tegelen oma korteri sisustamisega. Iga päev. Juba kaks aastat.”
“Miks?”
“See on nii põnev. Nüansidega mängimine.”
“Sa kellegi teise arvamust ei küsi, kui tooli ostad?”
“Ei küsi, mulle meeldib see tool.”
“Ja sellest piisab?”
“Ma teen täpselt nii nagu mul tunne on, nii on kõige õigem. Ma pean ühekaupa kõik asjad ostma, või veel parem, ise valmis tegema, disainiasjad - riided, mööbli, ka kingitused, mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen üldisele maitsele.”
“See ongi su viga, sul läheb süda pahaks. See tool jääb siia kontorisse.”
“Ei jää, ma ostsin selle endale esikusse.”
“Ma ostan sult selle tooli ära.”
“See tool ei ole müügiks.”
“Korraldame kirbuturu! Pane oma lett ülesse senikaua, kui ma vetsus käin.”
“Miks? Siin? Kellele? Mida ma müün?”
“Minule. Kõike, mis sul kaasas on. Tahad sa seda tööd või ei taha?”
Alex tõuseb püsti. Võtab oma ülikonna taskust suitsu ja marsib uksest välja. Pomiseb veel läbi hammaste.
“Kui vana sa oled? Kuusteist?
“Kolmkümmend kaheksa.”
Alex läheb ukses välja. Nikita istub minuti või paar käed ristis ja ei mõtlegi end liigutada. Aga tal on vaja tööd ja raha ning oma mõtetes on ta jõudnud paika panna, et mingil seletamatul põhjusel tundub Alex huvitav inimene. Kentsakas tööintervjuu. Nikita on naine, kes januneb huvitavate inimeste ja nende kiiksude järgi. Ta tõuseb püsti ning läheb oma kokkupandava vanaaegse jalgratta juurde. Selliseid jalgrattaid on Tallinnas ainult paar, need on tõelised uunikumid. Nikita arutab nööri lahti ning tõstab rohelise mustriga tugitooli pakiraamilt maha.
Kui palju maksab see tugitool? Palju maksab tema jalgratas?
Ei, jalgratast ei müü ta mitte kunagi. Nikita keerab oma käekoti sisu ümber, mis tal siit müüa oleks? Kaks tampooni, poolik croissant, kollase korpusega mobiil, traadist isetehtud võtmehoidja… Käib uks, Nikita võbatab, kurat ma sõiman sel mehel näo täis, kirbuturg on nõme mõte.
Sisse astub üks vibelevate silmadega poiss, kel on jalas tennised ja kitsad püksid. Kes see on? Alexi käsilane?
“See vist on vale ruum. Ehitajate ladu. Aga ma küsin,” mõtleb poiss.
“Tere, minu nimi on Marius, ma tulin töökuulutuse peale.”
“Tere, mina olen Nikita, ma tulin ka töökuulutuse peale.”
“Lahe ratas ja tugitool.”
“Tänan. Palju need maksta võiks?”
“Rattale peaks teise koha juurde ehitama ja tugitool tuleks punaseks värvida,” ütleb poiss kätega vehkides, nähtavasti on ta kohe valmis asuma monteerima.
“Miks?”
“Liiga tavalised, täpselt samasugused nagu kõigil on.”
Nikita tahab kohe emotsionaalselt tagasi teha, õnneks leiab ta poisi välimuses nõrga koha.
“Miks sul silmad võbelevad nagu narkomaanil?”
Poiss hakkab silmi hõõruma. Kissitab.
“Vabandust. Vaatasin öö läbi Internetis huvitavaid videosid.”
Järjekordne arvutihaige, mõtleb Nikita.
“Öösel magatakse. Joo õhtuti kummeliteed. Miks sa arvad, et ta peaks sinu palkama enne kui minu?”
Nikita on otsekohene naine, ta on kindel, et kui see pole Alexi käsilane, siis on see poiss konkurent. Aga Nikital on kohe tööd ja raha vaja.
“Ma ei tea. Ma olen mees,” vastab vibelevate silmadega poiss.
“Mis see peaks tähendama?”
“Ma olen noorem.”
“Tattnina.”
“Palun vabandust. Ega ma paha pärast. Niisama. Sa küsisid, ma vastan. Sa siis ootad ka siin kedagi.”
Nikitale meeldib, kui meesterahvas ütleb “Palun vabandust”, olgu ütleja kasvõi poisike.
“Peremeest. Läks korraks ära. Käskis mul kirbuturu oma asjadest teha.”
“Lahe. Kas ma võin ka?”
“Mida sa võid? Ära mine üle piiri mökutamise ja rumalate küsimustega.”
“Sa lubad?”
“Kas ma olen su ema nägu, et sulle midagi luban.”
Marius hakkab oma põhjatutest taskutest ja seljakotist asju välja tõstma. Rularattad, õngekonksud, kaks mobiiltelefoni, kõrvaklapid, kliendikaardid, paar t-särki... Nikita vaatab asju ja ta ei saa jätta järgmist küsimust esitamata.
“Kas sa elad tänaval? Oled kodutu?”
“Ei, ma elan Kalamajas, maksan üüri kuussada krooni kuus, talvel kütan ahju lepapuudega.”
“Aga miks sa siukest pahna kannad kaasas, kui sul kodu olemas on?”
“On lihtsalt kotti jäänud. Sa võid midagi tasuta endale võtta.”
“Ma ei taha midagi.”
“Roosad stringid, tutikad H&M Saksamaa poest, number 39. Sulle peaks minema.”
“Jäta järgi.”
“Solaariumi kliendikaart, iga kolmas kord on tasuta.”
“Ainult ajudeta kalkunid käivad end vabatahtlikult praadimas.”
Uks käib ja sisse astub Alex. Suits on ees. Vaikus, Alex vaatab üle kirbuturu kauba.
Esmaspäeval 3. augustil lähevad müüki Teater NO99 septembri ja oktoobri piletid, kõik teised lavastused peale "Startup"'i. Ei, ärge kartke seda, et lavastust müüakse edaspidi ainult grupibroneeringute alusel organisatsioonidele. Vastupidi, tuleb just üksikmüük, kuid piletid on saadaval paari nädala pärast, ca 10. august. Annan teada, kui
Kuid samas ei saa väita, et "Startup" ei sobiks vaatamiseks kogu kollektiiviga ühiselt a la koos läbi elatava koosolekuna. Võib üksi, võib kaaslasega, võib koos töökaaslastega.
Seega, 99% tõenäosusega kuus etendust septembris (16/17/21/22/24/25), püsige lainel.
Ja kui "Startup" oleks romaan, siis on võimalik, et see romaan algas nii. Sel lõigul pole mingit seost lavastusega, ainult tegelasnimed on samad.
1
“Miks su ratta pakiraami küljes on tool?”
“Tegelen oma korteri sisustamisega. Iga päev. Juba kaks aastat.”
“Miks?”
“See on nii põnev. Nüansidega mängimine.”
“Sa kellegi teise arvamust ei küsi, kui tooli ostad?”
“Ei küsi, mulle meeldib see tool.”
“Ja sellest piisab?”
“Ma teen täpselt nii nagu mul tunne on, nii on kõige õigem. Ma pean ühekaupa kõik asjad ostma, või veel parem, ise valmis tegema, disainiasjad - riided, mööbli, ka kingitused, mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen üldisele maitsele.”
“See ongi su viga, sul läheb süda pahaks. See tool jääb siia kontorisse.”
“Ei jää, ma ostsin selle endale esikusse.”
“Ma ostan sult selle tooli ära.”
“See tool ei ole müügiks.”
“Korraldame kirbuturu! Pane oma lett ülesse senikaua, kui ma vetsus käin.”
“Miks? Siin? Kellele? Mida ma müün?”
“Minule. Kõike, mis sul kaasas on. Tahad sa seda tööd või ei taha?”
Alex tõuseb püsti. Võtab oma ülikonna taskust suitsu ja marsib uksest välja. Pomiseb veel läbi hammaste.
“Kui vana sa oled? Kuusteist?
“Kolmkümmend kaheksa.”
Alex läheb ukses välja. Nikita istub minuti või paar käed ristis ja ei mõtlegi end liigutada. Aga tal on vaja tööd ja raha ning oma mõtetes on ta jõudnud paika panna, et mingil seletamatul põhjusel tundub Alex huvitav inimene. Kentsakas tööintervjuu. Nikita on naine, kes januneb huvitavate inimeste ja nende kiiksude järgi. Ta tõuseb püsti ning läheb oma kokkupandava vanaaegse jalgratta juurde. Selliseid jalgrattaid on Tallinnas ainult paar, need on tõelised uunikumid. Nikita arutab nööri lahti ning tõstab rohelise mustriga tugitooli pakiraamilt maha.
Kui palju maksab see tugitool? Palju maksab tema jalgratas?
Ei, jalgratast ei müü ta mitte kunagi. Nikita keerab oma käekoti sisu ümber, mis tal siit müüa oleks? Kaks tampooni, poolik croissant, kollase korpusega mobiil, traadist isetehtud võtmehoidja… Käib uks, Nikita võbatab, kurat ma sõiman sel mehel näo täis, kirbuturg on nõme mõte.
Sisse astub üks vibelevate silmadega poiss, kel on jalas tennised ja kitsad püksid. Kes see on? Alexi käsilane?
“See vist on vale ruum. Ehitajate ladu. Aga ma küsin,” mõtleb poiss.
“Tere, minu nimi on Marius, ma tulin töökuulutuse peale.”
“Tere, mina olen Nikita, ma tulin ka töökuulutuse peale.”
“Lahe ratas ja tugitool.”
“Tänan. Palju need maksta võiks?”
“Rattale peaks teise koha juurde ehitama ja tugitool tuleks punaseks värvida,” ütleb poiss kätega vehkides, nähtavasti on ta kohe valmis asuma monteerima.
“Miks?”
“Liiga tavalised, täpselt samasugused nagu kõigil on.”
Nikita tahab kohe emotsionaalselt tagasi teha, õnneks leiab ta poisi välimuses nõrga koha.
“Miks sul silmad võbelevad nagu narkomaanil?”
Poiss hakkab silmi hõõruma. Kissitab.
“Vabandust. Vaatasin öö läbi Internetis huvitavaid videosid.”
Järjekordne arvutihaige, mõtleb Nikita.
“Öösel magatakse. Joo õhtuti kummeliteed. Miks sa arvad, et ta peaks sinu palkama enne kui minu?”
Nikita on otsekohene naine, ta on kindel, et kui see pole Alexi käsilane, siis on see poiss konkurent. Aga Nikital on kohe tööd ja raha vaja.
“Ma ei tea. Ma olen mees,” vastab vibelevate silmadega poiss.
“Mis see peaks tähendama?”
“Ma olen noorem.”
“Tattnina.”
“Palun vabandust. Ega ma paha pärast. Niisama. Sa küsisid, ma vastan. Sa siis ootad ka siin kedagi.”
Nikitale meeldib, kui meesterahvas ütleb “Palun vabandust”, olgu ütleja kasvõi poisike.
“Peremeest. Läks korraks ära. Käskis mul kirbuturu oma asjadest teha.”
“Lahe. Kas ma võin ka?”
“Mida sa võid? Ära mine üle piiri mökutamise ja rumalate küsimustega.”
“Sa lubad?”
“Kas ma olen su ema nägu, et sulle midagi luban.”
Marius hakkab oma põhjatutest taskutest ja seljakotist asju välja tõstma. Rularattad, õngekonksud, kaks mobiiltelefoni, kõrvaklapid, kliendikaardid, paar t-särki... Nikita vaatab asju ja ta ei saa jätta järgmist küsimust esitamata.
“Kas sa elad tänaval? Oled kodutu?”
“Ei, ma elan Kalamajas, maksan üüri kuussada krooni kuus, talvel kütan ahju lepapuudega.”
“Aga miks sa siukest pahna kannad kaasas, kui sul kodu olemas on?”
“On lihtsalt kotti jäänud. Sa võid midagi tasuta endale võtta.”
“Ma ei taha midagi.”
“Roosad stringid, tutikad H&M Saksamaa poest, number 39. Sulle peaks minema.”
“Jäta järgi.”
“Solaariumi kliendikaart, iga kolmas kord on tasuta.”
“Ainult ajudeta kalkunid käivad end vabatahtlikult praadimas.”
Uks käib ja sisse astub Alex. Suits on ees. Vaikus, Alex vaatab üle kirbuturu kauba.