20090708
Mitu dimensiooni
Jõudsin maalt tagasi. Üle viie päeva netis. Tore on avastada, et Tallinn 2011 filmiideede konkursil sai "Mitu dimensiooni" äramärkimise osaliseks. Kirjutasin seda ühe õhtu, oleksin pidanud rohkem süvenema. Kuigi žürii märgib, et konkurss ei andnud loodetud tulemusi, siis ütlen ma, et 58 töö hulgast viie auhinnalise hulgas olla on kah asi.
MITU DIMENSIOONI
Mereäärse linna lugu
Kaameraga varustatud langevarjur hüppab Tallinna lahe kohal lennuki pealt alla. Langevarjuri küljes on sukeldumisvarustus, ta maandub vette ning sukeldub koheselt Tallinna lahte. Õhus toetavad peategelast teised langevarjurid ning vee all on peategelasel vastas sukeldujad. Kui langevarjur on linna kohal, siis elavad Tallinna elanikud kaasa inimesele “kes esimest korda elus hüppab langevarjuga”. Vee all kohtab langevarjur “omas ajas elavaid suursuguseid inimesi”.
Tegemist on dokumentaal-eksperimendiga, mille aluseks on reaalne eksperiment, mis töödeldakse ümber fantaasiarikkaks kohati animeeritud seikluseks. Kogu filmi on segunenud kaks stiili – dokumentalistika ja fantaasia. Teravad ja järsud ümberlülitused ühelt teisele. Võib kasutada animatsiooni.
Mõte on teha film, mis näitaks Tallinnat uue nurga alt. Jutustaks loo, mis oleks põnevam kui linnatutvustav promo. Filmi eesmärk (loo põhjaks) on “päris asi”, mis on piisavalt hullumeelne, et jääks meelde ning looks kultuurilise dimensiooni, mis on inspireeritud inimese viibimisest mere ja linna kohal ning mere ja linna all.
Tuleks õpetada üks professionaalne langevarjur sukelduma või professionaalne sukelduja langevarjuga hüppama.
Lennuk. Inimene vaatab lennuki aknast välja. On näha merd ja mereäärset linna. Tallinnat. Lennuk läheneb linnale. Keegi küsib oma mõtetes aknast väljavaatavalt inimeselt küsimuse.
KÜSIMUS
Oled sa kunagi mõelnud, et mis tunneks võiks olla lennukist alla hüpata?
*
Inimene haaratakse istmelt püsti. Selgub, et ta istub hoopis langevarjurite lennukis, mitte tavalises reisilennukis. Inimesele pannakse sukelduja ülikond ja langevari selga ning otsa ette seotakse kaamera.
Inimene lükatakse lennukist välja. Näeme pilti tema otsaees olevast POV kaamerast. Inimene kukub, näeme merd ja linna, kogu kukkumise vältel läheb kaamera pilt täpsemaks. Kukkumine toimub kiiresti, inimene on hirmul.
Korraga on inimese ümber teised langevarjurid. Neil on käes mobiiltelefonid, mille pealt saadavad nad Twitteri, Skype-i vms sõnumeid a la “Ta kukub väga kiiresti.”, “Ohtlik”, “Esimest korda elus...” Sõnumid ja fotod kukkuvast inimesest lähevad kiirelt netti ülesse.
Juba suunavad Tallinna tänavatel ja rõdudel inimesed pilgud taeva poole. Mõni haarab binokli. Inimesed vaatavad fotosid, mis on saadetud neile õhust toimuvast läbi Interneti. Kõikides Tallinna välikohvikutes on Wifi, kogu linn on kaetud tasuta traadita internetiga – kõik saavad osa sellest, mis õhus toimub. Inimene kukub.
Abitult langev langevarjur tahab küsida teistelt langevarjuritelt abi, aga need on väga tšillid. Näitavad, et kõik on OKEI, näitavad talle pilte oma mobiilidest. Mõni teine langevarjur annab peategelasele märku, et tõmba nöörist. Langevarjur tõmbabki ning langevari läheb lahti. Üle Tallinna kõlab aplaus, fotod ja lühisõnumid: “Ta sai sellega hakkama” jms. levivad. Langevarjur on kangelane justkui jõkke lennukiga maandunud piloot.
Inimene sõidab langevarjuga üle Tallinna, näeme POV kaamerast linna. Aga langevari kandub mere kohale. Olukord muutub taas inimese jaoks ohtlikuks. Nüüd pildistatakse ja filmitakse langevarjuri kukkumist ka maismaalt ja rannast.
Langevarjur maandub vette ning kukub koheselt vee alla. Vee all elavad sukeldujad, kes võtavad langevarjuril varju küljest ära. Sukeldujad elavad laevavrakkidest, mis on justkui linnatänavad, kus aeg on ammu seisma jäänud. Siin on iidsed kombed, habemetega mehed, kaunilt riides käivad prouad ning veealustel tänavatel suured pikad raamaturiiulid.
Vee alla kukkunud inimene õpetatakse sõbraliku instruktori poolt sukelduma ning ta ujub ringi. Näeb igal hetkel uusi asju. Merepõhjas on vana restoran, kus istuvad suursugused härrad, kes söövad värskeid tomateid ja kurke, mida serveerivad neile laevavraki kõrval olevalt põllult tanudes neiud. Kuskil taimede vahel mängivad suursuguselt riides lapsed jalgpalli. Inimesed ja kalad ujuvad läbisegi. Kuskil teeb pühendunult proovi sümfooniaorkester, kuskil tantsib naiskollektiiv hoogsalt. Inimene ujub ringi ning imestab. Tüdrukud tõmbavad mehe tantsu sisse.
Kui õhuballoon hakkab tühjaks saama, siis sukeldujad annavad inimesele märku, et tal on aeg pinnale tõusta.
*
Inimene on linnast lahkumas, just parasjagu lennukisse sisse astumas. Lehvitab. Ta on täiesti läbimärg. Lehvitab ärasaatvatele inimestele. Lennuk on pargitud Tallinna sadama kai äärde. Mees läheb lennukisse. Kalapaat veab lennuki avamerele. Lennuk sukeldub korraks meresügavustesse ning inimene näeb lennukiaknast merepõhja elanikke, siis sööstab lennuk veest välja taevasse ning langevarjurid lendlevad lennukist mööda justkui linnuparv. Inimene vaatab lennuki aknast välja ning näeb eemalduvat Tallinna.
“Heade üllatuste maa.”
*
MITU DIMENSIOONI
Mereäärse linna lugu
Kaameraga varustatud langevarjur hüppab Tallinna lahe kohal lennuki pealt alla. Langevarjuri küljes on sukeldumisvarustus, ta maandub vette ning sukeldub koheselt Tallinna lahte. Õhus toetavad peategelast teised langevarjurid ning vee all on peategelasel vastas sukeldujad. Kui langevarjur on linna kohal, siis elavad Tallinna elanikud kaasa inimesele “kes esimest korda elus hüppab langevarjuga”. Vee all kohtab langevarjur “omas ajas elavaid suursuguseid inimesi”.
Tegemist on dokumentaal-eksperimendiga, mille aluseks on reaalne eksperiment, mis töödeldakse ümber fantaasiarikkaks kohati animeeritud seikluseks. Kogu filmi on segunenud kaks stiili – dokumentalistika ja fantaasia. Teravad ja järsud ümberlülitused ühelt teisele. Võib kasutada animatsiooni.
Mõte on teha film, mis näitaks Tallinnat uue nurga alt. Jutustaks loo, mis oleks põnevam kui linnatutvustav promo. Filmi eesmärk (loo põhjaks) on “päris asi”, mis on piisavalt hullumeelne, et jääks meelde ning looks kultuurilise dimensiooni, mis on inspireeritud inimese viibimisest mere ja linna kohal ning mere ja linna all.
Tuleks õpetada üks professionaalne langevarjur sukelduma või professionaalne sukelduja langevarjuga hüppama.
Lennuk. Inimene vaatab lennuki aknast välja. On näha merd ja mereäärset linna. Tallinnat. Lennuk läheneb linnale. Keegi küsib oma mõtetes aknast väljavaatavalt inimeselt küsimuse.
KÜSIMUS
Oled sa kunagi mõelnud, et mis tunneks võiks olla lennukist alla hüpata?
*
Inimene haaratakse istmelt püsti. Selgub, et ta istub hoopis langevarjurite lennukis, mitte tavalises reisilennukis. Inimesele pannakse sukelduja ülikond ja langevari selga ning otsa ette seotakse kaamera.
Inimene lükatakse lennukist välja. Näeme pilti tema otsaees olevast POV kaamerast. Inimene kukub, näeme merd ja linna, kogu kukkumise vältel läheb kaamera pilt täpsemaks. Kukkumine toimub kiiresti, inimene on hirmul.
Korraga on inimese ümber teised langevarjurid. Neil on käes mobiiltelefonid, mille pealt saadavad nad Twitteri, Skype-i vms sõnumeid a la “Ta kukub väga kiiresti.”, “Ohtlik”, “Esimest korda elus...” Sõnumid ja fotod kukkuvast inimesest lähevad kiirelt netti ülesse.
Juba suunavad Tallinna tänavatel ja rõdudel inimesed pilgud taeva poole. Mõni haarab binokli. Inimesed vaatavad fotosid, mis on saadetud neile õhust toimuvast läbi Interneti. Kõikides Tallinna välikohvikutes on Wifi, kogu linn on kaetud tasuta traadita internetiga – kõik saavad osa sellest, mis õhus toimub. Inimene kukub.
Abitult langev langevarjur tahab küsida teistelt langevarjuritelt abi, aga need on väga tšillid. Näitavad, et kõik on OKEI, näitavad talle pilte oma mobiilidest. Mõni teine langevarjur annab peategelasele märku, et tõmba nöörist. Langevarjur tõmbabki ning langevari läheb lahti. Üle Tallinna kõlab aplaus, fotod ja lühisõnumid: “Ta sai sellega hakkama” jms. levivad. Langevarjur on kangelane justkui jõkke lennukiga maandunud piloot.
Inimene sõidab langevarjuga üle Tallinna, näeme POV kaamerast linna. Aga langevari kandub mere kohale. Olukord muutub taas inimese jaoks ohtlikuks. Nüüd pildistatakse ja filmitakse langevarjuri kukkumist ka maismaalt ja rannast.
Langevarjur maandub vette ning kukub koheselt vee alla. Vee all elavad sukeldujad, kes võtavad langevarjuril varju küljest ära. Sukeldujad elavad laevavrakkidest, mis on justkui linnatänavad, kus aeg on ammu seisma jäänud. Siin on iidsed kombed, habemetega mehed, kaunilt riides käivad prouad ning veealustel tänavatel suured pikad raamaturiiulid.
Vee alla kukkunud inimene õpetatakse sõbraliku instruktori poolt sukelduma ning ta ujub ringi. Näeb igal hetkel uusi asju. Merepõhjas on vana restoran, kus istuvad suursugused härrad, kes söövad värskeid tomateid ja kurke, mida serveerivad neile laevavraki kõrval olevalt põllult tanudes neiud. Kuskil taimede vahel mängivad suursuguselt riides lapsed jalgpalli. Inimesed ja kalad ujuvad läbisegi. Kuskil teeb pühendunult proovi sümfooniaorkester, kuskil tantsib naiskollektiiv hoogsalt. Inimene ujub ringi ning imestab. Tüdrukud tõmbavad mehe tantsu sisse.
Kui õhuballoon hakkab tühjaks saama, siis sukeldujad annavad inimesele märku, et tal on aeg pinnale tõusta.
*
Inimene on linnast lahkumas, just parasjagu lennukisse sisse astumas. Lehvitab. Ta on täiesti läbimärg. Lehvitab ärasaatvatele inimestele. Lennuk on pargitud Tallinna sadama kai äärde. Mees läheb lennukisse. Kalapaat veab lennuki avamerele. Lennuk sukeldub korraks meresügavustesse ning inimene näeb lennukiaknast merepõhja elanikke, siis sööstab lennuk veest välja taevasse ning langevarjurid lendlevad lennukist mööda justkui linnuparv. Inimene vaatab lennuki aknast välja ning näeb eemalduvat Tallinna.
“Heade üllatuste maa.”
# posted by Mart : 00:11
