kunst pole elu

Täna hommikul mängiti Niine 11 kontorisaalis viimast korda "Startupi". Etendus oli sündmusterohke, sellepärast annan välja kolm anonüümset ja olematut auhinda:

Patsidega tüdrukule, kes tormas saalist välja ning ukse taga põhjendas intspitsendile iseend nii "Mina ei saa seda vaadata, see mees seal on nii kuri teiste vastu!"

"Milline mees?", küsiti talt..

"No see, direktor!"

Teater on elu.

Rasedale naisele, kel jäi kord pöial Niine 11 massiivse ukse vahele. Aga ikka tuli nüüd seekord vaatama ning kahjuks jah, oli vist õhupuudus publiku rohkuse tõttu saalis nii suur, et jäi seegi kord kogu tükk tal nägemata.

Mingi süsteem oli genereerinud Startupi pileti kahele inimesele nii, et pileti peal oli mitte Niine 11 vaid Teater NO99 asukoht Sakala 3, nii nad hilinesid tükile ca 20 minutit, aga siiski olid nõus vaatama. Siuksed apsakad on väga halvad ja piinlikud. Aga mu arust see meesterahvas isegi naeratas ja oli heatujuline pärast.

Julm oli muidugi vaadata, kuidas saabusid täna lavamehed ja hakkasid lava ja publikutellinguid koheselt lahti monteerima. Teater on kaduv kunst.

Nikita (Kristel) ja Tim (Jaak) joonistasid teineteisega kokku leppimata tahvlitele ühte ja sama ideed. Läbipaistvad allveelaevad - turismibussid.