20090906
kui halvasti saab nädalavahetus minna
Reedel sõitsin üksin maale. Ilm oli veel enam-vähem. Laupäeval ärkasin üles, köha-nohu. Läksin õue, saagisin laudu. Hakkas kõvasti sadama. Süda läks väga äkki pahaks. Vajusin kössi, mobiili aku oli tühi. Oksendasin köögis lamades kolm tundi, siis suutsin ahju tule teha ja maja läks soojaks. Vedasin end voodisse, õnneks uinusin. Ärkasin õhtul ülesse, sama kiirelt, kui äkiline haigus oli tekkinud, oli ta ka kadunud. Vaatasin kuidas Eesti võrkpallurid pähe saavad, vaatasin kuidas Eesti jalgpallurid pähe saavad, läksin magama.
Pühapäeval sadas veel hullemini, kuidagi korjasin õunapuude alt ubinaid kaasa. Sõitsin Võrru jalkamängule, oli kohutav mäng, kaotasime nagu kõige hullem võistkond kõige rumalamatest väravatest nõrgale võistkonnale 0-2 ja tõmbasin lihase ära, aga kuna vahetusmehi polnud, siis lonkasin platsil mängu lõpuni. Pärast mängu oli paras kodutu koera tunne.
Sõitsin Tallinnasse tagasi ja asusin tööd tegema, et homne esmaspäev ei kujuneks liiga hullumeelseks. Töö tegemine aitab halva nädalavahetuse vastu. Mul on juba palju parem. Lähen magama ja homme teen veel tööd, et unustada ja rõõmustada.