kunst pole elu

Käisin kinos. Mul on hea meel, et nägin seda filmi Sõpruses. Kaduvas kinos, mida ei asenda ükski Artis ega Cinamon. Sõprus on olnud alati kino, vähemalt niikaua kui mina olen elanud ja Tallinnas ja kahju, et see aeg saab otsa.

Kartmata seda, et inimesed, kes on selle filmiga seotud või näitlevad selles filmis loevad, mida kirjutan, ütlen ikka poole sõnaga, mis filmist arvan. (Lihtsalt olen jõudnud viimasel ajal seisukohale, et igal inimesel pole õigust igast asjast kõvasti arvata.)

Paljud ütlesid mulle (või olen lugenud), et see film on raske, et seda peaks vaatama puhanud peaga. Oli tänasest päevast äärmiselt väsinud ja see film ei osutunud üldse raskeks. Rahulikult vaatasin ja jõin õlut ja kohati film puudutas ja kohati oli näitlejate mäng nii halb, et ilus kaader ka seda ei päästnud. Mind ei huvita lugu ei kinos ega teatris, seega mingit räiget seoste otsingut mu peas ka ei toimunud ja ei tunne ma äärmiselt sügavalt Dantet.

Mida rohkem selliseid filme Eestis tehakse seda parem ja mind ei huvita, et enamus inimesi ei käi neid filme vaatamas ja enamus inimestele on ju suhteliselt savi ka, et kas Hollywoodi, Kaheksa ja kasiino majas on ka kino.

Mulle lihtsalt meeldib inimeste tükeldamine. Mitte nagu päriselt. Aga kuskil keegi kedagi tükeldab raudselt ja kuskil on raudselt pintsaklipslaste klubi, kus piinatakse noori tüdrukuid.

Jaanus Adamson blogis - olen nõus sellega, et jättis kaugeks, aga ega ma lähedust ei otsinudki, ma otsisin pilti ja hetki ja sain need kätte.

Donald Tomberg ajalehes "Sirp" - kui palju seoseid võib leida kui ainult tahta.