20091103
NYC 1. osa
Heathrow lennujaamas liiguvad erinevate terminalide vahel bussid ning British Airways lennule pääsemiseks tuleb läbida veelkordne turvakontroll - seekord ka jalanõud jalast. Kuid ei midagi, kõik läks libedalt, mitte ühtegi piiksu ning tundub, et prille kandvasse inimesesse suhtuvad piletikontsurebijad ning passikontroll kuidagi lahkemalt.
Suures lennujaamas äratasid kõige rohkem tähelepanu näomaske kandvad pisikesed pilusilmad. Nad vist kardavad pidevalt seagrippi.
London – NYC lennukile inimesi laadides juhtus selline viivitus, et vanamehest bussijuht ütles, et tema pole elu jooksul veel nii pikka ja korraldamata viivitust näinud. Nimelt sõidutati inimesed bussiga suure lennuki juurde, kuid jäeti bussi kahekümneks minutiks ootama, sest lennukisse laaditi teise külje pealt liftist ühte ratastoolis naisterahvast, kel oli vaja lennukis kohe ka tualetis ära käia. Aga lõpuks kõik laabus ning Boieng 777 on tõesti suur lennuk. Kolm istet vahekäigus ning kolm istet veel kummalgi pool akna ääres. Põhiliselt reisivad vanad turistid, kes kulistavad lennukis katkematult väikestest pudelistest veini ning koolilapsed, kes vist varsti asuvad lennukis kulli mängima. Mina sain joogiks Grolsch õlut. Kolm tundi on lennatud, neli pool on veel jäänud, istmete seljatugedel on väikesed telerid, millelt tagumine istuja saab vaadata filme, vaatasin siis ka veidi seda “Jääaega”, kus nad olid dinosauruste maal. Und ei tule.
Ja jõudsime siis kohale. Linn ongi nagu film. Inimesed on tänavatel ülekarakteriseeritud ja väga kirglikult usuvad, kes nad on. Seinast-seina tegelasi, Põhimõtteliselt võiks siin linnas lihtsalt istuda mõne suurema metroojaama (nt eile astusime rongile Madison Square Gardeni peatusest) läheduses ja lihtsalt vaadata. Väga palju suhteid on ära lavastatud.
Käisime hiinakas söömas, sõitsime metrooga koju ja nüüd on kell 5:44 hommikul ning uni on täiesti läinud. “Ärka vara, tee palju” on ajavahega harjumise slogan.
<< Home
