20091108
NYC 6. osa (7. november)
Koer situb tänaval. Koeraga on kaasas omanik, kel on näpus paberkott. Omanik võtab sita kotti ja jalutab 5th Avenuel edasi justkui oleks tal kotikeses pontšik nagu igal teisel inimesel. Linnas, mis kunagi ei maga, on koer õppinud sittuma kivi peale, sest parki õigel ajal jõudmine on vahemaade tõttu komplitseeritud.
NYC on koerte ja inimeste kooselus umbes Eesti ja Berliini vahepeal. Koerad küll käivad mõnede inimestega tänaval ringi, aga enamus poodide ja söögikohtade ustel on kiri "no dogs allowed". Berliin on koerte vabadus, Eesti on pea koerte põrgu.
Moma muuseum on suurepärane. Viiendalt korruselt alla tulles algatuseks õige kogus Magritte'i, Chagall'i jms. Hea kunsti ja hea muuseumi moodustab ruum, kuhu teosed on pandud. On lahe, kui muuseumil on ilusad laed ja linnaruumi on ka muuseumis.
Igaüks käib kunstisaalis nii nagu oskab. Mina oskan ainul nii käia, et nii kui ma saali sisse astun, siis saan ma kohe aru, mis töö mulle meeldib. Või kohe mulle ei meeldi saalis eksponeeritust miski ja ma lähen edasi järgmisse saali.Ühel korrusel oli fotonäitus, kus olid vanad mustvalged fotod, mis mulle eriti ei meeldinud. Aga ühel fotol oli üks must kiitsakas õrn tänavakorvpallur, kelle sotsiaalne valu jäi mind jälitama õhtuni.
Mulle on alati suured objektid meeldinud. Muuseumis rippus üks helikopter korruste vahel.
Jah, loomulikult oli muuseumis ka palju ameerika eelmise sajandi kunsti. Suht igavad on ausalt öeldes need Warholi tomatipurgid, poosid ei kütkesta. Huvitav oli vaadata hoopis kunstitunde või "kunstist arusaamise õppimise tunde", mis toimusid nii mõnegi teose ees. Head algatused olid ka paljudes saalides toimuvad laste hommikukunstitunnid, aga sellega ma ei ole päri, et kunstiõpetaja peaks lastega rääkima nagu multikangelane.
See on (vist!?) see jänes. Lavastuses NO83 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" räägib Eha Komissarov videos legendi, et Joseph Beuys viskas pärast 1965-ndal aastal toimunud performance'it jänese galerist René Blockile ja ütles "Tee tast midagi, sööme ta ära." Aga aasta hiljem (1966) on Beuys loonud teose "Eurasia Siberian Symphony 1963" ning siiski see originaaljänes elab oma (kunsti)elu edasi praegu New Yorgis.
Mulle meeldib tootedisain, lihtsalt mulle ei meeldi enamus tooteid ja enamus disaini, mis meie ümber on. Aga nii välgumihkli, õllepurgi, korgitseri kui fotofilmi leiutajad on kujundanud igaüks küll pisikese, aga järjepideva osa meie elust.
Pärast muuseumi sõime õiget burgsi. Shake Shack on kuulus putkakett, kus oli eile saba ca 45 minutit.
Aga ei ole mina elus paremat burgerit saanud. Korralik õige veiseliha. Ning ka friikartulid oli hoopis teise maitsega. Raudselt lähme sinna Shake Shack-i korra veel. Ainuke möödapanek oli see, et "root beer" on limonaad, mitte õlu. Ja veidi ebamugav on see, et igas söögikohas pannakse luba küsitamata pool joogitopsi alati jääd täis.
Pikk reis oli õhtul meil. Sõitsime jäähokit vaatama. New York Islanders mängib kodumänge Long Islandil, mis on suht kaugel New Yorgi kesklinnast. Kaks rongiümberistumist ja väike taksosõit musta mehega, kes pani takso tahaistmele kolm inimest ja ette kaks ja kimas rongijaamast jäähokihalli Nassau Coliseum juurde, nagu meist keegi hakkaks tagaistmel sünnitama.
Ajalugu lõi näkku laest, kui saalis oma pehmetele kohtadele maandusime. Aastatel (1979-1983) vormistati selles hallis neli Stanley karikat.
Mängu algus oli patriootlik, rulliti lahti suur USA lipp ning sõjaväelased laskusid laest köitega jääle. Endine sõjaväelane laulis hümni ning leinaseisak.
It's game time! New York Islanders - Atlanta Trashers. Kohalik sats võitis 6:3 (3:1; 2:1;1:1). Lahe oli, et väravaid tuli ja tuli. Nii mängu korraldus tase kui jäähoki tase tundusid viimase peal. Võib-olla ainult väravavahid kohati veidi imesid, sest ega vist ikka päris nii ka ei ole, et väravaid muudkui tuleb ja tuleb. Kuigi mängijad viskavad sellisel tasemel väga kiiresti ja iga litter on teel ristnurka või lati alla.Mängu vaadates võis näha, et asi käib nagu ikka kiired meeskonnamängud - kiirrünnakutel toetus selja taha ning võimalusel litter taha posti vabale mehele ning kui viskad peale, siis viska nii, et lendaks ka läbi külmkapi ukse.
Kui omad lõid värava, siis rahvas rõkkas. Lihtne, kuid suurepäraselt pakendatud emotsioon. Kõik seisakud, üleminekud, vaheajad olid saalis niimoodi ära täidetud, et tempo oli kogu aeg üleval. Muusikavalik oli maitsekas tümps.
Jäähoki on lahe ja kiire mäng. Soovitan kõigil vähemalt korra elus NHL-i vaadata. Muidu jääb NHL vaid Helar Osila või tema kaaslaste poolt ette loetud spordiuudiseks. Oma silm on kuningas.
Pärast mängu ootas meid halli ees sama taksojuht, kes pakkis jälle viis inimest oma kollasesse autosse ja lendas nagu välk metroojaama. Autos hakkas ta oma elust rääkima, aga ta rääkis niivõrd segaselt, et suurt ei saanud midagi aru. Igatahes tuli mul meelde hommikul kunstisaalis nähtud mustvalge foto, mille peal oli kõhna tänavakorvpallur.
# posted by Mart : 15:43
