20091109
NYC 7. osa (8. november)
Gallon bensiini maksab siin ca 3 dollarit. Gallon on 3.79 liitrit. Seega ca neli liitrit bensiini maksab ca 30 krooni ehk liitri hinnaks on ca 8-9 krooni. See põhjendab üsna hästi, et miks siin pea igal mehel on suur auto ning miks hakkavad autod signaali laskma kui turistide nägu mehed tänavaotsale ilmuvad. Iga mees on valmis taksojuht olema.
Jalutasime eile päikesepaistelise ilmaga veidi Harlemis ja Bronxis ringi. Hip-hopi ja räpi ja maailma parimate (tänava)korvpallurite sünnikoht. Sel pühapäeval olid mänguväljakud unised, ainult mingid harrastajad mängisid pesapalli. See tundus rohkem olevat seltskondlik koosviibimine kui sport. Uskumatult toetavad ja heatahtlikud on ameeriklased üksteise vastu. See võib olla totaalselt naiivne, kuid nad tõesti siin armastavad ja austavad üksteist. Põhimõtteliselt on inimese armastus siin paljude inimeste põhitegevus. Kui mitte öelda elu kutse.
Sattusime Union Square väljakule, kus pühapäeviti toimub kunstiturg. Müüdi käsitsi tehtud maale, postkaarte jms. Loomemajanduse tase on siin hea, kui mitte öelda väga hea. Kes ikka fotot tänaval müüb, siis on see foto ka tasemel. Kes ikka kitarrimängimise eest tänaval raha tahab, siis mängib ikka nii, et sõrmed verised. New Yorgi kesklinnas väga pettust ei märka. Kui välja arvata muidugi need mehed, kes on kuulsate filmide stsenaariumid Internetist välja printinud ning kokku köitnud. Kuid samas...kindlasti annab hea stsenaariumi lugemine rohkem kui nii mõnigi eneseabiraamat.
Ka kogu Madisson Avenue oli ka eile lette täis ning kaubeldi söögi, muusika, elektroonika ja riietega. Paari dollari eest sai uusi sokke ja särke. Pakutavad maisitorbikud olid mõnusalt keedetud ja ülepraetud.
Sattusime Nintendo poodi, kus kõik oli Wii, Wii, Wii. Aga kõige huvitavam oli tegelikult ajaloo väljapanek. Need esimesed elektronmängud. Kahepoolse Super Mario või Game Boy'ga meenub sul midagi?
Ja sõitsime Rockefelleri pilvelõhkuja tippu. Päike hakkas loojuma, nii nägime linna ülevalt nii valges kui mõnede vilkuvate reklaamide säras. Imekspandav on, kui sirgjooneliselt on see linn tegelikult maha joonistatud ning kui sirgjooneliselt on keset kõike seda lõigatud Central Park.
Aga muidu on kesklinna pilvelõhkujad nagu legoklotsid. Uskumatult lihtsalt ja funktsionaaselt projekteeritud.
Ameeriklased on paksud. Mitte muidugi kõik, siin linnas on ka äärmiselt palju maitsekaid ja ilusaid inimesi, aga paljud ameeriklased on tõesti paksud. Ning tundub, et väga suur mass inimesi on siin lihtsalt muudetud tarbijateks. Või on inimesed vabatahtlikult igasuguse arenemise lõpetanud ning lihtsalt kulgevad mõtteliselt labaste, kuid teostuselt professionaalsete reklaamide rütmis. Televiisorist ameerika jalgpalli vaadata on päris naljakas, mis asju ja võimalusi ikka reklaamipausid pakuvad - online ülikoolid, pehmed lugemiskampsunid ning alati töötav kiirtoidu-tassimise-kandik.
Õhtul tegime ise süüa. Ostsime supermarketist liha, kartulit ja puuvilju. Magustoiduks jäätis. Vaatasime "Blue Man" dvd ning parandasime edukalt ummistuse vetsupotis. Nalja sai. Elu on kirev. Ameerikas on hea, aga ameeriklane olla ei tahaks.# posted by Mart : 15:02
