20091111
NYC 9. osa (10. november)
Eile hommikul lasime leiba luusse, siis läksime Time Square'l poole hinnaga teatripileteid hankima. Kell 2 pm tehakse iga päev TKTS kassa lahti ning müüakse odavamalt sama päeva pileteid. Kuna kuulus Jude Law "Hamlet" oli allahinnatud ainult 30%, siis võtsime piletid meile kõige rohkem soovitatud muusikale "Next to Normal". Kõige ebameeldivam tunnise piletiostuseisu juures oli see, et pidevalt karjus järjekorra kõrval mingi piletihangeldaja "Tickets to Billy Elliot, number one show on Broadway, sold out Billy Elliot, tickets to Billy Elliot". Ja nii tund aega järjest. Ta kisas seda kuidagi inimeste vastu põlglikult ja ega keegi talt osta ka ei tahtnud. Huvitav, et piletisaba kõrval lubatakse nõnda karjude. Hõiskamine ja vahendamine on inimese põhiõigus vist.
Siis tatsasime linnas veel veidi ringi, ostsime endale teksad ning kohtasime Obama kondoome müüvat neiut.
Muusikal "Next to Normal" sai Billy Ellioti kõrval ka mõned auhinnad eelmise aasta Tony auhindade jagamisel, sellest kirjutati ka Eesti lehes. Teatermaja oli armas ja soe, istusime rõdu kolmandas reas, lavale nägi suurepäraselt.
Lugu oli nii naiivne, kui veel olla saab - pereema läheb hulluks, sest pereisa on maha salanud nende imikuna surnud poja ning peretütar hakkab perepingete ja nooruseviha tõttu narkootikume tarvitama. Näitlejad olid nii artistid, et enam paremini vist eriti ei saa. Laulsid nagu lauljad, näitlesid nagu päris-päris näitlejad. Ja olgugi, et lugu oli naiivne nagu kurat, ta kohati isegi puudutas. Ameerikas on naiivsust väga palju, aga teistpidi tagab põhiväärtuste korduv rõhutamine ka nende säilimise, mis iseenest ei pruugi halb olla.
Lahe oli see, et naiivsel lool puudus õnnelik lõpp. Pereema lahkus kodust. Pärast lühikest tormilist aplausi võttis pereisa mänginud näitleja paberi välja ning pidas kõne, et võite nüüd kõik fuajees annetada HIV-i ja rinnavähi raviks. See oli mõnus kõne, sest loo pereisa oli hetkega kogu saali pereisa, keda kuulati hiirvaikselt.
Paljudes Broadway teatrites lõppesid ca 21.30 etendused ning tänavad valgusid õnnistatud inimesi täis. Õhus oli huvitav atmosfäär, mille õhkõrna koopiat võib mõnikord Estonia ja Draamateatri juures kohata, kui mõlemas umbes samal ajal rahvamass väljub.
Hea oli, et Broadwayl sai ära käidud. (See eelmine lause on nii "väikekodanlik", aga mis siis.) Mind jääb kummitama see, kui lahedalt lauad mööda lava liikusid, kui näitlejad neid lükkasid. Mööbel oleks justkui libisenud, tegelikult olid vist laudadel äärmiselt väikesed rattad all ning näitlejad vajutasid jalaga stopperit. Meeldis ka see, et valguskujundus oli vahepeal tagant ülevalgustatud korrapäraselt üle kogu lavaulatuse asetatud tavalised pirnid. Meeldis see, et klaverimängija ning bänd olid vastavalt teisel ja kolmandal korrusel kogu aeg näha.
Ainult natuke rohkem eneseirooniat oleks võinud olla loos. Alguses tundus, et pannakse eneseiroonia pedaal põhja, aga siis läks veits läilaks. Elu on Ameerika. Parem endale parem kui normaalne elu.
Ostsime lotopileti, viie väljaga pliks-plaks, lootsime Mega Millioni jackpoti, ei midagi, peavõit 77 miljonit dollarit läks kahe pileti vahel jagamisele.
Ja lõpetuseks veel üks metroos telefoniga tehtud foto. Tiiger.
# posted by Mart : 15:57
Comments:
<< Home
Loodan,et mõnes Eesti trollis selle halastamatu Iphone ette ei jää :P
Aga muidu- äge, et nii tihti oma reisi kajastad. NY kuulub mu top3 sihtkohtade sisse, ehk olen väga tänulik lugeja :)
Aga muidu- äge, et nii tihti oma reisi kajastad. NY kuulub mu top3 sihtkohtade sisse, ehk olen väga tänulik lugeja :)
Laval mööbli lükkamise osas.. ei tea, kas olid rattad, siis oleks vast rohkem müra ja tõmblemist olnud. Minu pakkumine on, et kuna lavapind oli sile, siis nende mööbli "saarte" alumine pind oli mingi tekstiil, mis on spetsiaalselt tehtud nii, et oleks vähe hõõrdumist lavaga ja hästi lükatav.
Postita kommentaar
<< Home
