20100326
Peipsi kalatakso
Nüüd vist hakkab Peipsil jää ära minema, möödunud nädalavahetus oli paras aeg ära käia. Kalatakso on punk, viib kuus kilomeetrit jää peale. Ilm oli kehv, kala eriti ei saanud. Aga vabadust ja emotsiooni sain, kuigi sain teistel kurjustada, et augu ääres passimise vahepeal oma iPhone näppisin, et vaadata igavuses peletamiseks, et mis toimub. Kalastamine on vabadus, peaks vist iPhone koju jätma!?
Margus ka kirjutab, veidi tsiteerin:
Martidega Peipsil, tellisime kalatakso ja põrutasime 6 km kaugusele jääväljadele. Kalad võtsid harvemini kui kalda äärest kuid see eest-olid kõvasti kogukamad. Niru võtt sundis pooli kalamehi juba hommikul jäält lahkuma (keegi veel karjus: "P*** see saanimees! Siin ei ole kala!"). Sain suure pingutuse tulemusena 6 üsna pirakat ahvenat ning 3 kiiska - natuke supimaterjali. Parem kui mitte midagi - eelmistel retkedel sain vaid 1 kiisa Jägalast ning 27 kõikehaaravat ogalikku Piritalt.
20100322
Kuldmuna kõige nähtavam asukoht
Kuldmunasid riputatakse ikka büroodes seintele, et endal oleks uhke vaadata ja kliendid näeksid. Leidsime viimasele Pesamunale parima vaatamise koha üldse. Külaline lihtsalt on sunnitud alt ülesse vaatama. Ei tea muidugi, kas endal ka millalgi ära tüütab, sest enda vetsus tuleb ikka ise kõige rohkem käia.
Vaade positsioonilt.
20100319
Noorte Kuldmuna 2010, võit
Läksin täna jalgpalli hooajaeelsele sõprusmängule teadmisega, et pärast mängu tuleb mulle sõnum. Täna õhtul toimus Kuldmuna 2010, kus me selle tööga võitsime noortekonkursi ära. Aimu võidust andis üleeile õhtul saabunud e-mail, kus paluti galal kohal olla. Kahjuks ma ei saanud, jalkasatsi ülesehitus nõuab praegu omad tähtsad hetked.
Ma ei tahtnud sellest Kuldmuna Pesamuna asjast enam osa võtta. Kuid Teele-Reet rääkis mu ära, et viimast aastat mahume vanusesse ja teeme ikka vanade aegade mälestuseks. Ja ausalt öeldes, kui pandi tööd koos tegijate nimedega ülesse, siis oli mul hea meel, et osa võtsime, sest noortekonkursist võtsid osa palju-palju kõvemad aktiivsed reklaamitegijad kui meie oleme või oleme kunagi olnud.
Ausalt öeldes me polegi kunagi reklaami teinud. Oleme lihtsalt koos töötanud disainibüroos Velvet, kus saime lusti sisse, et mis tähendab hea koostöö. Et siis kolm aastat võtsime Kuldmuna Pesamunast osa ja tulemuseks jäi
Noortekonkurss on Kuldmunal siis selline, kus tuleb 48 tunni jooksul luua printreklaam ja video näidis. Seekord oli teemaks Estonian Air ja skandinaaviast talvel Eestisse lendamine.
See on väga konsentreeritud võistlus ja nõuab tulemuse nimel õiget ideed ja õige idee väga jõulist resultaadi poole liikumist. Ja reklaamis kõige tähtsam on tõde. Mitte nali.
Hea koostöö on väga valus ja väga põhjalik ja tulemuslik.
NB! Selle aasta noortekonkursi projekti eduka õnnestumise eest oleme miljon-triljon tänu võlgu ka Jaagule ja Teelele. Nad põhimõtteliselt aitasid meil pool tööd ära teha. Edukas saab tänapäeval olla ainult individuaalsed isiksused ilusti kokku liites.
Aitäh ka Kliff & Klaus Stuudiole, kes andis meile hetkeks oma pinda kasutada. Ja aitäh Kaarlele, kes on alati siis olemas, kui enam kelleltki küsida ei oska.
Cannes ootab meid jälle see suvi. Seekord tahaks hästi palju õppida ning omandada ja end väga ära laadida.
20100316
Internetivabadusest, netikasiinodest ja Chatroulette'i pealetung
Järelkuulasin podcastist just pühapäevast "Olukorrast riigis", kus ühe teemana duo Muuli-Samost lahkavad seda, et kuidas arukatelt inimestelt tuli netis nii kõva ja arulage reaktsioon "litsenseerimata netikasiinode blokeerimise" uudise peale. Et kas arukad inimesed siis tõesti ei mõista, et ka Internetis kehtivad Eesti Vabariigi seadused.
Aga siis on üks konks ja see konks on päris kardinaalne.
Internetis ei kehti Eesti Vabariigi seadused ega ühegi teise riigi seadused.
Internet on kõige suurem anarhism inimkonna ajaloos, mida olemasolevate seadustega reguleerida ei saa.
Ja nii ongi.
Seega, ma saan aru, et miks on Eesti Vabariigi seaduste järgi välismaiste netikasiinode blokeerimine täiesti õigustatud, aga see ei ole võimalik ega õigustatud ega teostatav Internetis.
Internet on palju teistsugusem asi, kui enamus inimesed seda defineerivad või arvavad omavat arvamust Interneti kohta. Internet on palju keerulisem. Ja mitte eelkõige tehniliselt, vaid just filosoofiliselt ja ideeliselt.
Seega vajaks vist globaalne ja lokaalne Internet hoopis teistsuguseid seadusi, kui on Eesti Vabariigi või ükskõik millise teise riigi seadused.
Ühtepidi liigub Internet ainult lihtsuse ja oma lõpu suunas, teistpidi paneb see lihtsus proovile kõik ühiskonnad ja ärimudelid ning ka seadused.
Toon näite küsimusest, mis järgmistel kuudel hakkab vaevama seadusandlust.
Mida teha Chatroulette saidiga? See viimane ja jõuline netifenomen (Wikipedia tutvustus) lööb nähtavasti juba sel kuul või järgmisel kuul kõik ühe netilehe külastatavuse kasvurekordid. Üks analüüs kasvust eelmisel kuul.
Chatroulette's on samaaegselt nähtavad nii pedofiilid kui äärmiselt loominguliselt online hinged, kes mängivad läbi oma loomingulisuse ja väljanägemise ütlemata lahedaid mänge võõraste inimestega. Ja kõik see toimub online's üks ühele veebikaamerate vahendusel.
Seaduste järgi peaks Chatroulette koheselt kinni panema, sest seal tegutsevad pedofiilid ja haiged inimesed, kellele on suhteliselt kerge saak inimesed, kes otsivad sealt tegelikult üllatuslikku ja siirast adrenaliinilaksu.
Aga samas kasvab Chatroulette iga päevaga järjest kõvemaks oma toote, laulu või tegemiste turule toomise kanaliks. Lihtsalt salvestatakse video ja suhtlus, mis netis suvalise inimesega toimub ning sellest saabki promoklipp. See suund lähikuudel suureneb massiivselt ja hakkab laineid lööma ka Eestis.
Seega, kas peaks Chatroulette kinni panema, sest pool kogu asjast on ekraanile hüppavad nokud? See ei ole nii lihtne küsimus.
Loomulikult peaks Chatroulette paremini modereerimine oma ekistentsi, aga võib-olla kaotab see kogu lehe mõtte ära. Ma ei tea, mis see Chatroulette on. Aga sellest räägivad selle aasta sügisel kõik inimesed.
Samamoodi ei ole nii lihtne küsimus, et kas peaks välismaised netikasiinod kinni panema, kuna need ei too riigile raha sisse. Internet, Chatroulette ja online pokkerimängimine on riigitud. Ja nii ongi.
20100315
Üks Mee-Boa daamile ja prouale, tüdrukule ja preilile
Tootetutvustus Disainimaja lehel:
"Mee-Boa on võimalik tellida paljudes erinevates värvitoonides. Sul on võimalus anda selle aksessuaari abil enda riietusele omanäoline välimus. Selleks, et Sinu Mee-Boa sobiks olemasolevate üleriietega, kombineeri endale sobilikud värvid, mis on vastavalt pildile tähistatud järgmiselt: A - sinakas-roheline; B - valge; C - veinipunane. Kui soovid öelda vaid salli põhitooni, võime üheskoos teised toonid välja valida."
Huvitav sall loob meeleolu ja teeb päeva, tõmbab tähelepanu ja on isikupärane. Hind on 350 krooni per tükk. Kohaletoimetamine Tallinna piires tasuta, mujale hind kokkuleppel. Tellimus täidetakse viie tööpäeva jooksul + kohaletoimetamise aeg. Tellimus jõustub pärast makse sooritamist ja Sinu Mee-Boa värvisoovide edastamist.
Kontakt teele.ardel ät gmail.com
Mee-Boa sobib (firma)kingiks. Seda salli poest osta ei saa. Kevadel hiilib ringi salakaval tuul, kaelad tuleb kindlustada.
20100311
Kas Leiburi saibi "inspireeris" meie saibik???
Fotol ei ole Leiburi "saib", vaid meie "saibik".
Leibur toob järgmisel nädalal turule Saibi - ainulaadse 100 protsenti rukkijahust valmistatud pagaritoote, milles on esmakordselt ühendatud leiva tervislikkus ning saia pehmus ja mahe maitse.
Samuti olevat toodet presenteeritud eile õhtul saates "Ringvaade".
See kõik on kuidagi väga tuttav...
Ühes esimestest proovidest ütles Bert «Saibik» ja sellest sai alguse mitu olulist külaskäiku seoses lavastusega.Käisime lavastuse meeskonnaga ka Fazeris oma mõttest rääkimas, väga tore fiktsiooniline tootearenduse kohtumine oli.
"Startupi" saibikut on mainitud ka selles Ekspressis ilmunud arvustuses:
Totakate ajurünnakute käigus mõeldakse välja suur hulk narrusi, mida kellelegi vaja ei ole – nagu näiteks “saibik” – sai-leib-sepik üheskoos, “infosulg” – selline mull, mis infot läbi ei lase, “kuum nuga” (ilmselt patareidega), millega võid lõigata, jpm.
Saibikut näitamise iga hommikuse etenduse lõpus publikule.
Loomulikult on võimalik, et Leibur on tõesti mitu aastat toodet välja toonud ja mõtles hullult kaua nime "saib", aga kõik see kokkusattumus tundub lihtsalt kummaline. Kui idee on inspireeritud lavastusest "Startup", siis võiks seda ka öelda, muud midagi polegi vaja.
Kokkuvõttes on see kõik positiivne, ideed tuleb ellu viia. Lihtsalt tõesti huvitab, et kas Leibur teadis meie "saibikust" ning kui nad teadsid või said sellest inspiratsiooni, siis miks nad seda ei maini.
20100307
Egiptuse reisi finaal - väljasõit värvilisse kanjonisse
Egiptuse reisi emotsionaalne ja seikluslik finaal saabus neljapäeval, mis sõitsime kohaliku giidiga "Nuweiba värvilisse kanjonisse". Ei teagi, kas kohale jõudsime, aga ära käisime ja oli põnev...
Džiibis istus seitse inimest, vist viiest erinevast rahvusest, ekskursiooni juht Raimondo ja autojuht. Meid korjati hommikul viimase peale. Vene proua veel mukkis džiibis suud, ootas vist meeleolukat jalutuskäiku...
Kanjon asub ca 180 kilomeetrit Sharm el Sheikh'st eemal, viib sinna lõputu sirge tee.
Ja mäed on tõesti erinevast kivist tehtud ja erineva valgusega näitavad erinevaid värve.
Džiibid uhasid sihtkoha poole. Igas väike reisiseltskond.
Keerasime korraga teelt kõrvale, läksime ühele kohalikule külla, kel olid kodus kaamlid.
Mees ise oli heatahtlik ja tagasihoidlik, temast sai meie matka üks peategelasi.
Armsad väiksed kitsekesed jooksid ka mehe juures ringi.
Ning pakkus ta koos oma naistega meie reisiseltskonnale teed. Magus mõnus löga.
Ja järgmisel pildil tagaplaanil näete Raimondot. "Meie ekskursioonijuhti". Peopüksid jalas sehkendas ta ringi ja tundis põhimõtteliselt kõiki inimesi, positiivse emotsiooniga laksas üle inimeste pidevalt. "Jella-jella" on väljend kohalikus keeles, et hakkame kiiresti-kiiresti minema, seda ta kasutas pidevalt grupi koos hoidmiseks, ainult ise kadus pidevalt siis kuhugi ära.
Olime ausad turistid ja ostsime kohalikelt kolme euro eest ühe kivimuna. Tuleb osta, sest arvan, et need inimesed on head inimesed. Puust kaamel jäi veidi kripeldama, vast oleks pidanud ka selle ostma.
Võtsime kohaliku mehe peale ja hakkasime sõitma kanjoni suunas, auto pidas kinni külapealik vms., kellega läks Raimondol kõvaks vaidluseks, ju maksti kohaliku giidimehe eest liiga väikest tasu. Lõpuks peale pikka vaidlust lasti meie autol edasi sõita küngaste vahele.
Ja nii jäi ühtede küngaste vahel auto seisma. Raimondo ütles napisõnaliselt, et kaasa ainult vesi ja fotokaamerad. Mulle sidus Raimondo sõbralikult kõrbemehe moodi rätiku pähe.
Matk läks lahti, džiip jäi maha.
Kohalikul mehel oli kaasas köis. Ei saanudki aru, et miks.
Algas paras ronimine, ülesse väikestest lõhedest. Raimondo süstis emotsiooni.
Käis kõva pildistamine. Turistid on ka kanjonis turistid.
Kohalik mehe rätik jälle kadus mõnda lohku või ronis lohust ülesse. Ja seltskond järgnes talle.
Ja meeskondliku soorituse tulemusena vinnasime suurt vene prouat ülesse ja alla.
Aga tõesti oli ilus. Puhas ürgne värk.
Ja kivid olid erinevad, ka laava jälgi võis kivide seest leida.
Grupp venis pikaks, kohaliku mehega sai ka juttu räägitud. Niivõrd - kuivõrd me teineteist mõistsime. Tore mees.
Ja selle järgmise pildi tegigi fotoaparaadiga see kohalik mees. Täitsa hästi tehtud foto ju. Mehel silma on.
Ja kui grupp koos jälle, siis algas kahest osast koosnev lõpulaskumine, kadus kohalik jälle ühte kaljuprakku...
Kuhu siis turistid järgi pidi minema. Teist valikut lihtsalt polnud, sest tagasi minna enam ei saanud.
Jumal tänatud, et sai tossud jalga pandud. Nendega võis täitsa suursuguselt tunda end lohkudes turnides. Teistel turistidel nii head varustust polnud. Ega kellelegi ei selgitatud täpselt, et mida see "kanjonimatk" endast kujutab.
Ja nii jõudiski kätte grande finale. Raimondo võttis proualt kübara ja käekoti...
Kohalik mees pani prouale köie ümber ja ees ootas ca 4-5 meetrit laskumist pisukesse kaljuprakku. See kõik oli samaaegselt naljaks, aga ka väga ohtlik. Tulid meelde Eesti filmi a la "Siin me oleme" vms.
Vene proua sai alla, kord oli inglise daami käes. Sai ka temagi hakkama.
Vast kõige suuremad probleemid sel laskumisel olid hoopis nende tüdrukutega, kes armastasid teineteist. Kleenukesem hakkas nutma ja nõudis, et Raimondo teda kätel alla kannaks. See polnud selles situatsioonis mitte kuidagi võimalik. Köis ümber ja pilusse.
Ja nii kadus ka Teele eelviimasena sellesse lohku...
Lups ja läinud.
Mina tulin viimasena alla ja täitsa põnev oli see laskumine. Järgmisel pildil on see käik altpoolt pildistatuna.
Ja pärst väikest ekslemist kaljude vahel paistis päästev džiip.
Roniti õnnelikuna sisse. Väikese marrastused ei heidutanud kedagi.
Tagasiteel kohalikus külas võeti Raimondo jälle ette. Alguses vaidles temaga üks mees ning siis hakkas mehi järjest lisanduma...
Samal ajal noolisid kohalikud lapsed autoaknast vene prouade hommisöögipakkide jäänuseid.
Raimondo pääses kohalike käest ühes tükis autosse tagasi. Algas sõit Dahabi linna suunas, kus sõime lõunat ja tegime ilma ostudeta šoppingut.
Ja väike vahepeala oli ka tagasisõidul. Džiibi kumm ja rehv ütlesid ülesse, kõik autost välja ning Raimondo hakkas autojuhiga ratast vahetama, kuid siis peatus üks teine džiip ning selle juht võttis huvitava tehnikaga asja üle...
Nimelt, kõige parem on ratast vahetada nii, et sõidad katkise rattaga kivide peale ning siis alles lükkad tungraua auto alla. Nii on vahetatav ratas juba õhus ning boksipeatus läheb kibekiiresti.
Oli vägev väljasõit värvilisse kanjonisse. Vene proua küsis tagasiteel, et kas teile ka meeldis. Temale oli meeldinud väga. Ei tea, kas päris õiget värvilist kanjonit nägime, igatahes loodust ja emotsiooni saime.20100305
Egiptuse puhkuse kaader - tõeline supleja
