kunst pole elu

Linn(ad) on teema, mis mind huvitab.

Mitte arhitektuurses plaanis, pigem emotsionaalses ja tunnetuslikus plaanis. Pigem inimeste ja nende harjumuste võtmes. Pigem flanööri või läbikõndija perspektiivis kui arendaja ja püsielaniku võtmes.

Loomulikult võib ka läbikõndimise taandada kokkuvõttes linnaplaneerimise ja inimmassi käitumisharjumuste analüüsiks, aga ma mõtleks asja üle teise võtmes. Et kui sa satud võõrasse linna, et milliseid parameetreid sa jälgid või millised nüansid Su peas tööle hakkavad?

Mille järgi sa saabudes koheselt linna hindad?

Inimeste mitmekesisus, kohvitopside värv, ühistranspordi sujuvus või kiirtoidu hind?

Vana seadus ütleb, et esimene päev oled sa ükskõik, mis majas või linnas külaline. Mind just huvitabki see esimene päev või esimese päeva emotsioon, mis võib uues linnas kesta mitu päeva. Mis sel ajal sinu mõtetes toimub ning milliste detailide läbi infot salvestad?

Loomulikult on linnad äärmiselt erinevad vastavalt kultuuriruumile või asukohale, aga paljud detailid on üldiseloomulikud kõikidele linnadele. Inimesed, majad, kauplemine, suhtlus, transport, kodutud, politseinikud vms. Eelkõige huvitavad mind meie kultuuriruumis asuvad (suur)linnad.

Mulle endale on alati uude linna saabumine nagu adrenaliinilaks. Loomulikult on see tingitud sellest, et ma ei reisi liiga tihti (ca nädal kolme-nelja kuu jooksul, see teeb keskmiselt ca kolm täiesti uut linna aastas) ja ka mitte liiga harva. Mul on arenenud piisavalt välja võõrastest linnadest toituvad akud, mis vajavad regulaarset laadimist.

Kuidas Sinuga on?

Võid oma arvamuse jätta ka Facebooki.

Toon siin ära kaks lõiku antropoloog Claude-Lévi Straussi raamatust "Nukker troopika".

Aga ma tajun teisigi muutusi: ma olin vaene, nüüd olen ma rikas; esmalt seetõttu, et mu rahaline olukord on muutunud; teiseks sellepärast, et kohalikud kaubad on uskumatult odavad: see ananass läheb mulle maksma kakskümmend sou'd, too banaanikobar kaks franki, kanad, mida itaallasest müüja vardas küpsetab, neli franki. Võiks arvata, et tegu on Võileivaemanda paleega. Lõpuks, vahepeatuse puhul tekkiv olukord, kus kõik on saadaval, tasuta pakutav võimalus, millega kaasneb aga tunned, et oled kohustatud seda ära kasutama, kutsub esile kahevaheloleku, mis soodustab harjumuspäraste piirangute tühistamist ja pillamise peaaegu rituaalset vallapääsemist. Muidugi võib reis mõjuda ka otse vastupidiselt; kogesin seda, kui pärast vaherahu kehtestamist rahatuna New Yorki jõudsin; aga toimigu see plussi või miinuse, materiaalse olukorra paranemise või halvenemise suunas, igal juhul oleks ime, kui reis ei tooks selles suhtes kaasa ühtki muutust. Viies tuhandete kilomeetrite kaugusele, kergitab või langetab reis teid mõne astme võrra ka seisuste skaalal. Reis nihutab paigast ja samas ka liigitab ümber – nii heas kui halvast mõttes – ning paikade värvi ja lõhna ei saa lahutada sellest alati ootamatust positsioonist, millesse reis teid asetab, et saaksite neid proovida.

*

Üldiselt on linn nendes suurelistes ja meelevaldsetes toonides, mis on iseloomulikud kehvasti ehitatud hoonetele, mille looja on pidanud seinu lubjaga võõpama, ühtaegu nii kaitse otstarbel kui selleks, et varjata seda, mis on all.

Kivihoonete puhul korvab 1890ndate stiiliveidrusi osaliselt materjali raskus ja tihedus: nad jäävad selleks, mis nad on – aksessuaarideks. Siin aga meenutavad need rasked tursed ainult leepra improvisatsioone nahal. Valede värvide alt tulevad varjud veelgi tumedamana esile; kitsad tänavad ei võimalda liiga õhukesel õhukihil “atmosfääri luua”, ja sellest sünnib mingi ebareaalsuse tunne, justkui polekski kõik see kokku linn, vaid mõne filmivõtte või teatrietenduse tarbeks rutakalt püstitatud silmapete.

# posted by Mart : 19:31