kunst pole elu

Kuidas elada ilma jalgpallita. Õnneks mina ei ela. Mul on oma meeskond, omad mängud ja omad trennid, millesse kahjuks ma suvel nii tihti ei jõua, kui peaks ja tahaks. Vaja olla maal, vaja tegeleda tööga. Aga eile lõppes MM. Oleks öeldud enne turniiri, et Hispaania võidab, siis ma oleks olnud rahul, et ilus jalgpall võidab. Aga finaalis olin Hollandi poolt, sest Hispaania ilus jalgpall oli kogu turniiri kaunis mannetu "oma äravõtmine". 1:0 ja 1:0 ja 1:0 ja 1:0... See ei olnud loov ega väga meelelahutuslik. Minu kolm lemmikvõistkonda MM-l olid Holland, Ghana ja Uruguai. Holland sellepärast, et tõestas, et staarid sõna otses mõttes on tänapäeval ka koondiste mängudes võimalikud. Robben ja Snijeder on staarid ja täiesti õigustatult. Ärge tulge rääkima, et kuidas Robben finaalis luhtas kaks head võimalust, rääkige kuidas Robben need võimalused tekitas. Forlan valiti õigustatult MM-i parimaks mängijaks, milline tööeetika ja suhtumine, puhas inimese sisemine ilu. Ja Ghana, vaene Ghana, kohutavalt loovad mängijad, ettearvamatud ja meeletute eeldustega. Ma arvan, et 2014 MM-il võib Ghana vabalt lõpuni minna. It's time for Africa...