20100920

Reservõppuste päevik

Pühapäev 12.09

Vaikselt tibutab vihma ja istun üksi puu all.

Sai selgeks telki paigutus, kenasti mahtusime ära nagu silgud pütis.

Magamiskott on ütlemata soe ja veel ei jäänud selg väga haigeks.

Esmaspäev 13.09

Ega neil metsahommikutel midagi viga polegi, päike paistab ja kuivtoidust saab söödud küll.

Ootame kuni suuremate relvadega mehi õpetatakse.

Sõit oma kottide otsas Männikult Tapa juurde Läsna. Kõik oigasid, et sapöörilabidas tagumikus.

Kiirelt, kiirelt said telgid paksemas metsas ülesse.

Öine vahtkond 01.00 - 02.00, valvasin varustuse autot, kiirelt läks uimane tund.

Teisipäev 14.09

Äratus 05.00. Ootame laskmisele minekut.

Läksime laskma, aga siin on jälle hästi suured logistika kalad, istume ja ootame oma laskejärjekorda, mis jõuab kätte lugematu hulga tundide pärast.

Autod on sellised, et paar aastat veel, siis võib näituse korraldada. Isiklikust hügieenist ära ei ütleks.

Päev läbi passimist isevalmistatud lasketiiru juures, põrkamine metsas toreda seeruga. Nelja risti tee peal söömine.

Kaitsevägi - tohutu planeering, mis muutub alati viimasel hetkel. Põhimõtteliselt peaks kogu sõjavägi olema ainult väikesed mobiilsed üksused, praegu on lihtsalt struktuur, mis põhineb raha raiskamisel, osalt aegunud varustusel ja inimeste mitte just suurepärasel motiveeritusel.

Lasksin just mitte nii hullusti nagu kartsin. 12-st 7, sihiku keeramine küll midagi juurde ei andnud. Poolpimeda kohta normaalne tulemus.

Öösel jõuame hilja kottpimedas laagrisse tagasi, väga väsinud, söögiks makaronid ja sardellid, kohe magama.

Kolmapäev 15.09

Saab veidi kauem magada, tunne on ka veidi puhanum, aga karta on, et täna läheb sajuks. Saab vast paukmoona metsas rühma liikumise harjutamiseks. Märja salvrätiga sai keha hügieeni ka teha. Labidaga kaka matmise auku metsa kaevata on ka päris romantiline.

Käisime metsas rühma liikumist harjutamas. Veidi kahju jaoülemast, kes tundub äärmiselt heasüdamlik, kuid rumal inimene, rõõmsameelsusest tõmbab teinekord järsku üdini vaikseks. Ega siin Pärnu pataljoni kompanii rühmas tasubki olla eelkõige tüüpide jälgimise ja õppimise pärast. Nagu kõrvaltvaataja võõral peol. Reamees ... on nähtavasti heasüdamlik, kes räägib küll ainult ni....sest, aga ise väga kõva n....mees ei ole.

Pikad mehed on vist igalpool veidi intelligentsemad esteedid.

Seda automootorite juttu eriti kuulata ei jõua.

Eks see ole minu jaoks hetkes viibimise laager.

Räägitakse rõvedaid anekdoote.

Kui palju on metsas seeni, mis jäävad korjamata.

Sõja harjutamismängimine kukkus läbi, sest kompensaatorid lendasid esimesi laske teinud meestel eest ära. Hakkas vihma sadama ja nüüd passime telgis. Kuivtoidupakid.

Neljapäev 16.09

Rännaku- ja lahingupäev. Küll öises taevas säras tähti.

Pool neli on hommikul äratus, et olla rännakuks valmis. Kella kümneni ei tee me muud, kui kütame telki.

Siis sõitsime väga põrkavas furgoonautos metsa ja oleme nüüd maha kõmpinud mööda kitsukest metsarada ei tea mitu kilomeetrit. Istume kännu otsas ringkaitses, on olla suhteliselt märg ja ei ole üldse kindel, kas täna jõuame/jõuab kätte üldse meie rünnakuaeg. Oli äärmiselt halvasti magatud öö.

Oli see rännak või rünnak? Lõpuks jõudsime vastaseni, Pärnu mehed olid eelnevalt legende rääkinud sõjard ..., kes meid kohtunikuna ka rännakul saatis. Küll rääkis entugaga sõjaväe arengust. Lõpuks saime ühte vana maja rünnata, kaks minutit adrenaliini. See muidugi oli ajuvabaduse tipp, et AK-d muutusid vintpüssideks, sest väljajagatud kompensaatorid ei sobi nende relvadega. Jaoülem ei osanud lahingus korralikult käske jagada, aga vähemalt oli tal entusiasmi. Lahe. Vead tulid sisse ülevalt poolt.

Õhtu oli unelmate õhtu. Alguses sai sooja toitu (viinereid kartulipudruga, kuigi söögiisu polnud just tappev, kahest viinerist piisas). Samuti viidi kasarmusse (staapi) pesema, 26 dušši, oli mõnus dušš ja tuli veel mõnusam uni.

Reede 17.09

Hommikul söögiks mannapuder ja halb uudis, et telefon oli öösel pea all endale uue PIN koodi kodeerinud ja küsib nüüd PUK koodi. Savi. Nüüd puhastame relvi ja televisioonikaamerad on kutsutud raskerelvade pauke filmima. Kaitseväe PR töötab. Aga tegelikult peaks PR käima läbi inimeste, seega oleks nad pidanud eelkõige tähelepanu pöörama sellele, et meil (reservväelastel) oleks põnev ja jääks hea mälestus nädalast. Tegelikult jääb suhteliselt kaootiline ja amatöörlikult organiseeritud ürituse mulje. Kahe ja poole päevaga oleks saanud kõik ära teha, mis on pingutatud halvasti nädalale.

Hakkan sööma küpsist kiletatud juustuga. Aga enne veel puhastan kiirelt relvasalved ära.

Nüüd on õhtu käes ja ootame telgis, et kas täna tuleb rivistus või ei tule. Lõunasöök oli metsas kuskil risti peal tohutu vihmasaju sees. Nüüd on avatud kuivtoidupakk nr 6 - paslögin, mis maitses paremini kui kuivtoidupakk nr 12.

Laupäev 18.09

Eilne pataljoni rivistus oli nagu teisejärgulised inimesed oleksid lastud võllide peole. Pealikule võib ju rivistuseks hobuse tellida, kuid ega see ei vähenda meie rusutust halva koordineerimise üle. Rivistusel oli väga külm ja naljakas.

Nüüd on telk kokku pakitud ja oleme varsti minekuks valmis. Ronime viimast korda sinist suitsu väljapurskava veoauto kasti. See auto ei saaks elu sees ühestki ülevaatuselt läbi.

Vahipataljonis möödus kõik kärmesti, kiiresti sai koju. Oli teistmoodi ja hea nädal arvutist eemal, aga päris asja oli väga vähe kahjuks. Ja kahjuks võib tagasiside lehest ainult unistada.

Kuid metsaelust sain kindlasti targemaks.

Comments:
Tuleb vägagi tuttav ette, ehkki mu kroonuteenimisest on juba 33 aastat möödas. Suurt midagi pole muutunud. Põhiliselt seisneb asja iseloom selles, et kõigepealt on hirmus kiire selleks et lõpumatult oodata jõuaks.
 
Postita kommentaar



<< Home
eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?