kunst pole elu

Mõtlesin et tapan selle blogi ära. Mõttetu. Ei viitsi oma mõne ükskiku mõtte otsaga masturbeerida. Aga veel ei tapa, sest tappa jõuab alati. Inimesed, inimesed, see pole üldse mina, kes siia kirjutab vahest kiirelt, see olen hoopis mina. Käisin Folgil esimest korda elus. Muidu oli linn laaberdavaid inimesi täis, aga selleks, et teha folgibändi on vaja ühte meest kes puhub kõike vilest torupillini klarnet ja saksofon jäävad sinna vahele, siis on vaja ühte meest kes taob kõike trummilaatseid asju tamburiinist suurte trummideni, siis on vaja ühte meest kes oskab tinistada kõiki asju, mis on natuke kitarre moodi ja lõpuks on vaja neljandat meest, kes oskab jöriseda. Üks laupäeva õhtune kontsert oli hea koos hoogsa paduvihmaga, sai vihmas lõbusalt Laura, Tultsi ja Kaarlega tantsu vihutud. Mobiiltelefon isiklikult ei sallinud seda vihma ja praegu ei tööta. Võib-olla millalgi töötab jälle, aga suvel pole mul suurt isu inimestega metsikult suhelda.

Palju on muutunud. Ja ei mitte midagi. Ma sain lavakunstikooli. Ma ei oskagi seda muud moodi öelda. Või on siin üldse midagi öelda. Kui on öelda, siis ainult neile, kes ei saanud. Eks kõik on kuulnud neid lugusid, et iga asi omal ajal ja tuleb see, mis tulema peab bla bla bla bla. Elu on mitmekesine ja vaadake ringi ja kui tahate siis ükspäev pöörduge tagasi. Ja kui ei taha, siis ärge pöörduge. Dramaturg saab olema mu niinimetatud ametinimetus. See on see, kes kirjutab ja natuke oskab ja teab ka lavastamisest ja näitlemisest. Ja siiski paberi psühholoog saab must ka ükspäev, sest iseenesest kahte kõrgharidust meeldiks mul omada. Ja mulle meeldib nende omandamise protsess. Nüüd sai see selgeks, et natsa jäängi vist eluks ullikeseks. Mis teha.