kunst pole elu

vahepeal kadus ikka ühte äärde täitsa ära aga muidu oli hää vilm
 

Mina vaatasin ka selle filmi ära. Hmm... Ma olen sellel sügisel vaadanud Sõpruses mitu filmi. Olen isegi enda kohta liigia palju kinos käinud. Ma nägin seda homofilmi ja siis seda *Väike Susie' (Rootsi film väikelinnast) ja siis oli veel üks film, kus oli mingi neli lugu ja ma mäletan, et see mulle hirmasasti meeldis. Vist hetkel rohkem, kui see Elu on ime. Aga see oli jah päris hea film, kuigi minu jaoks jäi Must-kass-valge-kassist alla. Kuigi see rongiraudtee kui pidev ja läbiv oli hea. Ja tegelikult ma vist ei tulnudki kinost välja suure hurraaga vaid sain aru, et hea film ja ilusad pildid (mitte ses mõttes "ilusad" nagu karusüda, kus postkaarte Siberist näidati). Ja tegelikult ma vist lootsin rohkem, et rohkem seda hetke, et kraba kinotoolist kinni ja siis ära lase endal püstireageerida. Aga jah. Nõus. Hea. Ja just see, et huumor, mida muidu ei näe. Või oli igav. Pagan, ma ei saagi enam aru. Ole veel nii palju erinevat meediat täis topitud, et sassi kõik sees läheb. Vähemalt ma aasta pärast mäletan seda filmi. Mitte nagu mõni, mis üldse meelde ei tule. Ma luban, et ma rohkem nii pikalt ei kirjuta. Sass.
 

kusjuures mulle paistis mõnusalt silma see tegija eesel- tema liin (rohkem kui raudteeliin). filmi lõpuks pidasin ma teda juba peategelaseks :D
 

Aga mina luban alati pikalt Veikol ja teistel kirjutada ;). See eesel oli jonnieesel ja kuna minu elus esineb ka vist suhteliselt palju jonnimist, siis selle eesliga, kuigi ekraan oli ees, tundsin otsest hingesugulust.