20050327
TOIVO & KETS
Esimene osa
Toivo hakkab malendeid laduma.
Kets: Naine ja kaks last, vanemad ja naise vanemad, koer, kassinärakas, vanema lapse kärarikkad sünnnipäevad, kohustulikud jõuluõhtud pereseltsis, mitte ühtegi roppust, alluvad...tohutult palju pugejalikke alluvaid...tohutult ilus auto...tohutult ilus elu...ühtegi koledust...tohutu tihe kalender... tohutu armas perekond, ärkad kell 6.30, teed süüa, annad naisele hommikumusi, ajad lapsed üles, võimled ja läheb lahti...täie auruga täirga..voodi kell 23.30...norskama, ärkad kell 6.30...tõesti mul on tohutult kõik olemas
Toivo: Ma saan aru...sa oled rikas inimene.
Kets: Jah, ma olen rikas inimene...Mina olen tõesti teinud õigesti palju tööd ja ma võin endale materiaalselt võimaldada kõike.
Toivo: Sa oled vist väga õnnelik inimene.
Kets: Kas sa perse ei taha minna? Kas sa tead, mis on vabadus? Kas see on vabadus, kui ainuke vaba aeg iseendale on sul tualetis. Oled andnud vabaduse ära teistele. Ma armastan oma naist ja oma lapsi ja ma ei oska ette kujutada, et ma võiksin mõnda muud tööd teha...ma elan karbis, mille vastu võin sõdida, aga millest välja ei pääse...anarhistid on riigikukutajad ja individuaalsed anarhistid on joodikud...miks sina ei joo?
Toivo: Ei maitse...aga sul on inimesed kellega koos olla, sa võid nende peale vihastada ja nad võivad sulle tunduda rõvedad ja tobud...sa räägid rumalat juttu, sina ei tea, mis on üksindus!
Kets: Ei tea jah ja sellepärast ongi mu elu üks õnnetuse hunnik. Vast on munad valmis.
Kets läheb pliidi juurde, Toivo lõpetab malendite paigutamise.
Kets: Miks sa arvad, miks ma tulin?
Toivo: Ma ei tea. Läksid peast lolliks.
Kets: Ma ei suuda armastada ühesugust armastust...kõik oleks nagu kuskil raamatus või oldud eludes ette ära kirjutatud ja samas ma olen liiga nõrk, et teha midagi..või ma ei tea...kõik mis teha oskan tulen sinu juurde mune koksima...
Toivo: Kas sa tahaksid olla mina? Elada üksi ja vabalt? Kas me oleme siis vastandid, kes võiksid oma rollid vahetada...nagu kerjus ja prints...oled lugenud?
Kets tuleb malelaua juurde, võtab köögist kaasa tassiga vett, nao ja näpitsad.
Kets: Sinusugune sitahäda...ma oleks ükskõik kes muu teeksin ükskõik midag...aga nii nagu sina ei elaks ma ka siis kui mul poleks käsi ja jalgu ja ma peaksin vooliku kaudu toituma. Sa oled ajuinvaliid ja elu paranähtus...sa elad üksi, sööd üksi, situd üksi...naerad televiisori peale ainult...televiisori vaatavad ja naeravad surnud inimesed...sa pole kuhugi seotud...kellegi vastu kohustatud...ja...ja kuidas sa elad...mitte kunagi ei too sa koju ühtegi naisterahvast...sa ei üritagi nendega kontakti võtta...sa võiksid reisida ükskõik kuhu nii kauaks kui tahad...aga sa ei suuda mingit sitast tööd kuu peale saata ja raiskad täiesti mõttetult...ostad endale parema videomaki või ortopeedilised tallad...sul on eluaegne lampjalgsus...kliiniline munn...
Kets võtab nao ja musta ratsu.
Kets: See on minu hobune...mulle meeldisid alati brünetid ja tema on kõige osavam ratsutaja...aga raisk miks on ohjad hobuse käes...tapan su ära...
Lõikab noaga ratsu tükkideks.
Kets: Kaks kassipoega...üks veel õige pisike...löövad hellalt nurru...nad on nii pehmed ja sileda karvaga loomad...ema kaisutab neid ja õpetab enda eest hoolitsema ja isa...
Kets surub kaks etturi veetassi.
Kets: ...on tegelikult üks hoolimatu kõuts...alluvad on sead, ma tambin nad jalge alla...minu ema ja isa issa jumaluke teie tegite mind ja ma ei salli teid...naise ema on täiesti lühinägelik mutt ja isa on paks nii et oma tilli ei näe...ärge pahandage et mu näge enam naeratusest kortsu ei tõmbu... sõbrad...oi sõbrad...mul ei ole ju vaba aega vaja...läh...lähme langevarjudega hüppama...unustage nöörist tõmmata...kõmdi piuh pauh lörtsti...ma olen üksi ja ma olen tubl...ma olen suur ja ma olen sõltumatu...ma olen pasahunniku kuningas...Sinu kord!
Lauale on jäänud ainult valged malendid.
Toivo hakkab malendeid laduma.
Kets: Naine ja kaks last, vanemad ja naise vanemad, koer, kassinärakas, vanema lapse kärarikkad sünnnipäevad, kohustulikud jõuluõhtud pereseltsis, mitte ühtegi roppust, alluvad...tohutult palju pugejalikke alluvaid...tohutult ilus auto...tohutult ilus elu...ühtegi koledust...tohutu tihe kalender... tohutu armas perekond, ärkad kell 6.30, teed süüa, annad naisele hommikumusi, ajad lapsed üles, võimled ja läheb lahti...täie auruga täirga..voodi kell 23.30...norskama, ärkad kell 6.30...tõesti mul on tohutult kõik olemas
Toivo: Ma saan aru...sa oled rikas inimene.
Kets: Jah, ma olen rikas inimene...Mina olen tõesti teinud õigesti palju tööd ja ma võin endale materiaalselt võimaldada kõike.
Toivo: Sa oled vist väga õnnelik inimene.
Kets: Kas sa perse ei taha minna? Kas sa tead, mis on vabadus? Kas see on vabadus, kui ainuke vaba aeg iseendale on sul tualetis. Oled andnud vabaduse ära teistele. Ma armastan oma naist ja oma lapsi ja ma ei oska ette kujutada, et ma võiksin mõnda muud tööd teha...ma elan karbis, mille vastu võin sõdida, aga millest välja ei pääse...anarhistid on riigikukutajad ja individuaalsed anarhistid on joodikud...miks sina ei joo?
Toivo: Ei maitse...aga sul on inimesed kellega koos olla, sa võid nende peale vihastada ja nad võivad sulle tunduda rõvedad ja tobud...sa räägid rumalat juttu, sina ei tea, mis on üksindus!
Kets: Ei tea jah ja sellepärast ongi mu elu üks õnnetuse hunnik. Vast on munad valmis.
Kets läheb pliidi juurde, Toivo lõpetab malendite paigutamise.
Kets: Miks sa arvad, miks ma tulin?
Toivo: Ma ei tea. Läksid peast lolliks.
Kets: Ma ei suuda armastada ühesugust armastust...kõik oleks nagu kuskil raamatus või oldud eludes ette ära kirjutatud ja samas ma olen liiga nõrk, et teha midagi..või ma ei tea...kõik mis teha oskan tulen sinu juurde mune koksima...
Toivo: Kas sa tahaksid olla mina? Elada üksi ja vabalt? Kas me oleme siis vastandid, kes võiksid oma rollid vahetada...nagu kerjus ja prints...oled lugenud?
Kets tuleb malelaua juurde, võtab köögist kaasa tassiga vett, nao ja näpitsad.
Kets: Sinusugune sitahäda...ma oleks ükskõik kes muu teeksin ükskõik midag...aga nii nagu sina ei elaks ma ka siis kui mul poleks käsi ja jalgu ja ma peaksin vooliku kaudu toituma. Sa oled ajuinvaliid ja elu paranähtus...sa elad üksi, sööd üksi, situd üksi...naerad televiisori peale ainult...televiisori vaatavad ja naeravad surnud inimesed...sa pole kuhugi seotud...kellegi vastu kohustatud...ja...ja kuidas sa elad...mitte kunagi ei too sa koju ühtegi naisterahvast...sa ei üritagi nendega kontakti võtta...sa võiksid reisida ükskõik kuhu nii kauaks kui tahad...aga sa ei suuda mingit sitast tööd kuu peale saata ja raiskad täiesti mõttetult...ostad endale parema videomaki või ortopeedilised tallad...sul on eluaegne lampjalgsus...kliiniline munn...
Kets võtab nao ja musta ratsu.
Kets: See on minu hobune...mulle meeldisid alati brünetid ja tema on kõige osavam ratsutaja...aga raisk miks on ohjad hobuse käes...tapan su ära...
Lõikab noaga ratsu tükkideks.
Kets: Kaks kassipoega...üks veel õige pisike...löövad hellalt nurru...nad on nii pehmed ja sileda karvaga loomad...ema kaisutab neid ja õpetab enda eest hoolitsema ja isa...
Kets surub kaks etturi veetassi.
Kets: ...on tegelikult üks hoolimatu kõuts...alluvad on sead, ma tambin nad jalge alla...minu ema ja isa issa jumaluke teie tegite mind ja ma ei salli teid...naise ema on täiesti lühinägelik mutt ja isa on paks nii et oma tilli ei näe...ärge pahandage et mu näge enam naeratusest kortsu ei tõmbu... sõbrad...oi sõbrad...mul ei ole ju vaba aega vaja...läh...lähme langevarjudega hüppama...unustage nöörist tõmmata...kõmdi piuh pauh lörtsti...ma olen üksi ja ma olen tubl...ma olen suur ja ma olen sõltumatu...ma olen pasahunniku kuningas...Sinu kord!
Lauale on jäänud ainult valged malendid.
# posted by Mart : 14:41
