kunst pole elu

Jõudsin filmiajaloos 30 minutit istuda ekraani ees ja vaadata kultuslikku filmi „Paris, Texas“. Mulle need 30 minutit meeldisid. Hetk hiljem oli palav Toompealt alla lonkida. Panin täna ikkagi jaki alla ka kampsuni. Hommikuses trollis higistasin kõvasti.

Panso ütles, et näitleja, kes laval higistab ei oska lõdvestuda ja seega pole mingi õige näitleja.

Mina pole näitleja, mulle on näärmed lubatud.

Kui olin Harjumäe treppidest alla jõudnud, siis silmasin Moskva kohviku ees mootoratturihiiri. Igal õhtul pargivad nad oma rattad kõnniteele ja räägivad rõõmsameelselt juttu.

Ma ei ütle, et nad käituks nõmedalt. Ju neil on tung seda teha ja mis võiks olla ilusam kui oskus olla endale armas.

Ma ei tea, kas mul saab kunagi olema a-kategooria.