kunst pole elu

Vahel ma kujutan ette kuidas mõni naine teeb endale hommikul kohvi või teed. Ma pole seda naist kunagi elu sees näinud. Ma proovin ette kujutada inimese rütmi, keda ma ei tunne.

Need naised on riides, mõnel neist on isegi külm. Mõni on unine, mõni on närviline.

Ma kuulen muusikat, mida ta köögis kuulab. Tal on kolm või neli lemmikplaati.

Ta on äärmiselt soe inimene. Aga ta ise ei tea seda.

Pärast on mul hea meel, et ma teda ei tunne. Ma imetlen teiste inimeste hommikuid.