kunst pole elu

Ma pole väikest Mariat kunagi nii närvilisena näinud, kui eile meie kursuse "Kajaka" läbimängul. Ta süda tagus ja ta oli näost punane. Vat et oleks tahtnud ise lavale joosta. Ma siis soovitasin talle ühte asja, mis aitab alati, kui oled närvis või sul on paha tuju. Endalt tuleb kõikide ruumis olevate inimeste kohta küsida üks küsimus.

Vanadaamidele on ilus naeratada ja mitte laskuda vestlustesse. Tunnen end inimestega rääkides ebamugavalt.

Mul on käes ka jälle unetud perioodid. Kolan internetis ja kirjutan Kotzebue kiirusel ja tasemel näitemänge. Kunagi saan oma visiitkaardile kirjutada "Väljaõppinud grafomaan" või "Paberiga dilentant".

Ühel ilusal maal on ilusad perekonnad ja seal elavad need kallid inimesed, keda meie hulgas enam pole. Jõuluvanad sõidavad seal saanidega, mis töötavad päikeseenergial ja iga laps oskab esitada kahehäälset laulu.

Etv pealt tuli täna õhtul film, kus näidati kuidas üks natuke rumal, natuke trullakas ja samas elujaatav Eesti tüdruk otsis endale Egiptuses meest. Tähendab tegi ta vist eksperimenti, aga lõpuks läks mehele. Mõtlesin, et need naised ja tüdrukud, kes täna vaatasid koos minu ja Mariaga "Kajaka" läbimängu, et need on hoopis teistsugused.