kunst pole elu

Midagi minu argipäevast. Arvan, et Ühtne Eesti suurkogu DVD on väga paslik mälestus/kingitus/õppematerjal/emotsionaalne etteaste. Tasub tellida. Kuigi laps on veel sünnitamata. Aga laps on juba päris palju ära teinud enne sündi.

* Ta on tõesti kiire. Palju kiirem kui mu iPhone või must MacBook. iPad on kiiruse poolest paugupill. Ja iPad on väike ja mugav.

* Google Reader + sealt avanevad lingid on iPadi Safaris kiire ja hea lugeda. Google Readerit olin vahepeal hülgamas, sest arvutis on seda kedrata kohutavalt tüütu, iPadis on asi hoopis parem.

* Tema peal on hea kontsentreeritult trükkida/kirjutada/mõelda. Soetasin selle jaoks kümne doltsi ees programmi Pages.

* Filmi ja YouTube vaatamise kvaliteet on super. Fotode vaatamiseks on see riistapuu lausa loodud. Tõmba sisse ja muudkui sõrmega ketrad. Pildistuva maailma apostelinstrument.

* Tunnen puudust korralikest blogide toimetamise äppidest – ei Blogger, WordPress, Tumblr ega Edicy pole iPhone’s ega iPad’is just kõige kasutajasõbralikumad.

* Tunnen puudust korralikust Facebooki äppist nagu on olemas iPhonel. Safari vahendusel pole näpuga hullates Facebook päris see.

* Tunnen puudus korralikust Twitteri lugemise-otsimise äppist. Crème’l läheb veel aega iPadile jõudmisega, kohal pole ka veel kõikvõimas Tweetie ja Twitterrific on suht algeline programm.

* iBooks on üllatavalt palju praegu ikka ja ainult ameerikaliku mõttelaadi raamatuid täis (Ma kasutan USA iTunesi poodi, see tegelt siis suht loomulik). Olen seal riiulite vahel ringi küll tuianud, aga midagi ostmisväärset pole silm hakanud. Tasuta raamatud “Alice Imedemaal” ja “Winnie Puhh” on jätnud hea mulje.

* Aku peab kenasti. Paari päeva tagant panen puhtalt rutiinist laadima, kuigi otsest vajadust pole. iPhone aku on ikka hoopis-hoopis kehvem.

* See asi on mõeldud lastele. Ma arvan, et iga laps hulluks sirgeldamisäppi Adobe Ideas või näpumussi äpi “Magic Piano” peale.

Ja ei saa mainimata jätta, et see võib olla rumal, aga mu e-mailide lõpus on “Sent from my iPad”.

Sellist küsimust on muidugi raske küsida päeval või nädalal, mil reisimise võimalus või kojujõudmise vintsutused on saanud asjaks omaette. Tuhk on uskumatult paljude inimeste päralejõudmised segi paisanud. Aga ärme räägi lennujaamadest või kiirteedest, räägime otspunktidest ja ühest teise sisemiselt üleminekust.

Kuidas sa tunned ühe linna mõjusid teise linna (kodulinna!?) saabununa? Kui kiiresti nn. "teise linna laine" Su kehas ja meeltes püsib ja kas otseselt tänu sellele lainele oled ka midagi ära teinud?

Näiteks, kui ma saabusin New Yorgist Tallinna, siis ma tundsin, et tänu avatusele ongi kõik võimalik, aga nädala pärast oli "laine" kadunud ja enam ma ei osanud mõistet "avatus" sõnastada.

Näiteks, kui saabun mõnelt Tartu kiirvisiidilt Tallinna tagasi, siis tunnen päeva või kaks, et liiga palju struktureeritust ja täispandud ajakava on mu elus.

Kui Cannes'ist kord tagasi jõudsin, siis olin liiga tugevalt tolle linna kaubamärgi ehk reklaamifestivali (filmifestivali kõrval toimub igal aastal Cannes'is ka reklaamifestival, mis on selle tööstusharu tipptasemel jõulud,) mõju all ja mul oli vaja kirjutada kiiresti kõik oma mõtted ülesse, sest muidu paari päeva pärast oleks nad tundunud mulle liiga kauged.

Ja iga kord, kui ma jõuan tagasi Tallinna, siis mulle meeldivad meid supermarketid, sest neis müüakse õiget toitu ja ma ei pea toidu saamise ja valimise üle liiga palju mõtlema ja aega kulutama. Ma vihkan seda tunnet, kui ei tea poolvõõras linnas, et mida ja kus süüa.

Mis mõtted ja tunded tänu võõrale/võõrastele/tuttava(te)le linnale/linnadele Sinus kõiguvad, kui jõuad tagasi (praegusesse) kodulinna?

Koerad jooksid maal ringi nagu puurist välja pääsenud loomad.

Maal on kevadel sügis. Kõik on nii paljas ja ilus. Hakkasime koristama, et hoov ja majaesine oleks veel rohkem alasti. Oksad mahad, surnud puud maha, lehed kokku.

Saime pika susistamise peale lõkke kuivanud oksahunniku peale põlema ja siis vedisime lillelise presendiga lõkkesse leherisu juurde. Ja tuul keerutas lõket ja lõket tuli aeg-ajalt viglaga segada ja kokku tõmmata. Ja ma palusin andeks väikestelt puudelt, mis tuli loodusest eemaldada ja koheselt tules hävitada. Kui lõke maht kasvab suureks, siis põleb lõkkes kõik, ka täiesti toores asi.

www.emmaste.com on registreeritud ja jalgpalliklubi rebränding on käimas! Juhhuu! Hooaeg algab pühapäeval. Aga nüüd põrutan kaheks päevaks maale. Loodust kuulama ja ringi jalutama kevadises õhus.

Linn(ad) on teema, mis mind huvitab.

Mitte arhitektuurses plaanis, pigem emotsionaalses ja tunnetuslikus plaanis. Pigem inimeste ja nende harjumuste võtmes. Pigem flanööri või läbikõndija perspektiivis kui arendaja ja püsielaniku võtmes.

Loomulikult võib ka läbikõndimise taandada kokkuvõttes linnaplaneerimise ja inimmassi käitumisharjumuste analüüsiks, aga ma mõtleks asja üle teise võtmes. Et kui sa satud võõrasse linna, et milliseid parameetreid sa jälgid või millised nüansid Su peas tööle hakkavad?

Mille järgi sa saabudes koheselt linna hindad?

Inimeste mitmekesisus, kohvitopside värv, ühistranspordi sujuvus või kiirtoidu hind?

Vana seadus ütleb, et esimene päev oled sa ükskõik, mis majas või linnas külaline. Mind just huvitabki see esimene päev või esimese päeva emotsioon, mis võib uues linnas kesta mitu päeva. Mis sel ajal sinu mõtetes toimub ning milliste detailide läbi infot salvestad?

Loomulikult on linnad äärmiselt erinevad vastavalt kultuuriruumile või asukohale, aga paljud detailid on üldiseloomulikud kõikidele linnadele. Inimesed, majad, kauplemine, suhtlus, transport, kodutud, politseinikud vms. Eelkõige huvitavad mind meie kultuuriruumis asuvad (suur)linnad.

Mulle endale on alati uude linna saabumine nagu adrenaliinilaks. Loomulikult on see tingitud sellest, et ma ei reisi liiga tihti (ca nädal kolme-nelja kuu jooksul, see teeb keskmiselt ca kolm täiesti uut linna aastas) ja ka mitte liiga harva. Mul on arenenud piisavalt välja võõrastest linnadest toituvad akud, mis vajavad regulaarset laadimist.

Kuidas Sinuga on?

Võid oma arvamuse jätta ka Facebooki.

Toon siin ära kaks lõiku antropoloog Claude-Lévi Straussi raamatust "Nukker troopika".

Aga ma tajun teisigi muutusi: ma olin vaene, nüüd olen ma rikas; esmalt seetõttu, et mu rahaline olukord on muutunud; teiseks sellepärast, et kohalikud kaubad on uskumatult odavad: see ananass läheb mulle maksma kakskümmend sou'd, too banaanikobar kaks franki, kanad, mida itaallasest müüja vardas küpsetab, neli franki. Võiks arvata, et tegu on Võileivaemanda paleega. Lõpuks, vahepeatuse puhul tekkiv olukord, kus kõik on saadaval, tasuta pakutav võimalus, millega kaasneb aga tunned, et oled kohustatud seda ära kasutama, kutsub esile kahevaheloleku, mis soodustab harjumuspäraste piirangute tühistamist ja pillamise peaaegu rituaalset vallapääsemist. Muidugi võib reis mõjuda ka otse vastupidiselt; kogesin seda, kui pärast vaherahu kehtestamist rahatuna New Yorki jõudsin; aga toimigu see plussi või miinuse, materiaalse olukorra paranemise või halvenemise suunas, igal juhul oleks ime, kui reis ei tooks selles suhtes kaasa ühtki muutust. Viies tuhandete kilomeetrite kaugusele, kergitab või langetab reis teid mõne astme võrra ka seisuste skaalal. Reis nihutab paigast ja samas ka liigitab ümber – nii heas kui halvast mõttes – ning paikade värvi ja lõhna ei saa lahutada sellest alati ootamatust positsioonist, millesse reis teid asetab, et saaksite neid proovida.

*

Üldiselt on linn nendes suurelistes ja meelevaldsetes toonides, mis on iseloomulikud kehvasti ehitatud hoonetele, mille looja on pidanud seinu lubjaga võõpama, ühtaegu nii kaitse otstarbel kui selleks, et varjata seda, mis on all.

Kivihoonete puhul korvab 1890ndate stiiliveidrusi osaliselt materjali raskus ja tihedus: nad jäävad selleks, mis nad on – aksessuaarideks. Siin aga meenutavad need rasked tursed ainult leepra improvisatsioone nahal. Valede värvide alt tulevad varjud veelgi tumedamana esile; kitsad tänavad ei võimalda liiga õhukesel õhukihil “atmosfääri luua”, ja sellest sünnib mingi ebareaalsuse tunne, justkui polekski kõik see kokku linn, vaid mõne filmivõtte või teatrietenduse tarbeks rutakalt püstitatud silmapete.

Eks ma siin jälle mõtlesin, et ma olen kõvem veebimees, kui ma tegelikult olen. Iseõppimine ei tule täna välja. Mul oleks abi vaja, kui keegi viitsib kirjeldada.
Et kuidas ma saan selle oma jalkameeskonna www.emmaste.wordpress.com lehe selle Aparatus kujunduse peale üleviidud? Step by step juhise eest oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi viitsib kirjutada. Saan allalaetud selle Aparatuse, aga ei oska sealt suurt midagi edasi teha seda, tahaks ta lihtsalt saada wordpressi sisse.
Paar rumalat küsimust:
Et kas pean CSS koodimuutmiseks Wordpressile midagi maksma ja kas CSS on see märksõna üldse, et ümber mille pean mässama?
(Ei taha aadressi muuta, aadress võib jääda www.emmaste.wordpress.com, aga kujundust tahan muuta)
Et kuidas see ftp-sse kujunduse üleslaadimine ja sealt kasutamine käib?
Ühesõnaga, ma ei oska. Üritasin siin netis õpetusi lugeda, aga ma ei saa aru, et kas ma wordpressi sisse seda templated lihtsalt ei saagi?

Käisin täna dressipluusi väel tänaval ringi. Ja see ei olnud taotluslik. Nii oligi paras.