kunst pole elu

Pärnus on mahalangenud lehed teise värviga kui Tallinnas. See on nüüd vägivaldne üldistus, aga mulle tundub, et Pärnus juuakse kohvikutes lahjemat kohvi. Olen 16 tundi viibinud Pärnus ja 10 viibin veel. Milline meeleolukas aegade põrge. Arvan, et Pärnus ja Kuressaares tasubki käia sügisel.

Käimas on arutelu, diskussioon "Talendid koju" teemal, Sten Tamkivi kirjutab Memokraadis, tasub lugeda ka kommentaare.

Proovin sõnastada, et miks on Eestis kõige parem töötada. Sellepärast, et ma 28-aastane ja ma tean teisi omavanuseid loovaid inimesi, kes on Eesti parimad. Mulle meeldib nendega koostööd teha. Igapäevaselt tuleb teha ka ebameeldivamaid asju, kuid ma teen pea igapäevaselt ka (Eesti mõistes) suuri asju. Ja mul on võimalus teha asju omamoodi ja iga projekti raames huvitavad mind eelkõige inimesed, kellega koos asju teen. Ma saan mõelda väga inimesekeskselt. Ütleme, et talendi keskselt. Kus mujal üldse oleks selline võimalus? Ma olen realist, ma ei saaks ilma kümneid aastaid panustamata kuskil sellist positsiooni.

Küsimus on eelkõige selles, et kuidas talent väärtustab teisi talente enda ümber ja kui palju vabadust on võimalik endale kehtestada.

Nii, et ärge pakkuge kojukutsutavatele inimestele töökohti. Pakkuge neile inimesi, kellega neile meeldiks koostööd teha. Töökohad peaksid eelkõige olema inimesed. Tööandjad ei peaks andma tööd, vaid väärtustama meeskonda.

Ja elada meeldib mulle Eestis nagunii. Inimeste, loomade ja vahelduse pärast. Ja mulle meeldib Eestist ära reisid ja naasta. Kodusadamat on vaja.

Aga kui suured on sel aastal tammetõrud. Ja kui palju on sel aastal tammetõrusid. Tegin maja kõrval oleva suure tamme juures foto. Seal on kogu pind ca 7 meetrit korda 7 meetrit praksuv. Lihtsalt nii palju on tõrusid, et tõru peale astumata pole võimalik edasi astuda. Kui vaid metssead selle koha avastaksid...Aga nad vist (loodetavasti) ei avasta.
Sügisel on maal ilus. Tiigi peale olid saabunud ööbima pardid. Teadagi, kes oli partide üle kõige rõõmsam. Millised värvid looduses. Ja millise emotsiooni andis reede õhtul väikesest telekast vaadatud Eesti koondise võidukas mäng. Kui teisipäeval peaks olema ka Sloveenia jõukohane, siis võib hakata unistama juba päriselt.

Mis kell tuleb ärgata? Mida teha peale ärkamist? Kas laupäeva varahommik peaks nädalapäeva varahommikust kuidagi erinema? Miks tegelikult sujub laupäeva või pühapäevi varahommikuti kirjatöö paremini kui näiteks teisipäeva või kolmapäeva hommikul. Vist sellepärast, et puuduvad ootused ja lootused. Puuduvad ootused ja käsud midagi raudselt valmis saada. Ja asud nagu muuseas kirjutama ja töö edeneb. Petad hommiku ära. Petad kalendri ära. Aus pettus, mille saab teisel hommikul südamerahuga lunastada.

Internetis ei ole väga põnev kolada. Suhteliselt kiiresti jõuab lõppu. Loomulikult võib miljonit Twitteri kontot jälgida ja lapata läbi meeletult palju fotosid, aga lõppu jõuab ikkagi ühe õhtuga suhteliselt kiiresti. Ja siis oota und või lappa raamatut, mida lugeda ei viitsi. Või kuula hääli, mis on üpriski vaimustavad, kui ise oled hästi tasa.