kunst pole elu

Mul põletati lämmastikuga soolatüükaid. Ja kopsust tehti pilti ja homme anan verd ja järgmise nädala kolmapäeval imetakse käepunn kirurgi poolt koevedelikust tühjaks. Polikliinikus on kõigil arstidel suured võtmekimbud, millega nad avavad uksi ja haiglad sünnitavad haigeid ja mina olen eluaeg terve purikas olnud ja tahaks ta alati olla. Kahjuks ainult ma ei söö eriti küüslauku, kuigi targad inimesed räägivad, et see on looduslik antibiootikum. Ma ei tahaks arst olla, sest puudub mul selline empaatia võime. Aga ma ei tahaks olla ka vastk inimene. Need raviasutuste sinised sussid omavad iga inimese jaoks mingit tähendust. Parata pole, et enamuse jaoks on see ebameeldiv.

Kuna olen piisavalt ülbe vahest teiste inimestega manipuleerima, siis kaotan ära võimaluse teistel mitte midagi siin öelda. Teie ütlused on oodatud ja kaunistaks minu öeldut. Ja huvitav mitu inimest üldse käib siin uudistamas minu ebaregulaarset möla. Kui nüüd päris algusest alata, siis on imekspandav ja subjektiivsusega mitme kordselt läbi korrutatud, inimeste arvamused kust läheb möla ja tõe, ajaviite ja armsuse piir. Oleks tekst matemaatika oleks möla maailmas olemata.

Eile sadas väikeste pauside vahepeale kõvasti sirgjoonelist vihma. Nagu kogu see sügis. Ja täna on jälle pühapäev ja maa kuivab. Kõik päevad ei pea alati kiired olema, sellepärast ongi välja mõeldud poolkiired pühapäevad. Mu päevade väikesed pausid mööduvad Kopli trammides ja mõtetes kui kõver on mu selg. Ma ei usu, et mul on kirbud ja ma veel ei vihka igat teatri liiki. Kuid teatriarmastus on nagu vist päris armastus, et õpi vihkama, võib-olla hakkad siis ka kunagi armastama. Peaasi, et ei oleks ükskõikne. Sest ükskõiksus tapab armastuse ja tapab teatri. Isegi kui see mõiste on raskesti hoomatava kuju võtnud väljakujunenud ühiskonnas või väljakujunevas mõistuses. Elagu vabadus olla natuke lollaks.

Sügisel on metsas palju marju ja seeni.
Kõikide seente unistus metsas on saada korvi.
Kord tärkas uus väike seen.
Aga tema oli mürgiseen.
Kõik seenelised läksid temast mööda ja ta muutus juba kurvaks.
Kuid siis tuli seenteadlane Kõps ja pistis ta oma korvi.
Kärbseseen oli väga õnnelik ja punastas.

Laupäeval peeti maha minu vanaema 80. Valga kultuurimaja. Sugulased ja külainimesed koos. Teatud väljakujunenud kohustuslikel koosviibimistel, mis on tulvil nähtavat ja nähtamatut huumorit on oma võlu. Ja nii äge on kui on palju inimesi ja saab palju kõik kõigiga läbi igasse fotoaparaati palju pilte teha. Ja nii äge on kui saab hästi palju asju ära korralda ehk siis muretseda, kas ikka on korralikult korraldatud või siis peaks kõik üle muretsema ja natuek veel korraldama. See on loomulik ja äge ikka ka natuke

Ja pühapäev oli seenemetsa päralt. Inimese ahnus on piiritu, ega sellest ei piisa, kui kõik suured korvid on kuhjaga täis, auto pagassi pandud kilekad peavad ka kuhjaga täis olema. Lõpuks oli siuke tunne, et männiriisikaid võikski jääda korjama. Siis tulime tulema. Inimesed, kes neid praegusel hetkel puhastavad, kiruvad vist, aga minule meeldib talvel marineeritud seeni ära süüa. Mets oli ilus ja ma päevitasin täna näkku päikest. Olen kaasaja inimene ja kuulutan uhkelt: "Metsas mina puhkan, tunnen rahu, justkui minu hing oleks leidnud kodu!"

Ja homseks kirjutan uue muinasjutu, mida pean hakkama oma kehaga väljendama. Kaks eelmist ei kõlvanud, peab ikka oskama tunnetada psühholoogiliselt tegelase siseelu. Aga sel pole kõrgharidust ja mida tähendab see sõna "psühholoogiliselt". Ja räägib see, kes on kordinaator kõige suurem. Seentest kirjutan.

ELAS POISS.
TA ELAS SUURES LINNAS.
TA SÕI IGA PÄEV VALMISTOITU.
KORD JÄID LINNAS AUTOD JA TROLLID SEISMA.
POISS EI SAANUD KOJU.
TA JALUTAS JA EKSIS KORRAGA METSA ÄRA.
SEAL EI MÜÜDUD VALMISTOITU.
POISS HAKKAS METSAS TUNDMA NÄLGA.
KUI TA POLE SURNUD, SIIS TA NÄLGIB SIIANI.

*

OLI KUNSTLILL.
TA KASVAS SUURE KAUBAMAJA EES.
TEMAST MÖÖDUSID IGA PÄEV PALJUD INIMESED PÄRIS LILLEDEGA.
KORD HAKKAS LINNAS RAJU.
SELLE ILMAGA INIMESED EI KÄINUD KAUBAMAJAS.
KUNSTLILL SÄRAS JA TUNDIS END ÜKSIKUNA.

muinasjutte on kaks, kuna pole soovitav omada muinasjuttu elusolendist.
kirjutada tohiks ainult kivist

Kui vihma sajab
tundub loodus roheline
Vahel inimene vajab
ütlust pole oluline

ma ei julge enam küsidagi
kus on piiri vahe
astuda meeldib taktis kuigi
jalad alati takti ei lähe

mõte läks ära padjaga
jättis mulle külmetust
narr ei oska ravida
kodust pärit rahutust

Mis maksab üks hea laupäeva hommik

nädal otsa vaeva

ja oskusi:

märgata kella kaheksast udu mis kella kümneks on päikene
näha komberdavaid asjalikke väikesi lapsi, kel täna on tänu vanemate tähelepanule tööpäev
üle olla rõõmsalt loomulikult sügiseliselt valutavast kurgust
mitte vihastada oma kaisunotsu peale kes on nädalasest ootamisest kärsaga lakkuvalt kärsitu
kallistada ilma läinud nädala valudeta ja uue hirmupuudusel
vajadusel elada vaimselt näljasena oma elu järgi
sooviga teha iseenda ja ilmaga hetkekski rahu

On loodud selleks vist, et äratada. Paari aasta eest jõid inimesed end valealkoholist surnuks ja lennukid lendasid tornidesse. Nüüd võetakse käraga maha ja rüüstatakse ausambaid ja lapsed hukkuvad pantvangikriisis. Ja ma koos kaaslastega alustasin kultuuri viimisega kalamajja. See omab üldises maailmapildis üldise konteksti mõistmise taustal kõige vähem tähtsust. Minule muidugi kõige rohkem. Sest ei mina saa aru, mis kuradi pärast on vaja inimestel rabeleda mingite ausammaste ümber. Mis kuradi pärast on neid vaja üldse püstitada! Just, sest püstitage neid eestlastele, mitte teistele võimudele, mille all keegi kuskil millalgi sõdis. Ei koti mind ega mu eakaaslasi eriti ühe või teiste okupatsiooni suurus, tähtsus või see palju just sellel pool eestlasi sõdis. Kotib see, et mälestataks neid, kes olid eestlased. Need on rumalad inimesed, kes valavad värviga üle ausambaid ja loobivad kividega autosid. Rumalad on ka need, kes neid lolle ausambaid erinevate kirjadega välja mõtlevad. Ausambale piisab kirjast "Eestlaste mälestuseks, kes hukkusid teiste tõttu" Ja Venemaal on lood hapud, nii hapud, et ma ei taha sügavalt selle üle mõelda. 400 last sai surma, ühe terroristi peksid inimesed kätega surnuks... ja lahendust ei ole. Maailm on hukas, aga mina täidan oma päevi vaikselt, teisejärgulise tegevusega, kalamajja kultuuri viimisega.