kunst pole elu

Uue trendikoha stereo peldik on üllatusmomendiga, isegi kahega. Ja vetsus saab istuda ja tasuta jälgida teatrit. "Valge värv, steriilne keskkond ja õnnelikud inimesed selle sees" oleks lavastuse pealkiri.

Kopli trendikoht Ilmatar on teisest puust. Seal käivad, istuvad, hingavad ka inimesed. Nad ei oskaks olla kui satuks stereosse. Ja stereo inimesed, kes suurelt jaolt on lollakad välismaalased, ei kujuta ette, et nii lähedal on Ilmatar.

Elame toredal värvikireval ajal, kus tunneme end hästi, et oskame seiklusi otsida. Süüdimatult arvata, et oleme targad ja arukad. Aga seiklustel on hea omadus, et mõtlemine käib teisiti ja hoiab sind rõõmsa elujoone peal. Ja inimene vajab õhtuid, mis on sellised, et seedivad end hommikuti ainult positiivselt.

Mul pole midagi selle vastu kui külmas värskelt saabunud talves õhtul bussiga väsinud päevast koju saabun. Pärast saabumist sõin makarone ja heitsin pikali. Aga selle vastu on mul üsna kõvasti midagi, et öösel poole kahest uni ära läheb ja enam ta tagasi ei tule. Kutsu kasvõi tooli tagant kavalalt kükitades teda nimetisnäpuga kussutades. Ei tegelikult on unetus ainult hea asi, annab aega mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kuid tegelikult on iga asi maailmas kahe otsaga.

Ja lugu. Pühapäeval käisin laulutunnis, emme ei sõitnud autoga, nii läksin autoga linna. Läksin natuke varem. Et käia ka seal Kabakovide ja Meeli kunstinäitusel, mis iseenesest oli tore. Ega ma eriti ei teagi kunstinäitust, mis ei oleks tore. Ma käin kunsti vaatamas nagu enamus inimesi teatris, kus kõik jama tundub huvitav, südantliigutav ja hariv. Ja ma ikka ähvardan edasi, et kord kui pean end maailma tunnetamises absoluutselt ebaadekvaatseks ehk siis oma maailmas absoluutselt imelise olemisega olevuseks, siis ma hakkan maalima ja üldse kunstnikuks. Minu joonistamisande juures on see tippvärk. Aga ma hakkan tegema videovärki ja kõike. Aga kõigepealt on vaja saada haritud ja tunnustatuks ja alla käia.

Aga lugu. Parkisin auto ja käisin seal näitusel ära. Siis oli laulutund kolm tundi, siis oli õudsalt külm väljas ja ma jalutasin trollipeatusesse, tatsasin seal ringi ja ootasin. Troll tuli, istusin peale, seisin ja mõtlesin, siis enne taksoparki hakkas mulle tunduma, et jope rinnataskus nagu on midagi. Katsusin ja imestasin, et miks need autodokumendid mul taskus on. Siis käis see imeliku äratundmise tunne läbi keha nagu ikka käib kui midagi siiralt mööda paned. Trollist maha külma ilma ja linna tagasi. Auto järele. Võib-olla väga palju polegi kunstniku elukutseni jäänud.

Kella olin helisema pannud kaheksaks, aga ärkasin seitsme paiku. Avasin silmad ja ringutasin, kuid ei tõusnud üles. Lamasin voodis, väntsutasin oma ühte kaisunotsut ja mõtlesin oma paratamatuid mõtteid. Pähe tulid välgatused purunevast armastusest ja pingeterohkest argielust. Umbes 7.20 ajasin ennast voodist ülesse, panin laualambi põlema ja lülitasin arvuti sisse. Märkasin, et väljas sajab lund. Teadsin, et arvutis on viirus, tundsin juba arvuti käimaminemishelinate taustal end seepärast halvasti. Arvuti oli aeglane ja vahepeal manas ekraanile lollusi. Raiskasin umbes kümme minutit oma aega interneti peale. Siis asusin ise oma mõtetest kirjutama. Teadsin, et ei saada seda kellelegi. Tüdinesin mõtete koondamisest kiiresti, võtsin särgi, aluspüksid ja püksid kaenlasse ja suundusin vannitoa poole. Vannitoa kõrval on tualett ja vanaema parasjagu väljus sealt. „Lähed pesema!“ hõikas ta ja ma vastasin, et jah. „Oota ma lähen siis eest ära, mul aega küllalt!“ lausus vanaema ja liikus tagasi oma tuppa. Käisin ära tualetis ja dussi all. Nokitsesin voodi peal natuke oma jalataldade kallal- mul olid mõlema jala all soolatüükad ja mul tuleb veel talla alt vana nahka ära võtta. Peale seda kirjutasin arvutis oma kirja edasi. Üks väike lõik sealt: “Miks naised kirjutavad päevikuid? Miks inimesed koguvad mäelstusi? Samal põhjusel, miks mina neid mõtteid siia üles kirjutan- on vaja välja elada seda, mis su enda sisse on pandud. Mõnikord see teeb haiget ja kui paber võtab ära osagi eluraskustest ja annab vastu midagi, mis muudab hinge veel pehmemaks ja lööb sügavuse teed südames pehmemaks ja valla, siis on kirjutamine iseennast väärt. Paber on hea sõber, kui oskad temaga läbi saada ja talle oma mõtteid ära anda. Muidugi, mis paber see enam on, see on ju arvutiekraan, aga ikkagi on ta paber.“

Läksin sööma. Esikust võtsin kaasa Äripäeva, Postimehe ja Kroonika. Piimasupp oli pliidipeal. Panin osa piimasuppi kaussi ja lasin mikrolaineahjus soojaks. Tegin endale kolm saiaga võileiba: kahele panin lõhefileed ja ühele panin kanarulli koos juustuga. Tahtsin teha teed, kuid kuna head teed kodus ei leidunud, tegin endale mittetervislikku lahustuvat kohvi. Panin kõik söömise alustamiseks valmis, istusin maha ja lappasin väljaanded läbi. Kõigepealt Kroonika, kust ei mäleta, et oleksin väga midagi lugenud, vaatasin pilte. Järgmisena vaatasin Äripäeva, mäletan, et seal räägiti sellest, et Hans H. Luik hakkab suurt raamatupoodi pidama. Postimehes oli juttu eesti naissuusatajate madalseisu põhjustest, Ameerika uuest välisministrit ja liigse vitamiinisöömise kahjulikkusest. Viskasin lehed kõrval ja sõin kõhu täis. Pesin nõud ja hakkasin oma tuppa tagasi minema, vanaema hüüdis: „Püha jumal, sa pead täna vildid jalga panema!“

Kuulasin veel arvutis muusikat, lõpetasin oma kirja iseendale. Pakkisin koolikoti, sulgesin arvuti ja hakkasin esikus endale jopet selga panema. Panin oma punasalli kaela ümber ja punase mütsi pähe. Vanaema rääkis oma toas mingi sõbrannaga telefonis, hüüdsin talle tsau, ta vastas repliigiga: „Kas sa panid end ikka soojalt riidesse!“ Hõikasin vastu, et jah, suundusin uksest välja. Laskusin panneelmaja neljandalt korruselt mööda treppi õue, kust võttis mind vastu märjavõitu talv. Jalutasin trollipeatusesse, märkasin seal ühte selli, kes oli justkui parm, aga käitus liiga väljakutsuvalt. Jälgisin teda, ta ostis putkast suitsu ja vahtis ringi. Number 9 trolli peale ei läinud tema ega mina, tuli number 4, mis sõidab Balti Jaama, istusin peale, võtsin välja Moby Dicki raamatu ja asusin lugema. Sell ootas nähtavasti kas number 2 või 3 trolli, ta tahtis vist linna sõita.

Oli hommik, mil võtsin aega iseenda jaoks. Mul oli seda vaja. Olen muutunud inimeseks, kes hommikuti mõtleb, kirjutab ja õhtuti vajub kiiresti magama. Tänagi, hommik hiljem, kirjutasin eilse üles- ajavahemikus poole kuuest kolmveerand seitsmeni.

Yassif Arafati kirstu külge klammerdusid sõdurid, kui seda kätel rahvas edasi andis. Ei tahetud, et kirst kaduma läheb. Mulle meeldib telekast selliseid asju silmata. Muidu panin eile muusikali vaheajal linnahallis tähele seda, et tõesti tõesti on eestlaste suunurgad allapoole. Kuradi kole on teid vaadata. Ja ega ma ise parem ei ole, õrnatundeline nukrutseja, kes eksisteerib oma mullis. Kuid mu mullil on ka rõõmsaid kumerusi, võib-olla mõne aja pärast leiame kõik koos need üles.

Käisin Tartus, oli tore vaheldus. Spice Boys esines nightmännis, oli tore teha pullikat. Täna on isadepäev, mehed oleme head poisid, siis on elu ilusam.

Üks mees istub pargis, sööb saia ja viskab tuvidele palukesi. Üks teine mees tuleb ja laulab kõvasti, tuvid lendavad ära. Mees ei ole kurb, et tuvid ära lendasid ja pakub saia tulijale. Tulija pistab saia põue ja istub pargipingile.
Mees: Kas te pole kunagi mõelnud, miks te siin maailmas elate?
Tulija ei pööra mehe küsimusele suurt tähelepanu, istub pingi peal mõtlikult, võtab siis saia ja annab selle mehele tagasi. Mees ei taha võtta, Tulija saab pahaseks ja paneb saia Mehe ette maha.
Mees: Minu jaoks ei ole tuvid mitte midagi muud, kui sõbrad kellega ma saan koos olla.
Tulija hüppab käpuli ja hakkab nokkivat tuvi mängima. Mees naerab selle peale, tunneb ennast ebamugavalt.
Mees: Sina ei ole tuvi, ma ei hakka sinule saia viskama.
Tuvi saab vihaseks, tõstab häält ja tuleb võtab ise mehe jalge eest saia hambusse. Mees enam ei naerata. Tulija tõuseb püsti, pühib suu saiast puhtaks.
Tulija: Mina elan maailmas sellepärast, et mitte kunagi teistele oma maailma peale suruda.
Mees: Naljakas, et seda ütlesite. Mina mõtlen samamoodi.
Tulija: Aga saia mulle ei pakkunud.
Mees: Aga te võtsite ise.
Mees istub pingile. Mõtleb. Tulija langeb põlvili ja laseb pea norgu.
Mees: Oleks rohkem saia ja vähem tuvisid, ma viskaks kõigile.
Mees läheb ära, Tulija on oma nukruses üksi.

Kas inimesele saab ette heita seda, et ta kuulab poplugusid uno playeri topist? Hingetuna Nexust. Ei saa.
Kas inimesele saab öelda, et ta on rumal kui ta ei loe raamatuid. Saab. Oleneb kuidas ta iseennast ja oma teadmatuse rumalust väljendab või ei väljenda.
Kas primitiivselt mõtlevad inimesed elavad õnnes või õnnetuses? Muredes priid, aga tunnetamata elu kurbuse ja rõõmu sügavuse piire, mis küll ei pruugi olla tunnetamist väärt.
Kas koolis peaks käima?
Kas sooja toitu peab sööma?
Kas alkoholi juua ja suitseda tohib?
Kas teiste inimestega tohib õiendada ja neile õigustada oma piiritut piiritut maailma?
Kas luuletusi peab lugema või kirjutama?
Kas oma mõtteid peab üles kirjutama või ainult eravestlustes jagama?
Kas inimesi peab kõrvalt uurima või peaks nendega minema sotsiaalsesse kontakti?

Tegelikult midagi ei pea ja keegi ei saa olla.