kunst pole elu

Jan Kausi tähelepanek, et Eesti rahvas elab kultuurilises teadmatuses ja info puuduses on täpne. Aga minu jaoks on veidi arusaamatu tema ettepanek, et ETV-s võiks kõrvuti spordiuudistega olla ka kultuuriuudised.

Sport on tulemus ja emotsioon ühes ajahetkes. Sport on söödav ainult värskena. Spordi mõte on see, et sa viibid kohas, kus sporti tehakse või saad otseülekandes toimuvast osa. Numbrite kujul esitatud spordiuudised ütlevad midagi ainult nendele inimestele, kel on olemas eelteadmine konkreetse spordiala kohta. Kõrvuti sellega, et eestlased on aktiivsed teatrikülastajad, on eestlased ka suhteliselt sporditeadlik ja sporti harrastav rahvas. Väikesele rahvale on emotsionaalsed enesemääratluse võimalused äärmiselt tähtsad. Iga medal, mille Eesti rahvusest sportlane võidab olümpiamängudelt või maailmameistrivõistlustelt, annab meile kohese tagasiside ja emotsiooni, et oleme päriselt olemas.

Erinevalt spordist puuduvad kultuuris objektiivsed kriteeriumid. Kultuur on subjektiivne nähtus. Milline teatrilavastus, kunstinäitus või kontsert on suurepärane, on iga inimese individuaalne otsus. „Uudised“ on formaat, mille puhul toimetajatel, saatejuhil ja teistel tegijatel, tuleb teha valik, et mida näidata saates ja mida mitte. Eesti kultuur on igatpidi sõbramehekultuur. Oleks ebaaus osasid asju reklaamida läbi rahvusliku televisiooni ja teisi mitte. Spordis pääsevad uudistesse need, kel on tulemused ette näidata, kultuuris üldjuhul need, kel on rohkem tutvusi.

Igatahes on nii, et Eesti noored inimesed ei vaata televiisorit. Pole aega ja pole midagi vaadata. Aga Eesti (noored) inimesed kasutavad kõik Internetti. Internetis on piiramatult igasuguseid eneseeksponeerimise võimalusi. Infot on liiga palju, pole võimalik kõike jälgida ja kõik ei ole jälgitav.

Minu arust oleks rohkem kui televisiooni kultuuriuudiseid vaja ühte portaali, mis vahendaks ja eksponeeriks päevakajaliselt Eesti kultuurielu. Seal võiks olla nii tekstiuudised ja ka videod ja arvamusartiklid ja kõik muu. Eesti kultuur on veebis täiesti organiseerimatult. Liiga palju on liiga koledaid lehti, mis ei uuene. Puudub igasugune info organiseeritus.

Näiteks spordis on kaks väga tugevat portaali: etvsport.ee ja sportnet.ee.

Jumala eest, Eesti Televisioon peaks pühendama rohkem eetriaega kvaliteetsele kultuurile. Aga väga paljud inimesed ei vaata enam õhtuti televiisorit. Nagu väga paljud inimesed ei kasuta ka Internetti. Aga veebi võimalused on praegu suuremad ja perspektiivikamad.

Täna levib maililistides ja blogides venelaste ärikeel:

Hea äri jääb venelastega tihtilugu ajamata keelebarjääri tõttu, mille taha meie noored äriinimesed takerduvad. Siin mõned tähtsamad fraasid, mis võiks selgeks õppida, et venekeelses ärimaailmas orienteeruda ja vastastikku end arusaadavaks teha ning luua meeldiv ja tulemuslik üksteisemõistmise õhkkond.

“Какого хуйя тебе надо?” - “Mis Teid täpsemalt huvitab?”.
“Всякая поебень” - “Lai toodete assortiment”.
“Бля буду!” - “Firma annab garantii”.
“Где тока таких мудаков берут?” - “Jätke oma firma koordinaadid”.
“Засунь себе в…” - “Vajab väheke viimistlemist”.
“Отвечаю напидора!” - “Isiklikult kontrollin täitmist”.
“Я тебя в рот ебал!” - “Praegusel hetkel Teie pakkumine meile huvi ei paku”.
“Че за нах?” - “Siinkohal on tehtud väike viga”.
“Вот же ж блядь какая!” - “Kuidas saaksin Teile kasulik olla?”.
“Хуй тебе в жопу!” - “Allahindlust pole veel arvestatud”.
“Пидар штопаный” - “Võtmeklient”.
“Хуйло очкастое” - “Perspektiivikas klient”.
“Заебал уже” - “Mis Teile veel huvi pakuks?”.
“там такое..хуй прассышь” -“Kõrgtehnoloogilised lahendused”.
“Пошел нахуй!” - “Pöörduge palun minu kolleegi poole”

Ehk siis vastureaktsioon karjatšie estonski barnile. Mina vene keelt eriti hästi ei oska. Mina oskan üldse vähe keeli.

Eile, kui sõin õhtust, siis näidati telekast ühte paksu poissi. Vahetasin kohe kanalit, ma ei tahtnud teada tema lõunamenüüd.

Filtreerin läbi oma keha kohvi ja mõtlen. Vahepeal nuuskan kõvasti. Lõunaks sõin pannkoogi singi ja sulajuustuga. Singi pähe oli pannkoogi sisse pandud keeduvorsti. Keefir oli päris.

Keskerakond laulab televiisorist koledat laulu. Kui juba, siis juba. Veelkord. Palun minge kõik valima. Pole võimsamat hümni maailmas. Aga mina soovin, et eestlastel jätkuks riiki veel vähemalt sada aastat, et saaks Eurovisiooni lauluvõistlusest osa võtta.

Panin täna selga oma kõige vanema ja suhteliselt loperdava kampsuni, sest see sobib mu pulstunud välimusega.

Imelik on see, et imeliku muusikaga plaadid mängivad arvutis palju halvemini, kui lihtsa muusika plaadid. See on tontide süü.

Ärkasin vara, et teha tööd, lõpuks tegingi, aga aeglase tempoga. Aeglane ei tähenda süvenenult.

Sõin elitaarse hommikueine.

Mu nina on juba kella üheteistkümneks nuuskamisest punane. Krooniline nohu on saamatu inimese haigus. Ostan ilma mentoolita pabertaskurätte, sest mida see läila nõrk eukalüptilõhn ikka aitab. Peaks apteegist ostma hingamispulga.

Edgar Savisaar on idioot. Vabandust, aga härra viimane blogipostitus Tammsaare teemal on lisaks populismile ka äärmiselt alatu.

Edgar, on üsna selge, et sa ei tea ega ei tunne Tammsaare loomingut. Sa oled vana ja rumal inimene, mine ela ja ole õnnelik Hundisilmas, jäta Eesti rahvas rahule.

Edgar, sina tark mees, mäletad ju mis toimus "Tõe ja Õiguse" neljandas osas. Sina oled ju tegelikult tõsine Indrek ja need raisad, kes seal Tartus aastapäeva tähistasid, need on ju need Köögertalid ja Paralepad ja kunstnik Mägarid ja Röneed. A mis ma ikka siin räägin, sa ei mäleta või ei ole lugenud. Lihtsalt mõtle asjad enne läbi, kui lased lollusi oma nime all avaldada,

Edgar, materda teisi poliitikuid, aga ära puutu surnud kirjanikke. Nad ei ole sinu kaaslased. Palju praegu tegutsevaid kirjamehi kuulub Keskerakonda? Nagu kõigis teistes erakondades ikka oleks mõni kirjamees, aga Keskerakonnas nagu kohe üldse ei ole.

Edgar, äkki tood mõne paralleeli või sähvatuse välja Kivirähki mõnest romaanist. Vaatab, mis siis saab.

Kõik valima, tümitame Edgari pikali!

Unustasin eile päeval telefoni autosse ja ei ole viitsinud järgi minna. Nagunii keegi mind ei taha ja nagunii ma vist eriti ei taha, et keegi mind tahaks. Parem teesklen individuaalset tegevust.

Ei vaadanud eile vabariigi aastapäeva vastuvõttu, hetke vaatasin filmi "Kuldrannake". Aga kuna ma ei suutnud tuvastada, et mis stiilis ja mis laadis on film tehtud, siis esimese reklaamipausi saabudes sulgesin televiisori. Eesti filmides inimesed räägivad liiga palju lolli juttu.

Imelik, et sündmuste amplituut läheb ikka aina suuremaks. Elus on praegu palju sügavalt valusat ja mõni imelik väljakutse. Lähen nüüd futsali mängima, täna on meil mehi liiga vähe, pingutuse kätte võin ära surra. Sport on mõnus.

Kahel järgneval päeval on vaja toota väga palju teksti.

Ei ole üldse nii külm.

Iga inimene on vist märganud, et erinevad lumehelbed langevad maha väga erineva kiirusega. Mõned hõljuvad õhus minuteid, teised põrutavad otse maha. Kõik oleneb tuulest. Tuul ei salli aeglast tempot.

Olen hommikuses liikluses viisakas autojuht. Lasen kõik trügijad enda ette ja siis nad tulesid vilgutades tänavad mind. Mulle meeldib vöötradade juures seisma jääda ja inimesed jalutavad üle.

Tulin filmikooli liiga vara ja istun koridoris ja kuulen kuidas avatud uksega ruumis peetakse loengut blogidest. Kuulajad ei julge õpetajale tunnistada, et neis mõni peab blogi. Isegi seda ei julge öelda, et nad loevad mõnda. Eestlased. Tunni lõpuks on olukord kindlasti muutunud.

Huvitav kui tihti inimesed panevad pessu saunalina, millega nad end kuivatavad, kui käivad kodus dušši all. Kas on olemas selline foobia, et käterätt on alati must? Võib olemas olla inimesi, kes pesevad kogu aeg oma käterätti.

Mulle meeldib see, paar kolm-neli saunalina, mis mul kuivatamiseks on, et need on kõik suhteliselt eriilmelised.

Astusin hommikul uksest sisse ja kontoris ei olnud kedagi. Hakkasin jopet puule panema, siis märkasin koristajatädit. Ta tahtis rääkida, ütles, et ta ei taha niipalju tööd teha ja tema koristab meil ainult sellepärast, et teine koristaja on haige ja teise koristaja mees on ka haige. Peale selle on teisel koristajal veel laps ka.

Täna on terve päev hommik. Just käisime Kopli hiinakas söömas ja tuletasime meelde võimalikult palju teleturu kaupu.

Siga. Notsu. Põrsas. Alanud on mu lähedaste aasta. Kuigi ega see vist suurt tähtsust ei oma, et mis looma aasta parasjagu käib. Kõigile solki. Rosinatega!

Täna hommikul sadas tihedat lund ja jälgisin trolliaknast ehitusjärgus maju. Koledad.

Söön täna paar kuklit ja õhtul vaatan teatris armastuslugu. Või hoopis pankrotti, muinasjuttu rahast ja edevusest.

Võib-olla olen ma selle ise esile kutsunud, aga tänane hommik on üks elu vastikumaid. Ma ei ole valmis kaotama seda, mis mulle tuge pakub. Vee peal hoiab. Enda jaoks eriliseks teeb. Suur mure on.

Imelik on see, et ainult osade inimestega on võnge. Veel imelikum on see, et nende osadega on võnge ainult ajaühikus. See on hästi kurb.

Aga mulle hullult meeldib see, et minu praeguses elus on niipalju ümberlülitusi. Ma ei pea kuhugi ega kellessegi süvenema, sest mul on alati midagi muud võtta.

Kui vale see on.

Rahvusraamatukogus oli täna üks konverents a la "Eestis 30ndate teisel poolel" ja nii ma kohtasin juhuslikult raamatukokku minnes palju vanu pintsakus mehi. Üks neist ajas vetsus vedelat seepi kasutades ziletiga habet. Kohvikus musitseerisid viiuldajad.

Järjekordne tegutsemispäev läbi. Homme on tegutsemispäev ja koolipäev. Homme on pühapäev. Olen täna olnud tubli, loodan homme olla tubli ja väsinuna uuele nädalale vastu minna. Uuel nädalal loodan veel rohkem ära väsida ja siis loodan lõpuks kunagi olla õnnelik, sest olen piisavalt palju olnud väsinud.

Lonkisin eile peale tööd vanalinnas ja vastu tuli see Lauri, kes oskab matemaatikat ja kellele meeldib muusika, mida tehti 30 aastat tagasi. Ta kutsus mind Kaevu vaatama. Puiklesin küll vastu, aga kuna otsisin tegevust, siis läksin kaasa.

Oi see oli karm. Vabandust, aga meil ei olnud vahepeal isegi naljakas. 2.15 minutit sisutühja ja aeglast lugu. Mul jäi tunne, et näitlejatele ka absoluutselt ei meeldinud rahvale raadioteatrit teha. Ühe poolkurdi vanamehe käekell hakkas meie kõrval iga kahe minuti tagant piiksuma. Naine tagus teda küünarnukiga.

Jätkame suure kunsti saamatuid otsinguid.

See talvel sõidavad eestlased Indiasse, järgmisel lähevad Aafrikasse oma puhkust kulutama.

Tal oli käru, mis seisis tänava otsal. Käes oli tal pang ja talle meeldis kruusa lohakalt loopida. See polnudki kruus või liiv, rohkem kiviklibu. Mina kukun harva ja nii ma mõtlesin, et kes kevadel kõik selle ära koristab. Ikka tema. Aga kevadine kiviklibu on muu rämpsuga segamini ja uuesti ta seda kasutada ei saa. Mida ta üldse ennast vaevab mõttetu tööga.

Kontrollidel on uued joped ja uut värvi mikrobussid.

Inimesed kipuvad bussis ja trollis mu kõrvale istuma. Ju ma ei tundu siis ohtlik ega pealetükkiv.

Üks öö pakkus mulle filmi, kus mul polnud vasakut jalga. Aga ma käisin proteesiga niikaua jalutamas, kuni see muutus minu jalaks.

Kõige ilusamate inimeste otsing ei ole olnud eriti edukas. Ilma turunduse ja visioonita ei tohi vist linnatänavatel hulkuda.

14. veebruar on jõulude ja munapühade vaheline kaubamajade pidupäev. Südamed müügiks. Kõike on. Nii pehmeid kui tulipunaseid.

Söin lõunaseks magustoiduks kohukese. Täiesti tavaline asi.

Täna on meil tööl palju õhupalle.

Ma ei kasuta tänase päeva puhul punast pastakat. Ma kasutangi ainult punast pastakat.

Huvitav. Pole kunagi elu sees näinud punast šokolaadi.

Täna on üks äärmiselt väsitav päev. Mõnikord on nii. Tahaksin magama minna.

Ostsin jälle Balti Jaamast kohupiimavormi. Tädi küsis mult, et kas heledamat või tumedamat. Võtsin heledama.

Ma ei suuda teha asju, mis mulle korda ei lähe. Ehk siis ma suudan väga vähe.

Maria näitas mulle täna oma internetis elavat lemmikut, kellele meeldib maasikaid süüa.

Kas need oravad, keda olen Mustamäe metsas joostes silmanud, on elus? Kas loomaaias elavad loomad on elus? Kas koerad, kelle teised suured koerad on kaklustes tükkideks purenud, on kuskil veel olemas? Mitu elu on kassidel?

Loom on päris-päris päriselt elus ikka vist ainult sellele, kes on tema peremees. Oma väikesele printsile.

Reedeti jooksevad tööl koerad ringi. Mulle meeldib neile ikka pai teha. Aga minu arvuti lähedale nad oma nina pista ei tohi.

Täna ristusid mänguilu ja saavutushimu. Kumbki ei võitnud. Olen väsinud ja väga palju on teha. Ma ei oska enam raamatuid lugeda ja mul pole tuju kirjutada. 50 lehekülje kaupa lehitsen ja unistan päris vaheldusest.

Ärkasin öösel ja läksin vett jooma. Isegi sutike küüslauku kaste sees jätab oma jälje.

Ma pole suur meesõber. Karud söövad mett. Mina olen poiss. Aga eile limpsasin paar korda.

Külm ilm lööb inimeste mõistused puhtaks ja hakkavad toimuma unenäod. Kristallid on olemas. Jääkuninganna ka.

Katsun igal kolmapäeval valimisstuudiot vaatama hakata. Nii tore vaidlus.

Ma pole liiga vaene ja rumal, et Keskerakonda valida. Ma pole liiga rikas, et Reformi valida. IRL on kuidagi kompleksides ja Sotsiaaldemokraadid on veidi mandunud.

Valin vist Rohelised, sest nad on rohelised ja pole osanud endast veel eriti halba muljet jätta.

Aga valima peab. Igaüks peab valima.

Külma ilmaga ma tunnen puhtust. Olen täna sõitnud kolm korda number nelja trolliga. Joon kanget kohvi ja kuulan jazzi. Kasutan ainult punast pastakat ja õpin oma arvutit üha paremini kasutama.

Kuulan endiselt teiste kaustadest muusikat. Lovin U is easy because U are beautiful, lovin U is more than just dream come true...

Film on igalpool. Loodan, et millestki tuleb midagi välja.

Käisin täna Vaksali postkontoris ja panin Kännukuke raamatukogu poole teele "Üldhistoloogia". Lisasin kirja: "Vabandust, see raamat oli natuke liiga kaua aega minu käes." Mul tuli koju kiri, et kui 10. veebruariks raamatut ei tagasta, et siis tuleb inkasso.

Postkontoris lugesin kassaaparaadilt, et mind teenindab Fadejev. Ta limpsas keelega nelja Leiutajaküla Lotte pildiga marki. Boruch Fadejev on vanamees.

Balti Jaama turuhoonest ostsin kaks tükki praetud maksa ja kohupiimakorpi.

Vabandust, aga Balti Filmi- ja Meediakool asub külmas majas. Näiteks ka Vanemuise teatri ruumid on oma kaasajastatud korrapärasuses äärmiselt kõledad.

Kunst ei ole mustus ja läbu. Mulle meeldib puhtus ja tühi ruum. Aga vihkan igavalt planeeritud maju.

Kunst on stiil ja keskkond. Kunsti loomiseks on vaja viibida meeldivas kohas. Koht on arhitektuur, ventilatsioon ja riiulil tolmuvad raamatud.

Mulle ei meeldi, et kooli köök on täis inglise vahetusüliõpilaste kuivikud, kastmeid ja purke.

Eesti rahva väljasuremise edasi lükkamiseks väga vajalik programm.

Minu jaoks jääb kooliõpetajad amet alatiseks kättesaamatuks, aga ma väga austan neid inimesi, kes lapsi õpetavad.

Raamatupidajal on täna sünnipäev. Nädal algas šampusega.

Toidud, mille puhul lähevad nimi ja maitse vastuollu on head. Võileivatort.

Kõige ilusam surm on see, kui oskad peale surma olla kunstiteos. Kus on rohkem ilu? Kas ühishaua kontides või marmorist hauasambas?

Sõnaraamatus on väga palju huvitavaid sõnu.

Parem on õhtul vara uinuda ja hommikul end vara üles ajada. Siis saab päeval sabast kinni ja tundub, et aeg ei jookse väga kiirelt peitu. Unenägu ei mäleta, aga ta oli. Eile jalutades tõdesin endale, et varsti on kevad. Hommikumuusika on täna mingi loll muusika. Def Räädu ja Kosmikud.

Taksojuht oli just saanud autosse gprs seadme ja tal ei olnud selle kasutamine päris käpas. Eks me siis kahekesi natuke jukerdasime. Varsti räägivad kõik autod.

See Margus Ader on küll kihvt laskesuusatamise kommentaator, karjub ja hüsteeritseb telekas, et teiste maade naised laseksid märgist mööda ja sõidaksid aeglaselt, et siis Eveli Saue saab parema koha. Aeg-ajalt siis Kaljuveer kõrvalt ütleb, et ei halba ei soovi kellelegi.

Capote, Little Miss Sunshine, Paabel. Need kolm filmi peaksid vist sisustama minu tänast päeva. Tegelikult peaks ju midagi tegema ja kuhugi minema. Aga niisama ringi hulkuda pole mõtet.

Esimene on läbi. Little Miss Sunshine oli leidlik perefilm. Head näitlejad, natuke liiga palju juttu. Minul ei ole vaikimisvannet endaga, ma pole kunagi üritanud enesetappu, ma ei müü koolitusi ja mind valiti kolmandas klassis Kõige Popimaks poisiks.

Andres Maimik on vanakooli mees. Tema ei tea või pigem arvan, et mängib, et ei tea maci arvutite invasioonist midagi. Lause tema Ekspressi kirjutisest:

Maci-rahvas on disainereist ja reklaamitegijaist koosnev vennaskond, kelle jaoks esindab see kvaliteetne, ilus ja hinnaline raal isikupära ja erinevust laiatarbemaitsest.

Mina kahjuks ei oska disainida. Mul on titaankorpusega eelmise põlvkonna mac. Nähtavasti olen ma siis lihtsalt loll või ei ole mind olemas.

Laiatarbekaubad on mulle alati meeldinud. Popmuusikat kuulan ka.

Minu aeg on kallis. Mulle ei meeldi igavad loengud, igavad inimesed ja halb meelelahutus. Umbmäärane töö ega arusaamatud tahtmised. Nii õppimine, raha teenimine kui lugemine kõik on töö.

Olen vist liiga vana ja liiga palju koolis käinud, et oskaksin nautida õppejõudude šarmantsust.

Inimese aeg on kõige kallim asi, mis tal on.