20100630
Kolm parimat reklaami maailmas 2009
Cannesi reklaamifestivali lehel on hetkel (paar nädalat) üleval kõik võitjad. Reklaamis, turunduses läheb pind ainult sogasemaks ja laiemaks, teinekord kirjutan sellest, et mis tulevik toob. Aga hetkel näited kõige kaunimatest võitjatest. Ehk siis filmikategooriast. Grand Prix ei olnud see aasta minu arust särav, mulle näiteks absoluutselt ei meeldi see Old Spice reklaam. Nõmedatesse toodetesse ma ei usu.
Neid kolme reklaami ühendab üks asi - need ei ole massitooted, need on väga keeruliselt välja mõeldud väga lihtsad asjad, mis on kõigile arusaadavad. See on geniaalsus. Mitte teha midagi erinevat, aga teha midagi erinevat kõigile. See on täna hullult raske.
Ennustasin täppi filmikategooria kolm kuldlõvi. Need järgmised kolm on absoluutselt mu lemmikud ja mul on väga hea meel, et need said suure tunnustuse osaliseks. Need kolm reklaami on loovuse ja teostuse maailma tipptase.
Canal+/Closet - storytelling hardcore
Loo ja karakteri tähtsust rõhutati peaaegu kõigil seminaridel, et ükskõik mis kampaaniat või turundust teed, et ükskõik palju loodad Facebooki või Twitteri peale, siis peab alati olema lugu ja peab olema karakter. Lihtne ja lööv, kuid puudutav. Ja mida teeb Canal+ selle reklaamiga, rõhutab ja demonsteerib veelkord, et mis on lugu. Et kuidas lugu üles ehitada ja kokku tõmmata. Et kui geniaalselt arusaadav ja maine võib olla hullumeelne lugu. Puhas kuld.
Puma/Love = Football - emotsioon hardcore
Emotsioon loeb. Aga lükka see emotsioon nendele, kes emotsioneerivad kõige rohkem. Emotsioneerivad jõuga, nii, et maa on must. Jah, need on jalgpallifännid. Aga pane nad laulma ilusat laulu. Pane nad laulma ilusti, jõuga ja emotsiooniga ja sa saad midagi väga stiilset. Sama stiilset, kui on Puma kaubamärk. Kuradi geniaalne, lihtne ja puhas. Kuratlik jääb see kummitama.
Johnnie Walker/The man who walked around the world - hardcore näitlejatöö, hardcore tooteeksponeerimine, hardcore formaadist väljaminek
See reklaam on üle kuue minuti pikk. Ja sa ei jäta selle vaatamist pooleli. Lihtsalt see on nii hea, lihtsalt see tüüp ja tema rännak on niivõrd haarav. Nagu ka see, et sul tuleb lihtsalt nii stiilse joogi maitse suhu. See on meeletult täpne reklaam. Keep walking!
Neid kolme reklaami ühendab üks asi - need ei ole massitooted, need on väga keeruliselt välja mõeldud väga lihtsad asjad, mis on kõigile arusaadavad. See on geniaalsus. Mitte teha midagi erinevat, aga teha midagi erinevat kõigile. See on täna hullult raske.
Pariisi geiparaadi parimad kostüümid
Olin Pariisis ja kas nägin/kuulsin midagi Offf festivalil sellest teinekord. Teinekord ka Pariisi ilust ja parkidest ja kohvikutest ja atmosfäärist. Juhtus nii, et just eelmine laupäev toimus Pariisis suur geiparaad ja loomulikult suundusime seda väljanäitust vaatama. Jagan auhindu. Fotode autor Teele Ardel.
PARIM SABA - UUSIPESA
PARIM VANAKOOL - POLICEMAN
KÕIGE VABAM NAERATUS - MISS VALENTINE
PARIM TEHNOLOOGILINE LAHENDUS - MISTER BUTTERFLY
PARIM ARGIELU KOSTÜÜMIKIIKS - LADY MILITAR
PARIM TOON JA PARIM MAKEUP - SININE ON SINU SÜDA
20100628
Cannesi rannajalgpall
Olin reisil, viis päeva Cannesis reklaamifestivalil ja neli päeva Pariisis. Reklaamifestivali kõige emotsionaalsem osa oli rannajalgpalliturniir (nn. loovinimeste world cup), kus juhtus selline lugu, et eestlaste ja lätlaste ühistiim saavutas kõrge teise koha. Eurosport oli turniiri peasponsor ja tase oli osade võistkondade puhul üpriski kõva. Meile tõid edu meeskonnavaim ja soov/oskus rünnata ja skoorida. Lõime turniiril osalenud võistkondadest kõige rohkem väravaid.
Alagrupi mängud:
Eesti - USA 6:1 - ameeriklased olid kogukad, aga entusiastlikud. Saime vaikselt end käima.
Eesti - Kanada 7:4 - hokirahvus olid sitked, aga mitte nii osavad ja kiired.
Eesti - Portugal 3:4 - Portugali pojad olid tehnilised ja meid tabas ebaõnn, sest üks meie põhimeestest (sitked lätlane) ei saanud vigastuse tõttu kaasa teha. Ning Portugali tabas õnn, kui nad 3:3 seisult lõid oma värava alt karistuslöögist meile ristnurka.
Liivi ordu koostöö paranes iga mänguga ning kasvas ka meeskonna ja poolehoidjate hing. Mõnusalt kõvasti kõlas üle Cannesi ranna "Võitle, Eesti, võitle". Jalgpall liidab.
Teisipäeva õhtul võtsime osa õdusast festivali avamisest ning magama, sest kolmapäeval kell 11 algasid otsustavad mängud.
Veerandfinaal: Eesti - USSR 5:1 - nii nagu Eesti võistkond koosnes eestlastest ja lätlastest, nii koosnes Team USSR võistkond venelastest, ukrainlastest jms. Ainult delegatsioonide suurused olid erinevad. Ja seekord pöördvõrdelised mänguoskustega. Kiiresti ja konkreetselt lõime oma väravad ära ning hakkasime valmistuma poolfinaali pähkliks.
Poolfinaal: Eesti - Brasiilia 7:1 - Brasiilia võitis veerandfinaalis Argentinat 3:2 ja bravuuri oli õhus palju, kuid enneolematult ebaloogiliselt sai selles mängus kõik kiiresti selgeks. Meil tuli põhimõtteliselt kõik välja. Meistermängumees lätlane Robert lõi ise või tõmbas kaitsjad enda peale ja söötis mulle. Teisel poolajal oli vahepeal seis 7:0. See võit jääb eluks ajaks meelde.
Finaal: Eesti - Holland 3:4 lisaajal (normaalaeg 2:2) - Rand oli rahvast täis. Viimast korda kõlas meie meeskonna sõjahüüd "Marika" ning vapper väravavaht Kristjan, kaks sitket läti kaitset, mina ja lätlane Robert astusime lahingusse. Mäng algas võitluslikult ja jõuliselt, Eurospordi kohtunik vilistas meie kasuks karistuslöögi, mille Robert kindlalt ära lõi. Sama kordus ka meie värava all. 1:1. Poolaja lõpus läksime juhtima, kui hollandlaste suur väravavaht ei suutnud mu vasaku litakat tõrjuda. Teise poolaja alguses oleksime pidanud 3:1 ära lööma, aga paar poolikut võimalust jäi kasutamata ja nii lõid madalmaade oranžid pojad pusimisest viigi. Lisaaeg 3 minutit. Vastased läksid pusinast juhtima ning siis viigistasin väravaga, mis jääb mind kauaks emotsionaalselt toitma. Tegin kahele vastasele keskväljal ära ning virutasin paremaga posti kõrvale siukese litaka, et pidin lihtsalt karjuma "Võta välja". Kuid pusinast lõid hollandlased veel ühe ning kõlas lõpuvile. Napp kaotus ja enneolematu teine koht turniiril.
Eestlastest käisid platsil: Kristjan Seema, Erkki Tuisk, Erik Roose, Alvar Jaakson, Urmas Villmann, Mart Kase. Lisaks neli vaprat ja osavat lätlast. Ilma nendeta poleks me pooltki nii kõvad olnud. Pri Baltika Forever! Meeskonna produtsendid Marika Jahilo ja Jaanus Lillenberg. Fotosid meeskonnast.
20100618
Farewell NO99
Täna oli fiktiivselt mu viimane tööpäev Teatris NO99. (Ametlikult on juuli lõpp, aga vahepeal on kollektiivpuhkus.) Lahkun töölt omal soovil, sest otsin huvitavamaid ja inspireerivamaid väljakutseid.
Ma lõpetasin kaks aastat tagasi lavakooli ning suundusin tööle parimasse teatrisse Eestis. Ammendumine on lihtne tekkima, kuid 24 kuud on selgelt liiga ruttu. Mitte, et ma teaksin nüüd teatrist kõike, aga ma tean, et mu elu vajab rohkem funki ja tegusid. Rohkem kirge, riski, loomingut ja raha. Rohkem päevi, mil saan elada adrenaliinilaksust ja loominguhirmust.
Viimase kahe aasta jooksul oli eredamaks asjaks mu jaoks varahommikune lavastus “Startup”, sest oli meeletult tore pakkuda inimestele teatrit enne tööpäeva algust. Kommunikatsiooniprojektina oli edukas ja põnev ka Ühtne Eesti, mil 44 päeva kütsin projekti veebilehel ja sotsiaalmeedias.
Ka Teater NO99 tegevjuht Kaarel Oja lahkub töölt samal ajal kui mina. Võite sellest kõigest otsida mingit põlvkondliku vastuolu, kuid ärge mõelge intriige välja. Lihtsalt pole võimalik uskuda sellisesse teatrisüsteemi, kus on võimalused ja ressurssid väheste poolt kontrollitud ja meeskondlik avatud looming tegelikult puudub. Üldistamine on halb, aga julgen väita, et sama kehtib pea iga teatri kohta Eestis. Väjendite “teater”, “kunst”, “looming” all mõistetav on ühiskonnas liiga palju muutumas, et mitte panna tähele, et kuidas loojate peast on kadunud oluline. Tähtis on avatus, kaasatus ja protsess, aga neid pole.
Mult küsitakse iga päev, et mida ma edasi teen ja paljud arvavad, et mul on tagataskus “masterplan”.
Valetaksin, kui ütleksin, et mul pole mingeid mõtteid, mis edasi saab. Mõtteid on, kuid osad neist teostuvad nähtavasti alles mõne aja pärast ja osad on nähtavasti (hetkel) teostumatud.
Ja esialgu on mu mõtetes vaid reisimine ja maal konnadega tiigi ääres elu mõtte üle diskuteerimine.
Järgmist asja (asju), mis ma teen, teen ma kirega. Olgu see siis mu Mõte OÜ avalikumaks kasvatamine või mõni muu tegevus, mis on seotud loomingu, produtseerimise või reklaamiga.
Ja ma tean, et homme varahommikul väljub lennuk. Ja juba homme õhtul algab Cannes'is reklaamifestivali noortekonkurss, kus mina ja Teele-Reet paneme oma mõtlemise ja oskused proovile. Ja siis Pariis ja Offf.
20100614
trimmerdamine ja jalgpall
Trimmerdamine on suhteliselt eksistentsiaalne tegevus. Mulle meeldib. Trimmerdasin laupäeval maal ca seitse tundi. Alguses 2.6 millimeetrise tamiiliga ja siis langetasin kettaga pikemat mahalangenud heina. See trimmer on meil maal olnud ca 13 aastat ja sellega on trimmerdatud nii kive, puid kui nõgeseid. Töötab ja raiub.Trimmerdamine on väga tehniline töö. Igaüks oskab trimmerdada, kuid hea trimmerdaja on see, kes trimmerdab ühtlaselt. Tutid tahavad vägisi püsti jääda. Trimmerdamine on mõnus.
Nädalavahetusel välkusid maal tumedad pilved ja puhus meeletu tuul, kuid vihma ei sadanud. Vaatasin väikesest televiisiorist reede ja laupäeva õhtul MM-i mänge. Ikkagi tundub libe see pall. Kuid sakslased lõid asja eile käima. Loodame, et täna Holland ja Itaalia jätkavad sama bravuurikalt. Eile pidas ka mu teise liiga klubi HÜJK Emmaste järjekordse mängu, võtsime järjekordse võidu. Täna juba ootan, et millal saaksin kiire tööpäeva sees televiisori käima klõpsata.
20100608
Küsimusi iPhone 4 kohta
iPhone 4 on oma kahe kaameraga tore mänguasi, kuid videokõned mind isiklikult ei eruta. Fotode ja videode kvaliteet ja netti laadimise kiirus erutavad. Nendest ei saa hetkel aru. Ma pole väga asjatundja, aga kas originaalis 5 megapixline kaamera nõrgaks ei jää, mu tuunitud iPhone 3G peale on 7 megapixlit. Ja mind huvitab heli salvestamise võimalused video puhul. Kui kaugelt ja kvaliteetselt on telefon võimeline heli salvestama. Nii video kui audio puhul. Neist parameetritest ei saa praegu aru.
Multitasking on loomulikult tore, loodan, et see mõjutab tulevikus positiivselt telefoniarvet. Kui ainult Skype harjumus inimesteni lihtsamini jõuaks.
Ja miljoni dollari küsimus: kaua aku igapäevasel kasutamisel vastu peab?
Kardan, et see vastus on üsna nukker.
Mahlakriis on käes.
Multitasking on loomulikult tore, loodan, et see mõjutab tulevikus positiivselt telefoniarvet. Kui ainult Skype harjumus inimesteni lihtsamini jõuaks.
Ja miljoni dollari küsimus: kaua aku igapäevasel kasutamisel vastu peab?
Kardan, et see vastus on üsna nukker.
Mahlakriis on käes.
20100607
koertenäitus
Mulle meeldib elus igalpool huvitavates kohtades käia, kus on palju inimesi, kes usuvad iseennast. Nüüd olen ma ka koertenäitusel käinud. Laupäeval oli Kalevi Keskstaadionil miljoneid kroone ringi jooksmas. Kõik iganes tõud ning vähemalt kümne erineva riigi lipud mastis. Ja millist atribuutikat oli soomalastel ja teistel kirglikel koerteomanikel kaasas - telgid on veel väike asi, osadel olid ikka lauad kaasas, kuhu koer ülesriputati ja nii pidi lemmik jäädvustama mällu sirgelt seismise. Ja kuidas osad kohtuniku ees seisvale koerale piirde tagant lihapalle liputasid, et koer ikka täiesti sirgelt seisaks. Puhas kuld. Millised pühendunud hobiga inimesed. Ühel proual oli täpselt nii kõrge saksa dogi, et ta sai selle ümbert nagu mehe ümbert kinni võtta.
Miia polnud ammu näitusel käinud ja jõudsime vara ka kohale. Miia esines setterite naisseeniorite klassis. Paras ootamine ja mopsutamine.
Teele oli ringis tubli. Ja sama tubli oli ka Miia. Kohtunikult tuli hinne "suurepärane". Sama hinde said kümnest nais-setter-seeniorist viis koera, nii tuli uuesti teistega koos sirgelt seista, kuid siis praagiti Miia kaasasündinud konkssaba pärast välja. Nii, et väga tubli viies koht.
Mulle muidugi tegid kõvasti nalja paksud soomlased, kes pidid koeraga kohtuniku valvsa pilgu all ringe jooksma. Koerad oleks kenasti lidunud kasvõi sada ringi, aga mul oli tunne, et nii mõnelgi omanikul oli hing niidiga kaelas selle väikese jooksu peale.
Õhtul käisime teiste koerteomanikega koos grillimas. Kui palju asjamehi.20100604
Pecha Kucha formaadist
Eile oli teine Pecha Kucha üritus, mida olen aidanud korraldada/produtseerida/pakendada. Mõlemad üritused (Teater NO99 viies sünnipäev ja Fontes PMP kahekümnes juubel) on olnud suhteliselt edukad, aga seda järgmistel põhjustel:
* Kindlaks on määratud teema, mis kõlab piisavalt üleüldiselt.
* Teemast on kutsutud rääkima võimalikult erinevate valdkondade intelligentsed inimesed. Esinejate valik ja nendega koostöö on Pecha Kucha puhul kõik.
* Slaidid on enne sisse nõutud. Alati tuleb sündmusele formaadi loomiseks kasutada vaheslaide. Alati tuleb kasutada disainerit, kes pakendab kogu asja ning mudib ettekannete fonte, stiile veidi.
* Alati peab Pecha Kuchal olema võimekas moderaator, kes ei tõsta ennast esile, kuid juhatab esinejad sisse ja välja.
* Alati võiks vähemalt üks esineja olla professionaalne fotograaf/kunstnik vms., kes presenteerib üritusel visuaalset omaloomingut.
* Pecha Kucha puhul on eeltöö kõik. Loeb nii esinejatega suhtlemise aktiivsus kui see, kui palju esinejad ise kodus proovi teevad. See on halastamatu formaat ning laval võimendub kõik. Nii see, kui inimesel on mõte, mida räägib, kui see, kui ta lihtsalt keerutab. Ja loeb kergus, pole vaja mõtet jõuga pressida, kergelt öeldult on mõte palju jõulisem.
Pecha Kucha tundub mulle igav ja ülepingutatud, kui seda kasutatakse konverentsidel/koosviibimiselt, kus enam-vähem ühe valdkonna inimesed räägivad enam-vähem samast asjast. Aga formaadi võlu just ongi see, et 6.40 (ehk 20 slaidi per 20 sekundit slaid) avavad erinevad inimesed end ja oma maailma. Inspireeriv.
