kunst pole elu

A
I hate Che Guevara, I hate revolutions, I hate Manu Chao, I hate people, who are standing there with flags and drums. I hate people, who want to be different. I hate people, who hate usual life. I hate people, who want to speak up all the time.

B
But do you hate yourself?

A
I hate you and I hate your grandmother. I hate that you can speak.

B
But do you hate yourself?

A
I hate childhood, I hate young people, I hate middle age, I hate these fucking old people.

B
You should be more tolerant.

A
Most of all I hate word tolerant. I hate so fucking much. I hate word and world and war and peace and love and sex and guns and power and shit and kiss and hamburgers and you and your children and your car and your face and your shirt and your sneakers.

B
I want to marry you and you can´t do nothing about it.

Kas keegi mäletab või teab, et Sipsiku seiklustest on tehtud animatsioon. Ja kui on kas keegi teab kust oleks seda saada? Nii etv kui itv lehed ei kõssa sellest sõnagi. Ise nagu mäletaks, et nagu oleks tehtud, aga ei mäleta, kohe üldse ei mäleta. Ja ei leia ka.

Sipsik raamatukaantel on näinud välja siuke.

Aga tegelikult pole vist Sipsiku multikat olemas, mis tundub suht uskumatu.

Seoses ühe valmiva tööga mõtlen asja üle. Mina, kui õige inimene, oman ülevaadet oma sõpradest. Õnneks on mulle antud ette, et palju ja milliseid "sõpru" tohin omada. Minu teada tuleb msnis piir ette 150ne kontakti juures ja nüüd sain teada, et ka orkut saab ükskord otsa. 1000 "sõpra" on inimesele paras. Üks mees sai lõpu kätte. Kunagi lõpeb kõik, aga et msni kõrval ka orkut, on mulle löök allapoole vööd.

Ma ei ole negatiivne, ma olen interaktiivne.

Palju. Palju palju. Palju palju palju. Surma. Maavärin ja hiidlaine. Umbes seitse korda rohkem inimesi sai surma kui 11. septembril 2001. Jah, aga see on teine asi. On on. See on palju hullem asi. Kui inimeste lolluse pärast teised saavad surma, siis see on teoreetiliselt parandatav, aga kui loodusjõud näitavad maailmale teravaid hambaid, siis ei ole midagi teha. Peale mure ja alandlikkuse. Inimene ei ole kõikvõimas. Ma kardan vett. Eestis on hea elada.

Jõuluvana tahab koju sisse saada, aga ta ei leia võtit ülesse. Sobrab taskutes ja üritab meelde tuletada kuhu ta võis võtmed pista. Ta tuleb töölt ja on väsinud. Ta ei ole purjus ja ta ei lähe kohe närvi, et seda võtit ei ole. Lihtsalt ta ei saa koju sisse. Väljas on juba valge ja ta näeb mitmete akende peal säramas neid tulukestega kolmnurkseid jõulukaunistusi. Jõuluvana hakkab vaikselt külm ja ta naeratab, et enda tuju üleval hoida. Tegelikult lähevad osades akendes tuled juba põlema, sest osad inimesed plaanivad kirikusse minna. Ja jõuluvana otsustab ka kirikusse minna, sest seal on soe ja seal on inimesed. Aga kirikus osad inimesed hakkavad jõuluvanalt kinke nõudma. Nad ei saa aru, et jõuluvana pole enam tööl. Jõuluvana jookseb kirikust minema. Läheb kohvikusse ja ostab kohvi. Ta ei tea mida teha, sest liiga palju on kodusid, kust ta eile läbi hüppas ja mõttetu oleks neist kõigist hakata oma võtmeid küsima. Ta lihtsalt viskab oma vormiriietuse prügikasti ja helistab infoliin, kust saab lukuabifirma numbri. Tal murtakse lukk lahti ja mehed paigaldavad kohe ka uue. Endine jõuluvana viskab kodus pikali ja on õnnelik oma voodi üle. Ta veel ei tea, kas ta järgmine aasta samal ajal on veel elus ja ta ei tea seda ka, kas ta soovib oma ametit muuta. Aga tegelikult on tal ükskõik see lukk ja see kostüüm, mis prügikasti lendas. Ta on elus teinud midagi ära. Mõne kingi laiali jaganud.

Pärast vanema kursa tantsueksamit tundus tüdrukutele kahtlane, et naiste garderoobi suundudes tuli neile vastu üks võõras noormees. Paar telefoni oli mukilaua pealt kadunud. Nüüd oli selge, see mees oli pätt. Kisa maja peal lahti. Uutest uhketest turvakaameratest vaadati välja, et üks kahtlane mees sisenes majja ühe ukse kaudu, mis pidi olema lukus. Aga turvakaamerad ei näidanud, et see mees oleks majast väljunud. Poisid pungil kõhul otsima. Siis hetke pärast turvakaamera näitas, et mees väljub ühe teise ukse kaudu, mis paratamult on selline, et saab klõptsti teha ja ongi seestpoolt lahti. Ja turvakaamera näitas, et mees tegi selle uksega klõps ja jooksis üle kitsa tänava ühte sisehoovi. Otsima. Otsiv Imbi sattus pätiga hoovis silmitsi. Imbi peab olema julge tüdruk, et otsib pätte üksinda. Imbi pistis kisama. Poisid jooksid kokku. Läks madinaks, pätti hakati väänama. Pätt oli venelane, temaga suhtles Julia, kes mõistab vene keelt. Pätt rääkis, et ta hakkas just hakkas telefone tagasi tooma ja ta sellepärast võttis need telefonid, et tal naine ja väike väike laps kodus. Ja siis vahepeal tuli seal hoovis uksele Valeri Kirss ja küsis ega Julia ei taha järgmine aasta Tallinna Missiks kandideerida. Pätt muidu vaatas silma ja oli õppinud inimeste mõjutamise kunsti oma pikast elukogemusest. Siis hakkas pätt rabelema, et teda taheti vastu seina lükata, siis võttis pätt kibekiirelt gaasi välja ja lasi seda Taivole ja Markole silmadesse. Pätile pandi paar korda vastu pead ja väänati maha pikali ja istuti talle peale. Politsei ei tulnud üldse kiiresti. Norbert tahtis kutsuda Taivo ja Marko silmade pärast politseid ja avastas, et tema poiste garderoobis olevast jopest on ta telefon kadunud. Ja päti väänati veel ja ta taskutest tuli välja rohkem telefone kui kadunud oli. Politsei tuli ja pätt lasi politseil taskulambiga vaadata, et ega tal verd ei tule kõrvast, et kiirabi on ju vaja.

Pätt pandi kongi. Ja need, kelle telefonid olid varastatud või said gaasiga näkku, pidid jaoskonda kaasa sõitma. Ja Anni hakkas natuke nutma ja ma läksin taga kaasa. Sõitsime siis politseiautoga ja pätt taga kogu aeg rääkis midagi. Politseis ootasime ja siis veel natuke ootasime. Norbert ja Taivo andsin kaua tunnistusi ja ma väsisin passimisest ära ja Annil oli ka juba parem, nii et ma läksin trolli peale ja kahtlustasin, et trollis võib ka olla mõni pätt. Aga telefonid peavad jääma mõneks ajaks politseisse, sest tark mees seal ütles, et see pätt hakkab nagunii salgama, et tema käes pole neid telefone olnudki, et tehakse dna analüüs ja siis pole sel pätil enam millegi eest peitu pugeda.

Ma ei saa aru, miks inimesed on pätid. Niimoodi kaugele ei jõua. Sest see maailm ei vaja pätte. Ja täitsa paljud inimesed on minu moodi täiega pättide vastu.

Muhk: Ma tahtsin talle seletada miks kotkastel on tiivad ja milleks peaks kaitsma linde, kellest ei hoolita. Ma ei usu, et loodusega võiks käituda nagu inimestega. Inimeste tapmine ei ole midagi erilist, looduse kaitsmine on inimlik.
Pärt paneb tänavakive. Kopsib haamriga ja pudestab liiva.
Muhk: Must raisakotkas on ulatusliku levialaga raipetoiduline lind, kelle mõningad, eriti Euroopasse jäävad asurkonnad on tänaseks kaasaegsete veterinaar- ja sanitaarnõuete toimel jäänud ilma looduslikest toiduvarudest. Eestit külastavate eksootiliste külaliste hulka on raisakotkas kõrvuti flamingo ja pelikaniga kuulunud. Neist ühegi vastu võitlemist aga ei peeta vajalikuks, sest iseseisvalt ei suuda nad meie oludes ellu jääda ja mingit ohtu nad endast ei kujuta.
Pärt pühib musta käega nägu ja viskab kindad maha.
Pärt: Milleks sa seda mulle räägid?
Muhk hüppab pandud tänavakividel.
Muhk: Oleksid sina laip ja mina Eestisse sattunud raisakotkas, ma sööksin sinu ära.
Pärt võtab tänakivide hunnikust kivi ja viskab sellega Muhkile vastu jalgu. Muhk hakkab valust nutma.
Pärt: Oleks sina nähtamatu, lendaksid kivid sinust mööda. Aga kisa oskad teha nagu raisakotkas. Ole vait valge inimene, sest sul on valus, et oled loll

Täna õhtul õpin ühe viimase korrana vist praeguses elujärgus psühholoogiat. Homse "Psühholoogia ajalugu II" kontrolltöö jaoks. Nostalgia on peal. Midagi ei ole veel õpitud ja osa materjali on täiesti puudu, aga hommikuks vast olen mõne idee kinni püüdnud ja ära mõelnud.

Ja üks mõte tuleb. Mind ärritab orkuti kommuniiti "People Watchers". Ei ärrita selles mõttes, et inimesed ei tohiks teisi vaadata, vaid sellepärast, et on väga primitiivne arvata, et midagi sellist on ägedat, erilist, huvitavat, ainulaadset jne., mis on üleüldine inimlikkuse tunnus. Seda enam, et inimesed ei oska inimesi vaadelda, sest nad ei oska tunnetada inimese olemust. Vaadeldava indiviidi huvitavus ei seisne ägedas välimuses, jutus või käitumisaktis, mis toimub sellel hetkel selles kohas. "Inimeste vaatamisega" uhkustamisel on sama viga, mis teatril. Nad jäävad mõlemad alati pealiskaudseks, sest vaataja peas on aeglane metronoom, mille rütm ja intensiivsus on peatunud või suureneb väga laisalt. Mõistus ja maailma mõistmise suurus peavad olema väga arenenud, et inimesi osata vaadata. Kõik inimesed vist tahavad olla stsenaristid ja otsivad siis neid karaktereid. Mulle sümpatiseerivad inimesed, kes seda ei tee või siis oskavad seda teha. Ma mõtlesin, et millalgi ma teen siis ka ühe postmodernistliku teooria, mille alusel iga inimene on stsenarist, kes kirjutab elades oma stsenaariumit ja tema pidev otsimine, enese kaotamine ja taas leidmine on selleks, et film tuleks huvitav. Kino ja filmide osatähtsus suureneb ja inimesed vahivad järjest rohkem ringi. Mitte keegi ei saa elus olla mittestsenarist oma filmile.

Biheivoristlik psühholoogia on see. Aga biheivoristlik psühholoogia on primitiivne, empiiriliselt tõestatav ja pealiskaudne. Ja ta järjest suurendab oma võidukäiku tänapäeva maailmas. Oleneb muidugi mis paradigmast lähtudes elu hindad ja kirjutad.

Nii et ärge öelge, et olete inimeste jõllitaja. Te näitate sellega ainult oma lollust. Elage, mõelge ja ärge uhkustage loomulike asjadega. Ja ärge olge siuke sotsiaalne sitapea nagu igaüks.

Ma ei vihka uusaastaööd ja jaanipäeva, aga ma ei salli kohustus ennast täis juua ja mõne igaaastase tähtpäeva puhul käituda igaaastase sarnaselt. Mulle meeldivad traditsioonid ja pühalikkus sündmustes, kus on asi asja väärt. Igal seltskonnal, ametiasutusel või muul viisil kohustuslikult või vabatahtlikult koos viibival inimeste kooslusel on omad käitumis- ja elunormid. Mul hakkab vastu, kui nad on liiga tugevad ja töötavad iseenda taastootmise tsüklis. Ma tahaksin, et oleks palju inimesi, kes suudaks olla kõigist mõjutustest iseseisvad - oma kindla aru ja selguse, mõistust omavad, kuid südamega olendid. Aga võib-olla olen mina lihtsalt piiratud tolerantsuskvoodiga isend, kes teeb endale oma kompromissitusega liiga. Ma ei usu, et on olemas subkultuuri, kus ma oleks rahul. Ainult minu enda notsude maailm.

Liiga palju tarka juttu on alati loll jutt. Lihtsalt. Ma ei selgita, miks ma mõtlen ja kirjutasin seda. Sest arvan tõesti, et seda juttu võib üldistada.