kunst pole elu

Tegin viinereid praeahjus. Puhas vanakool. Lõikasin viinerite otstesse sälgud. Puhas vanakool.
Kõrvale sõin leiba ja kodujuustu. Odav söök. Pehme must leib on moosiga maitsev.
Sorasin ühes kataloogis ja sattusin ühe muusikapala peale, mis tundub mulle kaunis.

Iga päev ei suuda ärimeest mängida ja autoga tööle sõita.
Kuigi nad räägivad Sky Plusis enne poolt üheksat päris vaimukaid naljakaid lugusid laiast maailmast.
Ummikud on närvesöövad ja istuva eluviisi vastu tuleb võidelda.

Nii ma täna paningi jalga veel poolpikad püksid ja tõmbasin selga punase dressika ja haarasin ratta ja kihutasin läbi porilompide ja kordasin iseendale ergutuseks olematuid inglise keelseid sõnu.

Maailma kõige äraleierdatum laul pole Reet Linna "Laulge kaasa". Kõige rohkem devalveerunud, veidi isegi ök-ök lugu on "We are the champions" ansambli Queen esituses. Ükskõik, mis võistlused on just lõppenud ja keegi on võitnud, siis ikka on hea ja mõnus seda lasta. Mis mõte sel on?

Ja orkutil on uus kujundus. Esialgu tuleb peale tüüpreaktsioon "Mulle meeldis vana rohkem."
Paari minuti päraast tundub uus peen foon vastuvõetav.
Aga katsugu nad peatada need lollakad kommuunide pahnasissekanded.
Ma võtan juba paar kuud hoogu, et lisada oma profiilile ka mõni pilt, aga ikka mõtlen, et mis need inimesed ikka mind vahivad.

Kui jõuan esimesena tööle, siis kuulen vaikse kontori hääli.
Arvutid surisevad, kell tiksub.
Tegin endale teed, kuidagi patt oleks esimesena kohvi teha. Las keegi teine suristab kohvimasinat enne mind.
Tegelikult oleks üldse vägev alustada tööpäeva kell seitse.
Võib-olla tuleb elus hiljem koos teistega ärgata ja siis ei saa niipalju enda tegemiste peale mõelda.
Siis kui kolleegid jõuavad tööle, siis panen kõrvaklapid pähe ja hakkan muusikat kuulama.
Siis kaovad vaikse kontori hääled tööpäeva algusesse.

Istusime tund ja viisteist minutit teleka ees ja vaatasime kettaheite finaali algusest lõpuni ja tegime rumalaid kommentaare ja karjusime ja plaksutasime. Eesti mees on maailmameister! Rind kummi.

Vahetult enne seda kui algab kettaheide näitab riigitelevisioon Stalini dokumentaalfilmi pikalt ja loomulikult on kõik eestlased sunnitud seda vaatama, sest panevad veidi varem televiisori mängima. Kuidas on võimalik niimoodi programmi planeerida??? Ainuke hetk, mil paljud televiisori poole pöörduvad sel sügisel ja siis näidatakse vägisi Stalinit!

Täna poole kahest päeval hakkavad leedulane ja eestlane omavahel klaarima maailma kettaheite asja.
See oleks paljudele eestlastele emotsionaalne mõnu kui eestlane kõikvõimsale leedukale esimest korda elus ära teeks.
Lenda Kanteri ketas, lenda!

Igas asjas peab olema stiili. Ka selles, mida sa ei oska teha.
Treening teeb meistriks. Eelkõige süstib enesekindlust.
Järgnev video on blogide suvelõpu lemmik.
Pedas oli kord Spice Boys, nemad nii briljantsed ei olnud. Aga särasid ka need maasikad.

Ma kirjutasin näidendi Perekond eelmise aasta novembrikuus. Hiljem veidi muutsin.

12. aprillil oli Draamateatris esimene lugemine. Lavastasin ise loo ära. Maikuus kandsime koolis eksamil ette, saime kiita.

Tänu heale juhusele on lugu jõudnud ka juba tõlkimisse. Septembris peaks tekst ilmuma itaalia ja ungari keeles ühes Euroopa noorte dramaturgide antoloogias.

Minu näitlejad on Agnes Aaliste, Kristel Leesmend, Riho Rosberg, Ago Soots.
Nad on suures osas end ise ära lavastanud.
Lavastus Perekond esietendub 22. septembril Nukuteatri ovaalsaalis.
Septembris mängitakse lugu veel 26. septembri õhtul.
Edaspidi 3., 4. ja 31. oktoober ning 1. november.
Piletilevi kaudu saab pääsme lunastada siit. Piletilevi kaudu on piletid 10 krooni kallimad.
Nukuteatrist ostes maksab tavapilet 125 krooni, sooduspilet 100 krooni.

Ega mul pole aimugi kuidas see kõik lõpeb. Aga selle ma ütlen kohe ära, et mul pole plaanis elus kirjutada või lavastada või kirjutada ja lavastada väga mitu lugu. Kuid see on saatuse armastus, et Perekond siiski täpselt sellise koosseisuga ka päris publiku ette jõuab.

Jookse Matic Osvonikar, jookse nagu neeger!
Prillidega sloveenlane sai ühest jagu, aga ülejäänud jooksid eest ära.
Grupi ees lidus Gay.

Uus-Meremaa suur leedi viskas viimases voorus kuuli nagu kuul oleks suur kanamuna.
Kanter ei saanud taldrikule tuult alla, lõpuks sai.
Osakas käib kergejõustiku võistlus ja Helar Osila teab peast kõiki numbreid.

Istusin Sõpruses, jõin musta kohvi ja õlut ja naersin suvaliste kohtade peal ja mulle meeldis see kiilakas peategelane ja mulle ei meeldinud see armsa näoga peategelane ja mulle meeldis selle kiilaka poisi hullumeelsus, et ta ostis oma vanale pruudile lennupileti Pariisi täpselt nagu siis ja nad läksid Pariisi ja rääkisid omavahel, et kuidas tol korral kõik oli ja siis see poiss tahtiski tüdrukut esimesel päeval pildistada täpselt samas poosis kui siis ja siis ta tahtis tüdrukut suudelda täpselt seal tornis ja lõpuks tahtis poiss tüdrukuga teisel õhtul magada, sest siis nad seksisid ka teisel õhtul.

Ma ei taha kedagi enda külge haakida. Ja ma ei kavatse end ise kellegi külge haakida. Ma ei salli lembijaid, kes tegelevad ainult iseendaga. Aga ma tahan, et oleks tegevus, tegevus, mille külge kellegagi koos fataalselt kinni jääda.


Jaa, mäng on kena komme. Teataval määral isegi veel inspireeriv, kui hakatakse mängima ka mängureeglite enestega. Nendega, mille järgi peaks mäng toimuma. Ma vean sinuga kihla, et sa pole see, kes sa oled.


Jaa, jumalat tasku ei pista. Jumalat hinges ei kanna, see poleks kellegi jumal. Tema poole tuleb kihutada, valguse kiirusega, kogu eluaja. Lootes, et elu lõpul oled talle kümnendiku võrra lähemale jõudnud. Ah, mis kümnendiku. Jumala ainsaks kehtivaks tõestuseks on tema kättesaamatus.


Öeldakse, et armastust tajub vaid see, kes ise armastab. Inimeste maailmas ei juhtu nii, et üks armastab kõigest väest, ehkki teisel pole sellest ei sooja ega külma. Inimene nii armastada ei jõua, seda juhtub vaid paberil. Armastus on kahepoolne äratundmine … möödapääsmatusest.


Tegelikult tahaksin ma kihluda ühega, laulatada teisega, suudelda kolmandaga, magada neljandaga, elada viiendaga, surra kuuendaga ja armastada seitsmendat. Seda viimast tahaksin ma kõige lõpuks, magustoiduks, juba sealpool piiri.

Just ööklubis võid kohata kõige rohkem inimesi, kes ei tea miks nad siin maailmas elavad.
Ses suhtes on tore jälgida.
Veel toredam on lahkuda ja suvises öös koju jalutada.

Vonliebelustblingeni ööklubi on haavadega, lauast teenindamisest polnud nn. Vip balcony'l haisugi ja tänavavalgustus oli klubi ümbruses olematu ja vanast tööstusehoonest ei olnud tööstuse energia veel kuhugi kadunud. Tore on, kui hooned leiavad endale uue suunitluse, aga algset aurat pole võimalik seintest, laest, põrandast välja ajada.

kui mul tuju ja viitsimist on ja ilm pole halb ja telekast midagi ei tule ja silmad on lugemisest väsinud, eks ma siis sinu meelerahuks tulen korraks kohale, aga siis kohe näen, et seal on niipalju rahvast ja kõik on nii kole ja baaris on kõik nii kallis ja keegi minust ei hooli ja siis lähen ruttu viimase trolli peale ja sõidan mustamäele

Aga kui ma sul käest kinni hoian ja väikese dringi pakun ja tuju läheb juba lõbusamaks ja kaunid tshikid igal pool ja toredad kolleegid ja hakkab juba veel lõbusam ja muusika mürtsub ja kõik ei olegi NII kole siis sa ei pea KOHE ära kihutama

Eilses lehes kirjutab dimensionaalsete mõtete must staar Jakob Karu eesti kultuuri kadunud nähtusest matiundist. Las osad igatsevad härdalt, ta oli seda väärt.

Mina pole jõudnud veel läbi lugeda kõiki MU raamatuid.
Ma nägin ainult umbes nelja tema lavastust.
Aga mis ma nutan, ma parem mõtlen.

Mäletan neid matuseid. Kes ei mäletaks. Aga ärgem härdustuge, sest iroonia, mõistus ja vinkad on kuskil ikka olema.

Tänases Ekspressis sarjab matiundi Jakob Karu Viimsit. Kõik kiidavad seda sarjamist. Tõsijutt.

Nad tulevad sügisel.
Õunte ja pesemata nõude peale.
Sääski enam niipalju pole.
Sääsed on palju konkreetsemad kui kärbsed.

Mu vanaema üks põhirekvisiite oli kärbsepiits.
Millalgi tulid kärbsepaberid.
Aga nendesse võisid juuksed kinni jääda.

Tahtsin juba kirjutada, et ega jalgpalli siis ei saagi võita, kui ise ei usu.
Klõpsasin teleka kinni kui Andorra kahtlaselt kleenukesed poisid värava lõid.
Siis kuulsin Lilleküla kandist karjatust.

Üks sutsumine oli see mäng.
Aga võit on ikkagi võit.
Mul on sellesse kidura olemisega taani vanaonusse rohkem usku kui ülbesse hollandlasesse.

Ma vaatan õhtul korvpalli ka. Loodame.

LISA: Ei, ei, korvpalli polnud küll mõtet üle paari minuti vaadata.

Mul on arvadel päevadel arvutisuhtlus väga oluline, täna ootan paari e-maili, aga mis ma neist ikka ootan, kui gmail näitab mulle juba tund aega kirja 404 Not Found.

Ära usalda kedagi, tehnoloogiat veel vähem kui inimesi.

Hommikul paukus Lõuna-Eesti teedel niimoodi äike, et ma mõtlesin, et kui Jumal tahab, siis ta piksenoole kaudu mind koos auto ja Margusega enda juurde ka võtab. Aga Jumal ei tahtnud.

Sõin maal kõvasti õunu. Tõin tööle ka õunu. Mulle endale ei meeldi Tallinnas õunu süüa. Justkui valus on.
Mulle meeldib õuna otse puu alt suhu pista.

Kõige kergem on mind tappa inimestega. Kui ma pean 24 tundi olema teiste keskel – magama teistega samas ruumis, pidevalt tutvuma ja reageerima. Mul on väga raske allutada oma iseloomu kollektiivi heaoluks. Ma ei rõõmusta niisama. Ma ei paita tühjalt.

Suvi on tore, saab reisida ja kogeda palju. Õhk võib otsa saada.

Kui ma eile öösel autoga maale jõudsin, siis astusin autost välja ja hakkasin kohe pissile. Vaatasin üles, tähed vaatasid vastu.

Kui ma üleeile öösel Hiiumaal saunast merre ruttasin, siis vaatasin üles. Ainult Hiiumaal pidavat olema nõnda palju tähti. Vale.

Kui me eile Jussiga Pärnu jõudsime ja Statoili autopesulas itsitasime nagu saamatud tüdrukud, siis me korrutasime teineteisele „Ma ei taha viina juua, ma ei taha viina juua.“

Me ei joonud pulmas viina. Viisin Jussi öösel Võrut vallutama, kuulasime umbes 30 korda Roxette lugusid „Joyride“ ja „Sleeping in my car“. Ühed väikesed karvased loomad jooksid auto eest läbi, Juss oli täiesti kindel, et need olid mägrad.

Registreerimisel kõik nutsid, sest laulsime noorpaarile ja laulda oli raske, sest kõik nutsid.

Reedel pidas Velveti jalkameeskond oma esimese sõpruskohtumise, reedel võitis Velvet oma esimese mängu.

Margus tuleb täna minu maale, lähme seenele ja kalale. Margus ütles, et ta ostis mulle õnge.

Tegin pliidi alla tule ja valmistasin omletti. Kõrvale segasin kodujuustu tomatitükkidega.

Kuulan Björki ja lähen kohe hetkeks aeda jalutama. Võtan puu alt mõne õuna.

Varsti stardin Hiiumaale Velveti suvepäevadele, laupäeval olen juba Pärnus ja Kurgjal pulmas, siis maale koos Margusega kalale, seenele ja trimmerdama. Täna hommikul pakkisin asju kaasa, pakkimine on tüütu tegevus. Peab kõik läbi mõtlema, tõmbab spontaansust alla. Suve viimane rändamine algab täna lõunal. Edu.

Ma lähen magama ära, sest ega järgmiselt öödel enam magada saa.

Kuid vaadake ja naerge reklaami, toredam kui Kreisiraadio või Tulnukas. Nagu üks Sügisball.

Osta uus kodu koos sulasega.
Sulane ja ori on kaks väga erinevat olendit.
Ori tahab vahepeal ka süüa ja öömaja, sulane peab õhtul ära minema.

Eesti kinnisvara otsib huvitavaid lahendusi.
Osta kodu koos kassiga.
Saad kodu koos kanade ja lambaga.
Õiges kodus peab olema tiik ja millimallikad.
Osta uus kodu koos naabrinaisega.
Tahad, et sind kodus ootaksid lapsed!
Aidas ootab sind kuivatatud kala ja pütt kapsaid.
Proua, kas tahad koju meest, kes oleks alati võtta kui tahad!

"Kui ma saan sellega hakkama, siis saan ma kõigega hakkama!"

Nii mõtlen iga suure asja alguses.
Kas elus toimuv läheb tegelikult ka samm-sammult tähtsamaks, suuremaks, võimsamaks või lihtsalt vajab inimene kogu aeg mingit alateadliku hirmu, mis tõukaks tagant.

Unenäos nägin spordilaagrit. Mul oli eraldi tuba, treener oli jalkakoondise uus taanlane, aga me ei tegelenud jalgpalliga. Enamus aega sadas seenevihma ja ma olin vigastatud. Lõpuks kolis mu tuppa suure-suure spordikotiga paks naismaadleja ja ma olin sunnitud koridoris suvaliste inimestega tutvust sobitama.

Olin eile esimene inimene koolis. Üliõpilastest esimene. Pärast pikka vaheaega avati jälle koolimaja.

Valvelauatädil oli hea meel mind näha. Ka Erikul ja Helle-Maretil oli hea meel mind näha. Valvelauatädi luges ajalehest Sirp kultuurkapitali rahajaotamist ja muudkui imestas kes kõik on kultuurireisil Jaapanis. Mina paljundasin ja avastasin, et mu koolikapp on ikka totaalselt segamini.

"Sina oled vist suvel kirjutanud. Sul on kohe siuke nägu peas nagu sa oleksid suvel kirjutanud."

Valvelauatädi on meil koolis äärmiselt jutukas.

Täna hommikul ei tule tööl e-mailid läbi. Ma pole täna veel ühtegi e-maili saanud. Samas ei tunne sellepärast tühja tunnet. Eks varsti tulevad nad kõik koos.

Mu elu ripub juuksekarva otsas. Iga kord, kui sisenen Balti Jaama poolt tunnelisse, istuvad katuse all tuvid ja situvad. Mind nad pole veel tabanud.

Olen hakanud tunnelit vältima.
Kardan, et pisiasjad ebaõnnestuvad ja tänu sellele läheb midagi suurt nässu. Suvised õudusunenäod on lühikesed ja intensiivsed.

"Nii, käekotid sülle, kohe äärest täis, siia mahub kaheksa inimest istuma, siia kakskümmend."

"Üldiselt on nii, et järgmisel aastal ärge tulge viimasel nädalavahetusel vaatama, kus te kõik eelmine nädalavahetus olite?"

See kuidas Albu koloriitne vallavanem enne Proffeti eilset etendust inimesi istuma mahutas oli ebanarratiivseks tituleeritud teatri kõige elusam osa.

Pärast Proffetit tahtsin televiisorit vaadata. Või sõita autoga Eestimaa viljapõldude vahel. Lagipähe pole ilus inimest peksta.

Rohkem elu, paremat sõna, visuaalne nauding on muidugi kõige rohkem väärt. Ilusat lõhkumist oli Proffetis küllaga, aga kõrvale peaks pakkuma ka mõtet ja tunnet.

Kui lavastajat huvitavat assotsiatsioonid, mis tekivad vaataja peas, siis on assotsiatsioonide eelduseks assotsiatsioonid, mis on tekkinud näitlejate peades. Kui teema on kaootiline ja näitlejad eelkõige artistid, siis on assotsiatsioonid katkised ja poolikud. Vägivaldne mõttelõng ei vii kuhugi. Maailm on keerulisem, kui purki pandud maailm.

Pühapäeva hommikul kell kuus on Tallinna lennujaam nagu Balti Jaam viisteist aastat tagasi. Rahvast murdu ja kõik tahavad saada elitaarset laengut. Minnakse charteritega puhkama, täna lõi nende närveldavate puhkusenõudlejate taustaks äikest.

Järjekord check innimiseks oli sama pikk nagu oli talongiajal korvijärjekord suures toidupoes.

Lennujaamad on vist kõige hullemad kohad.

Marguse võistkond saavutas Ernal kaheksanda koha. Sõjaväelaste Ernal.
Life is tremendous! Olen uhke.
Margus on väsimatu elusangar.

Mina ei suudaks täisvarustuses kuus ööd-päeva metsas mütata.
Suudaksin küll, aga nähtavasti ei suudaks ma just väga edukalt üle kahesaja kilomeetri luurata.
Laseksin märklauast mööda. Võib-olla meditsiinipunktis oleks minust kasu. Seal tuleb rahustada hullunud inimest.

Simpsonite film on irooniline kinopileti raha loovutamise pettus. Vaataja on kõigega nõus. See bränd on kaitstud rünnakute eest.

Bart oli filmis sentimentaalne jobu ja kogu lugu oli liiga lugu. Mida rohkem kahtlast nalja, seda vägevam naer. Kontekstipõhine huumor.

Rattamatkal hakkasin erudiit Kaitiga rääkima eesti raamatutest ja eesti filmidest. Mati Undi "Sügisball" kuulus ilma kahtlusteta meie mõlema parimatest parimate elus loetud raamatute hulka. Võin vist öelda, et selle raamatu meeleolu tõukas mind kirjutama esimese enam-vähem tasemel näidendi. Võin vist välja öelda, et ca 80% tõenäosusega esietendub "Perekond" 21. septembril Nukuteatri ovaalsaalis. Täpsem info mõne aja pärast.

Ja küünikute põlvkond on saanud filmi valmis. See on nende mälestused ja hirmud. Ka distantsilt on tolle kamba püüdlused sümpaatsed. Vallutage maailm, rohkem eesti päris filme!

Kolmapäeva õhtul oli Andrese poissmeeste oleng. Käisime ekstravakantses saunas de Lux ja sõitsime limusiinis mööda Tallinnat nagu patuhimulised keskkoolilõpetajad.

Täna hommikul polnud kodus vett. Lugesin Päevalehe netilehelt, et surveprobleem. Mingi pump läks katki. Magalate paneelelamutes väljusid pahurad ja kleepuvad inimesed.

Näeb loodust.
Saab värskes õhus süüa.
Parim kiire pakkimise trenn.
Võõrutab linnaelust, Internetist, tööst.

Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi
Jaanuse pildid
Mihkli pildid

Ja muidu on Tanel Toomi uue filmi treiler üleval. Tundub olevat metsikult ilus film. Teine tulemine

Tore, et siiski leidub Eestis inimesi, kes teevad ka päris filme.

Iga korraga, mil Justus lillepoe vastas asuva kohviku poole teel oli, kasvas ühes erutusega mehes ka hirm, kas ta oma armastust üldse enam kohvikuaknast näebki. Sest sääraste taevakarva silmade ja naerulohkudega tüdrukute puhul on see lugu, et sa ei või iial kindel olla, kas teda enam järgmine kord samas kohas näda võid. Varem või hiljem tuleb ikka keegi suurem ja vägevam, kes säärase tüdruku enesega ühes kutsub - mõnda veelgi suuremasse linna ja mõne veelgi parema koha peale. Ja siis poleks Justusel sealt kohvikuaknast enam suurt kedagi ega midagi vaadata, või kui, siis mälestusi ainult.

Justus ja läänetuul. Mehis Heinsaar.

Mind on haaranud organiseerimise palavik. Ma räägin telefoniga, ma teen plaane. Ei viitsi, ei suuda, ei taha asjadega peale hakata, aga kui ma hakkan, siis tegelikult olen päris edukas iseenda projektijuht. Aga produtsenti ei saa minust kunagi, sest ma ei suuda kogu aeg maffiapealiku hoiakut enda maneerides hoida.

Jaama turul müüakse ülimagusaid nektariine. Üks vene mees pidas ülistuskõne "vabšee kušnojee". Kõikide puuviljade kõikide sortide nimi on "magus" ja kaltsukates müüakse tänapäeval ainult kalleid riideid.

Nägin unes Bondi filmi. Ühe mõisahoone valgel seinal peesitas haruldane liblikas. Terroristid lasid suurte rakettidega krohvitud seinte sisse suured augud. James päästis hullumeelse robinsonaadiga eksklusiivse iluduse.

Esmaspäeval ma pakkisin ja sõitsin rattaga sadamasse. Esialgu olin seltskonna vaikne salapärane poiss.

Teisipäeva varahommikul oli Marienhamn tühi. Sõitsime Eckerösse, vahepeal sadas, postimuuseum oli täielik pask. Kirikud on Ahvenamaal ilusad, mulle meeldib kirikus üksi olla. Kohtusime kohaliku pastori, estofiili Montern Andersseniga. Tema oli ladusa jutuga, pajatas lammastest ja lätlastest. Telkisime härrasmehe hoovis, vihm lakkas.

Kolmapäeval sõitsime rattapraamiga Geta saarele. Väntasime suure tõusuga mäest üles ja rändasime matkarajal kuus kilomeetrit. Ööbisime heinamaal, mille papsiv omanik mitu korda taksoga külas käis. Saare elanikud on lahked, aga hoiavad end ja oma maad. Alandis ei saa enne maad osta, kui sul on kodakondsus ja kodakondsuse saad siis, kui oled Alandis vähemalt viis aastat elanud. Lihtne.

Neljapäeval käisime kindlustes ja telkisime kämpingus. Seal oli ka üks homopaar ja kummaliste telkidega soome vanurid.

Reedel oli mina üks toidutoimkonna liige, riisihelbepuder rosinatega, lõunaks suitsuvorst, juust, õhtuks suurepärased makaronid turistieinega. Läbi tibutava vihma kiirustasime praamile, väikesaarel eksisime matkarajal võpsikusse, õhtul hüppasime plärtsuga saunast otse vette. Päris õhtul tegime kõhulihaseid ja osavamad demonstreerisid professionaalse käimise erinevaid stiile.

Laupäeval ei saanud meie minibuss praamilt maha, sest peatused on välkkiired. Oh seda emotsioneerimist. Kohtusime emasaarel bussiga õhtul. Föglö oli saarestiku kõige ilusam koht. Matkarajal vaheldusid sood ja varvastele pissivad sipelgad ülikaunite mereäärsete vaadetega. Osad korjasid seeni, osad mustikaid.

Pühapäeval istusime Önningby muuseumi kõrval eesti kunstnike pinkidel. Öösel astusime laevale ja esmaspäeval olen tagasi. Tallinnas, tööl. Puhkus on läbi, algab üks suur organiseerimine. Nädalaga sõitsin rattaga 250 kilomeetrit ja kogesin Alandi aeglast tempot. Oli mõnus, inspireeriv, trügiv.