kunst pole elu

Käisin eile õhtul Kalamajas sünnipäeval, mis toimus Tallinn-Moskva rongis - oli vagunisaatja, oli termos ja tee, oli heeringas ja kartulisalat. Oli kala ja valge viin. Kuid mina viina ei joonud, sest täna oli sisejalkamäng ja me võitsime täna Võrut 11-4, esimene poolaeg oli väga hea, 8-1, teine poolaeg oli uina-muina.

Mulle meeldib supermarketi parklas auto poest kaugele parkida ja jalutada siis poodi ja auto juurde tagasi ning jälgida parklas eestlasi ja eestlaste autosid.

Otsisin laost kostüüme riidestange peale, otsisin poodides patju ja padjapüüride riiet, otsisin jalanõusid, töösaapaid ja -kindaid. Kostümeerija oli kaks päeva olla tore. Aga rõõm oli ka oma viienda korruse loomekopli laua taha tagasi kolida. Mõtted vajavad kirjutamist.

Teatris NO99 võtsid kõik loosi ning said endale kaheks päevaks uue ameti. Homme õhtuks valmib uutes ametites ühekordne etendus "Kohtumised".

Viru tänava otsas kerjas jõuluvana. Mees oli pannud endale selga räbala jõulumehe kostüümi, tatsus pimedas saamatult ja arglikult jalalt jalale. Tema ees oli plastmassist tops, milles oli raha. Lehvitas möödujatele ja hüüdis midagi arglikult, kuid ma ei kuulnud mida täpselt.

Käisin kinos ja vaatasin Coenite filmi "Põletada pärast lugemist". Soovitati vaadata ja "Ei ole maad vanadele meestele" meeldis mulle väga, kuid täna nähtud film oli veidi igav, näitlejad mängisid karikatuure ehk rumalamaid tüüpe, kui nad päriselt on. Segadus oli suur ja hea oli, et film lihtsalt jooksis, et midagi suurt ei toimunud, lihtsalt segadus, vanakoolimeeste film uue aja loojutustamise reeglite järgi.

http://www.myspace.com/efterklangTäna õhtul esineb Von Krahlis bänd Efterklang. Tundub hea muss. Mina olen liiga läbi inimene, et nädala sees käia kontsertitel, aga teie minge ja elage.

Ilus, ilus oli hommikul autoga tööle sõita ja Vabaduse puiesteel näha kõiki puid lumeglasuuri sees. Suur sula pole veel saabunud ja ega ta ei sobiks ka. Veidi aega võiks lumi sillerdada.

Eile astusime Kölnis hotelli vastast kell 5:19 bussi peale. Rong Frankfurti väljus 5:51 ja jõudis Frankfurti 6:54. Kell 9:23 tõusis lennuk õhtu Tallinna suunas. Ilm oli muutumas. Tallinna kohal ütles piloot, et nähtavust pole ja Tallinna asemel maandub lennuk Vanta lennujaamas Helsingi lähedal. Vantas istusime lennukis ca 2 tundi ja nägime aknast paari suhteliselt hirmutavat maandumist.

Reisjad viidi mõne aja pärast bussiga lennujaama ja oli selge, et Vantast enam ei tõuse sel õhtul lennukid lendu ja Tallinna lennujaam oli nagunii suletud, nii kiirustasime taksoga sadamasse ja Tallink Superstariga tulime kuuetunnise laevasõiduga koju. Taksot oli pühapäeva õhtul võimatu linnast saada, õnneks viimane 18 sõitis. Kell 00:41 astusin koju.

Kuid meil läks isegi hästi, sest teine lennuk, mis eile kell 13 päeval Tallinna suunas Frankfurdist lendama hakkas, suundus Riiga maanduma, aga kuna Riia kohal oli lennukeid liiga palju õhus ja maandumisjärjekord oli liiga pikk ootamiseks, siis suundus see lennuk Berliini tankima ja lendas Frankfurti tagasi ja inimesed veetsid öö hotellis ja kuna täna oli Frankfurdi lennujaamas kaos ja kõik lennud olid inimesi pilgeni täis pukitud, siis saavad paljud head inimesed koju alles homme.

Ilm lülitab inimeste elud välja, kui ilm tahab.

Täna kaevasin kaks tundi autod välja, väga tore oli.

Viimasel õhtul Kölnis vaatasin filmi/performance'i/äripresentatsiooni Slum-TV ehk seda kuidas valgetel kunstnikel on plaanis Nairobis aidata järjele filmibisnes a la Ken Saan Aafrikas. Dokumentaalkaadrid Aafrika agulist on alati õõvastavad, kuid ei midagi uut peale filmi "Darwin's nightmare".

Nähtavalavahetustel pidi Kölni kesklinn olema Euroopa üks rahvastatumaid kohti. Tõesti, liigud kui tigu kaubamajade vahel. Tohutult koormav. Kuid ühel platsil oli üks stand up comedy mees, kelle publik oli ca 500 inimest, kõik möödakäijad jäid mõneks hetkeks teda vaatama. Ja ta tõmbas hästi inimesi oma showsse, pani neid käima kui modelle ja endale ratast hoidma. Tundus proff, suhtles publikuga nii saksa kui inglise keeles ja inimestelt raha ei küsinud, ütles, et linnavalitsus maksab talle.

Ludwigi kunstimuuseum on Kölnis absoluutselt tasemel kaasaegse kunsti muuseum. Suur ja kõiki harusid haarav. Mulle ei jää kunstnike nimed meelde, aga mulle meeldisid need maalid, millel olid paljaste rindadega neegrinaised ja need maketid, kus oli kasutatud vahakujusid täiesti tavalistest inimestest.

Jah, nüüd see juhtuski. Kuna mu prillitops oli juba ammu katki, siis ühel hetkel võisid prillid saada litaka. Vist panin eile hooletult prillitopsi hotelli vannitoa kivist kraanikausilauale ja nüüd on vasakpoolses klaasis sirge mõra sees ja kuna mu reisiläpaka ekraani all on kuivanud suhkur, siis hetkel näen ekraani kahekordse hägusa valepeegelduse läbi. Päris põnev.

Kölnis on nii suur katedraal, ma pole nii suurt kirikut elu sees näinud. Muidu s6idavad trammid ja vara läheb pimedaks ja palju on puulehti ja tundub linn, mis peidab endas saladusi, mis pole kiiretele läbikäijatele m6eldud.

Kuidas kõik arvavad, et peab midagi arvama ja kuidas kõik arvavad, et neil on olemas arvamus ja kuidas kõik arvavad, et teisi huvitab, mida nad arvavad. See on koormav. Kõige parem on teada hästi palju, kuid öelda õigetel hetkedel ainult õigeid asju. See on peaaegu võimatu.

LISA: Propagandaraha kultuurile!
http://sinuvalik2011.planet.ee/

Aeg on selline, mil edgar.savisaar@keskerakond.ee aadressilt maanduvad mailboxides kirjad, et oled aidanud tal otsustada. Linnapea on teinud ennast imperaatoriks gladiaatoriheitlusel, kes tõstab vastavalt rahva hõisetele pöidla üles või laseb alla.

Mulle meeldib lollitada. Heatahtlikult pöörata kõik naljaks, ka kõik maailmalõpu ja eluigavuse probleemid. Hea iroonia on jõud.

Ma ei saa vahel noortest inimestest aru, kes ei taha midagi vastu võtta. Blokeerivad kõik, mis lõhub nende väljakujunenud mõtet ja kujunemist. Saan aru, et rumalust ei tohi sallida, kuid tihti ei arvestata, kui imetilluke on igaühe oma maailm ja kui suur võib olla mõne kogenenud inimese elu mõte. Distantsilt võib kõike läbi analüüsida ja võtta see, mis tahad omakasupüüdlikult omandada.

huvitavat mailboxist, hetkel on einovapolygoonile.tk leht kadunud, kel on õigus, ei mina tea

Väike vastus sellele vägagi õiglasele üleskutsele.
Panin minagi end koheselt sinna hääletusse kirja, sest Nõva kandi rannad
ja järved meedivad mulel väga puhkekohana, Aga arvestades kahte
alternatiivi, kas sõjavägi või kinnisvara arendajad muutus asi küsitavaks,
sest netis surfates leidsin ka ühe sellise seisukoha:
1.näiteks alam-pedja kaitseala on kaitsealana kõlbulik suuresti just tänu
sellele, et kuulsusrikas nõukogude armee sood pommituslennukite
õppesihtmärgina kasutas. ma isiklikult ei näe küll mingit vahet selles,
kas seal nõval on 5 aasta pärast kaitseväe polügon või miski fantastilise
arendaja poolt rajatud inimkanala. pigem pooldaks isegi esimest,
militaarkasutus piirab muud inimtegevust.

2.uurisin nati seda allkirjade kogumise lehte ja oi mis huvitav lugu...
tegu on esmapilgul mingi anonüümse .tk lehega, millel üks kahtlane .gmail
meiliaadress ja kogu lugu.

selle .tk lehe taga peitub aga thinkit.ee (
http://www.thinkit.ee/index.php?option=com_facileforms&Itemid=2 ), mis on
ehitusmaterjale müüva Thinkit OÜ oma. Thinkik OÜ juhatuse esimees on
sealjuures ka Q Vara kinnisvaras tegutsev...
nüüd guugeldasin nati niisama ja sain kinnitust oma otsingutele.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=157588&sid=8df394cd10f2deabcdcb42ab554ed1c1

Kaitsevägi on valinud Nõva üheks võimalikuks polügooni asukohaks ja
kuna see mõte tundub eriti kohatu, tegime kodulehe selle mõtte maha
laitmiseks.

18.novembril, kui lõpeb arvamuste kogumise tähtaeg, saadame selle
lingi koos loodetavalt paljude allkirjadega Kaitseministeeriumile.

www.einovapolygoonile.tk

Saada see edasi ka oma sõbrale!

Ed Abbey oli selline ja paistab, et McCandlessi-poiss oli ka selline: meile meeldib selts, aga me ei suuda olla inimeste seas kuigi kaua. Nii et me läheme ja kaome silmapiirilt, tuleme natukeseks ajaks tagasi ja kaome jälle.

Nii palju inimesi elab õnnetutes oludes ja ei tee sellegipoolest midagi, et oma olukorda muuta, sest nad on harjunud turvalisuse, mugavuse ja konservatiivsusega, mis kõik tunduvad justkui andvatki meile meelerahu, aga tegelikult ei nõua ükski asi seiklushimulise hingelaadiga mehelt rohkem kui turvaline tulevik. Meie eluvaimu põhi ja tuum on tema kirglik seiklusjanu. Meie elurõõm süttib kohtumistel uute elamustega ja sellepärast pole elus suuremat rõõmu kui pidevalt muutuv silmapiir ja igal päeval tõusev uus ja eriline päike.

McCandless oli põnevil, et alustab matka põhja poole, ja tundis ka kergendust: kergendust sellest, et oli jälle suutnud vältida teda ähvardanud inimlikku lähedust, sõprust ja kogu sellega kaasnevat tundesegaduse koormat. Ta oli põgenenud oma pere klaustrofoobilisest rüpest. Oli säilitanud parajat vahemaad Jan Burresi ja Wayne Westerbergiga, lipsates nende elust välja, enne kui talt hakati midagi ootama. Ja nüüd oli ta valutult välja lipsanud ka Ron Franzi elust.

Film
Raamat
Inimene

Parem kui Meeletu. Julmem. Päris.

Ikea leht ehk mis veebilehti tehakse. Mängi inimestele muusikat või tao nad toas trummiga liikuma.

Kui hommikul tipptunnil bussiga linna sõita, siis alati mängib mõne koolilapse suurtest ja halbadest kõrvaklappidest eesti disko ja kui tähelepanelikult bussiaknast jälgida, siis pea alati leiab mõne maja, mis on kadunud või valmis saanud.

On aeg, mil kõik loevad Mihkel Raua raamatut ja kuulavad Kosmikute uut lugu. Seltskonnas tsiteeritakse kuipalju maad on Tallinnast Valka ja kuidas möödusid Singer Vingeri bussisõidud. Mul seda raamatut veel pole, aga Kosmikute uut lugu kuulan myspace'st:

Mulle meeldivad inimesed, kes on väljaspool reaalset elu ja mõtlemist, kuid funktsioneerivad ikkagi täpselt samamoodi nagu lihtsad inimesed. Mind ei huvita päris hullud, sest nad on koormavad ja igavad. Kõige huvitavamad on need, kes ei jäta midagi pooleli.

Eesti väiksus ja eestlaste piiratus avaldub teinekord selles, et mõeldakse end originaalseks. See on mingi rahvuslik haigus, et kõik head ideed ja suurepärased lahendused on ise väljamõeldud.

NO84Ja jälle homme, homme, homme, taas
käib tillukesel sammul päevast päeva
me seatud aja viimse silbini!
Kõik eilsed valgustasid narridele
teed põrmusesse surma. Otsas küünal!
Me elu pole muud kui varjukõnd,
kui vilets näitleja, kes vangub – veikleb
sel viivul, mis ta päralt, üle lava
ja kaob siis kuulmatuks kui hullu jutt,
täis häält ja kõma, millel tähendust
ei ole teps.

Mulle meeldib laupäeval tööle tulla, sest siis on mul tunne, et on ikkagi laupäev ja tööle tulek on eriline. Samuti meeldib mulle näiteks teisipäeviti puhata. Kiired ajad on jõulised.

Kumbki pole täiuslik, kuid mõlemas on üle vindi tõde olemas.

Meestega on see värk, et neid liidab ühine tegevus ja eriti hea on, kui see ühine tegevus on ruumi remont. Sellise ruumi ümberehitus, kus needsamad mehed hakkavad oma tööd tegema.

See lugu jäi kummitama, kui eile siseviimistlustöid tehes mängis. LU:K kasutas ühe oma loo sees seda lugu. Mõtlesin, et see ilus hääl on mõnel valge peaga üliväikesel naisel. Ju ma ei tea naiste häältest midagi. Ilus.

Mulle meeldis filminäitlemisevanameister Tõnu Kark ja see väike poiss, aga stsenaarium oli tõesti nii halb, lünklik ja pealiskaudne, et film jooksis katkematu paugutamisena kiirelt mööda. Kuid selle filmi mõte on vist see, et niipalju eestlasi sai ühise asjana nimel pingutada. Eestlased ju ei oska ühise asja nimel pingutada.

Täna langes sein dramaturgide toa ja helimeistrite toa vahelt. Õige pea langeb sein helimeistrite toa ja videomeistri toa vahelt. Moodustub loomekoppel.

Just see on minu jaoks "Tuulepealsemaa" või "Mina olin siin" kõige suurem puudus, et üllatusi pole või tähendab, et kõik üllatused, sündmused, probleemid on etteaimatavad.

Käisime eile vaatamas Tallinna linnajagusid.

Lõpuks ometi, lõpuks ometi, lõpuks ometi on üle pika aja Eesti kirjanduses üks pala, mis levib nagu kulutuli. Hea iroonia päästab maailma. Pätt, kes varastas neiu mobiili, lõi kaks kuulsat luuletajat. Pätt oleks muidugi veel suurem kangelane kui neiu, politseinik või ajakirjanik, kui pätt tagastaks mobiili koos luuletusega.