kunst pole elu

Nowadays modern societies are based on the rule that you need to be somebody. From a very young age children are coded to compete with each other: you need to be smart to get in a better school where you can get better education and then you can pass your highschool exams wonderfully and with your exams result you can get for free to university. And so on. Estonia is taking giant leaps to be a excellent little example of society which is exemplarily based on achievement-orientation.

You need to be good in sport or singing or dancing or any kind of „cool activity“ to be accepted by others. Society likes to believe that every adolescent wants to be somebody and society makes it possible.

It is very annoying that young people can think only one way because it is the only way to stay alive and feel yourself well. For me, it is a big problem that youngsters are nowadays made some kind of machines who are used to think only one way.

I can illustrate what I mean with such a story. If you put fleas in the jar and you close the jar with cover then the fleas began to jump against cover. One day when you take the cover away fleas are still jumping at the same hight and don´t ascape from jar because they are not used to jump higher.

I´m sorry, but I can´t participate in tomorrows lections because I also study in theatre school to be a dramaturg. And I´m thinking writing a play about this problem. And sorry about my bad english.

All the best. Sincerely,
Mart Kase
PS-41

Igatsus on tore
armastuse laps
ja vihkamise naine

üksi igatsedes
tuleb naerus nukrus
iseenda vastu

See ongi õnn
kui tunnet ei saa võtta
mitte keegi teine

Kafka lühijutu "Hoop vastu õueväravat" ainetel.


VARIANT 1
Poiss ja tüdruk sõidavad jalgratastega. Nende rattad on kotte täis, nähtavasti nad matkavad.
Poiss: Nii hea on olla looduses, vahepeal kogu maailmast aeg maha võtta. Mina tundsin metsas kuidas olen vaba ja päris mina ise. Maailm on muutunud niivõrd brutaalseks ja jõhkraks, et kui sellele mõelda, siis tuleb nutt kurku. Tahaksin hoopis rohkem matkamas käia. Mulle sümpatiseerivad ekstreemsed mõtted. Ma võiks vist suvi läbi onnis kuskil elada. Looduses saan ma energiat. Ma tunnen, et keha läheb lahti ja parem on olla. Vahel inimene tahab kõigest üksindust. Ma olen alati olnud väga raske iseloomuga inimene. Ja ma olen tüdinenud selle maailma julmusest. Väntan ratast mööda manteed ja lasen pahadel mõtetel ära minna. Olen õnnelik, et kutsusid mu kaasa, sina oled üks nendest inimestest, kellega koos ma kohe tunnen, et saan energiat. Sinust kiirgab midagi. Ma proovin sulle oma hinge ka vastu anda.
Poiss võtab oma rattalt joogipudeli ja hakkab tüdrukut veega pritsima. Tüdruk kiljatab, peatab ratta ja hakkab poissi vastu pritsima. Naljakas. Tüdruk tahab ka juua.
Tüdruk: Lollakas mees. Kurat küll, sinu pärast sai kõik vesi otsa.
Poiss: Tule võta, mul on veel natuke.
Tüdruk hakkab Poisi poole minema, aga Poiss pritsib kogu pudeli Tüdrukule tühjaks.
Tüdruk: Jobu! Mul on janu.
Naeravad. Tüdruk läheb koputab kõvasti vastu suurt planku (must sein), mille juures nad peatusid.
Tüdruk: Palun mulle kaks ämbrit külma vett, et üks jobu likku panna!
Naeravad. Tüdruk koputab kõvasti vastu planku, keegi ei ava. Märkavad turvakaamerat plangu küljes.
Poiss: Oooo otseülekanne!
Hakkavad kaamerasse nägusid tegema ja lollitama. Mängivad, et nad surevad janusse, hoiavad kaela ümbert kinni ja visklevad maas.
Poiss: Vett, vett, lonksuke vett palun.
Tüdruk: Millal ükskord lõpeb see kõrb...vett, vett!
Poiss ja Tüdruk kõõksuvad paar korda ja surevad veepuuduse tagajärjel. Tõusevad ülesse ja kummardavad kaamerasse. Midagi ei juhtu.
Tüdruk: Rikkur ära situ mullivanni homaare, anna meile vett.
Midagi ei juhtu.
Poiss: Nõme elu.
Tüdruk viskab oma joogipudeliga turvakaamerat, häiresireen hakkab röökima, noored ehmuvad, hüppavad ratastele ja sõidavad edasi. Kaks kullipilguga turvameest on plangu juures. Üks ütleb midagi raadiosaatjasse.
Poiss ja Tüdruk on peatunud ühe kaevu juures. On täitnud veega pudelid, Poiss pildistab loodust.
Tüdruk: Ma hakkan sõitma, tule järgi.Teeme kindluse juures suure pulliga pilti.
Poiss: Mhm.
Poisi juurde ilmuvad turvamehed. Neil on kaasas pilt, võrdlevad poissi sellega. Käänavad tal käed selja taha. Üks turvamees talutab Poissi, teine ratast. Tugitoolis istub tumedate prillidega tüsedam mees.
Mees: Sina olid üks neist, kes koputas. Ei koputata niisama. Kas sul tööd on?
Poiss: Ei ole. Kes üht tudengit tahab tööle. Olen niisama kuni kool jälle hakkab, siis saab õppelaenu. Matkan looduses ja olen rõõmsameelne.
Mees: Mul on sulle tööd, me areneme pidevalt, avame uusi poode, palgad tõusevad. Sa tundud terane poiss. Me ettevõte investeerib sinusse, noorsugu viib elu edasi.
Poisile lükatakse tunked selga ja kirves kätte.
Mees: Sinust saab uue tapamaja pealihunik.
Mees surub Poisil kätt ja kurb muusika hakkab mängima.
Tüdruk: Ma lõpetasin ülikooli, elan kiduralt, aga saan hakkama, sain tööd, mul on kõrghariduse diplom. Nooruses oli mus raju loom, mis pääses valla. Nüüd jälle tunnen, et elan nii nagu on õige. Õppisin juurat ja olen ühes advokaadibüroos. Viis päeva nädalas käin korralikult tööl, üheksast viieni, nädalavahetused on vabad. Mulle väga meeldib videolaenutusest filme võtta ja pimedatel õhtutel neid vaadata. Töö juures vahepeal on arusaamatusi, aga kus asutuses neid siis ei oleks. Viimane suurem mure oli mul see, et kuidas saada oma ühetoalisele paneelelamu korterile häid pakettaknaid. Korteriühistus otsustasime, et teeme oma maja ilusaks. Hea on, kui kodu on kindel ja turvaline. Ja eelmisel aastal puhkuse ajal käisin turismireisil Itaalias. Mulle väga meeldis. Ja tore seltskond oli ka. Hakkasin käima ka kantritantsu trennis, aeroobikasse ei tiku, aga keha liigutada on hea. Võib-olla selle aasta puhkuse sean nii, et saan Riiga festivalile sõita. Nuriseda võivad teised, aga minul ei ole põhjust. Ma tihti mõtlen, et kuhu Ta jäi. Ta ei tulnud kunagi tagasi ülikooli peale seda jalgrattamatka. Aga olen kuulnud, et Tal läheb hästi.
Poiss raiub taustal kirvega liha.


VARIANT 2
Publiku seas on vaba pink, mille all istub Galileo Galilei. Vaatab piksilmaga tähti. Publiku ette tõmbavad Tarrou ja Paneloux köie, viimasel hetkel hüppavad publiku hulgast köiega eraldatavast alast välja Andrea ja Virginia. Seisavad vaikselt ja koputavad.
Galilei: Andrea! Virginia! Kuidas siia saite?
Andrea: Me olime juba varahommikul siin. Me koputasime, aga te ei avanud ust.
Galilei: Kas te ei sõitnudki ära?
Virginia: Sõitsime küll, aga hüppasime poolel teel maha.
Andrea: Ärge pahandage, me ei saanud rutemini. Vahepeal peeti meid kinni.
Galilei: Ärge enam nutke. Teate ma olen siin vahepeal kõiksugu asju avastanud. Kuulake hoolega, muidu te ei saa aru. Kas mäletate kuidas ma planeet Veenust näitasin?
Virginia hakkab kõvemini nutma ja pistab jooksu. Andrea tuleb köie alt läbi ja jääb Galileid tähelepanelikult kuulama.
Galilei: Ja kas teate, mis ma nägin? Ta on nagu Kuu! Ma nägin, kui ta oli poolkerakujuline ja kui ta oli sirbikujuline. Mis te selle kohta ütlete! Ma võin seda kõike väikese kera ja küünla abil demonstreerida. See tõestab, et ka sellel planeedil ei ole oma valgust. Kui see kõik on möödas, siis lähen ma Rooma ja näitan seda neile.
Tulevad kaks meest ritvadega. Üks meestest ulatab köie tagant ritva otsas Galileile leiba.
Galilei: Kas te homme ka tulete? Kui te tulete, võiksite mulle ka ühe raamatu tuua.
Mees: Just nagu oleks meil praegu raamatute jaoks aega. Ole õnnelik kui sa leibagi saad!
Mehed lahkuvad.
Galilei: Andrea, ma olen Merkuuri ringlusaja kaardi kuskile ära pannud. Kas sa ei tahaks ülikoolis mulle uut tuua?
Andrea: Ma toon selle raamatu, härra Galilei.
Andrea läheb köie alt uuesti läbi ja hakkab ära minema, kuid kõlab vile ja kohale saabuvad kanderaamiga rampväsinud Tarrou ja Isa Paneloux. Peavad Andrea kinni ja hakkavad tal riideid seljast kiskuma.
Tarrou: Noormees, sealpool köit on katk, teid tuleb isoleerida. See tänav suleti juba mõne aja eest. Me jälgisime teid, te sisenesite karanitiinijoone taga olevasse katkupiirkonda ja suhtlesite katkuhaigega. Teie kaasosalisel õnnestus põgeneda, kuid teid me võtame vahi alla. Olukord on keeruline ja loodame teie mõistvale suhtumisele. Elu linnas on väljunud kontrolli alt, ära hoidmaks epideemia laiaulatuslikku levikut on sanitaarsalkadele antud piiramatud volitused tegutseda ühiskonna heaolu nimel. Te võite enese teadmata hakata süütuid inimesi nakatama. Kuigi igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi siin maailmas ei ole immuunne. Ja me peame ennast lakkamata jälgima, et me ühel hajameelsuse hetkel ei hingaks oma ligimesele näkku ega saadaks talle nakkust kaela. Mikroob ise on loomulik asi, kõik muu – tervis, ausus, puhtus, kui soovite, kõik see on tahtepingutuse vili. Tänapäeval on kõik pisut katkutõbised. Need vähesed, kes ei taha enam katkukandjaks olla, tundma õppima viimse piirini ulatuvat väsimust, millest ei päästa neid miski muu kui surm.
Tarrou ja Paneloux pritsivad Andrea keha desinfitseerimisvahendiga üle ja hakkavad talle teisi riideid selga ajama.
Paneloux: Mu vend, te olete õnnetu, mu vend, te olete selle ära teeninud. Ajaloo algusest peale on Issanda nuhtlus surunud põlvili upsakaid ja sõgedaid. Mõelge selle üle ja nõtkutage põlvi.
Nad lükkavad Andrea kanderaamile lamama, proovivad teda üles tõsta, kuid on nii väsinud, et ei jaksa kanda, kukuvad pikali ja surevad. Aluspesu väel olev Andrea tõuseb püsti ja silmitseb surnuid.
Galilei: Linnad on kitsad ja kitsas on ka peades. Ebausk ja katk. Aga nüüd me teame: kuna see on praegu nii, siis ei jää see nii. Sest kõik liigub. Minu eesmärgiks ei ole tõestada, et see on õige, mida ma siiani uskusin, vaid välja selgitada, kas see on õige. Ja me ei hakka edasi minema seitsmepenikoormasaabastega, vaid tigusammul. Ja kõik, mis me täna leiame, kriipsutame homme jälle läbi ja kirjutame uuesti alles siis, kui me oleme selle veel kord üles leidnud. Ja kui me leiame seda, mida me leida tahame, siis vaatleme seda kahekordse umbusuga. Me asume niisiis Päikest vaatlema kindla sooviga tõestada, et Maa seisab paigal! Ja alles siis, kui see meil ei õnnestu, kui me oleme täiesti ja lootusetult löödud ja lakume kurvalt oma haavu, alles siis võime küsida: aga äkki oli meil siiski õigus ja Maa käib siiski ringi? Kui aga iga teine seisukoht peale meie oma on tõesti ümber lükatud, siis ei ole enam mingit halastust nende vastu, kes ei ole küllalt uurinud ja ometi räägivad. Võtke rätik toru eest ja suunake pikksilm Päikesesse!
Andrea pistab jooksu.
Galilei: Ta jookseb siiski! Ta jookseb siiski!

I
Mees näeb Teist Meest. Läheb juurde ja virutab talle täiest jõust rusikaga vastu nägu. Keegi on seal veel.
Mees: Sul on kenad püksid.
Teine Mees: Jah, mul on kenad püksid.
Mehed suudlevad.
Teine Mees: Kas ma näen sinu arust loll välja? Ei, sa ei näe minust arust loll välja.
Mees: Miks sa siis mind ei vaata. Ma ei taha sind vaadata.
Teine Mees: Jah, ma ei taha sind vaadata.
Teine Mees tahab kallistada Meest, aga ei saa. Keegi jääb üksi.

II
Keegi istub üksi ja nutab. Tal on pea otsast ära. Pärast naerab ja võtab ennast alasti. Pärast naerab ja nutab samaaegselt.

III
Teine Mees ja Mees seksivad. Nad ei nuta. Aga nad on teineteise peale pahased. Aga nad ei tea miks.
Mees: Ma ei armasta sind.
Teine Mees: Jah, ma ei armasta sind. Aga ma armastan, et sina armastad.
Mees: Jah, ma armastan.
Nad jätavad teineteise. Nad ei seksi enam kunagi. Hakkavad eraldi nutma. Vajuvad ja röögivad.

IV
Keegi istub ja mõtleb. Ta on üksi. Ta tõuseb ja jookseb vastu seina. Ta on õnnelik. Ta jookseb vastu kõiki seinu. Ta jookseb vastu põrandat. Ta jookseb vastu lage. Ta jookseb vastu iseennast. Ta igatseb.

V
Keegi on Teise Mehega kahekesi. Teine Mees ulub ja Keegi õpetab. Teine Mees üritab tantsida, aga ta ju ei oska. Keegi teeb pai ja tantsib. Teine Mees nutab pisarateta.

VI
Teine Mees on üksi ja üritab endale haiget teha. Ta jookseb seina poole, aga sein on liiga kaugel. Ta hüppab põrandale, aga kukub pehmelt. Lagi on pilvitu, ta ei näe midagi märkimisväärset. Ta tahab röökima hakata, ta suust tuleb välja ainult rõõmukisa. Ta tahab ennast välja elada, aga välja tuleb ainult tants. Ta on õnnetu, aga naerab.

VII
Mees mediteerib. Ta tõuseb õhku ja muudab ruumi suurust oma tahtega. Keegi ei saa tulla, sest Mehe tahe on paks. Tahe paneb Keegi roomama. Roomab ja ei saa aru.

VIII
Mees lendab. Teine Mees ei saa nutta oma tantsu sees. Keegi ei saa püsti tõusta. Mees naeratab ja kaotab kõik. Teine Mees hakkab röökima kibestumisest ja vihast. Keegi jätab nad. Teine Mees nuttes peksab naerukrampides Meest.
Teine Mees: Jah, ma armastan. Ma armastan sind.
Mees: Ei, ma ei armasta. Mul on punane pluus.
Teine Mees: Jah, ma olen näost punane.
Mees: Ei, ma ei taha. Ei ma ei taha enam nutta.
Teine Mees: Ei, ma tahan.
Mees on surnud. Teine Mees nutab ja peksab edasi. Võtab Mehe rusika ja peksab sellega ennast. Keegi ei tule enam kunagi. Teine Mees tahab joosta, aga ei saa. Seinad pressivad ta kokku.

Ma tegin seda. Panin selle Brasiilia mehe akiuntantseks.

Käisin täna loomaaias oma rebast vaatamas. Mu kärsitusega on midagi juhtunud, mõtlesin, et kaua ei ole, aga suutsin tund aega enda jaoks põnevalt jälgida.

Olen viimasel nädalal inimestelt välja pressinud et nad ütleks mulle et ma olen ilus.

Olen laupäevaõhtul üksi kodus. Kui kogu aeg olen inimeste seas, siis mõtlen, et võiks üksi olla. Ja kui üksi olen, siis on imelik olemine. Üksi pole kunaig igav, teiste inimeste juuresoleks pakub selle võimaluse. Eks ma siis loen. Ja räägin oma kuttidega. Mõmmi sõi kõhu nii mett täis, et juba kaks tundi ei liiguta ennast, lihtsalt mõmiseb. Muki midagi korraldab, jookseb toast tuppa ja ütleb, et varsti läheb lahti. Huvitav mis. Notsud nüigav üksteist kärsaga. Pärast veel sööme midagi ja lähme magama. Muidugi ma ei saa kunagi üksi olla kui mul on selline seltskond, aga neist ma ei tahagi kunagi vabaneda. Imelik, et paar kirjutatud lauset võivad ka nii tuju muuta. Olen ikkagi kärsitu ja muutlik. Inimene.

Käisin kahe hea sõbra sünnipäeval. idee ja teostus viis pluss. Balti Jaamas saadi kokku, rongi lisavagun, mis sõitis Paldiskisse, seal sõime hernesuppi ja sõitsime Tallinna tagasi. Vaimusilma jääb pilt kuidas vagunitäis inimesi rokkis igihaljaste viiside saatel. Pusa ja Janno on marudad.

Ja üks Brasiilia värvitud küüntega bisexual mees on orkutis pannud, et tahab olla minu sõber. Kuidas ma peaks käituma? Kas acceptima või mitte.

Olen viimasel ajal, nagu kõik inimesed vahest, mõelnud miks ja kuidas see ühiskond koos püsib või sellisena välja kujunenud on. Halvasti tehtud kaunikene, milles leiab alati midagi, mida on võimalik kiruda. Maailma ilu peitub tema tundmaõppimises, lisaks endale võib tundma õppida ka sotsiaalseid mõjutusi, mis just siukese eksemplari mind valmis teinud on.

Kaks lugemissoovitust:

Kafka "Protsess"

" Kaebealused on lihtsalt kõige ilusamad. See pole mitte süü, mis nad ilusaks teeb, sest – vähemalt mina kui advokaat pean nii rääkima – kõik nad ei olegi ju süüdi, ja see pole ka õiglane karistus, mis neid juba ette ilusaks teeb, sest kõiki ju ei karistata, see võib olla ainult nende vastu algatatud protsess, mis neid sel moel ära märgib."

ja Kaplinski "See ja teine"

" Keskmise inimese mõtlemine ja käitumine on üsna jäigalt piiratud, šabloonne ja iratsionaalne ning kõike, mis seda ohustab, on nad valmis kõrvale lükkama või ründama.

Igaüks meist on kindlasti tundnud veetlust loobuda arutlemast-valimast ning võtta vastu otsus, teha midagi, mida soovitab käepärane autoriteet, on see siis ema, naine, raamat, raadio või mingi muu instants.

Suurmehed püüavad luua tervet kirjandusteost, romaani, eepost, ajalugu – eks ole ka ajalugu vanas heas mõttes kõigepealt kirjandusteos. Nii võiks öelda, et Stalin, Hitler, Mussolini ja nendetaolised – ma ei mõtle mitte ainult niisuguseid negatiivseid ajalootegijaid, vaid ka selliseid mehi nagu De Gaulle või Churchill -olid kirjanikud, kes püüdsid luua ajalugu, lavastada põnevat draamat, kus juhtub palju suuri asju.

Et Kuradi enda vastu võitlemine on problemaatiline, võitlevad nad seeasemel loomulikult teiste inimeste vastu, keda peavad Kuradi teenriteks. Ja sel kombel muutub Kurat sildiks, mida saab vaenlase külge kleepida."

Miks me oleme nii laisad? Vahest ajab iseenda laiskus südame pahaks. Ja kõigil on vahest süda paha. Täitsa haige on see, kui palju on maailmas jobutamist. Põhjendatud jobutamist ei ole olemas, on ainult ebaratsionaalne rabelemine, mis põhjustab jobutamist. Ma praegu jobutasin umbes täpselt 20 minutit. Nüüd on mul hea päeva alustada.

MARIA TEGI KOOLIS PILTI, MINA PANEN EDEVUSEST ÜLES 

Kui tahate näha hullumeelselt hästi kirjutatud stsenaariumi järgi tehtud filmi, siis suure kinomeistri "Halb kasvatus" Sõpruses on just see.

Otsige punaseid lehti.

Magage kaisuloomadega. Muki ja notsud ja mõmmi. Ja Mõmmi.

Ärge minge liiga isiklikuks, omage oskust üldistada. Ja foonilt näiteid välja tuua.

Arenege.