20050831
PÄRAST LÕUNAT
Kaks vana naist pilluvad raamatukogus teineteist raamatutega.
Milvi: Sina ei tea, mida sina tohid lugeda. Sa ei oska üldse lugeda. Võta ja hari ennast.
Runna: Loe palun läbi raamatud, kus räägib kes sa oled ja miks sa siia maailma sündisid. Loe palun läbi oma enese eellugu.
Milvi võtab tikud ja süütab kaks riiulit.
Runna: Tõde ei põle, tõde ei kao, sinu ma võtan alasti ja kisun veriseks.
Runna ründab Milvit, Milvi kaitseb ennast põlevate raamatutega.
Milvi: Kui sind poleks olemas, oleks see raamatukogu ja meie maja ja meie küla ja kogu rajoon, võib-olla isegi riik ja maailm ning universum palju parem koht. Miks sa pole juba ära surnud?
Runna: Ma ei sure enne kui sina oled juba mulla all!
Milvi põletab käed ära ja hakkab nutma. Runna ehmub nuttu nähes.
Runna: Vett, tooge vett, inimene sai viga, kus on ravimid.
Runna kallistab nutvat Milvit ja tuli võtab juba kogu raamatukogus võimust. Teised inimesed on ära jooksnud.
Runna: Ära nuta, ära sa nuta, me ei sure kunagi ära, sest see maailm vajab kriitikuid ja sa ju tead, et kriitikud on surma vastu immuunsed.
Milvi: Sa oled nii tark, ma tahan sind veel kuulata.
Runna: Ma ei julge rääkida, sest ma ei mäleta midagi.
Milvi: Polegi midagi mäletada, kõik on olnud jama, mõtle kohapeal välja.
Raamatukogu variseb kokku, tuletõrjeautode sireenid üürgavad.
Milvi: Sina ei tea, mida sina tohid lugeda. Sa ei oska üldse lugeda. Võta ja hari ennast.
Runna: Loe palun läbi raamatud, kus räägib kes sa oled ja miks sa siia maailma sündisid. Loe palun läbi oma enese eellugu.
Milvi võtab tikud ja süütab kaks riiulit.
Runna: Tõde ei põle, tõde ei kao, sinu ma võtan alasti ja kisun veriseks.
Runna ründab Milvit, Milvi kaitseb ennast põlevate raamatutega.
Milvi: Kui sind poleks olemas, oleks see raamatukogu ja meie maja ja meie küla ja kogu rajoon, võib-olla isegi riik ja maailm ning universum palju parem koht. Miks sa pole juba ära surnud?
Runna: Ma ei sure enne kui sina oled juba mulla all!
Milvi põletab käed ära ja hakkab nutma. Runna ehmub nuttu nähes.
Runna: Vett, tooge vett, inimene sai viga, kus on ravimid.
Runna kallistab nutvat Milvit ja tuli võtab juba kogu raamatukogus võimust. Teised inimesed on ära jooksnud.
Runna: Ära nuta, ära sa nuta, me ei sure kunagi ära, sest see maailm vajab kriitikuid ja sa ju tead, et kriitikud on surma vastu immuunsed.
Milvi: Sa oled nii tark, ma tahan sind veel kuulata.
Runna: Ma ei julge rääkida, sest ma ei mäleta midagi.
Milvi: Polegi midagi mäletada, kõik on olnud jama, mõtle kohapeal välja.
Raamatukogu variseb kokku, tuletõrjeautode sireenid üürgavad.
MAAG
Sain selle raamatu läbi. Eks ta ole veidi teistmoodi, veidi paksem, veidi närvidele käiv, kuid samas põnev ja uudne. Kaasaegse kirjanduse suurteos.
Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.
Just sellepärast, et kuskil plahvatab üks täht ja tuhat meie maailma taolist planeeti sureb, teame, et meie maailm on olemas. Niisugune ongi selle naeratuse sõnum: see, mis võiks olemata olla, on olemas.
Iga loll suudab koostada plaani mõistusepärasema maailma ülesehitamiseks. Kümne minutiga. Viie minutiga. Kuid loota, et inimesed hakkavad elama mõistusepäraselt, on niisama hea kui nõuda, et nad hakkavad elama paregoorikust.
Kuid kõik mängud mehe ja naise vahel, isegi kõige ilmsüütumad, on varjatult seksuaalset laadi.
See peitusemäng...on tegelikult pimesikumäng. Sind keerutatakse aina ringi, kuni sa kaotad igasuguse suunataju. Sa hakkad nägema kahe- ja kolmemõõtmelisi tähendusi kõiges, mida ta ütleb või teeb.
Inimlikud tõed on alati väga keerulised.
Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.
Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendusi leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika.
Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav – ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.
Igatsust oleksid võinud äratada tema mõningad omadused, mõned tema faasid, kuid nimelt nende aina vahelduvate faaside tõttu oli teda võimatu armastada.
Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.
Just sellepärast, et kuskil plahvatab üks täht ja tuhat meie maailma taolist planeeti sureb, teame, et meie maailm on olemas. Niisugune ongi selle naeratuse sõnum: see, mis võiks olemata olla, on olemas.
Iga loll suudab koostada plaani mõistusepärasema maailma ülesehitamiseks. Kümne minutiga. Viie minutiga. Kuid loota, et inimesed hakkavad elama mõistusepäraselt, on niisama hea kui nõuda, et nad hakkavad elama paregoorikust.
Kuid kõik mängud mehe ja naise vahel, isegi kõige ilmsüütumad, on varjatult seksuaalset laadi.
See peitusemäng...on tegelikult pimesikumäng. Sind keerutatakse aina ringi, kuni sa kaotad igasuguse suunataju. Sa hakkad nägema kahe- ja kolmemõõtmelisi tähendusi kõiges, mida ta ütleb või teeb.
Inimlikud tõed on alati väga keerulised.
Kontrollitavus on reaalsuse ainus teaduslik kriteerium. See ei tähenda aga, et ei või olemas olla reaalsusi, mida ei saa kontrollida.
Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendusi leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika.
Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav – ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.
Igatsust oleksid võinud äratada tema mõningad omadused, mõned tema faasid, kuid nimelt nende aina vahelduvate faaside tõttu oli teda võimatu armastada.
20050830
SVERIGE
Ma ei saa olla mitte edev ja suu kinni hoida. Lisaks igasugustele muudele lugudele, mis lühikese aja jooksul sai täna kooli hoovis räägitud, rääkis Toompere ühe loo, mille talle oli Kark rääkinud kui ikka selle tõestisündinud loo...
Iidsel ajal mõni aeg tagasi tuli Eestisse üks kõrge Rootsi riigiametnik. Ja ta oli mingi jahimees ja ta siis oli kuskilt kuulnud, et Eestis pidi palju karusid olema ja siis tal oligi hull soov karu lasta. Eestlastel kohe paanika poiss põues, et tähtis mees ja siukeste meeste soov on seadus. Aga kus sa siis niimoodi kiirelt võtad eesti metsast karu siukese väljamaalase jaoks?
Aga selgus siis, et on üks vana tsirkusekaru, kel nagunii taheti hakata eluküünalt kustutama. Mõeldud, tehtud ja viidigi siis see karu metsa. Sinna kus oleks sel rootslasel ilus laskekoht ja puha.
Ja siis karu on seal metsas ja ootab. Ja üks vanamutike on tulnud just marjule ja see mutike näeb, et karu vahib teda. Tädi võtab ämbri põue ja paneb padavai jooksu.
Ja noh rootslane on nüüd kohal ja on seal jahimeeste tornis laskevalmis ja siis näeb, et midagi seal metsateel ongi. Pane ruttu püssi palgele ja sihib...
...ja läheb näost kaameks. Vaatab veel ja veel ja mõtleb. Laseb püssi alla ja ütleb, et üks karu sõidab mööda metsateed jalgrattaga.
Rootslane läheb ära koju ja mõmmi jääb ellu.
Iidsel ajal mõni aeg tagasi tuli Eestisse üks kõrge Rootsi riigiametnik. Ja ta oli mingi jahimees ja ta siis oli kuskilt kuulnud, et Eestis pidi palju karusid olema ja siis tal oligi hull soov karu lasta. Eestlastel kohe paanika poiss põues, et tähtis mees ja siukeste meeste soov on seadus. Aga kus sa siis niimoodi kiirelt võtad eesti metsast karu siukese väljamaalase jaoks?
Aga selgus siis, et on üks vana tsirkusekaru, kel nagunii taheti hakata eluküünalt kustutama. Mõeldud, tehtud ja viidigi siis see karu metsa. Sinna kus oleks sel rootslasel ilus laskekoht ja puha.
Ja siis karu on seal metsas ja ootab. Ja üks vanamutike on tulnud just marjule ja see mutike näeb, et karu vahib teda. Tädi võtab ämbri põue ja paneb padavai jooksu.
Ja noh rootslane on nüüd kohal ja on seal jahimeeste tornis laskevalmis ja siis näeb, et midagi seal metsateel ongi. Pane ruttu püssi palgele ja sihib...
...ja läheb näost kaameks. Vaatab veel ja veel ja mõtleb. Laseb püssi alla ja ütleb, et üks karu sõidab mööda metsateed jalgrattaga.
Rootslane läheb ära koju ja mõmmi jääb ellu.
20050829
VÕTA
Kooli algus on väsitav. Ei teagi kas tahan või pelgan neid mängufilmi pikkusega päevi. Või lihtsalt pole ma võteteks korralikult ette valmistanud. Pole stsenaariumiga tutvunud ega oska režissööri kõrgelt hinnata.
Aga vist pole midagi parata, et see hommikuste asjalikult ruttavate inimeste lõhn on nakkav. Ja jälle ei tea. Kas tuleks olla õnnelik, et saab ahmida nende stiilis või tuleks kleepida kaela ümber silt "tavaline rutiinar".
Aga vist pole midagi parata, et see hommikuste asjalikult ruttavate inimeste lõhn on nakkav. Ja jälle ei tea. Kas tuleks olla õnnelik, et saab ahmida nende stiilis või tuleks kleepida kaela ümber silt "tavaline rutiinar".
20050828
SALADUSED
Ma olen mõelnud, et millest tuleb see, et kui inimene läheb õunapuu juurde ja õunapuu all on palju maha potsatanud ubinaid ja siis ta näeb seal ühte eriti ahvatlevat eksemplari ja siis ta sirutab käe välja ja võtab õuna kätte ja märkab, et selle õuna teine külg on mädanenud ja pehme ja siis inimene koheselt viskab selle õuna maha ja hakkab uut otsima.
Mõnda, mis oleks puhas, terve, värske, valmis, hea, maitsev, rõõmus.
Psühholoogiliselt tunduvad ploomi- ja ka kirsikivid meelega välja mõeldud takistused. Takistavad seda, et ei saaks asju korraga läbi hammustada. Igaüks tahab, et temaga tegeletaks.
Kui päris aus olla, siis pole ma siiani päris täpselt aru saanud. Et kas inimesed varastavad mee näol mesilaste toitu või inimesed aitavad mesilastel eksisteerida.
Aga mesilased on elus ja õunad ja kirsid ja ploomid on alati surnud.
Ja tegelikult tahtsin ma kirjutada eilsetest vikerkaartest ja samuraidest ja saamatusest ja sünnipäevadest ja kooli alguse hirmust ja lendlevatest sõnadest ja pilvedest ja inimestest ja maailmast ja armastusest ja unest ja mõtetest. Aga ma pean seda kõike vähetähtsaks ja kaldun nautima raamatuid, mida ma kirjutan oma peas ja mida loetakse ainult üks kord ja siis unustatakse ära. Neid raamatuid ma naudin praegu päris tõsiselt.
Mõnda, mis oleks puhas, terve, värske, valmis, hea, maitsev, rõõmus.
Psühholoogiliselt tunduvad ploomi- ja ka kirsikivid meelega välja mõeldud takistused. Takistavad seda, et ei saaks asju korraga läbi hammustada. Igaüks tahab, et temaga tegeletaks.
Kui päris aus olla, siis pole ma siiani päris täpselt aru saanud. Et kas inimesed varastavad mee näol mesilaste toitu või inimesed aitavad mesilastel eksisteerida.
Aga mesilased on elus ja õunad ja kirsid ja ploomid on alati surnud.
Ja tegelikult tahtsin ma kirjutada eilsetest vikerkaartest ja samuraidest ja saamatusest ja sünnipäevadest ja kooli alguse hirmust ja lendlevatest sõnadest ja pilvedest ja inimestest ja maailmast ja armastusest ja unest ja mõtetest. Aga ma pean seda kõike vähetähtsaks ja kaldun nautima raamatuid, mida ma kirjutan oma peas ja mida loetakse ainult üks kord ja siis unustatakse ära. Neid raamatuid ma naudin praegu päris tõsiselt.
20050825
KUULED?
LOOMINGUKS ON VAJA NÄHA SURMA JA SURMAKS PEAB OLEMA LOOMINGUT. MATIL OLI LOOMINGUT PALJU, AGA TEGELIKULT JÄI KA PALJU POOLELI. TUNDUS, ET MATI MAAILM ON AMMENDAMATU. MA ARVAN, ET OMA SÜDAMES TAHTIS MATI ELADA 100-AASTASEKS LAVASTADES 3-4 NÄIDENDIT AASTAS.
AGA MIKS SEE SURMA NÄGEMINE PIDI TULEMA NII RUTTU JA ÜLDSE NII VALUSALT KUI VÕIMALIK? MILLE JAOKS MEID KARASTATAKSE? IGATAHES SEE, KES SEDA KÕIKE ORGANISEERIB, ON SEEKORD SAANUD OMA ÜLESANNETEGA HÄSTI HAKKAMA. MEILE ON TEHTUD KORVAMATUT KAHJU.
ON VASTUOLULINE SEE, ET MATI ÄRASAATMINE TOIMUS DRAAMATEATRIS. TA OLI SELLE TEATRI PEALE VIHANE JA SOLVUNUD. SEE DRAAMATEATRISSE TAGASI PÖÖRDUMINE OLEKS JUSTKUI MEELDETULETUS, ET ELUGA EI SAA JONNIDA. ET KUI MAKS ON HAIGE, SIIS EI TOHI KONJAKIT JUUA...AGA JU MATI TEGELIKULT USKUS LÕPUNI, ET ELUGA SAAB JONNIDA JA MA OLEN TÄIESTI KINDEL, ET TA POLEKS NÕUSTUNUD TEISITI ELAMA. MATI OSKAS LOOMINGUT HÄSTI JONNIDA.
JA ÜLEÜLDSE MIDA MA TEEN NÜÜD OMA TELEFONIS NIMEGA "MATI UNT"? LIHTSALT KUSTUTAN NIME JA NUMBRI, SEST SEDA INIMEST EI OLE ENAM OLEMAS?
MATI, KES PEALE SIND MEID ÕPETAMA HAKKAB? MITTE ET MEIE OLEKS TARGAD, AGA ME LIHTSALT EI OSKA KEDAGI ETTEGI KUJUTADA.
KAHJU, ET SA MULLE MITTE KUNAGI ENAM EI HELISTA MÕNE LIHTSA VÄIKESE ASJA PÄRAST JA VAHEL MU TELEFONI TEISTELE MÕELDUD SÕNUMEID EI SAADA.
KURB ON. OLEKS TAHTNUD SIISKI ROHKEM HELLITUST SAADA - SU JUTTU KUULATA JA SU PROOVE VAADATA.
MATI MA TEAN, ET SU SÜDA ON TAEVAS JA ISE LAVASTAD PÕRGUS KURATLIKULT HEAD TEATRIT, SEST SEAL ON KÕIK VÕIMALIK JA PÕRGUS POLE LIIGA TUGEVA REAALSUSTAJUGA LAVATÖÖLISI.
MATI! ÄRA TEMBUTA! SA OLED JU ÜKS NENDEST MEESTEST, KES EI SURE KUNAGI ÄRA!
Ma ostsin täna päeva lõpetuseks endale ühe suure päevalille ja panin kodus akna peale.
AGA MIKS SEE SURMA NÄGEMINE PIDI TULEMA NII RUTTU JA ÜLDSE NII VALUSALT KUI VÕIMALIK? MILLE JAOKS MEID KARASTATAKSE? IGATAHES SEE, KES SEDA KÕIKE ORGANISEERIB, ON SEEKORD SAANUD OMA ÜLESANNETEGA HÄSTI HAKKAMA. MEILE ON TEHTUD KORVAMATUT KAHJU.
ON VASTUOLULINE SEE, ET MATI ÄRASAATMINE TOIMUS DRAAMATEATRIS. TA OLI SELLE TEATRI PEALE VIHANE JA SOLVUNUD. SEE DRAAMATEATRISSE TAGASI PÖÖRDUMINE OLEKS JUSTKUI MEELDETULETUS, ET ELUGA EI SAA JONNIDA. ET KUI MAKS ON HAIGE, SIIS EI TOHI KONJAKIT JUUA...AGA JU MATI TEGELIKULT USKUS LÕPUNI, ET ELUGA SAAB JONNIDA JA MA OLEN TÄIESTI KINDEL, ET TA POLEKS NÕUSTUNUD TEISITI ELAMA. MATI OSKAS LOOMINGUT HÄSTI JONNIDA.
JA ÜLEÜLDSE MIDA MA TEEN NÜÜD OMA TELEFONIS NIMEGA "MATI UNT"? LIHTSALT KUSTUTAN NIME JA NUMBRI, SEST SEDA INIMEST EI OLE ENAM OLEMAS?
MATI, KES PEALE SIND MEID ÕPETAMA HAKKAB? MITTE ET MEIE OLEKS TARGAD, AGA ME LIHTSALT EI OSKA KEDAGI ETTEGI KUJUTADA.
KAHJU, ET SA MULLE MITTE KUNAGI ENAM EI HELISTA MÕNE LIHTSA VÄIKESE ASJA PÄRAST JA VAHEL MU TELEFONI TEISTELE MÕELDUD SÕNUMEID EI SAADA.
KURB ON. OLEKS TAHTNUD SIISKI ROHKEM HELLITUST SAADA - SU JUTTU KUULATA JA SU PROOVE VAADATA.
MATI MA TEAN, ET SU SÜDA ON TAEVAS JA ISE LAVASTAD PÕRGUS KURATLIKULT HEAD TEATRIT, SEST SEAL ON KÕIK VÕIMALIK JA PÕRGUS POLE LIIGA TUGEVA REAALSUSTAJUGA LAVATÖÖLISI.
MATI! ÄRA TEMBUTA! SA OLED JU ÜKS NENDEST MEESTEST, KES EI SURE KUNAGI ÄRA!
Ma ostsin täna päeva lõpetuseks endale ühe suure päevalille ja panin kodus akna peale.
20050819
VIIMANE KATSE
Ma vaatasin eile filmi Pianist. Kuulsat, auhinnatud ja ma ei tea kas peab komaga panema ka sõna südantliigutavat. Aga meeldis mulle aeg ja inimesed ja sõda ja juudid, mis oli sellesse loosse sisse süstitud. Realistlikud koledused kui geniaalne klaverimäng.
Täna ma tegin natuke tööd, mida veidi homme hommikul jätkan ja siis lähen Tartusse Ehala laulude kontserdile ja siis paariks päevaks maale. Veel enne kooli varju.
Limewire on nüüd mu arvutis ja tänu sellele muusikat kõvasti rohkem kui varem. Sõidsin rattaga ja põrutasin peopesad ära. Ma ei osta endale sel aastal rattakindaid. Vast jõuan ikkagi järgmisel nädalal vaatama ka kiidetud samuraisid.
Rohkem tahaksin võib-olla vahel olla ka majadeta linnas. Näod. Remondid.
Täna ma tegin natuke tööd, mida veidi homme hommikul jätkan ja siis lähen Tartusse Ehala laulude kontserdile ja siis paariks päevaks maale. Veel enne kooli varju.
Limewire on nüüd mu arvutis ja tänu sellele muusikat kõvasti rohkem kui varem. Sõidsin rattaga ja põrutasin peopesad ära. Ma ei osta endale sel aastal rattakindaid. Vast jõuan ikkagi järgmisel nädalal vaatama ka kiidetud samuraisid.
Rohkem tahaksin võib-olla vahel olla ka majadeta linnas. Näod. Remondid.
20050817
LÖTA
Ma olen täna terve päeva istunud kodus. Mustamäe paneelmaja korteris. Kuulanud korda-mööda 5nizzat ja Brides in Bloomi. Ma arvan, et need on täpselt sobivad bändid, kelle taustal alustada ühe lasteraamatu kirjutamist. Madleen suutis mind ära veenda, et ma peaks proovima kirjutada midagi lastele. Ma kardan, et moodustan liiga keerulised laused.
Muidugi tegelikult kirjutasin ma täna hästi vähe. Umbes lehekülje. Suurem osa ajast olen teinud mitte midagi. Või siis lugesin Maagi. Ma ei oska sellest raamatust veel midagi tervikliku arvata, aga noh kuidas kogu aeg asja seitse korda pea peale pöörata, ses suhtes on küll päris siuke. Iga ümberpööramise peale ei tasu vihastada, sest muidu võib raamatu lõpuks tunda end päris närvipuntrana. Inimesed ju tegelikult ei salli, kui filmides, raamatutes või eludes muudetakse peas välja kujunenud stsenaariumit.
Ja enne jalgapalli vaatama asumist klõpsutasin telekanaleid. Ja ühest vene kanalist tuli see Vene Puhh. Peterburi lastepoes pehmete loomade sektsioonis istusid kõrvuti see Original Puhh ja Vene Puhh. Oleks olnud südant olla rahast üle oleks selle Vene karu soetanud. Notsu on ka vene variandis päris maru.
Kel võimalus ja soov, siis muretsege, tellige, ostke endale 5nizza uus selleaastane plaat. Ma ei tea muusikast midagi, aga see on.
Muidugi tegelikult kirjutasin ma täna hästi vähe. Umbes lehekülje. Suurem osa ajast olen teinud mitte midagi. Või siis lugesin Maagi. Ma ei oska sellest raamatust veel midagi tervikliku arvata, aga noh kuidas kogu aeg asja seitse korda pea peale pöörata, ses suhtes on küll päris siuke. Iga ümberpööramise peale ei tasu vihastada, sest muidu võib raamatu lõpuks tunda end päris närvipuntrana. Inimesed ju tegelikult ei salli, kui filmides, raamatutes või eludes muudetakse peas välja kujunenud stsenaariumit.
Ja enne jalgapalli vaatama asumist klõpsutasin telekanaleid. Ja ühest vene kanalist tuli see Vene Puhh. Peterburi lastepoes pehmete loomade sektsioonis istusid kõrvuti see Original Puhh ja Vene Puhh. Oleks olnud südant olla rahast üle oleks selle Vene karu soetanud. Notsu on ka vene variandis päris maru.
Kel võimalus ja soov, siis muretsege, tellige, ostke endale 5nizza uus selleaastane plaat. Ma ei tea muusikast midagi, aga see on.
20050815
PLOOK
Seitsmekesi käisime ära. Stass, Kätu, Tults, Juno, Mikk, Madleen, Mart. Seitsmekesi kirjutasime. Kaootiliselt ja vahel jäi võib-olla midagi olulist ära ja vahepeal võib-olla on liiga palju müra, aga siin ta siis on. Ilma toimetamata. Venemaa reisipäevik ehk PLOOK
01.08.2005 12.30 vene aega Peterburis KOFE HAUS
Võiks öelda, et päev Peterburis on poole peal. Oleme väsinud ja raiskame aega.
Hommikusöök oli väga „vene“ - võileibade tegemine Kaasani katedraali ees viltuvajunud valgel pingil, tuvid keksisid ringi ja tädid tegid pilti. Päike paistis ja tänavapesuautod pritsisid.
Bussisõit oli huvitav. Vene teed teevad Eesti omadele ikka silmad ette. Sokid hakkasid üsna kiiresti haisema. Praegu on natuke väss olla. Aga linn on ilus.
Nii...mina olen väga väsinud – suisa UNENÄOD käivad avatud silmade eest läbi aegajalt. Ja keegi mind ei kuula!!! Aga muidu on hea – ei jõua rongi lavatsit ära oodata...arrrr...
Mis siis ikka – tussuprex, ütlen teile, armulised härrad ja prouad. Peterburi on veel sõbralik, kuigi eksklusiivselt kallis – ent Tallinnas....A sellest räägin siis, kui mul juhe 101% koos.
Sajandi väsimus ja uni on peal. Aga tuju on hea, nii, et saab rahulikult oma mullis kulgeda. Alati ei pea kogu aeg rääkima, ma küll arvan nii – kirjutama ka ei pea, aga kui tahad, siis võib.
Just saime jumalikud õlled. Baltika 5. Meie Miku ja Mardiga vist ikka ootasime neid kõvasti. Ja siis kui tädi õlled lauda tõi...esimene lonks oli nagu paradiis. See niiskuspiisk voolas mööda klaasi alla ja õlu oli nii jahe, et isegi ei vahutanud. Õhtu šampus, korralik muide.
01.08.2005 18.46 JÕUDSIME RONGI
Uuuu...natuke kultuurišokk, sõitsin rongiga nimelt viimati Pariisi Gare de Lyonist Lõuna-Prantsusmaale. Noh, siin on enam-vähem sama (ei teagi nüüd, kuidas neid jutumärke ümber panna). Mina ei tea, kui kõik ümberringi hakkavad õlut jooma, siis ma ilmselt astun mingil hetkel rongist välja värske õhu kätte. Venelased ise näikse asjaga üsna harjunud olema. Ma pean eelkõige silmas õhupuudust ja räpasust. Mõtlesime siin just, et kas panna lühikesed püksid, tohutult palav ju! Aga siis jälle tundus, et mida rohkem keha pinda on katmata, seda vastikum ja mustem tunne endal on. Ei, tegelikult ma absoluutselt ei vingu, see kõik käib asja juurde ja nii peabki olema. Venemaa on siiski eksootika! Jaamas saab tegelikult 70 rubsi eest duši all ka käia, aga sooja vett neil küll ei ole!!!
Kõik on kergelt närvis. See tegelikult täiesti arusaadav, ikkagi esimene kord lastel Venemaal rongiga sõita ;) Palavus on selline, et kõik on ammu üksteise külge ära kleepunud – kotid kõhu külge, karvad käte külge, mõtted üksteise külge. Ent vaatamata sellele – KIHVT, SAAB EKSTREEMURIT!
Nii...endiselt väsinud! Klassijuhataja olin ju...Ja poisslaps on muide vagunineiuks, ainult küünealused on koledad ja mustad. Aga nüüd ME HAKKASIME MINEMA!!! Rong sõidab tšuhh-tšuhh-tšuhh...
Nii lõpuks rong sõidab. Kui aus olla, siis lõpp muutus juba tüütuks. Ees seisab 27 tundi higist rongisõitu. Ma arvan, et minu jaoks on see kindlasti mõnus proovilepanek. Kõrvallauast tehti tutvust. Eesti keele kõnelemine tekitab suurt elevust ja kohati saab ka õela märkuse osaliseks. Rohkem ei olegi midagi öelda. Davaite žit drušna deti!
Noh, nüüd siis Lõuna poole. Tahaks juba mere ääres olla, ujuda hästi palju ja...aga samas on tore ka rongiga sõita, sest enne pole nii sõitnud. Vaatame Mikuga aknast välja ja tore on olla, vot.
Vahepeal oli tunda kerget trotsi, kui pargis vedelesime ja midagi ei teinud. Aga mis teha, see käib asja juurde. Õlut on, mingit kahtlast ukraina portveini ka ja kõrval istuvad kaks kurva näoga dessantikut. Tegelikult on kõik endaga suht lõppenud, et mingit pikka lällamist siin täna vist ei tule. MÕMM.
Mul tuli vahepeal suur hetk kätte, aga siis ma põgenesin ta eest ära. Käisime Peterburis mingi torni tipus, sealt oli ilus vaade, siis kohvikus ja pargis ja söömas ja veidi poes. Vene Puhhi tegelastega kohupiima sööme täna. Sõjaväelased sagisid nii Peterburi linnas kui ka nüüd rongi peal. Raudteejaamas oli üks õige nooruke poiss mundris...mõ ljudi vaennõi...
TEINE AUGUST KAKS TUHAT VIIS HOMMIKUL RONGIS
Rongiga harjusime küll õite ruttu ära, öösel oli isegi väga hea magada, polnud palav ega midagi (ma magasin all). Üks asi nõuab siiski harjumist – WC pott laseb nagu natsa läbi. Muidu on tuju hea ja päike särab aknast sisse. Väljas on siiamaani nagu Eestimaa: kased-kuused, lepad-pajud. Neid väljareklaamitud tšeburekikorvidega ründavaid tädikesi pole ka veel näha olnud. Ootusärevus kasvab...
Olen kleepuv elukas. Otsustasin öö veeta ilma madratsita, pae ja lavatsi peal. Polnudki kõige hullem. Natuke ainult kleepisime üksteist. Nüüd juba hommik, ilus ilm ka veel, midagi rohkemat ei tahaks kui ühte väikest suplust magedas vees. Pool peaks sõidetud olema.
Väga superputs. Elu nagu lill, joon kanget portveini, einestan luksuslikult ja vaatan aknast välja. Vähemalt on imetore olla ja kõik on siia maani sujunud ilma viperusteta. Praegu lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada.
Liga ja läge on olla, aga muidu on kõik hea. Ujuda tahaks ja õues tahaks olla. Aknast paistab, et ilus ilm on, aga välja ei saa, Mõte ei tööta ja ega siin muud teha ei ole kui niisama jobutada.
Jajah...jälle seisame – päike sirab ja samuti sirab ka selle noore mehe valge paks rasvane kõht, kes minu ülariiulis ööbinud tibit pidevalt külastab...Ja siis tahtis veel meie vagunisaatja vahepeal minuga koos pissile tulla – virutas laua jalaga vastu ust kui mina kikusid pesin. Jajah, see sirav kõht tõstis oma neiu (tõelises negližees) nüüd ülariiulilt alla. „Oi kakoi žarko mne“ ütles tibu laskudes (ilma grammatikavigadeta ofkoors). Ja rong jälle vurab ja päike jälle sirab...
Tra, ma vihkan neid – kindasti teevad sohki.
Mina sain vetsus kõik tehtud. Ma arvan, et natuke veel kuiva trenni ja mind võib vabalt arvata „peldikute kasutamise maailmameistrivõistluste koondisesse“. Võtsin ka sealt vaguni aparaadist sooja vett ja tegin puljongisuppi. Teised poisid mängivad dzentelmeni, Tuuli on ka poiss. Mis te arvate, kes oli hommikul jogurtipaki peal? Jogurt proštakvašino. Öösel olin mina üleval ja nautisin prillitult, läätsetult platskaartvaguni ja vene raudtee hääli ja värve.
02.08.2005 18.52 PILVEKE
Mõõdukalt aurusena pole paljut öelda. Kergelt kleepuv on olla, alkohol teeb oma töö ja varsti oleme kohal. Borissoglebsk. Aga tore on ja mis põhiline, keegi ei vingu ja tädidelt sai õlut, pirukat, jäätist.
Võtsin julguse kokku ja küsisin kõrvalplatsilt ühe pässi käest suitsu. Ma olen elu aeg arvanud, vähemalt nii kaua kui suitsu teen, et tossamine on sotsiaalne tegevus. Tõestus: tutvusin kohe langevarjuhüppajaga, kes tuleb St. Peterburist komandeeringust ja kellega ma juba umbes 15 tundi ühes rongis olen veetnud. Üldiselt on kleepuv olek üle läinud vedela higi olekuks. Nüüd ma siis tean, mis tunne on pikka aega higine olla. Kõrvallaua pässid panevad ikka veel õlut ja viina segamini ja umbes 24 tundi tagasi olid nad täitsa võhivõõrad. Ainuke ühisnimetaja oli Vene mees.
Loen Postimeest. Eesti oma leht – mõtelge! Ja tuleb välja, et meie ridadesse on vaikselt imbunud tõeline kuulsus. Kujutage ette 30.07.05 Postimehe peolisa HIP teisel leheküljel võtab sõna keegi JUNO. Ja käivad jutud, et ta on varemgi ajakirjandusmaastikul üles astunud...Põhjarannikul rännanud, võiks suisa öelda...Aga muidu on muutusteta...kõrvalriiulite mehed loputavad viina kaladega alla ja kõik me oleme marineeritud omas mahlas. Aga ei – toimus huvitavaid lükkeid: 1) rongi asus juhtima see vagun, mis algul oli viimane – nii et pole välistatud, et varsti oleme tagasi Talvepalees; 2) need kalaviina mehed haisevad oluliselt vängemalt ja 3) üks sõdurpoiss tegi teisele silma ja nad läksid koos nüüd kuhugi minema...niiet jääme uudised ootama! (ja viinakalameeste anekdoot rääkis joomisest, kuid naljale me pihta ei saanud...no võpim!) PS! Ahaa...ja ainult üks sõdurpoiss tuli tagasi!
Kolmest peatusetädikeste valikust oli parim esimene, seal oli palju pirukaid ja õlu oli odavam. Viimase kahe eelis oli loomulikult vähid ja munad. Tagasitulles osad meist mõtlevad kotikese vähkide peale. Ma ostaks kala, aga see haiseb. Ükskõik, et higi on aastate eest ja palav ja veits rokane on olla, ikkagi on sellises rongisõidus ka omaette romantikat, nostalgiat. Teised reisjad võtavad seda kõike rahulikult, nemad transpordivad ennast ühest kohast teise, mitte ei otsi romantikat. Varsti maabume Stassi vanaema juures.
OEHHH. Täpselt 115 lehekülge on loetud raamatust „100 aastat üksildust“. Ma olen juba mitu korda mõelnud, et me siin vingume, et märg ja haisev on olla. Aga kui sõja ajal vange Siberisse veeti, siis neid oli ikka meeletult palju ühes haisvas ja õhuvaeses vagunis koos ja kõigil tulid täid, kirbud ja mis kõik. Taevas kisub kergelt roosaks. Kaks tundi on jäänud sõita. Haiseb.
Paluti kirjutada midagi siia – Mart ütles: „Kallis Stassu, tee miskine sissekanne sellesse raamatusse, muidu ei ole võimalik seda kuhugi pista.“ Just kallis Mart, ilma minu kirjutisteta – nii nagu ka nendega – on selle PLOOKI üüratu väärtus vaid meie endi südametes. Saun on selline, et kaotan oma kehakaalust vajalikke kilogramme. Mõnus, värskendav ja igati mitte-selline-nagu-Eestis-iga-päev-kohtab.
Ma ei näe siin mitte midagi ja Mart käseb mul midagi kirjutada. Magasin tükk aega, mis oli hea, aga ma nägin halba und. Aga siin üleval on vähemalt tuuleõhk, see on kõik, mida praegu on õnneks vaja.
3.08.2005 10:21 KUSAGIL VENEMAA MANTEEL
Kaebuste raamatut tahan, seltsimehed! Sõitsime ühte kohta, ent panime ilmselt õigest kohast mööda; nüüd bussijuht tangib, meie oleme umbes 100m kaugusel tankimisaparaadist ;) Õnneks on olemas PLOOK. Ja Mart
Väga hea on olla ja väga palav.
Olin hommikul sitamaja ankrumees. Essana finišeerisin. See kuramuse buss loksutab nii kõvasti, et kirjutada ei saa. Raadiost tuleb vene rainerite tümakas ja päevalilli on igal pool.
Oleme oma Kitiga teel. Poes on kartulad, arbuusid, karaklsid, karvaloovad. Ja Juna (sitamajaankur) laseb nüüd oma strat.aladesse kaitsekreemi – Honrai faktor 10.
WILD WILD EAST. Markko määris just munadele päikesekreemi.
Minu lemmiklilled on päevalilled ja siis neid ikka vahepeal on. Vene pop muss üürgab ja vasakul põleb põllu peal põhk. Mõnus on olla ja tuul puhub peale.
Tegime kausisüsteemi vannitoas öise veevarustuse tõttu. Praegu küsitakse üksteiselt, mis on lemmikjäätis. Ma ei tea kuhu see bussijuht sõidab, ta vist ei tea kus Rahmaninov sündis.
3. AUGUST 21.15 PÄEV BORISSOGLEBSKIS
Nii...varajase ärkamisega see päev algas ja tõenäoliselt lõpeb ka varajase magamaminekuga. Üle sai vaadatud pikkade näppudega Vene helilooja suvekodu ja ka ilus jõeäär. Jõe ääres nõelas mind õel herilane. Ju ta siis ei teadnud, et mängib oma eluga.
Tähendab, et ühte asja veel korra selgitada – ma mitte niisama mõnu saamise eesmärgil ei kreemitanud oma mune. Hoopis seda kohta, mis jääb kerade ja pepuaugu vahele ja seda sellepärast, et haudumisega tekkis sinna tavapärasest tugevam hõõrdemoment. Siin toidetakse meid lõhki. Pliinid, pirukad, pelmeenid, ja kõik nii maitsvad, et pole võimalik ei öelda. Homme siis bussiga sihtkohta kimama.
Kallis vanaema, nii lõõgastav, rõõmustav ja samas ergutav on Sinu juures olla. Rääkimata söökidest, mis lausa jalust niidavad. Rääkimata unest, mis siin lausa meetri magusam. Ning loomulikult ei hakka ma mainima kogu seda hoolivust, armastust ja muretsemist, mis meid siin ümbritsevad. Aitäh kallis! Mõtlesin, et võiks täna saata jõekäärust üks pudelkiri – äkki keegi leiab kusagil kaugel kätte, loeb kirja & vastab mulle mailile ;) Oleks armas ja nii mõneski mõttes sümboolne! Jääme lootma...
Täna oli selline päev, et naerda sai. Ja kui päeval saab naerda, siis pole aeg raisku läinud. Absoluutselt häid sööke oleme söönud, ainult ma tahaks veel seenepirukat proovida. Mul pea valutab, ma ei tea millest, ja kaotasin täna kõrvarõnga jõe voogudesse, aga mis sest, natuke paha teeb heale päevale head.
Kui me kohalikust rannast tagasi jõudsime (ma sõitsin tagasi tulles Volgas) siis Stasi ema ütles, et ma olen päevitanud ilusasti. Vahva. Igasugu mõtteid on päeva jooksul peast läbi jooksnud, aga nüüd on mõnus tühjus ja väike rammestus. Tore on siin olla.
Dima kohalik, see hea poiss, kes kihutas autoga ja söötis jõe ääres koeri, oli siiras ja tore, aga vahepeal tundis end kindlasti üksikuna, sest keegi ei rääkinud taga. Ma tean, ma peaks ise olema rohkem mitte ainult mõttes sõbralik. Ja selle keelebarjääri võib ka vist nagu veidi ikka ära unustada.
04.08 ÕHTU BUSSIS BORISOGLEBSK-LAZAREVSKOJE
Muki kiusab. Jälle ronis bussis kotist välja. Minul „Idioot“ raamat nii veel ei edene, pole reisil suuremat sorti lugeja. Šampuseklaaside kõlksudes lahkusime soojalt Stassu vanaema juurest, homme hommikuks jõuame Musta mere äärde. Pissipeatusest ostsime armeenlase šašlõkki ja suht kohe ütlevad inimesed ära meie kohta „pri baltika“. Tuju on kaootiline, aga tegelikult on tore. Venemaa siseliini kohta eeskujulik.
Praegu on raske kirjutada, jõime miskit piraadi jooki, nüüd on Stasil kõva, Kät aeleb ta peal ja Tuuli on kiimas. Ostsime gruuslaste käest veel hunniku veini, millele on kohe lisa vaja...
Markko on ise kiimas. Ta lihtsalt projitseerib seda mulle. Ja siis ta tõukas oma püksid kõik lõhki. Aga bussisõit on ikka mingi poole kergem kui rongisõit.
Stanislav, öeldi mulle, Sinu tasumistund saabub varsti. Mis ma pean sellest arvama, lugupeetud kaasreisijad?! Minul erekteerub, kuumus tapab – ning ainus hea asi on see, et Mikk-musi toidab mind (Kätu tehtud võikaga).
Bussisõit on siiani äge. Veini kulub ojadena ja üldiselt on suus hilisuvi. Kuna bussis on sitt kirjutada, siis rohkem ei proovi.
Ma lugesin siin natuke. Praegu on 206 lk. Jõle mõnus konditsioneeritud buss.
Oi väga lahe on! Eile ma popitasin kirjutamisest. Noh, uni tuli peale ja puha...aga täna on hoopis muud lood – öösel magasime LIIGA palju ja nüüd saame vaadata Vene filmiklassikat telekast. Šašlõmm oli väga bro ja Moldavia Lidia maitseb kui metsmaasikas. Kui võtta aluseks rütm Kolm ja peatus, kolm ja peatus, kolm ja peatus, siis peaks nüüd kohe üks peatus tulema ;)
05.08.05 LÕUNA RANNAS LAZAREVSKOJE ASULAS
Oi-oi ja ongi meri. Ja üldsegi mitte liiga soolane. Maladaja kukuritsa, skusnoe piroski jne kõlab kõikjal meie ümber. Väga tore, sest virisemine on meie laagris nüüdsest keelatud ;)
Kivid, suures osas ainult kivid, lutsukad. Peenike rannajoon, kõik puntras koos, Vene värk, homseks muretseme ka õhkmadratsi ja hakkame rõõmsalt ulpima. Turul müügil maitseained ja eriskummalised mereandid.
Hetkel elame vene unistuste puhkust. Ilus linn on. Turul palju nänni ja plänni.
Rand on kivine. Ja nii on ka lahe olla, kui inimesed arvavad, et midagi aru ei saa. Markko ja Tults on surnud.
Ei ole väga surnud, ainult natuke mötud olime natuke. Aga päike on ere ja vesi on soolane. Liiva ei ole, see teeb kõndimise natuke raskeks. Aga hea on, sest teistmoodi on.
Issver, täna on meil veinigurmaanide paraad – parim pidi olema SEMIGORKABERNE, talle järgnes KOVARSTVO & LJUBOV, ZERNÕI MONASTÕR, KABERNE ning loomulikult valge ALIGOTE. Tõmbame täiega, siiski esimesed pingetepilved juba kuhjuvad. Vaatame mida edasised päevad toovad, loodetavasti jääme ellu :)
06.08 ÕHTUL UMBES 8 LAZAREVSKOJE RAND
Eile Madleeniga ostsime veel madratsi ja hullasime sellega vees. Ma ujusin upsa-upsa üle pea. Sõin eile ühe šaurma ka ja siis õhtul jõime teistega koos head lahtist veini. Täna hommikul ostsime turult suitsuvorsti, leiba, keefiri, „meloneid“, tomatit ja tegime pargis õdusa eine. Pärast seda väike sulps soolases meres ja ekskursioonile 33 juga. Algul seal kohustuslikud mee (omandasime ühe purgi head kastani oma) ja veini peatused. Siis ekstreemne üle madalaveelise kuivanud jõe autosõit, siis ekskursioon väikesesse forellikasvatusse ja joad. Ülevalt tulid ja tegime neist mõnes sulps ja sulps ka. Vahelduseks mage vesi. Nüüd oleme tagasi ja ostsime seltskonna peale 11 kilose arbuusi.
Pohmell on. Maitsesime eile üle annuse kohalikke veine ja teised poisid tegid õhtu lõppedes vägitegusid. Vedasin veel kodu ukse ees Mikuga kihla. Ta ütles, et me oleme täiesti kindlasti valel tänaval. Mina võitsin pudeli veini. Käisime ekskursioonil jugasid vaatamas. Üldsegi ma mõtlesin sellist asja, et kui juba siin see eel-Kaukaasia nii vinge on, siis on Kaukaasias, Gruusias ja Armeenias kindlasti veel topeltvingem. Mis omakorda tähendab, siia kanti peab kindlasti kunagi tagasi tulema.
Nii, nüüd hakkab keha elule tagasi tulema. Hommikul ärgates olin veel eilsetest naiste nimedega vene lahtistest veinidest purjus. Päev oli uimane, mul oli vist mürgitus. Aga positiivse poole pealt pean mainima, et käisime ekskursioonil mägedes. Nägin ka tükikest Kaukaasiat. Nüüd jälle sama koht, mis eile samal ajal. Ainult nüüd on veini asemel arbuus.
Ei tea, kas mina olingi eilse garfunkeldamise suurim ohver – pool ööd maadlesin needuse ja pimedate jõudude esindajatega, kes mind jälitasid. Nine teine pool möödus „häda nr3“ rahuldades. Tulemuseks absoluutselt eluvõõras päeva esimene pool. See-eest just nagu naeraks saatus minu üle ning paneks mind järjekordselt proovile – just täna fantastiliselt kaunil, ergutavalt värskel, põnevalt uudsel reisil 33 kose juurde. Nüüd, kuid magevees sulistatud, arbuusi-monstrum ära söödud & päike õnnelikult looja saadetud, tunnen, et päev möödus rõõmsalt. Anapasse saamisega võib tekkida väikseid probleeme, homne päev näitab ehk väljapääsu võimalusi.
07.08 15.01 SOTŠI KOHVIK
Istume, sõime suppi, jõime õlut, sõime oma saia ja ostetud puuvilju. Rammestus. Sõitsime hommikul rongiga Lazarevskojest Sotši, enne seda ostsime turult einet. Sotš on suurem linn ja jalutuskäigul merevaksali öeldi naistele, et poolpaljalt ei tohi siin linnas ringi käia. Ülla-ülla elektrirongis oli eestlane. Vanem naine. Sõitis Lazarevskojest Sotši raha välja võtma, sest ülla-ülla Hansapanga maestro ei tööta igal pool. Nagu ei vahetata ka kuskil Hansapangast saadud keemilise plekiga 50 eurost.
Uhaa söödud, paar õllet ka, aga jalad on ikka katki. Niisiis Shotsi, ilus koht iseenesest. Rongisõit siia oli omapärane. Palju rahvast. Arvan, et rongis võis vabalt olla kokku 2000-3000 inimest. Siin on palav küll. Ma arvan, et kui ma Eestis nii palju jooksin kuseksin end ribadeks. Siin aga higistan.
Esimest korda on tunne, et päike on natuke liiga teinud. Aga muidu on äge, kui orjastatud loomad välja arvata. Kaljavaadid ja retropiimatooted.
Nii, täna patseerime kuurortis ja maitsime restoranis kalleid sööke. Üldiselt, siin on ikkagi tugevate kultuurimõjutustega keskkond s.t., et siin on spetsiifilist laadi riietumisstiil, väga „erilised“ suveniirid ja üldse palju „head kraami“. Rand on nagu linnainimeste ujumiskoht s.t. Väga-väga palju inimesi väikese maalapi peal. Aga päike on ja tulisoolane vesi on ja magus vein on ja hea seltskond on, ühesõnaga tsiteerides klassikuid „elu on ilus“ :)
Päev Sotšis on möödumas rahuliku, ennastsalgava & sõbraliku tähe all. Kõtud täis, näod säravad ja seljad päiksest punased. Mõ-õ-õ-nus!
No nii, nooblid härrased ja prouased on kuurordis, kuhu pääsevad (sid) ainult rikkad ja ilusad. Maitsesime hüvasid suppe, jõime parimat kihisevat õltsi ja suplesime meeletul plääzil. Noh ja varsti sõidame tagasi teise linna. Aga nüüd peab arvet maksma hakkama...
08.08 LAZAREVSKOJE RAND
Hommikul käras veel ujuda, praegu on juba nii suured lained, et vette küll ei julge minna, mingid ülehindajad oleksid päeval peaaegu ära uppunud. Ostsin koduklemmidele kohalikku za-za jooki kaasa – no tõeline puskar. Tults ostsis virsikuid, aga ma vist ei saa süüa, sest kaka üritab täna kuidagi vedelas olekus kehast väljuda. Kellaaegadest võiks kinni pidada!
Täna on lained päeva teema. Absoluutselt on meil ilmaga vedanud. Ei olekski jaksanud seda kuumust enam taluda, vihm kuluks vahepeal ära. Ja lained on võimsad, selliseid pole ennem nähtud.
Eile me möllasime Sotšis lainetes ja õhtuse elektrirongiga saabusime tagasi. Mõningased seiklused, mis karastasid meie närve hoidsid meid ärkvel. Täna sadas veidi vihma ja suured lained murdsid ja erutasid rahvast. Vanakoolisööklad on rahvus. Kõike ostad eraldi ja lüüakse kokku. Minu päeva teevad hommikused kuumad riisipirukad ja riisipuder. NB! Poes tuleb öelda kefiir, mitte keefir. Muidu saad sõimata ja kästakse keelt õppida. Heateenindus.ru
Nii...Postkaart Venemaalt välismaale, kuurorti pildiga. Ei ole ju liiga keeruline, eksole...Või siiski? Ühesõnaga meil on olemas maja, üks uks, millel silt ÖÖPÄEVARINGNE viib ooteruumi, kus on 2 valikut: 1) telegraaf, teletaip, telefaks 2) telefon. Postiteenuseid ei kuskil. Kena naisterahvas aga näitab sõbralikult näpuga ümber nurga...Post on seal. STSEEN 2 „Ümber nurga“ - järgmine ooteruum, valikuid 3 1) aviakassa 2) mingi muu kilomeetrine nimekiri teenuseid 3) rauduks sildiga „OTKRÕTKA, rabotaet kondizioner“. Valime aviakassa. Seal omakorda tohutult valikuid KASSA 1 – loend mõistetamatuid teenuseid (sh. prodaša tovara), kuid postiteenustest ei sõnagi, küberkirjade saatmise kassa (mis ei tööta) ning hunnik anonüümseid aknakesi, millest saab küll sisse piiluda ja tädisid näha, kuid nendega rääkida ei võis, sest nemad töötavad vabšee teises saalis. Aga hurraa – seal see on – POSTKAART kapis deduška ja mame ja liubilei vtkrõtkade vahel ilutseb imeilus, suisa fantastiline meistriteos...sõna otseses mõttes, sest kaardil, millelt loeme sõnu 1000 suudlust Lazarevskojest näeme lumiseid mäetippe, aafrika palme, Hanai surfareid ja mulatitarist näitsiku profiili – mosaiik parimatest internetipaladest ilmselt. Okeika, kaart on, kuid kuidas seda vitriinist kätte saada? Ei saagi, sest kogu saalitäis inimesi tahab tädilt raha saada ja avatud oleme veel vaid 15 minutit ja üleüldse „mina siin kassas ei tööta“ ja postmargid on üldse teises teenindussaalis. Oolrait, võtame siis selle ruumi, milles on miljon muud teenust. Sama tädi, kes töötab nüüd selles ruumis näitab näpuga kolmanda luugi poole, kus üldiselt peaks küll saama saata 1) tähituid kirju 2) postipakke ja midagi veel, aga küllap tema teab paremini...Ilmselt postiteenused on kirjas ridade vahel. Ja ongi nii – ka siin on postkaarte, kusjuures emale, isale, võidupühaks ja muu temaatilise otkrõtka kõrval ilutseb kolm kaarti SOŠI, Tervitused Sotšist. Hurraa...Postkaart, mitte küll nii style as the Lazarevskoje-one ja OTKRÕTKA asemel ühepoolne, kuid selle eest mere ja majaka ja kleeppalmiga viieteistkümne rupsi eest – on meie! Õnnest on puudu vaid ümbrik ja postmark. Ümbrikuküss laheneb käpelt. Tädi vaatab nõutult ringi ja märgates ümbrike puudumist lubab meil seda kaarti ja ilma ümbrikuta saata. Aga vat markide teema on tiba raskem – need on otsas! ;) Aga homme hommikul tulevad, ausõna!
Täna päästsin inimese. Meeletud lained meres, väga kõva torm, suured ja väiksed kivid segamini lendamas – ühesõnaga adrenaliin silmist paistmas ja iga mees enda arust Baywatch :) Ujusin, sulpisin laintes, pöörase vihma all, ning kui hakkasin oma sulistamisi lõpetama, märkasin ühte väsinud meest. Korrakese vaatasin, kas ikka on elus & omal jalal välja saab – just siis tõstis see mees viimases hädas kätt. Sööstsin laintesse, suured kivid ja veejoad üle pea lendamas ning tirisin härrasmehe välja. Õnn oli seekord meie poolt, kuna suuri laineid eriti ei tulnud ja mees oli naaaatukenegi võimeline liigutama. Kui viimane samm/tõmme oli teha, lükkasin ennastsalgavalt meest kaldale ja oligi päästeoperatsioon läbi. Ütles „aitäh“ ja jooksis ära. Needus hakkab taanduma!
Hommikul ärgates ei erinenud see päev väga eelmistest, kui välja arvata paar vesivilli, mis veel eilsest suurest tatsamisest märku andsid. Tegelikult olid need villid mu enda viga, kuna tegin vale jalanõu valiku.
Päev algas tegusalt. Kuna plaanisime Šotši minna, ärkasime varakult. Haarasime turult midagi süüa ja seadsime sammud rongijaama poole. Pühapäevahommikune Lazarevskoje vaksal oli vaatamisväärsus omaette. Inimesi oli murdu, mida oligi ju ette arvata, kuna kõik tahtsid kuurortlinna pääseda. Stas võitles piletisabas ja sai 7 piletit elektrirongile Šotši. Umbes kahe tunni sõidu eest peab maksma 24 rubla (12 krooni) per nupp. Odav igatahes. Rongini jäi veel umbes 20 minutit ja nüüd oli võimalus turult ostetu naha vahele pista. Kiiremad said söönuks, aga mitte nii väga vilgastele astus rongi tulek kanna peale. Algas võitlus selle nime, kes rahvamurrust esimesena läbi suudab murda ja endale istekoha välja võidelda. Aeglastele armu ei antud. Meie seltskonnast pidi alguses ainukesena seisma jääma Mart, kuna rahvamurd suutis ta oskuslikult rongiuksest eemale blokeerida.
Algas umbes tunni ja viiekümne minutiline sõit. Rong oli rahvast täis. Õhku pääses õnneks akendest sisse piisavalt. Tegelesime seal iga-üks oma asjadega kui järsku kõrvalpingilt üks tädi alustas meiega eestikeelset juttu. Hämming oli loomulikult suur ja eesti keele kaitsev kilp esimest korda murtud. Õnneks polnud siiani rongis midagi vihaleajavat toimunud, mille peale tavaliselt eesti keeli kõik südamelt ära oleks saanud öeldud (väljaelamise mõttes). Tuli välja, et tädi oli kunagi elanud Haapsalus, nüüd aga ajas oma asju kuskil Venemaa sügavustes ja oli nagu meiegi tulnud Musta mere äärde puhkama. Rohkem ma temast midagi ei tea, kuna Laura võttis jutujärje üle. Edasine rongisõit möödus suuremate üllatuste ja emotsioonideta ja nii jõudsimegi Šotši (Mart sai ka vahepeal istuma).
Ma arvan, et Šotš oli põhjusega vanasti kõige hinnatum ja kuulsam kuurortlinn (võib-olla on veel praegugi) Venemaal. Rongijaam ise oma sammaste ja tornidega meenutas pigem katedraali, kui vaksalit. Kõik oli valge ja korras- suu jäi lahti. Eesti puust ja betoonist provintsirongijaamad on sellega võrreldes kui välikäimla Estonia teatri kõrval. Rahvast oli ka metsikult, millega me ka juba harjunud olime. Ees seisis järgmine missioon: murda läbi rahvamurru bussijaamani ja lunastada sealt endale bussipiletid Anapasse. Tuli välja, et õhtusele bussile pileteid enam ei olnud, seega pidime minema päevase bussiga (jutt käib 9.augustist). Piletid olemas läksime linna avastama (mu kaks vesivilli hakkasid juba tunda andma). Ka kogu ülejäänud linn oli sama ilus kui rongijaam: palmid kasvasid siin seal, suured pargid ja ilusad hotellid. Rannad ilusad, kuid liivased, sinine meri ja palju inimesi. Seadsime sammud mere äärde, kus ei jaksanud kaua passida, sest linn tahtis avastamist. Minu ür!
itused kõndida muutusid järjest valulisemaks ja vastumeelsemaks. Selleks ajaks kui hakkasime tagasi vaksali poole minema oli üks vill lõhkenud ja üks juurde tekkinud. Valus oli, aga jõudsin jaama. Rong hilines 10-15 minti ja inimesed seisid perroonil oodates ja valmistudes istekoha pärast võitluseks. Taas eksisime kohavalikuga, sattusime ustest kaugele. Esimesena sai peale Tults. Pika võitluse käigus õnnestus kõigil peale minu istuma saada. Ma sain tagumiku puule umbes 30-40 mindi pärast. Sõit oli võrreldav hommikusega: rahvast palju. Ainuke erand oli see, et nüüd ei olnud enam vagunis nii palju õhku ja olemine muutus umbseks. Tagasisõidupilet läks maksma veel vähem (7 peale 100 rubl), kuna ka piletimüüja on inimene ja oma taskusse on ka natuke raha vaja. Rong peatus tihti ja laskis endast mööda teisi kiiremaid ronge. Rahvas hakkas väsima ja ärinaisel, kes rongis juua pakkus, äri õitses. Mu jalad samas aga muutusid järjes valulisemaks ja käimiskõlbmatumaks. Siis kukkus, kui õnnistust taevast, mu sülle info, et kui ma ühe peatuse võrra varem rongist väljun, ei pea ma nii palju jalgsi ööbimiskohta tatsama ja vähendan oma jalavaeva. Reisirühma ühisnõukogu kiitis info kasutamiskõlblikuks- mõeldud tehtud. Varsi hõikas tädi mikrofonist tundmatu peatuse nime ja lisas, et järgmine peatus on Lazarevskoje. Seega pidin siin väljuma. Ruttasin rongist maha ja ootasin, kuni see mäenuki taha kadus. Mõne minutiga taipasin, et otsus osutus valeks ja olin kottpimedas karupersses. Teadsin, et ühtegi rongi enam täna siin ei peatu ja hakkasin, algul mööda kraavi põhja, hiljem, kui kraav kadus mööda liipreid eemal paistvate tulede suunas lonkama. Pika peale ununesid haiged jalatallad ja adrenaliini toel suutsin päris arvestatavat tempot arendada. Ahastama pani vaid see, et ühelt poolt piiras mind meri oma piiritu horisondiga ja teiselt vertikaalne kaljusein. Aegajalt kiikasin selja taha, et ükski kiirrong mind ei üllataks. Kuna valitses pilkane pimedus ja nähtavus oli umbes 10 meetrit, siis suutsin katki astuda kaks pudelit ja k!riimustada ka oma kanda. Kõndides umbes viis minutit nägin all mererannas lõket ja otsustasin ohutuse huvides nendega mitte ühineda. Umbes 10 minuti pärast möödusin umbes poole meetri kauguselt põõsas passivast kilekottidega vanamehest, kes valmistus vist magama heitma. Ehmatasin päris korralikult, kuna ainus mida ma nägin olid tema valged kilekotid ja kaks silma. Üsna varsti nägin enda ees tuigerdavat meest (umbes 20-30 aastane), kes oli silmnähtavalt purjus. Otsustasin talle järgneda, kuna tundus, et vaatamata oma seisundile liikus ta pimedas antud maastikul üsna vilunult. Talle järgnedes sattusin kõndima umbes 4-5 meetri kõrgusele ühe 80 cm laiusele betoonist tammile, mis raudteed piiras. Varsti liitus mu "teejuhiga" veel keegi ja nüüd pidasin paremaks üle raudtee ronida ja mäkketõusu harjutada, et mitte nende huviorbiiti langeda. Taamal paistvad tuled olid vahepeal lähemale tulnud. Õnneks oli mägi minust paremal vahepeal laugemaks muutunud ja teoreetiliselt ületatav. Sa!
muti andis see märku sellest, et hakkan kodule lähemale jõudmaa. Kõndisin veel mõnda aega teisel pool raudteed edasi ja leidsin koha, kust inimesi oli varemgi üles roninud. Mägi oli nüüd juba üsna lauge, aga minu õnnetuseks kaetud metsa ja võsaga. Mööda teerada üles poole ukerdades kadus puude vahel viimanegi nähtavus ja läksin käte jalgadega puid kompides maantee häälte poole. Mõne aja pärast jõudsingi maanteeni ja nüüd teadsin enam vähem, kus olen. Hakkasin mööda teeserva linna poole lonkama. Valu jalgades oli üle läinud ühtlaseks tuimuseks. Peale 15-20 mindist kõnnakut jõudsin villadeni, kus käis suuremat sorti pidu. Otsisin kohta, kust saaks takso võtta (õnneks teadsin tänava nime kus peatusime). Taksosid aga ei olnud, kui välja arvata need, mis möödusid must 100 kilomeetrise tunnikiirusega.
Pinge alanes, kuna asustus muutus tihedamaks ja aimata oli teekonna lõppu. Seoses pingelangusega tuli räige suitsuisu, aga ainukesest poest, mis mu tee peale jäi, ei tahetud mulle suitsu müüa, kuna neil oli mingisugune inventuurilaadne asi käsil. Kõndinud veel mõnda aega (kasutan tihti sõna mõnda aega, sest seal pimedas tee ääres jalutades tundus aeg venivat, hiljem aga juhtunu peale mõeldes, tundus, et kõik juhtus loetud minutite vältel) silmasin eemalt oranži katusetulukesega autosid, mis seisid minust umbes 200 meetri kaugusel tee ääres. Seadsin sammud sinna poole, kui järsku keset tühjust astus pimedusest välja Käta. Seiklus oli leidnud kiire ja minu õnneks positiivse lõpu. Kaaslased, kes rongi peale jäid, et veel linnast korraks läbi astuda ja süüa osta, märkasid kohe, kui rong uksed sulges ja 100-200 meetrit edasi sõitis, et olin vales kohas rongist maha astunud. Stas ja Käta võtsid takso ja sööstsid mind otsima. Moskvitš, mis oli taksoks maskeerunud vuhises mööda mä!
gedevahelisi teid kiirusel, mida suudavad arendada ainult nii vilunud ja ajas karastunud rallimasinad. Stas (ralliäss ise), pidi kõrvalistmel kaardilugeja rolli täites vahepeal silmad kinni pigistma, et mitte taksojuhi eluohtlikele manöövritele tunnistajaks olla.
Enne magamaminekut tegin veel kohalikus vabaõhubaaris ühe õlle ja sain kätte oma ihaldusväärse suitsupaki. Nüüd jäi veel üle haavad üle lakkuda ja villid kokku lugeda. Tulemused: 4 vesivilli (neist 1 lõhkenud), 1 verevill ja väike haav kannas. Järeldus: homne päev horisontaalis. Õpetus: minge alati kergema vastupanu teed ja ärge usaldage usaldage jalatseid, mis on teid vähem kui 2 aastat teeninud.
10. AUGUST 13.42 ANAPA RAND
Viimasest sissekandest on juba mõnda aega möödas. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi huvitavat. Praegu peesitame Anapas tähtsuselt teises rannas. Šampusetehasesse ei jõudnud, aega jääks väheks. Päev on möödunud linnaga tutvudes. Eile, kui linna jõudsime toimus kõigepealt elukohaotsing. Teise katsega õnnestus: 200 rutsi per nupp. Seejärel sõitsime marsaga ööbimiskohta. Lubati voodit, vett ja peldikut. Oligi: väkidušš, mida tuli võtta pimedas ja auk, mis oli ka vaatamisväärsus omaette. Õhtu lõpuks väike õlle ja magama.
No eile elasime ikka tõelises kamorkas. Aknad lahti ei käinud, duššiks toru õeus (isegi mõnna muide) ja see peldik, selline sõnaotseses mõttes sitamaja oli vaatamisväärsus. Aga praegu peesitame jälle rannas. Ja ees ootab rongisõit, mida ma ausalt öeldes natuke kardan, sest seal saab olema pikka aega väga palav. Aga pole vast hullu, jääme ellu.
Sellist öömaja nagu eile juba naljalt ei leia. Punker + juurviljakasvatus + tohutud rippuvad kuivikukotid (umbes 10 kodulooma jaoks). Aga kõht oli küll hommikul tohutult tühi, sest eile läks kuidagi nii, et eriti nagu ei söönudki midagi. Lõpuks siis täna kell 12 ajal sai Stalovajas korralikult süüa, täidetud paprikat ja puha. Eile sain Lazarevskoje bussijaamas tädilt täiega sõimata, kui kella julgesin küsida. Venemaa „märk“ võiks olla: Russia – terrible service country. Nüüd ma saan aru, miks vanad inimesed räägivad, et Saksa okupatsioon oli „parem“, venelased on ülbed, jõhkrad, kasvatamatud, vähemalt peldikute ja teeninduse järgi vaadates. Tegelikult on vastupidiseid näiteid muidugi ka. Aa, üks asi veel – maitselagedus, seda peab lihtsalt ise nägema.
Sponsoreerisime Stasiga eile mingis mägikülas pissipatrulli-miilitsat 850 rublaga, kui vastu seina kusesime. Pastakas ei kirjuta.
10.08.2005 18:15 ANAPA RONGIJAAMAS
Jõudsime Anapa rongijaama. Pärast suurt pabistamist ja meeletut rapsimist oleme siin 2,5 tundi enne rongi. Pole viga, ütlevad kogenud reisihundid, tulebki varem kohale jõuda, ümbruskond üle vaada, viimased võileivad ära süüa ning rahulikuna rongi peale astuda. Eks me üritamegi – rahulikult, mõneti isegi apaatselt, istume ja joome 16-kraadist kirikuveini KATOR. Eilset päeva iseloomustaksin viie sõnaga: kuumus, kleepuvus, õhupuudus, närviline ükskõiksus ning lõpuks ka tülpimus. (Kui eriti tähelepanelikult lugeda seda loetelu, siis näeb seal 9 sõna, ent sisukaid on seal just 5). Anapa on kena, isiklikult mulle meeldib see linn väga. Kuigi jah, peldikus augud, igale poole maksta ning üldsegi mitte eriti sõbralik teenindus – seda kohtab siin riigis igalpool.
Aga üks hea teenindaja on siin riigis ka – PAKIHOIUTÄDI! Lausa naeratas täna hommikul meile ja puha. Ja üks teine hea neiu oli siin ka – marsas number 10 siiateel. Tõmbas oma pepu koomale ja pakkus istet, aga kuna meil oli parasjagu marsakamasutra käsil – pea katuseluugist väljas ja pepu küljeukseakna külge liibunud – siis istuda ei saanud, aga Stassu ja minu toidukotti hoidis kinni kui meie võimlesime. Aga jobusi inimesi on siin ka. Nt. Tädi Sonja Lazarevskojest – no nii järjekindel kui needus – läheb uksest välja ja sekundi pärast on aknast uuesti sees. Täpselt nagu see must kass, kes Mardi voodi alla puges kui Stassu teda harjavarrega välja püüdis ajada. Ühesõnaga jõle eit – pidevalt oli tal info nälg – millal me tuleme? (Hilja – ahah, ühesõnaga kell küme?), mitu meist veel dušši alla läheb, kas me vannitoa akna lahti jätsime, wc-kraani kinni keerasime (sest kraan peab olema kinni ja paak tühi pissivahelistel aegadel), kas me ikka akna paneme kinni, kas me kööki veel kasutame, mitu päevatekki meil on, millal me magama lähme jne jne. ÕUDUKAS! Ja üks jube kunksmoor oli eile veel me teel – tahtis oma kõigi mugavustega neljanda korruse kahetoalist korterit meile pähe määrida. LIIGA KAHTLANE, et ta nii kõvasti üritas...ja 1000 rupsi tahtis ja siis veel avastas, et tegelt peaks hoopis 2 päeva taksi võtma ja siis veel et ikka välismaalastelt peaks 35 rupsi registreerimstasu võtma ja üleüldse peaks talle bussipileteid näitama ja siis veel tuleb vait kui tuhk olla, kuna teisel korrusel elab miilitsaülem ja välismaalased on nõmedad ja kahtlased...ühesõnaga kisasin muti peale ja hirmutasin ta ära. Jäime kohast ilma ühesõnaga! Saime lotnu dušši ja kakimäega augu.
PIIMAPOOD. Tegelased Juno ja poeleedi. Keel: vene. Juno: „Andke palun üks keefir.“ Poeleedi: „Kas väike või suur?“ Juno: „A kas teil väikest on?“ Poeleedi: „Ei ole!“
Anapa rannajoonel on pikk promenaad. Ja kõik veidi eksklusiivsem kui mujal rannikul. Tundub, et see linn on veidi suurem ja kui üldse saab nii öelda, siis veidi „läänelikum“. Marsuuttaksod valitsevad ühistransporti ja kalja konkurents on nii suur, et vaadist saab pool liitrit kaheksa rublaga. Magamiskohas oli mina vist umbes perepoja endises toas – ilus portree poisist riiulis ja uhke lühter laes. Ja ma siis öösel nägin, et keegi ikka tuli lahtisest uksest meie magamissektsiooni sisse ja eks ma siis talt küsisin: kes on? Hommikul teised naersid, et loomulikult seal kedagi polnud ja et ma olen ikka vahvalt valvekoer. Aga minu valvekoer on Muki ja tema peab ka reisi hästi vastu.
12.08.2005 10:47 RONGIS
Seisame keset ei-tea-mida, ent õhutemperatuuri järgi otsustades võiks oletada, et asume juba põhjale lähedal. Tekkis idee loetleda kõiki neid pirukaid, mida Venemaal söönud oleme: MUNA-SIBULA; KAPSA; ÕUNA: TŠEBUREK LIHAGA; TŠEBUREK JUUSTUGA; BELJAŠ LIHAGA, PONTŠIK KONDENTSPIIMAGA; VIINERIGA; APRIKOOSIGA; PUUVILJAPIRUKAS; ALÕTŠA, ŠAURMA; KUIVATATUD PLOOMIGA, KOHUPIIMAGA; KARTULI-; KAPSA-ASSORTIIGA; RIISIPIRUKAS; MOOSIGA; LIHAPIRUKAS Selline pisike loetelu – avarustele vastavalt lai valik.
12.08.2005 13.59 RONGIS
Rongisõidu ilmaga meil nüüd tagasitulles küll vedas. Eile oli päev läbi pilves ja öösel oli koguni nii külm, et vagunisaatja Maksim Möku jagas villaseid tekke soovijaile, kelle hulgas olin ka mina ja õieti tegin, muidu oleks vahepeal tõesti väga külm olnud. Öösel oli vahepeal nii, et rong sõitis kuidagi teiste rongide vahel ja teistest mööda, nii et tekkis selline mõnus hääl, mis meenutas mingit ulmelist alternatiivmuusikat kuskilt filmist. Ma veel pooleldi unesegasena mõtlesin, et see võiks kaume kesta. Ja siis ma nägine veel mingit maailmalõpu ja loomade peo – noa laeva unenägu. Segane lugu. Tagasisõidu vagun on väheke kobedam kui see, millega tulime. Ja loomulikult ei paista rongi WC enam peale kahte Venemaal veedetud nädalat sugugi hirmuäratav koht. 40 tundi on sõidetud, 6 on veel jäänud.
Inimesed teevad kuumast veest kartulipüreed ja makarone ja muud putru. Mida lõunast kaugemale, seda vähemaks jääb peatustes puuvilju müüvaid tädikesi. Nüüd pole neid peaaegu üldse märgata. Kõik meie seltskonnast loevad vahelduva eduga, mina vist kõige aeglasemalt, olen „Idioodiga“ jõudnud teise osa algusesse. Pole minu arust just Dostojevski paremaid romaane. Aga surm jälitab meid ka selle romaani tegelaste jutustustes.
...lugu mehest, kes abiellus oma tädiga, kes oli ühtlasi tema nõbu, nii et nende poeg osutus omaenda vanaisaks??? See ei ole võimalik! Isegi mitte raamatus „100 aastat üksildust“. Ma kontrollisin kõik liinid läbi, see ei ole nii.
12.08.2005 21:35 VITEBSKI VAKSAL
Äsja hakkas elektrirong sõitma ööbimiskohta. Hmm, tahaksin praegu süüa McDonaldsi kurikuulsat BigMac einet, Coca ilma jääta, lisaks sellele BigTosty burger ning pisike Milkshake. Lihtne, lausa vulgaarne, ent nii kuum...
Nii: Pihlaka kirsikooki ja oma kodukohvimasina kohvi piimaga ja suhkruga.
Nii: valge vein, riis juurviljadega, valge kala maitsestatud sibula, sidruni ja kalamaitseainega, tomatisalat sibula, pipra, soolaga, kurgisalat tilliga, magustoit: vaarika-muretaigna plaadikook.
Nii, kõik teen ise: kurgi-tomati hapukoore salat. Vooliumisse lõhe, sinna vahele sidrunit, tilli ja võid. Teise fooliumisse kartulit. Kõik ahju. Kaste segatakse kokku majoneesist, hapukoorest, hapukurgist ja väga teravast piprast. Magustoiduks toorjuustukook ja igale poole valget veini ojadena. Alati teie, Peakokk Juno.
Nüüd on asi niikaugel, et kirjutatakse juba toite, et kõhtu täis saada. Mikk sooviks järgmist: praetud, maitsestatud ja tükeldatud broilerifilee pannile ja praadida mõõdukalt pehmeks. Seejärel keeta riis ja lisada pannile. Kõige lõpuks lisada Onu Benci magus-hapu kaste juurviljadega. Veel veidi pannil ja valmis. Sinna kõrvale tomati, kurgi hapukoore ja majoneesi kaste. Magustoiduks vahukoore ja kohupiima segu maasikatega. Jook: Piim!
Kas rabarberi-kaera jogurt või kohupiimakreem kakaoga koos marjadega ja juua piparmünditeed ja meepurk peaks kõrval olema.
Mina tahan kukeseene kastet värskete kartulitega ja piima kõrvale. Head kakaod võiks ka limbata.
13.08 21.05 BALTISKI VAKSAL
Et mitte lõpetada negatiivsete nootidega, aga siiski lõpetada, et siin me nüüd siis istume ja veidi rohkem kui tunnikese pärast hakkame kodu poole veerema.Üliõpilaste öömaja äärelinnas, mille leidsime pärast vihmaseid otsinguid eile õhtul, osutus meeldivaks. Üliõpilased suveks koju sõitnud, meie nende tubades koos Riki Martini ja Pamela Andersoniga. Popid plakatid seintel noh. Ainult sooja vett soovitati meil oodata esmaspäevani. Niikaua ei malda, siis on juba kodu-podu käsil. Ainult Muki oli öö läbi üleval, valvas, et kass tüdrukute tuppa ei tuleks. Üliõpilaste ööbimine on loomulikult ju nii, et poisid ja tüdrukud eraldi. Ma komistasin veel hommikul uimase peaga kassi kausi otsa koridoris. Teised naersid. Tänane hommikupoolik, pärast elektrirongisõitu möödus Ermitaažis kunsti nautides. Päris tore oli ja pingutus väsitas ära. Pärast veel Peterburi nostalgia, toredad Vinni Puhhi detski mir poed ja sai lunastatud 5nizza uus plaat. Kodu mu kodu. Homme hommikul.
Sõime korralikult pannkooke. Venemaal on nii palju igasuguseid kaubatappijaid ja pakkujaid, et Eesti tundub algul ilmselt kuidagi imelik. Ermitaažis on tegelikult kunsti tohutult vägivaldselt koheldud, peaaegu ühelgi taiesel ei ole hingamisruumi. Sain endale kaks uut lemmikut: Antoine Boucher ja Francois Wayatt (nimi on võib-olla kuidagi teisiti kirjutatud). Nüüd siis jälle Baltiski vaksalis, meie ees on lilledest moodustatud suurelt „60 aastat võidust“. Kohati tundub, et 60 a tagasi jäi Venemaal aeg seisma. Või siis et aeg on edasi läinud, aga meelevaldselt püütakse uskuda, et ei ole. Küsimus suurele ringile: „Kui palju Lenini kujusid on Venemaal?“ Võib küll ette kujutada, et riik, kus reedel öeldakse, et soe vesi tuleb esmaspäeval, on kusagil olemas, aga et meie naaberriik...Tegelikult oli väga super reis, sai ekstreemsustest, päikesest, puuviljadest, merest ja rongidest isu täis ahmida.
2-nädalast puhkust Venemaal võib võtta kokku paari kena & paljuütleva lausega:
* tahan tagasi siia metsikute, ent siiraste inimeste sekka
* tahan taas kogeda halba, ent odavat teenindust
* meeletult tahan maitsta antisanitaarseid, ent ÜLIMAITSVAID toite
* ühesõnaga: Venemaa, mõ skoro vernemsja. No teate tovariiši! Bõl otsen prijatno!
Kultuur. Suur kultuur: Gaguin ja Matisse olid vinged. Timmisime Miku ja Tultsiga pargis õlut, vennastusime Kaasani pargis kohalike hipi-kitarristidega, tegime paar lonksu Za-za´d ja nüüd istume õnnelikuna bussis. Venemaa (Kaukaasia) hoidke alt, ma tulen veel tagasi! MÕMM
Täna oli läbinisti kultuurne päev, eile oli läbinisti reformikas öö ja muu ühikaasi. Aga reisi osas, absoluutselt olen rahulolev, kuigi väsinud. Tahaks koju, kuigi nats pabistan, et ei saa üle piiri, sest pass on totaalselt katki ja pildi peal tundub totaalselt teine inimene olevat. Aga reisima peab ja uusi asju nägema peab ja noh, nagu sageli reisi lõpus lubatakse – tagasi tulema peab.
Nii off we go fabulas. St. Peterburg selja taha, paar klõpsu tša-tšat ka tee jaoks persse ja 150ga Tallinna poole. Lõbus reis oli. Sai kultuuri, ekstreemi, õnne ja pinget tunda. Kui vaja soovitan.
01.08.2005 12.30 vene aega Peterburis KOFE HAUS
Võiks öelda, et päev Peterburis on poole peal. Oleme väsinud ja raiskame aega.
Hommikusöök oli väga „vene“ - võileibade tegemine Kaasani katedraali ees viltuvajunud valgel pingil, tuvid keksisid ringi ja tädid tegid pilti. Päike paistis ja tänavapesuautod pritsisid.
Bussisõit oli huvitav. Vene teed teevad Eesti omadele ikka silmad ette. Sokid hakkasid üsna kiiresti haisema. Praegu on natuke väss olla. Aga linn on ilus.
Nii...mina olen väga väsinud – suisa UNENÄOD käivad avatud silmade eest läbi aegajalt. Ja keegi mind ei kuula!!! Aga muidu on hea – ei jõua rongi lavatsit ära oodata...arrrr...
Mis siis ikka – tussuprex, ütlen teile, armulised härrad ja prouad. Peterburi on veel sõbralik, kuigi eksklusiivselt kallis – ent Tallinnas....A sellest räägin siis, kui mul juhe 101% koos.
Sajandi väsimus ja uni on peal. Aga tuju on hea, nii, et saab rahulikult oma mullis kulgeda. Alati ei pea kogu aeg rääkima, ma küll arvan nii – kirjutama ka ei pea, aga kui tahad, siis võib.
Just saime jumalikud õlled. Baltika 5. Meie Miku ja Mardiga vist ikka ootasime neid kõvasti. Ja siis kui tädi õlled lauda tõi...esimene lonks oli nagu paradiis. See niiskuspiisk voolas mööda klaasi alla ja õlu oli nii jahe, et isegi ei vahutanud. Õhtu šampus, korralik muide.
01.08.2005 18.46 JÕUDSIME RONGI
Uuuu...natuke kultuurišokk, sõitsin rongiga nimelt viimati Pariisi Gare de Lyonist Lõuna-Prantsusmaale. Noh, siin on enam-vähem sama (ei teagi nüüd, kuidas neid jutumärke ümber panna). Mina ei tea, kui kõik ümberringi hakkavad õlut jooma, siis ma ilmselt astun mingil hetkel rongist välja värske õhu kätte. Venelased ise näikse asjaga üsna harjunud olema. Ma pean eelkõige silmas õhupuudust ja räpasust. Mõtlesime siin just, et kas panna lühikesed püksid, tohutult palav ju! Aga siis jälle tundus, et mida rohkem keha pinda on katmata, seda vastikum ja mustem tunne endal on. Ei, tegelikult ma absoluutselt ei vingu, see kõik käib asja juurde ja nii peabki olema. Venemaa on siiski eksootika! Jaamas saab tegelikult 70 rubsi eest duši all ka käia, aga sooja vett neil küll ei ole!!!
Kõik on kergelt närvis. See tegelikult täiesti arusaadav, ikkagi esimene kord lastel Venemaal rongiga sõita ;) Palavus on selline, et kõik on ammu üksteise külge ära kleepunud – kotid kõhu külge, karvad käte külge, mõtted üksteise külge. Ent vaatamata sellele – KIHVT, SAAB EKSTREEMURIT!
Nii...endiselt väsinud! Klassijuhataja olin ju...Ja poisslaps on muide vagunineiuks, ainult küünealused on koledad ja mustad. Aga nüüd ME HAKKASIME MINEMA!!! Rong sõidab tšuhh-tšuhh-tšuhh...
Nii lõpuks rong sõidab. Kui aus olla, siis lõpp muutus juba tüütuks. Ees seisab 27 tundi higist rongisõitu. Ma arvan, et minu jaoks on see kindlasti mõnus proovilepanek. Kõrvallauast tehti tutvust. Eesti keele kõnelemine tekitab suurt elevust ja kohati saab ka õela märkuse osaliseks. Rohkem ei olegi midagi öelda. Davaite žit drušna deti!
Noh, nüüd siis Lõuna poole. Tahaks juba mere ääres olla, ujuda hästi palju ja...aga samas on tore ka rongiga sõita, sest enne pole nii sõitnud. Vaatame Mikuga aknast välja ja tore on olla, vot.
Vahepeal oli tunda kerget trotsi, kui pargis vedelesime ja midagi ei teinud. Aga mis teha, see käib asja juurde. Õlut on, mingit kahtlast ukraina portveini ka ja kõrval istuvad kaks kurva näoga dessantikut. Tegelikult on kõik endaga suht lõppenud, et mingit pikka lällamist siin täna vist ei tule. MÕMM.
Mul tuli vahepeal suur hetk kätte, aga siis ma põgenesin ta eest ära. Käisime Peterburis mingi torni tipus, sealt oli ilus vaade, siis kohvikus ja pargis ja söömas ja veidi poes. Vene Puhhi tegelastega kohupiima sööme täna. Sõjaväelased sagisid nii Peterburi linnas kui ka nüüd rongi peal. Raudteejaamas oli üks õige nooruke poiss mundris...mõ ljudi vaennõi...
TEINE AUGUST KAKS TUHAT VIIS HOMMIKUL RONGIS
Rongiga harjusime küll õite ruttu ära, öösel oli isegi väga hea magada, polnud palav ega midagi (ma magasin all). Üks asi nõuab siiski harjumist – WC pott laseb nagu natsa läbi. Muidu on tuju hea ja päike särab aknast sisse. Väljas on siiamaani nagu Eestimaa: kased-kuused, lepad-pajud. Neid väljareklaamitud tšeburekikorvidega ründavaid tädikesi pole ka veel näha olnud. Ootusärevus kasvab...
Olen kleepuv elukas. Otsustasin öö veeta ilma madratsita, pae ja lavatsi peal. Polnudki kõige hullem. Natuke ainult kleepisime üksteist. Nüüd juba hommik, ilus ilm ka veel, midagi rohkemat ei tahaks kui ühte väikest suplust magedas vees. Pool peaks sõidetud olema.
Väga superputs. Elu nagu lill, joon kanget portveini, einestan luksuslikult ja vaatan aknast välja. Vähemalt on imetore olla ja kõik on siia maani sujunud ilma viperusteta. Praegu lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada.
Liga ja läge on olla, aga muidu on kõik hea. Ujuda tahaks ja õues tahaks olla. Aknast paistab, et ilus ilm on, aga välja ei saa, Mõte ei tööta ja ega siin muud teha ei ole kui niisama jobutada.
Jajah...jälle seisame – päike sirab ja samuti sirab ka selle noore mehe valge paks rasvane kõht, kes minu ülariiulis ööbinud tibit pidevalt külastab...Ja siis tahtis veel meie vagunisaatja vahepeal minuga koos pissile tulla – virutas laua jalaga vastu ust kui mina kikusid pesin. Jajah, see sirav kõht tõstis oma neiu (tõelises negližees) nüüd ülariiulilt alla. „Oi kakoi žarko mne“ ütles tibu laskudes (ilma grammatikavigadeta ofkoors). Ja rong jälle vurab ja päike jälle sirab...
Tra, ma vihkan neid – kindasti teevad sohki.
Mina sain vetsus kõik tehtud. Ma arvan, et natuke veel kuiva trenni ja mind võib vabalt arvata „peldikute kasutamise maailmameistrivõistluste koondisesse“. Võtsin ka sealt vaguni aparaadist sooja vett ja tegin puljongisuppi. Teised poisid mängivad dzentelmeni, Tuuli on ka poiss. Mis te arvate, kes oli hommikul jogurtipaki peal? Jogurt proštakvašino. Öösel olin mina üleval ja nautisin prillitult, läätsetult platskaartvaguni ja vene raudtee hääli ja värve.
02.08.2005 18.52 PILVEKE
Mõõdukalt aurusena pole paljut öelda. Kergelt kleepuv on olla, alkohol teeb oma töö ja varsti oleme kohal. Borissoglebsk. Aga tore on ja mis põhiline, keegi ei vingu ja tädidelt sai õlut, pirukat, jäätist.
Võtsin julguse kokku ja küsisin kõrvalplatsilt ühe pässi käest suitsu. Ma olen elu aeg arvanud, vähemalt nii kaua kui suitsu teen, et tossamine on sotsiaalne tegevus. Tõestus: tutvusin kohe langevarjuhüppajaga, kes tuleb St. Peterburist komandeeringust ja kellega ma juba umbes 15 tundi ühes rongis olen veetnud. Üldiselt on kleepuv olek üle läinud vedela higi olekuks. Nüüd ma siis tean, mis tunne on pikka aega higine olla. Kõrvallaua pässid panevad ikka veel õlut ja viina segamini ja umbes 24 tundi tagasi olid nad täitsa võhivõõrad. Ainuke ühisnimetaja oli Vene mees.
Loen Postimeest. Eesti oma leht – mõtelge! Ja tuleb välja, et meie ridadesse on vaikselt imbunud tõeline kuulsus. Kujutage ette 30.07.05 Postimehe peolisa HIP teisel leheküljel võtab sõna keegi JUNO. Ja käivad jutud, et ta on varemgi ajakirjandusmaastikul üles astunud...Põhjarannikul rännanud, võiks suisa öelda...Aga muidu on muutusteta...kõrvalriiulite mehed loputavad viina kaladega alla ja kõik me oleme marineeritud omas mahlas. Aga ei – toimus huvitavaid lükkeid: 1) rongi asus juhtima see vagun, mis algul oli viimane – nii et pole välistatud, et varsti oleme tagasi Talvepalees; 2) need kalaviina mehed haisevad oluliselt vängemalt ja 3) üks sõdurpoiss tegi teisele silma ja nad läksid koos nüüd kuhugi minema...niiet jääme uudised ootama! (ja viinakalameeste anekdoot rääkis joomisest, kuid naljale me pihta ei saanud...no võpim!) PS! Ahaa...ja ainult üks sõdurpoiss tuli tagasi!
Kolmest peatusetädikeste valikust oli parim esimene, seal oli palju pirukaid ja õlu oli odavam. Viimase kahe eelis oli loomulikult vähid ja munad. Tagasitulles osad meist mõtlevad kotikese vähkide peale. Ma ostaks kala, aga see haiseb. Ükskõik, et higi on aastate eest ja palav ja veits rokane on olla, ikkagi on sellises rongisõidus ka omaette romantikat, nostalgiat. Teised reisjad võtavad seda kõike rahulikult, nemad transpordivad ennast ühest kohast teise, mitte ei otsi romantikat. Varsti maabume Stassi vanaema juures.
OEHHH. Täpselt 115 lehekülge on loetud raamatust „100 aastat üksildust“. Ma olen juba mitu korda mõelnud, et me siin vingume, et märg ja haisev on olla. Aga kui sõja ajal vange Siberisse veeti, siis neid oli ikka meeletult palju ühes haisvas ja õhuvaeses vagunis koos ja kõigil tulid täid, kirbud ja mis kõik. Taevas kisub kergelt roosaks. Kaks tundi on jäänud sõita. Haiseb.
Paluti kirjutada midagi siia – Mart ütles: „Kallis Stassu, tee miskine sissekanne sellesse raamatusse, muidu ei ole võimalik seda kuhugi pista.“ Just kallis Mart, ilma minu kirjutisteta – nii nagu ka nendega – on selle PLOOKI üüratu väärtus vaid meie endi südametes. Saun on selline, et kaotan oma kehakaalust vajalikke kilogramme. Mõnus, värskendav ja igati mitte-selline-nagu-Eestis-iga-päev-kohtab.
Ma ei näe siin mitte midagi ja Mart käseb mul midagi kirjutada. Magasin tükk aega, mis oli hea, aga ma nägin halba und. Aga siin üleval on vähemalt tuuleõhk, see on kõik, mida praegu on õnneks vaja.
3.08.2005 10:21 KUSAGIL VENEMAA MANTEEL
Kaebuste raamatut tahan, seltsimehed! Sõitsime ühte kohta, ent panime ilmselt õigest kohast mööda; nüüd bussijuht tangib, meie oleme umbes 100m kaugusel tankimisaparaadist ;) Õnneks on olemas PLOOK. Ja Mart
Väga hea on olla ja väga palav.
Olin hommikul sitamaja ankrumees. Essana finišeerisin. See kuramuse buss loksutab nii kõvasti, et kirjutada ei saa. Raadiost tuleb vene rainerite tümakas ja päevalilli on igal pool.
Oleme oma Kitiga teel. Poes on kartulad, arbuusid, karaklsid, karvaloovad. Ja Juna (sitamajaankur) laseb nüüd oma strat.aladesse kaitsekreemi – Honrai faktor 10.
WILD WILD EAST. Markko määris just munadele päikesekreemi.
Minu lemmiklilled on päevalilled ja siis neid ikka vahepeal on. Vene pop muss üürgab ja vasakul põleb põllu peal põhk. Mõnus on olla ja tuul puhub peale.
Tegime kausisüsteemi vannitoas öise veevarustuse tõttu. Praegu küsitakse üksteiselt, mis on lemmikjäätis. Ma ei tea kuhu see bussijuht sõidab, ta vist ei tea kus Rahmaninov sündis.
3. AUGUST 21.15 PÄEV BORISSOGLEBSKIS
Nii...varajase ärkamisega see päev algas ja tõenäoliselt lõpeb ka varajase magamaminekuga. Üle sai vaadatud pikkade näppudega Vene helilooja suvekodu ja ka ilus jõeäär. Jõe ääres nõelas mind õel herilane. Ju ta siis ei teadnud, et mängib oma eluga.
Tähendab, et ühte asja veel korra selgitada – ma mitte niisama mõnu saamise eesmärgil ei kreemitanud oma mune. Hoopis seda kohta, mis jääb kerade ja pepuaugu vahele ja seda sellepärast, et haudumisega tekkis sinna tavapärasest tugevam hõõrdemoment. Siin toidetakse meid lõhki. Pliinid, pirukad, pelmeenid, ja kõik nii maitsvad, et pole võimalik ei öelda. Homme siis bussiga sihtkohta kimama.
Kallis vanaema, nii lõõgastav, rõõmustav ja samas ergutav on Sinu juures olla. Rääkimata söökidest, mis lausa jalust niidavad. Rääkimata unest, mis siin lausa meetri magusam. Ning loomulikult ei hakka ma mainima kogu seda hoolivust, armastust ja muretsemist, mis meid siin ümbritsevad. Aitäh kallis! Mõtlesin, et võiks täna saata jõekäärust üks pudelkiri – äkki keegi leiab kusagil kaugel kätte, loeb kirja & vastab mulle mailile ;) Oleks armas ja nii mõneski mõttes sümboolne! Jääme lootma...
Täna oli selline päev, et naerda sai. Ja kui päeval saab naerda, siis pole aeg raisku läinud. Absoluutselt häid sööke oleme söönud, ainult ma tahaks veel seenepirukat proovida. Mul pea valutab, ma ei tea millest, ja kaotasin täna kõrvarõnga jõe voogudesse, aga mis sest, natuke paha teeb heale päevale head.
Kui me kohalikust rannast tagasi jõudsime (ma sõitsin tagasi tulles Volgas) siis Stasi ema ütles, et ma olen päevitanud ilusasti. Vahva. Igasugu mõtteid on päeva jooksul peast läbi jooksnud, aga nüüd on mõnus tühjus ja väike rammestus. Tore on siin olla.
Dima kohalik, see hea poiss, kes kihutas autoga ja söötis jõe ääres koeri, oli siiras ja tore, aga vahepeal tundis end kindlasti üksikuna, sest keegi ei rääkinud taga. Ma tean, ma peaks ise olema rohkem mitte ainult mõttes sõbralik. Ja selle keelebarjääri võib ka vist nagu veidi ikka ära unustada.
04.08 ÕHTU BUSSIS BORISOGLEBSK-LAZAREVSKOJE
Muki kiusab. Jälle ronis bussis kotist välja. Minul „Idioot“ raamat nii veel ei edene, pole reisil suuremat sorti lugeja. Šampuseklaaside kõlksudes lahkusime soojalt Stassu vanaema juurest, homme hommikuks jõuame Musta mere äärde. Pissipeatusest ostsime armeenlase šašlõkki ja suht kohe ütlevad inimesed ära meie kohta „pri baltika“. Tuju on kaootiline, aga tegelikult on tore. Venemaa siseliini kohta eeskujulik.
Praegu on raske kirjutada, jõime miskit piraadi jooki, nüüd on Stasil kõva, Kät aeleb ta peal ja Tuuli on kiimas. Ostsime gruuslaste käest veel hunniku veini, millele on kohe lisa vaja...
Markko on ise kiimas. Ta lihtsalt projitseerib seda mulle. Ja siis ta tõukas oma püksid kõik lõhki. Aga bussisõit on ikka mingi poole kergem kui rongisõit.
Stanislav, öeldi mulle, Sinu tasumistund saabub varsti. Mis ma pean sellest arvama, lugupeetud kaasreisijad?! Minul erekteerub, kuumus tapab – ning ainus hea asi on see, et Mikk-musi toidab mind (Kätu tehtud võikaga).
Bussisõit on siiani äge. Veini kulub ojadena ja üldiselt on suus hilisuvi. Kuna bussis on sitt kirjutada, siis rohkem ei proovi.
Ma lugesin siin natuke. Praegu on 206 lk. Jõle mõnus konditsioneeritud buss.
Oi väga lahe on! Eile ma popitasin kirjutamisest. Noh, uni tuli peale ja puha...aga täna on hoopis muud lood – öösel magasime LIIGA palju ja nüüd saame vaadata Vene filmiklassikat telekast. Šašlõmm oli väga bro ja Moldavia Lidia maitseb kui metsmaasikas. Kui võtta aluseks rütm Kolm ja peatus, kolm ja peatus, kolm ja peatus, siis peaks nüüd kohe üks peatus tulema ;)
05.08.05 LÕUNA RANNAS LAZAREVSKOJE ASULAS
Oi-oi ja ongi meri. Ja üldsegi mitte liiga soolane. Maladaja kukuritsa, skusnoe piroski jne kõlab kõikjal meie ümber. Väga tore, sest virisemine on meie laagris nüüdsest keelatud ;)
Kivid, suures osas ainult kivid, lutsukad. Peenike rannajoon, kõik puntras koos, Vene värk, homseks muretseme ka õhkmadratsi ja hakkame rõõmsalt ulpima. Turul müügil maitseained ja eriskummalised mereandid.
Hetkel elame vene unistuste puhkust. Ilus linn on. Turul palju nänni ja plänni.
Rand on kivine. Ja nii on ka lahe olla, kui inimesed arvavad, et midagi aru ei saa. Markko ja Tults on surnud.
Ei ole väga surnud, ainult natuke mötud olime natuke. Aga päike on ere ja vesi on soolane. Liiva ei ole, see teeb kõndimise natuke raskeks. Aga hea on, sest teistmoodi on.
Issver, täna on meil veinigurmaanide paraad – parim pidi olema SEMIGORKABERNE, talle järgnes KOVARSTVO & LJUBOV, ZERNÕI MONASTÕR, KABERNE ning loomulikult valge ALIGOTE. Tõmbame täiega, siiski esimesed pingetepilved juba kuhjuvad. Vaatame mida edasised päevad toovad, loodetavasti jääme ellu :)
06.08 ÕHTUL UMBES 8 LAZAREVSKOJE RAND
Eile Madleeniga ostsime veel madratsi ja hullasime sellega vees. Ma ujusin upsa-upsa üle pea. Sõin eile ühe šaurma ka ja siis õhtul jõime teistega koos head lahtist veini. Täna hommikul ostsime turult suitsuvorsti, leiba, keefiri, „meloneid“, tomatit ja tegime pargis õdusa eine. Pärast seda väike sulps soolases meres ja ekskursioonile 33 juga. Algul seal kohustuslikud mee (omandasime ühe purgi head kastani oma) ja veini peatused. Siis ekstreemne üle madalaveelise kuivanud jõe autosõit, siis ekskursioon väikesesse forellikasvatusse ja joad. Ülevalt tulid ja tegime neist mõnes sulps ja sulps ka. Vahelduseks mage vesi. Nüüd oleme tagasi ja ostsime seltskonna peale 11 kilose arbuusi.
Pohmell on. Maitsesime eile üle annuse kohalikke veine ja teised poisid tegid õhtu lõppedes vägitegusid. Vedasin veel kodu ukse ees Mikuga kihla. Ta ütles, et me oleme täiesti kindlasti valel tänaval. Mina võitsin pudeli veini. Käisime ekskursioonil jugasid vaatamas. Üldsegi ma mõtlesin sellist asja, et kui juba siin see eel-Kaukaasia nii vinge on, siis on Kaukaasias, Gruusias ja Armeenias kindlasti veel topeltvingem. Mis omakorda tähendab, siia kanti peab kindlasti kunagi tagasi tulema.
Nii, nüüd hakkab keha elule tagasi tulema. Hommikul ärgates olin veel eilsetest naiste nimedega vene lahtistest veinidest purjus. Päev oli uimane, mul oli vist mürgitus. Aga positiivse poole pealt pean mainima, et käisime ekskursioonil mägedes. Nägin ka tükikest Kaukaasiat. Nüüd jälle sama koht, mis eile samal ajal. Ainult nüüd on veini asemel arbuus.
Ei tea, kas mina olingi eilse garfunkeldamise suurim ohver – pool ööd maadlesin needuse ja pimedate jõudude esindajatega, kes mind jälitasid. Nine teine pool möödus „häda nr3“ rahuldades. Tulemuseks absoluutselt eluvõõras päeva esimene pool. See-eest just nagu naeraks saatus minu üle ning paneks mind järjekordselt proovile – just täna fantastiliselt kaunil, ergutavalt värskel, põnevalt uudsel reisil 33 kose juurde. Nüüd, kuid magevees sulistatud, arbuusi-monstrum ära söödud & päike õnnelikult looja saadetud, tunnen, et päev möödus rõõmsalt. Anapasse saamisega võib tekkida väikseid probleeme, homne päev näitab ehk väljapääsu võimalusi.
07.08 15.01 SOTŠI KOHVIK
Istume, sõime suppi, jõime õlut, sõime oma saia ja ostetud puuvilju. Rammestus. Sõitsime hommikul rongiga Lazarevskojest Sotši, enne seda ostsime turult einet. Sotš on suurem linn ja jalutuskäigul merevaksali öeldi naistele, et poolpaljalt ei tohi siin linnas ringi käia. Ülla-ülla elektrirongis oli eestlane. Vanem naine. Sõitis Lazarevskojest Sotši raha välja võtma, sest ülla-ülla Hansapanga maestro ei tööta igal pool. Nagu ei vahetata ka kuskil Hansapangast saadud keemilise plekiga 50 eurost.
Uhaa söödud, paar õllet ka, aga jalad on ikka katki. Niisiis Shotsi, ilus koht iseenesest. Rongisõit siia oli omapärane. Palju rahvast. Arvan, et rongis võis vabalt olla kokku 2000-3000 inimest. Siin on palav küll. Ma arvan, et kui ma Eestis nii palju jooksin kuseksin end ribadeks. Siin aga higistan.
Esimest korda on tunne, et päike on natuke liiga teinud. Aga muidu on äge, kui orjastatud loomad välja arvata. Kaljavaadid ja retropiimatooted.
Nii, täna patseerime kuurortis ja maitsime restoranis kalleid sööke. Üldiselt, siin on ikkagi tugevate kultuurimõjutustega keskkond s.t., et siin on spetsiifilist laadi riietumisstiil, väga „erilised“ suveniirid ja üldse palju „head kraami“. Rand on nagu linnainimeste ujumiskoht s.t. Väga-väga palju inimesi väikese maalapi peal. Aga päike on ja tulisoolane vesi on ja magus vein on ja hea seltskond on, ühesõnaga tsiteerides klassikuid „elu on ilus“ :)
Päev Sotšis on möödumas rahuliku, ennastsalgava & sõbraliku tähe all. Kõtud täis, näod säravad ja seljad päiksest punased. Mõ-õ-õ-nus!
No nii, nooblid härrased ja prouased on kuurordis, kuhu pääsevad (sid) ainult rikkad ja ilusad. Maitsesime hüvasid suppe, jõime parimat kihisevat õltsi ja suplesime meeletul plääzil. Noh ja varsti sõidame tagasi teise linna. Aga nüüd peab arvet maksma hakkama...
08.08 LAZAREVSKOJE RAND
Hommikul käras veel ujuda, praegu on juba nii suured lained, et vette küll ei julge minna, mingid ülehindajad oleksid päeval peaaegu ära uppunud. Ostsin koduklemmidele kohalikku za-za jooki kaasa – no tõeline puskar. Tults ostsis virsikuid, aga ma vist ei saa süüa, sest kaka üritab täna kuidagi vedelas olekus kehast väljuda. Kellaaegadest võiks kinni pidada!
Täna on lained päeva teema. Absoluutselt on meil ilmaga vedanud. Ei olekski jaksanud seda kuumust enam taluda, vihm kuluks vahepeal ära. Ja lained on võimsad, selliseid pole ennem nähtud.
Eile me möllasime Sotšis lainetes ja õhtuse elektrirongiga saabusime tagasi. Mõningased seiklused, mis karastasid meie närve hoidsid meid ärkvel. Täna sadas veidi vihma ja suured lained murdsid ja erutasid rahvast. Vanakoolisööklad on rahvus. Kõike ostad eraldi ja lüüakse kokku. Minu päeva teevad hommikused kuumad riisipirukad ja riisipuder. NB! Poes tuleb öelda kefiir, mitte keefir. Muidu saad sõimata ja kästakse keelt õppida. Heateenindus.ru
Nii...Postkaart Venemaalt välismaale, kuurorti pildiga. Ei ole ju liiga keeruline, eksole...Või siiski? Ühesõnaga meil on olemas maja, üks uks, millel silt ÖÖPÄEVARINGNE viib ooteruumi, kus on 2 valikut: 1) telegraaf, teletaip, telefaks 2) telefon. Postiteenuseid ei kuskil. Kena naisterahvas aga näitab sõbralikult näpuga ümber nurga...Post on seal. STSEEN 2 „Ümber nurga“ - järgmine ooteruum, valikuid 3 1) aviakassa 2) mingi muu kilomeetrine nimekiri teenuseid 3) rauduks sildiga „OTKRÕTKA, rabotaet kondizioner“. Valime aviakassa. Seal omakorda tohutult valikuid KASSA 1 – loend mõistetamatuid teenuseid (sh. prodaša tovara), kuid postiteenustest ei sõnagi, küberkirjade saatmise kassa (mis ei tööta) ning hunnik anonüümseid aknakesi, millest saab küll sisse piiluda ja tädisid näha, kuid nendega rääkida ei võis, sest nemad töötavad vabšee teises saalis. Aga hurraa – seal see on – POSTKAART kapis deduška ja mame ja liubilei vtkrõtkade vahel ilutseb imeilus, suisa fantastiline meistriteos...sõna otseses mõttes, sest kaardil, millelt loeme sõnu 1000 suudlust Lazarevskojest näeme lumiseid mäetippe, aafrika palme, Hanai surfareid ja mulatitarist näitsiku profiili – mosaiik parimatest internetipaladest ilmselt. Okeika, kaart on, kuid kuidas seda vitriinist kätte saada? Ei saagi, sest kogu saalitäis inimesi tahab tädilt raha saada ja avatud oleme veel vaid 15 minutit ja üleüldse „mina siin kassas ei tööta“ ja postmargid on üldse teises teenindussaalis. Oolrait, võtame siis selle ruumi, milles on miljon muud teenust. Sama tädi, kes töötab nüüd selles ruumis näitab näpuga kolmanda luugi poole, kus üldiselt peaks küll saama saata 1) tähituid kirju 2) postipakke ja midagi veel, aga küllap tema teab paremini...Ilmselt postiteenused on kirjas ridade vahel. Ja ongi nii – ka siin on postkaarte, kusjuures emale, isale, võidupühaks ja muu temaatilise otkrõtka kõrval ilutseb kolm kaarti SOŠI, Tervitused Sotšist. Hurraa...Postkaart, mitte küll nii style as the Lazarevskoje-one ja OTKRÕTKA asemel ühepoolne, kuid selle eest mere ja majaka ja kleeppalmiga viieteistkümne rupsi eest – on meie! Õnnest on puudu vaid ümbrik ja postmark. Ümbrikuküss laheneb käpelt. Tädi vaatab nõutult ringi ja märgates ümbrike puudumist lubab meil seda kaarti ja ilma ümbrikuta saata. Aga vat markide teema on tiba raskem – need on otsas! ;) Aga homme hommikul tulevad, ausõna!
Täna päästsin inimese. Meeletud lained meres, väga kõva torm, suured ja väiksed kivid segamini lendamas – ühesõnaga adrenaliin silmist paistmas ja iga mees enda arust Baywatch :) Ujusin, sulpisin laintes, pöörase vihma all, ning kui hakkasin oma sulistamisi lõpetama, märkasin ühte väsinud meest. Korrakese vaatasin, kas ikka on elus & omal jalal välja saab – just siis tõstis see mees viimases hädas kätt. Sööstsin laintesse, suured kivid ja veejoad üle pea lendamas ning tirisin härrasmehe välja. Õnn oli seekord meie poolt, kuna suuri laineid eriti ei tulnud ja mees oli naaaatukenegi võimeline liigutama. Kui viimane samm/tõmme oli teha, lükkasin ennastsalgavalt meest kaldale ja oligi päästeoperatsioon läbi. Ütles „aitäh“ ja jooksis ära. Needus hakkab taanduma!
Hommikul ärgates ei erinenud see päev väga eelmistest, kui välja arvata paar vesivilli, mis veel eilsest suurest tatsamisest märku andsid. Tegelikult olid need villid mu enda viga, kuna tegin vale jalanõu valiku.
Päev algas tegusalt. Kuna plaanisime Šotši minna, ärkasime varakult. Haarasime turult midagi süüa ja seadsime sammud rongijaama poole. Pühapäevahommikune Lazarevskoje vaksal oli vaatamisväärsus omaette. Inimesi oli murdu, mida oligi ju ette arvata, kuna kõik tahtsid kuurortlinna pääseda. Stas võitles piletisabas ja sai 7 piletit elektrirongile Šotši. Umbes kahe tunni sõidu eest peab maksma 24 rubla (12 krooni) per nupp. Odav igatahes. Rongini jäi veel umbes 20 minutit ja nüüd oli võimalus turult ostetu naha vahele pista. Kiiremad said söönuks, aga mitte nii väga vilgastele astus rongi tulek kanna peale. Algas võitlus selle nime, kes rahvamurrust esimesena läbi suudab murda ja endale istekoha välja võidelda. Aeglastele armu ei antud. Meie seltskonnast pidi alguses ainukesena seisma jääma Mart, kuna rahvamurd suutis ta oskuslikult rongiuksest eemale blokeerida.
Algas umbes tunni ja viiekümne minutiline sõit. Rong oli rahvast täis. Õhku pääses õnneks akendest sisse piisavalt. Tegelesime seal iga-üks oma asjadega kui järsku kõrvalpingilt üks tädi alustas meiega eestikeelset juttu. Hämming oli loomulikult suur ja eesti keele kaitsev kilp esimest korda murtud. Õnneks polnud siiani rongis midagi vihaleajavat toimunud, mille peale tavaliselt eesti keeli kõik südamelt ära oleks saanud öeldud (väljaelamise mõttes). Tuli välja, et tädi oli kunagi elanud Haapsalus, nüüd aga ajas oma asju kuskil Venemaa sügavustes ja oli nagu meiegi tulnud Musta mere äärde puhkama. Rohkem ma temast midagi ei tea, kuna Laura võttis jutujärje üle. Edasine rongisõit möödus suuremate üllatuste ja emotsioonideta ja nii jõudsimegi Šotši (Mart sai ka vahepeal istuma).
Ma arvan, et Šotš oli põhjusega vanasti kõige hinnatum ja kuulsam kuurortlinn (võib-olla on veel praegugi) Venemaal. Rongijaam ise oma sammaste ja tornidega meenutas pigem katedraali, kui vaksalit. Kõik oli valge ja korras- suu jäi lahti. Eesti puust ja betoonist provintsirongijaamad on sellega võrreldes kui välikäimla Estonia teatri kõrval. Rahvast oli ka metsikult, millega me ka juba harjunud olime. Ees seisis järgmine missioon: murda läbi rahvamurru bussijaamani ja lunastada sealt endale bussipiletid Anapasse. Tuli välja, et õhtusele bussile pileteid enam ei olnud, seega pidime minema päevase bussiga (jutt käib 9.augustist). Piletid olemas läksime linna avastama (mu kaks vesivilli hakkasid juba tunda andma). Ka kogu ülejäänud linn oli sama ilus kui rongijaam: palmid kasvasid siin seal, suured pargid ja ilusad hotellid. Rannad ilusad, kuid liivased, sinine meri ja palju inimesi. Seadsime sammud mere äärde, kus ei jaksanud kaua passida, sest linn tahtis avastamist. Minu ür!
itused kõndida muutusid järjest valulisemaks ja vastumeelsemaks. Selleks ajaks kui hakkasime tagasi vaksali poole minema oli üks vill lõhkenud ja üks juurde tekkinud. Valus oli, aga jõudsin jaama. Rong hilines 10-15 minti ja inimesed seisid perroonil oodates ja valmistudes istekoha pärast võitluseks. Taas eksisime kohavalikuga, sattusime ustest kaugele. Esimesena sai peale Tults. Pika võitluse käigus õnnestus kõigil peale minu istuma saada. Ma sain tagumiku puule umbes 30-40 mindi pärast. Sõit oli võrreldav hommikusega: rahvast palju. Ainuke erand oli see, et nüüd ei olnud enam vagunis nii palju õhku ja olemine muutus umbseks. Tagasisõidupilet läks maksma veel vähem (7 peale 100 rubl), kuna ka piletimüüja on inimene ja oma taskusse on ka natuke raha vaja. Rong peatus tihti ja laskis endast mööda teisi kiiremaid ronge. Rahvas hakkas väsima ja ärinaisel, kes rongis juua pakkus, äri õitses. Mu jalad samas aga muutusid järjes valulisemaks ja käimiskõlbmatumaks. Siis kukkus, kui õnnistust taevast, mu sülle info, et kui ma ühe peatuse võrra varem rongist väljun, ei pea ma nii palju jalgsi ööbimiskohta tatsama ja vähendan oma jalavaeva. Reisirühma ühisnõukogu kiitis info kasutamiskõlblikuks- mõeldud tehtud. Varsi hõikas tädi mikrofonist tundmatu peatuse nime ja lisas, et järgmine peatus on Lazarevskoje. Seega pidin siin väljuma. Ruttasin rongist maha ja ootasin, kuni see mäenuki taha kadus. Mõne minutiga taipasin, et otsus osutus valeks ja olin kottpimedas karupersses. Teadsin, et ühtegi rongi enam täna siin ei peatu ja hakkasin, algul mööda kraavi põhja, hiljem, kui kraav kadus mööda liipreid eemal paistvate tulede suunas lonkama. Pika peale ununesid haiged jalatallad ja adrenaliini toel suutsin päris arvestatavat tempot arendada. Ahastama pani vaid see, et ühelt poolt piiras mind meri oma piiritu horisondiga ja teiselt vertikaalne kaljusein. Aegajalt kiikasin selja taha, et ükski kiirrong mind ei üllataks. Kuna valitses pilkane pimedus ja nähtavus oli umbes 10 meetrit, siis suutsin katki astuda kaks pudelit ja k!riimustada ka oma kanda. Kõndides umbes viis minutit nägin all mererannas lõket ja otsustasin ohutuse huvides nendega mitte ühineda. Umbes 10 minuti pärast möödusin umbes poole meetri kauguselt põõsas passivast kilekottidega vanamehest, kes valmistus vist magama heitma. Ehmatasin päris korralikult, kuna ainus mida ma nägin olid tema valged kilekotid ja kaks silma. Üsna varsti nägin enda ees tuigerdavat meest (umbes 20-30 aastane), kes oli silmnähtavalt purjus. Otsustasin talle järgneda, kuna tundus, et vaatamata oma seisundile liikus ta pimedas antud maastikul üsna vilunult. Talle järgnedes sattusin kõndima umbes 4-5 meetri kõrgusele ühe 80 cm laiusele betoonist tammile, mis raudteed piiras. Varsti liitus mu "teejuhiga" veel keegi ja nüüd pidasin paremaks üle raudtee ronida ja mäkketõusu harjutada, et mitte nende huviorbiiti langeda. Taamal paistvad tuled olid vahepeal lähemale tulnud. Õnneks oli mägi minust paremal vahepeal laugemaks muutunud ja teoreetiliselt ületatav. Sa!
muti andis see märku sellest, et hakkan kodule lähemale jõudmaa. Kõndisin veel mõnda aega teisel pool raudteed edasi ja leidsin koha, kust inimesi oli varemgi üles roninud. Mägi oli nüüd juba üsna lauge, aga minu õnnetuseks kaetud metsa ja võsaga. Mööda teerada üles poole ukerdades kadus puude vahel viimanegi nähtavus ja läksin käte jalgadega puid kompides maantee häälte poole. Mõne aja pärast jõudsingi maanteeni ja nüüd teadsin enam vähem, kus olen. Hakkasin mööda teeserva linna poole lonkama. Valu jalgades oli üle läinud ühtlaseks tuimuseks. Peale 15-20 mindist kõnnakut jõudsin villadeni, kus käis suuremat sorti pidu. Otsisin kohta, kust saaks takso võtta (õnneks teadsin tänava nime kus peatusime). Taksosid aga ei olnud, kui välja arvata need, mis möödusid must 100 kilomeetrise tunnikiirusega.
Pinge alanes, kuna asustus muutus tihedamaks ja aimata oli teekonna lõppu. Seoses pingelangusega tuli räige suitsuisu, aga ainukesest poest, mis mu tee peale jäi, ei tahetud mulle suitsu müüa, kuna neil oli mingisugune inventuurilaadne asi käsil. Kõndinud veel mõnda aega (kasutan tihti sõna mõnda aega, sest seal pimedas tee ääres jalutades tundus aeg venivat, hiljem aga juhtunu peale mõeldes, tundus, et kõik juhtus loetud minutite vältel) silmasin eemalt oranži katusetulukesega autosid, mis seisid minust umbes 200 meetri kaugusel tee ääres. Seadsin sammud sinna poole, kui järsku keset tühjust astus pimedusest välja Käta. Seiklus oli leidnud kiire ja minu õnneks positiivse lõpu. Kaaslased, kes rongi peale jäid, et veel linnast korraks läbi astuda ja süüa osta, märkasid kohe, kui rong uksed sulges ja 100-200 meetrit edasi sõitis, et olin vales kohas rongist maha astunud. Stas ja Käta võtsid takso ja sööstsid mind otsima. Moskvitš, mis oli taksoks maskeerunud vuhises mööda mä!
gedevahelisi teid kiirusel, mida suudavad arendada ainult nii vilunud ja ajas karastunud rallimasinad. Stas (ralliäss ise), pidi kõrvalistmel kaardilugeja rolli täites vahepeal silmad kinni pigistma, et mitte taksojuhi eluohtlikele manöövritele tunnistajaks olla.
Enne magamaminekut tegin veel kohalikus vabaõhubaaris ühe õlle ja sain kätte oma ihaldusväärse suitsupaki. Nüüd jäi veel üle haavad üle lakkuda ja villid kokku lugeda. Tulemused: 4 vesivilli (neist 1 lõhkenud), 1 verevill ja väike haav kannas. Järeldus: homne päev horisontaalis. Õpetus: minge alati kergema vastupanu teed ja ärge usaldage usaldage jalatseid, mis on teid vähem kui 2 aastat teeninud.
10. AUGUST 13.42 ANAPA RAND
Viimasest sissekandest on juba mõnda aega möödas. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi huvitavat. Praegu peesitame Anapas tähtsuselt teises rannas. Šampusetehasesse ei jõudnud, aega jääks väheks. Päev on möödunud linnaga tutvudes. Eile, kui linna jõudsime toimus kõigepealt elukohaotsing. Teise katsega õnnestus: 200 rutsi per nupp. Seejärel sõitsime marsaga ööbimiskohta. Lubati voodit, vett ja peldikut. Oligi: väkidušš, mida tuli võtta pimedas ja auk, mis oli ka vaatamisväärsus omaette. Õhtu lõpuks väike õlle ja magama.
No eile elasime ikka tõelises kamorkas. Aknad lahti ei käinud, duššiks toru õeus (isegi mõnna muide) ja see peldik, selline sõnaotseses mõttes sitamaja oli vaatamisväärsus. Aga praegu peesitame jälle rannas. Ja ees ootab rongisõit, mida ma ausalt öeldes natuke kardan, sest seal saab olema pikka aega väga palav. Aga pole vast hullu, jääme ellu.
Sellist öömaja nagu eile juba naljalt ei leia. Punker + juurviljakasvatus + tohutud rippuvad kuivikukotid (umbes 10 kodulooma jaoks). Aga kõht oli küll hommikul tohutult tühi, sest eile läks kuidagi nii, et eriti nagu ei söönudki midagi. Lõpuks siis täna kell 12 ajal sai Stalovajas korralikult süüa, täidetud paprikat ja puha. Eile sain Lazarevskoje bussijaamas tädilt täiega sõimata, kui kella julgesin küsida. Venemaa „märk“ võiks olla: Russia – terrible service country. Nüüd ma saan aru, miks vanad inimesed räägivad, et Saksa okupatsioon oli „parem“, venelased on ülbed, jõhkrad, kasvatamatud, vähemalt peldikute ja teeninduse järgi vaadates. Tegelikult on vastupidiseid näiteid muidugi ka. Aa, üks asi veel – maitselagedus, seda peab lihtsalt ise nägema.
Sponsoreerisime Stasiga eile mingis mägikülas pissipatrulli-miilitsat 850 rublaga, kui vastu seina kusesime. Pastakas ei kirjuta.
10.08.2005 18:15 ANAPA RONGIJAAMAS
Jõudsime Anapa rongijaama. Pärast suurt pabistamist ja meeletut rapsimist oleme siin 2,5 tundi enne rongi. Pole viga, ütlevad kogenud reisihundid, tulebki varem kohale jõuda, ümbruskond üle vaada, viimased võileivad ära süüa ning rahulikuna rongi peale astuda. Eks me üritamegi – rahulikult, mõneti isegi apaatselt, istume ja joome 16-kraadist kirikuveini KATOR. Eilset päeva iseloomustaksin viie sõnaga: kuumus, kleepuvus, õhupuudus, närviline ükskõiksus ning lõpuks ka tülpimus. (Kui eriti tähelepanelikult lugeda seda loetelu, siis näeb seal 9 sõna, ent sisukaid on seal just 5). Anapa on kena, isiklikult mulle meeldib see linn väga. Kuigi jah, peldikus augud, igale poole maksta ning üldsegi mitte eriti sõbralik teenindus – seda kohtab siin riigis igalpool.
Aga üks hea teenindaja on siin riigis ka – PAKIHOIUTÄDI! Lausa naeratas täna hommikul meile ja puha. Ja üks teine hea neiu oli siin ka – marsas number 10 siiateel. Tõmbas oma pepu koomale ja pakkus istet, aga kuna meil oli parasjagu marsakamasutra käsil – pea katuseluugist väljas ja pepu küljeukseakna külge liibunud – siis istuda ei saanud, aga Stassu ja minu toidukotti hoidis kinni kui meie võimlesime. Aga jobusi inimesi on siin ka. Nt. Tädi Sonja Lazarevskojest – no nii järjekindel kui needus – läheb uksest välja ja sekundi pärast on aknast uuesti sees. Täpselt nagu see must kass, kes Mardi voodi alla puges kui Stassu teda harjavarrega välja püüdis ajada. Ühesõnaga jõle eit – pidevalt oli tal info nälg – millal me tuleme? (Hilja – ahah, ühesõnaga kell küme?), mitu meist veel dušši alla läheb, kas me vannitoa akna lahti jätsime, wc-kraani kinni keerasime (sest kraan peab olema kinni ja paak tühi pissivahelistel aegadel), kas me ikka akna paneme kinni, kas me kööki veel kasutame, mitu päevatekki meil on, millal me magama lähme jne jne. ÕUDUKAS! Ja üks jube kunksmoor oli eile veel me teel – tahtis oma kõigi mugavustega neljanda korruse kahetoalist korterit meile pähe määrida. LIIGA KAHTLANE, et ta nii kõvasti üritas...ja 1000 rupsi tahtis ja siis veel avastas, et tegelt peaks hoopis 2 päeva taksi võtma ja siis veel et ikka välismaalastelt peaks 35 rupsi registreerimstasu võtma ja üleüldse peaks talle bussipileteid näitama ja siis veel tuleb vait kui tuhk olla, kuna teisel korrusel elab miilitsaülem ja välismaalased on nõmedad ja kahtlased...ühesõnaga kisasin muti peale ja hirmutasin ta ära. Jäime kohast ilma ühesõnaga! Saime lotnu dušši ja kakimäega augu.
PIIMAPOOD. Tegelased Juno ja poeleedi. Keel: vene. Juno: „Andke palun üks keefir.“ Poeleedi: „Kas väike või suur?“ Juno: „A kas teil väikest on?“ Poeleedi: „Ei ole!“
Anapa rannajoonel on pikk promenaad. Ja kõik veidi eksklusiivsem kui mujal rannikul. Tundub, et see linn on veidi suurem ja kui üldse saab nii öelda, siis veidi „läänelikum“. Marsuuttaksod valitsevad ühistransporti ja kalja konkurents on nii suur, et vaadist saab pool liitrit kaheksa rublaga. Magamiskohas oli mina vist umbes perepoja endises toas – ilus portree poisist riiulis ja uhke lühter laes. Ja ma siis öösel nägin, et keegi ikka tuli lahtisest uksest meie magamissektsiooni sisse ja eks ma siis talt küsisin: kes on? Hommikul teised naersid, et loomulikult seal kedagi polnud ja et ma olen ikka vahvalt valvekoer. Aga minu valvekoer on Muki ja tema peab ka reisi hästi vastu.
12.08.2005 10:47 RONGIS
Seisame keset ei-tea-mida, ent õhutemperatuuri järgi otsustades võiks oletada, et asume juba põhjale lähedal. Tekkis idee loetleda kõiki neid pirukaid, mida Venemaal söönud oleme: MUNA-SIBULA; KAPSA; ÕUNA: TŠEBUREK LIHAGA; TŠEBUREK JUUSTUGA; BELJAŠ LIHAGA, PONTŠIK KONDENTSPIIMAGA; VIINERIGA; APRIKOOSIGA; PUUVILJAPIRUKAS; ALÕTŠA, ŠAURMA; KUIVATATUD PLOOMIGA, KOHUPIIMAGA; KARTULI-; KAPSA-ASSORTIIGA; RIISIPIRUKAS; MOOSIGA; LIHAPIRUKAS Selline pisike loetelu – avarustele vastavalt lai valik.
12.08.2005 13.59 RONGIS
Rongisõidu ilmaga meil nüüd tagasitulles küll vedas. Eile oli päev läbi pilves ja öösel oli koguni nii külm, et vagunisaatja Maksim Möku jagas villaseid tekke soovijaile, kelle hulgas olin ka mina ja õieti tegin, muidu oleks vahepeal tõesti väga külm olnud. Öösel oli vahepeal nii, et rong sõitis kuidagi teiste rongide vahel ja teistest mööda, nii et tekkis selline mõnus hääl, mis meenutas mingit ulmelist alternatiivmuusikat kuskilt filmist. Ma veel pooleldi unesegasena mõtlesin, et see võiks kaume kesta. Ja siis ma nägine veel mingit maailmalõpu ja loomade peo – noa laeva unenägu. Segane lugu. Tagasisõidu vagun on väheke kobedam kui see, millega tulime. Ja loomulikult ei paista rongi WC enam peale kahte Venemaal veedetud nädalat sugugi hirmuäratav koht. 40 tundi on sõidetud, 6 on veel jäänud.
Inimesed teevad kuumast veest kartulipüreed ja makarone ja muud putru. Mida lõunast kaugemale, seda vähemaks jääb peatustes puuvilju müüvaid tädikesi. Nüüd pole neid peaaegu üldse märgata. Kõik meie seltskonnast loevad vahelduva eduga, mina vist kõige aeglasemalt, olen „Idioodiga“ jõudnud teise osa algusesse. Pole minu arust just Dostojevski paremaid romaane. Aga surm jälitab meid ka selle romaani tegelaste jutustustes.
...lugu mehest, kes abiellus oma tädiga, kes oli ühtlasi tema nõbu, nii et nende poeg osutus omaenda vanaisaks??? See ei ole võimalik! Isegi mitte raamatus „100 aastat üksildust“. Ma kontrollisin kõik liinid läbi, see ei ole nii.
12.08.2005 21:35 VITEBSKI VAKSAL
Äsja hakkas elektrirong sõitma ööbimiskohta. Hmm, tahaksin praegu süüa McDonaldsi kurikuulsat BigMac einet, Coca ilma jääta, lisaks sellele BigTosty burger ning pisike Milkshake. Lihtne, lausa vulgaarne, ent nii kuum...
Nii: Pihlaka kirsikooki ja oma kodukohvimasina kohvi piimaga ja suhkruga.
Nii: valge vein, riis juurviljadega, valge kala maitsestatud sibula, sidruni ja kalamaitseainega, tomatisalat sibula, pipra, soolaga, kurgisalat tilliga, magustoit: vaarika-muretaigna plaadikook.
Nii, kõik teen ise: kurgi-tomati hapukoore salat. Vooliumisse lõhe, sinna vahele sidrunit, tilli ja võid. Teise fooliumisse kartulit. Kõik ahju. Kaste segatakse kokku majoneesist, hapukoorest, hapukurgist ja väga teravast piprast. Magustoiduks toorjuustukook ja igale poole valget veini ojadena. Alati teie, Peakokk Juno.
Nüüd on asi niikaugel, et kirjutatakse juba toite, et kõhtu täis saada. Mikk sooviks järgmist: praetud, maitsestatud ja tükeldatud broilerifilee pannile ja praadida mõõdukalt pehmeks. Seejärel keeta riis ja lisada pannile. Kõige lõpuks lisada Onu Benci magus-hapu kaste juurviljadega. Veel veidi pannil ja valmis. Sinna kõrvale tomati, kurgi hapukoore ja majoneesi kaste. Magustoiduks vahukoore ja kohupiima segu maasikatega. Jook: Piim!
Kas rabarberi-kaera jogurt või kohupiimakreem kakaoga koos marjadega ja juua piparmünditeed ja meepurk peaks kõrval olema.
Mina tahan kukeseene kastet värskete kartulitega ja piima kõrvale. Head kakaod võiks ka limbata.
13.08 21.05 BALTISKI VAKSAL
Et mitte lõpetada negatiivsete nootidega, aga siiski lõpetada, et siin me nüüd siis istume ja veidi rohkem kui tunnikese pärast hakkame kodu poole veerema.Üliõpilaste öömaja äärelinnas, mille leidsime pärast vihmaseid otsinguid eile õhtul, osutus meeldivaks. Üliõpilased suveks koju sõitnud, meie nende tubades koos Riki Martini ja Pamela Andersoniga. Popid plakatid seintel noh. Ainult sooja vett soovitati meil oodata esmaspäevani. Niikaua ei malda, siis on juba kodu-podu käsil. Ainult Muki oli öö läbi üleval, valvas, et kass tüdrukute tuppa ei tuleks. Üliõpilaste ööbimine on loomulikult ju nii, et poisid ja tüdrukud eraldi. Ma komistasin veel hommikul uimase peaga kassi kausi otsa koridoris. Teised naersid. Tänane hommikupoolik, pärast elektrirongisõitu möödus Ermitaažis kunsti nautides. Päris tore oli ja pingutus väsitas ära. Pärast veel Peterburi nostalgia, toredad Vinni Puhhi detski mir poed ja sai lunastatud 5nizza uus plaat. Kodu mu kodu. Homme hommikul.
Sõime korralikult pannkooke. Venemaal on nii palju igasuguseid kaubatappijaid ja pakkujaid, et Eesti tundub algul ilmselt kuidagi imelik. Ermitaažis on tegelikult kunsti tohutult vägivaldselt koheldud, peaaegu ühelgi taiesel ei ole hingamisruumi. Sain endale kaks uut lemmikut: Antoine Boucher ja Francois Wayatt (nimi on võib-olla kuidagi teisiti kirjutatud). Nüüd siis jälle Baltiski vaksalis, meie ees on lilledest moodustatud suurelt „60 aastat võidust“. Kohati tundub, et 60 a tagasi jäi Venemaal aeg seisma. Või siis et aeg on edasi läinud, aga meelevaldselt püütakse uskuda, et ei ole. Küsimus suurele ringile: „Kui palju Lenini kujusid on Venemaal?“ Võib küll ette kujutada, et riik, kus reedel öeldakse, et soe vesi tuleb esmaspäeval, on kusagil olemas, aga et meie naaberriik...Tegelikult oli väga super reis, sai ekstreemsustest, päikesest, puuviljadest, merest ja rongidest isu täis ahmida.
2-nädalast puhkust Venemaal võib võtta kokku paari kena & paljuütleva lausega:
* tahan tagasi siia metsikute, ent siiraste inimeste sekka
* tahan taas kogeda halba, ent odavat teenindust
* meeletult tahan maitsta antisanitaarseid, ent ÜLIMAITSVAID toite
* ühesõnaga: Venemaa, mõ skoro vernemsja. No teate tovariiši! Bõl otsen prijatno!
Kultuur. Suur kultuur: Gaguin ja Matisse olid vinged. Timmisime Miku ja Tultsiga pargis õlut, vennastusime Kaasani pargis kohalike hipi-kitarristidega, tegime paar lonksu Za-za´d ja nüüd istume õnnelikuna bussis. Venemaa (Kaukaasia) hoidke alt, ma tulen veel tagasi! MÕMM
Täna oli läbinisti kultuurne päev, eile oli läbinisti reformikas öö ja muu ühikaasi. Aga reisi osas, absoluutselt olen rahulolev, kuigi väsinud. Tahaks koju, kuigi nats pabistan, et ei saa üle piiri, sest pass on totaalselt katki ja pildi peal tundub totaalselt teine inimene olevat. Aga reisima peab ja uusi asju nägema peab ja noh, nagu sageli reisi lõpus lubatakse – tagasi tulema peab.
Nii off we go fabulas. St. Peterburg selja taha, paar klõpsu tša-tšat ka tee jaoks persse ja 150ga Tallinna poole. Lõbus reis oli. Sai kultuuri, ekstreemi, õnne ja pinget tunda. Kui vaja soovitan.
