kunst pole elu

Sten on algatanud arutelu, teinud ettepaneku: riigiametnik, ära lenda äriklassis!

Valmistan hetkel ette lavastust NO81 “Startup”. Aadressil Niine 11 on proovid olnud kaks päeva. Iga päev midagi muutub. Need on toredad päevad, kuid mitte üdini ainult positiivsed. Eks iga idee on väärt nõnda palju, kui palju jõudu sa sellesse paned.

Mõte on teha midagi, mis aitaks maailma paremaks muuta. Kasvõi ideeliselt.

Pileteid on veel saada.

Käisin eile maal, ilm oli nii hea, et vaata et kisu kõht paljaks. Kaevasin maad, vedasin puuoksi ja transportisin puulehti. Tahaks rohkem maal olla. Just ka kevadeti, sest siis on vaja kõige rohkem tegelt teha. Koristada ja korrastada.

Selles ummikus on seisnud paljud. Sel teemal olen ka varem kirjutanud. Eile twitteris olnud arutelu:

seikatsu Reminder: cab from airport to city at 5pm is always a bad idea.

martkase @seikatsu Jah, Tallinnas võiks küll lennujaam käia tramm.

jaanus @seikatsu @martkase lennujaama tramm.. tahaks jah. oli plaan, et tuleb mingi maa-alune? transport on linna visiitkaart. Tallinna oma sukib.

seikatsu @jaanus @martkase Tallinnas jätan enamasti oma auto lennujaama, külalisena oleks teine lugu. Tänases ummikus istusin Brüsselis.

Kasemets @seikatsu @jaanus @martkase Hommikul võttis metrooga Heatrow'sse jõudmine vähem aega kui Tallinnas taksoga Lennujaamast Kalamajja. TRAMMI!

ma olen pikalt mõelnud, et keda see ... mulle meenutab, et keda, et nagu meenutab kedagi, nüüd saan aru, et seda ... kursavenda, seda .... Täpselt sama tüüp. Tunnetuslikult. Elufilosoofid, kes ei saa kunagi midagi valmis. Ma ei tea, kas see on kurb või naljakas, kas on üldse õige niimoodi inimesi lahata. Aga see pakub mulle huvi, see lahkamine.

Pole mõtet kiruda, näpuga näidata, ideed kritiseerida, nüüd on juba aeg sealmaal, et tuleb ära teha, ükskõik, mis välja tuleb. Igal asjal on kaks poolt ehk "idee" ja "teostus" ning hetkel on käsil juba "teostus" ning projekti "idee" kallale tagasipöördumine on mõttetu.

Info aktsioonist on siin tinyurl.com/minutwitter

Võta üks paber ja kirjuta kaheksa päeva jooksul üles kõik mõttekatke, mis sul tekivad seoses selle meie eluga ning käi need mõtted välja 1. mai kell 00.00

Hakka iseennast briifima juba täna. Kirjuta üles mõtteid meie elust, ideid, leiutisi. Piiranguid ei ole. Valmista end ette niipalju kui tuleb. Koosta list. Hoia ja täienda listi arvutis või paberil kaheksa päeva.

Mis veel võiks igaüks eraldi teha, et koos oleks mida arutada lühivormis?

Surnuaiad


Muusika leidmine


Pildista peatust


Söögikohad, kus maksad oma suva järgi


Arvustusvõistlused


elus Vana Toomas vanalinnas


Rongidesse ajalehed


Igale sotsiaalkeskkonnale sobilik Eesti, mitte vastupidi


kuidas hoida ja meelitada inimesi Eestisse – mida on meil sellist, mida mujal ei ole? Suhtumine.

Täiendan seda listi veidi iga päeva ning formuleerin eelmisi ideid konkreetsemaks ja siis 1. mai esimestel minutitel käin välja.

Tim lõpetab spordiinstrumendil oma trenni. Astub Mariuse juurde, kes vaatab netis pornot.

Tim: Hakkame peale. Hakkame tegutsema.

Marius: Muidugi. Vaata kui ajuvaba.

Tim: Toida mind. Mul on hirm.

Marius: Leiutame hirmu äravõtja. Leiutame midagi uut ja meeletut.

Tim: Sul id-kaart on?

Marius: Muidugi on, id-kaardi osatähtsus tõuseb iga päevaga.

Marius võtab id-kaardi välja. Võib-olla mängivad nendega hetke.

Tim: Mul on 20 000 tonni, sul 20 000 tonni on?

Marius: Kui vaja, siis on.

Tim: Firma tegemiseks on vaja 40 000, Internetis võtab see viisteist minutit.

Tim mägib sõrmede vahel netikaabliga.

Marius: Päriselt? Uskumatu. Veerand tundi.

Tim: Teeme oma firma. Oüüüüüüü,. Siin ei toimu midagi.

Marius: Kes teevad oma firma?

Tim osutab endale ja Mariusele. Lähevad änksi täis.

Marius: Meie sinuga või?

Tim: Mina ja sina.

Tim: Meie kahekesi.

Marius: Noored omavahel. Uus mõtlemine. Uued suunad.

Tim: Teeme kohe ära. Räägime ära ja teeme ära. Hakkame ettevõtjateks.

Marius: Hakkame oma asja ajama. Võtame kõik kliendid üle.

Tim: Millised kliendid?

Marius: Teeme sellise filma, millest kõik räägivad, sest see teeb huvitavaid asju.

Süvenevad arvutisse ja Internetti. Panevad porno kinni.

Marius: See peab olema saladus. Tss-tss.

Tim: Hästi salajane.

Marius: Natuke aega tuleb panna mitmel rindel korraga.

Tim: Teeme ära.

Marius: Olgu, teeme ära.

Marius ja Tim hakkavad sisenema e-äriregistrisse.

Marius: E-äriregistri ettevõtjaportaal. Sisene id-kaardiga.

Tim: Sisene juba. Juba noh.

Marius topib oma id-kaardi lugejasse. Klõpsivad vajalikke linkide.

Marius: Kirjutage PIN kood üks.

Tim: Mis PIN?

Marius: Parool

Tim: Mis? Mis parool? Firma tegemise parool?

Marius: PIN kood üks.

Tim tõmbub kössi.

Marius: Solvusid või?

Tim: Jah.

Marius: Miks?

Tim: Mul ei ole PIN kood ühte. Ma ei tea, kus mul see paber on. Paroolikultuur. Kõigil on firmad.

Marius: Meil on firma peaaegu valmis, rahu. Tsss. Puhkame, siis teeme edasi.

Ehk äkki saaks kümme tundi enne algust kuidagi asja emotsionaalselt käima tõmmata, tegin just sellise twitteri sõnumi, kus on ka kirjaviga sisse lipsanud:

äkki peaks 1.mai ca kell 00.00 - 02.00 tegema twitteris minueesti nonstop käivita mõttetalgu? idee arendamisel, levitage #minutwitter

Ehk mis oleks, kui hakkaks 140 tähemärgi kaudu ideid pilduma (lõppu näiteks eristav #minutwitter) ning teiste ideid edasi arendama lühikeste repliikidega. Ei tea, kuhu siuke asi võiks välja viia...

"Tere, kas teil bussitalonge ka müügil on?"

"Ei, siin lähedal ei ole müüda kuskil bussitalonge."

"Aga miks see nii on?"

"Ma ei tea, võib ju osta bussist, natuke kallim on, aga noh..."

See Järve Statoili teenindaja oli tegelikult lahke poiss, oli näha, et talt tegelt küsitakse bussitalonge seitse korda päevas. Ja nii küsisin mina täna hommikul.

Igal aastal on põhimõtteliselt sama jama, kui ma viin auto Info-Autosse rehvivahetusse. Tahan bussiga linna sõita, Järve on hull bussisõlm (5,18, 36 jne). Bussid lähevad sealt mitmesse suunda laiali ja jooksevad teistpidi kokku. Aga mitte kuskilt pole seal võimalik osta bussitalongi. See on ajuvaba.

Miks tehakse Tallinnas kõikvõimalik, et oleks ebakasutajasõbralik kasutada ühistransporti?

Ma saan aru, et putkakultuur on tabu ja kahtlane asi, aga mitte ei ütleks ära, kui Järve keskuse lähedal oleks üks ööpäev läbi lahti putka, kust saab osta hamburgerit, šokolaadi ja bussitalonge.

Mis te arvate, kes on fotograafid? Kas fotograafid on need kunstnikud, kelle töid näidatakse galeriides või need, kelle häid pilte sa jälgid iga päev netis? Google Reader'is või muul viisil. Ma ei mõtle siin, sõpru, tuttavaid, vaid neid, keda sa päriselt ei tunnegi, aga kes fotografeerida nii hästi, et hoiad nende tegemisel silma peal.

Et ühesõnaga, kas näitus või tuntus netis ja siis näitus? Ütlen ausalt, et mu arust on tänapäeval võimalik ainult teine variant.

Loomulikult on selline vastandamine banaalne ja lihtsustatud intriig, aga olen jälle viimasel paari päeval sattunud pealt kuulama kuidas inimesed tõdevad, et "kunsti" tase on ikka alla käinud, ikka kõvasti alla käinud...

Asi on minu arust hoppis teises asjas.

Kõik me eksisteerime mugavustsoonis, kuigi me ei taha seda tunnistada.

See, et teatrietendus algab 8.15 hommikul on ilmselgelt liiga vara. Aga see on selleks, et inimesed väljuksid oma mugavustsoonist - nii näitlejad, teatri tehnline personal kui ka publik.

Iga tund, mis magad enne 12-st öösel on üliväärtuslik uni ning iga tund, mis tegutsed varahommikul on produktiivne töötund.

Teatrit võib teha teatrihoones või väljaspool teatrit. "Startup" on väljaspool teatrit - Niine 11, millest ilmus täna selline artikkel ja selline vastus artiklile.

Indus tegi esmaspäeva õhtul mu sünnipäeval fotod järgmiste pealkirjadega:

Ca 10 telefonikõnet, 21 telefoni sõnumit, 2 skype videokõnet, 2 isiklikku e-maili, 4 avalikku twittersõnumit ja 2 direct messagesit, 2 gmaili vestlusakna õnnitlust, 8 facebooki walli õnnitlust ning 2  privaatsõnumit, 60 orkuti scrappi, 1 blogikommentaar.

Täna on mul sünnipäev ja täna on esimene proov. Sellest tuleb üks sündmusterohke ja põnev päev. Hea on juua kohvi ja avada kingitusi ning dušši all läbi mõelda tiheda päeva tihe programm ja käigud.

Just algas lavastuse "Startup" piletite müük Piletimaailm.com lehel. Milline päev.

Teha kahte asja hästi. Ei ole enam ammu nii, et teed ühte asja hästi ja teine on sul hobi. Mõlemaid pead hästi tegema. Veel uhkem muidugi, kui sul on neid hästi tehtavaid asju rohkem kui kaks ja siis kui sa paned kuidagi moodi miskti viisi kokku need asjad, siis sa päriselt hästi teed, siis sünnib uus väärtus.

mida see publik lõugab nii kõvasti, laulmist ei kuule

Jalutasin täna Balti Jaama turul ja mõtlesin, et ega jah, minule ei ole pensionit vaja, sest olenemata kõigest, minu elu läheb edasi, aga pensionit on vaja nendele inimestele, kel pole juurdepääsu ja oskusi hoida tempot, hoida raud kuumana.

Ikka mõeldakse (vaadatakse tagasi) kaaslastele, kellega koos käisid lavakoolis. Nüüd on juhtunud nii, et kahe kuu jooksul esietendub neli lavastust, kus lavastajateks on 23. lennu poisid.

Loomulikult jah mulle väga meeldis see film, sest sellist elujaatust pole ma enne kunstiteoses näinud ning selline ülerahvalik (pigem ülemailmne) emotsioon, mis on tekitatud ühest väikesest asjast, on niivõrd vajalik (tänapäeva) maailmale.

see on nagu lihtsalt nii armas ja nii vägev ja nii üle võlli, et hakkan kasvõi kohe veidi rämpstoitu sööma.

Viitan Pärteli mõtetele:

Mis mulle aga südamesse läks oli Kuldmunade Galal disaini žürii esimehe Dan Mikkini pöördumine. Nimelt ütles Dan, et interneti ja multimeedia kategooriates oli vähe häid töid ja et tegijad peaksid aktiivsemalt sellest konkursist osa võtma. Ilmselt pole Dan eriti kursis milline on Kuldmunade maine veebitegijate hulgas ja mida ERAL järjepidevalt teeb (või tegemata jätab), et seda mainet all hoida.

Eelmisel aastal, kui disainiauhindade väljajagamise võttis vahelduseks enda kanda organisatsioon ADC Estonia ja välja jagati kandilisi mune, hakkas jää justkui liikuma. Interneti ja multimeedia kategooriaid hindas eraldi “interactive” žürii, kuhu kuulusid uue meediaga igapäevaselt tegelevate organisatsioonide esindajad, nii praktikud kui ka teoreetikud. Žüriil oli rahvusvaheline mõõde ja väliskülalisest esimees, kelle hinnang oli aus ja halastamatu, aga vähemalt selge ja motiveeritud.

Tänaste Kuldmunade auhinnalisi kohti jagas kodumaine žürii (oma valdkondades väga head, austatud ja tunnustatud spetsialistid), kelle hulgas polnud kahjuks ühtegi veebifirma esindajat ja vaid üks isik, kes lähemalt kodulehtede loomisega kokku on puutunud. Kogu austuse juures tänavuste žüriiliikmete vastu väidan ma, et tõsised veebitegijad ei võta sellise žürii hinnanguid kuigi tõsiselt ja veel vähem motiveerib see konkursil osalema. Kui finaaliväärilisi töid on žürii arvates kolm-neli ja munade väärilisi veel vähem, siis kas on võimalik, et tegijateni pole jõudnud see, mida auväärt žürii täpsemalt hindab ning milliste kriteeriumite järgi kodulehed ja multimeedia tööd pingeritta seab? Sellesuunaline teavitustöö oleks abiks ja aitaks ehk osalejate hulka tuua neid uusi tegijaid, kes ERAList ja Kuldmunadest suurt midagi ei tea, aga kes oma klientidele interneti ja multimeedia valdkonnas puhast kulda valmis vormivad.

Vastamata küsimusi jäi veel - ERAL oli teinud sel aastal Reklaami jaotuse alla kategooria Digitaalne reklaam, mille töödeks pidid juhendi järgi olema bannerid, mobiili reklaam, screensaverid ja kalendrid, aga kus ruulisid tarbijamängud ja digitaalsed jõulukaardid. Kes oskaks seletada mis on selle kategooria ja multimeedia nimelise kategooria vahe?

Dan palus kõigil kohalviibijatel oma veebitegijatest sõpradele edasi öelda, et nad osaleks aktiivsemalt Kuldmunade konkursil. Ma teeksin seda hea meelega kui näeksin, et ERAL arvestaks tõsisemalt uue meedia kategooriatega, süveneks sellesse, mida internetis tänapäeval tehakse, vaataks üle võimalikud uued kategooriad ja komplekteeriks seda teemat hindama selles valdkonnas kogenud ja kompetentse žürii. Vastasel juhul marginaliseeruvad need kategooriad veelgi enam ja uut meediat saab hindama mõni teine konkurss mõnes teises formaadis. Olen Daniga selles suhtes täiesti nõus, et häid töid, mis sellel aastal Kuldmuna finaali ei jõudnud ja mis siiski tehtud ja nähtud sai, oli Eestiski siiki päris palju.

Seda võib võtta kui dramaturgiat või kui storyline'i, huvitav kas juba tehakse ka dokumentaalfilme sel teemal. Et kuidas vanad ja suured tahavad vägisi hoida oma võimu.

slideshow allikas seikatsu twitter

Lugesin just järjekordse poliitiku järjekordsest blogist järjekordset kriitikat Ansipi ja tema "pensionisamba" sõnakõlksu vastu. Ma tean, ka, et Ansip teeb kõike valesti ja kuidas peaks otsuste tegemisse kaasama spetsialiste ja rahvast paremini teavitama jne jne jne.

martkase kus teil tekivad ideed? vetsus? teatris või kontserdil istudes? metsas?

jaanus @martkase trennis, voodis enne magamajäämist, metroos

aurike @martkase dushi all. enne magama jäämist. siis kui ei ole mitte kuhugi üles kirjutada. :)

seikatsu @martkase minul tekivad suheldes ja peegeldades tihti paremad kui päris üksi

jaanus @martkase @seikatsu väga õige, mul on ka nii, kui on esimene ideepoeg, tuleb teda mitu ringi läbi teiste inimeste jooksutada, et asja saaksVeljo: tekivad jah nimetatud kohtades
Liisa: mul tekivad igal pool, kus kogu ajupotentsiaal rakkes pole.. välja arvatud vetsus!

Draamateatri uus lavastus "Mängud tagahoovis ehk Because" on tõsises võtmes tehtud professionaalne teatritükk. Harva kohtab teatris sellist kompaktset erialatundmist. Aga mul oli üle tunni aja kohutavalt igav ja viimased 20 minutit oli täitsa okei.

Mõni päev tagasi küsisin, et kuidas ma siis saan endale lehele Google Reader'i jagatud postitused ehk need, mis on teiste poolt toodetud hea materjal. Ükskõik kas siis ajakirjanike või blogijate poolt toodetud hea materjal, ükskõik, millisel teemal.

Elanud eestlased Internetti:

Kui oleks üks viisakas portaal, kuhu saaks jäädvustada meie reaalsest elust kadunud inimesed ning need, kes on elanud enne meid.

Huvitavad ei ole ainult elus inimesed. Huvitavad on ka inimesed, keda enam pole ja kellest pole Internetis mitte ühtegi jälge.

Wikipedia on koht, kuhu jõuavad ainult need, kes said millegi erilisega hakkama. Aga ma arvan, et tegelikult paljud lihtsad inimesed ja nende lood on ka äärmiselt huvitavad ning tore oleks uurida, leida seoseid kuidas inimesed on üksteisega seotud.

See peaks olema ilusa disainiga ning lihtsalt vaadatav leht ning kindlakäeliselt modereeritud. Leht peaks välja nägema kindla profiiliga inimese kohta – et mitu pilti (5?) ning mitte liiga pikk elulugu lugemiseks põhilehel. Loomulikult on võimalikud igasugused lisalehed jne. Lehe struktuur, ülesehitus ning disain jäägu proffidele.

Praegusel hetkel on osad eestlast sugupuud kirjasõna ja faktidena netis olemas, aga need on rohkem sugupuu struktuuri spetsiifilised ja suhteliselt mannetud vaadata.

Huvitavamad on just inimesed ja nende lood, mitte sugupuud kui üksused.

Loomulikult võiks ju kõik inimesed kirjutada oma sugulased ülesse Wikipediasse, kuid Wikipedia ei ole siiski mõeldud inimeste jäädvustamiseks.

Koolis saaks seda portaali kasutada, kui õpilastel tuleb oma sugupuud uurida ning ma arvan, et tegelikult võib sellest kujuneda trend a la “Kirjuta enda juured üles!” vms.

See, mis Internetis on kirjas, sinna ka jääb. Ligipääsetav arhiiv kõikidele inimestele kõikidest inimestest.

Elanud inimeste netti jäädvustamine saab olema üks järgmisi suuri kuumi valdkondi, mis hakkab maailmas laineid lööma.

Ajaloo saab kõige subjektiivsemalt ja samas kõige tõetruumalt just salvestada ja säilitada läbi elanud inimeste individuaalsete lugude. Unustagem suured üldistused ja tõlgendused.

Arvan, et netis eestlaste “säilitamine” aitab säilitada rahvuslikku pärandit.

Ühistranspordi populariseerimiseks võiks luua portaali, kus kõik bussi-, rongi-, trammi-, trolliajad oleksid koos ning nii, kui klõpsad mõnele peatusele, siis avaneb ka foto peatusest, et milline see peatus välja näeb, samuti kõrval sobivas mõõtkavas kaart, et kus see peatus asub.

Autovaba portaalis on viited graafikute lehtedele, aga kõik need viidatud graafikud võiksid olla kokku võetud ühes portaalis.

Peatuse foto väljumis- või saabumisaja kõrval on sellepärast vajalik, et siis tead visuaalselt vaadata, et kus siis pead võõras kohas maha minema või võõras kohas peale tulema. Et milline see koht välja näeb.

Kui on mõlemas sõidusuunas peatus, siis loomulikult peaks õiges sõidusuunas avaneb see foto, et milline näeb peatus välja sellel teepoolel.

Peatuste pildistamisest ja piltide lisamisest võib teha algatuse, kus saab igaüks kaasa lüüa. A la “pildistame üles kõik Eesti peatused” vms.

Economist.com kirjutab tänasest päevast. Tundub, et suurlinnas protestimisest on saanud eelkõige meediaaktsioon:

There seem to be 20 journalists for every protester. They mill around with enormous cameras, frowning critically into the sun, scouting for shots that are not entirely populated by other journalists (no easy task).

Policemen are also filming the protesters, recording any potential trouble-makers from the side of the road and from a helicopter circling above. But calm still prevails. Someone is carrying a sign saying “None are more hopelessly enslaved than those who falsely believe they are free”. It is a high-class of protester who quotes Goethe.

The more people we talk to and the more graffiti (in chalk—nothing too permanent) we read, the more grievances pile up. The world leaders are here to discuss the financial crisis, but this lot wants to talk about climate change, poverty, nuclear power, and Palestine as well.

Having captured all this, we decide it is time to head home, and here our troubles begin. Every road that leads away from the Bank of England is blocked by thick lines of police officers, letting no one in or out. When we ask why, their responses—from “maybe someone’s been hurt. Or maybe someone’s been silly” to “you’re not allowed to go through because we’ve taken control of the streets today”—are uniformly unsatisfactory.

Still trying to find any possible exit, we come across a man dressed like a banker trying not to dress like a banker (City workers were advised to “dress down” during the protests). He wears khaki trousers, a lilac sweatshirt and a baseball cap: he appears ready for a weekend on a yacht. He is evasive when asked what he does for a living but is thrilled to discover that we work for The Economist.

We seem to have found the one person on the streets today who whole-heartedly supports capitalism. He decides that we are his ticket out. He tells us that if we will let him to pretend to be our cameraman, and wave our press passes at the police, maybe the three of us can slip away. It seems cruel to ditch him so we agree to give it go. Alas, the police remain dogged, and there is no escape. Then, out of the blue, we get a phone call from a photographer friend to tell us that they have opened Queen Victoria Street. We make a run for it (all three of us) and manage to escape.

martkase mina ei saa aru kuidas osad inimesed usuvad sellesse, et nõudepesuvedelikuga (fairy jms) saab ka käsi pesta

eelairam @martkase miks ei saa?

martkase @eelairam ma ei tea, mulle küll ei meeldiks seepi nühkida tassi sisse, iga asi omaks otstarbeks, muidu ju võikski olla ainult üks vahend

veiko @martkase @eelairam Kui juba kodunduseks läks, nõudepesuvahend on minu meelest ideaalne rasvaste ja õliste käte vastu. Muidu seebi poolt!

eelairam @veiko @martkase noh, küsimus polegi, kas nõudepesuvahendiga tuleb kogu aeg käsi pesta, aga põhimõtteliselt ju SAAB. inimeste veidrad usud!

Eemeez @veiko @martkase Miskise mootoriõli vastu on Fairy päris hea jah ...

aabram @veiko @martkase @eelairam Nahaarstid ei soovita. Nahk on õrn organ. No kui just tõesti käed väga õlised on...

Kuidas mulle ühtepidi väga meeldib, et maailm muutub päevadega. Et tegelikult ei saa üldse enam kindel olla selles, et mis saab. Adekvaatset tõde “mis on viie aasta pärast” on järjest vähem. Ja ausalt öelds on päris naljakas kuulata mingeid arenguprogramme mingi asja kohta, et mis toimub nt aasta 2012 või 2014.

Mulle meeldib, kui lõhutakse hetkega võim ja arusaamad, mis on hoidnud inimesi enda võimu all pikalt. Mulle meeldib, kui autoriteedid langevad. Ja mulle meeldib, kui vaikselt imbub avatus kõigisse eluvaldkondadesse.

Kui tahad olla respekteeritud omal alal, siis lisaks professionaalsusele on vaja ka olla arvamusliider. Nii läilalt kui see ka ei kõlaks ja nii rumal kui poleks sõna “arvamusliider”. Ja nii rumal, kui ka poleks väljend “avatus”.

Ma ei mõtle avatust ajakirjandusele. Pean silmas palju rohkemat. Ma mõtlen sisemist kontseptsiooni, et kuidas sa end maailmaga jagad.

Pole mõtet sõdida, sest sõda ei olegi. On ainult muutused, mis on inimese võimust ja oskustest suuremad.

Tänase päeva hetk, olen arvutis ja elan emotsionaalselt kaasa kuidas telekast mängib "Unistuste printsess" ja T. selle peale naerab ja mina ei saa midagi aru, et mis asi see on ja samal hetkel sünnib säuts:Järgmine telehooaeg uus tõsieluseriaal "Unistuste twitterdaja"

Täna on naljapäev. Aga ega siis nalja ei ole, sest täna on kavandite vastuvõtt. Ma ei tea, mis see täpselt tähendab ja milliseks see kujuneb. Põhimõtteliselt peab vastama küsimustele, et "miks, mida, kuidas, mismoodi" ning nähtavasti järgneb küsimustele minu segane parareening, peale mida pean omaks võtma, et kõik jääb hetkel veel veidi segaseks. Loodame siiski positiivsust.