kunst pole elu

Käisin hommikul kiire sutsu koolis rattaga, Tahtsin saad lavakoolist psühholoogiaõpikut, mida loomulikult hetkel saada polnud. Esmaspäevane baka eksam lõi eile pähe. Ma pole just eriti hea valikuvastuste mees. Täitsa hirm tuli nahka. Varem oleks pidanud õppima hakkama. Praegu nüüd siis vedelevad konspektid toapõrandal koos ühe natuke ajast ja arust inglise keelse õpikuga.

Ja siis ma sõitsin koju tagasi oma rattaga ja otsustasin, et sõidan natuke teist teed pidi kui muidu. Ja siis sealt ühe ja üheksa ja nelja trolliliide ristumise kohast kristiine poole oli ummik ja vilkuritega autod ja uudistavad inimesed. Umbes seal, kust saab Bikersite pubi ja Kultuuritehasesse vist. Lähemal vaatamisel oli näha põlenud mootorratast ja veel lähemal vaatamisel presentkatte alt kinnastatud inimkätt. Kui ma väike poiss olin, siis käisin TTÜ staadionil jalkatrennis ja kord oli seal lähedal üks auto õhku lennanud ja seal oli üks peata inimene. Jube. Isegi päris vastik. Ja kurb ka. Kahju ja tühi tunne on näha hukkunud inimest.

Ma sõidan oma jalgrattaga hästi ettevaatlikult ja proovin ette mõelda kust mismoodi võib kuskilt auto tulla. Sina ka eks.

Bernard Shaw "Pygmalion". Ei saa neid lauseid jagamata jätta.

Mis see meie elu muud ongi kui rida inspireeritud rumalusi? Raskus on selles, et neid leida.

Saladus ei seisa selles, kas meil on hea käitumine või halb käitumine või mingi erisorti käitumine, vaid selles, et meil oleks ühtmoodi käitumine kõigi inimhingede suhtes, ühesõnaga – et me käituksime nii nagu oleksime me taevas, kus ei ole kolmanda klassi vaguneid ja kus kõik hinged on võrdsed.

Siis oleks ka maailm loomata jäänud, kui looja oleks kartnud kellelegi tüli teha. Luua elu tähendabki tüli teha.

Kui te ei oska hinnata seda, mis teil on, siis otsige seda, mida te hindate.

Pärnus oli hommiku poole soe. Päike paistis ja ma polnud üldse mitte ainuke varbavaheplätudega inimene linna peal. Aga õhtu poole kiskus vihmaks ja rajuks ja kui Margus Pärnu jõudis, siis me ostsime talle diktofoni ja ronisime mingi torni otsa õlut jooma ja veekeskuses käisime nagu kohal, aga sisse ei läinud, sest ei viitsinud. Ja siis sõitsime bussiga tagasi.

Endla teater on tore ja tore on tõesti ta kohviku teise korruse terrass. Ooper Deemon on naljakas, aga samas kui nagu päris etendus on, siis võib ka veel lisaks päris vägev olla. Mulle ei meeldi, et vanad soomlased on meie suve linna kõige suuremad külalised. Üks mängis õhtuses puhvetis miniakordioni. Ta ei osanud mängida. Teised plaksutasid. Ja oi kuidas ma armusin ära. Ühe inimese hotellituppa. Hotelliseepi ei varastanud ära.

Hommikul on tore mere ääres jalutada. Ja korraga tundus mulle, et vaatan ja armastan tõesti päikest, aga kui ma päris šokolaadiks ei saa, siis ma ei sure ära.

Laupäeva päeval käisin Haral Epsü kevadkoolil. Päike paistis ja sai maha peetud üks korralik plätu viskamise võistlus. Hara rand(sadam) on ka äge ja turnimist väärt. Seal on sellised hästi suured kaid(muulid), mille külge kunagi oli kinnitatud palju pahasid laevu.

Siis ma laupäeva õhtupoolikul jalutasin Kuusalust Salmistusse. Üksi on ikka hea jalutada. Salmistus oli Roberti sünnipäev. Söödi looma moodi liha (mitte selles mõttes, et hästi palju liha söödi vaid ses mõttes, et algul söödi salat ära ja pärast käntsakaid näriti niisama käe vahelt ilma kommete ja piirideta), tehti veidi mussi ja jaurati. Öine(hilisõhtune) Salmistu rand oli imeilus. Ei saanud me aru, kas see kaugemal olev olend oli part, kajakas või luik. Aga me uskusime, et luik, sest ta oli tol hetkel piisavalt suur ja piisavalt ilus.

Pühapäeva hommikul käisin veel üksi rannas jalutamas. Ja siis mingid kajakad tahtsid mind rünnata, sest ma arvan, et nad arvasid, et ma olen kalamees. Lähedal oli paar paati. Ja nad tahtsid mult kala saada. Ma panin kampsuni pea peale, et mõtlesin, et kui kamikaze-kajakas tuleb, et siis ta kohe koljut ei purusta. Mul on hea villane kampsun. Rootsist H&M poest ostsin.

Eile sõitsin veel veidi rattaga. Ja tegin ära oma esimese pisikese kukkumise. Tänakive tuleb rattaga ületada ikkagi võimalikult risti. Täna õhtul, homme jälgin Pärnus Deemoni valmimist.

Tõesti tõesti mulle tohutult meeldivad pilved. Aga ma ei taha teid täna taevasse. Ma ei taha täna vaielda, võimelda, arutada, vinguda minu ja päikese vahelise sõpruse üle. Las me oleme kaks. Me kaks.

Aga ei tasu külmetada. Ära saab alati võtta. Seiklusrikas nädalavahetus tulekul. Õnne nendele, kes teevad paari tunni pärast mata lõpueksamit. Hästi tähelepanelikult eks. Mulle meeldib mu ratas. Sõitsin eile hilisõhtul Nõmmelt Martini juurest taga koju päris bravuurikalt. Õnne ja edu mu uue sõbrale. Et ta poleks asi, et ma oskas teda hoida.

Kuidas mulle meeldivad need madalad, paksud pilved. Ja kui nad veel kiiresti liiguvad, siis see on suursugune vaatepilt. Täna lõuna ajal ma lihtsalt vaatasin pikalt oma toa aknast välja. Ma ei tea kas see on nii, et mõne pilve sees tõesti on midagi peidus. Mõni signaal, mõte või siis lihtsalt väike ufo.

Eurovisioon käbi. Ma olen täna ilusti pool päeva üksi kodus olnud ja mitte midagi suurt asjalikku teinud. Sooja võileiva tegemise masinaga tegin kaks sooja võileiba. Ja nüüd sõin ühe pulga otsas jäätise ära. Ühtedel oli eurovisioonis lava peal vanaema, ja ühed astusid jalgadega plekki. Aga ega ometi mina ei ole nii madal, et kommenteeriks kirbutsirkust. Mina olen ju õige kunsti inimene.

Pilved on eurovisioonist tugevamad. Marko Reikop on inimene. Iroonia tore asi.

Ma tean, mis paljudel inimestel rõõmustab päeva. Sellepärast hakkavadki paljud lehti lappama tagant ette. Ma olen alati neisse suhtunud nii ja naa. Kunagi ma ostsin ja kogusin muidugi täiega neid Miki-Hiire koomikseid. Mulle meeldis Donald koos oma väikeste partidega, Miki oli minu arust siuke alati toimetulev pugejas.

Praegu loen ma vahel Erniet. Arnold on ikkagi üle prahi mees. Garfieldi lugudest ma nii aru ei saa nagu vist paljud. Akne on vahel tõesti nõme, aga vahel on nii nõme, et on isegi naljakas. Hagar on paksude heade inimeste prototüüp. Sellistes kriipsujuku lugudes ma eriti aru ei saa. Kunagi lõi laineid Pesakond.

Ma ise ei oska üldse midagi joonistada. Aga nagu te juba teate hakkan ma kunagi kunstnikuks. Ma teen sellise koomiksi, kus tegelastel pole vaja rääkida, nad väljendavad end liikumise ja tantsuga.

Kas ma võin sinuga kulli mängida? Võid küll, aga mina sinuga ei mängi. Mitte sellepärast, et ma armatseks oma kõrge enesehinnanguga, vaid lihtsalt ma ei saa sinna midagi parata, et kõik mis on minust väljaspool ei lähe mulle korda. Sina oled väljaspool ja ära üritagi.

Ja siis kui mingi aeg läheb mööda, siis ma tunnen, et olen valesti käitunud. Et äkki sa oled juba veidi seespool. Ja siis ma tulen ja küsin "Kas ma võin sinuga kulli mängida?"

Ja siis nutame ja siis naerame. Või hakkame kohe naerma.

Ja mingi aja möödudes kõik kordub täpselt samamoodi.

Tahtsin teile rääkida kuidas mul siis vahepeal läinud on.

Kiirelt. Huvitavalt. Emotsionaalselt. Ja ma ei tea midagi. Ja see on see hea ma ei tea. Galilei lõpetas ja mulle endale meeldis. Täna lähen nagu aus mees vaatama vanema kursuse tantsueksamit ja olen väike. Vahepeal tunnen häbi mõne oma lause üle ja vahepeal olen tõesti õnnelik vaikuse pärast.

Eile jõin veidi õlut ja viina. Aga ma ei ole enda peale pahane. Tänast päeva mina maha ei passi.

Kui tegutsed, siis see mis jõudu annab on tegutsemine. Kui loobud, siis loobud lõpuni. Ja siis käib mingi krõps ja kõik võib kuhugi suunda justkui iseenesest muutuda. Ja nii vähe on vaja, et krõps käiks. Ja kunagi ei tea mis kell ta millise sündmuse või kelle kogemata õhku lastud sõnana ta sind varitseb.

Mart Kase ostis täna endale Kasekese kommi. Mõni jäi homseks ka. Pätt.

Lõigud veel kirjutamata näidendist.

Onu: Miks ei võiks me uuesti alustada igav on tahaks midagi.
Arä: Ka ma tahaks midagi.
Lil: Paneme asja käima ja istutame puud tagasi ja kaotame asfaldi.
Mui: Mina ei julge. Ma kardan.
Ule: Mina tahan olla keegi teine kui jutuline! Mina tahan olla keegi teine kui matuseline. Ma tahan olla.
Pee: Teeme loosungid, katame näod kinni ja ei löö enam kunagi kartma millegi ees.
Lil: Ma armastan teid, ma armastan teid läbi kogu oma valude!
Tin: Kõht on tühi.
Nav: Ja külm on ka.
Ule: Võtame kõik kasutusele. Kõik, mis me leiame. Need, kes on nutikad peavad ellu jääma.
Onu: Miks peab kuhugi minema? Kedagi kaitsma? Kuhu te jooksete? Milleks tormate tundmatusse? Kuhugi ei saa niisama minna kui just järgi ei tulda.
Ule: Ma pole seda kunagi päris nii välja öelnud, aga praegu olen emotsionaalselt üles köetud ja ma tahan seda kuulutada või kui mitte kuulutada, siis lihtsalt öelda sulle kõrva sisse. Ma ei taha elada nii, ma olen mees, kes pole mehelik ja ma teen ainult endale eluga haiget. Aga ma tahan, et sa teaksid, sest nüüd on piir ja valu saavutatud. Ma jumaldan sind. Ma olen hull ja lähen edasi hulluks.
Lil: Ma jälestan sind! Sa tapad mu ära, aga tapa siis juba relvaga. Ma ei ole sündinud rumaluste jaoks. Miks oled sa.
Ule: Aga olgu mida ma sõiman ja kuulutan. Sa oled ilus, kõige kenama kehaga olend, kes on jäänud. Sa oled hea, kõige parema iseloomuga naine, kellest võib unistada. Sinu sääred on kullast ja silmad on armastust täis. Ma tahan sinuga elada perekonnas, eraldume ja saame õnnelikuks. Eraldume, jookseme ära.
Lil: Sa oled hea. Sa oled väga hea. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et su hingus on katkine ja tühi.
Pee: Mis juttu räägib tüdruk?
Ule: Ma armastan sind.
Lil: See pole võimalik.
Ule: Ma armastan sind.
Lil: Mul on hea meel sind näha.
Ule: Miks sa ei saa aru, mis on elus kõige tähtsam. Pole vaja tunda ennast katki, mõtle selgeks ja elame.
Pee: Võta riidest lahti ja pane end valmis.
Ule: Ma armastan sind. Ma armastan sind.
Lil: Pai kuhu sa lähed?
Pee: Mul on tegemist, päevad on lühikesed, kodud on tühjad.
Lil: Kas see polegi meie kodu, mis sa siin praegu minuga tegid.
Pee: Ma teen mis ma tahan ja minu kodu on mu keha.
Tin: Ma tahan ka sinuga koos naerda.
Ule: Ma teen sulle ise pai. Minu pai on jõuga. Ma võin unustada kõik halva, mis on olnud, ma ei tee sellest numbrit, ma ei hakka seda meelde tuletama, see ei näri mind. Ma armastan sind. Ma ei tuleta meelde. Katsu mind. Katsu mind käega kui ma teen sulle pai.
Mui: Nõuame süüa inimestele. Nõuame kõike ühesugust. Nõuame hommikuid ja päikest. Paneme kõik kirja, siis on hea selle alusel.
Arä: Me peaksime laulma. Võiksime õppida laule ja hoida käest kinni. Plakatid ja lipud kas on juba valmis. Aeg läheb miks meie veel seisame.

*

Lil: Kõige imelikum on see, et nende inimeste suhtes, kes sind lihtsalt tarbivad oled sa täiesti kaitsetu. Pärast valu üritad neist üle olla ja päikest vaadata ja siis nad hakkavad jälle torkima. Ja kui sa neile üritad öelda „Palun ärge tarbige mind“, siis nad hakkavad sulle oma ideaalsust tõestama...ja mingi aja möödudes käituvad jälle nii nagu on neil loomuses. Nad võivad üritada valetada nii endale kui sulle, kuid mitte kunagi ei suuda nad teeselda ausust ja siirust. Ja nad vaidlevad vastu oma oleku ja korduvalt igavate sõnadega, et loomulikult on neis kõik olemas. Nad seisavad käed puusas ja oskavad kõik naljaks pöörata. Ja nad ongi päriselt olemas oma enda egoistlikke reeglite järgi. Ja salaja nad võtavad sinust eeskuju millised nad tahaksid ise olla. Muidugi ei suuda nad seda kunagi. Tarbimine on elustiil. Tarbimine on mõnus. Tohutult värdjas elu. Palun maailm ole nii hea ja hoia mind sellistest inimestest eemal. Ma ise ei oska enda eest hoolitseda.

Kas mul on oma unistustes midagi ilusat mida võiks esile tuua ja mõtlematult rõõmsalt jagada. Ma ei tea. Aga huvitav kas mul on mõni teiste unistus ka. Mille ma olen salaja ära varastanud. Isegi nii salaja, et ise ka ei tea pätiteost midagi. Ikka on päris jube mõelda, et keegi kuskil kohas jäi minu tõttu oma mõnest unistusest ilma.

Aga mina ise. Kas ma olen lasknud endalt ka igasugu asju ära varastada. Vist päris palju. Aga see on võib-olla on see viga, et ma tekitan ka neid päris palju. Ja kui ops on läinud, siis suhteliselt hoolimatult tekitan mõne uue. Need on sellised väikesed otsad. Ja see on tegelikult hea kui mingid unistused kuhugi vedelema jäävad. Unistused on alati head ja tekitavad värsket õhku. Muidugi on osad suured unistused, mis on ainult konkreetselt kellegi omad ja nende õhk on salajane. Neid ma tunnen ainult enda omi.

Suve poole lööb värskeid õhupahvakaid ninna.

Kop kop kop pop pop pop!!!!
Mis sa teed seal? Mis sa tahad siit!
Ma tahan ära süüa sinu sööki ja pärast veel naeratada!!!
Misasja? Sa tahad naerda minu võileiva üle?
Ma ei taha naerda sinu võileiva üle. Ma tahan süüa sinu võileiba. Ma tahan naerda sinu üle.
Võta mu võileib ja naera palju tahad. Mina ei saa sinust aru.
Aitäh. Aga ära solvu.

Miks või miks mitte kohe ära süüa ostetud kondenspiim. Kõik ei peagi elus tulema kergelt ja mina ütlen, et sellest pole midagi halba kui see hea asi natuke aega külmkapis seisab ja sa aeg-ajalt mõtled ta peale. Ja siis lõpuks on temaga olemine hoopis lihtsalt rohkem kui lihtsalt paksu vedeliku luristamine.

Ma panin täna lipu koolimajale lehvima ja korjasin õhtul ära ka. Natuke varem kui oleks pidanud, sest tulin koju ära ja siis tädil oleks olnud pea võimatu niimoodi redeliga üles ronida. Kui bussiga koju sõidsin, siis vaatasin, et päris paljudel majadel (enam) lipud ei lehvinud. Lipud on kohustuslikud. Lipud on toredad, kui nad on asja eest.

Mäletan kuidas väikesena maal vaatasin kuidas vanaisa olulistel päevadel vetspanipaigast võttis lipu ja asetas maja küljes nurgapeal olevasse lipuvarda hoidjasse. Lipuvarras oli puust ise tehtud.