20091029

Google Wave ja mina

LISA: Ja olles päev läbi selle kõige üle mõelnud ja aeg-ajalt Google Wave'i näppinud, siis on selge, et tegelt on asjal perspektiivi, sest seal saab teha asjalikke asju. Twitter ja Facebook on ikka rohkem meelelahutus ja igamehe PR. Aga Wave tundub olema tõesti "koostöö" ja eelkõige "töö" tegemine. Aga see võtab veel aega.

Seniks, kuni Google Wave süsteemiga pole liitunud pea kõik mu igapäevased erinevaid kanaleid (Twitter, e-mail, Google Docs, Facebook) kasutavad tuttavad/sõbrad pole süsteemiga liitunud, jääb see vist paremini Internetis orienteeruva inimese mänguasjaks. Mänguasi muidugi tundub võimas, aga seda kasumlikult hallata ning sinna liita enda ja teiste netiteed, tundub hetkel ületamatult raske.

Aga võite ming lahkesti Wave'is lisada martkase@googlewave.com

20091027

MUPO klounid

Lavastuses "Startup" ühel hommikul improviseeritud tekst:
TIM
Teeks siuksed mehed nagu MUPO-klounid. Ütleme, et kui buss peetakse kinni ja ütleme, et see trahvi tegemine on nagunii traumaatiline kogemus, et seal iga bussi peal on ka üks naljamees, kes aitab seda leevendada, teeb väikese nalja, lõpptulemus võiks olla selline, et inimesed isegi tahavad trahvi saada.

Tänane uudis - mupol uus värske peaspetsialist Normann


MIM Project Tallinn 2011

Esimene pääsuke, mis Tallinn 2011 märgi alt mulle päriselt meeldib. MIM Project tundub olevat inimesi kaasav otsing leidmaks võimalikult vähe energiat kulutavat teatrivormi.
MIM Project is a grassroot movement to explore future of the theatre. MIM goes Sustainable 2-year project under courtesy of Tallinn 2011 to explore energy spending in theaters and introducing sustainable, simple lo-fi solutions to reduce energy waste.
Kenasti esitletud, kohe praeg inimesi kaasav, jääb Taavet Jansenile ja teistele ainult edu soovida

Esimene arutelu toimub 30. oktoobril Kanuti Gildis.

Koduleht, Twitter #mimproject, Facebook

Muidugi võiks vist kohe lahmida, et teatrit saab teha ka energiat absoluutselt mitte raisates, et värskeks õhus päevavalguse käes ja elektriseadmeid mitte kasutades. Aga see pole asja eesmärk vist, sest igapäevaselt raisatakse teatrites tohutult energiat kasvõi näiteks valguse-, video- ja heliseadmete kasutamisel.

Energiat ju meil üle pole ja tundub, et paremaid akusid ei looda veel niipea, seega tasub ka kunstnikel oma mätta otsast säästmisele mõelda.

20091026

intelligentne huumor ehk Solarise Hitler

Kuigi see on ma-ei-tea-mitmes Hitleri punkristseeni jäljendus ka meie keeles ja ei saa ilma pissi-kaka naljata, siis siiski on tegemist äärmiselt elu- või netiteadliku ja mitmekihilise huumoriga. Kreisiraadio ei saavutanud sellist sotsiaalset ja päevakajalist huumorilööki mitte kunagi. Ma ei tea, kes on selle teinud, aga mulle meeldib. Kui videot ei näe, siis vaata siit.

20091025

sügis maal

Käisin maal. T. ja M. olid ka. Karpkalu veel tiiki ei saanud, sest Tartu lähedalt Carpio Riina Kalda kalamajandis saime kommentaari, et "Mida te siit praegu otsite, meil töö käib", kuigi olime ette helistanud jne. Aga eks kevadel ja mujalt. Maal oli tiik ilusti vett täis ja kogred lõid lutsu ja üldse oli maal kena, rohi oli kadunud ja värve oli meeletult palju. Kütsime ahju ja istusime ümber laua ja rääkisime maailma asjadest. Maal on sügisel hea. Ja osad puudele jäänud õunad olid meeletult suureks kasvanud. Meeletult.

Margus kirjutab.

Teiste promootorite promootimine

Alustan jälle.

Netis on kaks asja, mis loovad teistele inimestele lisaväärtust. Esimene on uue sisu loomine ja teine on teiste poolt loodud sisu toimetamine ning välja valimine. Just soovitamise põhimõttel on loodud Google Readeri Shared Items funktsioon, mis mulle väga meeldib. Väga paljud inimesed loevad väga paljusid ajaveebe, netilehti, osad postitused on paremad, teised on halvemad. Et head postitused paistaksid välja ja jõuaksid inimesteni, just sel põhimõttel lõin Facebooki Eesti Shared Items'i grupi.

Mitte, et hakkaksin Eesti meediat selili kukutama, aga mulle meeldib teiste valikut lugeda. Kuid Eesti meedia vajab ka kukutamist ja reformi. Kasvõi shared itemsi jõudu.

Et netis oldud aeg oleks tihe ja väärtuslik.

20091022

Minu Püha Tõnu kiusamine ja kino Sõprus

Käisin kinos. Mul on hea meel, et nägin seda filmi Sõpruses. Kaduvas kinos, mida ei asenda ükski Artis ega Cinamon. Sõprus on olnud alati kino, vähemalt niikaua kui mina olen elanud ja Tallinnas ja kahju, et see aeg saab otsa.

Kartmata seda, et inimesed, kes on selle filmiga seotud või näitlevad selles filmis loevad, mida kirjutan, ütlen ikka poole sõnaga, mis filmist arvan. (Lihtsalt olen jõudnud viimasel ajal seisukohale, et igal inimesel pole õigust igast asjast kõvasti arvata.)

Paljud ütlesid mulle (või olen lugenud), et see film on raske, et seda peaks vaatama puhanud peaga. Oli tänasest päevast äärmiselt väsinud ja see film ei osutunud üldse raskeks. Rahulikult vaatasin ja jõin õlut ja kohati film puudutas ja kohati oli näitlejate mäng nii halb, et ilus kaader ka seda ei päästnud. Mind ei huvita lugu ei kinos ega teatris, seega mingit räiget seoste otsingut mu peas ka ei toimunud ja ei tunne ma äärmiselt sügavalt Dantet.

Mida rohkem selliseid filme Eestis tehakse seda parem ja mind ei huvita, et enamus inimesi ei käi neid filme vaatamas ja enamus inimestele on ju suhteliselt savi ka, et kas Hollywoodi, Kaheksa ja kasiino majas on ka kino.

Mulle lihtsalt meeldib inimeste tükeldamine. Mitte nagu päriselt. Aga kuskil keegi kedagi tükeldab raudselt ja kuskil on raudselt pintsaklipslaste klubi, kus piinatakse noori tüdrukuid.

Peaks olema uhke, et meil on selline film, mis tekitab tundeid ja mis võtab endale kõrgemad eesmärgid, isegi kui päris ei õnnestu.

Jaanus Adamson blogis - olen nõus sellega, et jättis kaugeks, aga ega ma lähedust ei otsinudki, ma otsisin pilti ja hetki ja sain need kätte.
Donald Tomberg ajalehes "Sirp" - kui palju seoseid võib leida kui ainult tahta.

20091020

Plug me in

Ja siin on mul lemmik lõigud ja laused Nicholas Carri'i raamatust "The Big Switch". Ja ma usun, et maailm muutub niivõrd kiiresti, et seda pole võimalik raamidesse tõlgendada, kuid toimuvaid protsesse on võimalik mõista ja analüüsida.
In the years ahead, more and more of the information-processing tasks that we rely on, at home and at work, will be handled by big data centers located out on the Internet. The nature and economics of computing will change as dramatically as the nature and economics of mechanical power changed in the early years of the last century. The consequences for society - for the way we live, work, learn, communicate, entertain ourselves, and even think - promise to be equally profound. If the electric dynamo was the machine that fashioned twentieth-century society - that made us who we are - the information dynamo is the machine taht will fashion the new society of the twenty-first century.

Human consequences are determined not simply by advances in science and engineering but also, and more decisively, by the influence of technology on the costs of producing and consuming goods and services.

Over the next few years, power costs could easily overtake hardware costs, possibly by a large margin.

What the fiber-optic Internet does for computing is exactly what the alternating-current network did for electricity: it makes the location of the equipment unimportant to the user.

We may find, twenty or so years from now, that the personal computer has become a museum piece, a reminder of a curious time when all of us were forced to be amateur computer technicians.

The time of Gates and the other great software programmers who wrote the code of the PC age has come to an end. The future of computing belongs to the new utilitarians.

Electricity made possible the radio, the telephone, motion pictures, the microphone, the amplifier, the loudspeaker, the trolley, and the spectacular lighting displays in theaters and along the Great White Way(of the urban main street). Less obvious but no less important, electricity made available artificial daylight, precise delivery of heat and ventilation, the escalator, and the elevator. Americans used it to create new urban environments: the skyscraper, the department store, the amusement park...The sober conservation of energy no longer seemed necessary in a world where the power supply seemed unlimited.

We shape our tools
and thereafter they shape us.

In the YouTube economy, everyone is free to play, but only a few reap the rewards.

The shift from scarcity to abundance in media means that, when it comes to deciding what to read, watch, and listen to, we have far more choices than our parents or grandparents did. We're able ton indulge our personal tastes as never before, to design and wrap ourselves in our own private cultures. "Once the most popular fare defined our culture, " explains Chris Anderson. "Now a million niches define our culture."

More choices don't necessarily mean better choices. Many cultural good remain expensive to create or require the painstaking work of talented professionals, and it's worth considering how the changing economics of media will affect them. Will these goods be able to find a large enough paying audience to underwrite their excistence, or will they end up being crowded out of the marketplace by the proliferation of free, easily accessible products?

While the politicans struggle with the baggage of history, a new generation is emerging from the digital landscape free of many of the old prejudices. Digital technology can be a natural force drawing people into greater world harmony.

Not only will the Internet tend to divide people with different views, in other words, it will also tend to magnify the differences. As Brynjolfsson and Van Alstyne suggest, this could in the long run pose a threat to the spirit of compromise and the practice of consensus-building that are at the heart of democratic goverment. "Internet users can seek out interactions with like-minded individuals who have similar values and thus become less likely to trust important decisions to people whose values differ from their own," they conclude. Although they stress that it's too early to know exactly how all of these forces will play out, they warn that "balkanization and the loss of shared experiences and values may be harmful to the structure of democratic societies."

We're still a long way from knowing where our clicks will lead us. But it's clear that two of the hopes most dear to the Internet optimists - that the Web will create a more bountiful culture and that it will promote greater harmony and understanding - should be treated with skepticism. Cultural impoverishment and social fragmentation seem equally likely outcomes.

As the Venezuelan scholar Carlota Perez has shown, goverments tend to be very slow to respond to technological revolutions. Even as entrepreneurs ahd financiers, not to mention criminals and other bad actors, rush to exploit commercial and political disruptions, politicians, judges, and bureaucrats remain locked in the past, pursuing old policies and relying on outdated legal and regulatory schemes. The interia magnifies the social and economic regulatory schemes. The inertia magnifies the social and economic uncertainty and upheaval. In the worst cases, it lasts for decades, exacting, as Perez puts it, "a very high cost in human suffering."

"There is this naive idea that the Internet changes everything. But it doesn't change everything. It doesn't change the laws of France.".

Google and its competitors are not imposing personalization on us against our will. They're just responding to our desires.

"Artificial intelligence is the next step in evolution. It could provide a means of remedying man's mental shortcomings, of fixing the "bugs left over history, back from when we were animals."

"I'm ready, plug me in."

At that point, we'll be able to interact directly with computers by merely thinking.

In the real world, most of the time," Dyson explains, "finding an answer is easier than defining the question. It's easier to draw something that looks like a cat, for instance, than to discribe what, exactly, makes something look like a cat. A child scribbles indiscriminately, and eventually something appears that resembles a cat. A solution finds the problem, not the other way around.
What makes us so smart is that our minds are contantly providing answers without knowing the question. They're making sense rather than performing calculations.

In 2015 many people, when divorced from the Machine, won't feel like themselves - as if they'd had a lobotomy.

The number of people who remember life before the arrival of Edison's bulb has dwindled to just a few, and when they go they'll take with them all remaining memory of that earlier, pre-electric world. The same will happen, sometime toward the end of this century, with the memory of the world that existed before the computer and the Internet became commonplace. We'll be the ones who bear it away.

20091019

Kas peaks Tallinnast end välja kirjutama?

Mul on Valgamaal maakoht, kus tunnen end kindlasti kodusemalt kui Tallinnas. Aga kus viibin maksimum 30 päeva aastas. Tallinnas olen ca 10 kuud aastast, ca 1 kuu aastast olen reisil.

Facebookis levib algatus "tallinn aitab? aitab tallinnast!". Võiksin end maale sisse kirjutada ja lihtsalt olla Tallinna linna klient. Aga mina ei tea, kas ikka nii oleks päris õige tegutsemisviis, sest mulle meeldib ka lause "Elades Tallinnas, tuleb siiski mõjutada, mitte põgeneda."

20091016

Kui sõltuv oled sa oma telefonist?

Mõni aeg tagasi lugesin Nicholas Carr'i raamatut "The Big Switch". Sellest raamatust kirjutan pikemalt kunagi teinekord, põhimõtteliselt võrdleb raamat elektri leiutamist ja levikut ning Interneti leiutamist ja levikut. Lisaks kõigile muudele muutustele maailmas toob raamat ennekõike välja energiaküsimuse, millele osutab ka Sten Tamkivi oma hiljutises intervjuus.

Aga praegu ühest psühholoogilisest ja tegevuslikust muutusest igapäevaelus.

Raamat viitab ühele The Wall Street Journali artiklile aastast 2006:
"The Wall Street Journal in a 2006 feature titled "BlackBerry Orphans", told the story of a typical BlackBerry-addicted executive whose young children demanded that she not check her email while at home with them in the evening. "To get around their dictates," reported the paper, "the mother hides the gadget in the bathroom, where she makes frequent trips before, during and after dinner." The woman sheepishly told the Journal that her children "think I have a small bladder."
Ühesõnaga lapsi on hakanud häirima, et nende vanemad on kleebitud oma telefonide külge, ükskõik kas siis kodus või muusikakooli lõpuaktusel. Ükskõik siis kas iPhone, BlackBerry või Nokia 900.

Mul endal veel ei ole kahjuks uhket telefoni ja mul ei ole kahjuks veel lapsi, aga olen küllaltki sõltuv oma mustast MacBookist, kui see on käeulatuses. Samas esineb üsna tihti olukordi, kus mul pole arvutit kaasas ja siis on mul ükskõik. Aga kui mul oleks hea telefon taskus, ma ei oleks üldsegi kindel, et see poleks mul kogu aeg näpus ja pilk ekraanil.

Kui sõltuv sa oma telefonist oled? Või kui sõltuvad on Sinu lapsed Sinu telefonist? Või hoopiski, kui sõltuv oled Sina oma laste telefonist?

Kui teil on sel teemal huvitavaid lugusid, siis palun jutustage.

20091015

104 415 e-hääletajat ja Welcome to Estonia

Kõigepealt tuleb alustada tänudega. Aitäh kõigile, kes aitasid 100 000 ja rohkem e-hääletajat kokku saada. Mitte, et kampaania #idee2009 oleks väga laiaulatuslik olnud, aga oma aura ja paljude inimeste individuaalne panus e-hääletamist propageerides kindlasti lõpptulemust mõjutas. Ja ausalt öeldes peab tänama ka Eesti nii online meediat kui telemeediat, kes edastasid viimase nädala neutraalsel toonil palju uudislõike võimalusest e-hääletada. Sellistel uudistel ja inimeste aktiivsusel on kumulatiivne mõju. Igatahes on iga inimene, kes tõi juurde mõne uue e-hääletaja ära teeninud vägeva "aitähhhhhi".

Kõigepealt tähendab nii suur hulk e-hääletajaid loodetavasti üleüldist valimisaktiivsust, ekspert väidab, et isegi 58% valijates võib pühapäeva õhtuks oma valiku teha. See on suur number, kuid veidi olen skeptiline, palju oleneb sellest, mis ilm pühapäeval on.

Kuid ma arvan, et eestlased lõid endale üheskoos kõva riigipromo alge. Progressi jõud on vääramatu ja kiruge me e-riiki kui tahate, kuid see siiski on meie eripära, et me massiliselt e-hääletame ja ajame pea kõiki oma rahaasju/arveid vms netis.

Andku andeks mulle mu otsekohesus, aga see praegune "Heade üllatuste maa" on riigibrändina laialivalguv ning udune. Enam-vähem sama ülesehitusega juttu on võimalik sisuliselt rääkida iga künka ja maatüki kohta maailmas. See ei loo eripära.

Ma ei taha öelda, et Eesti peaks olema ainult e-Eesti, kuid see on konkreetne asi, mille pealt on võimalik jõuda meie küngaste ja maa väärtuse tõstmisele. Alustada tuleb tugevast sõnumist, mitte mullist.

Ja nii palun aga levitage sõnumit, mis eile Twitteris läks teele:

We have over 100 000 e-voters. Welcome to Estonia. Positively transforming.

Ja Jaanus pakkus välja täpsema, kuid pikema variandi:

We have over 100 000 e-voters, ~10% of everybody who can vote. Welcome to Estonia. Positively transforming.

Üsna selge on ju ka see, et pole mõtet riigibrändi/sõnumi levikuks peksta miljoneid reklaami- ja turundusagentuuridele. "Gurudele" antava raha võiks ära jaotada 104 415-ne inimese vahel, kes võtavad kohustuseks isiklikult nii sotsiaalmeedias kui füüsilises elus Eestist ja oma tegudest rääkida.

Postimehe tänane juhtkiri.

20091013

Milliseid statistikaid sa jälgid?

Tegelikult see jälgimine, et kas tuleb 100 000 e-hääletajat kokku - pidev klõpsimine www.valimised.ee lehel, on paras lollus. Aga mul on viimasel ajal tunne, et järjest rohkem on meie ümber statistikat ja nii tundub see klõpsimine päris ehe elu ekvivalent.

Mina jälgin ikka seda, et palju inimesi mind loeb või mind jälgib. Huvitab lihtsalt. Statistika huvitab.

Exceli tabel vist ei ole mitte mingit pidi loominguline, kuid eks sa pead excelile ise loomingulisuseks mõtlema ja lõpuks täitma tabelit kui funktsiooni, aga südames nägema numbrite taga lugusid ja emotsioone.

Ausalt öeldes, ma ei tunne excelit eriti, praegu Google Docsis koostan ühte dokumenti. Tuletan meelde keskkooli arvutiõpetuse tunnis õpitut.

20091012

Valimisjaoskonna pressiteade

Eile käisid sõbrad mul külas, laual oli head, paremat. Võimalus oli privaatselt vetsus anda oma e-hääl. Pärast seda, kui kõik olid hääletanud ning ühiselt lubati, et häält enam keegi ei muuda, tegime üksteisele teatavaks ka oma eelistused. Siin on toodud üldistatud lõpptulemused, meil kõigil oli pea erinev Tallinna piirkond või vallavalitsus, kuhu hääl läks.

1) IRL Isamaa ja Res Publica Liit 37,5%

2) Reformierakond 25%

3) Sotsiaaldemokraadid 18,75%

4) Kohalikud valimisliidud 12%

5) Rohelised 6,25%

Oli vahva õhtu. Veidi pläkutamise poliitikast, et kas valimised võiksid olla Eestis kohustuslikud nagu Belgias, et ka mittevalimine peaks olema/saaks olla teadlik valik.

Pärast vaatasime veel Superstaari saadet, kõigil oli hea meel, et tüdrukutest Valga esindaja edasi sai.

Sellele lingile klõpsates jõuda Markko piltide juurde, sealhulgas on fotole jäädvustatud ka valimisboks.

Olge marudad.

20091011

kuidas sulle meeldib Soome laevas olla

Kunagi oli laevaga Tallinnast Helsingisse sõitmine suur asi, nüüd on laevaga Tallinnast Helsingisse ja tagasi sõitmine nagu "kunagise suure asja nostalgia". Võib-olla sellepärast, et mitte midagi pole muutunud. Laevad on umbes-täpselt samasugused nagu 20 aastat tagasi ja tegevus laevas on umbes-täpselt samasugune nagu 20 aastat tagasi. Ega kõik ei peagi muutuma. Või kõike pole otstarbekas muuta. Või tegelt võiks ikka muuta küll? Või laevas saabki olla enamus klientuurile ainult napsu, nalja, mänguautomaate ja karaoket?

Käisin eile Helsingis futsali mängimas, olin viis tundi laevas. Tax free poes kolasin ka. Laevaga pole loomulikult nii tüütu sõita kui bussi või lennukiga.

20091009

miks peab valima

See postitus on tellitud postitus ühe mu sõbra poolt, kes eile Skype vahendusel peetud tekstivestluses palus mu kirjutada miks on valida oluline. Ükskõik siis, kas www.valimised.ee lehel või siis füüsilise kohalolekuga valimisjaoskonnas.

Osad inimesed ütlevad, et valida pole oluline või et poliitika jätab neid täiesti ükskõikseks.
Teised jälle ütlevad, et nad ei tea, keda valida.

Tekib küsimus, et mis on oluline ja mis ei jäta ükskõikseks.
Tundub nagu elu oleks hulpimine igaüks oma mulli sees.
Otsustusvõimet ja initsiatiivikust esineb järjest vähem.

Ja kui sa ei ole nõus kahe eelmise lausega, siis mine valima. Näita, et sul on otsustusvõimet ja sul pole kõik päris ükskõik. Et sa mõtled natuke rohkem ja natuke kaugemale.

Ja küsi oma tuttavatelt, et kas nad valivad ja kui nad ütlevad, et neil on ükskõik, siis uuri miks on neil ükskõik.

Valimine on hoolimine.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised toimuvad 18. oktoobril 2009. aastal.
8. oktoobrist kuni 14. oktoobrini veebilehel www.valimised.ee võimalik hääletada Interneti teel. E-hääletamine algab 8. oktoobril kell 9.00 ja lõpeb 14. oktoobril kell 20.00.

20091008

100 000 e-hääletajat prognoos peale avapäeva

Kuigi enne Twitteris kuulutasin, et olen suhteliselt optimistlik, et 100 000 e-hääletajat tuleb seekord raudselt ära, siis üritasin siin koostada graafikut, et kuidas see päevade lõikes välja näeb. 09.09.2009 kell 00.00 on e-hääletanuid www.valimised.ee andmetel 18 906 ja siit siis hääletanute arv edasi.

Ütleme nii, et nii-nii-nii optimistlik enam eriti ei ole. Sõltub palju sellest, et mida toob homne päev, kas avapäeva rekord võimendub e-hääletajateks ka järgmistel päevadel?

Loodame parimat ja teeme ise kõik selleks, et see nii oleks. Paku oma tempot, et 100 000 tuleks kokku, minu tempo näeks välja nii:

Aeg - lisanduvate e-häälte arv alates eelmisest kellaajast - e-hääletajaid kokku
Neljapäev, 08.10 kell 8.00 - 0 - 0
Reede, 09.10 kell 00.00 - 18 988 - 18 988
Laupäev, 10.10 kell 00.00 - 16 0120 - 35 000
Pühapäev, 11.10 kell 00.00 - 12 000 - 47 000
Esmaspäev, 12.10 kell 00.00 - 13 000 - 60 000
Teisipäev, 13.10 kell 00.00 - 15 000 - 75 000
Kolmapäev, 14.10 kell 20.00 - 25 000 - 100 000

#idee2009 - 100 000 e-hääletajat

20091007

Tallinn-Väike

Tallinn pole mingi suurlinn. Tallinnas pole ühtegi tänavat, kus jalutades saaksid sa ennast tunda päris-päris tähtsusetuna. Tallinnas pole niipalju (kultuuri)ahvatlusi, kuhu minnes sa tunneksid väga sügavat hirmu, et sulle nagunii ei meeldi.

Aga Peterburi juba veidi on. Tänaval jalutades millegi pärast tunnen, et siin on õhus väga palju suhteid, millest ma kuidagi aru ei saaks. Linn on maailmu täis. Miks keerab see mees ülbelt oma mersuga vöötrada ületavate jalakäijatele vahele? Nähtavasti sellepärast, et tagaistmel last süles hoidvale naisterahvale muljet avaldada. Aga kes on see naine ja mis suhe on neil selle mehega? Kas see karguga kerjus, kes istub keset silda suurel papitükil, on ise selle papitüki keset silda vedanud?

20091006

Peterburi hotell Moskva

Suurlinna hüvede maitsmiseks annab paremat asukohta hotellile välja mõelda, kui on Peterburi hotellil “Moskva” - peatänava Nevski alguses, hotelli all on metroojaam ja ostukeskus, muuhulgas mitmekesisega valikuga 24h Prisma. Lisaks McDonald's. Aknast paistab suur jõgi ja autoteed, kus autode mass täna hommikul juba ca kell 6 andis märku, et suurlinn on ärganud. Muidugi pole ma ka mitte kunagi söönud hommikust sellises üüratus restoranisaalis. Hotellis ööbib inimesi seinast seina. Tooni annavad noored poksimehed, kel dressidel näiteks kiri “Ukraine”. Tulemas on vist ming suurem võistlus.

20091005

Valimine kui tegu

Kuigi e-hääletamise alguseni on jäänud vaid loetud päevad, pole mul hetkel mingit kindlust, et kelle poolt peaksin hääletama. Tundub, et kogu poliitika ja poliitikute funktsioon on mandunud - räägitakse asjadest, mis on elementaarsed või asjadest, mis on nagunii kättesaamatud. Soojad toad ja aukudeta sõiduteed on elementaarsed ühiskondlikud asjad, nendega minu häält ei võida. Samuti ei võida mu häält "armastusega". Ma ei armsta lambist ja umbmääraselt. Ühesõnaga, ma ei tea veel kelle poolt mu hääl läheb. Ainuke, mida ma tean on see, et e-hääletan lehel www.valimised.ee ja veel nii, et kutsun sõbrad ka külla e-hääletama.

Et kui jõuangi nüüd otsusele, et kelle poolt, siis ikkagi jätab see poliitiline eelistus mind tegelikult suhteliselt ükskõikseks.

Need KOV 2009 valimised on mu jaoks eelkõige tegu. E-hääletan koos teistega.
#idee2009 - 100 00 inimest e-hääletama

Selline oli mu eile saadetud kiri:
Armsad sõbrad,
kutsun teid külla, et teha koos poliitikat. Anname elektrooniliselt oma hääle kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.

Kaasa võtta: ID-kaart ja kaardi PIN koodid.
Loomulikult võib igaüks eelnevalt ka kodus ära hääletada ja kohapeale lihtsalt targutama tulla.

Tegevus: Hääletamine toimub kohe, siis kui saabud. Nähtavasti pannakse hääletusboks ülesse (arvuti + id-kaardilugeja) mu wc/vannituppa, et igaüks saaks privaatselt asja ära teha.

Aeg: 11. oktoobril, pühapäeva õhtul, kell 18.00 - 22.00

Koht: Minu kodu

Riietus: Pidulik - meestel võiks ikka pintsak seljas olla ja naistel pükskostüüm või korralik seelik, samuti tahaksin näha meelalt mukitud huuli.

Söök: Kindlasti pakutakse heeringat ja keedukartult. Magustoiduks on loodetavasti ka midagi isetehtud. Palun poe valmistoite mitte kaasa võtta. Aga võib pruukostiks valmistada ise kodus midagi, samas ei pea. Võib tulla ka lihtsalt kaks kätt ja id-kaart/paroolid taskus.

Palun anna teada, kas Sa tuled ja kas võtad kellegi kaasa. Intelligentsed kaaslased on lubatud.

Korda üle oma poliitika lemmikteemad ja mõtle, mis oleks su elu, kui sa töötaksid Brüsselis euroametnikuna. Või valitseksid oma linnaosa. Mille eest Sa üldse võitleksid?

Mart

20091004

Tagadi restauraatorite päeva vanavara laat

Käisin Kurtnas laadal. Soppa oli kõvasti, õige jalanõu oleks olnud kummikud. Kaubeldi põhiliselt vanade motojuppide ja vana sõjavarustusega. Veidi mööblit ja serviise. Midagi ei ostnud, lihtsalt vaatasin. Vaatasin inimesi, kes elavad teistsuguses maailmas kui mina. Üks motikajuppe müüv mees rääkis teisele mehele kõva häälega: "Ma tulin see aasta meelega üksi. Eelmine kord oli paarimees kaasas, siis ma jõudsin ringi käies kiiremini kulutada kui tema müüa."

Päris kallid tundusid vanade motokate jupid. Ja ütlemata palju inimesi oli sel laadal.

20091003

töötus ja kultuur

Mulle kohe nii meeldib see kuidas Triin vastas Facebookis Teater NO99 grupis küsimusele "Mismoodi tarbivad kultuuri töötud inimesed, keda Sa tunned või tead?". See lõik oleks justkui monoloog mõnest näidendist:
"meile vist paljudele meeldib mõelda, et kui jääks töötuks, siis loeks läbi kõik järge ootavad raamatud, kirjutaks valmis pooleliolevad tekstid, käiks igasugu põnevatel tasuta loengutel (nt plektrumi festival, tallinna ülikooli studia generalia sari, budismi instituudi sügissemester), käiks odavatel hommikustel kinoseanssidel ja teatrite kontrolletendustel, vaataks telekast teatriõhtuid, tõmbaks netist häid filme, kuulaks läbi kõik ted.com kõned, laseks youtube'ist muusikat, istuks tundide kaupa raamatukogus ja tegeleks kodus meditatsiooniga. aga on üsnagi reaalne variant, et töötuna oleks paanika ja masendus nii suur, et ei suudaks teha ühtegi neist asjadest."

20091001

Meie kliimas on 1. oktoobril seda filmitreilerit vaadata õõvastav. Mõjub oma puhtuses.
NB! Kas head asjad (või hea kunst) võivad olla õõvastavad?
Kui treilerit ei näe, siis vaata siit.

Multimeedia ja tantsija

Just see tantsu-multimeedialavastus oli Divadelná Nitra festivalil see, mis meil omavahel kõige rohkem kõneainet tekitas. Tehniline lahendus peeglite vms. näol oli muidugi super, aga tantsija jäi oma maailmaloomises kuidagi eraldi tehnikast. Ega inimese ja tehnika kokkupanek pole lihtne. Kui videot ei näe, siis vaat siit.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?