20100830
Quotista ei jää tulemata ja miks ma temast hoolin
Mulle meeldivad mõtted, millesse ma ise usun. Eelkõige on need sellised, mis võivad muuta mu igapäevast elu paremaks. Ma arvan, et meie veel vaka all olev Quotista - shared quoting experience muudab maailma paremaks.
Garage48 üritusel oli palju toredaid mentoreid, eriti toredad olid Skype taustaga härrasmehed ja Soome startup tüübid. Hea on inimestega suhelda. Aga üks kolmas mentor ütles meie idee peale irooniliselt "I don't read books".
Ma tahaksin ära põhjendada, et miks peab lugema raamatuid. Igasuguseid raamatuid.
Erinevaid raamatuid tuleb lugeda sellepärast, et inimesel oleks võimalikult lai silmaring ja mõtlemisvõime. Garage48 on suurepärane üritus, teistes eluvaldkondades tegutsevatel inimestel on Eesti startupi meestelt palju õppida. Et kuidas seista oma valdkonna käekäigu eest. Sain palju toredaid uusi tutvusi ja ideid.
Aga kui midagi jäi Tartust kripeldama, siis oli see osalejate suhteliselt madal üldine intelligentsus. Muidugi loevad tegelikult ainult erialased oskused, aga inimese silmist ja lausetest peegeldub, et kui palju raamatuid on ta hiljuti läbi lugenud. See on maailmas üleüldse väga suur probleem, see lihtsuse ja pealiskaudsuse poole liikumine. Seepärast olengi mina nende startup mõtete pooldaja, mille taga on midagi rohkemat kui nali või mäng või kiire raha. Hea, et Defolio võitis.
Olen viimasel ajal liiga vähe lugenud. Olen tegelenud igasugu teiste ja kolmandate asjadega. Lisaks sellele, et Quotistaga tahaks ideaalis võidelda tühjuse vastu, mida on Facebook täis, tahaks tegelikult iseennast distsiplineerida rohkem lugema. Mul on vaja täidet mõtetele ja päevadele.
Olid kaks toredat päeva Tartus, millest tavatöösse tagasi naasta on väga raske.
20100828
Garage48 Quotista copywriting
Olen Tartus ja Garage48 startupide genereerimise raames tegelen projektiga Quotista, millest loodame pühapäeva õhtuks kasvatada võimaluse lihtsalt ja elegantselt jagada sotsiaalmeedias tsitaate raamatutest. Kirjutasin meile ka manifesti. Kui sulle meeldib meie idee ja arvad, et saaksime koos muuta Facebooki intelligentsemaks, siis loomulikult jälgi meie Facebooki fännilehte.
Quotista manifest
“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland
Millal Sa viimati käisid Facebookis? Nähtavasti paar minutit tagasi. Vabandame, kui sa pole kunagi Facebookis käinud, aga selliseid inimesi jääb maailmas järjest vähemaks.
Aga millal Sa viimati raamatu läbi lugesid? Ükskõik, kas paberil või e-lugejas.
Raamatute lugemine on kindlasti harivam tegevus, kui Facebooki lugemine.
Kui Alice'i ajal oleks Wonderlandis eksisteerinud Facebook, siis oleks tema elu olnud palju lõbusam. Ta oleks saanud päevad läbi jagada ja vaadata pilte. Ta oleks saanud pühendada end lõpututesse vestlustesse. Ta oleks võinud tundide viisi lahata Märtsijänese (The White Rabbit) eksistentsiaalseid probleeme. Ja Alice oleks saanud tuhat korda like klikkida Kõvakübara (Mad Hatter) bravuurile.
Aga Alice on pärit raamatust. Ja raamatutest pärinevad lood ja lõigud, mis annavad mõtteid. Loetud raamatud on puhas inspiratsioon. Ja sotsiaalmeedia annab meile võimaluse inspireerida lõikudega raamatust oma sõpru.
Kuulutame välja lahingu Facebooki spämmi vastu. Kuradile tasuta iPhone'd ja Farmville lehmad. Me võitleme tsitaadidega. Algab quotistade revolutsioon.
Quotista on inimene, kes muudab Facebooki intelligentsemaks.
Pühapäeva hommikul (29.08) kell 10.00 algab quotista.com lehel shared qouting experience. Let's show Alice what is the use of a (face)book.
Ja tõlge:
“What is the use of a book,” thought Alice, “without pictures or conversations?”
Alice's Adventures in Wonderland
When did you last visit Facebook? Probably a couple of minutes ago. Apologies if you have never used Facebook, but there are less and less people like you today.
But when did you last read a book? On paper or e-reader, doesn’t matter.
Reading books is definitely more educational than reading Facebook.
If Facebook had existed back in Alice’s time, her life would have been much more fun. She could have looked at pictures day in - day out. She could have engaged in endless discussions. She could have delved into the White Rabbit’s existential problems for hours. And she could have “like”- clicked the Mad Hatter’s attitude a thousand times.
But Alice comes from a book. And books give us stories and paragraphs that feed us with ideas. The books we’ve read are often pure inspiration. And social media gives us the chance to inspire our friends with quotes from the books we’ve read.
This is a call to arms against Facebook spam. To hell with those free iPhones and Farmville cows. We’re going to fight with quotes. The quotista revolution is here.
Quotistas! – rise up and make Facebook more intelligent!
On Sunday morning (August 29) at 10 am (GMT+2) the Shared Quoting Experience starts at www.quotista.com. Let's show Alice what a (face)book is really for.
20100826
minu idee Garage48 Tartu ürituse jaoks
Osalen homme, ülehomme, pühapäeval Tartus üritusel Garage48, kus 48 tunniga üritatakse väikestes meeskondades luua mõni startupi prototüüp. Kuna ideid saab esitada igaüks (või tähendab mina peaksingi esitama , sest olen osalejate all kirjas kui Team Leader/Project Manager), siis siin on minu idee:
Personal elections tracker
A web and mobile application, where you record WHO you vote for, and WHY. You must log in with ID-card or Mobile ID. Everyone has one vote and one comment. You can keep you choice in private or make it public.
This application has two main purposes:
* You can look back to your previous elections and votes to inform your future choices,
* If many people make their choice “public” before the next elections, it would have major effect on elections innovation. Maybe it's time to move beyond “secret elections”. It is an opportunity for everyone to make their vote count more in the political process by contributing it to the public debate.
Võib-olla oleks aeg 2011 korraldada "avalikud valimised", kus iga hääl loeb. Loeb rohkem, kui klõps arvutis või rist paberil. Võib-olla on võimalik, et inimesed on valmis oma sotsiaalvõrgustikuga jagama oma poliitilist eelistust ning õppima teiste arvamustest. Võib-olla on aeg, kui poliitikute käsilased hakkavad oma nime alt kirjutama, et miks mõni poliitik on teistes parem. jne.
Sama mõte HumanIPO lehel.
See on lihtsalt üldsõnaline kokkuvõte mõttes, mis võib-olla osutub väljavalituks, võib-olla mitte. Igatahes pean ma seda homme ingliskeeles 90 sekundiga presenteerima. Päris hirmus, pole ammu ingliskeelt ametlikult rääkinud, raudselt ei tule mõned sõnad meelde.
Ideedest valitakse välja inspireerivamad ja nii ma siis homme õhtust pühapäeva õhtuni ühte neist kütan. Loodetavasti tulevad lahedad 48 tundi.
Tundest, mis kaasneb šokolaadi söömisega ja selle tunde jagamatusest
Tegemist on šokolaadi reklaamidega. Millised näevad tavaliselt šokolaadi reklaamid välja? Mmmm...näidatakse toodet ja õnnelike inimesi või tehakse nalja, aga siiski näidatakse šokolaadi mõju. See muidugi ei käi kõigi šokolaadi reklaamide kohta, kuid kodumaiste maiuste promo kohta oskan küll öelda, et šokolaad või šokolaadi komponendid peavad olema rohkem kaadris kui ca 2% kogu ajast. Nii gorilla kui jaanalind võtavad oma aja, et olla oma unistusega, et teha seda hullu asja, mida nemad teha ei tohiks. Ja see on mõnus vabadus. Täpselt sama mõnus vabadus on šokolaadi söömine. Ja mis põhiline, nii gorilla kui jaanalind käituvad väga enesekeskselt. Ega ka šokolaadi jagamine pole just väga grupiviisiline tegevus.
Ja mis põhiline. Need reklaamid on puhas stiil. Puhas stiil Cadbury brändile ja puhas stiil "A glass and a half full productions" produktsioonile.
Ja mulle lihtsalt ka meeldivad loomad. Ei sinna ole ka midagi parata.
20100823
Miks portfoolio on tähtsam kui CV
Mõni aeg tagasi sain valmis oma portfoolioga martkase.tumblr.com, mille eesmärk on küll puhtalt äriline, aga siiski-siiski sundis oma tehtud tööde üleskirjutamine ka filosoofiliselt läbi mõtlema, et mida ma oskan ja mida ma teinud olen. Ei ole üldse lihtne inimesel mõelda ja struktureerida, mida ta oskab. Nägin kurja vaeva, et portfoolio projektid välja valida.
Nüüd olen veendunud, et iga inimene peaks ise proovima pikemalt kirjutada, et mida ta elus teinud on. Iga inimese töö on huvitavam kui faktid CV-s.
Haridus on tähtis, aga julgen julgelt väita, et ükskõik millisel elualal maksab (Eestis) haridus järjest vähem. Loeb see, et mida Sa reaalselt teinud oled ja kellega koos teinud oled. Mul on kaks kõrgharidust, aga suuremalt jaolt on need olnud kohustuslikud silmaringi laiendamiseks ja mõtlemise arendamiseks. Siilmaring ja mõtlemine on väga tähtsad, kuid iseenda üle mõtlemine ei too kahjuks raha sisse ega ole ka teistele inimestele väga väärtuslik. Ma ei ütle, et elus maksavad ainult teod, aga sind arendavad tööalaselt vaid projektid, millega oled seotud ja inimesed, kellega teed koostööd.
Seega, ma arvan, et igal inimesel tasuks kirjutada, et mida ta oskab. Võib muidugi väita, et portfoolio formaat sobib pigem nn. loovinimestele (disainerid, programmeerijad vms.), aga oleks väga-väga punk näiteks lugeda ka ehitaja või õpetaja portfooliot. Portfoolio koostamine annab inimesele võimaluse tuua välja, et mida ta arvab oma ametist ning mida ta on teinud sellist, mille poolest ta on teistest erinev. Iga inimene on erinev.
Seltskonnas tavaliselt ei meeldi inimestele rääkida oma tööst, sest nad arvavad, et see on ilgelt igav. Aga esimest korda sellest kuulda pole kellegi jaoks igav. Iga töö on täpselt nii huvitav, kui huvitav on see tegija jaoks ja kuna on aeg, kus maksab rohkem selle sõna, kes rohkem endast räägib, siis portfoolio koostamine ja järjepidev uuendamine tuleks selgeks õpetada keskkoolis.
Ma ei ütle, et mu portfoolio on hästi tehtud. Ei hakanud eraldi domeeni ostma/maksma, tegin selle leitud Tumblri portfoolio põhja peale. Aga ta on ülevaatlik ja lihtsasti haaratav ja algusest lõpuni mu enda poolt tehtud. Portfoolio peab olema lihtsalt haaratav.
Ma ei mäleta, millal ma pidin kuhugi oma CV-d esitama või näitama. Võib-olla tuleb seda varsti teha millegi taotlemiseks, aga CV ei kõnele. Saan aru, et CV-sid on vaja, et saaks inimesi hinnata sarnaste mõõdupuude järgi, aga see on igav ja selline mõtlemisviis on igand ajast, mil Internet polnud veel levinud. Portfoolio tundub hea formaat, see on midagi CV ja essee vahepealset.
Seega võiks portfooliod saada rohkem sõna ka väljaspool disaini- ja fotomaailma. Võib-olla pole portfooliod soositud suuremates firmades töötavate inimeste tööandjate poolt, aga tegelikult võiks portfoolio just inimese väärtust esile tuua ning väärtuslik ja oskuslik inimene on iga tööandja rõõm.
Nüüd olen veendunud, et iga inimene peaks ise proovima pikemalt kirjutada, et mida ta elus teinud on. Iga inimese töö on huvitavam kui faktid CV-s.
Haridus on tähtis, aga julgen julgelt väita, et ükskõik millisel elualal maksab (Eestis) haridus järjest vähem. Loeb see, et mida Sa reaalselt teinud oled ja kellega koos teinud oled. Mul on kaks kõrgharidust, aga suuremalt jaolt on need olnud kohustuslikud silmaringi laiendamiseks ja mõtlemise arendamiseks. Siilmaring ja mõtlemine on väga tähtsad, kuid iseenda üle mõtlemine ei too kahjuks raha sisse ega ole ka teistele inimestele väga väärtuslik. Ma ei ütle, et elus maksavad ainult teod, aga sind arendavad tööalaselt vaid projektid, millega oled seotud ja inimesed, kellega teed koostööd.
Seega, ma arvan, et igal inimesel tasuks kirjutada, et mida ta oskab. Võib muidugi väita, et portfoolio formaat sobib pigem nn. loovinimestele (disainerid, programmeerijad vms.), aga oleks väga-väga punk näiteks lugeda ka ehitaja või õpetaja portfooliot. Portfoolio koostamine annab inimesele võimaluse tuua välja, et mida ta arvab oma ametist ning mida ta on teinud sellist, mille poolest ta on teistest erinev. Iga inimene on erinev.
Seltskonnas tavaliselt ei meeldi inimestele rääkida oma tööst, sest nad arvavad, et see on ilgelt igav. Aga esimest korda sellest kuulda pole kellegi jaoks igav. Iga töö on täpselt nii huvitav, kui huvitav on see tegija jaoks ja kuna on aeg, kus maksab rohkem selle sõna, kes rohkem endast räägib, siis portfoolio koostamine ja järjepidev uuendamine tuleks selgeks õpetada keskkoolis.
Ma ei ütle, et mu portfoolio on hästi tehtud. Ei hakanud eraldi domeeni ostma/maksma, tegin selle leitud Tumblri portfoolio põhja peale. Aga ta on ülevaatlik ja lihtsasti haaratav ja algusest lõpuni mu enda poolt tehtud. Portfoolio peab olema lihtsalt haaratav.
Ma ei mäleta, millal ma pidin kuhugi oma CV-d esitama või näitama. Võib-olla tuleb seda varsti teha millegi taotlemiseks, aga CV ei kõnele. Saan aru, et CV-sid on vaja, et saaks inimesi hinnata sarnaste mõõdupuude järgi, aga see on igav ja selline mõtlemisviis on igand ajast, mil Internet polnud veel levinud. Portfoolio tundub hea formaat, see on midagi CV ja essee vahepealset.
Seega võiks portfooliod saada rohkem sõna ka väljaspool disaini- ja fotomaailma. Võib-olla pole portfooliod soositud suuremates firmades töötavate inimeste tööandjate poolt, aga tegelikult võiks portfoolio just inimese väärtust esile tuua ning väärtuslik ja oskuslik inimene on iga tööandja rõõm.
jalgpall veereb hästi
Teatan jällegi, et mu jalkavõistkonnal läheb väga hästi. Mul pole muud, kui kirjutada kokkuvõtteid nagu näiteks eilsest mängust või nädala eest. Teinekord kirjutab ka Jaak kokkuvõte, nagu näiteks Väikese Karika poolfinaalist. See jalkameeskonna kodulehe täiendamine värskete mänguülevaadetega on mõnes mõttes meie meeskonna ainulaadne hobi Eestis ja meeskonna kodulehe külastatavus püsib tänu sellele stabiilselt kõrge.
Ja nii jääb mul ainult kõiki inimesi kutsuda 31. augustil Kadrioru staadionile, kus kell 17.45 algab Väikese Karika finaal HÜJK Emmaste - FC Puuma. Ma ei saa lubada, et ma kindlasti saan mänguminuteid, aga ma saan lubada, et staadionile tuleb vähemalt veidikegi rahvast. Praegu teeme oma meestega kõik selleks, et rahvast oleks, kutsume sõpru ja tuttavaid. Nii, et kui Sul on aega 31. augusti õhtupoolikul, siis oled lahkesti palutud mängule.
Ja tänu Teele ja Kaarle ja Sergo abile saime valmis ka finaaliks väikese reklaamklipi. Püüame rahvast staadionile saada kõigest väest.
20100816
Seekordsed avastused ja tegevused maal
Veetsin järjekordsed kaks päeva maal tööd nikerdades. Sain kolmele aknale uued klaasid ja uued liistud ette. Juhei. Nüüd on kena vetsust õue kaeda.
Kas te olete sellise disainiga vahvlimasinat elus näinud? Leidsin gaasipliidi alumisest sahtlist, kuhu vist ei olnud enam aastakümneid vaadatud. See mudel on vist kõvasti vanem, kui need tuttavad ja bravuurikad vahvlimasinad, mida meie tunneme. Või on lihtsalt teise tootja riist? Igatahes tuleb kuskilt muretseda uus toitejuhe ja proovida, et mis mekki vahvlid selle masinaga tulevad.
Ja milline sisemine muster on masinal! Imetlega, puhas kuld.
Ja oli aeg, oli aeg gaasipliidil ja balloonil köögist välja kolida. Mis saab tühjast balloonist? Osavamad teevad sellest barbecue ahju küttekolde, vähem osavamad teevad saunaahju veepaagi, mida mina välja võlun, ei tea, igatahes keevitanud pole ma kunagi.
Ja muidu oli seekordse maalkäigu põhiline eesmärk tõsta köögipõranda äravajunud nurka ja see mul hea külamehe Ahti eestvedamisel ka õnnestus. Kui kenasti on ikka 70 aastat tagasi õhku põranda alla jäetud, et midagi mädanema ei hakkaks ja kui kena liiva tuli põranda alt välja. Lihtsalt tuli ühe ristitala alla panna uus kivi ja põrand sai omale kohale.
Sõitsin maalt tagasi pühapäeva hommikul stardiga kell 6.30. Kui ilus on udu looduses.20100812
Müügis kaks autot. Renault Clio ja MINI Cooper
Kuna autod ei mahu enam maja ette ära, siis müüme kaks tükki maha.
Autode fotod ja tehnilised andmed on lingitud Auto24 portaalis. Ma kirjutan, et miks mina kumbagi autot ostaks ja mille üle järgi mõtleks.
Renault Clio Storia 1.2 43 kW 2007. aastast - Põhimõtteliselt ei võta see auto bensiini. Ta võtab tõesti vähe bensiini võrreldes pere teiste autodega (Ford Focus, MINI Cooper). Clio on ruumikas auto olenemata oma väiksusest. Koeri saab sellega edukalt vedada, samuti ehitusmaterjali. Tegelt ka. Mõeldud liikuvale inimesele, kes ei eputa, vaid sõidab. Loomulikult pole selle auto juhtimismugavus maailmaklassist, kuid sõidab juht, mitte auto. Ka karmis talvekliimas on edukalt kõik sõidud ära teinud nii mõnigi õbluke neiu kui turske härrasmees.
MINI Cooper 85 kW 2003. aastast - See on ilus auto, see auto avaldab muljet. Seda autot on äärmiselt hea juhtida ning selle autoga on äärmiselt mugav kaasreisjana sõita. Puhas stiil, puhas disain. Kui ainult võrrelda näiteks Clio kütusekuluga, siis kütust kulub MINI-l rohkem. Aga kaupa saab ikkagi ka MINI-ga vedada, kuid pole niivõrd soovituslik. Pigem ikka selles autos ringi tuisata ja tunda end disainitult vabana.
Et kui oleksid huvitatud ühe neist autodest ostmiseks, siis vaata lisa Auto24 lehelt (tehnilised andmed ja hind jms). Ja võta julgesti kontakti Teelega (teele.ardel ät gmail.com), et autosid oma käega katsuda, vaadata.
Suvi on ringi sõitmise aeg. Minagi asun täna hilisõhtul jälle rooli, et jõuda hilis-hilisõhtul maale.
20100809
Hauka laadalt saime õlut ja seebi
Käisime laupäeval Antslas Hauka laadal. Vähemalt kümme aastat polnud käinud, olin ca 8-aastane, kui sain sellelt laadalt oma elu esimese vikati. Lastevikati. Praegu vikateid ei müüdud, ega leidnud ka traadist korve. Pool laata koosnes kirega ettevõtluses pusivatest kaupmeestest, silma jäi FIE formaat, kas tõesti on kuidagigi FIE-ks olemine kaupmehe jaoks põhjendatud, miks mitte OÜ?
Ja muidugi oma toodangu ja tegevuse eksponeerimine (flaierid, kodulehe aadressid jms), see vajaks väikeste kaupmeeste juures rohkem tähelepanu. Tähtis on ju luua ka püsisuhteid klientidega ja kust kliendid ikka infot mujalt saavad kui Internetist.
Pool laata oli Kadaka turg. Odavad riided ja jalanõud. Arusaadavalt inimestele, kes linna nii tihti ei juhtu, ka selliseid lette on ka vaja. Hea valik oli laadal istikuid. Ka sinke, vorste, kala ja leiba oli. Aga meie lemmik oli Mardimäe ökotalu poolt pakutav koduõlu. See oli tõesti maitsev ja palava ilmaga sobis ideaalselt.
Ostisme ka ühe seebi, nn. "vana aja seebi". Nöör keskelt läbi, saab laest alla riputada. Mulle meeldib käsi pesta päris seebiga. Eks näis, kas see seebi laest alla riputamine ka funktsionaalseks osutub või hakkab seep nööri otsas nagu pendel mööda kööki õõtsuma.
Eks see laat on piirkonna tippsündmus ja eks seal Antslas sel kahel laadapäeval ka igas hoovis käib võtung. Laupäeva hommikul oli tuikujaid juba märkata. Aga eks see kõik käib Eesti laada juurde. Liiga korralik ja disainitud laat, ei pruugi üldse mingi õige laat olla.
20100805
Miks mul on Google Wave'i kadumise pärast kahju
Mina kuulun nende väheste hulka, kes Wave'i aeg-ajalt ka kasutab/kasutas. Algatan seal mingeid projekte ja löön kaasa teiste algatustes. Ei satu wave.google.com aadrssile nii tihti kui docs.google.com, aga kolm-neli korda nädalas kindlasti. Wave on hea keskkond mõtete solgutamiseks, mis nõuavad aega. Saab kaasmõtlejate varasematele mõtetele vahele kirjutada jms.
Mis Wave'i puudus oli, oli loomulikult see, et ma oma iPadist ja iPhonest ei saanud sinna ligi. Ma ei tea, mis mul parajasti käes või lähim on, kui mingist varasemast mõttest mõte tekib ja mõte on vaja siis kiiresti õigesse kohta üles kirjutada.
Wave oli liiga keeruline, enamus mu kaastöötajaid ei oleks seda hakanud kunagi kasutama. Endiselt käib üks suur attachmentide saatmine e-mailiga ja lõppu ei näi tulevat. Aga Wave oli mu arust päris konkreetne üritus selles suhtes.
Vaatlen grupitööristu, mis ei asenda Wave'i:
Skype chat - kasutan pea iga päev, aga tööjuttu ajan harva, pläkutan sõpradega. Suur puudus võrreldes Wave'ga on see, et ma ei saa muuta eelnevalt kirjutatut. Samuti pole mu Skype kontaktide hulk nii suur, kui palju on inimestel gmaili aadresse. Mulle valmistab teatud sisemisi komplikatsioone võõra inimese lisamine skype kontaktiks, wave's oli võõra inimesega suhtlemise alustamine ja suhtlemine lihtsam.
Google Docs - on individuaalsete dokumentide kirjutamiseks suurepärane tööriist, aga teistega koos ühte tekstifaili seal toimetada ei ole harjunud. On tekkinud kõrvale ka chati aken sinna, aga võrreldes Wave'ga tundub see ei liha ega kala.
Wiki - ausalt öeldes pole kunagi kasutanud, kasutavad vist vähesed.
Panen kirja nõuded, mis grupitööriistale esitaksin:
* Peab olema äärmiselt lihtne inimesi lisada ja võimalikult paljud inimesed peaksid asja ka päriselt kasutama.
* Peab olema muudetav ja vaadatav nii telefonist, iPadist kui kõigist arvutimarkidest.
* Peab olema muudetav varasem tekst ja teiste kirjutatud tekst.
Kahest esimesest nõudest polnud Wave'i puhul kumbki täidetud, kuid midagi temas oli. Ning pakun, et olukord grupitööriistade sektsioonis läheb aina kirjumaks. Ja kindlasti kasutan Wave'i aasta lōpuni, sest punk on kasutada midagi, mille surm on teada.
Ja punk on see, et milline kamm ja kammajaa ikka nende Wave'i kutsetega oli.
Millist grupitööriista sa igapäevaselt kasutad ja miks?
Kommenteerides Sass Henno kommentaari minu sõnade kohta
Juhtus järgnev lugu:
Mu eelmise postituse korjas üles Postimehe E24 portaali toimetaja, küsis viisakalt luba avaldada, ma lubasin ja muutmatul kujul uudiseks (koos korrektse viitega) see mu eelmine postitus ka toimetati. Minu viga, et ajakirjanduse tarbeks postituse sõnastust veidi ei pehmendanud. Postituse mõtet või sisu ei oleks pehmendanud, võib-olla veidi sõnastust. Ajakirjandus ja blogi on lihtsalt erinevad formaadid.
Ühesõnaga, ülesse mu postitus läks ning sai ühe järgneva kommentaari:
Ühesõnaga, ülesse mu postitus läks ning sai ühe järgneva kommentaari:
Olen oma blogis analüüsinud, kiitnud ja laitnud varem mitmeid reklaame. Nii kodumaiseid kui väljamaised ning kindlasti teen seda ka edaspidi. Kodumaiste puhul usun, et põhjendatud arvamuse välja ütlemine aitab kaasa üldise reklaami taseme ja mõttemaailma paranemisele. Mul on täiesti ükskõik, kes on reklaamide autorid. Kui reklaam on Internetti üles riputatud, siis ma teda ka vaatan ja kui reklaam on millegipoolest tähelepanuväärne, siis ma reklaamist ka kirjutan. Vaatan kui neutraalne reklaamivaataja, inimene, kes vaatab keskmisest rohkem reklaame.
Ja oma postitust teisipäeval kirjutades ma ei olnud kursis, et rapsiõli kampaania taga on reklaamiagentuur Kontuur. Lugesin seda järgmine päev, kuigi jah seda oli mainitud varemgi.
Mis mind Kontuuri töötaja Sass Henno kommentaari juures häirib on see, et tegemist on isikliku rünnakuga, mitte analüüsi või mõttevahetusega konkreetsest reklaamist. Mina analüüsisin reklaami (kuigi karmilt ja ülevoolavalt), aga Sass Henno kirutab isiklikku juttu.
“Teise reklaamiagentuuri laualt raasukesi sööva dramaturgi sulest üsna vääritu analüüs, või mis ;)”
Ma elan maailmas, kus ei pea kõiki inimesi üksteise konkurentideks, eriti siis, kui konkurendid nad ei ole. Sass, mu Mõte OÜ teeb koostööd hetkel rohkem kui ühe reklaamiagentuuriga + otse klientidega, nii et kellegi kindla laualt “ma raasukesi ei söö”.
“Velvetis pole autori ideed noortekonkursist kaugemale säranud.”
Sass, ma ei tööta enam 2 aastat Velvetis ja sel ajal, kui töötasin, siis särasin kaugele. Eriti oma ideedega. Ja loomulikult nagu head sõbrad ikka, teen ma mõnikord osasid asju Velvetiga koos, sest nad on head tüübid. Ja nende ideedega, mille kallal koos nokitseme, nendega ka särame.
“NO teatris jääb ka loovsisu väheks.”
Sass, ma ei tööta enam Teater NO99-s. Ja see, kas Teater NO99 säras nii koos minuga ning säras ja särab ka ilma minuta, see jäägu igaühe maitse otsustada. Mina arvan, et see on Eesti parim teater ja mul oli au nende loovsisus kaasa rääkida.
“Aga kui on vaja konkureerivat maaslamajat peksta, siis saab artikli kokku küll.”
Arvan, et Sass Henno ega Kontuur pole minu konkurendid. Sass Henno oskab minust palju paremini proosat kirjutada ning Kontuur on suur ja paljude töötajatega agentuur, kelle sarnaseks mu Mõte OÜ nähtavasti kunagi ei saa.
Maaslamajale ma ei tunne kaasa, sest maaslamaja on Eesti mõttes väga hea kampaaniaga hakkama saanud. Teema on kuum, põhimõtteliselt Eesti väiksuse puhul suurte kampaaniate puhul muu ei loegi.
Ja maaslamajale ma ei tunne sellepärast kaasa, et päris kategoorias on see nõrk reklaam nii oma ideelt kui teostuselt. Ja ma olen valmis diskuteerima sel teemal ilma isiklikuks minemata.
Ja nagu keegi on öelnud artikli kommentaaris ja mina selle postituse alguses, et artiklit ma pole kokku pannud, vaid see on võetud minu blogist.
“Võiks üht erakonda soovitada, kui avaldus veel juhuslikult kirjutamata.”
Kui Sass Henno viitab oma naljaga poliitilisele ärapanemise võttele, siis oskan ma ainult kommentaariks öelda kogu tema kommentaari peale, et ta ise valdab neist ühte briljantselt.
Ja veelkord. Ma ei soovi olla kellegi konkurent või arvustaja, ma tahan, et lihtsalt tekiks mõnikord reklaamide üle rohkem sisulist diskussiooni ja oma blogis ka mõnikord seepärast kirjutan.
Ja pean õigeks, kui inimesed arvavad ja kirjutavad, sest see on üks väga võimas võimalus maailma arendada.
Ja oma postitust teisipäeval kirjutades ma ei olnud kursis, et rapsiõli kampaania taga on reklaamiagentuur Kontuur. Lugesin seda järgmine päev, kuigi jah seda oli mainitud varemgi.
Mis mind Kontuuri töötaja Sass Henno kommentaari juures häirib on see, et tegemist on isikliku rünnakuga, mitte analüüsi või mõttevahetusega konkreetsest reklaamist. Mina analüüsisin reklaami (kuigi karmilt ja ülevoolavalt), aga Sass Henno kirutab isiklikku juttu.
“Teise reklaamiagentuuri laualt raasukesi sööva dramaturgi sulest üsna vääritu analüüs, või mis ;)”
Ma elan maailmas, kus ei pea kõiki inimesi üksteise konkurentideks, eriti siis, kui konkurendid nad ei ole. Sass, mu Mõte OÜ teeb koostööd hetkel rohkem kui ühe reklaamiagentuuriga + otse klientidega, nii et kellegi kindla laualt “ma raasukesi ei söö”.
“Velvetis pole autori ideed noortekonkursist kaugemale säranud.”
Sass, ma ei tööta enam 2 aastat Velvetis ja sel ajal, kui töötasin, siis särasin kaugele. Eriti oma ideedega. Ja loomulikult nagu head sõbrad ikka, teen ma mõnikord osasid asju Velvetiga koos, sest nad on head tüübid. Ja nende ideedega, mille kallal koos nokitseme, nendega ka särame.
“NO teatris jääb ka loovsisu väheks.”
Sass, ma ei tööta enam Teater NO99-s. Ja see, kas Teater NO99 säras nii koos minuga ning säras ja särab ka ilma minuta, see jäägu igaühe maitse otsustada. Mina arvan, et see on Eesti parim teater ja mul oli au nende loovsisus kaasa rääkida.
“Aga kui on vaja konkureerivat maaslamajat peksta, siis saab artikli kokku küll.”
Arvan, et Sass Henno ega Kontuur pole minu konkurendid. Sass Henno oskab minust palju paremini proosat kirjutada ning Kontuur on suur ja paljude töötajatega agentuur, kelle sarnaseks mu Mõte OÜ nähtavasti kunagi ei saa.
Maaslamajale ma ei tunne kaasa, sest maaslamaja on Eesti mõttes väga hea kampaaniaga hakkama saanud. Teema on kuum, põhimõtteliselt Eesti väiksuse puhul suurte kampaaniate puhul muu ei loegi.
Ja maaslamajale ma ei tunne sellepärast kaasa, et päris kategoorias on see nõrk reklaam nii oma ideelt kui teostuselt. Ja ma olen valmis diskuteerima sel teemal ilma isiklikuks minemata.
Ja nagu keegi on öelnud artikli kommentaaris ja mina selle postituse alguses, et artiklit ma pole kokku pannud, vaid see on võetud minu blogist.
“Võiks üht erakonda soovitada, kui avaldus veel juhuslikult kirjutamata.”
Kui Sass Henno viitab oma naljaga poliitilisele ärapanemise võttele, siis oskan ma ainult kommentaariks öelda kogu tema kommentaari peale, et ta ise valdab neist ühte briljantselt.
Ja veelkord. Ma ei soovi olla kellegi konkurent või arvustaja, ma tahan, et lihtsalt tekiks mõnikord reklaamide üle rohkem sisulist diskussiooni ja oma blogis ka mõnikord seepärast kirjutan.
Ja pean õigeks, kui inimesed arvavad ja kirjutavad, sest see on üks väga võimas võimalus maailma arendada.
20100803
Rapsiõli reklaamist ja reklaami mõttest
Reklaamis loeb kokkuvõttes ainult üks asi. Mis on insight, mida võimendatakse. Kuidas insighti võimendatakse ning kas see, mida öelda tahetakse tuleb ka kõigile inimestele arusaadavalt välja.
Proovin rapsiõli reklaamist aru saada:
Kamp mehi on kuskil keldris ja pobiseb väljamõeldud keeles midagi imelikes kostüümides õlipudelid toki otsas. Tuleb naine, kes ütleb midagi väljamõeldud keeles ning võtab ühe pudeli ära ning ütleb, et varsti saab süüa. Üks meestest võtab mütsi peast ära.
Reklaami mõte ja insight: "Rapsiõli kasutavad debiilikud" või "Rapsiõli on debiilikutele."
Subtiitritega üritatakse lugu ja insighti seletada (et mehed pomisevad midagi kasulikest ainetest, mis on rapsiõlis), aga mitte midagi ei jõua kohale nii, et see lõpusloganiga "Rapsiõli saladus peitub tervislikkuses ja heas maitses" arusaadavat tervikut moodustaks.
Ühesõnaga, Ku Klux Klani võib küll panna reklaami, aga reklaamis olev lugu peaks töötama ka ilma selleta. Praegu ei saa midagi aru. Ja tekkinud poleemika ning ärapanemine on loomulikult lõbus, aga see ei tee Eesti reklaame paremaks.
Mõelda tuleks, et kuidas tootele lisada looga väärtust, mitte teha piinlikku poleemikat ja rääkida kahtlasi naljalugusid. Nalja peaks loomulikult ka tegema, aga nalja all peaks jooksma tõene lugu.
20100802
Linnupesa maal majauksel
Lind ei vaata, kuhu ta pesa teeb. Maal on maja välisukse kõrvale seina külge mingist ajast jäänud selline lindude talvel söötmise väikene kohakene. Pole olnud kasutuses aastaid, lihtsalt ripub seal. Nüüd juhtus nii, et avastasime paar nädalat tagasi, et üks lind (vist tihaseline) on sinna varikatusega kasti teinud pesa ja munenud munad. Ja alati, kui keegi maja uksest käis, siis lind lendas pesalt minema. Mõtlesime, et nii need munad halvaks lähevad...
Aga imede ime. Ilm on olnud vist piisavalt soe ja linnuema on olnud piisavalt järjekindel. Kui reedel maale jõudsime, siis vaatasid pesast vastu linnupojad. Ema lahkub pesast iga kord, kui keegi käib uksest, pojad jäävad ootama. Istuvad seal kolmekesi koos.
Võib vast pidada heaks märgiks, et linnud tahavad inimesele nõnda lähedal pesitseda. Samas, see on ehmatav, kui uksest välja astud ja ehmunud lind pesalt stardib.
Aga eks need pojad lahkuvad pesast õige pea. Õpivad lendama ja läinud vast nad ongi.
