kunst pole elu

Ma käisin eile ja täna teatris. Eile käisin katlamajas, täna metsas. Kohati suudsin ohjeldada oma ringikeerutamist, kohati mitte. Osaline vaikus võis olla ka tingitud kallal olevast haigusest. Katlamajas suured näitlejad tegid suuri joodikuid. Ja hästi tegid. Malmsten on näitlejana üle prahi, isegi üle sita. Ja ega Toompere, Sukk, Uuspõld ja teised ka pole junnist poisid. Täna oli rohkem olustiku trall. Veidi häirisid moekad lukkudega ja teksast püksid põlisriiete alt välkumas. Aga muidu mulle meeldib olla osaline trallist, mis on teistmoodi. Surev hirv oli õudne. Kõige parem õudne.

Homme ma lahkun. Venemaa avarustesse. Sõitma suurel hulgal rongi ja bussiga ja ihusilmaga ära nägema seda kurikuulsat Musta mere kuurordilisust.

Keetke ube. Tehke ise jäätisekokteili. Manustage marju ja elus suve.

Esmaspäeva hommikul sõitsid koos ratastega Ago, Kristo, Martin, Mart rongiga Pärnu. Seal liitus meiega Liina. Siis suure maantee ääres vändates Uulu, siis 25 kiltsa kruusateed, kus üks vanamees nagu tahtis palgilaadimisel abi aga nagu ei tahtnud ka. Siis jõudsime Häädemeestesse. Trahteris Magic õlut Ankur ja borši. Siis vänasime edasi, külastasime linnuvaatlusatribuute ja piirivalvevettemineku kohta. Kristo eestvedamisel käisime mustikal. Jõudsime kenasse Lemme telkimiskohta. Võtsime kõige ilusama koha. Vaatega merele. Hankisime kütet, seadsime telgid. Lennutasime lendavat taldriku. Martin ja Mart käisid suhteliselt külmas vees ujumas, komistasime osade üllatavate kivide otsa. Sossutasime vorste, lutsutasime tomateid, tuhas valmisid kartulased. Nägime kuidas päike lihtsalt ilusti lupsti laskus merre. Natuke joodi kodupeeti ka. Magus uni, jalad väsinud.

Teisipäeval ärkasime. Mart, Martin, Kristo tegid karastava supluse, natuke lendas jälle taldrik. Osad poisid kaebasid, et kube on hell. Kube on poiste jaoks isiklik koht. Esimene peatus trahteris Magic, kellele köögiviljasuppi, kelle lõhesuppi. Ankur õlu oli omal kohal. Siis lasime edasi ja korduvalt mõlemal päeval möödusime ühtedest väntavatest sakslastest. Lasime Uulusse tagasi mööda suurt maanteed ja oli ka väike metsmaasikal käisime paus. Hakkas sadama mingit nõmedat paksu seenekat. Jõudsime Uulu ja siis veid aja pärast Pärnu. Maabusime Liina vanaema juures. Tegime makarone hakklihaga. Liitus Maarja. Läksime teatrisse vaatama "Vee mälu". Enne veel Normet Ingo näitas meile igasugu kohti Endla teatris. Nüüd olen mina ka eteduse ajal Endla küüni rõdul toolilt laskunud pikutama, võtnud ära jalavarjud ja katsunud uinuda. Võib olla, et oleme ülbed, aga kordi ikka keegi hiljem õhtul veel küsis teistelt: Miks nad ei oska teatrit teha? Aga etendusele tegime Martiniga vahepeal väga head saundträki, diip värk. Pärast ostsime paar õlut ja ma pargis näitasin teisele kuidas ma see aasta olen kiikuma õppinud. Ja siis tegime ekstreemi, selle ringi lendava karusselliga. Silmad jäid pähe ja luud terveks. Maarja läks ära oma vanaema juurde. Täheldasime, et Pärnu rannas on ikka palju riietumiskabiine küll. Tahtsime öös leida jäätisekokteili, aga ta oli end hästi ära peitnud.

Mina täna hommikul tulin koju. Hipid panid Soomaa kaudu Viljandi poole ja telefoni vastu ei võta. Soovin teile kõigile ilusat folki.

Ma ei mäleta kas Juno või Alo või mina hakkasime seal öises autos seda juttu ajama, Tults igatahes kindlasti mitte. Hakkab rahvusvaheline interaktiivne loomismäng.

Tähelepanekuid REKKAJUHTIDEST:

* Rekkajuht kannab alati plätusid.
* Rekkajuhil on vasak käsi süsimustaks päevitunud.
* Rekkamees oskab alati oma rekka minitelekast, ükskõik kus ta ka asub, pornot välja kruttida.
* Rekkamees loeb ajalehtedest ainult tutvumiskuulutusi ja lahendab alati kõik ristsõnad ära.
* Kui rekkamees ei ole roolis, siis ta kas magab, seksib või joob teiste rekkameestega õlut.
* Rekkajuht ei kasuta mobiiltelefoni, tal on valkitalki.
* Rekkamees ei vaata kunagi kaarti, ta leiab vaistu järgi õige tee.
* Mida kõvem rekkajuht, seda rohkem tulesid ta rekkal.

palun jätkake...

NB! Käesolev sari pole mõeldud kellegi halvustamiseks või mõnitamiseks. Vastupidi. Võib pakkuda ka järgmisi tegelasi...

Ma tunneksin rohkem rõõmu erootikamessil käimisest kui sellest, et vaatan kuidas mingi rauatükk saab poole sekundiga sada sisse. Pärnu kandis vist inimesed täna vaaatavad midagi taolist ja veel seda ka, et kelle autos on kõvem tümakas ja kelle auto on paremini tuunitud. Tuunimine tähendab vist seda, et kuidas autole on kunstrindu ja kunstripsmeid külge pandud. Uskuge mind, paljad naised on erutavamad ja ilusamad.

Aga kuidas ralliautod maastikul kihutavad, seda vaatan kindlasti kunagi. Vormel ühte vormel ühe pärast vaatavad ainult rumalad inimesed. Seda Kolga kunagi mingi loengus emotsionaalselt üritas tõestada. Ses suhtes oli tal õigust.

Olen tädi pere majas ja vahepeal panen koerakutsikale süüa – koerakrõbuskeid, kodujuustu ja hakkliha. Ma ei tea kas see hakatis sõi ei eile hoovis kuskil kassi ära, aga kass eile õhtul koju ei tulnud. Kiisu võib-olla ei tulnud ka sellepärast, et ma eile hommikul pahandasin temaga, sest ta oli ühe lamamistooli täis kakanud. Eks see tegelikult oli tingitud sellest, et tal polnud kinnises ruumis õieti kuhugi kakada.

Täna hommikul pesin koeraruumi põranda ilusti pissist puhtaks. Sellised pissised ja rokased värgid mulle tegelikult üldse ei meeldi. Parem pesen siuh ära ja asi vask.

Kui ma ei viitsi täna poodi minna, siis ma ei näe ega räägi täna vist ühegi elusa inimesega. Võib-olla vaatan midagi telekast. Muusikat kuulan kindlasti. Ja teesklen, et kirjutan kunsti.

Inimkond jaotub kaheks. Need inimesed, kes söövad makrat ja kõik ülejäänud.

Täna oli väikese une pealt äärmiselt pikk ja närviline päev. Kus sa kõigepealt aetud halba äri ja siis head äri. Nagu teada hea võidab alati kurja. Homme proovin halva äri ka ära võita. Võib-olla.

Varem mulle tohutult meeldis sõnaühend konstruktiivne loovus. Nüüd enam mitte nii eriti. Ma ei tea mis see õige peaks olema. Lahtine loovus või kreatiivne maailmapilt. Või lihtsalt oleme jobude kokkutulek plaanidel Maa.

Ma valvan koera. Ja veidi kassi. Ja sõidan linna vahel automaatkäigukasti omava autoga ringi.

Ja nüüd sajab linnas ilusat pimendavat äikest. Vihm toob looduse lõhnad esile. Maal oli hea vaadata kudias ähvardas, ähvardas ja siis tuli ja siis enam järgi ei jäänud. Ma tean, et paljud inimesed lausa armastavad vihma.

Kui vihm ei lakka neljakümne minuti jooksul, siis saan mina märjaks. Mina pole suhkur. Mina ei kasuta ise kunagi vihmavarju. Mina plätserdaks ise ka vahel veelompides.

Laupäevahommikune rong. Tartusse sõitvad sõjaveteranid, kellest üks jooksis vagunist vagunisse nagu väike poiss. Tsirguliina raudteejaama peldik, mis oli tõesti peldik. Kruusateel kaks jalgratast. Väikese emajõe parmuline kallas, kätepesu ja läätse panek. Tõeline vaese küla pood. Järv. Maa. Pärna oksad. Pärnaõied korvis. Saun, paar korda järve. Pühapäeval saagimine, tükeldamine. Saun. Järv. Leil. Morss. Esmaspäeval palju parme nagu varemgi. Oksad. Järv. Asfaltteel kaks jalgratast. Mõned surnud loomad teel. Jäätis. Surnuaed. Järv. Saun. Ühe peenra juurde tekitamine. Laudade saagimine. Järv. Saun. Teisipäeval koristasime liivahunnikud hoovi keskelt ära. Siis oli väga lämbe olla ja midagi ei suutnud teha ja varsti hakkaski sadama. Ema tuli maale ja viis mu koos rattaga Valka rongi peale. Õhtuses Tallinnas kui mööda Järveotsa teed kodupoole sõitsin, siis rongirööpas panin rattaga käna. Jäin ellu. Proovin aega ümber linnaks lülitada.

Ei viitsi korralikult kirjutada. Öösel nägin unes, et jõin kogemata kuskil Tallinna baaris napsu, mis maksis 175 eeku ja olin siis baaritupsu peale vihane, et ta ei öelnud, et see nii kallis on, siis varastasin pooliku kana ära kuskilt taldrikult tänava pealt ja läksin seda Tristani välitoolidele sööma ja siis need ettekandjad ütlesid, et see pole üldse nende kana ja siis tuli üks ettekandjatupsu ja ütles, et ma võtsin kohviku "Kelder" kana ära ja ma pabistasin, et nüüd pean jälle kõvasti maksma. Aga Juno ütles, et sügisel on kanad nii odavad, et ei maksa peaaegu mitte midagi, mingi üks kilo maksab üks kroon.

Õhtusel ja öösel kestnud ja hommikul lõpetatud diskussioon-olemisel otsiti tõelisi värdjaid. Mulle tehti emotsionaaselt ja siiralt selgeks, et no ikka tõelised värdjad on Peeter Võsa, Jerry Spring ja Dmitri Nagijev. Raipesööjad.

Vahel peab maailmale näitama keelt ja leidma üles need tõelised värrrrrdjad.

Juhtusin see aasta teist korda Hara endisesse allveelaevabaasi. Enne veel käisid kolm poissi saunast otse öises sillerdavas meres ujumas. See oli nii romantiline, et naisi polnud vaja. Loomulikult paljaste nokudega.

"Kui vaatama hakkad, siis enamus inimesed on koledad. Väga vähe on tõesti ilusaid inimesi."

Rannas sa vaata igaühte iga nurga alt. Jõllita. Ja tõesti ja tõesti, need kes naisi kõige rohkem vaatavad on teised naised. Ma ei tea kas mehed võrdlevad peas end teiste meestega, et näed sellel on ilusamad rinnalihased või näed sellel on ilusam lõust või näe sellel on tore aura....või siis naised võrdlevad ennast teiste naistega, et näe sellel on koledamad tissid kui mul või näe päris kihvt soeng või näe kui halb tätoveering selja peal...

Ma olen paljudes asjades enamus meestest koledam. Aga nendes mis mulle on oluline olen ma küllaltki südikas. Ma ei häbene oma kõverat selga rannas. Vist.

Rannas võivad kõik käia. Igas inimeses on midagi ilusat.

Hügieenisidemed ei tohiks vees ulpida. Ja unustame ära need kombed, et pissida tohib vette.

Seda vettemineku pritsimisüllatust tehakse ikka ajast-aega.

Nii on tihti, et kui mulle helistatakse, siis keegi ajab mu ülesse. Ja siis helistan ma ise ja ajan kellegi ülesse. Ja nii edasi muudkui helistatakse. Eksisteerib üks suur ülesajamisetelefonihelistamine.

Ja siis öeldakse sorriiii, sorrrriiiii, ma ei tahtnud sind ülesse ajada...ja mõeldakse tegelikult mida vittu sa magad sellisel kellaajal...

Ei ole nii, inimesed on heatahtlikult. Mina olen inimene. Järelikult ma tõesti ei taha telefoniga kedagi ülesse ajada. Head und päike, head und kuu, hea und elu.

80% energiat päikeselt, 20% toidust. Suvine unegraafik on inimestel mitmekesine.

Osad on viimastel päevadel olnud Hiiumaal, osad on viimastel päevadel käinud õllesummeril, osad on viimastel päevadel lesinud rannas, osad käisid eilsel päeval sellel vägeval kontserdil, osad on viimastel päevadel kirjutanud ja tundnud masendust.

Ma olen ranna ja veidikese kirjutamise kombinatsioon. Kirjutamine on pop ja rokk. Või ainult mina märkan seda, mida tahan märgata.

Aga mu näidendi kirjutamine on aeglane, absurdselt aeglane. Selles ma küll süüdistan ennast, et ma niimoodi kirjutada ei oska nagu tahaksin. Aga sellest pole hullu. Küll ma lähen roosaks.

Kui teie kirjutate, siis kirjutan mina ka. See ei ole võistlus. Aga mulle pakub lihtsalt kuidagi energiat see kui keegi teine ka midagi teeb samamoodi asjalikult. Sellepärast mulle meeldib rahvusraamatukogu humanitaarsaalis raamatuid lugeda, sest teised loevad ka.

Kuulen aknast, et Lenny tegi juba õige mitmenda lisaloo, talle vist meeldib Tallinnas esineda. American women ja fly away on need lood, mis on mulle alati meeldinud. Kodus on hea kirjutada kui ei pea muusikat mängima panema vaid võib aknast kuulata ja mõelda pilti kuidas kohapeal on. Kindlasti maru.

Ma lihtsalt proovin, kas nüüd imelihtsalt vahendit kasutades ka siia mõne pildi saan. See olen mina ühel novembrikuisel kultuuriüritusel.

Kindlasti ei hakka pildid siia ilmuma liiga tihti. Seda korrigeerivad minu teadmised arvutitest ja fotograafiast. Arvuti mul on ja läbi saame kuidas päev on, fotoaparaati pole, vahel olen edev teiste pildistatud enda peale. Ja teiste pildistatud muu peale.

Ma tahaksin kirjutada veidi terrorismist. Suur ja hoomamatu päevakajaline teema. Täna oli mu vend sunnitud Londonis olema hotellis kinni. Ma ei oska midagi öelda. Ma ei oska midagi kommenteerida. Aga fakt on see, et terroristid teevad oma tööd professionaalsemalt kui nende vastu võitlejad või on nad lihtsalt niivõrd palju kõrgemal tasandil, et nende oskused polegi vastandlikult võrreldavalt. Ma arvan, et pommipanijad tahavadki seda, et Blair, Bush, Putin õhtustes uudistes kõigis kanalites kuulutaks, et nemad juba alla ei anna. Mitte kunagi. Et külvata rahu ja lootust. Dramaturgiliselt tundub, et maailmal on vale suund ja terroristid ongi sellepärast kogu aeg kaks sammu kõigist eest. Sest nad näevad läbi ja lavastavad tulevikku. Infoajastu on maailma õnn ja õnnetus.

Palun tooge eesti mehed Iraagist ära. Sest ma tahan, et need asjad püsiks minust kaugel. Ma ei tea, kas see on väiklane mõtlemine. Või argpükslik. Aga ma tahan, et sellised uudised ja teod püsiks minust kaugel. Vähemalt Ameerikas. Juba London on liiga lähedal.

Aga Spielberg va nutikuse ja rezii jurakas on leidnud oma loo. See narratiiv on super, ennustan, et ka film tuleb hea. Lähiajaloo valus hetk, mille meenutamise peale ei vaadata viltu, aga on samas nii kuradima päevakajaline. Üheteistkümnendast on filmi veel vara teha. Eriti kui tahaks teha erapooletut. Hoidku Jumal selle eest.

Kui me eile Keskturult kilo eesti maasikaid ostsime ja neid Kadrioru tiigi kaldal sõime, siis tundus imelik...me olime teises ajas kui ümbritsev. Turistid tundusid fiktsioon. Pärast jalutasime Kadrioru keskusest linna poole ja Õllesummerile ruttavaid inimesi täis autod ja ühistransport sõitis meist läbi...aga me olime seest nii tugevad, et veel oli SEE AEG alles. Täna hommikul enam mitte nõnda palju.

Alustasime esmaspäeva varahommikul. Jõudsime Kuressaarde, ostsime maasikaid ja sõime seal eesti kohas. Kell 13 läks Roomassaare sadamast "Aegna", võttis oma 50 inimest ja kauba peale. Merel paistis päike ja puhus tuul. Väikesed lapsed ostsid müntide eest mitmeid kordi teed. Peale kolme olime kohal. Ruhnus. Laevalt paistis, et rand tundub postkaart, et võib-olla silm petab.

Pakid auto peale ja ise kolme kilomeetrine jalgsi matk saare südamikku. Päike paistis, riided langesid, plätud hakkasid hõõruma. Kohtasime värvikat Vitalit, kes kutsus oma kõrtsu, kuhu me siiski ei jõudnud. Liise talus ööbisime, kodumajutus. Õue peal oli pood ja paistis olevat see koht saare südamik. Aared ja Elmarid pidasid õue ühes nurgas nonstop-riigikoguistungit.

Leidsime tee SINNA randa. Oli. On postkaart Ruhnu rand. Liiv kriuksub jala all, päike võtab, vesi soe ja puhas. Inimestetu. Pidavat isegi osadele Brasiilia randadele pika puuga ära panema. Käisime ujumas ja siis saime talus õhtust. Ekskursioon kõrvuti olevatesse uude ja vanasse kirikusse. Õpetaja oli saarelt ära, nii et seekord jäime igahommikusest kaheksasest jumalateenistusest ilma.

Õhtul oli saun. Mõnus. Leili ja kausisüsteemi ja õlut. Pärast oli lõke, naised ja tüdrukud tegid ühte eriti head salatit. Sossitasime vorsti ja vaatasime kuidas üks kohalik Elmar kartis teist kohalikku Elmarit ja poe taga luuras, et mitte taga kokku sattuda. Aga see kartja Elmar oli hea mees, rääkis oma elust meile ja tõi kodust oma poja kitarri ära. Kaarle lasi Darbuka helisid õhku. Sääski ikkagi oli ka, maa värk. Veel liitusid mõneks ajaks meiega sadamaehitajad, kes olid ka toredad eesti mehed. Mingi aeg suundusime oma rookatusega kambrisse magama. Öösel ründas Lõhmustest ja teisi kass, nad viskasid ta aknast välja, väikesed poisid ostsid hommikul kassile Whiskasy.

Pool päev rannas. Ujudes ja päikesega. Ja siis Lõhmuste avastas torni, kuhu algul koos temaga, siis koos Madleeniga ja lõpuks ka mõned teised otsa ronisime. Kuninglik vaade. See oli mingi vana meremärgi torn, mis praegu polnud enam kasutuses. Pärast saime head lõunat, tohutult hea isetehtud suppi ja kooki pakuti. Kell kuus teisipäeval tõi "Aegna" meid Saaremaale tagasi. Olime Kaarle ja Madleeniga öö Tiirimetsas Kaarle vanavanemate juurest, sõime vanaema tehtud saare toitu ja tegime sauna. Varahommikul viis vanaisa meid Kuressaare bussijaama ja enne keskpäeva olime Tallinnas tagasi. Vägivaldselt.

Käisime eile ka Haabneeme rannas ujumas. Olime siiski veel Ruhnu lainel ja rand tundus must ja kole. Ainult selgus see, et olen kiikumise ära õppinud. Ma pidavat olema südi inimene.

Mitte kunagi ei tohi eestlased Ruhnut lätlastele ära müüa. Ma loodan, et Ruhnu ei ehitata kunagu suurt sadamat. Aga selle eest pidi muretsema torm. Ka ranna ääres olid puud metsikult, torm seal vahel möllab. Aga ilus. Eesti.

Ma pole kunagi endale ostnud ühtegi paari päikeseprille. Ma ei oskaks neid osta. Ma ei oska pükse ja muid asju ka osta. Suvel ei saa väljas lihtsate prillidega lugeda, paber hakkab vastu pleegitama ja üldse tegelikult on jõle imelik lihtsalt päikese käes lamada. Pea läheb hulluks ja imelik tunne on ka. Ma ei tea kas peaksin nüüd nägema randu nende kohtadena, mis on mõeldud suplemiseks ja ujumiseks. Vääna-Jõesuus üks väike naisterahvas vanaema õhutusel täna umbes keel poolüks pissis liiva peale. Vanaema lükkas märjale liivale kuiva peale. Tavaliselt ma ei taha, et mul on imelik tunne. Kui suvel on kurk valus, siis tuleb süüa lusikaga mett. Lähen käin Ruhnu saarel ära.

Rebasepoja nimi oli Niks. Ta pidi kuhugi sisse astuma. Ta vanemad tahtsid, et ta astuks. Ta ise tahtis, et ta astuks. Ta polnud enam ammu mänginud, sest ta mõtted olid realistlike ja tähtsate asjade juures ära. Ta veel ei teadnud mis saab. Ta natuke tundis kõhedust. See ei olnud ainult see hea kõhedust. See oli teadmatus. Isegi hirm.

Iga suvi olid suured sisseastumised. See oli väga tähtsaks saanud. Põhimõtteliselt oli see noorele realistliku maailma kõige olulisem osa.

Niks läks ja ta ei teadnud, mis saab. Läks ja astus. Ta astus mööda. Ta ei saanud sisse. Ta jalg puudutas vastupidiselt lootustele täiesti tavalist maapinda. Ta ei julgenud selja taha vaadata, et mis see nüüd oli. Et millel tema nüüd pihta ei saanud. Tal purskusid pisarad silmist ja ta keeras ümber.

Seal oli suur põdrakaka.

Algul Niks ehmatas. Et issand, et ta astus nii suurest ja tähtsast asjast mööda. Kuidas ta julgeb nüüd oma vanematele ja sõpradele silma vaadata. Aga siis ta hakkas vaikselt nuusutama. Põdrakaka haises tõesti hirmsasti. Polnud see suurem asi kaka ka, pooleldi seeditamata, nähtavasti kellegi poolt kiiruga tee keskele ette pandud.

Niks taipas korraga. Polnud mitte mingit tähendust, kas tema või keegi teine astub põdrakakasse.

Head vanemad rebased on alati need nagu nad on. Ja sõpradega ei muutu kunagi midagi. Põdrakaka on palju väiksem asi, kui see soojus, mis salaja metsas ringi hiilis.

Niks jooksis metsas ringi. Ta oli ilus ja õnnelik noor rebane aasal. Niks soovis, et temasuguseid loomi oleks metsas palju. Aga ta sai aru ka, et mets on paisunud suureks. Ta jooksis ja ei viitsinud enam mõelda.