20090730
Lavastus "Startup" septembris
...ehk miks on Teater NO99 mängukavas lavastuse kõikide etenduste järgi märge "broneeritud".“Miks su ratta pakiraami küljes on tool?”
“Tegelen oma korteri sisustamisega. Iga päev. Juba kaks aastat.”
“Miks?”
“See on nii põnev. Nüansidega mängimine.”
“Sa kellegi teise arvamust ei küsi, kui tooli ostad?”
“Ei küsi, mulle meeldib see tool.”
“Ja sellest piisab?”
“Ma teen täpselt nii nagu mul tunne on, nii on kõige õigem. Ma pean ühekaupa kõik asjad ostma, või veel parem, ise valmis tegema, disainiasjad - riided, mööbli, ka kingitused, mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen üldisele maitsele.”
“See ongi su viga, sul läheb süda pahaks. See tool jääb siia kontorisse.”
“Ei jää, ma ostsin selle endale esikusse.”
“Ma ostan sult selle tooli ära.”
“See tool ei ole müügiks.”
“Korraldame kirbuturu! Pane oma lett ülesse senikaua, kui ma vetsus käin.”
“Miks? Siin? Kellele? Mida ma müün?”
“Minule. Kõike, mis sul kaasas on. Tahad sa seda tööd või ei taha?”
Alex tõuseb püsti. Võtab oma ülikonna taskust suitsu ja marsib uksest välja. Pomiseb veel läbi hammaste.
“Kui vana sa oled? Kuusteist?
“Kolmkümmend kaheksa.”
Alex läheb ukses välja. Nikita istub minuti või paar käed ristis ja ei mõtlegi end liigutada. Aga tal on vaja tööd ja raha ning oma mõtetes on ta jõudnud paika panna, et mingil seletamatul põhjusel tundub Alex huvitav inimene. Kentsakas tööintervjuu. Nikita on naine, kes januneb huvitavate inimeste ja nende kiiksude järgi. Ta tõuseb püsti ning läheb oma kokkupandava vanaaegse jalgratta juurde. Selliseid jalgrattaid on Tallinnas ainult paar, need on tõelised uunikumid. Nikita arutab nööri lahti ning tõstab rohelise mustriga tugitooli pakiraamilt maha.
Kui palju maksab see tugitool? Palju maksab tema jalgratas?
Ei, jalgratast ei müü ta mitte kunagi. Nikita keerab oma käekoti sisu ümber, mis tal siit müüa oleks? Kaks tampooni, poolik croissant, kollase korpusega mobiil, traadist isetehtud võtmehoidja… Käib uks, Nikita võbatab, kurat ma sõiman sel mehel näo täis, kirbuturg on nõme mõte.
Sisse astub üks vibelevate silmadega poiss, kel on jalas tennised ja kitsad püksid. Kes see on? Alexi käsilane?
“See vist on vale ruum. Ehitajate ladu. Aga ma küsin,” mõtleb poiss.
“Tere, minu nimi on Marius, ma tulin töökuulutuse peale.”
“Tere, mina olen Nikita, ma tulin ka töökuulutuse peale.”
“Lahe ratas ja tugitool.”
“Tänan. Palju need maksta võiks?”
“Rattale peaks teise koha juurde ehitama ja tugitool tuleks punaseks värvida,” ütleb poiss kätega vehkides, nähtavasti on ta kohe valmis asuma monteerima.
“Miks?”
“Liiga tavalised, täpselt samasugused nagu kõigil on.”
Nikita tahab kohe emotsionaalselt tagasi teha, õnneks leiab ta poisi välimuses nõrga koha.
“Miks sul silmad võbelevad nagu narkomaanil?”
Poiss hakkab silmi hõõruma. Kissitab.
“Vabandust. Vaatasin öö läbi Internetis huvitavaid videosid.”
Järjekordne arvutihaige, mõtleb Nikita.
“Öösel magatakse. Joo õhtuti kummeliteed. Miks sa arvad, et ta peaks sinu palkama enne kui minu?”
Nikita on otsekohene naine, ta on kindel, et kui see pole Alexi käsilane, siis on see poiss konkurent. Aga Nikital on kohe tööd ja raha vaja.
“Ma ei tea. Ma olen mees,” vastab vibelevate silmadega poiss.
“Mis see peaks tähendama?”
“Ma olen noorem.”
“Tattnina.”
“Palun vabandust. Ega ma paha pärast. Niisama. Sa küsisid, ma vastan. Sa siis ootad ka siin kedagi.”
Nikitale meeldib, kui meesterahvas ütleb “Palun vabandust”, olgu ütleja kasvõi poisike.
“Peremeest. Läks korraks ära. Käskis mul kirbuturu oma asjadest teha.”
“Lahe. Kas ma võin ka?”
“Mida sa võid? Ära mine üle piiri mökutamise ja rumalate küsimustega.”
“Sa lubad?”
“Kas ma olen su ema nägu, et sulle midagi luban.”
Marius hakkab oma põhjatutest taskutest ja seljakotist asju välja tõstma. Rularattad, õngekonksud, kaks mobiiltelefoni, kõrvaklapid, kliendikaardid, paar t-särki... Nikita vaatab asju ja ta ei saa jätta järgmist küsimust esitamata.
“Kas sa elad tänaval? Oled kodutu?”
“Ei, ma elan Kalamajas, maksan üüri kuussada krooni kuus, talvel kütan ahju lepapuudega.”
“Aga miks sa siukest pahna kannad kaasas, kui sul kodu olemas on?”
“On lihtsalt kotti jäänud. Sa võid midagi tasuta endale võtta.”
“Ma ei taha midagi.”
“Roosad stringid, tutikad H&M Saksamaa poest, number 39. Sulle peaks minema.”
“Jäta järgi.”
“Solaariumi kliendikaart, iga kolmas kord on tasuta.”
“Ainult ajudeta kalkunid käivad end vabatahtlikult praadimas.”
Uks käib ja sisse astub Alex. Suits on ees. Vaikus, Alex vaatab üle kirbuturu kauba.
20090728
kas kujundus loeb veel üldse midagi
20090726
sõstrad
20090723
Fc Flora mäng
musitamise õppimine ja kui suur võib olla koera mure
20090722
vahet pole, kas sa usud
20090720
Kaks kontserti Berliinis ehk kultuur 2.0
Pühapäeval, 19. juulil, sattusin teist pühapäeva järjest Maurer Park kirbuturule ja turg oli suur nagu ka eelmisel nädalalõpul. Natuke kahtlased või ülepakutud tunduvad mulle ainult hinnad, see kirbukas on saanud selliseks rahvusvaheliseks massiürituseks, et äri seal on tõhus. Dressikas 45 eurot, kitarr 100 eurot, vanakooli fotokas 160 eurot - need olid hinnakatked, mis teiste ostjate küsimuste peale kuulsin. Suht kirvekad.
Ja loomulikult rokkivad lapsed vajutasid nunnumeetri niimoodi põhja, et kõik tundsid end lastena. Ja loomulikult oli seal meeletult palju salvestuvahendeid, nii amatöör- kui profifotoaparaadid ainult plõksatasid.
Kultuur 2.0 teine põhimõte võiks olla "Kõigepealt tee ja siis küsi raha". Sündmus oli tasuta, lihtsalt vahepeal, kui keegi laulis käis päevajuht purgikesega rahva vahel ringi ning kõik tahtsid, lausa nõudsid õigust sinna purki raha panna.
Ja samuti oli publikus palju koeri. Järjekordselt peaks kordama mõtet, et ei tasu kõigil inimestel oma oskusi ja tegemisi ülemäära tõsiselt võtta. Tuleb teha nii nagu oskad ja olla heatahtlik ning kaasata teadmata ning nii võibki sündida sündmusi, mis emotsionaalselt jäävad kauaks meelde. Vabad koerad massiüritusel näitavad ühiskondliku vabaduse astet.
See oli ca kolmetunnine massirokkkontsert, kus igaüks sai olla nii nagu ise tahab.20090718
berliin4
14.07
Jätkub roadtrip Saksamaa põhjapoolsemas küljes. Plön – järvede rohke linn, kus kohtasime Eesti venelasest taksojuhti, kes rääkis, et elas varem Kohilas ning talle väga meeldis hakata üles lugema Tallinna linnaosasi Mustamägi, Lasnamägi, Kalamaja, Kopli…
Linnas Kiel veedame paar tundi, sööme hiina kiirtoitu ühes ostukeskuses.
Kielist üle silla olev rand, kus oli suurepärane olla. Koerad käivad vabalt ringi ning paljud naised päevitavad ilma rinnahoidjadeta.
Schleswig – romantiline mereäärne linnake, kus on tohutult rattateid. Meel läheb härdaks, kui näen kenades külades kenasid jalkaväljakuid. Noortehoste
15.07
Humus - vana kai, aga muidu suhteliselt igav väikelinn. Ostame poest süüa ja suundume peesitama.
Suur lammaste ala mere ääres, kus paksud lambad peesitavad, igalühel number seljal. Lisaks lammastele märkame ka lehmi ja hobuseid. Kasvatakse erinevaid teravilju.
Saksamaa üleval merepoolses küljes on üks meeletu rand. St Peterburg – Linburg vms on nimi, tohutu pikk ja lai, ei otsa ega äärt pole näha. Randa sisenemine maksab 3 eurot nägu, satume randa nudistide ranna kohast, väga-väga palju paljaid inimesi, väga imelik, kiirustan kilekotti kandes kiirelt sealt minema.
Saksa perekond tuleb randa täisvarustusega – käru, telk, labidad oma ala kaevamiseks, lastele mänguasjad, täiskasvanutele raamatud ja ajakirjad, rätikud, linad jne. Mõni auto oli parklas lausa järelkäruga, sest asju on rannalistele nõnda palju.
Lüneburg – linn, kus oli palju kodutuid ja veetorn, einestame siin õhtu.
Ööbime pentsuka juures autos, pole mõtet kuue tunni une pärast hakata võtma hostelit, seal veel raskem üles ärgata, autos veedetud öö läheb valutumalt, kui alguses võis arvata. Ma isegi magasin.
16.07
Jõuame tagasi Berliini ja tagastame auto. Kreuzbergi linnaosa suunas jalutades kohtame parki, kus lapse ja kasvatajad peavad trussikute väel veesõda.
Leiame kaheks ööks hosteli “Three little bigs”, mis tundub olevat üks paremaid linnas. Meeldiv tuba ning atmosfäär.
Õhtul seame sammud Kreuzbergi linnaosa suurde linnaparki, kus eestlased kohtuvad, mina joon sel õhtul palju õlut. Pargikultuur õitseb, oskajad loobivad lendavat taldrikku nagu lennukit ning oskajad koerad korjavad pudeleid endal seljas olevasse kotti.
17.07
20090716
berliin3
13.07
Plaanist sõita Münchenisse ei saanud asja, sest kahe inimese rongipiletid Münchenisse ja tagasi oleks maksnud košmaarse summa ca 600 eurot. Ajuvaba kuidas nii kallis. Rentisime hoopis kolmeks päevaks auto ja põrutasime Sleweig-Holsteini. Rendiautoks saime Škoda Fabia, täita lahe auto, põrr-põrr viib meid edasi saksa kiirteedele.
Peatusime ühes teeäärses peatuskohas, seal oli ka McDonald’s, hullumaja kui palju rahvast tahab kuumal suvepäeval saada seda suurepäraselt pakendatud ja välja töötatud rämpstoitu. Meie sõime guljašši.
Ühe ilus järve ääre peatusime. Selge vesi ning väikeses paadisillakesed, tundus olevat saksa rikaste suvituskoht. Hüppasime vette ning kohe oli platsis järvevalvur luik oma perega, nähtavasti nõudmas maksu tema järves ujumise eest. Õnneks nokaga päris ei löönud.
Õhtuks jõudsime Lübeckisse. Kena maaliline sadamalinn. GPS seadmega hosteli otsimine on raske, aga võimalik, eriti siis, kui GPS on saksakeelne (et saksanimega tänavad oleksid õigesti kaardil), ainult räägib inglise keeles. Milline ilus vanalinn, kuidas vanade kirikute-löövide sisse on maitsekalt paigutatud moodne klaas.
20090712
berliin2
11.07
Hommikusöök hostelis oli vastavalt hinnaklassile täitsa okei, sai juustu ja vorsti ja saia ja isegi kannukohvi ja krõbuskeid.
Nüüd istun Berliini oma lemmikkohvikus Rosenthaler platsil ning vaatan/kuulan õudusega kuidas kõrvallaua inimesed mitme paksu raamatu ja tohutu virna vihikute abil õpivad vist mingiks meditsiinieksamiks.
Lõunane uinak on puhkuse ajal kohustuslik, siis tulevad head mõtted ja värkse õhtu.
Õhtul teatri Volksbühne ette ehitatud Agora laval Castorfi Medea. Aus kaasaegne antiikteater, ei mingeid heli- ega valguseffekte, lihtsalt tossu aegi välja teatriustest, lava oli teatri esine trepp ja inimesed siis boksi sees ümber selle. Selga anti kalameeste tuulepidurdajad, sest tõesti oli selles poolruudu katlas korralik tuul. Pind näitlejate ja publiku vahel oli liiva täis, liiv oli täis prügi ja ohtralt mänguusse. Lõke põles ja kuulus paksamaost näitleja Spengler istus ja andis teksti.
Päris õhtul jalutasime selles kõige kuulsamas kunstnike majas. Palju teevad kunsti, kes seda kõike tahab osta.
12.07
20090711
berliin
10.07
Ecolines’i varahommikuses Tallinn-Riia bussis ei ole palju rahvast. Ma ei oska bussis magada, aga kindlasti siiski proovin. Vähkren end sihtpunktile lähemale.
Ja saingi veidi magada, aga huvitav, et ma nii suureks oleks kasvanud, varem piisas kahest istmest voodiks, nüüd vaja väga kägarasse tõmmata.
Riiast jalutasime lennujaamast välja ja sattusime Maxima XXX-i, kus oli üllatavalt mitmekesine valik ja uskumatult suured valmistoiduletid – salatid, gurmeelauad, elus ja praetud kalad jne jne, ostsime lapikut suitsusalaamivorsti, see on õudsalt hea, nüüd pikutame ja sööme seda lennujaama lähedal murul. Ma joon ka head Läti õlut ja sõin juba kõik Laima kommid ära. Mis värk sellega on, et Laima on parem kui Kalev ja AirBaltic on kõvasti parem kui Estonian Air?
Ja nüüd oleme kohal, suures Hostelis, kus on meil oma tuba ja kus pole väga vigagi, sest ruumi on ning ega noorte elu rütmiga ei pea kaasa minema, lihtsalt võib elada nende keskel.
Õhtune jalutuskäik oli meeldiv, Volksbühne ette ehitatud ajutine Agora lava on väljaspoolt hullult ilus, loodetavasti saab homme õhtuks pileti ja saab vaadata ka sisse.
Kebab maitsev ja odav nagu alati. Miks nad ei oska Eestis kebabiliha õigesti teha?
20090708
Mitu dimensiooni
MITU DIMENSIOONI
Mereäärse linna lugu
Kaameraga varustatud langevarjur hüppab Tallinna lahe kohal lennuki pealt alla. Langevarjuri küljes on sukeldumisvarustus, ta maandub vette ning sukeldub koheselt Tallinna lahte. Õhus toetavad peategelast teised langevarjurid ning vee all on peategelasel vastas sukeldujad. Kui langevarjur on linna kohal, siis elavad Tallinna elanikud kaasa inimesele “kes esimest korda elus hüppab langevarjuga”. Vee all kohtab langevarjur “omas ajas elavaid suursuguseid inimesi”.
Tegemist on dokumentaal-eksperimendiga, mille aluseks on reaalne eksperiment, mis töödeldakse ümber fantaasiarikkaks kohati animeeritud seikluseks. Kogu filmi on segunenud kaks stiili – dokumentalistika ja fantaasia. Teravad ja järsud ümberlülitused ühelt teisele. Võib kasutada animatsiooni.
Mõte on teha film, mis näitaks Tallinnat uue nurga alt. Jutustaks loo, mis oleks põnevam kui linnatutvustav promo. Filmi eesmärk (loo põhjaks) on “päris asi”, mis on piisavalt hullumeelne, et jääks meelde ning looks kultuurilise dimensiooni, mis on inspireeritud inimese viibimisest mere ja linna kohal ning mere ja linna all.
Tuleks õpetada üks professionaalne langevarjur sukelduma või professionaalne sukelduja langevarjuga hüppama.
Lennuk. Inimene vaatab lennuki aknast välja. On näha merd ja mereäärset linna. Tallinnat. Lennuk läheneb linnale. Keegi küsib oma mõtetes aknast väljavaatavalt inimeselt küsimuse.
KÜSIMUS
Oled sa kunagi mõelnud, et mis tunneks võiks olla lennukist alla hüpata?
*
Inimene haaratakse istmelt püsti. Selgub, et ta istub hoopis langevarjurite lennukis, mitte tavalises reisilennukis. Inimesele pannakse sukelduja ülikond ja langevari selga ning otsa ette seotakse kaamera.
Inimene lükatakse lennukist välja. Näeme pilti tema otsaees olevast POV kaamerast. Inimene kukub, näeme merd ja linna, kogu kukkumise vältel läheb kaamera pilt täpsemaks. Kukkumine toimub kiiresti, inimene on hirmul.
Korraga on inimese ümber teised langevarjurid. Neil on käes mobiiltelefonid, mille pealt saadavad nad Twitteri, Skype-i vms sõnumeid a la “Ta kukub väga kiiresti.”, “Ohtlik”, “Esimest korda elus...” Sõnumid ja fotod kukkuvast inimesest lähevad kiirelt netti ülesse.
Juba suunavad Tallinna tänavatel ja rõdudel inimesed pilgud taeva poole. Mõni haarab binokli. Inimesed vaatavad fotosid, mis on saadetud neile õhust toimuvast läbi Interneti. Kõikides Tallinna välikohvikutes on Wifi, kogu linn on kaetud tasuta traadita internetiga – kõik saavad osa sellest, mis õhus toimub. Inimene kukub.
Abitult langev langevarjur tahab küsida teistelt langevarjuritelt abi, aga need on väga tšillid. Näitavad, et kõik on OKEI, näitavad talle pilte oma mobiilidest. Mõni teine langevarjur annab peategelasele märku, et tõmba nöörist. Langevarjur tõmbabki ning langevari läheb lahti. Üle Tallinna kõlab aplaus, fotod ja lühisõnumid: “Ta sai sellega hakkama” jms. levivad. Langevarjur on kangelane justkui jõkke lennukiga maandunud piloot.
Inimene sõidab langevarjuga üle Tallinna, näeme POV kaamerast linna. Aga langevari kandub mere kohale. Olukord muutub taas inimese jaoks ohtlikuks. Nüüd pildistatakse ja filmitakse langevarjuri kukkumist ka maismaalt ja rannast.
Langevarjur maandub vette ning kukub koheselt vee alla. Vee all elavad sukeldujad, kes võtavad langevarjuril varju küljest ära. Sukeldujad elavad laevavrakkidest, mis on justkui linnatänavad, kus aeg on ammu seisma jäänud. Siin on iidsed kombed, habemetega mehed, kaunilt riides käivad prouad ning veealustel tänavatel suured pikad raamaturiiulid.
Vee alla kukkunud inimene õpetatakse sõbraliku instruktori poolt sukelduma ning ta ujub ringi. Näeb igal hetkel uusi asju. Merepõhjas on vana restoran, kus istuvad suursugused härrad, kes söövad värskeid tomateid ja kurke, mida serveerivad neile laevavraki kõrval olevalt põllult tanudes neiud. Kuskil taimede vahel mängivad suursuguselt riides lapsed jalgpalli. Inimesed ja kalad ujuvad läbisegi. Kuskil teeb pühendunult proovi sümfooniaorkester, kuskil tantsib naiskollektiiv hoogsalt. Inimene ujub ringi ning imestab. Tüdrukud tõmbavad mehe tantsu sisse.
Kui õhuballoon hakkab tühjaks saama, siis sukeldujad annavad inimesele märku, et tal on aeg pinnale tõusta.
*
Inimene on linnast lahkumas, just parasjagu lennukisse sisse astumas. Lehvitab. Ta on täiesti läbimärg. Lehvitab ärasaatvatele inimestele. Lennuk on pargitud Tallinna sadama kai äärde. Mees läheb lennukisse. Kalapaat veab lennuki avamerele. Lennuk sukeldub korraks meresügavustesse ning inimene näeb lennukiaknast merepõhja elanikke, siis sööstab lennuk veest välja taevasse ning langevarjurid lendlevad lennukist mööda justkui linnuparv. Inimene vaatab lennuki aknast välja ning näeb eemalduvat Tallinna.
“Heade üllatuste maa.”
20090707
kuradi ilus
20090701
koerkala, vanainimeste võim ja surmatunded
miks mulle meeldib eesti suvi
