kunst pole elu

Ma olen oma lühikeses elus tihti muutnud suunda kuhu poole sihin. Ega ma ei tea siiani, mis asja ma ajan. Mingit oma asja. Olen arvamusel, et julged otsused tulevad inimesele kasuks. Kunagi ei tasu toppama jääda. "Arenemine", "õppimine" ja "kasvamine" ja teised klišeelikud sõnad iseloomustavad väga hästi maist eksistentsi.

Olen uhke oma venna üle, et ta läheb uuesti ülikooli. Tuleb unistada, mõelda ja tegutseda suurelt.

Terevisioonis rääkis üks mees Riigikogu liikmete plaanist, et rahvasaadikud ei pea enam oma ametiga seotud kulutusi tõestama, vaid saavad lihtsalt palgast 30% lisaks kulutamiseks. Ajuvaba ju. Kõik inimesed peavad kogu aeg mingeid tšekke alles hoidma ja esitama, miks siis Riigikogu liikmed ei pea!

Ma olen ka hullult bürokraatia vastu, aga kõigile peavad kehtima ühesugused reeglid. Mina panin igatahes siia oma allkirja.

Alles eile esitasin koolis oma koolitööga seotud tšekke, paras hullumaja on nende alles hoidmine. Eile hommikul lugesin Maimiku esseed "Projektipõhine elu" - vägisi tundub nüüd, et Riigikogu liikmed on enda arust loomingut ja mõtteid nii täis, et neil pole aega tegeleda bürokraatiaga. Las kunstnikud, filmimehed kirjutavad projekte ja aruandlust, aga laskem Toompea lossis inimestel tegeleda üllaste mõtetega.

Hoidkem oma karišmaatilisi rahvasaadikuid. Neil tuleb hellitada ja puputada, sest lihtsalt tuleb. Ei ole nii. Kõikidele ühesugune bürokraatia kaela!

Ma tahaks nii nii väga saata kellelegi sõnumit, et ma tunnen oma vanaemast väga puudust. Aga kuna ma ei saa surma teemadel mitte ühegi inimesega rääkida, siis vaatan, mis külmkapis süüa on ja lähen magama. Homsed tegevused peletavad kõige olulisemad mõtted eemale.

Mulle ei meeldi kunsti kokku klopsida. Mulle ei meeldi esineda esinemiste pärast. Ei taha endale ära põhjendada ebasümpaatseid olenguid. Tahan süvenenult raamatuid lugeda ning enda jaoks saada väga suureks ja ülivõimsaks professionaaliks.

Ma oskan inimesi nakatada. See on väga tähtis. Aga ma ei suuda hakata võltside asjade pärast nakkushaigusi levitama. Mulle ei sobi ühtegi elukutsesse ega inimesse end täiel määral pühendada. Ma hakkan jonnima. Virisen end ummikusse. Parem olla viisakas ja tulla alati viimase bussiga koju.

Kõik on veel ees. Niipalju on maailmalt ja inimestelt ammutada. Eriti alandlikkust.

Eile õhtul puhus rannas külm tuul ja me ei saanud jalgpalli mängida. Suur pudel jääteed tuleb siis ära juua äkki laupäeval, kui toimub rannajalgpalli esimene etapp. Me pole rannajalgpalli kunagi mänginud, ei tea kuidas hakkama saame. Aga tähtis on seltskondlikult värskes õhus mõnusalt aega veeta.

Järjest vähem viitsin vähem süveneda. Kõik raamatud tuleb lõpuni lugeda, kõik mõtted tuleb ära mõelda. Kõik inimesed ja situatsioonid võiks und oodates ära analüüsida.

Panin pläffid jalga. Kui suve hakul paned esimest korda pläffid jalga, siis on kindel laks, et nad hakkavad veidi hõõruma. Aga jalad harjuvad varsti ära, sest need on ikkagi mitme suve jooksul sissekäidud pläffid. Täna õhk ei seisa nii nagu eile, samas on päev veel noor. Mis suvi see tuleb? Jalgpall, töö ja kirjutamine, kas jagub ka inimesi päevade sisse. Maal tahan ju ka olla ja elada.

Ma olen üleüldse selle poolt, et inimesed, eriti tüdrukud, käiksid ringi avatud varvastega.

Laskusin Patkuli trepist alla. Võilillede varred on sirgunud meeletult pikaks, pargipingil lösutasid kaks mustades teksades armunut. Kõik naised on praegu tänavatel sirge seljaga, mind ootab rannajalgpall. Vaatasin tantsueksamit ja mul on hea meel, et meie kursuse poisid ja tüdrukud on sirgunud peaaegu "päris näitlejateks". Balti Jaamas passis niisama palju noori inimesi, ei tea kas mõni klassiekskursioon.

Loen väga erinevaid raamatuid. Turundusest, enda kaotamisest ja Maimiku esseid.

See mõjub hästi, kui mõni päev oma väikest arvutit ei näe. Lugemine võib üldse inimesele hästi mõjuda. Täna hommikul oli mul oma arvutiga väga magus taaskohtumine. Oleme hea paar. Loominguline. Tema muudab minu stiilseks. Tema salvestab mu mõtted. Tema väljendab mind.

Kõik teavad, et Eesti on koht, mida külastavad ainult manduvad superstaarid. Michael Jackson, Bryan Adams ja kui nüüd laskuda päris madalale, siis Mati Nykanen.

Aga juunis tuleb messias. Enne kui ta Ameerikasse revolutsiooni tegema põrutab. David Beckham ei ole enam ammu jalgpallur või on suhteliselt kesine jalgpallur. Popikoon. Ilus poiss. Üks tuntumaid inimesi maailmas. Kõik väikesed tüdrukud ja keskealised naised lennujaama väikeste lippudega lehvitama. Tahan kuulda kiledaid hüüdeid, mis pakatavad armastuse puudumisest. Või ei ole Eesti see maa?

Tänaseks on suur kunst läbi. Kõik läks hästi.

Istusime eile Agnesega tühjas välikohvikus ja lõõpisime kogu maailma läbi. Pärast oli koolis omaalgatuslik pidu. Kui pidu kandus linna, siis tüdinesin ja tulin taksoga koju. Taksojuht andis mulle oma visiitkaardi ja ütles, et alati võin talle helistada.

Nähtavasti ei ole "Perekonna" lugu veel selleks korraks lõppenud.

Kuna mu sülearvuti on koolis, siis täna on lugemise pühapäev.

Täna on hommik. Lähen varsti poodi, ostan suure rabarberi ja veidi valmistoitu, kindlasti võtan kilekoti. Pärast kahteteist lähen osta turult liha ja lähen vaikselt kooli. Laupäeva lõunaks on eksamid tehtud. Eile õhtul vaatasin jalgpalli ja mõtlesin, et kas Inzaghi on õnnelik inimene. Huvitav, mis teda veel rõõmustab peale väravate löömise. Närvivapustusteni.

Pole vist võimalust, et kõik lõpuks ei laabuks. Täna oli päev, mis hakkas näitama suunda lahenduste poole. Lavastus saab eksamiks valmis, kuigi jääb veidi kripeldama ajanappus. Lavakõne eksam saab laupäeval tehtud, kuigi täpselt veel ei tea kuidas. Kõik maailma lapsed saavad kõhu täis ja laseritega ufod ei saabu kunagi.

Elu on lill ja uni.

Cannes'i filmifestivalil on punasel vaibal puhvitud rindadega naised ja homme toimub Meistrite Liiga finaal. Kuskil ei käi parasjagu ühtegi karmi sõda.

Reedel andis kunstiajaloo tundi Sandra Jõgeva. Rääkis kuidas tal on vasaku rinna kohale tätoveeritud ruut, kuhu ta kogub tõsiselt südamesse minevate inimeste autogramme. Praegu on ruut veel tühi. Aga muidu ei suutnud ta mulle veenvalt ära põhjendada, et mis asja Eesti performansi kunstnikud ajavad.

Pärast seda oli Köismäe tornis lavakõne proov, mis kukkus välja nagu ta kukkus. Mai lõpus esineme kaks korda Nukuteatri festivalil, kuid need etteasted pole enam need, mis see lavakõne kava kunagi oli. Süda ei suuda enam seda rütmi lüüa, kuigi üritame.

Kui kunst lõppes kiirustasin vastavatud Mack Bar-B-Que restorani. See restoran on nagu Pulp Fictioni boogi-boogi koht, kuhu Travolta viib oma bossu naise. Velveti büroo kujundus hinnati sisearhitektide liidu aastapreemia vääriliseks ja tähistasime seda ameerikaga. Umbes kell 12 jõudsin koju.

Laupäev oli tehniline proov. Käisin poes, ostsin ostukeskusest rekvisiite. See ei ole tule suur kunst, see on gupitöö jälkusest ja armastusest. Pärastlõuna veetsin täditüre muusikakooli lõpetamise after-partyl. Jalutasin aias ja rääkisin lustliku koeraga, otsisin looduslikult kasvavaid lilli.

Ja siis õhtul sõitsin Salmistusse, võtsin paar tundi osa Roberti sünnipäevast. Meri oli ilus, kuskil kauguses kumas väikene ilutulestik.

Huvitav, missugused on mu vaated ja tunded nädala möödudes.

Tänasest läheb lahti suur ja paks diskussioon. Tänu arvutifirma bossu kirjutisele Postimehes, algab eesti noorsoo massivõõrutamine kübererootikast.

Ma käin päris tihti orkutis. Nuhin ja kogun infot. Võib-olla olen ma pervert.

Lapsed, ärge käige rates, parem minge jalutama. Otsige ilusaid silmi.

Muide, raamatute lugemisse võib ära armuda. Tuleb lihtsalt leida oma raamatud. Vihkan seda, et targad inimesed teavad milliseid raamatuid peab noor inimene lugema. Kohutav võlu on ise endale avastada lemmikraamat.

Läksin dušši alla, tuli ainult kuuma vett. Kuidagi nühkisin seebi maha. Pärast sööki ajasin prinn-prinn masinaga habet ja tahtsin hakata hambaid pesema. Kraanist ei tulnud enam üldse vett. Võtsin külmkapist mineraalveepudeli ja tundsin end matkal olevat. Hambad ja käed sain pestud. Veidi jäi vett ka järgi.

Töökoha teine Mart käis varahommikul Balti Jaama turul ja nüüd on köögilaual palju porgandeid.

Joon jälle kohvi, aga mõõdukalt. Järgmised päevad kuluvad kunsti komplekteerimisele.

Panin teleka pudru kõrvale mängima ja Terevisioonis räägiti küberrünnakutest. Ei suutnud seda kuulata. Hakkasin klõpsima, ühelt vene kanalit tuli vene Vinni Puhhi mulitkas. Pruun kogukas karu ja ruuduliste pükstega kribu notsu. Läksid prillidega jänesele külla. Puhh tiris notsut kätust enda järel ja pesi tal näo puhtaks. Puhh sõi kõik jänese meevarud ära ja pärast jäi uru ukse vahele kinni. Kukkus käte ja jalgadega siplema.

See võis olla viiendas klassis.

Koolis oli puhvet, kus müüdi saiakesi ja kapsasalatit. Ma käisin siis õhtuses vahetuses ja jõudsin kooli alati kõvasti enne esimese tunni algust. Kord ostsin endale tähesaia ja teed ja istusin vakstudiivanile. Minu juurde tuli üks paralleelklassi poiss. Paras jõuram, sel poisil oli pättuste korraldamise aura.

"Kas sina loed ka hommikuti raamatuid? Mul on voodi kõrval virn raamatuid, nii hea on hommikul mõni võtta ja lugeda. Ma ei tõmba kardinaid ka eest ära, nii on parem."

Ma pole siiani aru saanud, kas see poiss valetas ja miks ta mulle seda rääkima tuli. Ja ma ei mäleta mida vastasin.

Air'i "Napalm love" on võimatult hea muusikapala. Ma arvan, et ma ei ole hulluks läinud. Jaburad eluhetked on energiat täis. Lavastuse killud valmivad mingiks kokkupandud asjaks.

Täna panin end Londoni suvitaja moodi riidesse. Tahtsin mingit muutust. Kuulan viletsat räppmuusikat ja lähen ostan endale vist ühe jäätise.

Kõik on mitme tasandiga. Mõtleva inimese peas on teatrilavastused ambivalentsed. Kunst moodustab iseenda hetkesituatsioonis terviku või lõhub seda.

Näitlejad saabuvad lavale, Helgi Sallo käes on tuhmunud peegel. Alguses on pikk vaikus, lava on kujundamata või on kujundus ambivalentne. Juhan Ulfsak hakkab rääkima, kõneleb tasanditest, kunstist ja töö tegemisest. Tema isa ehk fiktiivne ema ulatab talle puudritoosi, Juhan puuderdab end Trepleviks ja algab lugu.

Kolme ja poole tunni jooksul näeme näidendit, mille Smeds on kokku seadnud Anton Tšehhovi Kajaka ainetel. Liigutav lugu - armastuse valust ja kunsti otsingutest. Võrreldes esimese korraga, kui lavastust nägin, olid rupskid vähem verised ja Helgi Sallo mäng kordi kahvatum. Aga ma sain lavastusest hoopis teisiti aru. Kui eelmine kord tundus mulle kogu asi Tšehhovi tekstiga oskusliku vigurdamisena, siis nüüd jäi minu jaoks kõlama uus väärtus. See on lugu Kunsti! tegemisest. Loomingulistest illusioonidest ja pettumusest ning argipäevast - hetkest, mil iga enda kirjutatud rida muutub tavaliseks ja igavaks.

Tänapäeval sobib inimestele teater, kus on kohal veri, pisarad, toss ja hetketi melanhoolne muusika.

Täna jäi mulle silma Maša joomine. Tiina Tauraite hüppab laval ringi napis riietuses ja uputab oma elu pudelisse. Ta juurib oma südamest armastust välja. Kui saabub Treplev, siis räägivad nad totaalselt teineteistest mööda. Kui räägivad omavahel Trigorin ja Niina, siis räägivad nad totaalselt teineteisest mööda. Dramaturg Smeds on osavalt ühe teatriteksti kirjutamise käsitöövõtte ära lavastanud.

Teise vaatuse keskel verise peaga Treplev jonnib nagu väike laps. Ema lohutab teda. Lõpuks Treplev alistub. Jonnimine on ilus ja naljakas tegevus. Saali kiirgab, et perekond Ulfsak on seda omavahelistes suhetes kõvasti läbi elanud. Tore, kui inimesed oskavad keerata tõsised eluvalud lapsikuteks mängudeks. Seda on hea vaadata.

Nii lavakooli Kajakas kui Von Krahli Kajakas amelevad tegelased üksteise otsas. Nähtavasti Von Krahli põrandal suudlevad naised parodeerivad NO-teatris etendunud teatritudengite versiooni. Kui armastusel on veel mõnikord sugu, siis suudlemine on täna sama, mis eile oli soe käepigistus. Vähemalt purjus peaga ja võnkes närvisüsteemiga naiste puhul on see nii. Noored naised ei tea enam, kes on vihavaenlane ja kes on sõbranna. Täna meeldib noortele naistele eksponeerida Internetis pilte, millel nad kirglikult suudlevad oma parimat sõbrannat.

Taavi Eelmaa kehastatud Semjon tuleb igal päev Kallaverest jala Tallinnasse, et olla koos Mašaga. Ta on otsustanud Mašat armastada, tahab viia neiu kinno Brad Pitt vaatama. Semjon on otsustanud, et Mašale meeldib Brad Pitt. Armastus on otsus, armumine on tunne, meenus praegu üks vana tarkus. Maša ja Treplev ei saa kunagi armuvalust üle. Armastus on eluaegne piin ja halb elu. „Suur kunst“ ja „suur armastus“ on mõlemad võimalikud ainult siis, kui inimene tunneb end lõpmatult üksikuna. Lugesin hiljuti Anton Nigovi raamatut „Harjutused“, tsiteerin sealt ühte lõiku:

"Kirjanikud oskavad kirjutada, aga mitte elada. Kirjanike raamatutest saab õppida ainult kirjutamist. Muidu on nad ajaviide. Ma tean tervet hulka kirjanikke, kelle kirjutamisoskust ma kadestan, ja ma ei tea siiamaani mitte ühtegi kirjanikku, kelle elu ma kadestaksin, kelle elu ma tahaksin elada."

Üheksa päeva pärast on mul koolis eksam, kus minu kirjutatud ja lavastatud näidendit kannavad ette näitlejad. Mulle läks tänane etendus väga hinge. Ootan selle kooliaasta lõppu, et hakata veidi elama. Olen kõigest tüdinenud nagu Trigorin. Olen enesekeskset jonni täis nagu Treplev. Ma tunnen neile mõlemale kaasa.

Elagu Tšehhov, Von Krahl ja inimese võime kirjutada. Juhan Ulfsak valetas tänasel etendusel, ta on tänaseks 34-aastane mitte 33. Mulle valetamine ei meeldi.

Kohvipaus on mõjunud hästi. Endiselt katkematult närveerin kõikide asjade pärast, aga mul on unenäod. Olgugi, et kohati päris hirmsad. Täna öösel võistlesid unes inimesed oma hammaste väljatõmbamises. Tunnustust pälvis see, kellel oli pikk hambajuur.

Hommikutelevisioonis oli Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor, kes rääkis kallist klaverist. Mina ei oska üldse klaverit mängida. See pole mingi uudis.

Tere,

Praegu vist antakse doonoritele kilokotte, mõni aeg tagasi anti riidekotte. Mul oleks vaja laenata inimestelt niipalju neid doonori riidekotte kui leidub. Kui sul on mõni doonori riidekott ja sa raatsid seda mulle laenata kuni 26. maini, siis kirjuta mulle martkase ät gmail punkt com või jäta selle postituse kommentaari oma e-maili aadress.

Mälestusmärgid pole lihtsalt kivid või kujud. Pigem võimalused ja kohustused edastada ajalugu. Vend on kõik selle koos näidetega kirja pannud.

Minus pole kinnistunud sümboleid. Mina suhtun mälestumärkidesse emotsioonideta. Mul pole ühtegi sõda, mida mäletada. Erutused võivad olla põnevad, aga loodan, et pääsen elus kuulidest ja kaklustest.

Grand Hotel Tallinna kõrval on praegu tohutu suur sügav täpne auk. Nähtavasti hakatakse ehitama sinna suurt maja, kus on mitu korrust maa all. Sõidan trolliga mööda ja vaatan seda auku. Ilus auk. Traktor on augu põhjas mängutraktor.

Huvitav mille poolest erineb augukaevaja ehitajast?

"Vundament" on ilusa kõlaga sõna. Kui augu asemele tuleb veekeskus, siis soomlased ja venelased hakkavad seal käima.

Tegin eile kõik oma postkastid/inbox-id tühjaks, vajalikud mailid panin kaustadesse või sildistasin labeliga, Avastasin paar elektronkirja, millele oleks pidanud vastama ca 3 nädalat tagasi, üldjuhul ma sellist ülbust üritan vältida, aga mõnikord lähevad asjad meelest ära.

Mulle meeldib, kui mu mailiprogramm näitab inbox (0 messages) ja gmail soovitab lugeda uudiseid. Tähendab, mulle väga meeldib saada e-maile, aga tänapäeval on ju kõik kirjad enamasti asised või tähistavad mingit kohustust. Mulle meeldib soojatelt inimestelt saada e-maile selle kohta, et mida nad parasjagu mõtlevad või mida teevad. Kunagi ma olin hirmkõva mailitaja, see tulenes asjaolust, et kallis inimene viibis pikalt kaugel maal.

Nüüd pole enam seda kirjutamise alustamise hakkamist ka iseendas ja nagunii keegi eriti vastata ei viitsi.

Listid mul ei käi, sest oskan ise Internetist vajaliku informatsiooni üles leida. Pealegi on listidega alati see jama, et kui kord liitud, ega siis nii kergesti enam minema ei saa. Pärast saadavad eluaeg igasugust pahna.

Päike paistab, tõmbasin toas millegipärast kapuutsi pähe. Alustan nädalat. Võtan topsikuga eilset emadepäeva praadi kooli kaasa.

Klõpsisin käsipalli live-number ülekannet ja šokolaad juhtis ja juhtis ja lõpuks võitis Põlva Serviti 28:27. Mul läks tuju heaks. Mul pole mingit sidet Serviti võistkonnaga, aga Mait Patrail jätab kordi sümpaatsema mulje Kui Riho-Bruno. Tore kui väikelinna inimesed on koos ühe asja eest väljas. Tore, kui Eesti meistrivõistlused on nii põnevad.

Patrailist võiks saada maailma parim käsipallur. 15 väravat viimases finaalis on üsnagi korralik kogus.

Mu päevades rõõmustavad mind sümpaatsete inimeste rõõmud.

Eile istusin Viru tänava alguses olevas Reval Cafes. Seal käib vähe inimesi. Vahepeal olin üksinda.

Tuli vuntsidega mees, käes oli Stockmanni kilekott, palus Coca-Colat ja midagi. Ei antud. Letiproua ütles, et tema ei tea, mis on "midagi". Tuleb küsida. Võttis mees kuuma kohvi ja pirukaid. Pärast pakkis endale ühe piruka kaasa. Palus vabandust ja ütles, et ta on professor ja ta ei tea kas täna helikopter läheb.

Mina omandasin sünnipäevast jäänud kinkekaardi eest vineeritud akendega Apollo raamatumajast "Vana viha" ja "Harjutused". Anton Nigov pani kohe samastuma. Tema istub Pariisi kohvikutes.

Viimase aja vestlused Marioni ja Mariaga on ületanud igasuguse sündsuse piiri. Lõõbime fantaasiamänge. Kavandame etteasteid. Ennustame tulevikku!

Aga Mariaga täna mõtlesime, et paneme oma blogidesse armastuskuulutused. Muidugi ei pane, sest kardame langeda madalale. Ja pealegi on meie elus väga palju armastust, mida me ei mõista. Meil on koolis tšilliruum, kus saab laupäeviti magada. Meil on õpetajad, kes on võtnud kinnisideeks meid harida. See on hästi armas. Ja meie ei ole veel eluga rahul. Kuradi kapriissed inimesed.

Mida vägevam mõte, seda sügavam kulg.

Ma ei oska korralikult kiikuda. Ma ei oska käed lahti rattaga sõita.

Kui kamp inimesi kuhugi koos läheb ja ma ei taha sinna minna, siis ma ei lähe.

Aga ma oskan keele rulli panna ja võin suuri nätsumulle teha.

Jalutan, ostan vast ühe diivani.

Lendava taldriku ilusas lennus pole midagi kaunist.

Eile õhtul käisime Maria ja Marioniga Anne juures. Aias jooksis rõõmsalt ringi Herb, endise nimega Ingo. See koer, kes puhtjuhuslikkust jalutas meie kooli paar päeva tagasi. Pärast veidikest asjade arutamist ja liha söömist hakkasime mädamuna mängima. Huvitav mäng. Kana, kukk, kaamel...

Täna on reede. Mai kuu.

Kui teised autod ei sõida, siis on hea autoga sõita. Kollased tuled vilguvad, saab valjult raadiost kuulata popmuusikat.

Käisime eile korra Marko sünnipäeval. Seal oli kaks mini-mini merisiga. Agnesele meeldis nendega mängida. Kõik inimesed panid need loomad endale vahepeal peopessa. Mina ei julgenud neid katsuda, kartsin katki teha.

Mul pole kunagi olnud ühtegi väikest lemmiklooma. Ei hamstrit, ei papagoisid, ei merisiga.

Kõige tihedamini surevad õrnad olendid ülearmastusse.

Mul on vasaku põlvega mingi jama. See on vist pidevast Patkuli trepist. Valutab, kui teatud asendis astun. Sain täna kaks gruusia veini, mis on otse Gruusiast toodud. On siin töö juures minu laual. Ilusad, eksootilised pudelid. Kunagi heas seltskonnas tuleb kenasti neid maitsta.

Habemetega rokimehed laulavad värvilisi laule ja varsti tuleb suurem rahu.

Magan vara ja magan suhteliselt põhjalikult. Kui tuju läheb halvaks, siis tulevad impulsid, mis ta uuesti paika loksutavad. Tore külm kevad. Mõtete aeg.

Eile oli meil koolis koer. Kutsikas. Kõik tüdrukud nunnutasid teda. Loomal olid närvid päris läbi. Vahepeal muutus ta väga kurvaks. Ma arvan, et ta igatses kedagi. Minul on Muki. Bravuurikas klähv. Tema oskab alati koju tulla.

Võib-olla kaovad koerad meelega ära. Tahavad saada lahti kulunud emotsioonidest.

Palun teil soovitada mulle ühte lugu, mis oleks:

* neutraalne
* veidi hoogne
* ilma sõnadeta (võib olla üks pill, mitu pilli, vana, uus, ükskõik)
* pigem sügavam kui läila

Loos võiks olla veidi külmust.

Igatahes igasuste ettepanekute, soovituste üle oleksin äärmiselt tänulik. Mu kõrvadel on sammunud elevantsid.

Mida varem ma hommikul ärkan, seda rohkem aega jobutan. Mulle meeldib hommikuti aegalselt tegutseda.

Viimasel ajal ei oska ma tänaval käituda. Tihti möödun mõnest inimesest valelt poolt ja ta vaatab järsku üle õla. Mulle ei ole halbu kavatsusi.

Proovin see nädal kohvist hoiduda. Päris julge üritus.

Mulle meeldib, kui ma loen mõne inimese muuseas öeldud ütlusest midagi head välja. Muidugi kujutan ma ette. Aga kes mul keelab igasugu asju ja tähendusi välja mõelda?

Siuke isetehtud tunne on, kui trollide lõpppeatus ongi Lepistiku.

Söön ja magan ja õpin veel paremini fantaseerima.

Eile käisime Alo ja Margusega Rolandil, Katrinil, Romiinal ja Katariinal külas. Ehk siis emmel, issil ja kahel neljateistkuusel tüdrukutirtsul.

Sõime siis õues grillvärki ja Romiina istus Rolandi süles, proovis oma lõuga ülespidi upitada, et silmadest und peletada. Mul tuli pissihäda, läksin vaikselt tuppa. Ja seal ta siis lamas. Soojas toas, soojal vaibal oli Katariina lihtsalt end külje peale pikali asetanud. Jalad ja käed täiesti ebakorrapäraselt. Magas vaikuses, suures toas vaibaääre peal. Vaatasin teda pikalt. Selles vaatepildis oli palju rahu.

Jõin Coca-Colat ja püsisin üleval. Läksin kohale liiga vara. Tatsasin sihitult ringi. Alguses olid veidi igavad soomlased, aga umbes südaööl läks bänd peale. Sain kohe endale hea tuju. Joosepi trummipulgad tõusid lendu.

Ega ma inimestega eriti ei suhelnud. Paar tuttavat, kes seal olid, rohkem panid mind seal imeks.

Ikka väga mõnus on inimeste keskel oma mõtetes elada. Selline mõnus muusika loob heaks tujuks kõik eeldused.

Mul käivad praegu oma näidendi proovid. Olen väga palju õppinud ja kogenud. Nii head kui halba. Aga ma kipun unustama. Jõle hea oleks, kui mõtteid ja tundeid oleks võimalik salvestada.

See on praegu töö, kus protsess on kordi tähtsaim kui tulemus. Ma olen kaitstud oma kinnise olekuga kõigi mõjutajate ja ütlejate vastu.

Kogen inimlikku usaldust, mida esineb harva. Kogen tsüklilisust, mis on koormav, inimlik, mõttetu ja primitiivne.

On imekspandav, kui rumalad on osad inimesed ja kui targad võivad olla siirad olendid ootamatus situatsioonis.

Vahel on elus tunne, et enam hullemaks minna ei saa. Aga siis ikkagi läheb.

Täna pole mul enam söögiisu ja kõik, mida keegi teeb või ütleb, teeb haiget. Aga ega mina ei kiru. Mida halvem on, seda rohkem on mõtted väärt. Mida väärtuslikumad mõtted, seda sügavam elu. Mida sügavam elu, seda eksistentsiaalsemad päevad. Mida tunnetatum eksistents, seda armsamad emotsioonid. Mida armsamad emotsioonid, seda parem on mul praegu olla.

"Jobukari raisk! Täitsa lollakad!"

Vibutas üks mees Lepistiku peatuses trollijuhile rusikat. Ootamatu lõpppeatus.

See on rahva suvise ebamugavuse ootamatu algus.

Ott Kiivikas tegi hommikul telekas kükke. Pärast seda tuli filmitutvustus. Kaks noort inimest jutustasid filmi "Päikesepaiste" sisu detailselt ümber. Hullult põnev on kõike ette teada, mis filmis juhtub...

"ja siis üks sulas ära ja siis üks põles ära ja siis nad pidid omavahel otsustama, et kelle ära tapavad, sest hapnik hakkas otsa saama..."

"No ma ei tea, kui see mees tegi Trainspotting, siis miks ta siukese filmi tegi, äkki vedas kellegagi kihla..."

Kui inimene pole süvenenud ja teeb hommikutelevisioonis filmitutvustust, siis see jätab halva mulje. Las räägivad asjadest need inimesed, kes valdavad teemat.

Danny Boyle on teinud veel mitmeid filme peale Trainspottingu. Maailmakuulsaid filme. "Päikesepaiste" ei ole tema esimene "ulmekas". "28 päeva hiljem" oli ja "28 nädalat hiljem" kohe tuleb.

Mitte kunagi pole Eesti Internet ja Eestiga seotud Internet olnud täis nõnda palju rämpsu. On käes piiranguteta demagoogia ja laimu aeg. Internetis on kõik lubatud. Vend kirjutas argumenteeritud postituse nii eesti kui inglise keeles. Lugege milline on inglisekeelse postituse teine kommentaar.

Viimastel päevadel olen hakanud Internetti ja arvutit vältima. Kuigi otseselt sõltun ja olen sõltuvusest Internetist, ajan juba ise endal südame pahaks. Pole mõtet Postimehe lehte pidevalt refreshida.

Täna Balti Jaama turuhoones pani üks küürus vanatädi näo vastu vorstiletti. Tema nina ja vorstikangide vahele jäi ainult klaas. Tädi vaatas süvenenult vorste ja pani silmad kinni. Varsti hakkas letiproua lõugama: "Hallo, hallo, siin ei magata!"

Juurde astus üks keskealine daam. "Ta ei maga, ta vaatab!"

"Magab! Pea vastu letti magab!"

Laske inimestel unistada!

Räägi kaasa. Aita tõlkida. Arenda mõtet. Levita sõnumit.

http://community.livejournal.com/dialooglased/

Kui maal täna kasvuhoonet kaevasin, siis tundus elu lihtne ja armas. Olgugi, et mokk on kukkumisest paistes ja süda on paha, on siiski olemas ilu. Loodan järgmise kuu jooksul säilitada rahu. Igas mõttes.

Palju on tegemata.