kunst pole elu

Ma olen lihtne ja rumal poiss. Ma kõrvetasin täna supiga suu ära. Supis oli makarone ja loomaliha ja karutlit. Minu arust oli porgandit ka. Nüüd lähen käin dušši all ilusti ära. Mu vana svamm läks paar nädalat tagasi manalasse. Uus svamm on kahtlane. Pärast vaatan korra spordiuudiseid, sest mööblikombinaat tuli jalkas eesti meistriks.

Ma peaksin minema jalkanäitusele ka sinna kunstihoonesse. Ausalt öeldes käib mulle närvidele kuidas jalgpalli müstifitseeritakse ja tahetakse ilusate sõnadega kirjeldada. Jalgpall ei ole kunst ega kultuur. Jalgpall on väga lihtne sügav tunne.

Kui jõuaksime kunagi sinna, et teater võiks ka olla lihtsalt, siis ma võib-olla hakkaks teda armastama.

Ei ole vaja hakata pühapäeva õhtul targutama.

Mõjutuse selleks mõtteks sain ma ühest lõigust raamatust "Olemise talumatu kergus":

"Kuivõrd üldse saab inimesi jaotada mingitesse kategooriatesse, saab seda teha nende sügavate püüdluste järgi, mis juhivad inimesi ühe või teise eluaegse tegevuse juurde. Iga prantslane on erinev. Kuid kõik näitlejad kogu maailmas sarnanevad üksteisega."

Kaks poissi, kes käivad sõjaväes ja kes siis saavad linnaloal olles kuskil kokku, räägivad ainult sõjaväest. Kaks lavakooli õpilast räägivad omavahel suures osas ainult teatrist ja koolist. Need on tegelikult veel süütud näited, rohkem tähelepanekud kui elulahustuvus.

Aga aeg ja tempo on see, mis teeb vahe sisse. IT ja kommunikatsioonivaldkondades oleneb kõik ajast. Võistlus ei käi aastates või kuudes, isegi mitte nädalates või päevades. Iga sekund on sekund ja peab olema kasutatud.

Maainimene, kelle päev algab siis kui läheb valgeks ja lõpeb pimedusega, tema jaoks ei ole sekundeid olemas. Minutitegagi läheb raskeks. Aeg voolab, kõik mis voolamist segab, ärritab.

Teistel jälle aeg ainult ärritades liigubki. Kui tekib ühtlane voolamine, see tähendab lõppu.

Me jääme üksteisele järjest võõramaks, sest me lihtsalt pole loodud kõikehaaravateks. Me sõprus kestab kuni kestavad meie ühised mälestused. Me ei oska ette kujutada, mis on see, mis võiks ühendada meie lapsi.

Keeli ei räägi enam ammu rahvused. Keel on mõtlemine ja mõeldakse vastavalt sellele, millega tegeletakse ja mis sütitab.

Varsti hakatakse leiutama uusi ajanäitajaid, sest kõigil enam üks aeg ei sobi.

Kas teksti kaotus on surm?
Ma olen kaks korda selle postituse ära kaotanud.
Aga ma ei ole kurb, sest mu mõtted pole mõeldud igatsemiseks.
Kõik hea hävineb ja see on siiras.

Johaidiiidirallla...

Andrese sünnipäev Vändras oli sümpaatne. Purjus inimesi on kahte sorti: siirad ja zombibombid. Siirad jagunevad veel omakorda äärmiselt jutukateks ja ühe-põhjapaneva-sõna meesteks. Zombibombid on inimesed, kellele tuleb mõneks ajaks keegi teine külla ja hommikuks teeb külaline sääred.

Me kõik oleme teleseriaali lapsed. Tahame teha kvaliteettoodangut, aga kuna ei oska, siis ei tohiks me seepi häbeneda. Sest see kes ei oska lugu pidada seebist, see ei tea mis tähendab maailma parim ihupiim.

Ma ei ole selles veendunud, aga Ruja laulis mulle praegu, et vaid killud toovad õnne.
Terve vaas on ka midagi väärt.
Originaalsus on surnud.

Ma pole siiani suutnud ära otsustada, kas mulle meeldib või ei meeldi Tõnis Mägi muusika. Loomulikult ei peagi midagi otsustama, aga eile hommikusel "Maagi" seminaril jäi õhku rippuma idee, et kõik on taandatav ühele dilemma...

Inimesel on isiklik vabadus või inimlik vabadus. Isiklik vabadus on see, kui käitud ja oled nii nagu tahad. Inimlik vabadus on see, et eksisteerid vastavalt võimalustele.

Ja lõpuks mõtled, et mis vahet seal on.

Vabadus on armastus. Armastus on ajahetk.

Niisiis, et kui võtta see hetk, mis praegu on käsil. See koolivahetund ja arvutiklass ja laul "Öö valge on õnn", siis mulle meeldib Tõnis Mägi muusika.

Mõni minut peale kahteteist seisime Jimi ja Kristoga Vabaduse väljaku ülekäigu ääres ja varsti tulid buss ja troll enam-vähem üheaegselt. Jah, meil olid need toredad krimpsus näod juba peas ja me tegime selle üle nalja. Olime poisid esimese lörtsiga.

Hetk varem istusid korteris neli meessoost kultuuri ja rääkisid magusa söömisest ja mee ja saia söömisest. Me tegime oma jututeema üle nalja. Olime poisid omaette.

Kohvikus olid riiulid ja mul on õhtuti stamplause: "Palun mulle üks punast värvi tee." Olin poiss, kes otsib rahu.

Kõigepealt oli üldse vaikus. Ja mitte ainult lõpuvaikus enne plaksutamise plaginat. Kolmanda vaatuse stseenide vaheline vaikus oli parim. Ja umbsus oli mõnus. Olin peaaegu ilma vähkremata.

Osad poisid söövadki magusat ja põevad, et nad lähevad paksuks. Osad poisid söövad liha ja on veendunud, et nad on koledad. Poistel on kaelad viltu. Mõni poiss on endiselt karvane.

Tantsisime eile päeval sõnatult trammis.

Ja valvelaua tädi ütles: Mulle ei meeldi lörts.
Ja Uku küsis vastu: Öelge mulle üks inimene, kellele meeldib lörts?

Meile meeldib vihm, sest me oleme poisid.

Oma süžeelt on Tšehhovi „Ivanov” suhteliselt lihtne näidend. Lõpplahendus oli etteaimatav kolmandiku peal. Peategelase ümber sagivad pidevalt inimesed, kellest keegi Ivanovit ei liiguta. Ivanovile ei lähe teda ümbritsevad inimesed korda.

See näidend oli minu jaoks huvitav just sellepärast, et pakkus võimaluse peategelasega tugevalt samastuda. Üks võimalus elu jälgimiseks on veendumus, et tegelikult ei lähe mulle miski korda. Ma arvan, et igas inimeses on olemas kübeke vaatevinklit, mis vaikselt sosistab, et meie elu on paratamatu igav kulgemine ja et meil endil pole tegelikult võimalik sündmuste käiku sekkuda. Muidugi võib ka meid endid süüdistada selles, et me ei oska „paratamatusse kulgemisse” intensiivselt sekkuda. Inimesed on lojud ja sellepärast jääb meie elus palju juhtumata. Ivanov on inimene, kes on ette alistunud saatusele ja siis vaikselt torkides üritab midagi muuta. Aga elus ei saa vaikselt torkida, sest muidu torgib elu sind kõvasti. Ivanov on sümpaatne ja äärmiselt ebasümpaatne mees samaaegselt. Näidendit lugedes muutusin Ivanovi saamatuse pärast närviliseks, tahtsin talle sosistada: „Mees tee midagi, tee midagi päriselt, muidu sööb elus su ära...”. Rutiin on see, mis võib meid iga hetk püüda enda võrku. Inimestel on kalduvus saada silmaklappidega hobusteks, kellele küll ei meeldi iga päev ühel ja samal ringrajal gallopeerida, kuid ometi nad lähevad täpselt samamoodi igal hommikul trenni, et harjutada ringrajal jooksmist ilma tähelepanuväärsete sündmusteta. Ja kui esinebki mõni sündmus, näiteks hulkuv kass satub hipodroomile või kuskilt kostub plahvatus, siis see ununeb hobusel ruttu, sest kõige tähtsam on ikkagi pidev harjutamine.

Ma ei mäleta, kust ma seda sõnakõlksu esimest korda kuulsin, aga keegi kunagi kuskil kellelegi ütles moka otsast: „Naistele meeldivad ükskõiksed mehed.” Mulle jäi see mõte meelde ja rääkisin seda tüdrukutele edasi. Keegi ei olnud minuga nõus. Nüüd veidi vanemana saan ma aru, et tegelikult ei osanud ma seda lauset õigesti mõista. Naistele kindlasti ei meeldi mehed, kes on mühakad ja absoluutselt ei näita õrnema soo vastu välja oma hoolitsevat poolt. Aga naisi tõmbavad mehed, kellele saab kaasa tunda ja kes justkui vajavad hoolitsust. Kui keegi üldse on kahetusväärsete sündmuste põhjustaja selles näidendis, siis on see Ivanov ja ometi on naised tema järele hullud, kuigi ta ise ei näita ei Anna Petrovna ega Saša suhtes üles sügavamat huvi. Ükskõiksus naiste vastu ja samas nende alatine tähelepanu on Ivanovi ja „Kajaka“ Trigorini ühine omadus. Mõni mees poeb nahast välja, et saada tähelepanu, teine jälle ei tee midagi ja saab enda arust kaela vaeva. Tšehhov oskab oma näidendites kujutada meeste ja naiste tõmbuvaid ja tõukuvaid paratamatuid instinkte, mida pole mõistusega võimalik suunata ega mõlemapoolse konstruktiivse põhjendusega lahti seletada. Kõik toimub täpselt nagu elus ja see, mis toimub lisab värvi nii elule kui Tšehhovi näidenditele. Saša kuulutab: „Mida rohkem vaeva, seda parem armastus!“

Tegelikult ma ei saanud päris täpselt aru, mis Ivanovit elus üldse huvitab ja see on päris jube. Ma arvan, et siis kui enam mitte miski ei huvita ja mitte miski ei liiguta, et siis ongi lõpp. Tihti esineb inimesel olukordi, kus keegi teda ei kuula ja tuleb ette arusaamatusi, aga et see kestab aastaid ja et eemalolek ainult süveneb, siis tundub et enesetapp või vaimuhaigla on ainukesed võimalused. Elu on karm ja kes jalgu jääb, see kaotab. Mida pehmem inimene, seda vähem tohib ta komistada. Ivanov on päris hellik ja tema koperdab senikaua kui kukub põlved ja näo veriseks ja lõpuks sõidab elu temast teerulliga üle.

Peale Ivanovi on näidendis veel üks karakter, kes mind ärritab ja kelles ma tunnen ära kübeke iseennast. See on arst Lvov. Ka minul on sees soov, et kõik inimesed oleksid alati ausad ja siirad. Elu peab olema lihtne ja otsekohene. Ma ei salli vusserdamist, vassimist ja ümber nurga kõnelemist. Aga mina ei ole üdini hea ja ma saan sellest aru. Mina ei ole ideaalne inimene, kes võiks ennast seada „õigesti elamise“ prototüübiks. Minu arust Lvov arvab, et tema veidi on. Elus pole mõtet teisi inimesi pidevalt sõnadega õpetada, parem on olla neile vaikiv kaaslane, kellest nad ise leiavad õppematerjali. Iga inimene peaks olema vahel nii halb ja silmakirjalik kui ta vähegi suudab, sest siis tuleb esile ka kõik temas peituv headus. Me ei saa teisi õpetada elu ideliseerimisega vaid me saame elada ise nii nagu vajab meie südametunnistus ja nagu me ise südamest vajalikuks peame. Võib-olla on arstidel õigus teisi õpetada ja võib-olla psühholoogid võivad üldse teisi inimesi sõimata ja arvustada, aga me ei jõua nii kuhugi. Lvov ka ei jõua ja see on talle paras. Idealistid on „roosad“, kes tihti tegelikku ellu ei oska süüvida.

Selles näidendis on kolm lustliku meest: Lebedev, Šabelski ja Borkin. Nemad justkui oskaks elu nautida, kuigi neil on pidevalt omad hädad, näiteks Šabelski soovib müstilisse Pariisi ja Lebedev on oma püksid naise Zinaida Savvišna jalga naelutanud. Aga mulle tundub, et nemad kolmekesi on tegelased, kelle jaoks elu on lustlik mäng. Ivanoviga võrreldes õhkavad nad elujaatavat suhtumist, pisut isegi koomilise alatooniga vembutamist. Šabelski tahetakse panna mehele Babakinale ja päris täpselt ei saagi aru, et kas on tegemist tõsise kavatsusega või pideva seltskondliku lõõpimisega, et elu oleks huvitav. Selliseid inimesi on ka päris ellu vaja nagu need kolm, sest alati ei tule pidev sügav eneseanalüüs kasuks, tihti piisab sellest kui tegutseda ja tunda end elava elu osana. Veidi koomiline oli minu jaoks siiski ka just Lebedevi ja Zinaida Savvišna suhe - saamatu mees kardab oma ihnet naist. Mees ei suuda oma sõna maksma panna ja ei kärata kunagi: „Ärme see aasta tee tikrimoosi!“ Ma tean, et tegelikult juhivad naised elu, aga võiks ju jätta „tugevamale soole“ illusiooni, et nad on tõesti asendamatud. Mehi ja naisi on igasuguseid ja esineb seinast-seina suhteid, Lebedevi ja Zinaida Savvišna veidi plakatlikult kujutatud suhe jääb meelde ja paneb mõtisklema maailma üle, kus soorollide pidev defineerimine tundub olevat liigagi aktuaalne teema.

Iga näidendi lugemise puhul on tegu suhtumisega. Suhtumisest koorub välja suhe. Kindlasti suhtub meie kursus pärast põhjalikku Tšehhovi loenguseeriat tema näidenditesse teisiti. Me tunneme, et me teame rohkem kui inimene, kes võtab ilma eelteadmisteta mõne Tšehhovi viiest maailmakuulsast näidendist lugemiseks ette. Ma ei tea, kas me tegelikult teame Tšehhovi tegelaskonnast ja inimsuhete rägastikust midagi või kas meil on õigust võtta mingi positsioon enne näidendi lugema asumist, aga kindlasti tuli Tšehhovi loenguseeria meile kõigile kasuks, sest see tekitas mõtteid ja pani analüüsima nii loetud näidendeid kui elu. Teatripraktik, kellel puudub analüüsioskus võib teha ainult pilanalja või saada akrobaatiliste elementide dublandiks.

Tšehhovi näidendid on lõpetatud, nad on terviklikud kunstiteosed. Minu arust pole Tšehhovit mõtet lõhkuda, sest tekstis on juba kõik olemas. Mõnes mõttes on see Pepelajevi lihtne reklaamitrikk, et ta lavastab kineeilist tantsu Tšehhovi näidendite põhjal. Tantsul ja performance´il on Tšehhovi tegelastega vähe pistmist. Kõike võib teha igat moodi, lihtsalt kas kõigel on mõtet. Ma ei ole näinud ühtegi korraliku Tšehhovi lavastust. Küll aga meeldib mulle Tšehhovit lugeda, tema näidendite kompositsioonist kui ka psühholoogilisest mitmetasandlikusest on algajal näitekirjanikul palju õppida.

Umbes täpselt kell kümme hakkab Sõpruse kinno kostma ööklubi Hollywood tümakat. See häirib filmi vaatamist, aga samas on see ka sütitav kujund.

Ma arvan, et meie oleme Hollywoodi tümakas ja Nikita Mihhalkov on kinos väärtfilmi jälgiv publik. Vahe on üüratu ja aukartustäratav. Me teeme ka kunsti: me kirjutame tekste, osad meist näitlevad, mõni võtab ette ja teeb filmigi valmis.

Eile vaatasin oma kursuse poolikuid näitlejatöö Moliere katkendeid ja jälgides muutusin kärsituks. Nagu ma ikka muutun, kui mul pole põnev. Mõni kaaslane lavalt sütitas mind ja kõik olid toredad, aga asi pole üldse noortes algajates ja nende võimetes. Ma saan aru, et igal alal, ükskõik kas plaan on saada kunstnikuks, kirjanikuks, näitlejaks, ettekandjaks, sepaks, firmajuhiks, ehitajaks, on vajalik omandada käsitööoskus. On äärmiselt oluline, et inimene õpiks sisse põhitõed, mis hakkaksid teda automaatselt suunama.

Aga...

Kõige tähtsam on kirg. Vajadus luua ja öelda. Meie kultuur on kiretu. Tehakse mingit teatrit, millest ei saa täpselt aru, miks on seda vaatajatele ja tegijatele vaja. Pauguga vastu pead tulevaid litakaid ei tasu praegu eesti teatrist otsida, sest kõigil on raske ja kõik kardavad ja kartus peegeldub lavalt saali. Hirm kunstist kõrvale astuda võrdub kiretusega.

Ma tahaksin soovida, et meil oleks ükskõik. Et meil oleks kasvõi veidi ükskõik, et kas meil homme on raha süüa ja suitsu osta. Ma ei ole kunagi ehitanud, aga mulle tundub, et ehitajana maailmas kulgeda on mõneti äärmiselt kütkestav.

Ma tahan, et noored oskaksid üksteist sütitada ja laiali ajada meie kohal laiutava uimasuse pilve. Ma ei taha vaikselt sellesse pilve sisse imbuda ja siis ükspäev kellelegi nooremale moka otsast öelda, et noh jah, et tead ma olin kord ka noor ja verine...

Andrei Tolstoi ja tema poeg ka ei tahtnud. "Siberi habemeajaja" liigutas mind. Oleks mul eile õhtul olnud jaksu ja raha, ma oleks läinud üksi Hollywoodi tantsupõrandat vallutama, sest seal on praegu minu koht.

See oli rännak. Tulika takso saabus trollipeatusesse ohutuledega dekoreeritud trollibusside vahele. Üks tädi istus taksosse, tal paistis olevat ükskõik, et nüüd kulub raha. Mõlemal pool Sõpruse puiesteed seisid trollid, mõnes trollis üksikud inimesed ootasid voolu tagasitulemist. Ühes trollis paistis olevat ema lapsevankriga. Muidugi ei hakanud tema märja ilmaga lapsevankrit edasi lükkama mööda üles songitud ja killustikulist kõnniteed. Ehitusfirmad ehitavad sinna Sõpruse puiestee algusesse uusi maju ja nii nad seal songivad ja ma arvan, et nemad olid ka süüdi, et inimesed pidid täna hommikul rändama.

Ma ei usu, et on olemas mõnda ehitusfirmat, mis ei ehitaks.

Ma jäin tantsutundi ehitusfirmade ja trollielektrikute pärast hiljaks ja poole pealt ei tahtnud kargama minna. Veidi on põhjus ka selles, et nädalaga näruseks kogunenud liigutamisriided pole reedesel päeval enam niivõrd ahvatlevad.

Naljakas. Vaevalt kümme tundi tagasi marssisin ma mööda Sõpruse puiesteed teistpidises suunas Mustamäele. Koju ühest kargest sügisõhtust.

Ka tänase päeva ilm pöörab veel ilusaks. Nägime eile puud, mil olid kõik lehed veel küljes. Kõik lehed olid kollased.

Ma arvan, et see on mu lemmik sügis. Ma ei mäleta eelmisi nii hästi. Pikk ja soe ja värviline.

Kui õhtud veel püsivad, siis jalutage inimtühjadel tänavatel ja laternatega parkides. Hommikul tulevad kojamehed ja valvurid. Lehed kolivad kokku suurtesse prügiurnidesse. Õhtuti otsivad värvidega möllavad lehed külalisi. Üks või kaks inimest on tuhandetele lehtedele seltskond.

Aga kui kuu saab täis, mis siis on? Mis siis juhtub?

Ma mäletan täpselt, kuidas minul see kõik alguse sai. See oli Peda psühholoogia esimene kursus, kui millalgi palus showprofessor Voldemar Kolga läbi lugeda Peeter Tulviste raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos“. Üks mõtleja, keda antud raamat lähemalt tutvustas, oli Claude Levi-Strauss ja tema põlisrahvaste pealt täheldatud binaarsete opositsioonide mõtlemisjaotus. Ma jäin sügavalt selle idee üle mõtlema ja sisestasin endale täiustatud variandi sarnasest mõtlemissüsteemist.

Näiteks kui keegi lausub „Täna on ilus ilm“, siis vastandite-paralleelide-võrdluste tehnikat kasutades moodustuvad peas automaatselt järgmised laused: Eile oli ka ilus ilm; Homme tuleb ka ilus ilm; Ilm pole kunagi kõigi jaoks ilus ja kõik muud variandid. Täna vastandub eilse, homse ja kõigi teiste ajamäärustega. On vastandub oliga ja sellega, mis võib tulla. Ilus vastandub koledaga ja teiste omadussõnadega. Ilmale võib kiiresti vastandada näiteks sõnad tuju või päev.

Vastandite kategooriates mõtlemine võib tunduda imelik ja süsteemipärane. Seda võib võrrelda elamisega eneseabi õpingu järgi. Aga väga kerge on inimestega rääkida ja neid oma jutuga üllatada, kui peas toimub mõtlemine lihtsalt.

Mõnda kirjatööd tehes tekib tihti olukordi, kus on vaja oma mõtlemist edasi juhtida. Ka siis on vastandite ja paralleelide dimensioonides laveerimisest palju kasu. Põhimõtteliselt võib nii mõeldes mõttelõnga lõpmatult jätkata.

Taoline mõtlemine oli omal ajal minu jaoks suur avastus. Mu mõte jooksis ja ma armastasin iseennast. Siis ühel hetkel ma tundsin, et ma olen nüüd targem ja mul oleks vaja mingit uut süsteemi ja hakkasin seda paaniliselt otsima. Ma pole uut mõtlemissüsteemi leidnud tänase päevani ja pole enam kindel, et kas vajangi mõtlemisel abi. Mulle tundus, et kui on olemas opositsioonid, et siis peab leiduma ka selline mõtlemissüsteem, mis pakub kahe asemel välja vähemalt kolm erinevat võimalust. Ma olen nüüd aru saanud, et mõtlemine ei tohiks olla keeruline, lihtsalt tuleb leida vajalikke vabu assotsiatsioone ja osata neid õigesse kohta suunata. Ma arvan, et oma mõtlemises ei ületa ma kunagi kahesust. Mul on mõte ja sellest tekib uus mõte ja see on katkematu ahel. Ühest mõttest võib muidugi tekkida ka kasvõi sada uut erinevat mõtet, aga üksik uus mõte on koos algupärase mõttega vaadeldav paarina.

Ma ei oska vastata, kas mõtlemine on elus kõige tähtsam. Peale mõtlemise on veel olemas tunded ja elu. Teatris ja kinos ja kohvikutes on iga päev jututeemaks inimese kahesus. Mõistus vastandatatakse südamele. See lihtne vastandus on tegelikult niivõrd õige, et sellest ei tohiks mitte kunagi kirjutada ühtegi näidendit või teha inimesi pisarateni liigutavaid filme. Elementaarsed asjad ja mõtted on kõigest üle. Nii et teistpidi, tehke ja kirjutage suurest dilemmast palju aga tahate...te ei suuda nagunii mitte midagi muuta.

Ma ei oska midagi lisada, sest mulle meeldib mõelda ja mu sõda südamega lõpeb alati kaotusega.

Ma istun üleni inimtühjas Tallinna kõige romantilisemas kohvikus ja taustaks laulab prantsuse keeles Celine Dion. Ja kui ma üle õla keeran, siis näen ma aknast lilli. Nädal aega tagasi sai teisel pool ristmiku juhusliku kuuliga pihta noor vene tüdruk. Täna on selle tüdruku matused, sest kui hommikul raadiomajja ruttasin, siis ülikondades vene poisid suundusid lillede ja pärgadega oma koolimajja.

Väga võimalik, et minu kuul on ka juba välja tulistatud. Lihtsalt ma ei oska arvata, kui kaugelt Ta laseb ja palju Ta viitsib minu puhul ülitäpne snaiper olla.

On kaks võimalust. Kas Ta läheb kindla peale või mul veab.

Üritan lugeda "Tagasi Metuusala juurde" sissejuhatust. See on üks nendest raamatutest (tegelikult võiks ta kohta öelda vist siiski näidend), kus üks mees on üritanud kõik lõplikult kirja panna. Ja kuna mees oli Bernard Shaw, siis jäi üritus läbikukutamata. Naljakas, mis kiiksud tabavad mõnikord teatud ikka jõudnud loojaid. Ka Peter Greenaway "Tulse Luperi kohvrid" on selgelt liiga palju.

Lapin ütles, et poeedil on seitse aastat.
Kõik hilisem on kommentaarid.

Nüüd jäi muusika vait ja inimesi tuli kohvikusse. Keskealised daamid teevad pikka laupäeva lõunat. Kahekümne krooni eest saab suure kannutäie teed. Kannu plastmass on rõõmsalt sinine.

Eile algas kõik prantsuse keele tunnist. See tore õpetaja lasi meile prantsuse keelset Väikest Printsi. Seda kõige tuntumat ja armsamat kohta. Teate küll millist.

Ja siis peale tundi läksime Stereosse. Hakkasime vestlema ainult prantsuse keeles ja siis tuli teade, et Kuldse Maski Oidipus Salmes hilineb tund ja algab kell kaheksa, sest üks näitlejanna ei jõua enne lennukiga kohale. Siis me läksime kolmekesi Viru Keskusesse ja Kaubamaja Osturallile. Mängisime oma peades ja teiste inimeste tähelepanu tõmmates prantsuse keelset arvutiostukeskusemängu. Me pidime kolmekümne krooni eest ostma olllalllllaaaaa veini ja siis me Ohvitseridemaja kõrval olevas pargis seda manustasime. Läksime sujuvalt üle vene keelele. Meil oli naljakas.

Ja varsti jõudsime Salmesse ja etendus hilines veel ja rahvale pakuti tohututes kogustes tasuta viina. Ja me võtsime seda ja siis võtsime veel ja Salme keskuse peal tuuritasime. Ja siis kui etendus lõpuks pool kümme algas, et siis olime veidi napsukad peast ja mina kaua seda mängu jälgida ei suutnud. Osad teised inimesed saalis said ka vist aru, et minu arust on värk veidi jama.

Siis pani Uku mind takso peale ja olevat veel pärast seda üksi pool liitrit viina ära joonud. Uku suudab ikka natuke ulme mees ka olla.

Täna hommikul kell üheksa olin ilusti Kirjanike Liidu esimehe kirjandusloengus. Eesti kaasaegne proosa. Ootasin, kardsin, kahetsesin, et millal algab peavalu. Ei alanudki.

Täna oli Kuldse Maski tantsu Draamas. Käitusin korralikult.

Nüüd istun siin arvuti taga ja kuulan Jimi laenatud meistriteost. Ta ütles, et see on Meistriteos. See on Björk.

Me kõik ju teame, mida me peaksime tegema. Meist igaüks peaks taltsutama ühe rebase.

Mõnel päeval rumalad naljad kogunevad reaalsusse.

Tänases päevas oli vene teatrimehi, keda ei saa minusugune hilpharakas väga tõsiselt vaadata, sest neil kõigil on tõesti siuke nägu peas, et nende isa oli Stansilavski parimaid sõpru.

Ukuga käisime hulludel päevadel. Nii tore on vaadata inimesi rahuldamas vajadusi. Ja need pilgud, need süütult iseennast otsivad näolapid.

Mina sain deodorandi ja kaks kuklit ja pool suurt limonaadi.

Koolis oli Peterburi teatris töötav lavakõne õppejõud. Paks suur vene mees võimsa häälega. Ja õhtupoolikul kuulasime Teatriliidus suurt vene lavastajat Dodinit. Ja Teatriliidus oli sünkroontõlk puruvenelane ja tõlkis emotsionaalselt venekeelset juttu eesti keelde ja ega siis tõlk ei peagi eesti keeles kõiki sõnu teadma.

Käimas on vene teatri festival Kuldne Mask.

Ja siis me sinna hulludele päevadele Uku eestvedamisel läksimegi. Sain inimeste nägemise vajaduse rahuldatud. See oli mõnus. Deodorant on mennen speed stick.

Täna kulgesin ma tavalisest varem koju. Jalutasin mööda lasteaiast ja nägin kisavaid lapsi. Nad ootasid vanemaid või vendi, õdesid või tädisid, onusid või vanaemasid, vanaisasid endale järgi. Ma mäletan ise ka seda tunnet, kui ma ootasin. See oli lahkumise rõõm. Ja mõnikord jonni pisarad, kui oli alanud spontaanne mäng.

Mäng on elu. Lasteaia mängudes oli mul väga vähe mõtteid, mida ma ei suutnud välja lülitada. Nüüd tantsutunnis ei suuda ma üldse viibida "siin ruumis nüüd ja praegu, ei ole seda, mis on olnud ja ei ole seda mis tuleb."

Kõik on ja seda on palju.

Hagn on Trumi osa. Vist on naine. Sõbranna.

TRUM
Tead mida mulle meeldib mõelda, kui tõesti on kõigest sellest oksest süda paha.

VIST
Sa mõtled siis heinamaast ja jänestest ja lilledest.

TRUM
Mitte ainult, mulle meeldib mõelda inimeste üle, kellel on tõeline armastus, siis nagu on endal ka hea olla, et siuke tõeline asi ikkagi eksisteerib.

VIST
Kellel on sinu arust tõeline armastus?

TRUM
Näiteks Tuksil ja Tädil, nad on mõlemad nii toredad inimesed, nad kiirgavad koos kõike soojust ja ausust, mis maailmas leidub.

VIST
Ma arvan, et nad armastavad teineteist. Aga Tuks on Tädit petnud ja see fakt liigitab ta minu jaoks teatud meeste hulka.

TRUM
Mida sa räägid?

HAGN
Ta räägib nii nagu asjad on, mis ikka imestad elu üle.

VIST
Tuks ja Tädi elasid ja olid koos, kui Tuks samal ajal mingit tantsijat keppis. Tädi oli pikalt tööl ja ei teadnud asjast midagi, hiljem luges Tuksi silmadest asja välja ja tal oli täielik valu, aga Tädi teab, et Tuks ja see tantsija käisid paar korda kakaod joomas ja suudlesid, mitte seda, et tema mees korduvalt seksis teise naisega. Siis Tädi nii nuttis kogu aeg ja Tuks nii vabandas ja Tädi andis talle andeks.

TRUM
Ja kuidas sina seda kõike tead?

VIST
See on tegelikult suur saladus, ma ei tohi seda kellelegi rääkida.

TRUM
Miks sa siis seda mulle räägid? Sa ju tead, et taolised asjad teevad mulle kohutavalt haiget. Sa ei tohi lõhkuda minu siirast maailma.

HAGN
Taolised jutud tulevad sulle ainult kasuks, sest siis sa saad aru, mis see elu on.

TRUM
Ma lähen räägin Tädile kõik ära...

VIST
Mis?...Räägid talle ära ja lõhud ta kogu elu ja unistuse ja heaolu...lihtsalt sellepärast, et sa tunneksid iseennast hästi. See pole sinu asi. Sõnad võivad inimesi hävitada, vale on vahel ainult hetkeks vale ja siis sööb tõde ta ära.

TRUM
Samamoodi nagu tõde ja õnn...on ainult hetkeks tõde ja õnn ja...

VIST
Ja, sul on õigus. Me lihtsalt peaksime oskama head hetked enda jaoks nii suureks ja võimsaks teha, et midagi muud enam polegi.

TRUM
Alati on midagi muud. Valu jääb meelde, õnn haihtub ümbritsevasse.

HAGN
Ma tahan teha lollusi. Ma tahan kohe teha lollusi. Põrutame linna!

Eile hilisõhtul muutusin kurvaks ja hakkasin Milli poolt koju jalutama. Ja Kristo tuli mulle järgi ja siis ronisime tema eestvedamisel hüppetorni ja lamasime hüppajate allalaskumistee veidi niiskel bambusroostikul ja vaatasime tähti ja rääkisime sellest, et mis see kõik on.

Tähed olid ilusad ja neid oli palju ja osad neist langesid. Kristo tegi suitsu ja ma olen endiselt veel kindel, et suitsetamine pole minu jaoks. Mul hakkas külm ja jalutasin koju, sest endiselt veel on minu jaoks põssad ja pühapäevahommikused pannkoogid rohkem väärt kui veidi sihitu pidutsemine.

Ma ei tea, mis mulle rõõmu pakub.

Eile nagu veidi oli ja veidi ei olnud ka soovi koos teiste poistega viina juua. Aga see taandus samasse kategooriasse, kui klubi Prive külastamine. Et pole minu jaoks. Vist praegu ja vist alati.

Ma ei jõua inimestega vaielda. Ma tahan rahulikult elada, kirjutada, lavastada. Kui keegi mind häirima hakkab, siis minu esimene reaktsioon on, et taandun.

Tegelikult tahan ma saada kunstnikuks. Tahan palju vaba aega ja siis ma ostaks suurtest poodidest igasugu kaupa kokku ja siis ma teeksin neist asjadest tarbimisühiskonda kritiseerivaid taieseid. Teeksin plakatliku asjaarmastaja valu.

Margus on Ameerikast tagasi. Selle üle on mul ainult hea meel. Ma loodan, et ta rohkem sinna ei lähe, sest meil on vaja mõnel varajasel suvehommikul kalale minna.

Otsin endiselt muusikat.

HAGN
Keegi ei tunne sulle kaasa, ära loodagi. Mingi aeg on su masendus inimestele huvitav, aga kui see jääb pikaks ajaks nende silma riivama, siis see hakkab häirima. Inimesed hakkavad sinu eest hoiduma ja sa ise oled selles süüdi.

TRUM
Kas ma pean sulle tuhandeid kordi lausuma, ma ei jõua sind enda juurest minema selgitada. Mul pole midagi vaja, mul pole kedagi vaja, mul on mu jänesed ja mu voodi ja mu tuba ja ülejäänu võib kõige siiramas mõttes perse minna.

HAGN
Sa ei saa aru.

TRUM
Ma olen ainuke, kes taipab.

HAGN
Mine kodust välja ja tegutse.

TRUM
Kaua sa mind piinad?

HAGN
Kaua sa mind piinad?

TRUM
Mul oleks palju kergem elada, kui sind poleks olemas.

HAGN
Me moodustame tasakaalus koosluse, kumb sa olla tahad?

TRUM
Ma ei taha, et sina oled.

HAGN
Kas mõistus ehk juht või süda ehk tobuke?

TRUM
Mina olen mina ise.

HAGN
Mina olen sinu mõistus. Mina tekitan süümepiinu ja krutin südant õigele sagedusele.

TRUM
Palun lõpeta.

HAGN
Kas sa suudaksid ilma minuta elada?

TRUM
Ojaa ja kuidas veel. Ma saaksin nautida elu.

HAGN
Sa nutaks veel rohkem ja hakkaksid suitsetama pahna.

TRUM
Taolistel hetkedel kaldun endalt küsima, et miks elu on välja mõeldud.

HAGN
Ma tahaks ka teada, miks sa sündisid ja minu ketti panid.

TRUM
Jookse ja too mulle ellu midagi head.

HAGN
Sina pead minema ees, mina tulen sinu jälgedes.

maailm on catwalk.
punaste huulte bordell
kannan aluspükstes valeraha
sest ma tahan osta
plastmassi

kaua kestab me šõu

TRUM: Ma käisin eile ööklubis.

HAGN: Kuidas oli?

TRUM: Ma ei uskunud seda, mis seal toimus. Ööklubis puudub inimestel tõetunne.

HAGN: Mis see tähendab?

TRUM: Meestel olid mütsid peas ja nad olid tõsiselt oma karakterist sisse võetud, naised käisid kahekesi või kambas ringi ja rääkisid üle muusika oma armsaid inimesi taga.

HAGN: Ööklubid on mõeldud tantsimiseks.

TRUM: Seal olid mustanahalised. Mu üks sõber hakkas tantsima niimoodi hüpates ja siis tuli kaks musta meest ja lükkasid ta eemale ja tahtsid, et inimesed naudiksid seda kuidas nemad kargavad.

HAGN: Kas nad siis nautisid?

TRUM: Kes?

HAGN: Kas inimesed nautisid seda kuidas mustad mehed kargasid?

TRUM: Kedagi ei huvitanud see, igaüks üritas ise särada.

HAGN: Kas sina ka tantsisid?

TRUM: Ei kordagi.

HAGN: Miks?

TRUM: Ma lihtsalt ei suutnud seda kõike uskuda. See oli halb asjaarmastajate etendus.

HAGN: Aga oli sul lõbus?

TRUM: Mul oli naljakas. Ma ei lähe sinna vist kunagi enam, aga eile õhtul sain oma aja viidetud. Uskumatult tore on siukestes kohtades seista nurgas ja jälgida inimesi ja mõelda hoopis mingeid oma asju.

HAGN: Sa oled veidrik.

TRUM: Ma võtan seda kui komplimenti, mu südames pole praegu solvanguteks ruumi.

HAGN: Mida sa üldse tahad? Millal sa saad jälle normaalseks? Millal sa lõpetad ära sõpradele välja tegemise? Millal sa saad jälle meheks, kes ütleb nii nagu asjad on? Ma ei jõua enam mingit hellikut taluda.

TRUM: Ma tahan jagada tõetunnet. Seda mida ööklubides pole.

HAGN: Aga kus seda tõetunnet siis üldse leidub?

TRUM: Väikestes asjades, naeratustes, soojuses, naljas, päikeses ja õnnelikes päevades. Ka kurbuses ja nutus. Tõetunnet on kõiges, mis on päris päriselt.

HAGN: Sa oled igav romantik, üks suur lillu-läälu, sa peaksid rohkem tegutsema.

TRUM: Lase mul vahel seista, mul on seda väga vaja.

HAGN: Sa teed seistes iseendale haiget. Sa ei oska elada. Me ei jõua sind kogu aeg õpetada, meil on ka oma elu, me ei jõua tegeleda sinu probleemidega...

TRUM: Te ei peagi.

HAGN: Aga sa ju paned. Sa oled osav manipulaator. Kui sa oled õnnetu, siis inimesed ei oska sust mööda vaadata. Sa mõjud õõvastavalt ja lihtsalt käsed endale kaasa tunda.

TRUM: Kas ma olen maailma negatiivne energiajunn?

HAGN: Tavaliselt sa särad, sa särad üle inimeste ja argielude. Aga praegu oled küll ilge toss.

TRUM: Kas ma olen mõnikord ka tavaline?

HAGN: Ma pole seda küll täheldanud.

TRUM: Ja sa veel nimetasid mind igavaks inimeseks.

HAGN: Meil on sinu suhtes lihtsalt suured ootused.

TRUM: Miks? Ma pole kohustatud.

HAGN: Sa pead edasi elama, sest muidu sureme meie ära.

TRUM: Ära ütle mulle selliseid asju. Te ei pea siin maailmas üldse elama. Te võite elada kuskil kaugel saarel, kus te ei tea minust mitte midagi. Või võin mina elada kuskil Aasia suurlinnas, kus minusse suhtutakse põlgusega ja keegi ei soovi mulle head, sest selline on elu ja julmus on tegelikult rõõm.

HAGN: Sa lihtsalt pead jonnima. Sa saad aru küll, et Inimene keda teised inimesed sulle tagasi peegeldavad on arusaaja, aga sa lihtsalt pead ikka veel siis ka tähelepanu tõmbama. Saa ükskord aru, et sa oled lihtne inimene, kes on iga hetk tema ise ja sa ei oska teist maski pähe tõmmata.

TRUM: Ma olengi igav ja mis siis?

HAGN: Sa lihtsalt pead ka vesteldes emotsioneerima. Kas sul pole tunne, et kui me sinuga kahekesi räägime, et see siis nagu kõlaks hoopis nagu ühe inimese eneseanalüüs.

TRUM: Mul pole mingit tunnet, mul on praegu emotsioonitud mõtted.

HAGN: Aja veel hambad ka risti ja hakka jalgadega vastu maad taguma.

TRUM: Ma tahaksin teie peale peeretada ja siis piinlikusest püksi teha. Mine osta mulle üks kohuke, ise valid milline, aga ma ei kavatsegi seda lõpuni süüa, sest see on väkk.

HAGN: Sulle ei meeldi miski. Sulle ei meeldi ükski näidend, teiste inimeste kirjutatud teksti sa ei austa ja enda kirjutatut põlgad, harva viitsid sa mõne raamatu lõpuni lugeda, teatris niheled nagu närvihaige, kinos sa ei käi ja võõra inimese üle kaldud otsustama tema esimese kolme lause järgi. Sa oled suhtumisega, et enamus inimesi ei vääri sind, sa oled üleolev ja ebaausalt pühendad hellust ainult mõnedele.

TRUM: Mulle meeldib kirjutada emaile.

HAGN: Sa jälestad kui sul pole peakaustas ühtegi uut kirja.

TRUM: Sulle on mind väga vaja.

HAGN: Kas mul on valida?