kunst pole elu

Käisime Kunstiakadeemias Šveitsi disaininäitusel.
Küll osatakse ilusaid raamatuid teha.
Pärast sõime EKA sööklas. Hea magustoit oli, riisipuder kisselliga.

Nägin unes, et tänane Perekonna etendus on üleviidud kuhugi päratu suurde ballisaali.

Lavakunstikoolis on järgmine kevad/suvi katsete kevad/suvi.
25. lend alustab sügisel. Juhendaja on Elmo Nüganen.
Värvatakse näitlejaks, lavastajaks kui dramaturgiks.

NB! Tulevaste lavastajate ja dramaturgide esimeste kirjatööde tähtaeg on 15. detsember!
Eelvoorud algavad juba talvel.

See kool on põnev. Õpinguaastad on huvitavad. Tekib palju mõtteid.

Varjasin eile presidendi ja vabariigi esimese leedi vaatevälja, kui vaatasin Nukuteatris Tbilisi Marionetiteatri gastrolli. Täpselt annab asja edasi minu kõrval istunud Veiko. Või Margus.

Täna öösel magasin 4 tundi. Algul ei tulnud und, pärast läks ära.
Kell kuus tõusin voodist püsti, tegin oma 40 kätekõverdust, võtsin dušši ja valmistasin vedelat putru.
Hetkel kuulan muusikat, kohe hakkan rongi peale jalutama.

Eile lugesin ühte pika pealkirjaga näidendit.

David Grieg
Kosmonaudi viimane teade ühele endises Nõukogude Liidus elavale naisele, keda ta kunagi armastas

Kõik süütud ja patused!
Ole selle poolt, keda teised ei salli.
Tunne ennast teises ära.
Tänasest Orkutis avatud kommuun meie tähele.
http://www.orkut.com/Community.aspx?cmm=41039161&refresh=1
Lihtsa inimese lootusele.
Tema üritab ja naeratab lõpuni.

Rongis istus üks väike laps ja luksus. Naeratas ja luksus.
Üks saamatu mees oli oma suure jalgrattaga tamburis. Järve, Tondi ja Lilleküla peatustes oli inimestel raske väljuda.
Mina lugesin. Muidu oli palav. Rongis on vist alati veidi palav ja õhku on alati natuke puudu. Kuid see pole ebameeldiv.

Kui vaatan rongiaknast vanu hooneid ja lagunevaid garaaže, siis tekib igasuguseid mõtteid.
Ma ei mõtle uutest ja ilusatest majadest.
Vanades hoonetes on kas hea või halb energia.
Kõik on õhus kirjas.
Inimesed, kes on seal käinud, mõtted, mis on neis mõeldud.
Üldjuhul on neist majades parem õhk, kus on palju tööd tehtud.

Ja ma lisasingi Orkutisse fotod.
See on suur samm, mis aitab kinnistada enda mälestusi.
Korrigeerida mingeid sisemisi katalooge.

Käimasoleval ajal esineb nähtus, et inimesed suudavad iseennast stimuleerida korda looma avalike struktuuride kaudu.

Mulle see tantsusaade ei meeldi, sest mõte muutub liiga laisaks.
Ma ei taha, et mu mõte oleks igal pühapäeva õhtul laisk.

Õige tants on see, mis tuleb südamest.
Glamuuri oskavad kõik armastada.
Televisiooni glamuuri.
Tantsida tuleb nii, et süda laulab.

TRAS: Kus Säm on?

VINT: Kus ta pühapäeviti kell kuus ikka on?

TRAS: Linetantsu trennis.

VINT: Ta ei jäta seda kunagi vahele.

KAHK: See naine pole üldse muutunud…

TRAS: Igaühel oma kirik.

Lavastus Perekond sel kolmapäeval ja neljapäeval kell 19 Nuku- ja Noorsooteatri ovaalsaalis.

Andres näitas oma sünnipäeval televiisorist esimese kursuse pilte.
Alguses käisime paar kuud Salme kultuurikeskuses koolis, sest Toompea maja oli remondis.
Inimesed tunduvad piltidel noored.
Huvitav.
Kas 40-aastasele inimesele tundub ta ise noor piltidel, kus on 35-aastane.

Alles hommikul keerasin kella. Mobiiltelefonil. Arvuti on ise keeranud. Mul on tark arvuti.

Lähen jooksma.

Nikolai oli professionaal.
Proff on see, kes tunneb midagi väga hästi ja oskab seda alati väga hästi teha.
Nikolai tegi pidevalt trenni.
Ta armastas massiüritusi.
Mees õppis tundma inimeste käitumist teiste inimeste keskel.

Kuid see õige asi oli nelja aasta tagant.
Ta armastas Laulupidu.

Nikolai oli väga hea süda. Ta aitas alati.

„Väike Toomas ootab oma vanemaid tuletorni juures. Toomas, seitsme aastane, on tuletorni juures.“

Nikolai oli alati tuletorni juures.

Ta vaatas väikest Toomast.
Kümne sekundiga oli Nikolai selge, kus on Toomase vanemad.
Lauluväljakul oli 40 000 inimest. Kuid Nikolai teadis, kus on Toomase vanemad.

Nikolai teadis, et Toomase ema on teisel pool laulukaart Oru värava juures ja üritab meeleheitlikult meenutada, et mis ta pojal seljas on.
Toomase ema kõrval seisab Toomase isa, kes näpib mobiiltelefoni.
Laulupeol pole võimalik mobiiltelefoni kasutada, sest kõik sidevõrgud on ülekoormatud.

Nikolai võtab Toomasel käest kinni ja viib ta kõige lühemat teed pidi Oru värava juurde. 50 meetrit eemal seisavad Toomase ema ja isa, Nikolai osutab nende suunas. Toomas hakkab jooksma, Nikolai kaob.

Räägitakse legende kotionust, kes jahib Laulupeol eksinud lapsi.

Kõik Laulupeol eksinud lapsed leiavad juhuslikult oma vanemad.

Nikolai teadis.
Millal lähevad vanatädi pissile.
Millal venivad toidujärjekorrad pikaks.
Ta teadis meetri pealt mis trajektoori mööda inimesed teevad ümber laulukaare ringe.

Nikolai teadis, et noored armunud istuvad muru peal ja väliseestlasted tulevad Laulupeole juba hommikul, et saada endale hea istekoht puupinkidel.

Nikolai teadis nüansse, ta teadis dirigentide elulugusid, ta teadis presidendi turvameeste nimesid.

„Patsidega Tiiu ootab oma vanemaid tuletorni juures...“

„Suure-Jaani laulukoor, Mihkel ootab teid tuletorni juures. Suure-Jaani Mihkel…“

„Raiko Tomsoni sugulased palun tulge Raikole järgi. Tähelepanu…“

Kotionu ei olnud olemas. Nikolail oli väga hea süda.

Väga hea südamega inimesed on kõige ohtlikumad.
Mõnikord kalduvad nad teise äärmusesse.

Võib-olla oli asi Nikolai tohutult tugevas energiaväljas.
Lastekoorid laulsid, Nikolai suunas emotsioonid tippu.
Ta oli enne laulupeo algust märkamatult hiilinud teadustaja juurde ja vahetanud välja tuntud näitleja kahekümnekolmanda kõnesedeli.

Rahvas plaksutas. Rahvakunstnik luges.

„Kallid inimesed, nüüd mängime ühe mängu.
Mängud on alati toredad.
Kas te tahate mängida?“

40 000 inimest möirgab JAAAAA.

„Saame omavahel rohkem sõbraks.
Tõuske püsti. Pange käest kõik oma asjad.
Pange käest kõik oma lapsed.“

Üle lauluväljaku käib naerukahin.

„Ja nüüd jookse suvalises suunas 30 meetrit.
Tähelepanu! Valmis olla! Läks!“

Kõik jooksid.

„Väga tublid olete.
Ja nüüd jookske veel 30 meetrit täiesti suvalises suunas.
Läks!“

Kõik tormasid.

„Kas teil on hea olla!“

JAAA

„Väga hea. Siis jätkame“

Kõik lapsed olid kadunud. Kõik suured inimesed eksisid ära.

See oli totaalne kaos. 40 000 inimest olid kadunud.
40 000 inimest oli ära kaotanud 40 000 inimest.

Nikolai seisis mäe otsas ja mõtles, et kaua võtaks tal aega koristamine.
Keegi ei kuulanud laule. Kõik otsisid. Vähesed leidsid.
Nikolai arvas, et tal oleks vaja 20 minutit.
Ta oleks lasknud kõikidel inimestel oma inimesed üles leida.

Aga ta teinud seda.
Ta sülitas maha ja hakkas naerma.
Nikolai pani käed tasku ja jalutas koju.
Hüsteeria, kaos, nutt ja kisa jätkusid.
Paljud inimesed said väga haiget.
Rüselemise käigus füüsiliselt.
Emotsionaalse šoki pärast vaimselt.

Nikolai vanemad jätsid ta maha laulupeol.
Ta oli siis väga väike poiss.
Nikolai oli veendunud, et ta vanemad kaotasid ta meelega ära.
Ta oli kogu elu elanud üksi. Talle ei olnud mitte keegi kunagi muna praadinud.

Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni" on üks parimaid raamatuid eesti keeles. Toompere uuslavastus viitab tugevalt sellele. Juba tänu oma katkendlikule vormile. Võib-olla on see petlik, et Toomperet on kõvasti mõjutanud ka paljud sündmused ja katkendid lavakoolist. Mulle jäi kohati tunne, et ta viitab ja muudkui viitab. Robustselt. Uku mõttemaailmale, isegi Perekonnale.

Kommunist sureb pidevalt, aga ei sure kunagi. Konkreetne lugu puudub, aga seda ei ole ka vaja. Visuaalselt ja ka tekstiliselt on selles lavastuses palju puudutavaid kohti. Sisemised sündmused puuduvad, aga neid ei ole ka vaja, sest vaataja peas liiguvad omad mõtted. See on tugevate poliitiliste viidetega teater. Sellist teatrit on vaja. Väga vaja. Mind kübeke häiris estraad, aga on vist periood, kus igas heas lavastuses peab olema veidi odavat ja lolli nalja.

Gert Raudsep teeb kommunistina võimsa rolli. Väga võimsa.

See lavastus on mu arust sellest kuidas praegused eestlased ei mõista metsavendi ega kommuniste. Mina olen praegune eestlane.

Elu ongi nali. Mõne aja pärast lähen ma seda veel vaatama. Tõsised teemad on kerged.

Ta oli vist emakeele õpetaja, kes parandas etteütlusi. Rongi kõrvalistmel välkus punane pastakas. Lastel on erinevad käekirjad, mõnel hästi lai, silmanurgast märkasin ka hästi kribusid tähti. Keegi sai kolme, keegi sai viie miinusega.

Pääsküla jaamas toimus ümberistumine. Minu esimene rongivahetus. Teised käitusid loomulikult, nähtavasti on rongivahetus tihti esinev nähtus.

Õpetaja teises rongis enam mu kõrval ei istunud. Kuid siiski märkasin, et see prillidega lühikest kasvu naine väljus Rahumäel.

Lahe üritus sai vääriliselt jäädvustatud. Jah, pean tunnistama, et osadele inimestele fotograafia sobib. Minu arust on Annika ja Oleg teinud väga lahedad klõpsud.

Mu ihujuuksur on Sardiinias pikalt ära ja ma näen välja juba nagu tõeline metslane. Ma ei teagi, mis nüüd saab. Kas neid Balti Jaama ligidal olevaid juuksurisalonge võib usaldada? Või peaksin minema kuhugi nooblisse kohta? Ei tea.

Tänau Jaanuse linkide lehele sattusin sellele videole.

See on imetlusväärne ja hirmutav kui eluterve see mees on.

Vabadel hetkedel loen McDonaghi suurepärast näidendit Padjamees.

Mulle meeldib oma täiskritseldatud pabereid hunti toppida, aga peaaegu alati kiilub hunt kinni. Vist tahan temasse korraga toppida liiga palju paberit. Mulle on õpetatud, et hunti tohib panna ainult sirgeid lehti, aga mul ei ole sirgeid lehti.

Hävitustöö.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga naljakas on televiisorist näha kuberner Arnold Schwarzeneggerit helikopterite taustal kõnelemas kriisisituatsioonist. See on ju film! Lõpuks päästab elu maal kõikvõimas Conan või Kindergarten Cop. Loodan, et metsatulekahjud lõppevad, aga kardan, et see lihtsalt oleks natuke ajuvaba kui Arnoldist saaks millalgi Ameerika Ühendriikide president. Igal välislähetusel tahaksid kõik Terminaatorit näha, savi see Ameerika.

Terevisiooni lambamultikas on ikka üle prahi.

Viimasel ajal olen mõelnud, et iga inimene võib saavutada ükskõik milles väga hea taseme. Oluline on ise vaimustuda ja lihtsalt asjaga tegeleda. On täiesti kindel, et kui sa vaatad väga palju teatrit või filme, et siis jäävad su pähe mingid mõtted.

Aga loomulikult on kõige tähtsam praktika. Ise teha, eksida, mõelda ja teha veel ja veel.

Ma olin väga halva muusika tajuga inimene. Olen viimased paar aastat kuulanud päevas keskmiselt 4-6 tundi muusikat. Lihtsalt arvuti taga on klapid peas. Arvan, et saan nüüd midagi aru.

Alati võib mulle soovitada head muusikat. Pidev areng saab toimuda ainult läbi pideva treeningu.

Täna oli Uus Tase ehk Mart Lankotsi ja Janno Siimari sünnipäev. Näitemängu üks esimesi stseene.

Lava läheb valgeks. Mart teeb lapseriietes vahvleid.

KUUSK
On öö ühe väikese korteri köögis Pärnus. Köögilaua peal suitseb mitu vahvlimasinat. Nende juures seisab väike Mart.

Mart valvab. Tal on puulusika ots vahvlitaignaga suus, tema pilk on naelutatud vahvlimasinatele. Tagatoast tuleb Mardi ema pappkastiga, paneb kasti laua nurga peale.

EMA
Paki vahvlid kasti. Homme varahommikul põrutame Tallinnasse Rock Summerile! Mart, mis sa arvad, palju võiks ühe vahvli eest küsida? Järjekord on nagunii sada meetrit pikk.

Mart ei vasta, põrnitseb vahvlimasinaid. Vahlimasinad hakkavad tossama, Mart võtab mõlemast masinast vahvli välja ja paneb uue taigna lusikaga sisse. Mardi ema maitseb ise ühte vahvlit ja jälgib poega.

EMA
Mart, sa oled mul tubli poiss. Mis ma küll ilma sinuta teeksin.

Mart vaatab asjalikult vahvlimasinaid ja pistab uuesti lusikaotsa suhu.

EMA
Mart, kas sul on paha tuju?

MART
Ei ole, ei ole.

EMA
Sa oled nii tõsine.

MART
Ei ole. Ei ole.

EMA
Sinust saab küll kord üks õige mees.

Mart ei vasta midagi.

EMA
Mart, oled sa mõelnud, kelleks sa saada tahad?

Mardil on järjekordsed vahvlid valmis saanud ja ta pakib need asjalikult pappkasti.

EMA
Mart, oled sa mõelnud, kelleks sa…

MART
Ei ole, ei ole.

EMA
Kui väike Mart suureks kasvab, siis saab temast politseinik! Ei, minu Mardist saab poliitik! Ei, ärimees. Või arst? Meremees!

MART
Ema, ma tahan saada maailma kõige paremaks vahvliküpsetajaks!

EMA
Aso. Täna öösel on vaja veel väga palju vahvleid valmistada.

MART
Ma võin igal öösel vahlveid küpsetada.

EMA
Oi Mardikene…

MART
Mulle meeldib vahvleid küpsetada. Mulle meeldib teha tööd.

EMA
See aasta on Rock Summeri peaesineja minu tulevikulootus – väike Mart. Maailma parim vahvliküpsetaja!

Hakkab mängima Roxette „Sleeping in my car“. Mart ja ema pakuvad entusiastlikult esirea tšikkidele paar enda tehtud vahvlit.

Mis on parim enda ärkvel hoidmiseks?

Ma ei mõtle öösel, öösiti ma magan paar tundi. Lähen vara magama ja ärkan ka hommikuti vara.

Ma mõtlen pärastlõunal, pärast nelja. Silm tahab silm kinni vajuda, tekib jõudehetk.

Kohvi on vana lemmik, proovisin eelmine nädal energiajooki trimbata, suht imelik asi, hetkeks lööb selgeks, kuid näkku tekkisid mingid punnid ja kuna ma olen punnifoobik, siis energiajook mulle ei sobi. Punnid võisid tekkida ka põlve rohtudest, mulle ei meeldi punnid. Mulle ei meeldi punnid isegi siis, kui teised ütlevad, et need on nii väikesed punnid, et neid ei märka.

Osad joovad suures koguses Coca-Colat, aga ma ei viitsi seda küll tegema hakata. Pealegi teevad Coca-Cola ja energiajook paksuks.

Kohvi ja kohvi võivad olla väga erinevad. On olemas väga halba ja väga head tökatit.

Orienteerumine - see on seiklus looduses. Pärast on põsed punased ja jalad märjad ja hoopis mõnus tagasi olla.

Hommikul sõitsin Laagrist rongiga Baltasse, seal kohtasin teisi Velveti inimesi, põrutasime rongiga Aegviitu, suusabaasi väravas saime instruktor Marguselt kaardid ja näpunäited looduses liikumiseks. Mina seiklesin koos Linchiku ja Dunzuga ja me saime hästi hakkama, koer Riko oli ka. Kogu rännak võttis aega ca 3 tundi ja käisime maha umbes 12 kilomeetrit. Termoses oli meil magus tee ja sõime võikusid.

Kui koju jõudsin, hüppasin vanni.

Kas täna toimub Eesti peredes verevalamine? Vormeli viimase etapi ülekanne lõpeb 21.00, aga Tantsud tähtedega algab 20.30. Isegi mina vaatan praegu vormelit ja kirun reklaamipausi. Olen Hamiltoni poolt, põhjendada ei oska. Tantsusaade mind ei liiguta, aeglane.

Samas, mis verevalamisest ma siin räägin. Kõikides Eesti peredes on tänapäeval mitu televiisorit.

Ja reklaamipaus lõppes, Hamiltoni auto oli vahepeal katki, mees on praegu seitsmeteistkümnendal kohal. Vajuta poiss, vajuta. Tantsi Värnik, tantsi.

Mis asi on professionaalsus?
Professionaalsus on lepingud, täpsed ülesanded, süvenemine ja suurepärane lõpptulemus.
Vahur Kersna on koduvabariigi tippajakirjanik. ETV on meie riigi esindusmeedia. Käsil on halastamatu mustamine.
Igaühel on õigus, mõlemal osapoolel jääb õigust ülegi, minevikust on võtta luukeresid kuhjaga, sest siis olid kõik sõbrad ja sõprade vahel teatavasti käib kõik libedalt - pole vaja liigset bürokraatiat, liigseid ahelaid.

Professionaal ei kuluta arutult oma aega. Professionaal ei tegele ebaolulisega.

Nii ETV kui Vahur Kersna on täna puhtalt amatöörid. Lõhuvad teineteist. Järgi ei jää midagi. Jääge vait ja tehke tööd. Aitab skandaalitsemisest.

Sa arvad, et väljas on külm, aga tegelt on soe. Kõik on kirju, need läbivettunud lehed on dekoratsioon. Turul on õunu, pirne, sibulat, suuri porgandeid. Praegu oleks õige aeg minna kalale, mul on tunne, et praegu näkkaks.

Sügisel on inimesed kõige rohkem enda moodi. Sügiseti tulevad kõige paremad peegeldused. Kus on minu peegel?

Ma nägin rongis hullu. Vist. Kõige hullem on see, et õiged hullud pole üldse hullu moodi. Ta tegi kõike rahulikult, aga kahtlane võnge oli sees. Sisenes rattaga vagunisse, viis ratta teise vaguni otsa, istus maha, võttis seljakotis käterätiku, nuusutas seda, nuusutas oma kindaid, mudis veel midagi ja paar peatust hiljem väljus. Ta tekitas minus hirmu. Kuigi ta ei seganud ega tülitanud kedagi. Tundus korralik mees.

Sigur Rôs on suurtest kõrvaklappidest võimas. Inspireeriv. Pole siukest muusikat umbes aasta kuulanud. Nüüd jälle avasin arvutis need folderid. Täna mõjub.

Mulle ei meeldi programmide updated, hüppavad muudkui mu ekraanile igasugused aknad, et täiusta seda ja seda süsteemi. Äkki mu süsteemid töötavad perfektselt? Ma ei taha kogu aega alla laadida ja tuunida oma arvutit. Kas ma olen konservatiiv?

Kui oled väike kunstnik, siis ära hoople eneseusaldusega, hoople tööga.

Mida ma ka ei teeks, ikka leiavad teised, et see on primitiivne, ajast ja arust. Ilmselt on tingitud sellest, et olen harimatu ja tahan nüüd järsku kunsti ja kultuuriga tegeleda.

Lugesin rongis Vahingu Päevaraamatut. Ostsin esimese tsooni kuukaardi. See on lihtsalt 230 krooni maksev tavaline pilet.

Kuulan Juku-Kalle poolt massidesse paisatud muusikapala Putinist. Üks Vladivostoki bänd. Päris lahe. Lööv. Poliitika on lööve.



Чистые руки, холодная голова...
Питер столицей стал на раз-два.
Не протолкнуться от кровавой гэбни.
Они повсюду – ты только глубже копни.
Внуки дзержинского ловят момент
- Нахуй россии другой президент!
В 2008 о конституции забудем:
Приди, владей нами, владимир путин!
Сталин come back, кончай беспредел!
Who is mister putin?! - ты что, охуел?!
Ходор еврей, Саакашвили грузин
- Путин против нацменов один на один!
Хотели как лучше, а пришла кондопога
Полковник В.Путин куратор господа бога!
Пусть либерасты поднимают хай:
- Рось юбер аллес! путин зиг хайль!

Фэ-Эс-и-Бэ сидели на трубе:
- Ага, упадёт хоть одна буква - хуй тебе!
Президент Путин не любит запар:
Все проблемы разрулит его зоопарк:
Грызли, Сурок, Медвед, лабрадор
Ведут без базара любой разговор.
Котлеты отдельно, а мухи отдельно:
Подъезд, из «Макарова» 4 пули прицельно…
Кто побогаче - 9 лет лагерей:
Владимир Владимирович беспезды не еврей!
Замочат и выйти не дав из толчка,
Элита, дворяне, модераторы ЧК!
В час отдыха Путин встанет на лыжи:
Трамплин, взлет и небо становится ближе
Но с небом он и так на короткой ноге:
Абы кого не берут в КГБ.

Владимир Путин уверен в победе:
Рейтинг растет, как хуй Рокко Сиффреди
Гарри Каспаров, Эдик Савенко…
Через 2 года отправятся к стенке.
"Мутин пудак" написал на заборе?
Куратор не дремлет, в твоей семье горе
Кононенко – цепной пёс кровавой гэбни?
Попробуй в лицо его так подъебни!
В жэжэшках пиздеть – очко не играет?
Закатайся! Народ Путина выбирает!
Ктулху фпезду - читайте коран:
Нахуй преемники? Нахуй майдан?
Дошел до конца? +1, молодец,
За тобой уже выехали, ну ты понял – пиздец…

Студия: Студия "КорLЁD"
Права: Юрий Грымов, Вилитарий Филатов, Алексей Вишня

Ei, tööl sünnipäeva pidamine pole võileivatort, juustutükid ja paar pudelit veini õhtupoolikul.
Hommikusöök on tugeva päeva alus.
Eile tegid Mart ja Janno meile rikkaliku eine. Magustoiduks puuviljakompot ja vahukoor.
Kõik tipneb esmaspäeval, kui me vahepeal hulluks ei lähe.

Kõik käib nagunii tutvuste kaudu. Ma pole teadjamees, aga kas pole ehituses on nii, et konkursi võidab see kes pakub kõige vähem ja kõige vähem pakub see, kes saab hiljem ootamatute kulutuste-takistuste tõttu raha juurde küsida.

Kogu aeg toimub üks suur maadega sahkerdamine ja sõpradelt töö tellimine. Skeemid on keerulised, sest sahkerdajad teavad, et Mihkel Kärmas on osav.

Või siis ehitab suurfirma meelega miinusprojektina Estonia teatri katust, et saaks seda tööd oma portfoolios eksponeerida. Raha teenitakse kiiresti ehitatud kahtlaste majade pealt.

Vihkan igasugust sahkerdamist ja onupojavärki.

Eesti Vabariigi ehitusbisnes on vist nagu Eesti Vabariigi teatri- või filmibisnes. Kogukondlik isetsemine. Vihkan pugemist ja ebaausust.

Jõmmu šokolaad, ananassikommid, linnupiim...ja nüüd äkki tehakse minu maitseelamustest uudised. Internetiäri, spordikanal. Issand jumal. Kohalikud uudised on tähtsad, sellepärast ongi olemas maakonnalehed. Aga ületamatult tähtsad on kohalikud mälestused ja rahvuskultuuri alustalad. Kommivabrik Kalev on, vabandust OLI, eestlastele uhkuse asi.

Äri ei ole püha, mulle ei meeldi, et emotsionaalseid brände solgitakse, laiendatakase. Paljudele eestlastele on Kalev midagi enamat kui lihtsalt magus suutäis.

Miks peab ilusaid asju keerama rahaks?

Väike haiglane iroonia esmaspäeva. Nii hea on orkutisõpradelt nalja varastada.

Hommikuses rongis olid vaieldamatult minu lemmikuteks suurte koolikottidega väikesed tüdrukud. Igast peatusest tuli mõni peale, nad kallistasid omavahel ja kõik tahtsid üksteisele kiiresti ära rääkida, et mis nädalavahetusel toimus.

Nad ei jõudnud üksmeelele, et kas täna on prantsuse keel.

Roosa jope ja valge mütsiga plika näitas teistele enda tehtud graafilist paberit, kuhu oli kopeeritud puuleht. Kõik arvasid, et see on väga ilus. Roosa jopega tüdruk oli ka puulehe värvinud roosaks.

Kui ma vagunisse astusin, siis tõmbusid kohe prillid uduseks. See on väga abitu hetk.

Ja lõpuks teatas see roosa jopega tüdruk:

"Teate mis on? Seal Venemaal."

"Noh?"

"Venemaal tuli nädalavahetusel lumi maha."

"Ole vait, ma ei viitsi su lolli juttu kogu aeg kuulata!"

Seda ütles patsidega tüdruk. Kõik hakkasid itsitama, peaaegu kõik.

Nädal aega kasvas habe. Ajasin täna maha. Muutusin vanaisast poisikeseks. 45-aastasest metsamehest sai 18-aastane kultuurihuviline noormees.

Magasin keset päeva paar tundi. Puhkasin nädalast välja ja järgmiseks ette. Olen pikalt mõelnud, et kas liituda orkuti populaarse rühmitusega "päeval magajad", aga mis ma ikka propageerin endale halbu harjumusi.

Parem on ajada korralikult karvu. Homme sõidan rongiga linna.

Lugesin noorsookirjandust. Tore oli. Liigutas. Olen ju realismi lainel.
Olen alati saamatute ja abitute poolt, kui nende põhjenduseks on hirm elu ees.

Mulle meeldisid tegelaskujud, mulle meeldis lugeda Tartust ja ühikaelust, päris elus jääb Tartu mulle kaugeks. Mulle meeldib seal käia, aga mulle ei meeldi seal viibida üle paari päeva.

Olen kindel, et inimesed on kahepalgelised. Siiruses peab olema meeletu jõud, et üldse ausalt läbi pressida. Enamus inimesed upuvad ära ja hakkavad siirust jäljendama. Elu ei tohi meid muuta ja suunata. Ei tohi.

Mulle meeldisid msni-jutuka aknad, mobiilisõnumid raamatu sees ja mulle absoluutselt ei meeldinud need fotod, sest ma ei saanud aru, et kas need on fotolavastused või niisama. Fotolavastuste jaoks ebaprofessionaalsed ja kui need olid niisama, siis miks nad üldse olid. Ma tahan ise oma peas näha, et milline on Mikk Janter, ma ei taha, et kesine foto suunab. Lihtsalt, ma olen fotograafia vaenlane. Põhimõtteline vaenlane. Mulle meeldivad ilusad, stiilsed, tunnetatud fotod ja neid on maailmas väga vähe.

Arvan, et enamus lugejatele fotod meeldivad ja need annavad raamatule vahetust juurde.

Pärast eilset teatrielamust ja seda raamatut mõtlen, et huvitav kas on võimalik üldse kuidagi kujutada ka ilusat realismi. Kas on olemas head soome filmi, kus kõik ei ole perses?

Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed eriti. Nad on nõmedad ja isekad ja nad jätavad su alati hätta. Nad ütlevad, et nende peale võib loota, aga siis jätavad su ikkagi maha. Alati. Nad kas lasevad jalga mõne endast sada aastat noorema tantsijaga või üritavad end pääsemiseks lihtsalt surnuks juua. Alati. Iga viimne kui kord.

Lapsed on maailma kõige julmemad olevused.

Ja vihma sadas ja kõigi riided olid veidi märjad, kui bussi jõudsid ja ma andsin oma pirukad Liisile ja Pepsit jõi enne Tartut Liisa, sest tal oli paha, aga mina õppisin juba väga väikesena, et kui on väga paha, siis tuleb Pepsit või Cocat juua ja me mängisime bussis viimase tähe mängu ja algul me mängisime bändinimedega ja siis "asjadega, mida saab suhu panna" ja kõik naersid, kui ma pakkusin "seapea".

Ja Ingo Normeti lavastus "Suurema kurbuseta" rabas põhimõtteliselt meid kõiki. Täpselt kokkuliimitud konstruktor ja mis kõige olulisem, see LIIGUTAS ja sel oli SÕNUM. Minge vaadake. Üks parimaid asju, mis viimasel ajal on võimalik eesti teatris kogeda. Kaugel meelelahutusest.

Ja paljud jäid Tartusse, aga mul oli hea meel, et mina ei jäänud ja tagasiteel me meenutasime Inglismaad ja ma panin Katale magamiseks peale oma jaki ja võtsin töö juurest auto ja auto läks kiiresti soojaks ja ma jõudsin koju ja kuulan klassikalist muusikat ja ei taha veel magama minna, kuigi kell hakkab kaks öösel saama.

Tore on.

Asfalt võetakse ülesse, maja on aiaga sisse piiratud, puudub ainult politsei. Niine tänav ootab miitingulisi.
Ehitustööd seiskavad elu. Kuna autosid on palju ja parkimine on komplitseeritud, siis ehitajad kardavad, et autod pargitakse puurimistele ette. Nad panevad aia püsti.

Täna lähen Tartusse teatrisse.

Vaatasin eile Maie ja Valdurit, ei olnud naljakas. Liiga läbinähtav, pikk ja lohisev dialoog, vähe sündmusi. Ei tohi alavääristada tegelasi, keda kehastad. Karakter pole kunagi näitlejast rumalam.

Võib-olla varsti algab üks uus seriaal. Sellist üritust pole Eestis enne olnud. Aga kui asjast asi saab, eks siis räägin.

Ei tea, kas on tõsi, aga kui siia lingile klõpsad, siis saad enda kohta teada ühe tähtsama asja.

Mina enam psühholoogiat ei õpi ja teooriaid ei usu. Ammugi ei usu ma võimalusse, et minu aju on võimalik jagada või lahterdada.

LISA: Üks juhtum.

Nüüd on nii välja kujunenud, et loen lehti ainult Internetist. Enamus inimestele ei meeldi netist lehte lugeda. Kohvitass ja paberleht on mõnus rutiin. Hetkel tunnen, et kui süstemaatiliselt piirata info ammutamist, siis on parem olla. Nagunii kõike ei tea ja kõike ei jõua. Nagunii on enamus uudised igavad ja ülepaisutatud.

Täna oli esimene hommik, mil autoaknad olid jääs. Tuuletu külmus on puhas, toob värske õhu esile.

Puude lehed on kollased ja langenud kipuvad pragunema. Igaüks on kunagi bioloogia tunni tarvis raamatu vahel mõne lehe ära kuivatanud. Lehti pannakse isegi vaasi.

Ma magasin täna öösel sügavalt. Hommikul oli imestus, et kell on juba kuus. Tegin endale vedelat putru. Ma teen alati vedelat putru, paks puder on ebameeldiv. Ostsin paar päeva tagasi poest hästi suurte aukudega juustu. Aukudega juust on pahelisem.

Hakkasin täna autoga veidi hiljem sõitma ja jäin ummikutesse. Kuulasin raadiost Peeter Oja ja Allan Roosilehe nostalgiat, et kuidas omal ajal äri tehti. Pildistati soome ajakirjadest bändipilte ja suure raha eest müüdi udufotosid sõpradele edasi.

Aastate jooksul kaob käibelt asju. Tänu elu ja funktsioonide muutumisele. Mõned asjad, mis on kadunud:

vihmavari - kindlasti vaidlevad paljud vastu, et nad kasutavad ka praegu vihmavarju, kuid suuremas plaanis on vihmavari vist kadunud.

päevakardinad - kindlasti ütleb mõni, et tal ikka on kadus endiselt päevakardinad ka, kui kunagi olid need iga akna ees.

vahvlimasin - siuke õige vahvlimasin on mu arust täitsa moest läinud, noored lapsed vist ei teagi, mis on kodus tehtud vahvlid.

On sul mõni mõte, mis on veel kadunud?

Üks rõve asi on see, et need inimesed, kellest sa päriselt hoolid, et nende numbrid kustutad ükspäev telefonist ära. Suhtlemine muutub nii puiseks, et lõpuks sa ei seedi seda enam silmaotsaski. Nad jäävad su elusüsteemi alles ja sa mõtled nende peale pidevalt, aga reaalselt sa ei taha neid näha.

Inimene vist armastab oma minevikku väga. Rohkem kui saamatut tulevikku.

Mina, kes ma praeguses eluetapis olen sügav realismi austaja, üritan enda ümber ja sees pisutki korda luua. Ma ei tea kuidas see käib.

Ma ei hakka kunagi tegema kompromisse. See on halb, aga ma ei hakka.

Maailm ei koosne süsteemidest ja võrkudest.
Elu on erinevate inimeste individuaalsete mõtemaailmad põrkumised, tõukumised, inerts ja vastuolud.
Minu jaoks on see väga suur avastus, et inimesed saavadki asjadest väga erinevalt aru.

Seda on klišeelik öelda...aga vastuoludes on tohutu jõud.
Lihtsalt peab tunnetama piiri.
Hullumeelsus on ohtlik.

Tahaksin endale teistsugust hommikuti, aga ju teistsugused hommikud saavad välja kasvada ainult siukestest.

Mis on elu mõte?

Seda vist peaks endalt küsima iga päev, sest kui ei küsi ja siis korraga küsid, siis võib küsimus tunduda liiga valus.
Veel hullem, kui küsimus võtab käitumsliku vormi.

Varahommikuti on tööl koristaja, kes räägib kogu aeg räägib mulle, ma ei kõike aru, aga ta ikka räägib. Mu vene keel on konarlik. Täna rääkis ta mulle seda, et tema üks sõber elab Mustamäe lõpus ja käib jala kesklinna tööle. Iga päev.

Filmi Teiste Elu viimane stseen on vist kõige liigutavamaid kaadreid, mida elus näinud olen.

Ise olen katki. Loodan muutuda.

Mulle meeldib seep. Päris seep. Ma vist ei harjugi vedela seebiga ära. Kui mina väike olin, siis ei olnud vedelat seepi olemas.

Mina ei oska reede õhtul kuhugi minna. Tulin parem koju, mõtlen ja kuulan head muusikat. Võiks ju ka televiisori lahti teha.
Ei tea millal tuleb see hetk, kui õpin jälle inimestega suhtlema.

Vaatasin YouTubest Uuspõllu Huumorikooli. Nad võiks veidi süveneda, siis saaks nalja küll. Iroonia on ju olemas. Ega hea nali ära kao, kui veidi vaeva näed. Niisama lällamine on väsitav. Vahepeal naersin küll ja vahepeal oli väga igav. Igatahes parem kui see mida etv näitab pühapäeviti enne Aktuaalset Kaamerat. Pealtnägemiseni.

Ostsin õhtul poest paki piima ja paki pistaatsiapähkleid. Perekonnast tuleb kuu aega pausi, kohe kahju. Täna istusin esireas ja naersin ebaadekvaatselt. Eriti siis, kui Säm suust limpsivahtu välja ajas ja Vint Kahki nahktagile jalaga virutas. Oli vist hea etendus.

Balti Jaama esimese lihasaali tagumises nurgas müüakse kebabi, mis maitseb nagu välismaal. Igatpidi parem hesburgeri tortillast ja stockmanni wrapist. Maksab 25 krooni.

Nägin unes, et olen teleseriaali kangelane. Oli võttepäev. Nad hilinesid stsenaariumiga, sain teksti kätte vahetult enne. Pidin rääkima keerulisi võõrsõnu, ei suutnud seosetut teksti pähe õppida. Läksin närvi ja nemad vihastasid minu närvitsemise peale, sel päeval ei võetud ühtegi kaadrit.

Täna iseseisvus mu laps. Täna oli esimene Perekond, mida ma ise ei vaadanud. Käisin enne etendust teatrist läbi, rääkisime veidi näitlejatega, tegime nalja ja kui etendus algas, siis lahkusin teatrimajast. Alguses oli küll siuke tunne nagu oleks oma lapse kuhugi joomapeole saatnud. Aga pärast näitlejad helistasid ja ütlesid, et läks sürrilt, aga vist kenasti. Laps on iseseisev olend ja tal peab ikka laskma ise ka kasvada.

Vaatasin eile poole silmaga jalgpalli. Mõtlesin alguses, et vaatan Kill Billi, aga mind tohutult ärritasid reklaamipausid. Kill Bill on mul dvd peal olemas. Barcelona mängis saksa klubiga, Messi on ülbik, aga jalaliigutused on tal küll väga kiired ja osavad.

Tegemist on palju. Asjadest puudub konkreetne ülevaade. Samas. Head võib sündida ka väljaspool süsteeme ja plaane.

Läilad reklaamid on alati innustavad.

Eile, kui Järve Selverist õlut ostsin, siis kassiir oli häbelik ja kui oli kõik kauba läbi pikusutanud häbelikult küsisi: "A dokumenti on?" Mul läks kohe tuju heaks. Näitasin isikutunnistust, tema tänas.

Imelik, päris palju on mul arvutis muusikat, mida ma ei üldse kuulanud. Head muusikat.

Lavastus Perekond sel kolmapäeval ja neljapäeval. Ja siis alles kuu pärast.
Teatriarvustus. Blogivaataja. Blogivaataja.
Foto tegi Jaana Juur.

Vaatasin eile õhtul telekat, klõpsisin kahe filmi vahel. PrisonBreaki Abruzzi mängis läilas Armageddonis kosmoses ogaraks pööranud venelast ja PrisonBreaki Mahone mängis kosmosesüstiku kaptenit. Sitad rollid mõlemad võrreldes sellega, mis nad vanglast põgenemise draamas teevad.

Kanal teisest tuli hoopis teist masti film. Tükeldati kolle, orke ja elevante. Müstikat ja mõõku. Kollide hakkimine on tore. Seal oli üks suur limane ämblik.

Ma ei vaadanud kumbagi filmi lõpuni, sest vahetult enne südaööd näitasid mõlemad kanalid reklaami ja need reklaamipausid on ka kodumaistes kanalites veninud ebameeldivalt pikaks. Aga ma siiralt loodan, et nad lasid kosmosekivi õhku ja orkid ei tapnud kõiki inimesi.