kunst pole elu

Hei inimene! Sina veidi roosaka naha ja kahe silmaga. Mis sina täna teed? Kas sa kuulad täna muusikat? Mis värvi sa värviksid linnas jalutavate inimeste näod? Kas sa teed tervisejooksu siis kui ei pea...

Siis kui ei pea muusikast sõltuvuses olema. Sest need kes sõltuvad muusikast, need on maailmast veidi sõltumatud ja see on maailma suhtes ebaaus. Inimesed komberdavad ja värvid taeva pilvedega üle. Pärast peab keegi koristama.

Jah me joonistame. Kõigepealt auto ja siis summutist väljapressiva tossupilve. Autosid on lõpuks palju ja elu keeb...

Keeb ära ja aurustub ära ja tekib ka niimoodi pilvi. Kui keegi enam ei korista, siis läheb elu liiga paksuks ja taevas vajub alla ja meie vajume küüru.

Ma ei tea kas tervisejooks aitab. Võib-olla peaks aitaja olema inimene. Inimesed on olemas. Valikuvabadus on rahu.

Nad toppisid sildikesi otsa ette ja muutusid närviliseks. Tegelikult oli nad me. Ma kirjutan meelega veidi segaselt. Ja see mäng muutis mind närviliseks ja see on siuke mäng, kus pannakse inimesele nii et ta ise ei näe kleepssilt otsa ette, et kes ta on ja siis ta võib küsida küsimusi ja siis ta peab ei ja jah vastustega ära arvama kes ta on. Mina olin Inna Uit ja ütlesin ikka teiste küsimuste peale et Pigem Jah või Pigem Ei, sest elu ongi ikka Pigem. See mäng muutis mind närviliseks ja lõpuks lasin ma sealt jalga, kuigi enne sai nalja. Jah nali ongi nende seltskondlike koosviibimiste peamine eesmärk. Muidu on elu eesmärgitu, sest eesmärk on pähh.

Ma heidan magama ja ärkan vara. Ja rohkem ma ei tülita ja rohkem ma ei unista. Edaspidi ma naeratan ja soovin sulle jaksu. Sina jaksad, sina oled noor ja mitte kunagi tegelikult vist ei suuda keegi selles kahelda, et Mati Unt on temast targem inimene. Kui Ursula küsis, et Kas ta on surnud, siis teised karjusid Jah, aga mina ütlesin Pigem jah, sest et Mati Unt on Pigem surnud, kui et Jah, ta on surnud. Sest Mihkel Mutt ütles haua ees viimases kõnes, et me hakkame Matit nägema tänavatel meie ees või järel kulgemas.

Pigem. Pigemini. Pigemalt. Pigematuni. Head ööd. Armastust ja viha. Unenägusid. Sõprust. Sõda. Naeru. Pisaraid. Ilusaid pisaraid ja puiseid pisaraid. Uute alguste võlu. Vanade hingamiste rõhkeid. Ja elu. Pigem elu. Pigem mänge. Pigem spontaansust. Lubadusteni.

Sa tead, et päkapikke pole olemas ja sa tead väga hästi, et päkapikud hakkavad käima esimesest detsembrist mitte esimesest adventist ja sa tead, et sa oled nii vana, et sinul nagunii enam mingeid päkapikke ei käi ja kohe väga hästi tead sa seda, et sa oled olnud terve selle aasta nii halb inimene, et päkapikud peaksid olema naiivselt altruistlikud, et sinu juurde tulla. Neil on teenindada tuhandeid häid lapsi, nad ei salli saamatult oma lapsepõlve pikendada üritavaid inimesi. Nähtavasti hakkavad nad sinu peale mõeldes lihtsalt õelalt naerma.

Aga sa ikka loodad. Sest et sa tead, et sa oled õnnelik, kui midagi saad. Sa tahaksid üllatuda. Oleme ikka päris ausad. Sa loodad täiega. Sa loodad veel isegi siis, kui hommikul avastad, et ei ole mingit üllatust. "Nad tulevad päeva peale!"

"Ja kui nad ei tule täna, siis nad tulevad homme ja kui nad ei tule homme, siis nad tulevad esimesel detsembril!"

Ma kardan vaimustuda. Sest siis valdab mind unetus. Ma arvan, et kümne päeva pärast olen ma totaalselt vaimustunud. Selle kohta võib öelda ka õhin. Ma kuulan Tarantino filmide lugusid ja unistan. Unistan teatris filmi tegemisest. Enne jõule peame koolis lavastama Shakespearet. Ma tegelen ühe kuninga, ühe narri ja kuninga kolme tütrega. Nende kaubamärk on LEAR.

Järgmine nädal on see üks ja hullumeelne. Korraldada üks suur tsunfti-sisene pidu. Millalgi sööb mind selle peo hammustus ka ära. Aga arvan, et sellest ma ei vaimustu. Rohkem närvitsen.

Ja millalgi saab must uuesti inimene, kes vaimustub iseenda mõttest. Ja kirjutan siis oma mõtte ülesse. Praegu lasen ma neil minema lennata. Las nad hõljuvad mu vaimustusse.

Kõige tuntum konserv meie kultuuriruumis on vist räim tomatis
muidugi teavad kõik ka sprotte ja turistieinet. Unenäod on olnud
seiklusrikkad. Täna oli seal traktor ja ja traktori võimas haagis
ja mingid poisid ja tüdrukud, kes omavahel suudlesid ja jagasid
suhteid. Mina olin kõrvalvaataja ja jooksin tülide eest metsa.
Jah, ma tunnistan. Mina sõin täna hommikul pudru kõrvale
konservi. Nüüd kuulan Ehalat ja lähen kooli. Sina maga. Kuss.

ANTS: See on kohutav. See on võimatu.
RINGO: Misasi? Miks sa nutad?
ANTS: Kas sa ei kuulnud?
RINGO: Mida?
ANTS: Uudist.
RINGO: Mis uudist?
ANTS: Kõige tähtsamat.
RINGO: Mis kuradi uudist? Mind ei huvita uudised. Mis siis oli?...Jälle mõni enesetaputerrorist või mingis riigis keerab valitsus sitta. Ei aitäh, mind ei huvita.
ANTS: Avastati viga. Parandamatu apsakas. Unustati installeerida.
RINGO: Mingi arvuti teema? Ma ei tea sellest sittagi.
ANTS: Saad aru, nad unustasid installeerida.
RINGO: Mind ei huvita. Ma oskan emmessenni kasutada ja maili lugeda...
ANTS: Päris paljudele inimestele unustati installeerida.
RINGO: Inimestele?
ANTS: Jah, inimeste valmistamise tehasest on lastud välja praaki.
RINGO: Mis see tähendab?
ANTS: Osadele inimestele jäi üks moodul sisse panemata. Muidu on neil kõik okei, ainult see üks asi on puudu, installeerimine lõppes erroriga.
RINGO: Mis neil eksemplaridel siis puudu on?
ANTS: Südametunnistus.
RINGO: Mida! See ei ole võimalik.
ANTS: Tuleb välja, et on.
RINGO: Süsteem ei tööta ilma nii olulise jupita.
ANTS: Töötab küll ja need tüübid funkavad veel nii edukalt, et viimaste andmete järgi on südametunnistus üldse arvatatud „lisaseadmetesse“, pidavat olema kallis lõbu.
RINGO: Kuhu me sellise äriahnusega jõuame? Mis sellest maailmast saab?
ANTS: Maailm on üks pesemata nõusid täis kraanikauss, kuhu kuhjatakse aina juurde...ja korrapidamisgraafik on igaveseks kadunud.
RINGO: Kuidas ma ära tunnen need inimesed, kel puudub südametunnistus? Mis on nende seerianumbrid?
ANTS: Nad on suvaliste seerianumbritega, neid on võimatu eristada.
RINGO: Tähendab ükskõik kes võõras võib olla ilma südametunnistuseta?
ANTS: Ka mõni tuttav või päris lähedane võib olla üks neist „vigastest“.
RINGO: See on kohutav. Nüüd on kõik putsis.
ANTS: Kas sinul on südametunnitus?
RINGO: Loomulikult!
ANTS: Oled sa kindel?
RINGO: Sada protsenti?
ANTS: Kas sa testi oled teinud?
RINGO: Ei.
ANTS: Siis ei ole asi kindel. Sa peaksid tegema testi.
RINGO: Mul on kõik viirusetõrjed apteiditud.
ANTS: See ei päästa midagi. Ega väljaspoolt sind ei saa südametunnistust keegi mingi pasaga ära võtta, see kas on sinus olemas või ei ole. Testi tegemine on anonüümne ja täiesti valutu...
RINGO: Tänan ei. Okei, lähen teen testi ja saan teada, et on juhtunud „väike“ eksitus, siuke värk, et ma olen praak, et ma olen värdjas, et ma olen mõttetu inimene. Ma ei taha seda elu sees teada saada! Käigu perse uudised ja avastused!

Täna on täpselt selline koolipäev, et algab 9.00 ja lõpeb 22.30 ja kõige pikem paus on vahepeal 20 minutit. Aga ma ei kiru, sest mul on praegu hoog peal. Ja tegelt ma ärkasin kuuest, et tõlkida ja tegelt olen ma praegu loomingust üldse liiga erutatud, et korralikult magada. Jumal anna takka!

Ma vist soovisin, et öö jooksul oleks midagi juhtunud. Oleks saabunud mõni email või ma oleks hommikul avastanud telefonist mõne sõnumi või mõne vastmata kõne. Ma vist tahtsin avastada, et näe ongi ja siis kohe mõelda, et näh mis te mind tülitate. Mulle ei meeldi tülid ja tülitamine.

Eile ma tegelesin kodus igasuguste asjadega ja midagi ei saanud tehtud. See on normaalne. Olen tüdinenud eksisteerimise iseloomustamisest sõnadega "kulg" ja "kulgemine", aga ma tõesti ei jõudnud eile resultaadini. Ma ei kirjutanud korralikus koguses näidendit, ma ei tundnud piisavalt süümepiinu psühholoogia lõputöö pärast, ma ei lugenud, ma ei vaadanud televiisorit, ma isegi ei kuulanud muusikat. Aeg kadus käest ära. Ma ei teinud mitte midagi. Lõpuks veidi vähkresin ja jäin magama. Üle pika aja olen järjest kodus viibinud üsna mitu tundi.

Aga ma tahtsin ühte asja eile teha. Ma hüüdsin msni aknasse "Maria" ja veidi aja pärast veelkord "Maria". Ma ei saanud vastust, tal oli vist tegemist. Aga igatahes, kui ta oleks midagi vastanud, siis mu järgmine repliik oleks olnud "Kas sa oled kirjanik?" Ja olenemata sellest, et kuidas ta oleks proovinud vastusest kõrvale hiilida või selle üle arutlema hakata oleks minu järgmine repliik olnud "Minu arust natuke oled küll." Siin on surnuaed ja siin on praegu.

Öö jooksul juhtus midagi. Lumekirme tappis puulehed.

Kui ma praegu siin kodus istun ja eurosport.comist loen barcelona ja reali vahelise mängu live kommentaare, siis läheb kujutluspilti sellesse, mis on suurem kui see kuradi kunst ja kultuur. 100 000 inimese eest kõige nimel mängida ja mängida nii, et see on jumalik, see on kõik mida võiks soovida. Eto´o ja Ronaldinho on täna kõik, staarid, jumalad ehk siis väravalööjad. Muidugi oskab see eurospordi kommentaator kirjutatada ka äärmiselt sütitivalt.

82' And where do Real go from here? They've been so outplayed here it's untrue...Barça have just done exactly what they wanted with Vanderlei Luxemburgo's men.

81' The amazing thing about Ronaldinho's goal was that even the Real fans were applauding...Maradona was the last Barça man to get such a reception.

80' Real president Florentino Perez sitting rather uncomfortably next to Barça counterpart Joan Laporta...

79' The Real socios already heading out of the stadium...as Eto'o comes forward down the left...CUTS IT INSIDE FOR INIESTA! HITS IT!! Over the bar...

78' Ronaldinho on the left...ACCELERATES AWAY FROM SERGIO RAMOS!! AND THEN SIDEFOOTS ACROSS CASILLAS AND INTO THE FAR CORNER!! THAT'S IT! ALL OVER! AND THAT WAS A BRILLIANT STRIKE!

Minu kujutluspilt ja mina oleme tänulikud inspiratsiooni eest. Ükskord ma oma silmaga lähen vähemalt vaatan seda Jalgpalli.

Maailmas valitseb õnnelike perekondade põud. Puldis on juudid ja
vigase lapsepõlvega inimesed. Vead on korduste tõttu muutunud
absoluutselt igavateks, aga nad siiski korduvad, sest muidu ei ole
meie elu olemas. Ma tegin täna silmad lahti kell kuus ja mõtlesin
milleks ja tegin uuesti silmad lahti 8.59. Eilsel sünnipäeval sõin
kõhu kartulisalatit ja võilebu täis. Viimase bussiga saabusin koju.
Kargetel ilmad on seest vaiksed. Väljas jalutab üks neoonkollane m.
Nad lähevad bussi peale ja sõidavad linna. Loodan talongide peale.
Tasulises parklas ööbivad autod hoiavad kokku. Nad ei jaga bensiini
ja sõitjaid, nad koguvad kilomeetreid ja šokolaadiplekke istmetele.

Kasin. Ma ütleksin oma tänase päeva ja kogu maailma kohta. Võiks paremini. Kriitikat.

Ma ei usu, et see alluks mingitele reeglitele kui Türgi jalgpallurid kukkusid Šveitsi jalgpallureid pärast otsustavat MM playoff mängu peksma. Nad peksid sellepärast, et nad tahtsid peksta. "Nemad said MMile ja meie mitte." Maailma tehakse reegleid, luuakse süsteeme, aga inimloomus teeb mis tahab. Ma ei tahaks kunagi olla üles ärritatud peksuni, sest see oleks ju nii lihtne. Lüüa, teha haiget, elada välja ja saada vabaks.

Ma kogun kokku ja panen sahvrisse. Ma olen osadel kolm korda hambad välja löönud. Palun vabandust, aga te saate veel.

Ja ma olen palju head ka teinud. Sahvrisse. Miks? Miks kogun ma juba umbes kakskümmend aastat keediseid ja mahlapudeleid ilma neid tarbimata? Sellepärast, et kui kõik oleks söögiks, siis puuduks kindlus.

Mu sahvris on käidud vargil. Varastatud väga väärtuslike isiklike maiuseid. Aga on olemas ka hallitusepühkijaid. Ma ei mäleta, et uksel oleks rohkem kui üks võti...

Igatahes las kõlab see Maarja-Liisi lauldav Coca-Cola reklaamlaul, et sinule ja minule ja väikestele ja suurtele...ja Edith Piaf laulab selle peale Non, Je Ne Regrette Rien.

Mis kellast tulevad hommikuti need autod mis pühivad
tänavad lumest puhtaks. Täna veel ei ole lund, niisiis
pole ma kindel, kas mu unetus on põhjendatud. Ma
hakkan kirjutama artiklit ehk esseed ehk tavalist kirja,
mille ma aadresseerin sulle mu ainuke inimene. Kujur.

Tere
Kuidas elab su kurb sisemus? Minu oma elab hästi ja mul on tore elu. Hästi tähendab, et olen elus. Torega mõtlen seda, et tunnen. Ma meelega ütlen sinu seisundi kohta kurb, sest sõnas kurb on kõik olemas. Rõõmus ja õnnelik on läilad sõnad.
Ma ei näinud täna öösel und. Vahepeal mul hakkas palav. Siis veidi hiljem jälle külm.
Ära pahanda eks. Ma tahtsin sulle kirjutada selle asemel, et tegeleda lõpmatuna näiva kohustusliku kirjanduse või möödapääsmatute kirjatöödega. Kui mul läheb elus halvasti, siis süüdista mind, mitte ennast. Kell on 5.30 ja täna on 15 november 2005.

Kas sa mäletad kui me esimest korda kohtusime?

Ma ei salli sõnu tore ja hästi. Mulle meeldib enda
üle nalja heita. Kui sa mõistad mu irooniat siis on
meid kaks. Ära kunagi ole mu peale armukade sest
selline on mu loomus. Eilne vihm torkas mu rinna
piiskadega auguliseks ja ma ei hädaldanud niiskes
trammis. Niiskes trollis ma ei julgenud istuda sest
kõik toolid olid veidi vihmased. Minul on häda ju.

Maga sina minu eest ka. Palun.
Alati sinu ustav armuke.
Rõõmus ja õnnelik.

Öisel maanteel sõidab auto. Timo on roolis, Arvo joob kõrvalistmel õlut, Eva istub taga ja üritab magada.

ARVO Ma võtsin plaadi kaasa.

EVA Mis plaadi?

TIMO Mul on ka head mussi arvutis.

Arvo paneb plaadi makki. Michael Jackson. „Beat it“ või „Billi Jean“ või „Black or white“.

ARVO Vanakooli klassika.

TIMO Peded minu autos ei laula.

Timo keerab maki kinni.

ARVO See on minu lapsepõlve muusika. Mis vahet seal on, kes ta praegu on, need laulud on sitaks geniaalsed. Ta ei saa sind panna läbi kõlarite.

EVA Ma ostsin väikesena Jako piraatkassette. Kuulasin päevad läbi ja tönnisin, heal the world, make it a better place for you and for me and for anytime...

ARVO Hääletame. Kes on selle poolt, et me kuulame praegu Jacksonit.

Arvo ja Aiki tõstavad käed.

ARVO Hääletuskomisjon teeb kokkuvõte avalikust hääletusest. Michael Jacksoni poolt hääletasid Arvo ja Eva, vastu hääletas Timo. Seega kaks häält ühe vastu on Michael Jackson võitnud.

Arvo paneb maki uuesti käima, Arvo ja Aiki ümisevad kaasa. Heliseb Timo telefon. Timo lülitab maki kinni.

TIMO Jaa...varsti jõuame, ma mäletan küll kuidas tulla, suurest ristist paremale ja pärast poeputkad vasakule...meid on kolm...davai tsau...

Arvo paneb maki uuesti mängima.

TIMO Raisk, ma ei kannata kunstninaga mehi.

Timo üritab makki välja lülitada, Arvo ei lase, kähmlevad.

EVA Hirv!

Auto põrkab millegagi kokku.

*

Andreas istub üksi väikeküla päevinäinud majas kaetud laua taga. Tõuseb püsti ja laulab täiest kõrist.

ANDREAS Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, palju õnne, õnne soovime sul kallis Andreas, õnne soovime sul.

Paneb pitsi viina ja hammustab kapsast peale. Vaatab veidi närviliselt seinakella. Võtab välja diktofoni ja lindistab.

ANDREAS Meil on täna stiilipidu. Ma valisin stiili. Stiiliks on SÜNNIPÄEV. Söögiks on kapsas. Joogiks on viin. Laenasin lõõtsa. Ostsin mütsi. Käärisin üles varukad. Kapsast tegin rulle. On pakkuda värsket kapsast hakklihaga. Hapukapsas on tangudega. Supid on soojas – värskekapsasupp ja hapukapsasupp. Magustoit on eraldi. Leivasupp piimaga. Ma ootan külalisi..

Koputus aknale. Andreas peidab kiirelt diktofoni.

ANDREAS Kes seal on?

VANAEMA See olen mina memmekene, tõin pirukaid.

ANDREAS Ma ei taha pirukaid.

VANAEMA Need on kapsapirukad.

ANDREAS Öelnud siis kohe, et kapsapirukad, anna läbi akna.

VANAEMA Las ikke ise tulen üle läve.

ANDREAS Ei saa, ruumi ei ole. Sa sööd ja haised. Mida külalised arvavad kui sind näevad?

VANAEMA Kas ma ei või pidus olla. Ma ei söö üldse ja ma panin terve pudeli šampponni pähe.

ANDREAS Sa ei oska midagi rääkida, sa oled rumal.

VANAEMA Ma olen vakka, ainult vaatan noori.

ANDREAS Sa oled pervert, sa hakkad inimesi vahtima. Kuradi vanamutt, kasi koju.

VANAEMA Lase ikka mind sisse, mul ei ole kodus televiisorikasti, ma ei näe seriaale, lase ma jään.

ANDREAS Kaks aastat teed mulle selle eest süüa.

VANAEMA Teen, teen. Liha ja pirukaid.

Andreas mõtleb.

VANAEMA Kotlette teen ja kohupiimakooki, pannkooke, sülti ja täidetud kopsu, pannil teen maksa, piimasuppi saab...

ANDREAS Ma ei söö maksa ja piimasuppi!

VANAEMA Ma ei tee maksa, maks on paha, piimasupi valan sigadele, sigadel on kõht tühi.

ANDREAS Iga päev teed süüa!

VANAEMA Kolm korda päevas! Mees peab korralikult sööma!

Andreas avab ukse, Vanaema tuleb sisse.

ANDREAS Siia, riiete alla. Ma peidan su ära. Ja ei vähkre, ei röhitse ja ei naera ka. Lihtsalt vaatad inimesi.

Andreas peidab Vanaema põhjalikult ära.

*

Kuidas see lugu võiks edasi minna?

Robert teadis kuhu minna, see koht oli Euro-bar Raekoja platsil. Tümakas ja vähe inimesi ja muusikavideod ja jäle sisekujundus ja paks sõbralik baarman, keda assisteeris nooruslik karakteriseerunud piiga. Nad tegid meile alet, sest nad haistsid, et me oleks muidu ära läinud. Me keelasime endal rääkida teatrist ja siis vaikisime ja siis võtsime keelu maha ja siis lõpuks enam ei rääkinudki. Teatrist. Muidu rääkisime küll. Jõin ühe õlu ja enne kui Kristoga lahkusime esitasin monoloogi minu laupäev:

"Arvan, et mul läheb vara uni ära. Siis ma tõusen voodist ülesse, panen arvuti käima, kuulan mussi, proovin midagi kirjutada, siis kui viitsin käin enne vanaema dušši all ära, sest vanaema käib laupäeva hommikuti ema abiga pesus. Siis võtan koridori jalatsiriiuli ülemiselt platvormilt postimees extra ja lähen kööki, ema on valmistanud makarone, kas nii et makaronid ja kaste eraldi või nii et kõik koos. Kohvimasinas on kohvi, mida on laupäeva tõttu küllaltki ohtrasti, panen endale makaronid taldrikule, peale natuke ketšupi ja kui on, siis riivjuustu, kohvi panen oma kruusi ja valan peale sortsu piima ja lisan kaks enam-vähem täis teelusikat suhkrut ja kaks korda hästi teelusika otsaga suhkrut. Enne söömise alustamist lappan läbi postimehe ja avastan paar artiklit, mida tahaksin lugeda ja otsustan, et loen neid täna pärastpoole ja tegelikult ei võta ma pärast seda hommikust lappamist seda postimeest enam kunagi kätte. Kui makaronid on söödud, siis tõden, et olid päris head makaronid ja mõtlen, et võtaks peale midagi magusat. Ja siis ma vaatan, et mis on ühes külmkapis ja siis mis teises, leian endale sobiva jogurti või kohupiimakreemi või koogitüki. Pärast sööki võtan oma toast tolmu ära ja siis kuni poole päevani loen, jobutan, kirjutan paralleelselt, paar korda langen melanhooliasse ja paar korda tuleb mul mingi särav mõte, mis on hetkeks super ja kümne minuti pärast mõttetu, paar korda katkestab ema mu tegevuse, sest tuleb minu tuppa, tahab lilli kasta või midagi tähtsat mulle öelda. "

Nad vaatasid mind imestusega. Ma sain aru nende imestusest. Kui istusime Kristoga trollis, siis ta ütles: "Tegelikult pole ju sellistes laupäeva hommikutes midagi halba."

Kell on 10.22. Kohe hakkan tolmu võtma. Vanaema jõudis enne pessu. Kirjutasin hommikul ühe pooliku kirja ja leidsin ühe väga laheda Manu Chao loo. Peale makarone võtsin teisest külmkapist meekoogi tüki. Tõden, et olid päris head makaronid.

Esmaspäeval tegin hardcore-tõlkimist. Teisipäeval naersime seda. (Aadam viskub Eeva kõrvale pikutama...ma ei seleta teile seda nalja lahti.) Kolmapäeval mõtestasime kirjandusseminaris Jean-Claude Romandi ehk siis Vaenlast ja kolmapäeva õhtul jooksime marti. Neljapäeval põgenesime Haapsallu ja vaatasime akendest madala linna kodudesse. Reedel loen näidendeid ja teen proovi. Laupäev, pühapäev mõtlen ja loen ja vist kirjutan ja käin ühel sünnipäeval. Päris selge see pole, mis esmaspäevast lahti läheb. Aga võiks vist öelda, et uus nädal.

Adjöö.

Ma pole suur naiste pesu austaja
lihtsalt meenuvad pitsid
mis on punased või valged

Suhkur ja pulmakleit
paber
mis pole vetsus käimiseks

pilved
jah pilved
tohutult palju täidlasi pilvi
mul on tunne et vahel tahate mind jälitada

siis kui inimene väga kõvasti ja lõhkiselt vigastab kuskilt oma keha
siis tekib haavale alguses valge ilane ollus ja pärast seda tuleb veri

makaronid on tehtud jahust
mina pole makaron
silmade keskel on rosinad
muidu on silmad keedetud

kõik kirstud võiksid olla valged
uksed mitte
klaviatuurid ka

loeme tati ka valgeks
must raamat valgete sõnadega
tapaks vormiga ära teksti mõtte

asjad, mis ei ole kunagi valged
inimese kaka, punane marker, ananass ja minu juuksed

kui elust oled tüdinenud, siis pane silmad kinni
ja valged rullid hakkavad spiraalitsema

lapsepõlves oli multikas ja filmirežissöör Kusturical on film, et kui võtta nende teoste pealkirjadest üks osa ja need osad kokku liita, siis saame pealkirja

„Valge kass, valge koer”

Ma ei tea kas kõige maitsvam jäätis on valge
igatahes löö vahule või prae ära
munavedelik muutub valgeks

valged alustavad ja võidavad
minul pole veel helkurit küljes

need naistepesu pitsid meenusid mulle vaateakendelt ja fashion tvst
suures osas

Pühapäeval koolis käia on pühapäeva tunne. Alguses on väga ebameeldiv minna, pärast on suhteliselt rahulik olla. Pühapäev annab kooli jaoks vabanduse, et vaata kui tubli ma olen, et ma koolis olen. Nii et tegelikult on küll päevad erinevad, kuigi kõik on koolipäevad.

Ma veel ei lõpeta.

Nohud ja köhad. Ma ei ütleks, et nad ründavad või vägivallatsevad, lihtsalt nad vaatavad kriitilise pilguga igat haavatavat ja teevad siis personaalselt igale juhtumile kontruktiivsed märkused. Kuna praegu hakkab vaikselt kruttima kõrgperioodi suunas, siis tihti tekib ka juba arusaamatusi. Ma ei tea palju inimesi tahaks kirjutada seletuskirja...

"Mina ei ole külmetanud, ma tõesti ei ole teinud tahtlikult midagi valesti, vaadake härra nohu ja proua köhake, minuga ei tasu tüli norida, sest ma mul on suur vend..."

Rahvas ostab eliksiire.
Mina ei söö tablette.
Tüdrukud, ärge teie ka sööge...

Ma arvan, et lõpetuseks tuleb veelkord katkendliku mõtlemisega inimese tunnusmärk. Ma ei jäta kõiki otsi lahtiseks. aga ma pole praegu sulgeja.

...

TYU: Tsau, mis teed?
KER: Kuule kodus olen, kuulan mussi ja jobutan.
TYU: Teeks midagi.
KER: Mida?
TYU: Ma ei tea, ükskõik mida, ma lähen kodus istumisest hulluks.
KER: Ma panin just küünla põlema ja mõtlesin hakata süüa tegema.
TYU: Lähme välja sööma.
KER: Ma ei tea, kas ma viitsin.
TYU: Viitsi ikka. Minu pärast.
KER: Mul ei ole raha.
TYU: Savi see raha, raha on paber, ma ostan.
KER: Mul pole kõige parem enesetunne.
TYU: Sa ainult vingud.
KER: Ma olen kodu-tüüpi inimene.
TYU: Mina ka, aga vahel on vaja midagi värsket.
KER: Mitte täna õhtu.
TYU: Minul on vaja täna õhtul. Minul on vaja sind täna õhtul.
KER: Tule siia, teeme koos süüa.
TYU: Ma tahan linna ja müra.
KER: Jääb vist siis ära.
TYU: Ma solvusin praegu sinu peale.
KER: Ma arvan, et pole põhjust.
TYU: Minul peab alati sinu jaoks aega olema. Sina kogu aeg pirtsutad minu soovide peale.
KER: Anna andeks, ma täna tõesti ei jõua.
TYU: Eks sa siis helista, kui sa teinekord jõuad, aga ma ei tea kas mul siis enam tahtmist on...
KER: Jäta.
TYU: Tsau.
KER: Ilusat õhtut sulle.

Tahtsin rääkida südamelt ära. Eile umbes kella nelja ajal uitasin mööda linna raadiomaja suunas. Mul oli tunne, et Tallinna tänavatel liigub palju vange. Aga neist keegi ei tahtnud ebameeldivusi, möödudes jõllitasin mina rohkem neid. Vangid liiguvad tavaliselt kahekesi, sest üksik vang ei oska liikuda ilma komplekse demonstreerimata. Vangid on julmad ja pahad ja neile on vaja väga väikest põhjust, et teha kurja.

Ma usun, et ma ei lähe kunagi vangi. Mul puudub sisemine jõhkrus, millest aeg-ajalt puudust tunnen. Mu energia saab alguse maksast ja on orienteeritud rahulikkusele, kunstile, ilule.

Ma ei oska oma esimest armastust põhjendada. Jalgpall on jõhkrus.

Samas olen ma alati fantaseerinud ja mõelnud, et kui mul oleks relv ja peaksin kellelgi maha laskma, et kas ma lööksin põnnama. Ma ei vasta kindlalt Jah, et ma löön põnnama. Siiski ma ei taha, et elu mulle taolise dilemma pakuks.

Pärast kõike. Kui raadiomajast lahkusime, siis suundusid dramaturgid Double Coffee kohvi kohvikusse. Või peaks nende kohvikute kohta rohkem ütlema kohvirestoran? Tähendab põhimõtteliselt on nii, et kui ühel dramaturgil on raha ja tal on üllameelsushoog peal, et siis on kõigil dramaturgidel raha. Kuna Toompeal algas enne seitset minu juhtimisel kunsti proov, siis Marion üllatas mind suure kaasavõetavad Lattega. Jätsin tüdrukud omavahel kohvi ja õhtut nautima.

Nii ma siis tatsasin pimedas õhtus Toompea poole, käes üks meie ajastu märk. Kohvitops on sümbol. Kohvi on kultus, kohvi on jõud. Tähendab juhtus nii, et Latte oli maitsev, aga tänu kiirele limpsamisele lõppes õige pea. Ja siis ma avasin kaane ja seal oli vaht.

Palju vahtu, palju maitsvat vahtu. Mul polnud enam seda pulka, millega segatakse suhkrut, mul polnud ühtegi abivahendit suurest topsist vahu kättesaamiseks. Kuskil Draamateatri juures võtsin vastu lõpliku otsuse, sest tahan ikkagi olla meie ajastu laps.

Sõrmed liikusid topsi ja pärast seda suhu. Esimene kord oli uje, teine juba kiirem, kolmandal korral unustasin ennast nautima. Vaht on see, mida vajame. Ma polnud pahane, et vedelikku polnud suure Latte kohta just eriti palju.

Ma olen vahusööja. Ma tean veel vahusööjaid.

Kunagi saan ma targaks ja hakkan targutama. Igasugustest asjadest. Loen kõik eesti luuletajate luulekogud läbi ja hakkan looma suurepäraseid ajatuid seoseid. Siis loen ka kõik proosa läbi. Mitte ainult eesti oma, ikka ka välismaa asjad. Ja kui enam proosat lugeda ei viitsi, siis ma hakkan teadust ja filosoofiat lugema ja kui ma enam seda ka lugeda ei viitsi, siis ma hakkan kokaks.

Sest selleks, et teha korraliku kartuliputru või maitsvat seljankat, on vaja äärmiselt palju teada.

Ma arvan, et kõike saab öelda nii.

Väärtused. Ma ei leidnud paremat sõna ja ei tahagi otsida. Ideaalid on liiga jõhker öelda.

Ükskõik, kes sa tahad olla. Tahad olla edukas või punk, tahad olla nukker või õnnelik. Tahad saada isaks või tahad saada kõige paremaks. Sul peavad olema väärtused. Lihtsalt peavad olema.

Sest need inimesed on halvad inimesed, kes suhtuvad oma väärtustesse pealiskaudselt. Ja need inimesed, kellel väärtused puuduvad, peavad millalgi tunnistama, et kauem pole endale valetada mõtet.

Minu arust on selles midagi romantilist ja jõhkralt ilusat, kui inimese väärtused ei muutu.

Võib muidugi öelda, et see on ka lihtsalt igav.

Kõige juures tuleb meelde veel üks küsimus.

Kas inimesed on võimelised õppima ja muutuma?
-

Igavust ei ole olemas, kui tahad ennast tunda.
Inimene saad austada ainult iseennast.

Ja nii lihtne see ongi.

„Selle eest ma olen küll härra Normetile tänulik, et ta mulle sellised jobutamise hetked on võimaldanud.” ütlesin Mariale kui kahekesi istusime kooli raamatukogus.