kunst pole elu

Muinasjutu puu oli koolimaja akna taga. Ilusa hetke püüad kinni ja paned purki. Tore on elada kui päevad on pikad kui seiklused. Kuid seiklustes tuleb kõike ette ja raskused kalduvad olema suuremad kui elus. Sellega on raske harjuda. Mõne raskuse enda sees, mis on tekkinud välise "rumala" maailma mõjul, saadaks purgiga kuhugi ulpima. Ma hakkaks müüma purke, kuhu inimesed igaüks saaks oma raskusi sisse panna. Pärast nad ulbivad ja suhtlevad omavahel. Ja inimestel on hea ja purkidel on hea ja emmedel on hea meel, et vanaemade 30 aastat korjatud kõikvõimalikest purkidest lahti said. Mida vähem kola, seda ägedam. Aga võib-olla on vastupidi. Nõnda ka raskustega. Pärast hakkad neid veel igatsema. Ja ei tunne nende ulpivate purkide seast omasid ära ja ongi karbauhh.

Tehti meile rebastenädal järgi. Nädal aega said kirjakesi ja erinevaid ootamatuid kohtumisi ning ülesandeid. Ja lõpuks said teada, kes on sinu isa, kes sulle kogu selle seikluse ja mõnu orgunnis. Ma näiteks käisin koos Maria ja Marioniga Ellen Niidul ja Jaan Krossil külas. Ja massaazis käisin. Ja taiji trennis. Ja viiekesi kursavendadega pokkerid mängimas. Nagu filmis. Ja eile õhtul, ööl oli tseremoonia. Tore on, kui ootamatud seiklused on vapustavad. Annavad jõudu argielu välja naerda.

Kui viisakas on veel viisakas? Kilpkonna pereisa oli seda küsimust oma elu jooksul endalt küsinud palju. Peaaegu iga päev. Ja mitte kunagi polnud tal veel seda õiget julgust, et küsida oma naise arvamust. Ta ei teadnud. Kas on viisakas kestata käia tiigis ennast pesemas. Ta ei häbenenud ennast. Ta kartis, et ta annab teistele kilpkondadele halba eeskuju ja siis hakkavad ka naiskilpkonnad koos meestega kilbitult sulistamas käima. Aga kilpkonn teadis, et see on nii labane. Kui satud teenimatult vastassoo palja kehaga kokku, mis ei kuulu sinule endale või su kaasakilpkonnale, siis see keha on kole. Vastasugupool on kilbis ilusam kui alasti. Kilpkond muretses ja kartis seda päeva, kui naiskilpkonnad enese teadmata muutuvad labaseks. Kilpkond kartis, et tema jaoks muutub sel labasel päeval palju. Ta juba nuttis ette ära. Milleks kõik muutuv kahepaiksekeha. Kilpkond oleks olnud ennem nõus silmad kinni suvaliste naistega paarituma, kui neid paljalt vahtima näoga nagu kõik oleks normaalne ja tsiviliseeritud. Kilpkonn tahtis selle hirmuga elada lõpuni. Ta kartis. Ta oli armas.

Öö on puhkuseks. Draamateatri publiku pingiridadele pannakse ööseks pikad valged linad peale ja toolipoisid siis tuduvad nende all. Täna me natuke segasime öörahu. Isegi piinlik oli. Ja pärast kui ära tulime ma ütlesin neile, et tuduge nüüd vaikselt edasi. Uni on parim põgenemisevorm pahade asjade eest. Ja kui uni on paha, siis tema sees on põnev põgeneda. Mina arvan, et Draamateatri pingid näevad head und. Nad olid lihtsalt üksmeelsed ja heatahtlikud nende pikkade valgete linade all.

Ma olen poiss. Ma olen füsioloogiliselt mees. Veel ei ole mul lapsi. Armastan kirjutada ja mõelda. Mõnikord ka lugeda ja naerda. Suvel olen maal ja niidan muru või lõhun puid. Üldjuhul ma ei ole toidu suhtes väga valiv, ainult hernesupp ja tatrapuder väga ei sümpatiseeri. Kuid kui ma pean mõne toidu esile tõstma, siis ma ütlen: šašlõkk ohtra sibula ja marineeritud puuviljadega. Lemmik joogi sektsiooni mina ei oska alkoholi panna. Aga vahel ma joon alkoholi küll. Tegelikult mulle eriti ei meeldi alkoholi juua, sest viina viskavad ja õlut krooksuvad ainult ikka õige mehed. Minu lemmikjook on mahl või morss. Kord päevas joon ka piima ja suvel maal võib mu käes näha välkumas kasemahla pudelit.
Ma magan sigadega koos. Nad on minu lemmikud. Ja koer on mul ka. Kui maailmas olen tüdinenud, siis ma kaisutan neid. Muidu ma ärkan tavaliselt iga hommik ülesse ja teen midagi. Sõidan trolliga. Päeva jooksul kindlasti nuuskan ja käin korda paar tualetis. Riided mul kuluvad, sest ma ei oska väga tihti riideid vahetada. Mitte selles mõttes, et riided haiseksid mul seljas või midagi. Ei, isiklik ja riideline hügieen on väga tähtis. Aga ma pole tihe uute asjade ostja. Riided ja jalanõud on mõeldud seni kuni nad ära kuluvad nii et neid ei saa enam enda külge liita.
Mul ei esine suuri haigusi. Ainult tihedalt vaevab krooniline nohu. Kardan seda, kui keegi hammustab villasesse kindasse või katkub hammastega kampsunit. Tekitab natuke külmavärinaid. Natuke võib vist haiguseks nimetatada ka unetust. Uni jätab aeg-ajalt mind maha ja siis päeval on päev ja öösel siis ma vähkren. Vähkremine ja väntsutamine, kärsitus ja püsimatus iseloomustavad mind.

Siim läks ja marssis mööda teed. Lumi sadas talle vastu ja muutus jope peal kiiresti märjaks limaks. Marsuuttaksod sõitsid nina alt ära ja kui ta ka jalutas ülesse Miiduranna poe juurde number 1 bussi peale, siis ta nägi ainult peatusest väljuva bussi tulesid. Järgmine 1 tuli alles poole tunni pärast. Ja nii ta siis jalutas. Sest värskes õhus liikuda on tore ka sombuses kliimas. Autod tulid vastu ja linn ei paistnud lähenevat. Ainult märg kord riietel muutus paksemaks. Ja mõtted peas katkendlikumaks. Tore oli mõelda kohalejõudmisest. Pärast sai number 8 bussi peale ja sõitis linna. Ja enam kaks päeva ei saanud aru, mis on päriselt. Naljakas vanamees aevastas bussis 8 korda järjest. Ja inimesed on ainult kogud, mida pole mõtet katsuda, sest neid pole olemas. Ja pannkoogid on tehtud tsemendist. Ja mitte midagi pole olemas. Laupäeva õhtuti ärge keelake reaalsesse maailma loodud projektsioonil väljas jalutada. Siim on õnnelik, et temal käivad keelamised ainult hooti.

Potik vahib sandaali ja sandaal läheb pandla koha pealt punaseks. Plätu ajab sandaalile ligi, aga suss ei taha vahelt ära tulla. Potik on enda arust kõva mees ja tahab teistele rääkida, et tema vanaisa oli kalamehesaabas. Aga ta ei oska rääkida. Ta oskab ainult sita seest kuiva jalaga välja tulla. Plätu ja sandaal vaidlevad alati, et kumma sees on paljad varbad ilusamad. Muidugi on küsimus hoopis see, et millised varbad. Paljude kenade tüdrukute varbad on tõesti justkui kaks korda viis erisuuruses pulgakommi reas, aga osade jalgpallurite varbaküüned muudkui tulevad ära ja pidevalt vahetavad värvi. Need värvilised varbad on loodud soki sisse paranema. Iga varvast ja jalga eksponeeritakse söögina. Jala nõu peal asetatakse tihti meie ette inimese kõige süütum ilu. Teise inimese varvas on tema ilu peegel, sest seda osa oma kehast nagu ka tissi, noku suurust ja kuju muuta ei saa. Hoolitsege ja serveerige oma varbaid. Head talve jätku.

Eile oli siis see päev, kui nägin ära Michael Moore´i ja esto tv hinnatud ja autasustatud filmid. Natuke ühtemoodi ja tõmbajad inimesed. Kuigi mastaabid, professionaalsus ja filmi mõte olid erinevast suurusjärgust. Aga pididki olema.

Bin ladeni ja Bushi perekond ajavad koos naftaäri. Suur vandenõu. Hirmsad kaadrid Iraagist vigastatud lastest ja põlevast ameerika sõdurist. Nuttev ema ja kongressmeni nägu, kui Moore tahtis talt allkirja, et see mees saadaks oma lapse Iraaki. Bush vaatas kuidas lapsed veerivad raamatut ja tornid muudkui kukkusid. Poliitikute mukkimine ja kihutuskõned.

Heiki Kranich. Purjus soome noored. Andres Keil kleidis politseiautosse ronimas. Vanurid ja Ameerika patrioot sõjapooldajate miitingul. Raini katkematu möla. Tartus Res Publical suurkogul. Roomas antiglobalistide keskel. Ühe vana paavsti kont käes.

Ameerika film oli läbimõeldum. Eesti kuttide oma rohkem tõmbamine ja siis nagu hiljem vaadatakse, mis materjalist välja koorub. Aga Bush on paha. Ja eesti poliitikud on niisama lollakad. Ja tõmbamine on mõnus. Ja inimeste viga on see, et nad on nii väiklased ja rumalad ja silmaklappidega.

Minu õpingute perioodi kõrg- ja madalseis
ESSEE

Õpingud psühholoogia erialal Tallinna Pedagoogikaülikoolis on minule alati olnud südamelähedased. Meeldib see, et selles ülikoolis ei tegelda vaba vaimu pärssimisega ning, et psühholoogia annab juurde jõudu mõelda enda elu ja ümbritseva maailma kohta rohkem mõtteid. Muidugi võib-olla see mõtlemine ainult komlpitseerib igapäevaelu, aga elada on huvitav. Õpingute kõrgperioodid on olnud ja on üldjuhul need ajad, kus õpingud lähevad hästi ja madalseisu alla käivad hetked, kui olen saanud mõne mitte just eeskujuliku hinde.
Ma mäletan, et esimesel kursusel oli meil aine „Sissejuhatus psühholoogiasse“ ja selles aines oli ka meil kõige esimene kontrolltöö ja ma mäletan, et ma sain selle ainukesena meie kursuselt üle 90% ja siis hakkasid teised pidama mind targaks. Isegi siis, kui ütlesin, et mul lihtsalt vedas, arvasid nad et ma olen tark. Ja millegi pärast jätkus häid hindeid kogu esimeseks ülikooliaastaks. Olin ise korralik ja kohusetundlik. Ja muu elu ei jooksnud eest ära. Samas oli esimene kursus ka inimeste ja õppejõudude kompamise aeg, ei olnud veel tekkinud teistega niisama ajaraiskamise mentaliteeti ja rohkem tegeldi õppimisega.
Ka teisel kursusel oli minu jaoks üks suur õpingute kõrghetk. Tegin seminaritöö ennast huvitaval teemal „Karakteri loomine filmistsenaariumis psühholoogia perspektiivis“, nägin palju vaeva ja ma ei teadnud, mis sellest üldse välja tuleb. Aga tuli huvitav ja sain hindeks viie ja olin selle üle õnnelik. Kaasüliõpilased palusid ka minult tööd lugeda ja arvasid, et tegu on väga huvitava valdkonnaga. Õppejõududest Mare Pork lausus kaitsmisel: „On tore tõde, et postmodernism tungib täie auruga ka teadusesse.“
Õpingute halvad hetked on need, kui olen mõne eksami saanud halvema hinde, kui ise ootasin. Tavaliselt olen siis olnud mõne hetke tujust ära ja mõelnud iseenda jaoks põhjendusi, et „ega need hinded ei loe midagi, loeb see mida ise õppisid ja mõistusesse juurde said.“ Ja siis ma tavaliselt mõtlen, et mis ma siis ise õppisin ja kui saan aru, et peakolju on enda laiskusest suhteliselt tühi, siis on üpriski nadi tunne. Teised inimesed otseselt ei ole mu halbadele hinnetele reageerinud näpunäitamise või millegi taolisega, sest hindeid avaldatakse tänapäeval matriklinumbri järgi ja keegi ei tea mis hinde teine sai ning üldjuhul ei ole minu ülikooli sõbrad pahatahtlikud ja ei parista. Aga mõnikord olen ise sotsiaalsest sõltuvusest kurtma hakanud ja eks siis teised inimesed on üritanud mind lohutada.
Õpingute raskemad hetked ilmnevad ka siis, kui lihtsalt tänu tööle, spordile või uues koolis käimisele, pole füüsiliselt lihtsalt aega psühholoogiaõpingutega tegeleda. Alati ei saa inimene süüdista enda laiskust, et kõik kipub kokku jooksma, vaid vahel on tunne, et maailm tõesti nõuab liiga palju korraga. Inimesed mu ümber on sellistel juhtudel mind lohutanud, et „Sa oled ikka väga tubli, et suudad niipaljude asjadega korraga tegelda.“ Taolised lohutamised mulle eriti ei meeldi, sest ega need ei tee tegemata asjad ära. Hetkedel, kui liiga palju on korraga käsil, olen tundnud, et miks ja milleks üldse on vaja olla nii kooli(de)s, eraelus kui „ärielus“ segane kiiduväärt mesilane. Kas keegi käseb? Kui siis ainult inimene ise. Õppejõud ei ole minu vastu vist mitte kunagi kurjad olnud. Ka siis kui olen halva hinde saanud või end välja vabandanud, et miks mõnda asja hiljem teen kui peaks. Aga üldiselt proovin nii elada, et minu õpingutes võlgnevusi ja hilinemisi ei oleks, sest ma tean, et kui ma ise oleksin (või ühel päeval olen) õppejõud, siis ma ei salli igasugust ludridust mitte üks põrm.
Psühholoogiat on meeldivas keskkonnas heade inimeste seltsis tore ja edasiarendav õppida. Inimene peab oskama end ise motiveerida, sest teised inimesed, õppeasutused ja töökohad ei saa seda elu aeg teha. Ma tean, et minu õpingute üks „kõrgseis“ on ka siis, kui ma saan lõpuaktusel bakalaureuse tunnistuse. Ma ei ole ka jumalale taevasse öelnud, et millal see täpsemalt olema saab. Aga see kord tuleb kindlasti.

Nostalgia Nostalgia Nostalgia Nostalgia

Kõik on väga lihtne. Kui sa tahad end paremini tunda ja kuskilt alustada, siis korista oma tuba ära. Ja kui sa tahad tunda end oma kehas väärtusliku ja kohusetruuna, siis tee sporti. Ma käisin täna hommikul jooksma, üle pika aja. Endine (ja tulevane) spordimees nagu ma olen, pean ma sporti tegema, sest kui ma ei tee, siis mul hakkab mingi koht südame alt valutama. Pärast sõin oma hommikupudlu ära ja koristasin natuke oma tuba. Osa raamatuid tõstsin ühest kohast teise ja osa "tähtsaid pabereid" viskasin kuhugi mappi silma alt ära. Ja ma tundsin end maailma jaoks väärtuslikuna. Meie uue koolimaja kohta on natuke arvamusi, et koht on liiga steriilne ja uus ja puhas, et seal kunsti teha. Üks õppejõud tegi selle kohta omamoodi head nalja, et kuidas ikka mustust ja räpasust on vaja, et tuleks mõtted peale ja noh küll siis "paneks sürri". Mulle korrastamatus ka väga ei sümpatiseeri, aga ta tekib ise. Aga iga uue elu alustamise parim algus on see, et hakkad koristama ja hiljem teed endale musi. Vanaaasta õhtuti inimesed kõik luudadele ja kuud päikeseks nühkima.

Kaks väikest poissi istuvad ja liigutavad inimesi. Inimesed ei saa aru, kas nendega mängitakse malet või kabet. Paar inimest käivad pea peal. Poisid ei viitsid inimesi väga liigutada, aga kuna nad tunnevad olematut kohustust teiste elu juhtida, siis nad laisalt viipavad kuhu keegi astuma peab. Inimesed tahaksid nutta, aga nutt on kõva häälega ja nad ei taha poisse ärritada, sest siis võib mäng minna karmimaks. Üks poiss hakkab sööma šokolaadi, tema inimestel hakkavad samal hetkel kõhud hirmsasti valutama. Poisid naeratavad kuule tähti ja tunnevad ennast õigel teel olevat. Teine poiss joob karastusjooki ja tema inimesed hakkavad hirmsasti oksendama. Nüüd poisid enam ei naerata vaid naeravad. Korraga tuleb sellel poisil, kes sõi šokolaadi janu peale ja ta tahab saada teiselt poisilt juua. Aga see poiss ei saa aru, et miks ta peaks juua andma, kui ta pole veel midagi vastu saanud, ta küsib šokolaadi. Oksendavad ja kõhtu kinni hoidvad inimesed lähevad üksteisele rusikatega kallale. Malendite vahel algab sõda. Üks poiss sööb oma šokolaadi lõpuni ja teine joob limonaadi ära. Ja poisid lähevad koju ära, sest nad pole kohustatud teineteise seltsis viibima. Need inimesed, kes suudavad liikuda, tõusevad püsti ja aitavad vigastatud transportida traumapunkti. Tänaseks on kõik läbi. Homme hommikul kell 9 peab jälle kohal olema. Seda veel ei tea, mis homme tegema peab. Aga ülehomme on reede ja siis hakkab nädalavahetus ja siis ei pea kaks päeva kohal käima. Kui just väga kiire aeg ei ole. Ja inimesed mõtlevad, et kord nad hakkavad. Kord nad hakkavad juhatuse liikmeteks või nõukogu esimeesteks ja oi kuidas nad siis malendeid liigutavad. Nii et kõigil on kogu aeg kõht lahti ja viiruslik hepatiit kaenlas. Oi kui ainult saaks.

„Elus pole muud muret, kui et saada kõige paremaks ja tähtsamaks. Ja kui sa juba oled tähtis ja lugupeetav, siis ära magama jää, sest austust hoida on vähemalt sama raske kui seda saavutada,“ rääkis isa kodus šokolaadi armastavale poisile. Poiss ei saanud sellest aru, sest tema arust oli vaja päevad läbi lihtsalt olla. Kui ta teismelise ikka jõudis, siis ta hakkas jooma ja sattus narkootikumide omamise pärast noortevanglasse. Seal tegid autoriteedi tast passiivse homoseksuaali ja ta sai aru, mida isa talle oli rääkinud. Kui ta vanglast vabanes, siis ta hakkas lasteaia kasvatajaks ja sai kaela lasteahistus süüdistuse. Ta jäi trammi alla ja ta pea lõigati otsast ära.

Teine poiss, kes jõi limpsi, sai kahe aasta pärast põiepõletiku.

Inimesed jäi inimesteks. Juhatuse esimehed ei vahetunud kunagi. Firmade nõukogud teenisid palju. Linnad ehitati täis ilusaid suuri maju.

Ühe nende suurte majade lifti juures elutses liftiputukas. Liftiputukad on maailmas olnud sellest ajast saati, kui maailma tehti esimene lift. Nad on väikesed ja toimetavad omi lifte. Neil on käte asemel jalad ja silmade asemel nabad. Nad söövad tolmu ja tekitavad niiskust. Inimestele nad haiget ei tee, kui just inimene haigena liftiga ei sõida. Aga see konkreetne liftiputukas oli jonnakas ja talle üldse ei meeldinud oma tööd teha. Nii et kui kord juhtus nii, et liftiga sõitis kaks inimest, kellest üks jõi Coca-Colat ja teine sõi süsimusta Bitteri šokolaadi, siis see liftiputukas lendas peale ja muutis Coca-Cola õunamahlaks ja Bitteri valgeks šokolaadiks. Kui need kaks inimest liftist välja astusid, siis nad mõtlesid ühte ja sama mõtet, et see on hirmutav kui hajameelseks nad kiire elu sees on viimasel ajal muutunud. Liftiputukas ei saanud sellest naljast muud rõõmu, kui et ta kutsuti välja liftiputukate ametiühingu juhatuse ette ja ta pisteti hullumajja, mis asus ühe suure liftitu maja kõige ülemisel korrusel. Liftiputukast sai trepivana ja ta hakkas käepidemete alla kasutatud närimiskumme kinnitama ja lambipirne vahetama, kui neist mõni tema meelehärmiks juhtus liiga kaua põlema.

See liftiputukas ei kahetsenud elus midagi ja ei olnud kurb selle üle, et teised olendid tema elu otsustavad ja ta vabandas alati oma lollused iseendaga välja.

Inimestele meeldib koonduda ja tunda end millegi liikmena ja tunda end väärtusliku osana millestki. Sõpruskonna, sõprade osatähtsus turbulentses linnaühiskonnas ainult suureneb. Ellujäämisstrateegiad määravad ära, kes on teistest edukam. Inimesed enam ei oska olla üksi. Nad vajavad teisi enda ümber, nad vajavad tunnustust ja kindlustunnet, et midagi võiks oma elus pidada suhteliselt jäävaks. Mitte midagi ei ole kindlat siin maailmas peale loodusnähtuste. Kui inimene juba mängus on, siis ei saa midagi lubada või millestki lõplikult kinni hakata. Ometi vajavad seda kõik inimesed.

Aga teiste inimestega ühtse lipu alla koondumine takistab paramatult inimese isiklikku arengut, kui see ka alguses võib just seda soodustada. Elus tuleb igaühel vist ette hetki, kus ta tunnistab endale, et ta on mõnest sõbrast lahku kasvanud ja seda kõike võib iga osapool endale ära põhjendada väitega, et mul polnud talt enam midagi saada. On õige mõtlemisviis see, et inimlik areng ei tohi mitte kunagi peatuda.

Aga on üliinimlikult soe, kui oled muutunud teatud inimestest sõltuvaks ja oled lõpetanud nende puuduste vastu sõdimise. Paratamtu on see, et olgu inimene oma mõtlemises Mowgli, ikkagi ta vajab enda ümber teisi. Vahel käib see mulle sügavalt närvidele. Ma tahaksin olla piisavalt tugev, et mitte kunagi pealesunnitusega ära harjuda. Samas ma tean, et ilma osade inimesteta ei kujutaks ma oma elu ettegi. Eks ma proovin siis iseendas edasi areneda ja arendada ka oma kaaslasi, et me ikka oleks võimelised üksteist üllatama.

Toon näite organiseerunud sõpruskonnast. Arvan, et olenemata inimestest ja huvi-hobi-tegevusvaldkondadest saab organiseerumine inimeste seas järjest popimaks. Ja mina jään ennast alati pidama üksinda uitamist armastavaks hingeks. Võib-olla põhjusega, võib-olla lihtsalt sellepärast, et endale äge tunduda.

Käisin ja vaatasin selle filmi ära. Üks minu lemmik huumoreid. Samas tõsine film, aga sürriks läheb tõsiduse sees ja elutervet naeru täis. Kusturica "Must kass, valge kass" mäletan meeldis mulle ka, aga see film meeldis veel rohkem. Võib-olla ta lihtsalt sobis sel laupäeva õhtul minuga kokku, aga ma pole ammu loomingut jälgides end nii õdusalt tundnud. Ja natuke kuulub film ka sinna õppetundi, et kuidas teha filmi nii, et absoluutselt kõik oleks eluline ja arusaadav. Soovitan jalgpalluritele. Soovitan raudteellastele. Soovitan loomaarmastajatele. Mina kriitikute arvamusega ei ühti ja arvan, et see on hea film. Krahli ema on selle kõrval pask ja ebaprofessionaalne.

Inimesed jaotuvad laias laastus kaheks. Need, kellel on olemas sisemine isiklik headuse alge ja need, kes püüavad seda teeselda. Esimesed inimesed on üldjuhul ausad egoistid, kes vahel on mõistmatud, kuid teevad tempe, mille peal kogu see maailm püsib. Teised on inimesed, kes naeratavad liiga tihti ja kelle mina-pilt on liiga eeskujulikult lõhestunud. Headus on tung, mis tuleb mõtlematult seest. Aga ta ei ole hea olemine. Liiga palju häid inimesi on siin maailmas.

Muidugi on veel mingid eriskummalised tegelased. Kes ei ole egoistid ja siis veel on neil olemas headuse alge ka. Ja mõnd sellist inimest tabada on õnn. Ma ise kuulun sinna egoistide alla. Ja loodan, et ma teesklen haruharva midagi. Jonnin küll. Aga ma ei saa teeselda mitte jonnimist kui jonn tuleb.

Ja liiga palju on neid häid inimesi maailmas. Lausa imelik on kõike vaadata ja mõelda ma saan aru küll, mis jama siin toimub. Pange egoisti, aga ärge mõelge endale. Headus on õnnis asi. Ehk siis ava oma süda ja saad õndsaks ilma Kiriku-Jumala juures käimata.

Keegi puurib kogu aeg. Ma ei saa enam aru, kas üleval või all. Kogu aeg keegi puurib. Nad ründavad mind. Nad tahavad isegi mind oma toast välja puurida. Aga ma ei kujuta ette mis tüüpi inimene see puuriga inimene on. Mu koer Muki on valmis. Kohe kui puuri ots kuskilt seinast minu tuppa jõuab, siis Muki sööb selle puuriga inimese ära. Ja puuri ma jätan endale. Ma hakkan siis alumist naabrit välja puurima.

Oma looming on vist nagu oma laps ja see inimene, kellega koos lapsi saad. Loomingust, naisest, lastest tuleb tingimusteta hoolida. Oma kirjutatud jutt ja suud välja lastud loba peab ka endale nii armas olema, et olenemata milline on väline elu, võid iga päev vähemalt korra tunda sooja ja head tunnet kuskil seest. Välisel maailma pole nagunii midagi samasugust pakkuda. Mitte kunagi.

Osad inimesed kahtlevad sügavalt, kas mul on olnud psühholoogia õpingutest kasu. Ma ise ka kahtlen. Aga mu kahtlemine on mõtlemine ja mõtlemine on kirjutamise ja loba ajamise alus. Miskit pidi ma armastan olendit nimega inimene (vabandust! tahtsin kirjutada "iseennast"), sest see on ju nii huvitav enda ja teiste kohta oma peas omaette nalja teha.

Hornstein 1968
Poetati tänavale aadressiga ümbrik, milles oli rahakott natukese rahaga ja mingi kiri, millest võis kindlalt järeldada, et leidja leidis rahakoti, mis oli juba kellegi poolt leitud ja seda oli tahetud posti teel tagastada, aga oli hoopis taas kaotatud. Kirjas oli, et inimene on rõõmus, et saab teisele rahakoti tagastada jms. Ühel juhul oli kiri kirjutatud perfektses inglise keeles, sel juhul 70% leidnutest saatsid selle rahakoti õigele omanikule. Teisel juhul oli kiri kirjutatud vigases inglise keeles justkui võõramaalase poolt. Sellisel juhul saadeti rahakott omanikule 30% juhtunutest. Erinevus tuleneb sellest, kas leidjad samastavad end esimese leidjaga. Me kasutame teiste inimeste tegusid otsustamiseks suurema tõenäosusega, kui nad on meile sarnased.

Willson 1987
Otsustas koos oma kahe sõbraga takistada sõjaväe relvasaadetisi. Heitsid raudteele maha. Eelnevalt teavitati oma plaanist ka relvatehase juhtkonda. Rongi meeskond ei vähendanud kiirust, Willsoni kaks sõpra pääsesid tervelt, aga ta ise jäi koperdama ja kaotas oma mõlemad jalad. Sõjaväe kiirabi keeldus teda haiglasse toimetamast, kuna öeldi, et see oli teadlik sõjaäve tegutsemise takistamine. Willson oli ise 4 aastat teeninud Vietnamis. Hiljem ta ei süüdistanud rongi meeskonda, kuna ta teadis täpselt, et käsk tuli kõrgemalt. Aga rongi meeskond nõudis Willsoni karistamist neile tekitatud kahju (stress, mis tekkis käsu täitmisel, teadlik inimese vigastamine) eest. See lugu sarnaneb kurikuulsa Milgrami katsega. Inimesed on valmis autoriteedi korraldusele alluma ka siis, kui nad tajuvad, et see teistele kahju tekitab.

120 aastat tagasi elas majandusteadlane Stuart Mill, kes väidetavalt teadis kõike, mis maailmas teada oli. 1972 aastal väitis Norman Mcrae, et me jõuame aega, kus mingi suvaline tossike, võib koguda infot tuhandeid kordi rohkem kui Albert Einstein. 20 aastat hiljem tänu internetile ja raamatukogude infosüsteemidele jms. osutus see väide tõeks. Meile kõigile on kätte saadav tohutu info hulk ja meie vaimne aparaat ei tule sellega enam toime. Inimesed on arvestades taustsüsteemi rumalamad kui iialgi varem.

Ma olen suur tatistaja. Krooniline nohu vaevab mind. Aga ega ma ei ole pahane ta peale. Ta mu kaaslane juba väikesest peale ja kui mul on valida tema ja jubedate nende väljamaa eliksiiride ja värkide vahel, siis mina valin oma nohu. Taskurätikud on mul riidest. Vahel kodus kasutan neid enamlevinud pabernuumskamissalvrätte ja vahel on nad ka kaasa mul, aga tavaliselt on mul ikka paremas taskus üks õige tatilapp ja vasakus taskus üks õige tatilapp. Pabertatikad ei sobi mulle sellepärast eriti, et mul on ikka kalduvus nuusata ühte kohta rohkem kui üks kord ja paber muutub niimoodi kiirelt üheks totapotaks. Aga ega see tatistamise asi on ikka mul selline, et ma proovin seda hügieeniliselt puhtalt alati ajada. Puhtus ei ole kole sõna. Üks poiss nuuskab vahel oma sokkidesse, aga see on teistmoodi poiss ka, ta kandis enne kui salli sai sokke ümber kaela ka.

Aga tulen siis täna mina kodu poole ja võtan paremast taskust oma tatilapi. Ja tuleb tuul. Ja puhub. Ja minu tatilapp paneb lendu. Ma panin rõõmsalt kapseldes järgi. Ja siis oli nagu filmis kaks korda järjest: mina kummardan poissi üles korjama ja tema just sel hetkel lendas edasi. Lõpuks sain ta kätte ja ütlesin talle, et kus sa siis nüüd enda arust niimoodi minema hakkasid. Taskurätik on ulakas ja ta on elus.

On olemas mitut liiki olemist. Üks on iseendaga olemine selle maailma sees. Nii et on rahu. Nii et võid sallimatul kaua istuda hea raamatu taga. Või hommikuti ei lähe hirmus hirmus kaua aega, et päeva ja eluga peale hakata. Või enda mõni mõte tundub enda armas ja tark. Eks kõik inimesed tunnevad seda tunnet. Aga on see ilu või kurbus, et see tunne pole igikestev. Vist seks, et kui ta tuleb, ta jälle ära tunneksid.

Üks mees kirjutab punasega seina peale oma elu kõige tähtsama lause. Ta tahab veel midagi lisada, aga värv saab otsa. Aga tal on pissihäda ja enda rahustamiseks lõpetab ta lause kollase joaga lume sisse. On juba peaaegu hommik ja mees kiirustab, sest ta ei taha, et teda keegi näeb. Aga keegi ikkagi näeb. Üks hulkuv koer tuleb asjalikult mehe juurde. Mees on nördinud, et see peni siia nüüd ilmus. Aga koer on tõesti väga südamesse mineva koera moodi. Mees võtab taskust kaks päeva vana võileiva. Võtab võileiva paberist välja ja annab koerale. Koer võtab võileiva hambusse, paneb maha. Tirib võileiva pealt vorsti ja neelab kahe ampsuga alla. Pärast seda võtab leiva ja kahe ampsuga neelab alla. Mees teeb koerale pai. Ja heidab raudteele pikali. On kuulda rongi tulekut, sealolekut ja minekut. Koer seisab armsasti. Seinal on kiri „Magasime päeva näost ära ja jõime öö valgeks.“ Koer läheb lakub mehe kust ja keegi inimestest ei saa mitte kunagi teada, mis see teine lause oli.

Varahommikul ootavad lapsed bussipeatuses. Neil on suured koolikotid seljas. On esmaspäeva hommik ja nad räägivad üksteisele, mis nad nädalavahetusel tegid. Timo veel ei tea, et ema tuleb talle täna kooli ja viib ta poole päeva pealt ära, sest isaga on juhtunud õnnetus. Timo ei kuule kirjandusõpetaja tunni lõpulauset „Nii pidi olema: Antoniust võita Antonius üksi võis.“

Tuulte tiibadel on rahu
suurte majade ventilatsioonis
mina ei karda inimeste tundeid
tavalise pühapäeva keskel

Metsas ei hakata
tuult digitaalfotoaparaati vangi panema
keegi ei kisa kui teine saab haiget
teised ei looda ka uusi sõnumeid

Oleksin mina naisterahvas
veel hullem kui mitte enam noor
ma oleks tänase päeva üle rõõmus
mul on jälle midagi olemas

Algajane väljaõppinud kriisiabistaja
ei roni pildistama maha murdunud puud
puul võib fotost valus olla

Ma ei julge homme trolliga sõita
ma tean millest inimesed räägivad
kui vaikus siis nad mõtlevad

Täna mul ei ole aega pildistada
fotoaparaat ja kaamera
teid ei ole veel minu jaoks tehtud

Aga kui mul tuleb
siis ma teen igast päevast kümme pilti
pühapäevast kümme korda kümme
tänasest pühapäevast kümme korda kümme korda kümme

See mis on olnud sellest pole mõtet rääkida
on minu sõnum homme trollis
uudishimu on mu sees
pläran suurt juttu väiksest suust

Ütlen mõne päeva kohta vanainimese viisil
loodame et kõik läheb hästi ja möödub peatselt

Üks väikene poiss seisab õunapuu otsas ja puhub liblika tiibadele tuult.
Poiss: Sina oled väike liblikas ja maailm on nii suur. Ma ei tahaks olla siin maailmas suur. Järgmine aasta peale lund olen mina pikem ja raskem, aga ma ronin ikkagi siia õunapuu otsa, et sinu sõpra käe peal hoida. Siis järgmisel aastal ma muutun veel raskemaks ja pikemaks, aga ma ronin ikkagi. Siis kord olen ma juba päris raske ja pikk ja see õunapuu saab haiget, kui ma ta otsa siis roniks. Siis ma seisan ta kõrval ja ootan teid.
Poiss naeratab ja liblikas lehvitab tiibu. Taevast lendab vaiba peal kohale vaim. Vaim sirutab kaela pikaks ja sosistab poisile kõrva.
Vaim: Väike Poiss sul on valida, kas sa päästad maailmas ära väga palju inimesi ja teed kõigile palju head või sa eluaeg oled vaikselt siin õunapuu all ja keegi ei tea sinust mitte midagi. Sul on alati võimalus teha midagi kõigi inimeste ja kogu maailma jaoks.
Vaim lendab ära. Poissi jääb kogu lapsepõlve natuke midagi ennast meeldetuletama, kui ta seal õunapuu juures käib. Poisist saab rahuvalvaja, ta tapab bandiite ja lõpuks astub miini otsa.
Aga iga aasta käib üks liblikas seal õunapuu juures ja loodab, et keegi teda seal ootab.

Kurjad vaimud liiguvad maailmas ringi. Sest iga kord, kui elu nõuab kindlale eesmärgile jõudmiseks püsivat ja järjekindlat konsentratsiooni, hakkavad huvitavad mõtted iseenesest pähe tulema. Ja siis need mõtted on enda jaoks nii huvitavad, et sellest vajalikust püsivusest pole essugi. Ma pean praegu kogu aeg lugema näidendeid ja oma tehtud lugemisgraafikut ei suuda täita, sest enda arust nii huvitavad eksistensiaalsed mõtted tulevad pähe, et neid peab lihtsalt purema.

Milleks on vaja inimesele teisi inimesi? Ideede ammutamiseks ja emotsioonideks.

Miks jumal tekkis kunagi idee, et võiks selle maailma luua? Et oleks huvitav.

Ja mis sa õpid kui vahepeal veel jooksed ära härdal silma suusatamist vaatama. Eks Andrus ja poisid suusatavad ka sellepärast, et neil endal ja teistel oleks huvitav ja et oleks emotsioone.

Ma ei õpi vist kunagi korralikult õppima. Aga ega see ei olegi tähtis. Tähtis on teistele inimestele jätta mulje, et ma olen tark. Tähtis on olla pealiskaudne. Ärge teie olge, kui te saate.

Väikesena olin ma tihti maal. Jooksin päev läbi õues ringi, aitasin vanaemal ja vanaisal loomi karjatada. Korjasin lehmadele õunapuude alt ubinaid, lõikusime koos need tükkideks. Õunatükid asetati pange, leiba lisati ja jahu pandi peale. Vanaema võttis siis need panged kaasa, kui läks lehmi lüpsma ja lüpsi ajaks pani need loomadele ette. Kui loomad said selle pange ette, siis nad olid rahulikumad, seisid paigal ja lasid end kergemini lüpsta. Pärast oli õhtuti alati kõht väga tühi. Vahel praadis vanaema gaasipliidi peal meile muna ja kartuleid. Ma arvan, et mitte keegi mitte kuskil kohas ei ole kunagi saanud paremini praetud muna. Mäletan, et neile munadele oli alati peale raputatud ka väikesed murulaugutükid, mis nägid muna peal väga ilusad välja ja maitsesid ka hästi.

Täna ema helistas ja ütles, et tal on vaja kaua olla tööl, et ma teeksin ise süüa. Vanaema on talviti nüüd linnas, nii on kergem. Vanaisa ja loomi pole enam õige mitu aastat. Külmkapis oli keedetud kartuleid, otsustasin need ära praadida. Ja leidsin ka paar muna, mida on sobilik kartulite kõrvale praadida. Endale tegin veel tomatisalatit, vanaemale salati kodujuustust ja jogurtist. Vanaema vaatas oma toas telekat ja ma viisin talle toidu sinna. Pärast küsisin, et kas süüa ka sündis. Vanaema ütles, et poiss tegi nii vahva söögi, et las aga olla. Praetud munale oli pipargi peale pantu.

Üks kana istub ja muneb. Ta silmad on poolkinni ja keegi ei saa aru, kas ta magab. Tuleb teine kana ja tal on munahäda peal. Teine kana tahab pesale saada, teeb häält. Esimene kana turtsatab, aga ei ava silmi. Teine kana teeb kõva häält ja sakutab tiibu. Esimene kana punnitab kõigest väest, saab muna välja ja hüppab pesalt maha. Teine kana läheb pesale, sätib ennast ja istub rahuldatud. Esimene kana pistab täiest kõrist muna üle õnnest kaagutama. Teine kana muneb ja esimene kana kaagutab. Teine kana oaneb silmad poolkinni, teda ei sega esimese kana hääl.
Tuleb kukk. Teine kana hüppab pesalt. Ja kanad kaagutavad kooris. Kukk tuleb ja kokutab. Vaatab kanu nagu oma naisi. Uudistab pesas olevaid mune. Kukk lööb nokaga vastu üht muna ja see läheb puruks. Kukk lööb nokaga vastu teist muna ja see läheb puruks. Kanad lõpetavad kaagutused.
Kukk: Ma olen rääkinud, et mune tuleb haududa seitse minutit. Maailma pole nõrku kanu vaja.
Kanad ajavad tagumikud püsti ja kukku hüppab neile selga. Sakutab nad läbi.

Mina sõitsin aasta esimesel päeval Rootsi. Kruiisireisja nagu ma olen olnud juba sünnist saati. Madleeniga koos. Kajut number 1101. Allpool autosid, seal kus uksed sulguvad läbipääsmatult, kui vesi tuleb laeva. Aga seekord vesi veel ei tulnud kuhugi, ei minnes ega tulles. Lihtsalt öösel põrises mootor kuskil lähedal hirmsat häält. Õõtsutas küll nii, et kui minnes läksime laeval välisdekile kolama, et siis tuul oli päris maru ja täna veel terve päeva ka õõtsutas kodus nii nagu kõik oleks üks suur meri. Minnes oli laevas umbes 1000 inimest, tulles umbes 400. Seega võib järeldada, et minnes oli purjus inimesi laevas rohkem. Ja tulles oli ka "õhtuneshow" pikem. Seal shows tantsisid viis naist ja kaks mees erinevates kostüümides meelelahutuslikke numbreid. Minnes sõime laeval hommikust. Rootsi laud ja juust on seal pikantsem kui meil. Ja marjad on head, mis magustoiduks saab süüa. Heaoluühiskonna inimene muretseb ja võtab tõsiselt oma maitse eelistusi.

Mina uurisin, et Rootsis on üks kihvt muuseum ja seal me käisime. Etnograafiamuuseum. Tasuta sellest aastast. Kaks tundi vaatasime asju müstilistest linnadest, indiaanlaste fotosid, inimest kui loojat, Tiibeti, misjönaride rännakute mälestusi jne. Tore, hariv, asjalik, eeskujulikud noored.

Madleen teadis, et Rootsis on väärt riidepood H&M. Ja seal me käisime. Rootsis oli igalpool pühade järgne rea ka. Kui hea inimene satub riidepoodi, mis tal meele rõõmsaks teeb ja rahakott natuke kannatab, siis ta ostab kaltse. Ma ostsin ühed püksid, ühe pusa, ühe kampsuni. Püksid on samasugused nagu mu eelmised lemmikud, mis ma ostsin viie krooni eest Otepää kaltsukast kolm aastat tagasi. Aga need eelmised püksid olid juba ära kulunud täitsa ja mu ema arvates nägid kohutavad välja. Kampsun on lukuga ja sinine, pusa on roheline ja suure kommitaskuga. Ma arvan, et aasta aega nüüd ma ennast riiete ostsmise peale ei pea enam kulutama. Madleen sai pluusi ja jope ja ühe huuleasja, mis Eestis pidi kallim ja halvem olema.

Siis sõime ühes kohvikus ja sõitsime linnaliinibussiga tagasi sadamasse. Bussipilet kehtib seal tund aega ja maksab 30 sekundit. Umbes 50 kroonikut. Heaoluühiskond, ära kritiseeri. Tegelikult on Rootsis olemise nivoo madalam, rahulikum, stabiilsem kui Eestis. Keegi ei tundu peast eriti lollakas. Kellelgi pole vaja midagi tõestada. Ja keegi ei erine teisest suurel määral. Ja kas see on nii parem või igavam on keskustelu teema.

Täksfrii poest ostsime emmedele šokolaadi ka. Köhakommi ka. Sõime kohvikus emme tehtud võileibu ka. Oli silt seal, et kaasavõetud ja täksfriist ostetud alkoholi ei tohi kohvikus tarbida, aga emme võileibade kohta polnud ühtegi silti.