kunst pole elu

Üks poiss kogub tikutopse, minu ema kogus šokolaadi pabereid ja hambapasta pakke. Jõle imelik on seda juttu siia kirjutada nagu oleks seda üks kord juba millalgi kirjutanud. Et ma ei tea, võib-olla teen sohki. Tegelikult ma kogu ka. Kogun armsaid emaile ja sõnumid ja tavakirju ja muud taolist sentimentaalset pläama, mõne aja pärast mu silm enam nendel ei peatu või kaovad nad telefonist või lihtsalt kaovad. Aga nad jäävad alles. Kuhugi jäävad alles ja see on siuke elamist andev jõud.

Tüdrukud kirjutage ikka oma käega lillelisse kaustikusse saadud sõnumeid!

Poisid ärge kartke öelda, saata, silma vaadata ja mõelda!

Inimesed tehke naks-naks ja juba naksubki.

Kui sina kogud salaja mõnd mõtet või tunnet, mis mõni minu rida sinus tekitab, siis mina kogun sind!

Oled mul ainuke. Sest ma kogun sind!

Kohe ma lähen telekat vaatama ja näen mis siis saab. Võtan oma ühe õlle, mille isiklikult ostsin poest. Ja müüa küsis ju loomulikult mult dokumenti, sest näen ma ju nii nooruslik ja ilus ja koolipoisilik välja. Täna ma pole midagi suurt teinud. Mõelnud poolikuid mõtteid. Ja Aleksanderi tehnika individuaaltunniga selja mõnusaks saanud ja see selg on tõesti mõnus. Pärast kui Eesti võidab hakkan suurest õnnest lugema ja õppima. Ausõna. Pärast kui Eesti kaotab hakkan suurest isekusest lugema ja õppima. Ausõna. Ma olen ikka jumala vastik laiks inimene, täpselt sinu moodi molutaja armas lugeja. Pall väravasse! Kõik ahju!

Uimaste teisipäevade nimi on nädala algus läheneva nädala teise poole nimel. Mina ei tea. Ei saa end just üldse käima. Eiiii viiitsiii, eiii saaa, eiiii huvita teha kõiki asju, olla asjalik tom. Ja saigi must internetis kirutseja.

Eeeeesti...kaaaaaaaallis...ooo kingi meil see võit...ma tahan võitu...võitu vajan maaaa! Haiged omal tahtel, sealt saab sõnad ja ka laulu. Edu neile homme staadionil kisades ja platsi 11 olen teiega. Üle pika aja oma elus tunnen, et tahaksin jalgpalli vaadata staadionil. Tegelikult endiselt armastan seda mängu. Esimene ja ravimatu armukrõnks on see ikka elus. Hiljem tuleb mõtlemine ja kirjutamine ja teater ja muu plöga.

Ostsime poest saia ja läksime. Kirde sai soodus 4.50. Piritalt edasi Viimsi poole. Palju luiki, enamus täpselt ühesugused. Ja parte ja ka üks Kajakas. Nad sõid saia ja meie vaatasime päikest. Mina ei tea mis on isas ja emas luigel vahet. Igatahes nad olid ilusa parvena just vist mõni aeg tagasi tagasi jõudnud. Pärast kui koju jõudsin tundus imelik, et kõik toimus nii kiiresti. Auto kell valetas, ta polnud ennast ise öösel keeranud.

Esimene osa

Toivo hakkab malendeid laduma.
Kets: Naine ja kaks last, vanemad ja naise vanemad, koer, kassinärakas, vanema lapse kärarikkad sünnnipäevad, kohustulikud jõuluõhtud pereseltsis, mitte ühtegi roppust, alluvad...tohutult palju pugejalikke alluvaid...tohutult ilus auto...tohutult ilus elu...ühtegi koledust...tohutu tihe kalender... tohutu armas perekond, ärkad kell 6.30, teed süüa, annad naisele hommikumusi, ajad lapsed üles, võimled ja läheb lahti...täie auruga täirga..voodi kell 23.30...norskama, ärkad kell 6.30...tõesti mul on tohutult kõik olemas
Toivo: Ma saan aru...sa oled rikas inimene.
Kets: Jah, ma olen rikas inimene...Mina olen tõesti teinud õigesti palju tööd ja ma võin endale materiaalselt võimaldada kõike.
Toivo: Sa oled vist väga õnnelik inimene.
Kets: Kas sa perse ei taha minna? Kas sa tead, mis on vabadus? Kas see on vabadus, kui ainuke vaba aeg iseendale on sul tualetis. Oled andnud vabaduse ära teistele. Ma armastan oma naist ja oma lapsi ja ma ei oska ette kujutada, et ma võiksin mõnda muud tööd teha...ma elan karbis, mille vastu võin sõdida, aga millest välja ei pääse...anarhistid on riigikukutajad ja individuaalsed anarhistid on joodikud...miks sina ei joo?
Toivo: Ei maitse...aga sul on inimesed kellega koos olla, sa võid nende peale vihastada ja nad võivad sulle tunduda rõvedad ja tobud...sa räägid rumalat juttu, sina ei tea, mis on üksindus!
Kets: Ei tea jah ja sellepärast ongi mu elu üks õnnetuse hunnik. Vast on munad valmis.
Kets läheb pliidi juurde, Toivo lõpetab malendite paigutamise.
Kets: Miks sa arvad, miks ma tulin?
Toivo: Ma ei tea. Läksid peast lolliks.
Kets: Ma ei suuda armastada ühesugust armastust...kõik oleks nagu kuskil raamatus või oldud eludes ette ära kirjutatud ja samas ma olen liiga nõrk, et teha midagi..või ma ei tea...kõik mis teha oskan tulen sinu juurde mune koksima...
Toivo: Kas sa tahaksid olla mina? Elada üksi ja vabalt? Kas me oleme siis vastandid, kes võiksid oma rollid vahetada...nagu kerjus ja prints...oled lugenud?
Kets tuleb malelaua juurde, võtab köögist kaasa tassiga vett, nao ja näpitsad.
Kets: Sinusugune sitahäda...ma oleks ükskõik kes muu teeksin ükskõik midag...aga nii nagu sina ei elaks ma ka siis kui mul poleks käsi ja jalgu ja ma peaksin vooliku kaudu toituma. Sa oled ajuinvaliid ja elu paranähtus...sa elad üksi, sööd üksi, situd üksi...naerad televiisori peale ainult...televiisori vaatavad ja naeravad surnud inimesed...sa pole kuhugi seotud...kellegi vastu kohustatud...ja...ja kuidas sa elad...mitte kunagi ei too sa koju ühtegi naisterahvast...sa ei üritagi nendega kontakti võtta...sa võiksid reisida ükskõik kuhu nii kauaks kui tahad...aga sa ei suuda mingit sitast tööd kuu peale saata ja raiskad täiesti mõttetult...ostad endale parema videomaki või ortopeedilised tallad...sul on eluaegne lampjalgsus...kliiniline munn...
Kets võtab nao ja musta ratsu.
Kets: See on minu hobune...mulle meeldisid alati brünetid ja tema on kõige osavam ratsutaja...aga raisk miks on ohjad hobuse käes...tapan su ära...
Lõikab noaga ratsu tükkideks.
Kets: Kaks kassipoega...üks veel õige pisike...löövad hellalt nurru...nad on nii pehmed ja sileda karvaga loomad...ema kaisutab neid ja õpetab enda eest hoolitsema ja isa...
Kets surub kaks etturi veetassi.
Kets: ...on tegelikult üks hoolimatu kõuts...alluvad on sead, ma tambin nad jalge alla...minu ema ja isa issa jumaluke teie tegite mind ja ma ei salli teid...naise ema on täiesti lühinägelik mutt ja isa on paks nii et oma tilli ei näe...ärge pahandage et mu näge enam naeratusest kortsu ei tõmbu... sõbrad...oi sõbrad...mul ei ole ju vaba aega vaja...läh...lähme langevarjudega hüppama...unustage nöörist tõmmata...kõmdi piuh pauh lörtsti...ma olen üksi ja ma olen tubl...ma olen suur ja ma olen sõltumatu...ma olen pasahunniku kuningas...Sinu kord!
Lauale on jäänud ainult valged malendid.

Ma es saa öö läbi magada...süda oli täisss...kuraddi slaavlase sitad...võtsid eestlastel võidu käest ära...me poisi mängisid nii häste...kuraddi slaavlased

Vanaema on järjekordselt munakoksimise tšempion. Mul oli roheline muna, temal sinine. Ja lasepõlves olid meil mänguasjad munadepühal, sellised väikesed erinevad legotegelased. Vanatädi Austriast saatis. Täna olid jälle nad oma kahe autoga köögilaua peale saabunud. Nad kohe oskavad.

Millest hakkavad päevad...ringutusest...hambapastast äää v või pühapäeva hommikul pannikoogist. Täna tuli mulle üllatusmuna. Täna mina söön ära mõne muna. Täna olen mina natuke kurb ja kirjutan paar rida. Täna õpin mina rütmi ja mõtlen mõnda mõtet. Täna mina ei suhtle inimestega, sest ma ei saa. Või hakkab hommik pissist...väikesed lapsed pissivad loomulikult.

Eesti kaotas. Aga ma vaatasin. Kahju. Raibe. Nagu oma iseloomu tundsin väljakul ära. Eestlaslik stsenaarium. Aga mis teha ma ise olen ka siuke natuke. Aga vähemalt oli midagi. Paar Viikmäe nõksu meeldisid kommenteerinud Sinisilma kõrval ka mulle. Ja Operi koll oli ilus. Ja kahju Eestlastele löödud väravatest.

Aga samas pole tuju kiita. nagu viimasel ajal tihti. Ei oska midagi ette võtta. Aga mina pole halva energia saatja. Vähemalt selles kirjatükis veel mitte. Ema ostis Mattiiseni plaadi ja praegu hetkel olen liigutatud eestlane. Mingem üles mägedellee...ja siis hüüdke alla orgu kõigest väest...

Käisin eile õhtul kontserdil. Brides in Bloom esimene sünnipäev. Kaarle tagus trumme ja jättis spetsialisti mulje kuidas ta samal ajal ka läpakaga heli tegi. Mikk oli solist nagu ikka Mikk on hea ja ekspressiiven solist, aga ma pole päris kindel, kas päris siuke muusika on parim väljund talendi avardamiseks ja avaldamiseks. Ikkagi päris korralik andmine. Samas rahvale meeldib ja kui poistele endale meeldib, siis olen mina ka rahul. Kõrvakiled olid pärast valusad. Ja eile oli täiskuu. Ja pilved liikusid väga madalalt ja müstiliselt öösel. Ja täiskuuga inimesed ei maga. Vaid uluvad. Libahunte olid kõik ristmikud täis, kui autoga koju sõitsin.

Toivo: Inimesed räägivad, et nad on üksikud...et nad armastavad seda kui saavad üksi olla...et nad tahavadki suhteliselt tihti maailmast puhata...aga see pole see...mitte kunagi pole see alati püsiv teadmine, et sind kodus ei oota keegi...mitte kunagi ei üllata ära tehtud voodi...mitte kunagi ei keeda vesi end hommikul ise...ei muidu mulle hommikud meeldivad, aga ma ei saa putru potti järgi jätta, sest õhtul ise enam seda süüa ei taha...ma ütlen alati uudistetädile tere ja igatsen teda öösel enda kõrvale...homme on suur reede...kõik kiirustasid koju või kohtamisele...kõigil oli kuhugi minna...ma tegin ka siis näo...asjaliku, et mis et ega ma eriti ei taha ka kauemaks teed jooma jääma...noh mul ka palju tegemist...ostsin Rimist pelmeene ja tulin otse koju. Ainult õli ei ole. Unustasin...lubasin enda eest hoolitseda ja näed nüüd unustasin õli osta...tegelikult mulle meeldivadki pruunikad pelmeenid.
Toivo paneb pelmeenid tulele. Istub tugitooli ja vaikselt hakkab liikuma käsi püksi. Võtab sahtlist pornoajakirja ja masturbeerib kiiresti. Hakkab nutma, viskub tugitooli lösakile, häälitseb ja tõmbleb. Keegi koputab uksele. Toivo ehmub ja ruttab pelmeene segama. Uksele prõmmitakse. Toivo avab ukse.
Kets: Sa tunned ära inimene taob ust kõvasti. Järelikult tahab väga sisse saada. Järelikult ei tasu muuta inimest närvilisemaks...kui taob nii kõvasti siis plaan on siseneda nii või teisiti. Järelikult on kasulikum prõmmimise peale avada uks võimalikult kiiresti...
Toivo: Kes te olete vabandage?
Kets: Praed pelmeene jah? Millised pelmeenid need on? Kas säästupelmeenid või pelmeenid lihatäidisega? Miks sa õli panni peale ei pane? Miks sa levitad oma teguviisiga sinist suitsu...
Toivo: Vabandage nüüd väga, mida te siin korraldate ja mida te siin tahate?
Kets: Ma tõin mune. Hakkame täna koos mune värvima. Malelaua võtsin kaasa. Mina mängida ei viitsi, ma olen selle jaoks liiga kärsitu.
Toivo: Kas ma peaksin teid tundma?
Kets: Kas te olete kunagi mõelnud, miks te siin maailmas elate?
Kets võtab pelmeenid ja viskab prügikasti.
Toivo: Misasja te teete, see on minu toit.
Kets: Mina ei usu, et sa elad siin maailmas ainult sellepärast, et süüa pelmeene. Sinus on hoopis rohkemat. Ära muretse, keedame munad, värvime ära ja ongi söök valmis.
Toivo: Ma ei taha ega tohi palju muna järjest süüa. See pane mu seedimise kinni...
Kets: Ükskord aastas võib...
Toivo: Ei või midagi, minge minema palun, te olete mingi idioot enda arust...
Kets: Sa läksid tööle, tahtsid raha teenida ja lubati et natuke näed vaeva ja saad tähtsamaks meheks. Nüüd oled paar aastat päris palju vaeva näinud, aga kas sa oled tähtsamaks meheks saanud? Sa oled teeninud raha ja ostnud selle eest uued viigipüksid ja sädelevat kingaviksi ja kohvi ja sügisel ostsid mantli, mis tegelikult ei vasta sinu rahakotile. Sa käid lõuna ajal kallis restoranis delikatessi näppimas ja õhtul ajad kodus pruune pelmeene sisse, et mitte näljaga magada...
Toivo: Aaaaaa, sa oled keegi meie büroost, ma olen vist seal näinud...
Kets hakkab Toivot pookima, Toivole valmistab see ebameeldivusi.
Kets: ...kas sul endal ka süda pahaks läheb kuidas eputad elu mida sul pole ja poed iga päev sa oled alaväärne ori kes sellise innuga poeb perse et see üllatab ennast ka...oled naljanumber...jäädki pugema. Alati. Tohutu innuga. Pane munad keema, tee midagi, mida sa vahid omas kodus tee midagi! Tee teed ka.
Toivo: Ma ei oska mune keeta...
Kets: Ma kujutasin ette, et meil tekib probleeme, aga selliseid. Juba olen sinus pettunud.
Kets tõuseb püsti ja paneb ise munad keema ja hakkab kappides sobrama. Toivo istub tugitoolis keras nagu sitahäda.
Kets: Kas sa tahad, et ma lähen ära?
Toivo: On sul kuhugi minna? Ma mõtlen, kas sul on keegi, kellega koos olla. Mina elan täiesti üksi ja see ongi minu probleem ja ...
Kets: Raisk, mida sa räägid! See ei ole sinu kõige suurem probleem...näe siin on pärnaõisi, esimene üllatus. Me teeme teed, mis on looduslik.
Toivo: Ma kardan sind. Sa oled nagu täpselt selline mees, kes võib heast peast mind läbi peksta ja korteri tühjaks varastada. Ma olen näinud filme ja teatris tehakse ka taolisi asju mõnikord, teatris mulle meeldib käia ja seda ei saa sa mulle ette heita. Ükskõik kui kõva mees sa oled.
Kets: Võta riidest lahti ja näita kui pikk su munn on...tegelikult ära võta ka, ma usun et oled füsioloogiliselt normaalne, tegelikult on sinu kõige suurem probleem see, et sa oled keegi teine, kes sa tegelikult ei ole...sul on madal enesehinnang tegelikult ja tegelikult lased pidevalt endale suure kalamehesaapaga pähe astuda, tegelikult oled sitane mardikas suurlinna, s...samas tegelikult sul suhtlusprobleeme pole, räägid täiesti vabalt juttu. Ka see on võit tegelikult.
Toivo: Ütle palun, kes sa oled?
Kets: Lao malendid lauale.
Toivo: Sa ei viitsi mängida.
Kets: Lao malendid lauale!

Kui juba mõnes mõttes minna poliitiliseks, siis paneme edasi. Pole vist raske praeguses Ameerika sõpruselises maailmas leida endale superstaari. Bobby Fischer. Kõige aegade suurim male underground superhüperstaar, aga nii isepäine inimene, et alati keerab mingi jama kokku. Nüüd siis saab tast Islandi kodanik ja Ameerika on Islandi peale vihane. Fischer oli 8 kuud Jaapanis vahistatud, sest sealt saadi ta valepassiga kätte ja Ameerika on ta peale vihane, et 92-l korraldas Fischer sanktsioonide all olevas Jugoslaavias suurt malet. Mingeid muid kelmusi on ta eluajal teinud parajalt nii. Nii et maletajad teevad ilma. Kasparov hakkab võitlema diktaatorlusega. Tahab teha Putinile mati.

Kahjuks on minu jaoks male sarnane mäng igasuguste tikumõistatustega. Lähen närvi ja tavaliselt kaotan. Aga proovin siiski endale ära õigustada pidevalt, et tegelikult ma oskan mõelda.

Ja veel üks sinisilm. Suurim. Ja isemoodi kootud mees. Jalgpalli ootuses. Tõesti siiralt olen ma jalgpalli usku. Oma mineviku ja südame pärast. Aga see juhtum on nüüd jälle poliitiline. Kui Eesti võidab Venemaad, siis ma luban, et nutan. Aga kui kaotab suurelt, siis ma luban, et kirun. Mu vanaema teeb täpselt samamoodi.

Ma kaotasin eile 100 krooni ära. Vastik tunne on raha kaotada. Isegi siis, kui oskad endale põhjendada ja maailmale kuulutada, et Ta pole sinu jaoks nõnda tähtis.

Täna algas mu päev poole pealt ja olin üpriski efektiivne. Õigesti jaotada jõuvarud ja sihipärane tegutsemine on edu alus nii argielus kui spordiväljakul. Mina oskan kirjutada ilusaid õpetlike lauseid.

Nüüd võtan põrsad kaissu ja loodan homse hommikupooliku teha samamoodi. Efektiivselt ja kiirelt.

Toompeal oli see auto vene kiriku juures. Olen märganud seda varemgi. Päris uhke välismaa auto suure plakatiga peal kuidas tartu rahu mittearvesse võtmine on kõvasti seadusevastane. Täna oli ilmunud auto akendele ka kiri www.tarturahu.com Ma andsin ka millalgi autogrammi setukate toetuseks. Aga oleme vaene ja igav ja ükskõikne rahvus. Kui päris aus olla, siis on tegelikult ju kõigilt jumala ükskõik, kas see setomaa jääb piirilepinguga siiapoole või läheb pooleks. Paljudes kohtades maailmas piisab poole väiksematest asjadest, et teha revolutsiooni. Meil ei sünni neid kunagi. Vaid meil on poliitikud, kes jauravad. Ei ole liha ega kala. Muidu mulle eestlase olemus meeldib, aga revolutsiooni iseloomuomaduse puudumise tõttu oleme igavad ja nördivad.

Marsuuttaksod on toredad ja nunnud elukad. Aga. Ma võin taga sõita Viimsisse ja sõit on nauditav. Kuid Kuressaarest Tallinna temaga tulla, kui kõik kohad on inimestega pakitud ja ikkagi tuleb Lihulast peale poolhullunud tädike, kes "Peeeab Tallinna saaaama" ja hakkab nutma ja istub maha, siis on natuke raske olla. Ja teate, mis on lohakuse hind Tallinna ja Kuressaare vahel? 50 krooni, laupäeva hommikul suure bussi juht ütles. Nendele, kel polnud sooduspileti juurde kehtivat (üli)õpilaspiletit näidata.

Käisin Saaremaa miniteatrite festivalil. Minu kirjutatud, Toomase lavastatud, Marguse liikuma pandud, Kaarle pildiga, Ivari valgusega ja Madleeni, Pille, Ave, Marise Alari, Siimu, Jüri mängitud noorsoo temaatiline Sipsik sai natuke tunnustust ja samas natuke laitust ka. Aga tore oli. Tore on seiklused nädavahetusel, isegi siis kui on esmaspäeval raske naasta. Muidugi ma ei saa sinna midagi parata, et mu puusakondid on nii teravad. Et lebomatil lamades jääb ikka külg natuke kangeks. Aga noh ma polnud kunagi näinud ega tegelenud kooliteatriga, ainult kuulnud, mis asi ta võib olla. Nüüd nägin nagu järeleaitamistunnis oma silmaga ära. Muidugi nägin ka osad maailma kõige halvemad teatrietendused ära. Ses suhtes on hea.

Mina ei paneks Michael Jacksonit vangi. Sest kui tema on paha, siis kes üldse hea on? Võtta miljonitelt lastelt usk ära, pole ilus asi. Las ta lihtsalt sureb ära. Ta on laule. Beat it.

Kes on minu jaoks romantilised kangelased? Samil Bassajev ja Jay Jay Okocha. Või Bertolt Brecht ja Juhan Liiv. Või ma tea kes.

Ma vist ei saa öelda kes. Ise olen enda kangelane. Naudin enda kõverat selga ja imelikke liigutusi. Või see pole päris see. Siis võib-olla mõtlen end romantiliseks. Mõtlen kuu otsa.

Täna on vabam reede. Aga mitte mürts. Tore on mürts vahel saata mürtsumaale. Peaks tulema huvitav nädalavahetus, kus nii sisemiselt kui väliselt midagi juhtub. Miks siis peakski praegu mürtsutama?

Ma täna mõtlesin. Et miks mul kaelapinge on nii suur ja ka vist ravimatu. Ei taha ju haige olla. Aga olen. Pikutasin reede päeval paar tundi.

Palun. Aitab. Virisemisest. Sööge vitamiine ja tegele vaimutoiduga. Aga ma ei talu enda ümber inimesi, kes virisevad, et külm on. Ma saan aru, et ikka lähevad mõtted, et millal vabaneb paise ja hakkab päike koos rohuga vallutama. Aga palun. Naised minge väljamaale mehele ja mehed minge väljamaale eluäri ajama, kui teil siin ei kõlba. Saab hakkama ja ärge virisege. Omage oma elus midagi muud.

Ainuke asi, mis mina olen täheldanud on see, et kui on ikka külm, et siis on lihtsalt rohkem und. Ja siis kehtib küll see "ülivägev ümbermõtlemisteooria", et tõesti magada on ju ka tore.

Eestlased ei tohiks selles, et neil suunurgad on allapoole süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Mul läheb vahel trolliga sõites süda pahaks.

Igaüks võib nimetada oma lemmiku. Mina olin lasteaias hea isuga.
Head toidud: Pärmipannkoogid, kissell saiakuivikukuubikutega, kissell mõne pudruga, karamellikissell (keskel moos), piimakissell (keskel moos), leivasupp, enamus soolased toidud.
Halvad toidud: Piima-juurviljasupp, hernesupp.
Tänapäeval maksab lasteaiatoit enamus puhvetitest kallist raha ja maitseb hoopis halvemini.
Ma mäletan, et see, kes viis meie lasteaia toast köik potid-asjad kööki tagasi, sai kokatädide lahkel nõusolekul ühest suurest kastist võtta kuivikuid. Superkuivikud olid.

Tundlikuna vara magama. Õhtuti tasub end õrnalt mõne looga või oma südamega tundlikus ärritada. Siis läheb hea seikluslik kujutluspilt tööle. Ja päris võimas on tunne kontrollida oma unenäo lendamise mõtet. Hakkad midagi fantaseerima ja lähed sujuvalt unenäole üle.

Kunagi ma ei taha oma koju mikrolaineahjus, nõudepesumasinat ja pakettaknaid. Aga rahu tahan. Ja kardan, et ilma arvutita ei oska elada.

"igastahes on meil koolis internet.....ja sattusin surfama orkutis ja inimeste blogspottides...sinu oma olen lugenud viimased kaks paeva ja veel pole lopuni jounud...... eks sa ju kai meil kirjutamisekoolitustel...kogu aeg ja ilusti voolavad nyyd su sonad......ei tule minu silme ette kujutluspilti yllatunud voi habelikust
mardist........voibolla on asi selles et enne kirjutasid rohekm seda midag nagid ja TUNDSID nyyd rohkem seda, mida sa motled ja palju palju rohkem on metafoore voi ma ei teagi kas need on metaforid ei ole vist...noh neid asju et vordeld tundeid voi midagi asjadega...kuigi see on huvitav oih aga lihtsalt voibolla ei kirjuta sa enam nii palju isiklikest asjadest ja siis tuleb jalle mart valja...voi peidad end motete taha

aga pean ytlema et vaga motlema panid su jutud ja ilusti kirjutad aga hoopis teistmoodi....ja nyyd loen edasi ja proovin vaadata millal sul see stiilike nii nii vaga muutus......"

"Aitäh ja kalli ilusa kirja eest. Päris mõtlema pani. Missugune "kirjanik" ma tahan olla ja olen. Ei tea. Aga kindlasti ei taha ma olla see kirjanik ainult, kes hullult mõtleb. Ja mõtlebki maailma välja. Ma ju oskan tunda ka. Vähemalt enne oskasin. Tahan osata."

Pean hakkama rohkem õppima oma sõpradelt.

Mõni päev ei saa ise aru mida teed. Elad täpselt samamoodi kui peaks. Aga kõigel on teiste arust mingi imelikkuse ja lollitamise faktor küljes. Võib-olla need on lihtsalt päevad kui pole vaja lollitada ning kõik sotsiaalsed pidurid ja enesehinnangu filtrid ei tööta. Pole mõtet kaaslaste imelikkusele liigset tähelepanu pöörata, sest igaüks tahab elada. Lihtsalt olla. Mitte teiste mõtete järgi käia. Aga me ei suuda seda. Ja vahel kui mõni hetk suudame, siis oleme imelikud.

Katsume rohkem olla imelikud.

Ta jooksis vastu hommikut ja unustas vaadata kas kell näitas tema jaoks õiget aega. Õige aeg oli see, mis käis kokku tujudega. Kui ta ei teadnud, mis tuju tal on, siis ta parem ei vaadanud kella. Nii tal polnud kunagi aega. Ta ei tahtnudki, et tal oleks seda. Ta läks magama, kui uni tuli ja ärkas ülesse, kui päike tuli.

Täna ta ärkas ja vaatas kogemata kella. Ta sai teada, et hea tuju peab võtma. Ta pesi hambad ja sõi külmkapi ära. Edasine päev jooksis kella järgi.

Mõni naine arvab, et ta on rase. Kuigi ta on neitsi. Ta läheb psühhiaatri juurde ja saab abi.

Mõni inimene arvab, et tal on vähk. Räägib kõigile, keegi ei usu. Räägib ja usub. Päris pikalt. Uuritakse. Ja mõnel juhtumil selgub, et ongi vähk. Ja mõni saab psühhiaatrilt abi.

Üks naine rääkis, et tal on sisalik põies. Suunati psühhiaatri juurde. Rääkis ja rääkis. Psühhiaatri juures töötas ülikoolist üks praktikant. See ütles, et asi nüüd, et teeme röntgenpildi ära, eks siis saab kinnitust. Psühhiaatrile tundus see imelik, aga tehti pilt ära. Ja nähti naise põies sisaliku selgroogu...

Selgus, et naine oli end sisalikuga rahuldanud. Loova isiku juures on tähtis kujutluspilt. Hiljem lihtsalt tekkis paljudel küsimus: kas sisalik oli põies veel elus?

Eile rääkis ka muud head juttu. Vaino Vahing.

"Tahe on see, kui teed ühe kätekõverduse rohkem kui enam ei suuda." On öelnud klassikud. Täna natuke harjutasin tahet. Hoidsin käsi enda ees. Tegelikult pole mul väga kõva tahe. Tahaks kõvemat. Tahaks kõva tahet, mis on mõistusega kooskõlas. Kord häirib inimest arutu tahe. Teinekord jälle liigne mõtlemine. Tahaks ju kõike endale palju. On jah nii, et inimese iseloomu on väga raske muuta. Aga tahet ja mõistust saab mõlemat endas avastada ja arendada. See on õnn. Veelkord klassikut:

"Tegelikult on elus ainult üks asi tähtis, üks ja ei miski muu! Ära mitte kunagi loovuta oma tahet, mitte kellelegi ega mitte millelegi! Kui oled seda teinud, on väga raske, meeletult raske seda tagasi saada! Ilma tahteta on inimene aga… eikeegi! Jäta see meelde!

Tead, on olemas kaks maailma. Üks väline, see, mis on meie ümber, ja teine, mis on meie sees. On vaja avastada, see teine maailm ja see maailm kuulub ainult sulle endale, siis ei saa keegi teine kamandama tulla. Siis saad teada, kui võimas tahe võib olla inimesel ja millist rõõmu võib tunda eneseületamisest."

Kes teab, kes on see klassik võib endale plussi panna. Mulle meeldisid tema kaks juttu, kui mingi aeg tagasi lugesin. Sellest maailmast ja omas piirides, aga täpselt nii peabki kirjutama ainult omas piirides, sest väljaspool seda on kõik pask. Vist.

Millal võib elada inimene nii, et otsuste tegemine on tähtis? Keegi ei hooli, mis tegelikult on. Vabandus, vabadus, ükskõiksus. Me elame selleks, et osata ära põhjendada, miks täna on parem kui eile. Elamine on otsuste tegemine ja ei saa jätta ennast lihtsalt olema. Väga vähe on hetki, kus meid juhib süda või mõte, tavaliselt jälgime üht segaselt langetatud kõikuvat otsust. Sellepärast ei toimu enam revolutsioone. Sellepärast inimesed ei ela enam muinasloolistes armulugudes. Sellepärast me oleme rumalad ja kõik ühesugused keskkonna poolt vormitud surnud viltused. Nõrgad otsused viivad maailma lõpuni puruks.

Ja otsus pole see ainult, et mis on elu või mis kell end hommikuse päikese kätte välja ajan. Otsus on ka see, et kas oskan näha ja hoolida mingitest teistest reeglitest. Õrna armastust on õhus vähe. Ma tahan rohkem ilusaid põhjendatud isikupäraseid rõõmustavaid otsuseid kõigi teiste inimeste ellu.

Elaks Tuglas praegu. Tema "Marginaalia" oleks lihtsalt üks ajaveeb. Elaks mina möödunud sajandi alguses, poleks ma mittekeegi. Viskaks kuskil peenra vahel sõnnikut.

Tüdimus iseendast valdas poissi. Ta ei saanud endaga läbi. Ta tundis juba liiga hästi oma iseloomu ja ükski tegu polnud enam tema jaoks huvitav. Liblikad lendavad jah vastu seina ja mitte midagi pole teha. Sipsik on ikkagi vöödiline.

Aga millal ja kus on siis midagi teha?

Lasteaaias oli. Vana ütleb, et noor põeb oma kasvuhaigusi. Mis sa siis teen. Virutan sulle kohe täiest jõust või lihtsalt mõtlen südames, et oled pedekas.

Noh tsau Päike. Kas sa võid üks päev ka reaalselt midagi teha peale selle, et su särast algab kõik? Ära täna ära paista. Jookse tolle poisiga veeni ja kuivata ära.

Esmaspäeval, 24. jaanuaril 2005, jõudsin kooli lõunapaiku. Kõik sagisid. Öeldi, et rebasenädal käib. Olid trükitud ajalehed meie kursuse eelnevast elust. Minu üks mõte oli esikaanel. Stendilt haarasin end üksikuna tundva omanimelise kirja. Kirju ilmus stendile kogu nädala jooksul. Samuti kirjutasin ma oma „ristivanematele“ vastu. Enamus mulle adresseeritud kirju pole tänase päevani säilinud, nii ka ma päris täpselt ei mäleta, mis seal kõige esimeses kirjas oli. Aga vist oli nõue, et nädala lõpuni reageeriksin sõnale „teater” kaheksakordse „jaatusega”. Vist oli kirjas ka käsk olla järgmine päev riietatud rangelt punasesse. Esmaspäev oli minu jaoks rohkem ootusärevus, sest konkreetseid missioone mul polnud ja õhtul olin hõivatud viimast korda etenduva Mati Undi lavastuse „Meister ja margarita” vaatamisega.

Teisipäeval oli kogu meie kursus ilusas punases. Koolipäev oli elevust täis. Õhtuks oli mul sarnane ülesanne Roberti, Mareki, Kristo ja Meelisega: pidime olema teatud kellaajal Gustav Adolfi Gümnaasiumi ees koos spordiriiete ja pesemisasjadega. Ei osanud arvata, mis saab. Lootsime mängida mõnd lustlikku meeskondliku sportmängu. Aga läks teisiti. Meie juurde tuli juba kaugelt spirituaalsust ja headust õhkav tugeva kehaehitusega keskealine Meister ja küsis, kas me oleme lavakunstikoolist. Jaatava vastuse saanuna tõdes ta, et tal kästi meile natuke jõuharjutusi teha. Sisenesime võimlahoonesse, vahetasime riided ja astusime väikesesse spordisaali. Meid valdas teadmatus. Saal oli täis erinevas vanuses kahest soost keskenduvaid inimesi, kes vaatasid meid hämmeldunud pilguga. Olime sattunud Taij trenni. Meister sisenes võimlasse, kummardas ja algasid soojendusharjutused. Need koosnesid kõrvad pihus üksteise solgutamisest ja väsitavatest kükkidest. Väsisime ja proovisime käituda nagu tõsised treeningukaaslased. Tõesti oli tunne, et linnainimestel on salahobi ja me oleme tulnud nende kodurahu rikkuma. Pärast kolmveerandtundi kestnud väsitavat solgutamist, ajas Meister meid saalist välja. Pesime end puhtaks ja läksime koju. Emotsionaalne kogemus.

Kolmapäev oli näitlemispäev. Mina sain lõigu Moliere näidendist „Naeruväärsed eputised”. Agnes ja Jekaterina said ka. Päev läbi käisime ringi ja mõtlesime, et mida ja kuidas teha. Tülitsesime ja heidsime mitu mõtet halbade ideede kolooniasse. Lõpuks leidsime selle, mida otsisime. Saime aru, et Moliere on otseselt selle näidendi kirjutanud eesti talurahvaolustikust. Käepärastest vahenditest meisterdasime musta saali lehma. Teatrit on tore teha. Ka kõigi teiste kursusekaaslaste katkendid olid kihvtid. Õhtu lõpetasime Draamateatris, kus Jan Haasma ja Juss Uuspõld andsid meile privaatetenduse kuulsa „Kerjus ja prints” ainetel.

Neljapäeval oli mul kohustus olla varem koolis ja ülesandeks oli antud, et pean üles otsima Ago. Leidsin ta keldrisaalist koos rikkalikult kaetud hommikulauaga. Olime hämmelduses ja asusime sööma. Kuid ruumis oli veel üks tool. Ei me teadnud arvata, kes seal istuma peaks. Nautisime kehakinnitust ja veidi aja pärast avanes uks. Sisse astus Tõnu Tepandi koos kitarrikastiga. Ta oli tellitud meile eine taustaks musitseerima. Rääkisime Tepandiga juttu ja jätsime kahjutundega mitmed hõrgutised lauale lebama, sest jõudis kätte aeg lahkuda koolitundi. Neljapäeva õhtu veetsime Sõpruse kino juures oleva hotelli saunas. Kursuse tüdrukud natuke varem ja poisid hiljem. Meeldiv oli saunalaval külma õlut juua ja kursusevendadega mullivannis naeru kihistada. Kui õhtul kodu poole sammusin, kohtasin tänaval Tõnni, kes bravuurikalt kirjeldas, kui maru oli olnud nende tänaõhtune „Suveöö unenägu“. Seisime tänava peal ja ta vehkis kätega. Tõnn suundus edasi Kuku klubi suunas, mina kodu poole. Mulle jättis see kohtumine rõõmsa ja eriskummalise tunde.

Reede hommikupoolikul oli ilmunud rebasestendile kiri dramaturgidele Mariale, Marionile ja Mardile. Kirjaga kaasas oli koogikarp ja pudel veini. Ülesandeks oli minna kella 12ks ühele eraviisidile. Maja, kuhu aadressi järgi läksime osutus kuulsaks Kirjanike majaks ning pärast hoovivärava ja välisukse kellade laskmist, leidsime Jaan Krossi ja Ellen Niidu uksel meile vastu naeratamas. Järgmised kaks tundi möödusid meeldivalt. Aga naljakas vast oli see, et nii kui jutt läks kirjanduse teemadele, oli kõigil korraga igav, aga kui rääkisime lapsepõlvest ja lõõpisime niisama, siis oli kõigil tahtmine jutule kogu aeg vahele segada. Sai naerdud ja positiivset energiat vahetatud. Saime Ellen Niidult teada, et Ingo Normet oli juba kümnekuuselt väga kindlameelne isiksus, kes imiku võrevoodi pulkade väristamises ilmutas erakordset sihikindlust. Nad oli armas vanapaar. Ja tihtilugu tundubki, et üks asi, mis lisaks elukogemusele, on tänapäeva noortel rõõmsameelsetelt „vanainimsetelt“ õppida, on see et kuidas olla armas. Reede õhtu pidin ma oma vanaemaga olema kodus ja läksin vara magama, sest käsk oli antud olla laupäeval viksilt ülikonda riietatult juba hommikul kell 9 ühes Vanalinna kohvikus.

Laupäeval kulmineerus kogu nädal. Kohvikus teenindati mind rikkaliku hommikusöögiga vahva trullaka tädi poolt, kes edastas mulle ka postkaardi järgmiste juhistega. Pidin minema Pikk tänav 9 teisele korrusele, võtma ukse taga ära välisjalanõud ja astuma sisse Ilukorrus salongi ning lausuma sõnad „Ma ei jää kauaks...“ Nii ma tegingi. Mind juhatati ühte väikesesse tuppa, kus oli mudimislaud. Lahke keskealine naisterahvas, kelle rinnasildilt võisin lugeda, et ta nimi on Larissa, ulatas mulle ühed imelikud püksid ja ütles, et ma võtaksin riidest lahti. Ta ütles veel, et need on ühekordsed massaazipüksid, mille võin pärast endale mälestuseks jätta. Koorisin end ülikonnast välja ja asetasin jalga püksid, mis katsid täpselt kubeme. Üle tagumiku jooksis lihtsalt paar rida kummi. Juba lamasin selili ja ei mõelnud enam midagi. Mind muditi läbi. Larissa alguses küsis, et kas ma tahan tugevamat või nõrgemat massaazi, ma muidugi vastasin, et tugevamat, sest tol hetkel tundus, et tuleb võtta kõik, mis võimalik. Larissa oli mu selja, kaela ja käte mudimise lõpetanud ja suundus allapoole. Ta võttis kääte tuharad ja sakutas neid. Korraga käis üks prõks. Pükste kummid andsid järele ja Larissa kiljatas „Oih katki läks!“ Aga mina lihtsalt lamasin ja nautisin iga hetke sellest tunniajasest mõnust. Igatahes ripub mul kodus seinal üks väärtuslik trofee, mis küll pole enam kasutamiskõlblik, kuid seda suurem on nende pükste ajaloolis-emotsionaalne väärtus. Larissa visiitkaart on samuti üks mälestusese, mis küll võib tulevikus omada ka praktilist väärtust.
Ilukorruse sekretär ulatas mulle järgmise kaardi, kus oli kirjas, et pean kell pool 12 olema Vana-Viru hotellis ja parool on Uku Uusberg. Sattusin järjekordselt ühe kalli kesklinna hotelli meeldivasse sauna. Mõne aja pärast ühines minuga ka Uku Uusberg. Nautisime vanni mullidega ja leili kuumusega. Lahkudes ulatas hotelli adminstraator mulle ühe vana Loomingu ja järjekordse kaardi järgmise ülesandega. Pidin minema Linnateatri all olevasse Le Chateau restorani ja ülesanne oli loominguses õhkkonnas loovutada see Looming. Ülev Aaloe ühines minuga maitsval laupäevasel lõunasöögil. Rääkisime päris kaua igasugustest asjadest, põhiliselt jalgpallist. Selgus, et seda vana Loomingut mõtles Ülev kasutada „Tõde ja õigus. Teise osa“ kava koostamisel. Ülev kinkis mulle mälestuseks oma viimase tõlke, Noreni näidendid. Oli järjekordset väga meeldiv mõtete- ja energiavahetus. Lõuna lõppedes ulatas restorani kelner mulle järjekordse kirja – pidin kell kolm olema Vanalinnastuudio majas, kus saan kokku nelja kursusevennaga.
Pokkerilaud. Viis ülikondades meest. Sigarid. Konjak. Pokkerikaardid. Raha. Pinged. Naer. Toss. Lai lamp laua kohal. Stiilne muusika. Viimane mäng täispangale. Roberti võit, mina napilt ilma. Natuke purjus ja meeldiv olek. Emotsionaalne laeng.
Marek ootas mind kell viis linnateatri ees. Meil mõlemal seoti silmad kinni ja kutsar viis meid autoga kuhugi. Võisime silmad avada. Kutsar lahkus. Küünlad juhatasid meid edasi. Teatrikuulsuste kalmule. Ja nurga tagant ilmusid välja Tõnn Lamp ja Veiko Tubin. Veikost sai Mareki isa ja Tõnn oli, on ja jääb minu „ristivanemateks“. Ta hämas, tegelikult on teda ainult üks. Ja seda siis tähendaski see kummaline õhtune kohtumine tänaval paari päeva eest. Kallistasime ja lugesime ühes korteris mälestusteraamatutest üksteisel lõike ette. Edasi läks sõit piloot Anu Lampi juhtimisel metsakalmistule. Olime viimased, kes pärale jõudsid. Joodi koos Pansoga šampust ja vennastuti. Õhtul koolimajas toimus traditsionaalne pühalik ristimistseremoonia. Kõik olid õnnelikud. Sain teada, et pärinen väga kuulsusrikkast ja tugevast sugupuust: Tõnn Lamp, Märt Aavandi, Indrek Ojari, Priit Võigemast, Taavi Eelma, Jan Uuspõld jne. Loodan olla oma eelisade vääriline.

Aitäh Tõnn. Tore oli. Ja nostalgia on. Elu läheb paremini edasi.