kunst pole elu

Joel Volkov kirjutas liiga kirjandusliku, kuid tõde sisaldava kirja päevalehtede peatoimetajatele ning Priit Hõbemägi absoluutselt väikekodanlikult vastas ja "kvaliteet blogosfääris" käib asja üle arutelu.

Kommenteerin nii ajakirjanduse kui reklaami taset ja sisu Lennart Meri sõnadega raamatust "Hõbevalge"

Eestikeelne lause "talvel sadas lund" on küll teade, ometi puudub tal mingi oluline teate tunnus. Seevastu lause "talvel õitsesid õunapuud" sunnib meid kõrvu teritama, sest niisugune õitsemine Eesti oludes on ebatavaline. Prantsuse Rivieras oleks asi muidugi vastupidi: mida tõenäosem on teade, seda vähem annab ta informatsiooni. Õige on ka pöördjäreldus: mida ebatõenäosem on teade, seda rohkem kannab ta endas informatsiooni. Metafoori pruukides võiks öelda, et ebatõenäolisel teatel on suurem informatsioonimass, mistõttu ta tungib kaugemale läbi aja või ruumi. Ebatõenäoline teade on teele lähetatud võimsamalt raadiojaamalt.

Ajakirjanikud peaksid "talvel õitsesid õunapuud" vähem jälgima, reklaamimehed rohkem. Kõik oleneb kontekstist, suhtumisest ja eesmärkidest.

Töövärbamisbüroo. Tööl on kaks meest. ATS ja REIGO.

ATS
Keda otsime?

REIGO
Otsiks täna endale naise.

ATS
Kas kutsume vestlusele?

REIGO
Kutsume.

ATS
Otsi pilte.

Reigo võtab fotoaparaadi ning pildistab naisi.

REIGO
Ats, millist naist sa endale tahad?

ATS
Ma tahan endale sellist naist, kes on msnis ja kohvikus sama.

REIGO
Naised kipuvad päris elus valetama.

ATS
See on alandav. Võtame julged naised, ma tahan, et minu naisel oleks netis ilus nägu, sest siis kõik inimesed austavad mind, kui näevad netis minu naist.

Reigo on lõpetanud pildistamise. Tõmbavad fotod sisse. Reigo ja Ats vaatavad fotosid ja kommenteerivad.

ATS
Liiga rumalad silmad. Kustuta. Liiga kole kleit. Kustuta. Mehega koos pildi peal. Kustuta.

REIGO
Valiks välja parimad ja süveneks.

ATS
Mulle pealiskaudsus ei meeldi.

REIGO
Kui võtta naine, siis põhjalikult.

Reigo valib välja ANNIKA ja Ats valib välja GRETE.

ATS
Sinu naise nimi?

REIGO
Annika Angerjas. Sinu naise nimi?

ATS
Grete Pohlakas. Hakkame otsima.

Ats ja Reigo käivad ringi ja otsivad.

REIGO
Ma leidsin Annika huulepulga.

ATS
Näe, Grete aluspüksid ja kolm paari plätusid Egiptusest.

Reigo leiab pabereid.

REIGO
Annika põhikooli vihikud! Mul tuleb tark naine. Näe, viite puru.

Ats sorib ka paberites.

ATS
Grete armastuskirjad endisele peikale, ma ei taha neid lugeda!

Ats loeb armastuskirju ja muutub närviliseks.

REIGO
Jälk, rõve, igav. Aga meie...

ATS
Mis?

REIGO
Meie? Mina? Mis Annika minu kohta leiab?

ATS
Leiab, mis leiab.

REIGO
Mina olen Reigo Rammus.

Keegi ei vasta.

REIGO
Reigo Rammus!

Keegi ei vasta.

ATS
Mitte midagi.

REIGO
Kuidas see võimalik on?

ATS
Sind ei ole.

REIGO
Jutumärgid algavad reigo tühik rammus jutumärgid lõppevad, läks!

Kuulavad, keegi ei vasta. Reigo hakkab nutma.

ATS
Ära muretse. Mina olen sinu sõber. Mina olen olemas.

Ats hakkab oma asju näitma.

ATS
Minu fotoaparaat, koer, auto, vanaema, firma, jalgpall...

Reigo nutab.

ATS
Reigo mina olen sinu sõber...sinu naine võib minu asju vaadata.

REIGO
Aga mina?

ATS
Reigo, ära draamatse, sind ei ole.

Kui su kogemus muutub sulle endale elitaarseks ja sa ei oska (ei taha) enam ühtegi seisukohta võtta, kas siis oled jõudmas mingi suure arusaamise ligi või hakkad inimesena muutuma olematuks? Teisejärguliseks ja väikseks.

Kolmes osas. Toimus 10.10.2008. Kokku monteeritud ja helindatud salvestus. Arvestades seda, et tegime basseinis ühe proovi, on tulemus super. Dvd-l kõvasti parem kvaliteet kui YouTube-s.

Ma ei taha mainida seda, kui segaselt ja ebahuvitavalt mõtlevad ja kirjutavad paljud kirjanikud ja filosoofid. Ma tahan kiita seda, kui ilusti ja selgelt mõtleb ja kirjutab Tõnu Õnnepalu:

Karta või loota? Loota. Aga karta ka. Sest ega see siis pole mingi selline ilus muutus, et korraga on ostukeskuste asemel väiksed armsad ökopoed ja kõik käivad ringi taaskasutatud kotiriides. See on jama. Inimesed hoiavad sellest, millega nad harjunud on, kinni viimse võimaluseni ja kauemgi. Nad on valmis selle nimel võitlema, purustama, tapma. Kuigi see on absurdne. Tõsiselt muutuvad need hoiakud ja stiilid ainult suurte segaduste ja kannatuste tõttu. Keegi ei muuda neid, mitte ükski valitsus igatahes. Need muutuvad ja me ei tea, kuidas või milliseks. Igatahes mitte selliselt ja selliseks, nagu me praegu arvame end tahtvat.

Venemaa on tegelikult huvitatud praeguse süsteemi säilimisest. Mida oleks tal võita näiteks Baltimaade vallutamisega? Absoluutselt mitte midagi, kaotada päris palju (muidugi, see arvestus ei pruugi midagi maksta mõne hullu jaoks). Mine tea, võib-olla ühel hetkel tuleb meil Venemaas hoopis liitlast otsida. Praegu otsib ju Venemaa tegelikult läänes liitlasi. Ja leiab ka. Mulle ikkagi tundub, et maailm on sisenenud väga muutlikku faasi. See Vene ohu mantra on võib-olla vaid turvaline minevikuskeem. Nii me oskame oma tulevikku ette kujutada. Aga sellel ei pruugi tegelikkusega mingit pistmist olla. Ükskõik kui palju me ka ei suurenda oma sõjalist „võimekust”, on see jätkuvalt suurusjärgus null. Sama suur on meie välispoliitiline autoriteet. Meil pole lubatud kedagi kellegi vastu välja mängida või katsuda kedagi mängust välja mängida. Need on suurte mängud. Meist ei olene midagi ja sellepärast olenebki kõik ainult meist endist: meie ükskõik millistele „liitlastele” on meie tähendus lõppude lõpuks ikkagi sama – väga lähedal nullile. Meie enda jaoks – lähedal lõpmatusele.

Mängisin eile jalgpalli aastalõputurniiril. Olen sel võistlusel mänginud ca 10 aastat - erinevates võistkondades erinevatel turniiridel. Seal on erineva tasemega liigade jaoks ja erineva vanusega noorteklasside jaoks omad turniirid.

Mu tädi pidas paar päeva tagasi oma juubelit vabaõhumuuseumis. Algas sündmus Rusi talust, mille viimane töökas peremees oli minu vanavanaema isa. Originaalis asus see talu minu praegusest maakohast ca ühe kilomeetri kaugusel.

Eks näis kuidas need välja kukuvad, kuid Reinthali/Malmsteni telemäng ei tundu pelgalt äri, vast on ka põnev ja eesti keelele kasulik. Õunpuu ja tema meeskond on kunstnikud, kes maalivad filme. Ootan näitust.

Lennart Meri kirjutab raamatus "Hõbevalge" nii:

Mõistan, et see on inetu mõttekäik, kuid kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiinideta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus. Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.

Arstikabinet on ateljee. Kunstnik töötab, kui inimene sisse astub.

INIMENE
Tere

KUNSTNIK
Tere. Olete varem ka käinud?

INIMENE
Ikka.

KUNSTNIK
Aaaa. Teie. Muidugi. Mis mureks?

INIMENE
Õige mitu mure on.

KUNSTNIK
Laske tulla.

INIMENE
Põlved naksuvad.

KUNSTNIK
Näidake.

Inimene teeb küki.

KUNSTNIK
Võtke püksid jalast.

Inimene võtab püksid jalast.

KUNSTNIK
Vaadake seda.

Kunstnik paneb inimese ette ühe oma töö.

INIMENE
Kaua vaatama peab?

KUNTSNIK
Niikaua kui põlved enam ei naksu.

Inimene jälgib kunsti. Kunstnik töötab. Pikk paus.

INIMENE
Korras. Aitäh.

KUNSTNIK
Mis teil veel oli?

INIMENE
Und ei ole ning kogu aeg on väsimus peal.

KUNSTNIK
Lähme teise tuppa. Laseme aju läbi.

Lähevad ruumi, millel on silt “röntgen”. Ruumis on videoinstallatsioon. Vaatavad seda koos, kunstnik teeb ka lühikese performance’i. Tulevad ruumist välja.

KUNSTNIK
Läks selgemaks?

INIMENE
Midagi lõi nagu lahti jah. Aitäh teile.

KUNSTNIK
Palun. Palun. Te võiksite tihedamini minu juures käia. Kunst on paratamatus.

INIMENE
Tundub küll nii.

KUNTSNIK
Tervitage oma naist ja lapsi. Võtke nad teinekord kaasa.

INIMENE
Kindlasti.

KUNSTNIK
Olge terve ja öelge järgmisele, et võib tulla.

Inimene läheb uksest välja.

Sa sooviks näha jõudu. Mitte lahustunud pulbrit.

Ärge pange disainerile kaamerat nina alla, tal on ebamugav. Las disainer joonistab. Las disainer joonistab mõtteid. Ja sel poisil on kätt, tema joonistas EV90 logo. Ta nimi on Kaarel Vahtramäe.

Kui ma oleksin naine, siis sooviksin ma olla iga päeva muretu. Aga ma olen mees ja mulle meeldivad naised, kes on suurem osas ajast muretud ja mõnikord peatavad elu ka kinni. Kuid mitte liiga kauaks. Käisin eile Sõpruse kinos. Hea dialoog, head karakterid.

Anna oma riided ära, mitte ainult ära anneta mobiiliga raha. Heategevus ei ole tunne, heategevus on tegu. Heategevus ei ole "vähem raha", heategevus on reaalselt äraantud asi.

Viimast korda paar tsitaati Raua Mihkeli kaualoetavast. Neist esimene loob ilusa paralleeli aruteluga, mis on siin ja seal selle tõttu:

Ja Ivo Linna esines üliharva. Kelmika kikilipsuga Iff oli Eesti parim meeslaulja. Miskipärast arvati siis ja arvati tegelikult hiljemgi, et kunstis on absoluutide fikseerimine võimatu. Et pole olemas parimat kirjanikku. Et ühte maali ei saa teisega võrrelda. Et kui spordis on tugevaima kindlakstegemine mingeid peeneid stoppereid kasutades võimalik, siis kunstis olevat kõik sitta kanti subjektiivne ning universaalseid mõõtühikud siin ei toimi.

Isa vaatas sarnastel puhkudel telekast Kasahstanis valminud dokumentaalfilme, kus aeglased kaamerapanoraamid üle lumiste mäetippude libisesid. Ta vajas kinnitust, et universaalsed loodusseadused on üle tema ahastavast pohmellist.

Naiselik ilu ja enesehinnang on tihtilugu pöördvõrdelises seoses.

Ma olin uskunud, et võti igavesse ellu on surma ignoreerimine. Veelgi enam. Ma olin veendunud, et lõputult elab see, kes surma kõige julmemalt näkku julgeb nikkuda. Kes surma oh-kui-cooli tõsiduse üle kõige raevukamalt naerda suudab. Ning nüüd, vastupandamatu massina veresooni uuristavat magneesiumlaviini oma kehas tundes, mõistsin ma äkki, et olin sellel retkel ebaõnnestunud. Surm oli oma nädalaid pesemata munni mulle kurku surunud, mitte vastupidi.

Popajaloolane Mihkel Raud kirjutab kuidas aeg jääb mällu füüsilis-sotsiaalsete-poliitaktsioonidena.

Muusikakorporatsioon on YouTube'ga tülis. Kaotavad mõlemad. Raha pole neil kummalgil, sest populaarsus ei võrdu enam ammu raha.

Maksavad reaalsed asjad - kinopiletid, plaadid, autod, korterid, arvutid. Internetis tarbitavate info ja emotsioonide eest pole võimalik inimestelt raha saada.

Tundub uskumatu, aga YouTube, va "Interneti valitseja", on Google'ile kahjulik projekt, sest pole olemas valemit kuidas inimestelt YouTube videode vaatamise või kasutamise eest raha saada.

Ning blogide, sotsiaalvõrgustike võidukäigu ajastul tundub järjest vähemtõenäolisem, et inimesed üldse millegi eest netis maksma hakkavad. Kui siis selle eest, kui Internet kaob, siis soovivad teda kõik tagasi. Ja teada ta on, et ühel päeval see juhtub ja teatud mehed teevad praegu iga päev selle päeva lootuses tööd, et olla siis valmis, et olla siis esimene. Sest, kes siis on esimene, see võidab palju. Kõik.

Kuid täna on valikuid nii palju. Kui selle artisti muusikat pole võimalik kätte saada, siis palun järgmine. Kui see portaal topib videode vahele reklaami, siis palun järgmine. Kui kuhugi peab ennast pikalt ja ebamugavalt registreerima, siis palun järgmine.

Pole midagi öelda, ajal mil jõulukaardid on kõik koledad, igavad ja sisutühjad, on see kaart krutskit täis kaunitar vanatüdrukute peol. Iroonilist tõde teilegi.

Danzumees on tore teatriblogi, kus pidevalt autor koostab edetabeleid ning hindab lavastusi. Suur vaatajakogemus ja kirglik kirjutaja.

Vana mees hoidis tüve alumisest otsast ja naine toetas ladvast. Mees marssis ees ja suhteliselt aeglaselt läksid. Pensionärid Lepistiku pargis. Eks nüüd õhtuks ole juba kard peal.

Mulle meeldib vaadata kuidas teised inimesed loevad, sest mul tekib peas alati mingi võõrastav äraarvamismäng "Kuidas selle eksemplari mõte liigub?"

Sain Velvetilt kingituseks kena vutlari, mille sees oli 2 karpi kilu ja kolm mugulat sibulat. Teatri viienda korruse köögis vedeles veidi leiba, kuid kilukarbi avajana pidin kasutama pikka teravat nuga.

Vaatan ja imestan, mis maailmas me elame ja kui täpselt oskavad mõned inimesed teha fotosid:

Kell 9 helises telefon ja ma hakkasin võtma ja siis lendas telefonil aku tagant ära ja ma ei näinud hiljem kõnelogist, et kes helistas.

Eile õhtul olin "Undi jutud" esitlusel, täitsa tore mälestuslugude raamat, mõningate ülitäpselt öeldud mälestustega. Näiteks Vahing ütleb nii:

Ise arvustusi kirjutada ei oska (ei viitsi), seega teinekord loen heatahlikult kiibitsedes, mida teised inimesed teatrilavastustest arvavad, olenemata sellest, et kas ise olen näinud või lähen vaatama. Täitsa rõõmsa muige tekitab arutelu/vaidlus kriitiku ja lavastaja vahel.

Kaks ülikondades koolidirektorit.

DIRE1
Kurat, kurat küll.

DIRE2
Mis on Aivo?

DIRE1
Mina ei tea, mis teha. Mina ei oska midagi peale hakata.

DIRE2
Probleemid?

DIRE1
Suured probleemid, kõik küberkiusavad. Kõik õpilased üksteist, õpilased õpetajaid ja isegi õpetajad õpetajaid. Kõik küberkiusavad. Mida väiksemad, seda julmemad küberpunnid.

DIRE2
Kahju sust kohe.

DIRE1
Kogu maailm on jama sees. Küberkiusamine tapab koole. Lapsed tapavad. Küberkiusamine tapab kõik. Tapab elu!

DIRE2
Aivo, ma näitan sulle midagi.

DIRE1
Marti, üllata mind.

Tiriseb kell. Algab söögivahetund Dire2 (Marti) koolis. Lapsed jooksevad koolikotid seljas ümber suure laua. Toovad nõud ja suure poti. Jooksevad käsi pesema. Tulevad istuvad laua taha.

TIINA
Jeeee, söögivahetund!

MAX
Jeeeee, sardellid ja kartulipuder!

Lapsed istuvad ümber laua ja tõstava lusikad.

EERIKA
Kelle kord täna on?

TÕNIS
Ave kord.

Ave tõuseb püsti. Kõik vaatavad talle otsa.

AVE
Palun söögivahetunniks välja lülitada mobiiltelefonid.

Kõik lapsed lülitavad välja mobiiltelefonid.

AVE
Aitäh. Palun söögivahetunniks välja lülitada Ipodid.

Õpilased lülitavad oma Ipodid välja.

AVE
Head isu.

KÕIK
Head isu!

Lapsed hakkavad sööma.

ARTUR
Kellele maitseb kartulipuder?

KÕIK
Jeeee!

TIINA
Nii hea on süüa.

KATI
Nii hea on koolis käia ja teiega koos süüa kartuliputru.

TÕNIS
Mulle maitseb sardell rohkem kui kartul.

ARTUR
Mulle ka.

AVE
Mulle maitseb kartul.

Ma olen äärmiselt halb teenete osutaja. Täiesti ebainimlikult kitsarinnaline. See sai alguse juba lapsepõlvest, kui mulle hakkas igasugune sahkerdamine ja susserdamine vastukarva.

Mnjaaaaaa....http://now.sprint.com/widget/

Nähtavasti on see uus Reval Café, see mis on seal nurga peal, poolel teel Kosmose peatusest Vabaduse väljaku suunas, saanud vähemalt mõneks ajaks minu kodukohvikuks. Seriaalides ja filmides on ikka inimestel oma kodukohvikud, kus nad hängivad, mõtlevad ja inimestega kokku saavad.

Mis see siis on, et veebidisainerite/animaatorite võimed ja võimalused järjest suurenevad, aga jõulude ajal nikerdatavad jõulukaardid/tervitused/irooniapuhangud muutuvad aasta aastalt järjest igavamateks? See on üleüldine tendents.

Mina lõin hooaja esimese mängu esimese värava ja rohkem videos ning muljeid võistkonna koduelehel, mida kirjutan ja toimetan.

Ma polnud seda filmi varem näinud. Suured kaadrid, jõhker elu, kõik kaob - mets, kus peetakse jahti ja elu, mis hävineb nagunii.

Kunstnik käib külmal talvepäeval mööda tänavat. Näeb kerjust. Kunstnik astub kerjuse ette ja hakkab tantsima.

KERJUS: Palun anna üks kroon.

Kunstnik tantsib.

KERJUS: Palun anna üks kroon.

KUNSTNIK: Ära sega, ma olen tööl.

KERJUS: Kao! Mine ära.

Kunstnik tahab kerjusele pai teha. Kerjus varjab kätega oma raha.

KERJUS: Appi, appi!

Kunstnik jookseb kohmetult minema. Maalib öö läbi. Kirglikult. Hommikul võtab kunstnik maali kaenlasse ja läheb tänavale.

KUNSTNIK: Kus sa oled? Halloo? Kus sa oled?

Kunstnik jookseb maal kaenlas mööda tänavat ringi.

KUNSTNIK: Halloo! Halloo! Minu mees, mina olen siin!

Kunstnik ei leia kerjust ja läheb istub kõrtsi, kus istub sõber, kunstnik2. Joovad.

KUNSTNIK2: Sul on tugev olek kuidagi täna.

KUNSTNIK: Öö läbi töötasin. Seepärast tunnnen ise ka jõudu.

KUNSTNIK2: Näita.

Kunstnik näitab maali.

KUNSTNIK2: Assa kurat, see on hea.

KUNSTNIK: Üks tunne nagu läks üle piiri ja moodustus nagu mädapaise ja siis ma pidin ilusti sittuma, kuidas ma seda ütlen, nagu ma oleksin selle kapsli alla neelanud ja siis öö läbi meeleheitlikult üritasin seda kõike välja oksendada...

KUNSTNIK2: Vot see on hea. Tekib kohe tunne, et tahaks ise midagi teha.

KUNSTNIK: Ja ma ütleks, et mul õnnestus see, mul õnnestus läbi okse paljud asjad enda jaoks selgeks teha.

KUNSTNIK2: Nagu vabanemine.

KUNTSNIK: Just. See on nagu kogu suur asi, ühes tundes kõik.

KUNSTNIK2: Ma ise ka vist hakkan täna tööle. Mulle meeldib see hetk, kui sa tunned, et on aeg.

KUNSTNIK: Kui on õige, siis sa tunned selle ära. Aga ära sa jumala eest liiga vara tööle hakka.

KUNSTNIK2: Õige hetke tunnetamine on tähtis.

KUNSTNIK: See on kõik. Näed ja lükkab tööle.

KUNSTNIK2: Ma selle tunde nimel elangi.

KUNSTNIK: Ma ka.

Joovad.

KUNSTNIK: See on tellimustöö.

KUNSTNIK2: Kellele?

KUNSTNIK: Selle tundele.

KUNSTNIK2: See on fikseering.

KUNSTNIK: Minu elu fiktsioon.

KUNSTNIK2: Minu elu ka.

KUNSTNIK: Sinu elu ka.

KUNTSNIK2: Minu tunded on seal sees.

KUNSTNIK: Mis sa tunned seda vaadates?

KUNSTNIK2: Ma tunnen iseennast ära.

Kunstnikud noogutavad ja joovad.

KUNSTNIK2: Ma vist hakkan ka täna tööle.

KUNSTNIK: Türa, mine munni.

KUNSTNIK2: Mine ise. Mulle meeldib elada.

KUNSTNIK: Mulle ka.

Joovad end täis ja visatakse baarist välja.

Kuidas mulle ei meeldi, kui näitlejatudengid räägivad näitlemisest ja sportlased ettevalmistusest. Kuidas mulle ei meeldi, kui sõjaväelased räägivad auastmetest, pataljonidest ja õppustest.

Tiia-Ester Loitme saab järjekordse teenitud tunnustuse, Eesti raamatumüügi viimase aja bestsellerite bestselleris kirjutab Mihkel Raud temast nii:

Täna peatasid rohelised kontrollid jälle bussi. Ja mul oli jälle pilet olemas. Nagu alati. Nad vist said pikast lõõtsaga bussist ainult ühe jänese, noore tütarlapse ja see marssis ka täiesti emotsioonitult ja iseseisvalt roheliste mehikeste mikrobussi.

Marvet lõpetab presidendiga peavoolumeedia.

Triatlist ja skype

1. Detsembril toimus taas üks kodutute inimeste saunapäev. Koostöös Tallinna Sotsiaalameti ja paljude teistega saavad kodutud kogu detsembri vältel päevas korra suppi ning tegevusi on veel.

Oleviste kogudus on plaaniks võtnud veel korraldada 22.12 saunapäeva, samuti on meil 26.12 kodutute Jõulupuu ning korra nädalas neljapäeviti käivad kodutud Olevistes söömas suppi, arutelemas elu üle.

Sauna üritusel oli eile rekord arv inimesi (ja see ei ole juubeldav rõõm, vaid kurbus südames?). Samuti on neljapäevadel inimeste arv juba saja ligi. Elu Eestis käib üha enamatele üle jõu? ja tulemas on talv?

ME VAJAME TEIE ABI! Meil ei ole anda inimestele RIIDEID ja JALANÕUSID.

Kas saaksite vaadata oma kapist meeste (ja natuke ka naiste) asju, mida enam ei kasuta:

- Pesu, sokid, T-särgid

- Mütsid, sallid

- JOPED!!! (millega saab talvel tänaval elada)

- Püksid (samuti tävaval?)

- JALANÕUD!!!


Äkki saate oma firmades, seda infot saata kolleegidele ja koguda asju ja tuua Olevistesse.
PALUN, ÄRGE TOOGE teisi asju, meil pole ladustada suveriideid, jne. Meil on vajadus aidata inimesi tänaval nüüd ja kohe.

Jumala õnnistusi soovides,
Oleviste meeskond
www.oleviste.ee

Marko Raat on teinud Jaan Toomikust äärmiselt sümpaatse filmi. Selle kunstniku selline portreteerimine liigutas mind sügavalt. See oli jõuline, kurb, isiklik ja äärmiselt sümpaatselt veedetud 75 minutit koos teistega koosolekuruumi teleka ees.

See koht filmis, kus Koplis tuleb vene narkomaan nuga käes keelama Toomiku ja jüngrite filmimist, see on päris sotsiaalkriitiline tühjus.

Jaan Toomikul on õigus olla kunstnik. Enamusel ei ole.

See on kõige kinkim ja parem sisseostetud saade meie telekanalitel.

Täna ärkasin keset ööd üles ja käisin aluspükstes mööda korterit ringi. Kõht valutas. Jõin litaka morssi.
Hetkel, hommikul, on juba okei olemine. Lihtsalt ei oleks pidanud eile õhtul vist näkileibu krõbistama.

Laupäeva õhtul nägin Pöffi filmi, mis oli sellest kuidas narkovõõristusravilt koju puhkusele tulev õde tekitab segadust õe pulmas ning muudkui kistakse välja perekonna luukeresid. Õppinud käega režissöör oli teinud ühe ilusa pika sõnatu pulmastseeni, kus tantsiti ja tantsiti erinevaid stiile.

Hordid jooksevad Pöffi, mina käisin Kunstihoones Keskküla näitusel ja nägin seal kuidas 25 aastat tagasi tehti rohke värviga värsketest urbanismihetkedest kunsti. Ka see foto maalist on võetud Kunstihoone lehelt.

Tüdrukud tahavad ära.

Bränd ei ole logo! Bränd on nagu laps, kes käib alguses trennis ja saab heaks ja alles siis on põhjendatud tema professionaalne varustus. Kallis kiiver või läikivad putsad ei mängi.

Käisin eile tantsu vaatamas. Algajate, noorte töid. Üldjuhul mulle ei meeldi tantsu vaadata, sest ma ei saa midagi aru, mul hakkab igav. Eile viimase esitluse ajal väga igav ei olnud, see oli juba täitsa hea tunne. Kuid mu jaoks on selge see, et tantsu lavastamine on palju suurem töö, kui draama lavale seadmine.

Seda animeeritud dokumentaalfilmi vaatas publik eile õhtul Kosmose kinos hoopis teisiti, kui tavaliselt kinos istutakse. Inimesed proovisid vaikselt mõtestada, et mis ja kuidas. Tantsiv sõdur keset lahingut kuulirahe all oli suurepärane kujund.

Suur idee. Animeerida inimeste dokumentaalmälestused looks.

http://waltzwithbashir.com/

Juno sukeldub Aasias, siin on lõbusaid lugusid, kuidas mölakad kalad ründavad ja hoovused pöörisesse rebivad.
Prelude from Bunaken from Markko Junolainen on Vimeo.

Jaan Tooming | Kolm lehekülge minevikku

NO99 huvitegevus polnud huvitav

Kasvõi üheks õhtuks kooli tagasi pöördumine on kuritegu enda rüü vastu. Mulle meeldib, et mu elu astub samme edasi.

Tegin jalkameeskonnale kiire ja koleda kodulehe, loodetavasti varsti valmib ka õige, ilusam ja funktsionaalsem.