kunst pole elu

Jaaaaaa! Jaaaaa! Jaaaaa! Tassis on tee ja jogurtitopsis on saabastega kassi embleemiga teelusikas ja kaheksa minuti pärast hakkan kodust minema, enne veel vast jõuab hambad pesta ja lõunaroa endale kaasa panna. Maailm vajab võimalikult palju muusikuid, kes oskas mängida midagi erilist. Iga inimene on muusik. Ja iga loom ka. Ja maailmas on ainult muusikute mõtted ja mõeldakse ainult muusikas. Muusika paneb trollid liikuma ja inimesed möödavuhisevates kiirustavates autodes naeratama. See ei loe, et inimeste silmi ei näe kohmakate päikeseprillide tõttu. Ma mõtlen silmad ise välja.

Ma ei oska seisukohta võtta friikartulite kohta. Mõnikord võin isegi mõne ära süüa. Pole paadunud junksöögi vihkaja, aga lihtsalt kuidagi ei saa pizzadest ja hamburgerist aru. Aga mõnikord kastan ka krõpsu majoneesi. Lihtsalt naturaalse toidu maitse on ka hea asi. Maal tehtud puupliidi peal.

Mina näen ilusat päikest ja mõtlen voh lõunapausi ajal lähen ja teen temaga koos karameelikooki. Ja siis kui lõunapaus on käes ja mina taignaga kohale jõuan, selgub, et ta on läinud hoopis õue mängima. Mina siis tean mis tast arvata. Vaatame kas ta parandab ennast veel.

Aga siis kui on huvitav siis on unenäod ka huvitavamad. Tore põgenemine mingi paha eest on käsil. Ei tea veel täpselt kas edumaa on piisavalt pikk.

Ja suunasime oma pilgud taevasse. Käisime eile neljakesi Tallinna Tähetornis natuke astronoomia maailmaga tutvumas. Nägime Jupiteri oma kaaslastega ja ka Saturni. Galilei tegeleski selle Jupiteri ja oma kaaslastega, aga Saturn oli teleskoobist vaadates nagu raamatupilt oma rõngaga. Võõrustaja rääkis meile toredaid jutte astronoomiast, tähtedest, üldse elust ja ega ei tea küll mis sellest kõigest kord saab. Aga ärme selle pärast nukrutse. See on vägev, et kui hakkad suure teleskoobiga tähti vaatama, et siis pannakse tööle üks masin, mis liigutab teleskoopi samamoodi nagu maa pöörleb, et väljarihitud taevaobjektid teleskoobist ära ei libiseks, et siis teleskoop nagu ise teeb ööpäevaga täis tiiru ära. Kui nüüd midagi oli arusaadavat. Aga ma arvan, et lähen sinna veel kord tagasi ka, et Kuud vaadata. Eile seda kahjuks ei saanud. Aga muidu see astronoomi amet on ränkraske töö ja tervise tapmine, külmeta külmas päris kõvasti. Aga natuke kurb on meel ka, sest nii oluline ja huvitav koht nagu Tähetorn on suht räämas ja mahajäetud olukorras, et inimeste üldise harituse ja hariduse tõstmiseks on siuke koht hädavajalik. Ja suure binokliga sai linna peale ka vaadatud, Juss otsis tubadest tegutsevaid inimesi.

Mul pole nii, et kui midagi konkreetset söön, et siis läheb raudselt maailm heaks. Aga üks päev kui jalutasin ja Balti Jaama turult ostsin ühe hapukurgi ja kohe ta ära pistsin, siis see maik, mis suhu jäi oli küll magus-hapu-soolane super-romantiline maitse. Täna ostsin rohelisest suurest kaubamajast värsket kurki. Millegi pärast tundub, et need kurgid, mis pole kilesse tihedalt tõmmatud, et need on palju värskemad ja naturaalsemad. Tegelikult ei ole. Hügieen on see sõna. Kuigi mulle ei meeldi ikkagi siiski, et kurkide elu kilega piiratakse. Aga mutantmaatomatid ja mutantmaamaasikad on toredad. Talvel on maasikad ja tomatid ühe kujuga.

Eile jalutasin jala koju ja nägin, et Sõpruse puiestee ääres ühe eramaja aias elavad kanad ja uhke kukk. Ossa tunne tuli peale ja siis veidi kaastunne, et neil on ringi siblamiseks traataia sees nii vähe ruumi. Aga siis jalutasin edasi ja siis tuli juba suur ostupood ja ostsin sealt vibraatorijäätist. Kui keegi teab kust võiks saada mai alguses valmis arbuusi, siis seda oleks vaja mul küll teada. Kana, part ja hani on suhteliselt ühesugused loomad, aga inimese suhe neisse kolme on erinev. Kana on tavaline, part on tore, hani on suur. Oma munad on ikkagi oma munad. Kasvõi siis kui trollid kahekümne meetri kauguselt pidevalt mööda vuhisevad.

Ja kui ma jalutasin, siis kontrollid tegi ikka nii, et läksid peatuses maha, siis see väike Falcki punane buss sõitis järgmisse peatusesse ja seal suunati trollist jänesed mikrobussi. Ja siis sõitis punane buss jälle järgmisse peatusesse ja kontrollid salaja sisenesid järgmisse trolli. Ülihumoorikas on vaadata kuidas kontrollid peatuses näitlevad, et nad ei tunne üksteist ja et nad on mingid täiesti tavalised suvalised trolli sisenejad. Ma ei tea kas eile polnud jäneseid nii palju või on need punased bussid kummist või lastakse jänesed suht ruttu uuesti jooksu, aga kontrollid tegid oma tööd pühendumisega ja võttis suhteliselt kiirelt peatusi.

Toalillede õied on rõõmu ja peatumise põhjused. Meil koolis ühel suurel lillel on mitu suurt püstist õit. Tihtilugu kodus mu toas mõni lill kannab õit ja siis ema ütleb, et lilled vist armastavad sind väga. Tegelikult ei pööra ma neile kuigi palju tähelepanu ja see on julm. Hirmuäratav on see, et pöörlemise sees kaob ära võime peatuda ja anda tunnustust lilledele õite eest. Ma arvan, et kui lilled ei õitse, siis olen mina süüdi.

Eile sain veidi lilli ja käteplaginat. Sipsik lõpetas. Tore oli. Andis rõõmu. Aga ikkagi need reede õhtud on sellised, et lõpuks tuleb veidi nukrus peale. Ja väsimus on nagunii. Aga ikkagi. Elul pole viga midagi, mõtteid on nii palju, et võib neist välja filtreerida head.

Miks ma armastan sõna jõudu ma ei oska põhjendada. Kõik on sõnadega piiratud. Ja kõike on võimalik sõnadega kirjeldada, ükskõik kui suured on tunded või läbielatud hirmud. Ja see nagu annab mingi eelise maailma ees. Just nagu kindluse, et ma võin teada kõike ning näha läbi õhu, inimeste ja seinte. Või olen ma liiga üleolev.

Mulle meeldib see Dagö lugu saialõikaja Ahmedist kakskümmendneli hhhas. Ja minu uus pidev tegevus on mõtlemine taeva ja tähtede ja Galilei üle. Ja see on tore. Kosmos on selline asi, et kui kõik oled välja mõelnud, siis võid taeva üle mõelda ja midagi ei mõtle välja. Näiteks seda ma ei teadnud, et ööpäev kogu aeg pikeneb seetõttu, et Kuu kaugeneb Maas. Et kõige alguses oli ööpäeva pikkus olnud kuus tundi.

Sõin omletti ja jõin kibuvitsateed. Lugesin Postimeest ja praegu istun. Mõtlen, et see punane mobiil, mis mul on, et huvitav mis ta on. Et kas ta siis on või ei ole elusolend.

Ma jooksen lilleputkade juurest viuhti mööda ja karjun üle tänava, et kas ma võtan kollaseid tulpe. Keegi viipab, et võta võta, kui tahad võta palju. Ma ei tea kas tahan. Pole vist vaja. Pole vaja narkootikumi. Korraks rõõmustada ja lõpmatusse kaduvatele varjudele lootusetult üritada lilli kinkida. Aga päris ise olles ma kindlasti tahan seda...

Ma tahaksin seista päev läbi valves ja lillede kaudu kõigiga suhelda. Ma tean ette, et kõik ei taha minuga suhelda, aga maailm on liiga tugev, et mitte kergelt seda kõike võtta. Tondid täna oleme üle raha ja naudime tulpe.

Ma olen äärmiselt uudisihimulik. Tallinna loomaaeda toodi lõvikutsikas.

Eile oli mul halb ühendus. Mul on tihti halb ühendus. Mõtlesin natuke kirjutada ja kirjutasin ikkagi. Lihtsalt arvutisse.

Ma jalutasin täna jala koju. Poolel teel liitus minuga ka Kristo. Meil mõlemal oli tunne, et tahaks midagi nagu teha, aga kuhugi inimeste sekka pole asja. Nii me otsustasimegi jalutada. Käia mulle meeldib. Kõmpimine on üks mõtlemise vorme. Lõunapausi ajal istusin üksi vaatleplatvormi ääre peale ja nautisin päikesega koos väikeste poiste jalgpallimängu all staadionil. Ja siis üks tuvi tuli minu juurde. Ta tuli ütlemata lähedale. Ta ei kartnud mind. Rohkem vast kartsin mina, et hirmutan ta ära. Aga lõpuks hüppas ta ise potsti kiviääre pealt maha. Mulle meeldis selle tuvi iseloom.

Ja mulle meeldib uue paavsti ametinimi. Benedictus.

Tere

Reedel saab väikest teatrit. See pole nagu see päris teater. Nagu on need Draamateater ja Linnateater. Aga see on lihtsalt.

JUST NAGU PÄRISELT ELUS
Sipsikrevüü 9 vöödis
Viimsi Keskkool
Reedel, 22. aprillil kell 19.00 Viimsi Huvikeskuse saalis

Mängivad: Laura Madleen Vaarik, Pille Lumiste, Ave Schmidt, Maris Talvari, Alari Lagle, Siim Tiisvelt, Jüri Tiidus

Autor – Mart Kase
Lavastaja – Toomas Lõhmuste
Liikumine – Margus Toomla
Pilt – Kaarle Kannelmäe

Viimsi Huvikeskus asub aadressil Haabneeme, Nelgi tee 1. Kohale saab liinibussiga 1A. Buss kesklinnast sõidab sinna umbes pool tundi.
http://www.huvikeskus.ee

Olge marud, tehke kunsti, naeratage päikest!

Tahaks ellu palju õhtuid kus olen tudu ära teeninud ja ka neid, kus tudu on minu arust mõttetu. Mul on praegu natuke siuke tunne, et igasugused valikud on head. Isegi siis kui nad teevad haiget. Elus pole valida valus. Küll läheb, oska valida, see ei kaota ära sinu inimlikkust. Ja seiklused pole peidus ainult kaugel Arusaamatuse Maal. Seiklused ja valikud elavad koos. Käest kinni, vahepeal isegi kallistades. Ja süda on ka olemas. Aus. Esmalt aus. Siis siiras kui on põhjust. Ja lõpuks tore kui maailm arvab nii.

ma lähen siis ära
kuhu sa lähed
ma ei tea

aga ma käin ära ja tulen pärastpoole tagasi
minu arust võiks olla lihtsalt siin
ma ei saa siin olla
selleks et keegi olla pole sul vaja kuhugi jõuda ole sina ise ja ole siin.
ma olen mina ise ja mina ise tahab ära minna
minu pärast võime kõike teha võime siin olla võime ka ära minna aga peaasi et me oleme
ma ei tea ma ei oska olla
mul on tunne et mina oskan aga mis see maksab kui ma oskan
olemine on kõige tähtsam, mitte see et tahad olla
mul on tunne et tahaks ära minna ja samas ei tahaks ka nagu tahaks siin veel olla ja samas ei viitsi
ma tahaksin kuhugi välja jõuda
ma peaksin kedagi lööma siis on põhjust minna
tuleb ära oodata päikeseloojang siis on ilus vaatepilt
et üldse midagi täna oleks peaks kõigepealt päike tõusma
ma lähen ära
ma tahaksin ise üles ärgata
minu uni lõppeb siis kui tuleb mõni loll
oleks ma enne magama hakanud ma oleksin juba kohal
ma olen käinud ja käinud mis ma siis olen teinud või näinud oma teed otsinud
asi pole otsimises või leidmises
pole asja on ainult asjad, mis algavad kuskilt ja mis eraldi ei eksisteeri

Paar nädalat tagasi käisin luiki söötmas. Nad ahmisid ära kogu saia ja neid oli palju. Täna Kadrioru tiigi ääres oli vaade selline, et vees ulpisid saiatükid ja tuli üks mees koos ühe naisega ja nad tulid koos saiakotiga. Naine pidi pingutama, et visata saiatükk vette niivõrd kaugele, et see keset tiigivett ujuvate partide tähelepanu ärataks. Partidel oli savi ja nad ei tahtnud süüa. Ma ei tea kas mees ja naine viisid ülejäänud saia koju ja panevad õhtul telekat vaadates viiludele merevaiku peale ja söövad ära. Igatahes nemad mõttetult saia ei pildunud. Partide on talvel külm ja kevadel ärahellitusest kõht lahti. Minul on talvel lumi ja kevadel päikese pai, mida tahan rohkem kui saan ja kui saan, siis muutub liiga ruttu argipäevaseks.

Olen eestlane. Käisin Saku Suurhallis Mamma Mia muusikali vaatamas perekonnaga. Muidu oli see, et inimesed, kes lava peal laulsid oskasid ka kõik teatud tasemel näidelda ja see oli suurim erinevus Eesti rahvuslikust meelelahutusest. Aga lõpp oli mamma mia, klišeede maraton, kuigi minu arust on klišee kuidagi rumala kirjapildiga sõna. Aga mul on inimeste üle hea meel, et nad oskavad kogu kulutatud raha ulatuses tunda ennast sellest meelelahutusest õnnelikuna. Keil istus samas reas, kus mina paar kohta edasi ja siis kui rahvas tõusis püsti ja bravuuritses, siis tal oli ka siuke nägu peas, et mis toimub. Ma nägusid ei teinud, ma hoidsin jopesid.

Huvitav, mis on minu lemmik komm. Vanasti olid need kollase paberiga ananassikrõmpsukad. Need on vist kaseke peale tulnud. Ja igasugused karpides olevad kommid on ka head. Näiteks see maiuspala. Neid on veel igasuguseid. Inimesed on maiad magusa peale. Šokolaadi ja magusaga on nii nagu rahaga. Kas teda on korralikult hetkeks või ei ole üldse. Peale jõule ja sünnipäeva mingiks ajaks magusat on. Aga võib teha ka nii, et teeme siis selle värgi, et arutame vaikselt välja, mis on kõige parem magus komm, šokolaad või küpsis.

Ma tahaks endale midagi. Uhket või sinist. Olen täna hommikul kaks asja ära teinud ja lisaks koristanud ka. Teen kolmandat ja varsti lähen kooli. Täna on jälle see pikk laupäev. Ega ma ei teagi, mis too lühike laupäev on. Tema pole ammu minu jaoks laupäevade maalt aega leidnud. Mis mulle ei meeldi see, et kärsitus suureneb, keskendumisvõime on tähtis, olenemata sellest kui suur võib olla töövõime ükskikul ajahetkel.

Huvitav kas inimeste rääkimine aitab elu edasi. Ja mida võib rääkida ja kellele võib rääkida ja kuidas võib rääkida. Ja kaua võib rääkida. Ja mis on vaikus ja kust algab vaikimine. Ja mis on loba. Ja millal juhtub see, et tunded, mõtted ja hetked sulavad kokku, nii et tundub, et on kerge.

Väsimus on nõnda peal, et soovin seda, et ta kajastuks unenäo intensiivsuses. Vanalinnas on veel neid kohti, kus saab nalja. Toredad on hetked, kui inimestele tundub mõni ütlus sult tõesti elurõõmus ja naljakas. Ja kui kunagi hiljem hakkad kellelegi seda sama situatsiooni kirjeldama ja sama juttu rääkima, siis saad vastu mõistmatu pilgu, et mida sa patrad tavaelu situatsiooni ümber. Seepärast ma ei hakkagi teile midagi ümber jutustama. Kuigi peaksin, sest see on minu hobi.

Ma ostan varsti ratta. Esimese ja tagumise rattaga. Sadul on ka, kett samuti. Mõtlesin, et astun paari rattapoodi sisse, teen uksel kliendi nägu ja lennutan loosungit: "Tere päevast! Mul on 5000 krooni, tahan selle eest ratast, pükse, lukku. Tehke endast parim, et meist saaks koostööpartnerid!" Nojah. Aga arvan, et ei tee nii. Ei viitsi inimestega alati suhelda ja neid kuulata. Ei viitsi alati teemasse süvenda. Aga ratas oleks puhtalt praktiline. Käiksin taga koolis. Tema ootaks mind ilusti kooliukse taga. Meist saaks head sõbrad ja me mõistaks. Ma tahan endale sõpra. Suvel lähme koos maale.

Ei pidanud eilse kohta arvet. Mitu sõnumit ja mitu maili ja mitu kallistust ja mitu naera silmas sain. Palju. Minu jaoks küll palju. Ses suhtes oli üks tore päev. Ja viisin ema tehtud kirjut koera kooli ja see kõigile maitses. Ainult natuke õhtu lõpuks kui aafrika köögist hakkasin koju tulema ja koju jõudsin, siis oli kurb. Kurb selle üle, et oli tore päev, aga nüüd peab tavaellu naasma. Ja siis tuli mõtlemine ja magasin öösel vähe. Lihtsalt paar asja mõtlesin vist välja ja proovin neid nüüd täita. Praegu on kurk tatti täis ja natuke valus, laekun kooli veidi hiljem. Kuulan Viidingu Juhani luuletusi, mis sünnipäevaks sain.

Tegelikult. Päriselt. Ausalt. Tuleb vist sallida oma sünnipäeva. Ükskõik mis on ja võibki vast end igast teisest päevast ja mõttest välja lülitada. Kuigi see tuleb tagasi, aga kas ma siis ei tohi olla sünnipäevalaps. Võin küll. Hea et sünnipäev oli, veel parem, et läbi sai. Sest nüüd on vist osad asjad selgemad või oskan neid paremini verbaalselt mõelda.

Ja ka sünnipäeva jalka oli. Käisime snelli staadionil kolm kolme vastu madistamas. Meie võitsime kaks korda kümme viis.

Ma vahetasin täna hommikul ühe pirni koridoris ära. Muidu ärkasin laulu peale. Notsud ja Muki ajasid mu üles, see oli väga armas. Nüüd nad on muidugi uuesti magama jäänud. Täna hommikul kuulan teisi laule. Ema oli praadinud saia. Sõin kolmapäevast piimasuppi täna ilma kaneel ja suhkruta. Oli hea.

Tegin vist täna palju, sain häid sõnu, tunnen end väärtuslikuna. Ei tea kui tähtis on see, mis värvi su auto on? Tundub suht mõttetu asi, mille üle arutleda või koguni muretseda, aga mul on tunne, et maailm teeb seda. Muretseb autode värvuse üle. Ma oma silmade värvuse üle ei muretse, sest olen nendega rahul. Ma veidi muretsen võib-olla naha värvuse üle, millel elu tõttu ei avaldu vist niipea võimalust pruunistuda. Ma pole üldse kindel, et ma kunagi punast või kollast või toredat rohelist autot tahan. Võib-olla ei taha ka. Ma pole värvides kindel, aga mulle meeldib kui neid on.

Et eelmises postitusest võimalikult kiiresti üle saada, siis täna hommikul kuulan ka sama ühte laulu ja kirjutan midagi. Päikesest ei kirjuta, kuigi ta on põhiteema. Unenäost ei kirjuta, sest see oli liiga imelik ja samas põnev. Ma kirjutan sellest, et mul on üks mõte. Mõte kuidas ma täna oma tuju veidi parandan. Lihtsalt võtan kapist uued punased Puma tennised välja.

Avalikku arvutit kasutades muutuvad inimesed vahel tundlikuks. Vahel ehk isegi nii tundlikuks, et unustavad ennast teatud kohtadest sisse või välja logida. Nüüd ma siis nuusutan, mismoodi siin lõhnab ja login sind välja. Kui tahad, kustuta see postitus.

Veiko

Radiaatorid olid väikesena minu jaoks hirmuäratavad raudkolakad seina ääres. Ja kord ütles mu üks esimese ülikooli kursavend, et ta vahetas ise korteris radiaatorid ära. Ta julges neid monstrumeid puudutada ja sai neist suurte mutrivõtmetega jagu. Muidugi ei saanud ta kohe minu kangelaseks, sest peale radiaatorite on elus veel midagi. Lihtsalt ega ei saagi iga asja peale elus mihkel olla. Ja kui mõni teine on, siis tuleb tema üle uhke olla. Me täiendame üksteist.

Võtan aega. Et kuulata ära üks laul. Ja siis alustada nädalat. Ma ei tea kas see kuulamine midagi muudab või lükkab lihtsalt nädala algust edasi. Tihti on nii, et emotsionaalne puperdamine ei lase magada või ilusti päeva alustada. Neil hetkil täiega ihkaks tasakaalu. Mis hoiaks ja juhiks. Ja siis kui see tasakaal vist oleks, siis tunduks kõik igav ja suh-koht sama kogu aeg. Nii et alati on võimalus enda peale vihane olla. Ja samas võib alati olla ka rahul, sest põhjendusi leidub. Ja tegelikult viibib vist suurem osa inimesi seal kuskil vahepeal ja otsib iseennast.

Kuukaart saab otsa. Mailboksid saavad täis. Kingad kuluvad läbi. Inimsuhted muutuvad. Tihti on tegelikult võimalik tunnetada seda värki mis käib. Ja siis saan mina otsa. Ja polegi midagi. Algul on kõik ja lõpuks on kõik ja mis seal vahepeal on, see saab otsa. Jaaaaa reklaamitakse, et saad endale maili, mis ei saa kunagi täis, tee mis tahad. Nojah. Lihtsalt on ju kiiresti võimalik endaga tülli minna. Mulle ei piisa mailist, mis kunagi ei saa otsa. Mulle ei piisa mitte millestki.

Kuidas siis sellest üle olla? Ma ei tea. Ma ei tea kas piisab sellest et korrutad endale et ma tegelikult ei saa kunagi otsa, et küll teadvuse kõrgematel tasemetel juhtub kõike. Või piisab sellest, et oled maailma vastu hea ja nõuad vähe proovides anda palju. Või piisab sellest et tegeled isekalt tavaelust tähtsamate asjadega. Näiteks lood kunsti, mis tundub olevat petlikult jääv.

Võiks ju lüüa käega. Milleks siis. Milleks seda vaja. Milleks vaja otsadega mässata. Võiks ju võtta ainult algusi. Iga hommik kui ei viitsi tõusta võiks ju lüüa käega. Sest tegelikult ju vahet pole. Iga kord kui tunned et oled mingit moodi valesti käitunud või et tegelikult mõni asi siis maailmas peaks olema teisiti, võiks ju lüüa käega. Sest see saab otsa.

Vihale ajab see kõik. Ja jonnima. Ja punnima. Ja rinda punnitama. Ja haiget saama. See kõik ei loe. Kuni elan mina ma luban teile ei saa midagi otsa. Midagi suurt. Kuukaart saab ikka läbi ja kingad võivad olla ükskõik kui armsad. Paljud asjad vajavad tihti uuendamist või välja vahetamist.

Oleme otsast teadlikud ja proovime välja selgitada, mis värk käib.

Naljakas. Mul läks jälle peale viite uni ära. Nüüd on juba peale kuute. Tean, et mõnevõrra pikk laupäev seisab ees, aga ma ei karda. Päevi kardavad need, kes öösiti ei oska hoolida. Mul on endiselt see loll komme, et õhtuti kui ei tule und ja hommikuti kui uni on läinud, et siis räägin inimestega. Päris paljudega ja päris palju juttu. Aga vist keegi ei saa seda juttu kunagi kätte.

Ma käisin eile balletil. Kristo ja Agoga. Esimesest reast vaatasin. Meil oli seal orkestris üks lemmik pasunapuhuja, kes küll kippus magama jääma ja ta ikka pidi kohe unustama ka oma prillid tagaruumi. Aga muidu päris tore kogemus, ballett on ikkagi teatri kõrval suurvorm. Palju inimesi, kallis lava ja asja juures on säilinud veel mingigi sära.

Ja siiski kõige kiuste on paar asja, mida kohe üldse ei salli. Üks neist on silmapõletik.

Kaminad. Kõik inimesed armastavad elavat tuld ja soojust. Kui puu põleb, siis pole see nii valus, et vaadata ei julgeks. Kui päike paistab on inimestel energiat ja maailmas juhtub rohkem asju. Kui päike paistaks kogu ööpäeva, siis läheks inimesed lolliks. Ööd on mõeldud uneseiklusteks. Ja öösiti on kaminates tuld. Ja lõketes leeki. Ja inimestes teist tunnet kui päeval. Huvitav, kas päike ja kaminad tunnevad üksteist? Ei tea, kas neil on midagi ka kokku lepitud? Et kes millal võib inimesi oma lummusesse võtta. Ma elan paneelmajas, sõidan trolliga ja olen suurlinna kodanik, aga tegelik Mina põletab öösel kaminas puid ja päeval jõuab koos päikesega kaugele.

Katuseaknad. Pole vist koledat katuseakent olemas. Muidugi uutes majades on. Aga vanades või natuke vanemates, kus kuskilt ülevalt on võimalik kuhugi alla piiluda. Või kuskilt ülevalt silmata päikesekiiri. Naised armastavad katuseaknaid. Mehed armastavad naisi. Mehed armastavad katuseaknaid. Mina olen mees. Mina armastan katuseaknaid ka ilma naisteta. Järelikult ma ei armasta naisi.

Sest ma armastan tüdrukuid. Ja igas tüdrukus on naiselik pool olemas. Aga ma ei tea kas igas naises on plikatirtsu. Kindlasti on. Lihtsalt elu teeb vahel siukeseid asju, et tuleb olla ainult Naine, NAine, NAINE...

Ma armastan mehi ka. Aga ma ei tea mis mehed selle kohta ütlevad, et ma armastan katuseaknaid. Igas mehes pole peidus katuseaken. Kuid igas poisis ka ei ole. Mõni viskab neid veel kividega puruks. Seega igas poisis on peidus mees. Ja kahjuks ei saa poisid kunagi meesteks, nad võivad neid ainult mängida.

Ma arvan, et poisid ja tüdrukud vaatavad katuseaknaid. Ja vaatavad neist välja.

Mina ei oska harakal ja varesel eriti vahet teha. Üks neist lendas ühe puu otsa, mis mu aknast näha on. Mänd vist. Männil ja kuusel ja kadakal ma oskan vahet teha. Oskan vahet teha bussil ja autol. Ja trollil ja trammil. Trollil tulevad sarved vahel maha, trammil on rööpad. Ma tean ka millised on lõõtsaga bussid. Vot nii. Aga kuidas ma inimestega hakkama saan, vot seda ma ei tea. Petukaup. Võib-olla tegelikult ei ole ka. Aga noh tore on avastada.

Siiski, siiski. Kas inimene armastab või ei salli kurbust, mis nõnda tihti peale tuleb? Oled õnnelik, et tuleb ja samas ei taha, et tuleb. Oled õnnelik, et öösel peale nelja läheb uni ära ja samas kui oleks valida, siis magaks küll. Aga ma mõtlen ja näen. Kui ma pruuniks saan mis siis on? Kui ma kasvataks habeme mis siis on? Kui suvi tuleks vihmane mis siis on? Kui ma läheks maale, kukuksin kokku ja läheksin mulla alla elama mis siis on? Ei midagi erilist. Mingi muusika kuskil ikka mängib edasi.

Ma ei hakka mitte ühtegi sõnumit saatma kellelegi öösel enne viite. Just. Mul on ju selle jaoks võimalus siia kirjutada. Lollusi. Kui mul oleks valida teeksin ma palju asju teisiti, aga mul on valida ja ma ei tee midagi. Eile õhtul sain suitsuhaisuga kokku. Mis siis. Mõnikord võib ka suitsuhaisuga kokku saada. Siis on ikka siuke tunne nagu väikesel poisil meeste seltskonnas.

Kui sina ärkad, siis võib nii olla ka, et ma olen magama läinud. Kui sina ärkad võib olla nii, et ma olen veel kurvemaks muutunud. Ja kui sina ärkad võib olla ka nii, et ma olen hopsti teises äärmuses ja naeratan hopsti hopstit.

Head hommikut. Ilusat päeva. Päikest ümbrikusse. Kleebi palju marke. Ava korralikult. Ongi.

Lihtne toit ja lihtsad tunded. See on elu saladus. Ära söö eeeeed ja ära nõua maailmalt palju, ole valmis alati rohkem andma kui isekalt vastu võtma. Ja sa võtad. Kahe käega kõik vastu. Ja siis põhjendad. Ilusti põhjendad. Aga Meie ei ole pessimistid. Tuleb kevad ja organismid avanevad. Naerud algavad ja naudivad ootust-lootust-armastust. Ja me jõuame kohale. Mis sest et meie paadil pole mootorit ja tuulevaikus kestab nädalaid. Ärge ainult segage tüürimeest ja mitte käia reelingul teravate esemetega.

Oled sa kunagi mõelnud kus käivad kioskitädid vetsus? Kas igas kioskis on väike pott? Või tõesti hoiavad nad kogu vahetuse aja kinni. Või ma ei tea. Lepistiku peatuses on kaks kioskit kõrvuti. Ja üle linna bussipeatustes sadu.

Madalad pilved ja punane päike on pühapäeva varahommikul selle bussipeatuse taga. Ja ma sain eile hommikul suurima teatrielamuse elus vist. Mati Undi "Surm ja tütarlaps" tuleb väga hea etendus. Vähemalt minu jaoks ja minu teatrimaitsele. Olen seda prooviprotsessi kõrvalt jälginud ja hästi tore on näha kuidas kõik inimesed, kes on etendusega seotud tajuvad, et nad teevad kunsti ja teevad seda täielikult huvitatult.

Käisin eile kontserdil. Muusikamaja uues kohvikus. Nägin inimesi ja käitusin ebaadekvaatselt. Aga ma ei häbene ennast, sest mina pole see mees. Vist. Jõime Kristoga kaks pakiveini ja pärast taarusime mööda linna ringi. Nägin paari tuttavat. Nemad nägid vist mind ka, sest me rääkisime juttu. Siis tuli hetk. Ja ma tulin koju. Sead ootasid, koer oli juba uinunud.

Kuid Muki ärkas hommikul esimesena. Ja tahab minuga härmatisest kaetud õue jalutama minna. Ma näen aknast täpselt bussipeatust ja autoparklat. Bussipeatusest võttis just lõõtsaga roheline buss inimesed peale. Üks tuli ka maha. Ta vedas seljas suurt spordikotti. Üks tädi vaatas nüüd bussiaegu, võib-olla tahtis ta selle teise bussi peale minna, mis ka siit käib. Aga ta jalutab minema ja bussipeatus on praegu tühi. Ja tuleb roheline buss just! Ainult teiselt poolt. Linnast. Peatub ja laseb üle tee rahva maha.

Varsti sureb paavst. Või ongi juba praeguseks hetkeks kuhugi mujale siirdunud. Kuidas ma ennast tundma peaksin?

Ta on minu jaoks lahke mehike, kellele ma lehvitasin poisikesena Viru tänaval, kui ta klaasautos mööda linna sõitis. Maailma jaoks on ta miski muu. Ajaloo jaoks veel miski muu. Igatahes suur ja tähtis ja ei tea mitut paavsti surma ma veel oma elus üle elan. Mulle on tunne, et Paavsti surm on teine sündmus minu elu jooksul. Esimene oli 11 september 2001. Suure maailma mõõtmetes.

Aga rahu talle taevas. Kui keegi on pileti sinna auga välja teeninud, siis tema. Johannes Paulus II. Püha Isa. Rahu. Muutuge tundlikuks.

Mia märkasin hommikust udu esimesena. Sest ma ärkasin esimesena. Ja olin tol hetkel õnneli, et ennetan elu. Nüüd juba ammu autod voorivad, elu juba käib ja omleti-poiss pliidil karjub ja hõikab "Tule tule kuuled tule ja võta mind ära!" Ma varsti lähen ja asetan vast ka kodujuustu taldrikule. Kõrvale joon teed. Lugesin ja kirjutasin hommikul teatriajalooks esseed Schilleri "Röövlitest":

Amalia on minu lemmik karakter selles tragöödias. Mulle meeldivad naised, kelle on sisu. Mulle sümpatiseerivad naised, kel on tugevust olla lõpuni sõltumatu pahadest meestest ja pahelisest elust ning kes pole muutliku meelega nagu tuul, mis nende ilusaid juukseid paitab. Amalia armastab Karli tütarlapseliku õhina ja samas ka naiseliku kainusega. Franz on Amalia kõrval ärpleja poisike, kes teab juba ette, et nagunii keegi teda ei kuula ja metsa tema ehitatud onni elama tulla ei taha. Õiged printsessid ei vaata pärleid ega edevat naeratust, vaid nad tunnevad ära inimestes selle hea, mis on kaduv ja väärtuslik.

Kõik elab selleks, et kurvalt surra. Ainult selleks on kõik meie huvid, kõik meie võidud, et pärast valuga kaotada.