kunst pole elu

270206
Viimase hetke pakkumised ei ole kasutusel ainult reisibüroodes. On ju kõigil mälestustest võtta mõni õhtu, mil kõik pidi olema hoopis teisiti kui välja kukkus. Juhuste läbi lähevad imed käiku ja korraga avastab inimene end kirelist tangot tantsimast. Aga ta pole mitte kunagi tantsukursustel käinud…

Koolis oli tavaline. Mängisid ühes etüüdis kolli ja vahetunnis kogemata pritsisin Maria püksid vett täis. Kai soovitusel avastasin etv24.ee vahendusel 24. veebruari Aktuaalsest koha, kus poolikus jänesekostüümis Andres teretamist imiteerides teeb Estonias Arnoldile kohta soojaks. Nali viib meid kosmosesse.

Jah. Selle tunnistan ka üles, et ma ei pidanud vastu. Homme on Eestis vastlapäev ja mul tuli hernesupi ja kukli isu. Ostsin poest kaks junni, mis nägid välja nagu koogid, aga maitsesid nagu vastlakuklid. Ausõna maitsesid. Ma ei mõtle seda välja. Keegi peab minu eest liugu laskma. Pepud muhku, salvod tükkideks ja loomulikult, otse loomulikult PÕSED PUNASEKS!

Igatahes nii ma koolist kodu poole suundusid ja tüdrukud kutsusid mu teatrisse ja ma sõin rongipeatuses jogurtit ja me ajasime päevad sassi. Hoopis homme vaatame ühe kõrtsu peal asuvas teatris Sarah Kane viimast näidendit. Seda, mille kirjutamise ajal ta end ära tappis. Ega ma ei olnudki täna vereks ja paljasteks naisteks valmis.

Angeli metroopeatuse lähistel oli suur raamatupood. Danny Boyle „28 days later“ lisandus mu väikesesse, kuid loodetavasti pidevalt täienevasse dvd kogusse. Olen sellest filmist palju kuulnud, Boyle suuruses ei kahtle. Täna vaatama ei hakka, vast homme.

Teatri asemel otsustasin koos Maria ja Marioniga kohvikusse minna.

Tüdrukud otsivad maast raha, aga leiavad nööpe. Kui leiad nööbi, siis tuleb halb päev. Kui leiad raha, siis pole viga. Kui annad kodutule raha, siis saad risti kirja. Mina ei oska millegi pärast anda. Ka nööpe ja rebaseid näen Londonis harva. Mina märkan pudelikorke, reklaame ja silmi.

Läksime hoopis pubisse ja jõime ühe õlle. Rääkisime midagi kunstist, tegime nalja ja vetsus oli kondoomiaparaat, mil vilkus punane tuli „out of order“. Niipalju kui mina Inglismaal olen käinud kõrtsude „dzentelmen“ sektsoonides, siis on need ikka tõelised peldikud olnud. Põrand vett täis, pissuaarides asetsevad komm-puhastus-kapslid eritavad tugevat aromiseeritud kloori lõhna. Ja üleüldse on siin enamus avalikes vetsudes nii, et pead käsi kuivatama selle kuuma õhu aparaadi all, aga see on aeganõudev ja ebameeldiv. Paberisse käsi kuivatada on loomulikum.

Lõpetuseks sõitsime metrooga Charing Crossi McDonaldsisse ja puresime veidi pahna. Kodus sõin veel vorstikesi. Rongis oli üks kodutu koeraga. Ta palus viisakalt raha. Osad inimesed andsid, mina mitte. Olen ära teeninud väikese põlastuse. Õlu jaoks on raha, aga inimese jaoks ei ole.

Täna ei olnud mitte millegi poolest eriline päev. Ma arvan, et see kõik kustub mu mälust õige pea.

240206
Mulle on väga tähtis võimalus põgeneda. Tulin Lewishamist ära, kuigi seal oli väga tore. Ma pean oma stsoonis eksisteerima, muidu ma lähen hulluks. Buss millegi pärast ei peatunud, kui ma üksi peatuses seisin. Kiirustasin siis rongi peale, jooksin platvormilt platvormile, sest ma nii väga ei tahtnud täpselt rongist maha jääda. Ootasin kümme minutit, öisel platvormil number neli tundsin kusehaisu. Kodus tegin pika dušši, süüa täna õhtu tõesti ei jaksanud. Aga ma olen õnnelik, sest tänu limewirele omandasin arvutisse 25 uut lugu. Põhiliselt on need äsja vaadatud lummavate filmide taustalood. Aga üks uutest on aastahitt. „My life is brilliant…my life is pure, I saw an angel, of that I‘m sure, she smiled me on a subway, she was with another man…“ Suurlinna umbmäärasesse romantikasse võib armuda.

Jah. Kui vähe on meil tegelikult uskumiseks vaja. Vastasel juhul poleks ka teatril mingit mõtet. Uku voodil on laisalt üks padi. Ehmusin hetkeks, sest mulle tundus, et see padi on magav Uku. Poisid jäid veel Lewishami. Nad poleks mitte kuidagi saanud enne mind koju jõuda. Natuke võib elus ehmuda, kui see ei too endaga kaasa hirmu. Ärme karda. Sest pole põhjust. Usume jõuluvana ja alati lehvitame. Jagame ennast.

250206
Me istume sabas. Võib-olla saame pooleteist tunni pärast return ticketid kuulsa Peter Brooki lavastusele…

*

Saime küll. Seda piletit me kuhukorüfeegi stipendiumi kasutamise aruandesse ei esita. Mitte sellepärast, et see konkreetne etendus oleks olnud midagi enneolematut, vaid tõesti sellepärast, et pileti peal on kirjas „directed by Peter Brook“ Ta on praegu üle kaheksakümnene vanahärra. Ta on nähtavasti maailma kõige kuulsam elav teatrikorüfee. Tänane lavastus kestis 50 minutit, põhines „Vendade Karamazovite“ ühe jutu tekstil ja nägin välja nii, et 15. sajandil Hispaanias üks inkvisiitor räägib vangile, et miks on siin elus tähtis millegisse uskuda. Vang kuulas 50 minutit sõnatult pealt. Lõpuks mehed suudlesid ja vang sai vabaks. Aga usk iga inimese sees jääb püsima. Loodi Karamazovite õhkkond, aga hetketi tundus kõik ka jama. Kõik on näiline, eelkõige suured mehed, kunst ja austus.

Käisime täna Ukuga suures Tate moodsa kunsti muuseumis.
Seitse korrust, alumisel tohutult palju valgeid karpe, mis on asetatud erineva kujuga kuhjadesse. Diip. Seitsmendal korrusel kohvik, kuues korrus memberitele, põhilised eksponaadid viienda ja kolmanda korra peal.
Alustasime viiendast. Kõigepealt ruum Nõukogude Liidu propaganda plakatitega. Üks seeria plakateid olid stiilis „meie“ ja „nemad“. Et näiteks on üks poiss viiuliga, et meil ta mängib kontserdisaalis ja rahvas plaksutab, aga „seal“ külmetab ta oma pilliga sombusel tänaval. Meil austatakse ja hoitakse talente!
Viienda korruse järgmises paaris ruumis olid sõjapildid ja õilsad ideed. Ma ei teadnud, et Chagall on otsapidi venelane.
Andy Warhol: elektritool, Monroe, Presley, Jackie Kennedy.
Üks päris uus asi. Thomas Hirschhorn „Drift Topography“. Keset ruumi kastid, mille peale kuhjatud kanistrid, popraamatud, kõrvakutad ja muud träni. Ja kõigest sellest kasvavad välja erineva sõnumiga suured seened. It‘s all against what’s going on in Iraq, you know…
Moodne kunst on suures osas teadagi missugune: kahtlased plätserdused ja võimatu sisuga videoinstallatsioonid. Aga eks seda kõike mõistetavad meie lapselapselapselapsed.
Olid siuksed kunstnikud nagu Gilbert ja George. Nad tegid aastal 1984 neljaosalise pildi „Death Hope Life Fear“. Suured kirevad väikestest ruutudest koosnevad plakatid. Plakatitel kirevates pintsakutes inimesed ja friikartulid.
Kolmas korrus. Sürrealism. Bacon ja Bourqeois. Liiga tihedalt on pildid seintel, ei ole võimalik ühele keskenduda.
Skulptor Jose Munoz. Tema tüübid istuvad pargipingil päris väljakutsuvalt. Nad naeratavad, aga tundub, et neil on mingi saladus. Nad on elukogenud, kuid samas avatud uutele kogemustele. Teose nimi „Towards the Corner“.
Picasso ja Dali. Suured nimed, kuulsad maalid, meenuvad kunstiajaloo tunni diapositiivid. Monet on jõudnud ka siia muuseumisse.
Rahvast oli palju. Kunst on pop. Inimesed tahavad olla moodsad. Sissepääs tasuta. www.tate.org.uk

Oma tuba, oma luba. Majas toimusid väikesed vangerdused. Mina kolisin sinna tuppa, kus enne elas Robert, Uku kolis sinna tuppa, kus elas Eestisse tagasi pöördunud Mari ning kahesesse tuppa läks Robert koos Eestist saabunud sõbrannaga. Kolimise ja koristamise alustamine tundub alati ilgelt tüütu, aga kui juba vedama saab, siis on hea korda luua. Siukese suure tolmuimejaga puhastasin põrandat. Riided asetasin ilusasti kappi. Üksi toas olles saab süüdimatult väherda, Mukit väntsutamine ei ärata. Koplis peetakse praegu Tuuli-Markko remonditud korteri soolaleivapidu, Sauel käib suurte tuuridega Marguse sünnipäev. Lõbutsege, tähistage. Meie jõuame veel ära elada. Kui tohib, siis ma nüüd uinun. Kell on kaks läbi. Toas on päris pime.

260206
Teised suundusid Eesti majja hilinenud vabariigi aastapäeva kontserdile, aga mina jäin koju, sest tahtsin hoki finaali vaadata. Jäägitut skandinaavia vastasseisu nautida. Just lõppes. Alguses nagu kadedusest ei tahtnud, et Soome võidaks, nüüd mul on jälle neist kahju. Tre Kronor seljatas Leijonat. Soomele oleks võiks kordi rohkem tähendanud kui nüüd Rootsile. Finaali esimesed paar väravat olid kombinad, kuid võiduvärava kohta pole midagi öelda. Kolmanda perioodi faceoffi võit, super backpass Forsbergilt, veelkord super backpass Sundinilt ja Lidström vajutab siniselt joonelt bäng…täpselt ülemisse nurka. Olgu võistkondlikuks alaks jalgpall, võrkpall, hoki või rannavolle, võidab see meeskond, kes vähem eksib. Ju pidi nii minema. Jumal tahtis, et põhjanaabritele jääks kõige suurem unistus alles.

Bbc näitas hoki esimesel vaheajal meeste 50. kilomeetri ühisstardi highlight momente. „Massstart“ on ikka porno, kutid suusatavad pundis ja lõpus on edukamad need, kel on rohkem õnne. Maratonid võiks jääda maratonideks ja olümpiasuusatamises võiks siiski lihtsalt parimad suusatajad võita.

Teisel hokivaheajal pakuti iluuisutamise gaalaetenduse parimaid hetki. Pluschenkot näidati viimasena. „Loll Ivan“ paneb ikka hästi. See viiuldajat imiteeriv mees sobis jääle ja Jevgeni tantsis emotsiooniga. Valgusefektid lõid meeleolu. Pure art. It was beautiful.

*

Ei läinudki täna välja. Seniora, seniori, parasjagu tuuakse lippe sisse. Šmigun naeratab ja üritab trikoloori hoida nii, et lehviks. Lõputseremoonia. Karneval. Ma vist lõpuni ei vaata, sest kardan, et muutun kurvaks kui tuli kustub. Ma ei taha, et asjad lõppevad.

*

Kell on varsti üks öösel. Kuulan Nexust. Nad on koos Koit Toomega. Nad lubasid tulla. Mina alati ei jälesta sõnadega laule. Eesti muusika on kole, aga alati ei jõua ilusat jazzi ja klassikat nautida. Kuigi jah. Parem harva ja rõõmuga kui koguaeg rutiinselt. Ärge kuulake tuntud lugusid. Otsige halva kvaliteediga pahna. Olgem leidlikud.

230206
Istun Morrisoni supermarketi kohvikus ja mu seljakotis sulab jäätis. Seinad on klaasist, vihma käes patseerib üks paks politseinik. Aga kakao on hea ja tass on kollane. Kotis on ka üks veinipudel. Kakao on isegi väga hea. Mul on täna somp tuju. Ja mis siis ikka tehakse, kui tuju on halb? Minnakse suurde poodi, võetakse korv ja riiulite vahel hakatakse meelega teiste inimeste korvidega kokku põrkama. Kõik selleks, et saaks öelda „I’m sorry“.

Sõin vahepeal ühe jäätise ära. Päris jäätiseks neid asju kutsuda ei saa. Rohkem nagu šokolaad ja siis kuskil keskel ka jäätis. Päris hea. Veiniga sobib. Varsti kiirustan koju.

Koolis oli täna kaks asja. Alguses lugesin Antigone värssi koos uzbekitari ja portugaallasega, tegime lollusi, meile meeldis. Soojenduseks tehti seda lollakat peegli harjutust. Vähemalt olin ma ainuke meie grupi eestlane, kes kooli jõudis.
Teine tund oli suzuki või midagi sellist. Üks võitluskunst. Täna oli esimene tund, õppisime kolme põhisammu. Jälle üks modernne relv võitluses mu katendlikkuse vastu. Sest Monique ütles „Suzuki, see on dünamiilisus!“

240206
Mul on pohmakas. Eile tulid meile külla Tallinnast saabunud Nero ja Rebecca. Jõime veini ja siidrit. Olen Lewishami eestlaste juures. Jaana on arvutis, Uku hakkab Janekiga „Eestit“ mängima. Robert ja Oskar mängivad pulgajalgpalli. Oskar on nelja aastane, Robert on vist mingi 22. Kõlaritest lõugab Tepandi. Aeg seisab. Šmigun täna looma, kolli ja kaunitariga koos sõita ei tahtnud. Loom lõpuga võitis. Kaunitar tuli teiseks. Kõvasti tööd teinud poola koll pidi rahulduma kolmanda kohaga. Eestis on aastapäev. Puhake. Ei ole üksi ükski maa.

*

See oli nagu hea popfilm. Kunstihingega Jaana, lapsehingega Janek, suure südamega Uku, rõõmsameeelsuse jurakas Robert ning apaatset pohmakat põdev Mart. Ning lapsevanker ja selles õnnnelik maailmakodanik Oskar. Kõigepealt käisime turul, mis oli juba lõppenud. Jaana ja Robert otsisid prügikastist vanavara, meil oli Ukuga kõht ilgelt tühi. Oskar nautis kõigi tähelepanu. Läksime DLR rongi peale, mis on siis see rong, milles juhti ei olegi. Istusime kõige ette. Nagu ameerika raudteel. Metrooliinidel oli täistund, aga lapsekäru transportimine sipelgapesas on romantiline. Ikkagi ju tulevased noored isad. Linnas läksime hiina söögikohta ja sõime end notsuks. Mul sai söömisest esimesena villand, läksin teisele poole tänavat ja hakkasin Oskarile lehvitama. Oskar lehvitas mulle teise korruse aknast vastu. Hakkasin kargama ja mängisin kolli. Möödujatest ma ei hoolinud. Ostsin ühe odavad jogurti, suhteliselt kesine maasikalõss. Sõitsime veel rongidega. Oskar jäi kärus magama.

Nüüd oleme tagasi Lewishamis ja mängima pulgajalkaturniiri ja vaatasime netist vabariigi presidendi vastuvõtu pilte. Meie kursusekaaslased olid loomadena laval. Mari-Liis oli kõige ilusam külaline.

Mäletan Ursula kahte kelmikat patsi. Markuse oinanägu. Tõnni mõiret. Katkisi pluuse, Nero sõrmi, trummipõrinat, pillepillepammpammbeood. Olid köied. Jooksmine…Kaks korda olen näinud vanema kursuse esimest avalikku tööd. Kontrolletendusel ja pea aasta hiljem tänavu sügisel, ühel reedesel õhtul enne kui Vändrasse Andrese mälestusväärsele sünnipäevale põrutasime. Istun vanema daami ja keskealise härrasmehe vahel. Istun saali plaani arvestades väga heal kohal, umbes keskel keskel. Kassatädi andis mulle selle koha hommikul viie naela eest. Kohe ta algab. Royal Shakespeare Company „Suveöö unenägu“. Inglise kooliõpilased itsitavad, eesriie on avatud. Lava on tühi, ainult vasakul üleval nurgas kumab kuu. Tähendab pool kuud kumab ja pool on varjus. Täiskuu kannab endas jõudu. Novello teatrimaja on suursugune ja inglise keeles kõlab „title“ siis „A Midsummer Night’s Dream“. Mõeldes olnule, lootes tulevikult. Härrasmees istus vale koha peal, üks teine daam kupatas ta praegu minema. Nüüd ma olen piiramisrõngas. Mul on habe ajamata, nii et vaevalt need daamid show ajal mu punaseid põski näppima kipuvad.

*

Nüüd juba rongis. Teel Lewishami eestlaste hõimu sünnipäevapeole. Mis ma siis ütlema pean? Oli jah suurejooneline. Lavakujundus pidevalt vahetus, tuli tossu, kuu liikusid ja haldjad lendasid. Armastajapaarid kemplesid, mis nad kemplesid ja haldjad jagasid musta last, mis nad jagasid, ikkagi Nick Bottom ja Buck varastasid etenduse ära. Konseptsioon oli kaasaegne, päris palju ilusaid ülikondi, ostumarketi käru ning eeslipea oli suur ja ehtne. Käsitöölised olid kuskil tehases töötavad keevitajad, Bottomil oli šoti aktsent. Meeldejäävam stseen oli keevitajate lõpuetendus: seina ja tema noku ja pepuga tehti päris palju nalja. Buck oskas nalja teha ja õigetel hetkedel südamlikkuse sisse tuua. Muidu tundus, et Buck on mingi prükkar.
Vahepeal venis, mul oli igav, vaatasin prozektoreid. Jõle suured olid. Ma arvan, et inglise publikule meeldib see lavastus. Surematu William me kohtume veel!
Vabandust. Unustasin varjud. Neid oli lava tagaseinal hulgi. Varjud mulle kohutavalt sümpatiseerivad. Nende peale saab alati kindel olla. Ja ikkagi ma ei tea, kas nad kannavad endas head või halba.

220206
Spearmint on selle nätsu nimi, kümme liistakut pakis. Omandasin ta hommikul New Elthami jaama putkast. Rongis vedelenud ajalehed ülistasid Arsenali Henryd. Linnas ostsin koheselt ära õhtuse pileti „Suveöö unenäole“, ikkagi Inglismaa on Shakespeare maa. Korraks Mäki poodi netti, mulle ju meeldib kirjutada emaile, Saarepuu sai kaheksanda koha, hopsassa ja juhuuu. Minu tänane päevaplaan nägi ette National Gallery, olen ma siiski intelligentsuse poole püüdlev noor inimene…

Aga enne kui jõuan Trafalgari väljakul asetsevatesse galeriisse, hüppan sisse Piccadilly Circuse vastas asetsevasse Lillywhites spordipoodi, suur-suur sale ju, peaaegu omandan ühe mõnusa kapuutsiga Umbro dressika, aga vihkan kottidega ringi siiberdamist, nii jääb cool asi ostmata. Mu kõrva riivavad hispaania keelsed hüüded, korraga on keevaverelisust kogu pood täis. Mis toimub? Kas Võitmatu Armaada on tõusnud tuhast ja plaanib kättemaksu? Jah. Vist-küll. Täna õhtul selgub tõde. Hispaanlaste sallide järgi mõistan. Need on Barcelona jalgpallimeeskonna toetajad, Kataloonia klubi mängib täna õhtul praeguse hetke Inglismaa rahvusliku uhkuse Chelseaga. Jõudes Trafalgari väljakule, tõden, et siin asuvad praegu Barca peajõud. Laul kõlab, trikoloorid lehvivad. Minu hinges igatsus jalgpalli vastu aina suureneb. Loodan, et Barca täna võidab. Tahaks seda mängu näha, aga eile juba vaatasin jalgpalli. Olen ju saadetud Londoni komandeeringusse käsuga end harida, jalgpalli näeb Nelose pealt ka. Niisiis National Gallery. Astun sisse. Mind assisteerivad jaapani turistid ja ühesugustes pintsakutest briti algkoolilapsed…

Nii. Mis siin siis on…Leonardo da Vinci. Aga miks ta osad tööd on poolikuks jätnud? Või tahtis ta nii mainstreamist erineda. Igatahes need poolikud kritseldused mulle meeldivad. Hakkan vaikselt vajuma mõtesse, et kunstnikud on siiski tippude tipud. Need mehed on olnud keskendumise jurakad, iga pilt räägib oma lugu.
Oi siin on midagi sürri. Albrecht Altdorfer. Pilt nagu pilt ikka. Usuteemaline ja puha, ainult pildi ühes all nurgas on siukesed miniatuursed Jerusalemma apostlid. Väikesed vigurimehed. Mulle sümpatiseerivad maalid, kus on kaasatud ebapropotsionaalseid suurusi inimeste ja asjade kujutamisel. Need maalid, kus on niisama juurviljavaagen, mulle ei meeldi.
Hans Holbein Noorem. See on nüüd küll nagu foto. Kaks meest vestlevad, nende vahel kaminasimm paljude pisikeste asjadega. Meeste all keeruline mosaiikpõrand. Põranda peal meeste varjud. Võiks öelda, et võtab ahhetama.
Nii. Meil on vaja rääkida teemal „naisideaalid läbi sajandite“. Ma ütleksin nende vähkrevate naissoost inimeste kohta „korpulentsed“. Ma võin muidugi eksida, aga minu arust fashion tvs jalutavad natukene peenikesemad tüdrukud. Las olla. Ega siis anoreksia pole ka mingi õige eluviis. Aga ma siiski ütlen seda, et kõhuvoldid on kõhuvoldid ja mulle nad väga ei meeldi ja siin ei ole midagi vaielda. Ja pepuvoldid on pepuvoldid. Kõik.
Igas ruumis on sinises vormis valvur. Mõnes on proua, mõnes härra, mõnes suisa noormees või neiu. Neil pole siin mitte midagi teha. Tunnen neile kaasa. Sinise riietuse kohta kasutaksin iseloomustust „britilikult konservatiivne“.
Oi oi oi kui suur maal. Sebastiano del Piombol pidid selle loomiseks olema ikka päris korralikud redelid. Kindlasti tegi ta seda mitu aastat järjest. Kõrgus on ju sel vähemalt neli meetrit ja laius nii kolm.
Tähendab nüüd ma saan aru. Nagu ässamad mehed jätsidki tol ajal pilte poolikuks, sest siin on mul praegu Michelangelo „The Entombment“. Täiesti ebaküps teos.
Mõnes saalis istuvad pinkidel inimesed, kes oma joonistusplokkidesse visandavad mõnda maali. Võib-olla neil kuskil kunstikursustel kästi.
Ühel pildil on inimeste seas üks ülemeelik ahv. Ta sööb mingit krõbuskit. Kahju, et ta ketis on.
15. sajandil ja veel varem maailiti siukestele päris paksudele lõuenditele. Võiks öelda, et võib tunduda, et need paksud asjad piltide tagakülgedel on hoopis raamatud ja need asjad, mis meile näidatakse on raamatukaane kujundused.
Nii. Korras. Võin mürki võtta, et seda pilti näidati diapositiivi pealt kunstiajaloo tunnis. Jan van Eyck „Giovanni Arnolfini ja tema naise portree“. See Giovanni on alati välja näinud nagu laulja-bioloogiaõpetaja Otsman. Ka Giovanni on suhteliselt naiselikult riietatud.
Filippino Lippi on valmis teinud lausa altari. Kus olid mehed kunagi.
Veneetsia kuldajastu ruumis on üks siuke pilt, kus üks siuke tavaline mees tuleb argiselt vesteldes teise mehega jahilt. Ainult sel esimehel mehel on käes kolmanda mehe pea. Kolmanada mehe silmad vaatavad kaugusesse.
Emanuel de Witte on teinud siukese maali, kus naised on kalaturul. Ma tunnen lõhna. See on värske kala. Täna hommikul rannikult püütud.
Osad pildid on küll nagu väga hea tasemega fotod. Graafika sama mis dvd filmidel.
Aelbert Cuyp maalis oma eluajal järjekindlalt lehmi. Need on tõuvissid, andsid suurtes kogustes rammusat piima.
65-aastane Rembrandt on oma autoportreel pöialpoisi näoga. Dili-dili-dilitonn!
Oeh! Ühel pildil koletis sööb inimesi. Maapinnal vedeleb üks pea, kaelaga meie poole. Kaela koha pealt paistab hingetoru. Autor Cornelis van Haarlem.
Unknown Flemish artist on maalinud toa, mille seinad on maale täis. Leidlik mõte. Elaks see tundmatu praegu võiks ta copywriterina päris head raha teenida.
Rubensi naised pole enam täidlased. Aga Carmen Kassist on ikkagi asi veel väga kaugel.
Highlight painting. Jan Gossaert „ The Adoration of the Kings“ – all armas koer, üleval tiibadega inimesteriietes inglid.
Nii. Siin on ka üks fotonäitus. Tom Hunter. Photographer. Storyteller. Pildistanud nii, et vihjab kuulsatele maalidele. Tegevuskohaks lõbumajad, baarid.
Nii. Oleme juba ainult paari sajandi kaugusel. Monet, Manet, Delacroix juba panevad teisiti, ei taha enam täpselt jäljendada, juba sodivad. Panevad paksult värvi raamile.
Lõpuks veel üks päris õudne pilt. Valges kleidis noorel tüdrukul hakatakse kohe pead maha lööma. Delaroche „Lady Jane Gray hukkamine“. Kihvtilt kujutatud draamatiline sündmus. Usun inimeste nägusid.
Käin veel alumisel korrusel vetsus. Umbes kolmandik jäi vaatamata. Eks jumal teab, kas midagi olulist mulle viimasest paarist tunnist külge ka jäi. Kontrollaeg 2.15.

Võtan Subwayst „Sub of the day“ võileiva, lasen endale ohtralt sibulat panna. Jõuan siia raamatupoe kohvikusse. Istun leti kõrval asuvasse tugitooli. Kaks noormeest lasevad leti taga kiirelt oma kätel käia. Kliente jätkub. Minu vastas tugitoolis istub päris armas tüdruk. Ma arvan, et ta on Norrast. Konrad Mägi käis ka Norras. Minge KUMUsse. Sinna vist ei saa tasuta. Sealt on varastada ka palju vähem kui Ermitagesist või National Galleryst. Poiss. Jäta kohatud võrdlused. Rohelist teed on tassipõhjas järgi lonks. Kaks tundi komöödiani.

210206
Critical perspectives. On selle tunni nimi. See vau-vau tädi Monique annab seda. Aga esimene mulje asjast polegi igav. See on nagu sellest, et kuidas mingit asja lahata lähtudes mingist kindlast teooriast.Täna räägitakse meile marksismist ja Brechtist. Inimesed istuvad stuudio põrandal, Monique meie ees toolil, ta kõrval on suur Eviani pudel. Ma ütleksin, et poolteist liitrit.

Mu ninast jookseb vett. Õhk ei käi hästi läbi. Kevadeti on nohul sisu. Tuul teeb tööd, päike pole veel usaldusväärne. Inimene on loodud maailma ise rabelema. Mütsid, sallid, kindad, villakad. Me pole enam lasteaias, sa ei ole kompuna kole. Ma ei oska hääletult aevastada.

*

Ma olen hooletu peremees. Täna koduteel tahtsin korra wifit ja võtsin poisi seljakotist välja. Sadas peenikest uduvihma ja ekraanile hüppasid väikesed piisad. Ma arvan, et ma peaksin oma Pobole kuduma villase skafandri. Ta küll siin ütleb, et ta saab alati hakkama. Ma loodan, et tal pole veres asjatult kangelast mängida. Ma veel nii hästi ei tunne teda. Panen talle kohe pistiku taha. Siis ta saab süüa. Muki karjub voodist, et kuigi tal on ka mulle esitada mõningaid etteheiteid, olen ma siiski päris arvestatav peremees. Teen pärastlõunase uinaku. Enne panen suhu ühe kommi.

*

Uinudes mõtlesin pantvangidele. Nagu alati. Kedagi ei tapetud, kõik allusid. Ruum oli must ja ma oskasin relva käes hoida. Tundub, et väljas on väga halb ilm, kell on seitse läbi.

*

Õhtuks sõime ribi. Dianat ennast polnud kodus, aga Ukut huvitab, et kuidas see ribi ilma marinaadita omandas nii kiiresti meeldiva maitse. Mulle meeldib praetud sibul. Pärast sööki märkasin, et miljonärid mängivad jalgpalli ja bbc kannab seda üle. Arsenal Real Madridi vastu meistrite liiga surmamängus. Poistega asusime teist poolaega vaatama, ma tõin välgukiirusel poest õlut. Thiery Henry tegi kohe asja ära, ilusti, hanrilikult. Ronaldo on paks ja kole. Zidane ajad tunduvad möödas olevat, au ja kuulsus talle. Behhham on popikoon, Denniski seletas seda meile. David on nähtavasti kõige kuulsam britt maailmas. Aga ikkagi sai Real Arsenali noorukitelt pähe. Ka mina olin Arsenali poolt. Nädala pärast mängivad nad Londonis, võib-olla peaks minema melu noolima.

Kuulan Björki. Täna ei lähe dušši alla, pole nagu mustaks saanudki.

190206
Magajate päev. Kui ilm on uimane, siis on ta vastu väga raske võidelda. Hommikul magasime. Kui uni hetketi kadus, siis kuulasin linnulaulu. Pererahvas sõitis täna kuhugi kaugemale kontserdile. Mis siis, et ilm on vahel halb, ikkagi nii väga sooviks oma toast välja saada. Käisin koos Ukuga Lewishami eestlastel külas. Ma ei oskagi seda öelda, et kas oleme paraja jamaga hakkama saanud või on see meie „saatkonnaskäik“ musternäide ratsionaalse ja inimliku maailma kokkupõrkest. Igatahes Delfi kommentaarides anonüümsed inimesed sõimavad üksteist. Tänane külaskäik Lewishamigi lõppes päris terava ja naljaka vaidlusega. Huvitav lihtsalt mis mees ma ise olen? Uku millalgi siin ühe öise vestluse käigus ütles, et mina olen frigiidmees, et mind on väga raske kuhugi lahterdada. Ratsionalist ma eriti vist ei ole, kuigi kui vaja võin olla väga tõmdi-tõmdi otsuste langetaja. Samas mingist ülevoolavast tunde inimesest on ka asi väga kaugel. Mulle meeldib mõelda, et olen aus. Lihtsalt üks poiss.

Muide ma võitsin täna teisi lauamängus „Eesti“. Esimest korda elus vist. Viimane küsimus on seal siis siuke, et küsija saab ise kaardilt kõige raskema küsimuse välja valida ja siis Kersti küsis mult: „Millist puud kutsutakse rahvakeeli linnupüüdjaks?“ Mul polnud aimugi, aga ma hakkasin mõtlema maakoha peale. Seal on meil päris palju suuri puid ümber maja. Ja kui maale sisse sõita, siis kohe tee kõrval on üks pihlakas. Ja millegi pärast on mulle meelde jäänud, et selle pihlaka otsast on alati kuulda olnud vareste kraaksumist. Pihlakas oli õige vastus.

Homme jälle kooli. Loodame hommikuks vihma vaibumist.

200206
Kreeka teater on meie uue mooduli nimi. Tallinnas juba õpitud, tudengid istuvad praegu stuudio põrandal ja vaatavad mingit videot. Mina istun toolil, lavendilik õpetaja Emilio peatab video ja rääkides zestikuleerib elavalt. Ta on vist Hispaaniast pärit. Väike vaheaeg pole koolis midagi muutnud. Ikka on igav. Naiivne oli midagi muud loota. Marion kirjutab emale kirja. Meie grupiga liitunud Robert lamab kõhuli ja üritab vist videot vaadata. Marionil on oranzid püksid, Robertil roheline lukuga kampsun. Robertil hakkavad juuksed lokki tõmbuma, Marion igatseb ujumist. Emilio jahub jumalatest, daionaisjak, apoloonion ja antiigoni and you transform yourself, zestid ainult elavnevad, ka ta jalad tõmblevad.

*

Vaatasin kooliarvutist kõik etvsport olümpiaklipid ära. Etv võiks siiski endale osta jubina, mis laseks videosi ka Mäkist vaadata. Igatahes, kui raamatukogus kõrvaklapid peas ekraani ülemises nurgas olevat akent jälgisin, et siis läks ikka härdaks küll. Kuldmedali võitjale on medalitseremoonia päris kenake külmetamine.

Mul on nüüd pildiga tudengi oyster. Ehk siis Londoni ühistranspordi plastikkaart. Homme või ülehomme laen sinna seitsme päeva pileti peale. Siis näitavad mulle metroo- ja rongiväravad rohelist tuld.

Eile õhtul vaatasin Kill Bill ühte, täna vist vaatan kahte. Tarantino on konnade kuningas. Meie oleme konnad. Uma on suurima ujuvpõiega konnatar. Ristakem mõõgad, sest toonrekured laskuvad. Nokad meie tiigist eemale, Hattori Hanzo ära veel sure.

Need euroõunad on vesiselt maitsvad. Aga panevad pussutama. Mina pole siia maailma sündinud pussutama. Kes viitsib mulle edaspidi koorida magusaid apelsine? Tahan keedumuna. Tahan suitsuräime. Tahan eesti piima. Tahan kohupiima, kodujuustu, putru.

*

Bill 2 on parem kui Bill 1. Stsenaarium on tihedam, kujundid elavamad, surmad efektsemad, kõrvalrollid suurepärased, südamlikus suurem. Kuigi ma ei usu, et Kido oleks naine, kes olenemata kõigest halvast, mis Bill on talle teinud, mehe ikka lõpuks maha lööks. Naised ju päris elus alati murduvad, see teebki nad naisteks.
Keeltel on rõve vahe. Väga raske, vist peaaegu võimatu, oleks eesti keeles teha filmi, kus sõnad kõlaksid. Sama jama on vist tegelt isegi teatriga. Sõnad, sõnad, sõnad. Lollid olete. Silmad peast välja, hauast ülesse, südamed plahvatama, juu änd ai häv sam anfinišd bisnis…

Kirjutage mulle ilusaid pikki emaile. Kirjeldage oma argipäeva, usaldage saladusi.

180206
Laupäeva hommikuti käiakse turul. Portabello on kuulus Londoni vanavaraturg. Aga seal müüakse ka kõike muud ja see koht ei sarnane eriti eestlase arusaamale „turust“. Lihtsalt on üks tavaline tänav, mis on paksult lette täis. Ühe suure silla all on ka mingi turuhoone moodi koht, aga põhiliselt hängitakse, kisatakse, kaubeldakse siiski tänaval. Palju turiste, palju ahvatlusi. Ma pidin ka raha kulutama. Ostsin ühest kaltsukast ühe dressipluusi ja ühe teisest letis ühe särgi. Dressikas on lukuga ja valget värvi, selja peale on kirjutatud Japan. Pluus on oranz, tiigrikutsu pildiga südame peal. Turult sain ka naela eest kolm pakki küpsiseid ja teise naela investeerisin ühte suurde mustikamuffinisse. Lahkusin turult vastumeelselt, sest raha pole laristamiseks.

*

Kodu ja arvuti. Südalinnas sadas vihma. Sellist ebameeldivat, see ei olnud tugev vihm, rohkem niiske ollus. Käisin dušši all, ma loputan end igal õhtul vee alt läbi. Teised on vist kuskil teatris. Olümpiapäevikut bbc pealt ei nooli, söögi kõrvale nägin meeste kahebobi. Tagumine mees on kahebobis selleks, et ta oleks hästi raske ja lükkaks stardis bobi hästi kiiresti. Kui juba sõiduks läheb, siis võib ta mõelda külmast õllest ja naistest. Üks saksa mürakas ei saanud täna bobisse hästi sisse ja pärast sõitu oli roolja selle suure mehe peale pahane. Mürakal olid siis kurvad ja „olen süüdi“ silmad.

*

Suitsukonid. Nad on kõikjal. Mõnda kohta nad sobivad, mõne teise ümbruskonna muudavad räpaseks. Rongipeatustes on neid alati. Viisakates kohtades on lõpmetele eraldatud anumad. Mina ei poolda seda, et iga koni peaks koheselt ära koristama. Lihtsalt koni autoril peaks olema kriitikameelt, et kuhu on paslik oma nikotiininälja tagajärg maha jätta. Ei tea, kas erinevate suitsumarkide konid on sarnased? Näiteks Blend ja Marlboro? Kas võib nad ühte patta panna? Vahet pole. Keda huvitab. Loll möla. Lihtsalt konid jäävad silma.

Ma jalutasin Piccadilly Circuse suunas ja astusin instinktiivselt sisse Virgin megastori ja seal oli pakkumine peaaegu kõigi cd ja dvd peale, et viis asja saad 30 naela eest. Ma olin seal poes mitu tundi, ma kohe mitte ei suutnud oma viite asja välja valida. Kuulasin läbi umbes 30 plaati, filmide osakonnas läksin päris lolliks ja lõplik valik osutus äärmiselt lihtsaks: Kill Bill 1, Kill Bill 2 ja Trainspotting dvdl ja kaks Sigur Rosi albumit cdl. Umbes pool tundi kahtlesin, et kas võtta Trainspotting või Snatch, aga kuna Snatch tuleb millalgi nagunii, siis choose life, choose fucking bigscreen television…Juba täna õhtul kohtusin nende šoti narkomaanidega, nad on mulle alati olnud sümpaatsed nagu kogu selle filmi mõte, sõnum, põhjus. Ma arvan, et ma olen juba päris kaua aega olnud narkomaan, olen oma „choosid“ teinud. Sõltun internetist, soojusest ja notsudest. I can’t choose not to choose anymore. Miks ma armastan Guy Ritchie (vabandust, kui nimi on jälle valesti kirjutatud), Tarantino, Danny Boyle filme? Sest nad ei kõnele vägivallast, seksist, narkootikumidest, pasast ja suitsetamisest. Nad räägivad inimlikust sitast minule mõistetavas keeles. Ja loomulikult meeldib mulle samastuda nende bravuursete coolide dudega. Ma arvan, et ka Uma Thurman hulgub üpriski tihti minuga koos Londoni tänavatel.

Aga notsudel ma neid filme vaadata ei luba. Nende arust oleks need ka jamad. Nüüd mängib juba värskelt omistatud Sigur Rosi album Lek ja ma mõtlen, et olen kõige eeskujulikum „lavakooli-mainstream-melomaaniavoolu“ esindaja. Arvan, et mul on kõige rohkem 5nizza ja Sigur Rosi lugusid. Ainult suurtes kogustes Yo-Yo Mad on puudu. Võib-olla on praeguseks arvutiklassi kõlaritel uued lemmikud. Ei tea. Pole päris ammu Tallinnas käinud.

Agnes on mulle alati rääkinud, et vanainimesed on äärmiselt armsad. Minu kõrval, ühes kõrvaltänava kohvikus, istub praegu üks üpris vana mees. Tal on mütsilotu peas ja prillid kipuvad ninale vajuma. See ei saa olla eriti kallis mantel, mida ta kannab. Ta just sõi aeglaselt suppi ja nüüd asus võileiva kallale. Ta hoiab võileiba mõlema käega ja hammustab väikeste ampsude kaupa. Aeg-ajal limpsib sõrmed üle, sest võileiva vahelt kipub täidis välja valguma. Ta tegeleb söömisega põhjalikult, ta istub nurgas, ta kindlasti ei soovi tähelepanu tõmmata. Ma loodan, et tal saab kõht täis. Eh, imelik on see, et minu ja selle vana mehe vastu istus just nüüd veel üks vana mees, aga see teine mees on tegusam. Ta kannab vanakoolitriiksärki ja joob üpriski kiirete sõõmudega topsist kohvi. Ta pilk on suunatud ülesse nagu mõtleks ta kohvi maitse üle. Nüüd ta võttis kõrvaltistmelt ajalehe ja asus ristsõna täitma. Esimene vanamees lõpetas võileiva ja pühib nüüd suud ja sõrmi salvrätikusse. Ta teeb seda äärmise põhjalikkusega. Ja nüüd veel veidi aja pärast istub see kõhu täis söönud vanamees niisama, ei tee midagi, hingab suu kaudu, laseb leiba luusse. Võib-olla ta kunagi suitsetas ja talle meeldis peale söömist tobi teha, aga arstid keelasid tal selle paari aasta eest ära. Teine vanamees tüdines ristsõnast, keeras lehte ja loeb nüüd uudiseid ja nüüd vahepeal jälle vaatab ülesse, sulgeb isegi silmad. Ta tahab vist magada. Esimene vanamees võttis oma kilekoti ja vihmavarju ning lahkus. Tadaa. Ja teate mis nüüd toimub. See teine vanamees tuli istus selle esimese vanamehe kohale, sellepärast vist, et siin aknaalustel kohtadel on rohkem valgust. Ta asetas oma tühja kohvitopsi ja kasutatud salvrätid kandikule, sest prügi ei tohi vedelema jätta. Silmitsen lähemalt, ta kannab nike tosse, mingi odavam rahvamudel. Ja mida vanamees nüüd teeb, ta istub väikese laua taga tooli peal ja laua teisel poolel on siuke diivan, vanamees laotas mõne aja eest selle diivani peale lahtiselt ühe salvräti, ma ei saanud aru milleks. Ja nüüd tõstis vana oma parema jala tossu diivanil oleva salvräti peale. Gheto! Nüüd võttis vanamees istmeseljatoel oleva jope taskust mobiili, võtab kõne, samal ajal lappab endiselt ajalehte, kõnele ei vastata, asetab mobiili flanellpluusi taskusse. Telefon on tal mingi nokia. Samuti rahvamudel.

170206
Kui palju peab eestlane suurlinnas joovastuse nimel vaeva nägema?

Leppisime eile õhtul kokku, et maksu mis maksab, et Alaveri poolt rõhutatu, et loeb ainult üks kuupäev „17 veebruar“, et sellest me peame osa saama. Äratus kell 7.27, 8.06 olime linna suunduva rongi peal. Tahtsin koos Sveni ja Otiga üheksaks minna Eesti suursaatkonda, tahtsime tähtsaid hetki omade keskel jälgida. Linnas tõdesime õige pea, et ega meil täpselt pole aimu kus Londonis see saatkond asub ja siis otsisime kotist igasugu hädaabi pabereid ja leidsime ühelt selle aadressi ja kiirel sammul tänavaid mööda edasi uidates jõudsimegi kohale. Aga….

Saatkonnad on ju suurte raudväravatega ja neil on siuke väike kellanupp ja seda siis vajutasimegi ja Ott seletas häälepilusse ära meie mure. Vastuseks tuli külma bürokraadi eestikeelne hääl, et ei saa siin midagi televiisorit vaadata, et meil pole avalik asutus. Meie maailm varises kokku, vihastasime oma rahvuse peale. Ihkasime inimlikust. Saime ametnikest aru, aga noh nende häälehoiak oli umbes selline, et mõelge nüüd ise, et kui teie tahate hakata siin televiisorit vaatama, et siis tahavad paljud teised ka hakata. Täna hommikul ei silmanud me seal tänaval küll rohkem eestlasi…

Igatahes põrutasime kiirelt südalinna tagasi ja Maci pood avati kell kümme ja siis kiirelt interneti ja live-tekstiülekandeid sportnetist jälgima, pool distantsi sai just sõidetud, oli selge, et võib loota midagi suurt. Otsustasime leida kiirelt suure tehnikapoe. Juhatamise peale jõudsime välgukiirusel 300 meetrit nurga taha ja kiirelt liftiga viiendale korrusele ja korraga oli meie ees palju telekaid, aga mitte ükski ei näidanud eurosporti. Palusime härrasmeestest töötajatel meie jaoks ühe teleka lülitada eurospordi peale ja seda tehti lahkesti, isegi volüümi keerati meie jaoks juurde.

Veerpalu finišit nägime juba otse, eurospordi kommentaatoril olid isegi Andruse laste nimed peas. Lund tuiskas ja põskedele viibatud lippudega eesti näitsikud kiljusid. Neil on seal Torinos ülevad päevad. Vabariigi aastapäeval võib meid taas leida kaubamajast, mitte saatkonnast. Vaevalt noolime Eestist televiisori vahendusel lipuheiskamise pilti. Võib-olla võtame poodi veidike krõbuskeidki kaasa, sest 30 kilomeetrit on siiski päris pikk distants.

Oleme metropolis oma rahvuse üle uhked.

LISATUD: Olukorra selgitamiseks lisan veel seda, et Londonis oli kell 9 hommikul, kui suusaülekanne algas. Pubid avatakse keskpäeval. Eurosport on kaabellevis suhteliselt harv nähtus. BBC oma kanalitel murdmaad ei näita.

160206
Oli perekond. Kaks last, poiss ja tüdruk. Tüdrukul olid roosad kummikud ja musta-valge kirju vihmamantel ja poiss kastis oma šokolaadi kakao sisse ja üritas uurida, et mida ma oma läpakasse kirjutan. Ta ei saanud ekraanil olevast kirjast midagi aru, sest eesti keelt need lapsed ei mõikanud. Isa oli tavaline, ka emast ei meenu mulle midagi iseäralikku. Just hetk tagasi istusid nad minu vastas siin raamatupoe kohvikus. Nüüd juba istub üks noormees, kes näeb välja nagu Jaak, see Kristo ja Jimi sõber. Prillidega ja veidi kähkrus juustega. Täna olen ma istunud kohvikutes ja imestanud, kui madal on see äikesepilv, mis ähvardab. Äikesepilved toovad värsket õhku. Ja hommikune sõnum oli „Kristiina Smigun sai jälle olümpiakulla.“ Elagu!

*

Ma tulin teatrist poole pealt ära. Jama oli, tõsine jama. Tüki pealkiri oli „Speaking like migpies“ ja pidi rääkima püssirohu ajaloost, aga ainult alguses käis üks suur pauk ja muidu aeti inglisekeelset ajaloolist pula. Mu kõrval üks prillidega vanamees tukkus, mina tema tukkumist veidi itsitasin. Teised jäid lõpuni.

*

Bbc olümpiapäevikust nägin veidi iluuisutamise Pluschenkot ja jäähokit, venelased panid rootslastele pika puuga. Isegi Šmigun märgiti paari sõnaga ära, aga suurem osa ajast oli pühendatud mingile spordialale, mis näeb välja nii, et on see bobi- ja kelgutamiserada ja siis on mingi siuke väike kelk ja inimene hüppab sinna peale kõhuli ja siis nägu ees kihutab. Britid said seal täna hõbeda ja siis kogu delegatsiooni juht rääkis, et see, et esimesel nädalal medal ära tuli, et see on ikka hull buust kogu tiimile. Homme kohalikul aja järgi kell üheksa peame endale kuskilt eurospordiga teleka välja võluma. Lihtsalt peame.

150206
Unekübemed on kollast värvi ja üldjuhul venivad. Tavaliselt pesitsevad nad sisemistes silmanurkades. Külm vesi hävitab nad. Hommikune kohvik, varsti väljub buss tagasi Londonisse. Muki tüdines sinisest elevandist, ta on püsimatu peni. Nero caffes saadavad mind klassikalised helid. Ma arvan, et need on tšellistid. Viimane tasuta jook Bathi linnas.

*

Siin bussides on telekad teistsugused kui meil. Mõlema pingirea kohal on iga mingi kolme pingipaari tagant siuke väikene lahtikäiv klapptelekas, kust üldjuhul jookseb autoreklaame. Kõrvaklapid saad pista eesoleva istme seljatoesse. Tänane bussijuht kimab. Vahepeal pidi telekast ka Sõpru tulema, meile kõige vastuvõetavamat seepi. Isegi väikestest mägedest üles-alla sööstmine paneb minu kõrvad lukku. Räägitakse, et kõige parem kõrvade lukust lahti tegija on neelatamine. Aga võib-olla on see ka eilne vannivesi, mis nostalgiast ikka veel tegeleb mu kõrvadega.

*

Tagasi New Elthamis, Muki ja Põssa magavad, nad on reisist väsinud. Kohe varsti lähen söön kõhu täis ja siis liitun uneilmas seiklevate loomadega. Londonis olin täna turist, käisin sildadel ja Thamesi ääres ja veel Big Beni juures ja silmasin esimest korda automaatidega patseerivaid politseinike. Thamesi ääres on ka need mehed, kes seisavad päev läbi liikumatult, näiteks hõbedases kostüümis. Neil on ka nägu värvitud vastavalt oma riietusele. Inimesed viskavad neile peenraha. Üks meelelahutaja väänas ihuliikmeid, mina ei viitsinud seda showd jälgida, mul käis põhikooli klassis üks poiss, kes oskas oma küünarnuki sissepoole liigesest välja lüüa, tema lõpetas mu ihuliikmete väänamise austuse. Mõneks ajaks on mul transpordist siiber, metroogi tundus kodune, koduliini elektrirongist rääkimata, ainult rongipingil vedelevad ajalehed olid jamad. Sain teada, et inglastel tuleb kohustuslik id-kaart.

*

Söögi kõrvale nägin bbc olümpiapäevikut, nii et pole ma midagi täitsa teadmatuse junn. Põhiliselt näidati curlingut, mogulit ja lühiraja-uisutamist. Curling on nagu sudoku, osade arust täiesti mõttetu, teistes arust keskendumist nõudev eluvõti. Inglismaa võitis Norrat, munad kõlisesid.

Minuga juhtub tihti see, et ma armun ära. Mõnda enda mõtesse, üheks õhtuks võin sattuda lausa eufooriasse. Homme tundub ta juba kole ja mõttetu. Püsimatu loomus. Aga mõtelda mulle meeldib.

1202062
„Kristina Smigun sai olümpiavõidu“…ärkasin umbes kell kümme ja leidsin telefonist ema sõnumi, äratasin Uku ja ütlesin, et Šmigun pani ära. Ja persse kui kahju meil oli, et ei näinud, sest võib-olla selliste emotsionaalsete hetkete nimel me üldse elamegi. Ja raisk kui head meel meil oli Šmiguni üle, sest on ju ta niipalju spordis peksa saanud: see Otepää 0,2 sekundiline allajäämine Pedersenile, siis see saanisõidu lugu, siis millalgi maailmakarika viimasel etapil, kui tal oli üldvõit käeulatuses, siis ta viimasel laskumisel metsa vahel kukkus. Igatahes kuulan isamaalisi viise ja fantaseerin telepilti. Eile õhtul jäime väga hilja magama, rääkisime naistest ja kunstist ja ma siis mingi hetk ütlesin, et suured asjad on õhus, et lähipäevil juhtub palju asju. Kõlagu hümn, rahvas armastagu oma kangelasi!

„Teater enneolematu“ oli täna. Me ei teadnud kas nutta, naerda, nautida või ära joosta. Eile, kui üksi kodus olin saatis Maria mulle sõnumi „Kas sa tahad homme mingit väärakate muusikali vaatama tulla?“ ja ma vastasin „Tahan küll, kui palju ei maksa“ ja maksis 8 naela ja täna kell kaheksa hakkas BACi teatrimajas muusikal „Thalidomide“, mille oli kirjutanud valesti kasvanud lühikeste kätega mees. Loomulikult oli see mees ka etenduse peamine näitleja ja muusika autor. Ühesõnaga rääkis lugu 60ndate thalidomide uimastite skandaali tõttu sündinud väärastunud kätega lastest. Lugu oli väga algeline ja loll ja vahepeal see „meesnäitleja“ ja teda assisteerinud füüsiliselt terve näitsik panid mööda, aga vahepeal oli ka lihtsalt pööraselt naljakas. Võib-olla me lõkerdamise mõnel hetkel vale koha peal, aga me lihtsalt ei saanud naeru tagasi hoida. Me ei naernud mehe puuet vaid situatsioone, mida ta mängis ja igasuguseid eri tegelaskujude „päriskäsi“, mis ta oma tömpsude otsa konstrueeris. Etenduse lõppedes plaksutasime maruliselt. Saime kustumatu elamuse. Olime näinud kõige suurema eneseirooniaga inimest.

Aga praegu olen ma pahane, sest ma vist täitsin laupäeval posti pandud uue tudengi Oyster kaardi avalduse valesti ja kuna nad vastavad avaldusele kümne päeva jooksul, siis ma ei teagi nüüd, et kas saan hakata metrooga odavamalt sõitma. Mõnikord bürokraatia lööb jalust mu hinge.

Täna oli meie kodurongi teel remonditööd ja teatrisse jõudmiseks pidime sõitma bussiga, rongiga, metrooga, bussiga ja sama vahendeid pidi hiljem ka koju tagasi pöörduma. Olen väsinud, ootan unne värve. Loodan öösel mitte näha seda tömpside kätega meest. Mulle meeldib kuidas selles ühiskonnas siin hoolitsetakse ja väärtustatakse disabled (halvatud, taandarenguga) inimesi. Huvitav, kas Eestis on siis selliseid inimesi vähem või lihtsalt pole Eestis kombeks see, et sellised inimesed kodust väljas käiksid. Magama. Homme ärkan vara.

130206
Kui sõitsime väikesena maale vanaema juurde bussiga, siis oli ainult üks mure. Kas saame esimesse pinki istuma. Täna sain, aga ainult istun valel poolel, sest selle kaugliini bussi juht istub ka valel poolel. London ärkab, buss suundub linnast välja. Nööpidest laulab mulle Mäks ja tunnen end romantiliselt. Driver on meil täna aastatesse kalduv härrasmees, tal on juuksed tõmmatud zeleega üle pea, nii polegi kiilas pealagi nii silmatorkav.

*

Kiirteel on mõlemas suunas kolm rida. See buss sõitis läbi ka Heatrow lennujaamast, seal buss täitus, enamjaolt hiinlastest. Kiirteede küljel ilutseb aeg-ajalt silt „Tiredness can kill. Take a brake.“ Silma jäävad sombused põllud ja lombid. Enamus piirdeaedu on uued ja sirged. Just silmasin istutatud väikeste kuuskede alleed. Eurokuusepojad on nagu euroõunad. Kõik ühtemoodi ilusad. Igav.

*

Bath. Väike, kuid parajalt suur. Veekuurort, kuid endine. Peatänavaga, kuid rohkete parkidega vürtsitatud. Puhkan Londonist. Sõitsin Kerlile külla, näen Inglismaad ka teise kandi pealt. Täna tekkis mõte, et ragbit oleks päris äge lives näha. Mõtlesin, et ragbit vaadates ma mõtleksin, et mille kuradi pärast peavad täisjõus mehed omavahel pead pidi kokku jooksma. Istun kohvikutes ja kuulan naiste loba, ei tee midagi ja tunnen päevasest uimasusest rahuldust. Bathis olid kunagi vist kuningate tervisebasseinid, arhitektuur on siin vägev. Siin on üks sild, millest ei saa aru, et see on sild, sest sillal on mõlemal pool tihedalt üksteise vastas poekesed ja kohvikud. Muki sõbrustab siin ühe sinise jõehobu ja sinise kassiga. Jõehobu kannab oranzikat spordikostüümi.

Tüdruk ja poiss jalutavad tänaval. Nad on enne rääkinud, et Inglismaal on igal kodutul üldjuhul koer. Nad märkavad ühte koera ühe maja ees armsalt istumas.
„Oi kutsu, mis sa siin ootad?“
Poiss ja tüdruk mööduvad koerast ja poiss vaatab aknast sisse.
„Üks kodutu tegi endale võtmeid.“
„Võib-olla…“
Poiss ja Tüdruk jalutavad mõnda aega edasi.
„Oota, aga kui ta oli kodutu, et siis mis võtmeid ta endale tegi?“
„See oli tehnikapood.“
Naer.

„See on rahvus, kes armastab järjekordi. Nad seisavad järjekorras, et kohvikusse minna, öösiti on põhiline tegevuskoht taksojärjekord, seal kakeldakse ja tehakse seksi. Neil on mingi vajadus pubides hästi tihedalt koos leti ääres seista. Müstiline kuuluvusvajadus.“

140206
Valentinipäev. Eilne õhtu möödus rahvusvahelises seltskonnas süües ja juues. Eestlanna ja tšehhitarid ja prantslane kirusid siin majas elavaid hiinlasi. Pilukad pidid olema räpakad kollid, kes kuritarvitavad ühiskööki. Täna hommikul kinkisin tüdrukutele nartsisse ja raiskasin aega kohvikus. Mu magu pole elu sees niipalju teed läbi lasknud kui viimase paari nädala jooksul. Päike paistab, turistid jalutavad ajalooliste kivimajade hõngus ja mina käisin just vannis, sest siin pole dušši. Romantiline oli see, et kui juustepesuks pead taha kallutasin, läksid kõrvad lukku. Väikesena käisin ma iga nädal vannis. Siis elasin ma Lasnamäel. Pärast seda, kui keskkooli keemiaõpetaja avaldas saladuse, et inimene on vannist tulles sama räpane kui vanni minnes, sest mustus koguneb pinnale ja veest püsti tõustes võtab inimene bakterid endaga uuesti kaasa, et siis pärast seda jäi vann tahaplaanile. Ükskõik. Praegu on mul küll puhas tunne. Tunne on kõige tähtsam. Vist.

*

Laiskus on inimese loomuse kõige parem osa. Me naudime mitte midagi tegemist ikka täiega. Mina magasin valentinipäeva maha, vaatasin aknast suuri langevaid vihmapiisku ja oma arvuti taha ühendatud kõlaritest kostus soundtrackiks Sigur Ros. Ja heale eesti poisile jagavad kohalikud töötavad tüdrukud kohvikutes tasuta jooke. Lihtne on olla mees, kui oskad teha kingitusi. Ei loe, et need nartsissid on kõige odavamad lilled.

100206
Jalutasin kooli ja ostsin teepealt Sommerfieldi poest endale lõunaks võileiva. Vist oli mingi kala ja majoneesiga, ei viitsi praegu kotist järgi vaadata. Kuulan raamatukogus Dagöt, laulab mulle „vaata nüüd ma lööön, siuhhti vihi-iseb võrgunöör“. Täna on kool pärastlõunal ja õhtul lähen teatri vaatama dokumentalistikat. Varsti vist lähen käin jälle invavetsus. See asub täpselt raamatukogu ukse kõrval. Kui sellesse vetsu sisse astud, siis tuli läheb automaatselt ise põlema.

*

Rongijaamades on suured tablood, mis näitavad millal tuleb järgmine rong ja need tablood näitavad ka sekundi pealt täpset aega. Et kui on juhtunud, et järgmine rong tuleb näiteks viieteist minuti pärast, et siis ma olen hakanud sekundite tiksumist jälgima. Loogika ütleb, et kui oodates näpuga aja üle järge ajada, et siis aeg läheb veel aeglasemalt edasi. Aga minul ei lähe. Kui ma vaatan aega, siis ta ainult väheneb. Aeg kaob kiiresti. Rongiga saab New Elthamist sõita Lewishami ehk siis Londoni suunas või siis teisele poole ehk kooli ehk Sidcupi suunas. Aga mõlemalt pool perrooni asetsevatel teatetetahvlitel tiksub aeg ainult ühes suunas.

Mäletan, et õndsal veneajal müüdi pontšikuid suurtes pabertuutudes. Kino Kosmose trammipeatuses seal pool teed, kus nüüd asetseb Kerese ausammas oli kaks kollast putkat. Ühest sai mõnikord pontšikuid ja teises maksis plombiirijäätis 16 kopikat ja karuplombiirijäätis ehk siis glasuurikas oli 23 kopikat. Mulle ei meeldi praeguseaja kiirtoidu karbid. Ma tean, et need karbikesed ja kotid on spetsiaalselt disainitud sooja hoidma, aga need karbid tunduvad olevat justkui mingid keemilised eeed. Nad võtavad ära toidu naturaalsuse. Pontšikutuutut käes hoides võisid käed saada rasvaseks, sest pakkepaber oli lihtsalt söögile kõige lihtsam kest. Ma mõnikord ostsin enne kooli kilo pontšikuid ja viisin enamuse teistele. Vaevalt ma kunagi üritasin pontšikutega võita tüdrukute südameid, aga mine sa tea. Ja kui päris aus olla, siis pole ma siiani siin ostnud ega ka päris täpselt aru saanud, et missugune näeb välja legendaarne junkfood „Fish & ships“.

Ma arvan, et kõik naised tunnevad naudingut oma varbaküünte värvimisest. Kui küüned on värvitud, siis vähemalt hetkekski tunneb iga piiga end ilusana. Naistele pakub tohutut rahuldust oma keha eest hoolitsemine ja see ongi ilus. Mitte et alati värvitud varbaküüned on ilusad. Üldjuhul absoluutselt mitte. Ma olen koolis silmanud musta, kollase ja punase värviga timmitud varbaid. Naised, rohkem naturaalsust, vähem maske. Maria ütles metroos minu varbaküünte mõtiskluse peale seda, et ta on juba märganud siin üpris mitut tüdrukut, kellel varbaküüned on värvitud, aga käeküüned ei ole, et ta hästi ei mõista, et mis hullud teooriad nende küünte värkidega siin üldse on. Aga venelaste babajekaa tüüpi kunstküüsi pole veel silmanud.

Meil oli täna siuke etüüd, kus mõtlesime välja, et äge oleks kui nagu täiega mina, eestlane, ja siis üks Usbeki tüdruk vahepeal täiega teineteist oma enda keeles sõimame. Ja siis hakkasime proovima ja ma siis lasin vänged sõnad lendu ja mulle tuli vastu „bašol tõ nahui tõ jobanõi rot pederaast…“ Ma mõtlesin, et Usbekis on ka ikka mingi oma keel olemas või on see tüdruk täitsa tumba-umba. Ta võib täitsa olla tumba-umba, sest ta ikka hullult üllatus, kui ma talle venekeeles vastu hakkasin rääkima ja siis ta jõudis ise ikka täitsa enneolematu järelduseni, et „Was Estonia really in Soviet Union?“ Üks ungari tüdruk seisis selle vestluse ajal meie kõrval ja pööritas silmi.

*

Olen teatrifuajees ja varsti algab etendus. Jõin just väga head kakaod, tundus et pole nii head saanudki või lihtsalt pole kakaod pikka aega saanud. Metroos mõtlesin ja vaatasin inimesi, üks kerjus käis ja vabandas ja palus inimestelt raha, üks naine kõlksatas ta kohvitopsi paundi ja siis üks musta suure ninaga naine vaatas mind imelikult. Tänane teater on metroopommidest. Võib-olla ka Abu Hamzast?

*

Etendus oli dokumentaalne ja sotsiaalne. Nii nagu oligi ette arvata. Umbes 20 inimesega, kes olid 7. juulil metroorongides või tänaval, kus plahvatas buss, oli tehtud intervjuud ja siis neli näitlejat kehastasid neid tegelasi ja lugesid monolooge nagu need inimesed. Lahe oli see, kus neli näitlejat olid kuue aastased algkoolilapsed, kes omavahel rääkisid, et küll oli sel päeval ikka hea, et tunnid jäid ära ja sai videosid vaadata ja mis asi see islam on. Aga oli ka tõsiseid katkeid, isegi traagilisi. See lavastus oli palju parem kui oktoobris Kuldse Maski festivali raames nähtud Beslani aineline „September.doc“ ja oli minu jaoks ka mõjuvam kui Karusoo poolt Rakvere teatris tehtud eestlaste Iraagis viibimise vastane lavategevus. Dokumentaalsust peab siiski lavastama ja tegelaskujud väga täpselt välja töötama, sest muidu on vaatajal palju huvitavam elu kombata internetist ja ajalehtedest. Teater peab asja nihestama ja ütlema. Yeah, yesterday was a weird day…


110206
Keskpäevane teater. West End. „Who’s afraid of Virginia Woolf“, kriitikute poolt kiitetud klassika lavastus ja kui Ingo Normet oleks seda näinud, siis ta oleks öelnud, et see praegu Apollo teatris jooksev tükk on kõige parem asi üldse. Aga mul oli igav, sest kuigi näitlejad mängisid väga hästi ning hetketi kõkutasin karakterite kurguhäälitsuste peale, siis ikkagi mul on vaja teatris üllatusi ja pidepunkti. Siuke „linnateater“ enam ei räägi minuga üldse.

Trafalgari väljakul oli mingi islami inimeste meeleavaldus ja mullegi pisteti näppu paber, et why ma pean prohvet Muhhamedist hoolima. Eks see kõik ole ikka nende koomiksite pärast. Taanimaa, oh Taanimaa, kas pean Shakespeare laiba kuskilt siit üles otsima ja mehele elu sisse puhuma ja siis talt küsima, et kus Hamlet elab ja siis Hamleti ukse taha minema, kella laskma ja kui prints telekapult ühes käes ja õlu teises käes ukse peale ilmub, siis talle käratama: „Kuule mees mine oma päris koju, Taanimaa vajab printsi! Varsti läheb sõjaks!“

Times vedeles rongiistmel. Ajaleht innustab jalkas kampaaniat „Supporters say: No diving“. Pooled kõrgliiga klubid keeldusid ettepanekust, et panna riietusruumi siuke suur poster, kus nagu kukkumist teesklevale jalgpallurile on keelumärk peale tõmmatud. Mina arvan ka, et teesklemine pole tegelikult osa mängust.

Mäki poes panin wifit ja minust mõlemal pool istusid mehed, kes kõrvaklapid peas rääkisid skype vahendusel. Üks hispaania keeles ja teine pudistas suht mõistmatult. Ma ei tea kas igat soomlast ka liigutab see, kui ta välismaal olles mõne inimese käes näeb Nokia telefoni. Naeruväärne mõte.

070206
Meie aias on kanakuut, aga perenaine ei lase kanu mitte kunagi pisukesse aeda patseerima, sest võib tulla rebane ja kanad ära süüa. Robert on üpriski kindel, et varsti võtavad rebased linna üle. Londoni eeslinna parkide loomad ei karda inimesi. Ma katsusin täna orava saba. Petsin oravat, mul polnud pähkleid jagada. Karusid, hunte, põtru pole veel näinud. Mõtle kui ükspäev kooliteel läbi pargi patseerides jalutaks mulle vastu metssiga koos triibuliste põrsastega…

Kuidas pidada Londoni kesklinnas viisakat ja samas veidi elitaarsena tunduvat kõrtsu või ööklubi? Vastus on lihtsamast lihtsam. Muretse endale suured turvamehed, riieta nad musta, valmista neile nimesildid, anna neist ühele kätte mapp ja pane nad õue ukse ette. Põhimõtteliselt on see kuldreegel. Tallinnas kasutab siukest strateegiat Prive, ju on Mahmastol palju reisinud.

Välismaal on kõik teistmoodi ja põhiline asi, mis on teistmoodi, on inimeste mõtlemine. Jah, me tunnetame, et need võõrad inimesed mõtlevad „teistmoodi“… siis, kui söövad rongis võileiba või istuvad raamatukogus või võtavad paaris napsu või tülitsevad omavahel või nutavad või armastavad. Välismaal algul inimene armub „teistmoodsusesse“.…ja siis veidi aja pärast selgub, et raiped igavalt mõtlevad. Nad mõtlevad ju räigelt igavalt. Pealiskaudselt ja nad on lollid ja nad pingutavad ühtede tunnetega üle ja teisi pole neil jälle üldse, hirmsalt igavad ja sobimatud isendid…ja siis veidi aja pärast ei saa enam ise aru, et kuidas siis mina mõtlen. Olen üks või teine ja siis hakkab reisija enda käest küsima, et kes ma siis olla tahan ja siis võtab ta vastu otsuse, et ei viitsi enam mõelda, et see nagunii ei vii kuhugi ja mingi aja pärast hakkab uuesti mõtlema ja siis ta mõtleb välja küsimuse „Mis on siis inimesele tähtsam…kas seiklused ja reisid, mis ta võtab ette väliselt või need rännakud, mis toimuvad enda sees, sisemised mõtted, tunded ja arengud?“ Nii. Lõpetuseks leiab „tark“ inimene endale ilusa lõppmõtte: reisimine stimuleerib sisemist maailma ja vastupidi, et see mis on minu sees, see juhib mind edasi ükskõik mis maailma punktis ma ka ei viibiks…Ja siis inimene õhinaga räägib seda oma uut „ekstra-intra tasakaaluteooriat“ mõnele teisele inimesele ja teine inimene vastab: „Elementaarne, ma teadsin seda juba ammu.“ Ja inimene hakkab uuesti mõtlema, et välismaal on ikka kõik teistmoodi…rongid, inimesed, kohvimaitse kui naeratused.

Ma enda kohta juba liiga tihti kasutan I’m sorryt ja thank youd. Maria rääkis, et ta ükspäev metroos kogemata astus räigelt ühele inimesele jala peale ja see inimene koheselt reageeris „I’m sorry, it’s my fault.“ Täna linna vahel jalutas mu taga armas paarike ja siis mees ütles: „I’m suppose to buy you things, you are my bitch.“ Ma ei tea, kas nad läksid ostukeskusesse, mina igatahes läksin ja sõidsin pika eskalaatoriga kuhugi ülemisele korrusele ja olin korraga kuskil arvuti- ja rahamängude maailmas ja siis raiskasin seal umbes 80 penni. Kuuekümne penni eest tahtsin endale kombitstõstukmasinaga saada ühte pehmet karu, aga ei õnnestunud. Nende kombitsmasinate juures olid mingid hiinlased, naisel oli käes suur must kilekott ja mees muudkui erinevatest masinatest tõstis välja pehmeid loomakesi. Kindlasti nad müüvad need loomad hingehinnaga kuskil saksa turistidele. Ja umbes 20 penni lükkasin kahe penniste kaupa masinasse, kus raha lükkab raha ja siis osa raha peaks sulle välja kukkuma. Ei miskit mulle. Ostsin endale Virgin Megastorist kõige odavamad nööpkõrvaklapid. 3.99.

Osades metroojaamades on päris pikad maaalused koridorid, et ühelt liinilt teisele ümber istuda ja nendes koridorides on märgistatud kohad tänavamuusikutele. Aga meil on juba teooria, et ega metroosse igaüks esinema ei või minna, sest kõik muusikud, kellest maaall oleme möödunud, panevad päris hästi. Mõni on saksofoniga, mõni kitarriga, mõni viiuliga. Nähtavasti on nad pidanud esinema mingile komisjonile ja siis saanud ametliku tiitli „Metroomuusik“. Nad on romantilised tegelased. Ma arvan, et nad väga armastavad oma muusikat. Õiged inimesed.

*

Täna õhtul laadin oma arvutit Uku plaatidega. Viimati lisandusid Prodigy ja Tõnis Mägi. Ma võtan omaks, et olen heatahtlik grafomaan, aga muusikast ei tea ma endiselt mitte midagi. Oi kuidas mingis vanuses mulle meeldis lugu Koit, valguse võit ja oi kuidas ma mõtlesin mingis vanuses rajusid mõtteid kui mtvst tuli Smack my bitch up video ja selle video lõpus vaatab üks ilus tüdruk ennast peeglist. Ja just lisasin veel Ruja ja nööbid kõrvades kuulan Need ei vaata tagasi ja Uku naerab, sest refrääni laulan kõvasti. Do you honestly believe you gonna be the next pop idol?

080206
Jah. Kolm tähtsamat sündmust maailma ajaloos viimase kahekümne aasta jooksul? Televiisori puldi kasutustelevõtt, internet ja läptop arvutid…Kõik sõjad ja terroristid jäävad kaugele maha. Aga ma olen sellest juba ennegi rääkinud. Pisikesed mugavused on need, mis meile tegelikult korda lähevad. Vabadus. Jah, ajalugu on jõudnud nüüd lõplikult vabaduseni. Ma trükin oma elu kustutamatule kõvakettale. Aidsi mina ei karda, see viirus võib mind tappa ainult füüsiliselt. Aga mina olen juba ammu midagi enamat. Oi nüüd läks härdaks. Aitab.

*

Abu Hamza. Põhiline tegelane ajalehtedes Sol Campelli kõrval. Hamza on haakkonsu käsi, keda peetakse kohalikuks terroristide koolitajakas ja ta pisteti nüüd kaheks aastaks vangi ja kõik diskuteerivad, et kas mees pääses liiga kergesti. Campelli (vabandused, võib-olla on see mees nõrga b-ga Cambell) isiklikud mured on lahendatud ja Arsenali treener Wenger uuesti usaldab teda ja Inglismaa igatseb MMiks endale kangelasi. Aga nähtavasti jääb see ainult unistuseks. Aga Hamza on paha-paha mees, ta on ohtlik, ta mošees õpetas välja eeskujulikke terroriste, kollane ajakirjandus kasvatab, müstifitseerib ja tapab oma kangelasi. Rongis vedeleb ajaleht Metro.

Õhtusöögiks oli supp ja kala ja pärast sööki otsustasime Ukuga linna minna ja siis rong hilines ja me jõime siidrit ja Uku suitsetas piibust kirsitubakat ja kohalikud noored arvasid, et oleme coolid ja siis linnas sõime McDonaldsis talongidega poole hinnaga bigmacce ja ma ostsin ka kohvi ja mõtlesin, et neil on siin ikka päris suured kohvitopsid ja siis me saime Uku sõbranna Evaga kokku ja sõitsime metrooga ja jalutasime Thamesi ääres ja suure karusselli juures olid turvamehed ja mina ei saa aru, miks seda asja milleeniumi rattaks kutsutakse ja siis lõpuks sõitsin rongiga koju ja minu kõrval istusid korralikud natuke purjakil ülikonnas mees ja viisakalt riietatud naine ja nad lisasid Costa firma kohvitopsidesse rebitavatest pakkidest suhkrut ja olid oma seisuse kohta ülemeelikud ja kui siis New Elthami rongijaamast kodu poole patseerisin, siis laulsin mingit laulu, mida tegelikult pole olemas ja mida ma praegu enam ei mäleta. Meie aeg on veel ees, vast kasutame ta ära. Head ööd.

090206
Nüüd on päike päris ere. Eesti aprilli lõpp. Täna varsti on seesama Lapage meil koolis. Ta tuleb täpselt kell 13.15 ja räägib pool tundi meile oma elust ja pool tundi saab talle küsimusi esitada ja täpselt kell 14.15 ta lahkub. Tähtsatel meestel on elu minuti pealt kavandatud. Mul on neist kahju. Ma tahaksin Lapagelt küsida: „What’s the meaning of life?“

*

Just lõppes nn. eksam. olin seal päris tore, karjusin ja naersin ja tantsisin. Põhiline sisuline vahe eesti ja inglise teatrikoolidel on see, et Inglismaal pidevalt kiidetakse õpilasi. Tänu kiitusele toodavad inimesed siin vahel jama, aga on ka oma ideede presenteerimisel julgemad ja avatud ja tänu sellele võib õppeprotsessis toredaid hetki sündida palju kergemini kui Eestis. Emilio, see lavendilõhnaga õppekava juht, ütles iga etüüdi alguses: „Three, two, one, go whenever you ready“ ja Uku tuli ka vahepeal neid asju vaatama ja hakkas itsitama selle ütluse peale ja siis mina hakkasin Uku itsitamist itsitama ja siis me olime ühes nurgas nagu debiilikud käsi suu ees kõk, kõk, kõk. Maria hiljem ütles, et tal oli meie pärast veidi piinlik.

Loomulikult ei küsinud ma Lapagelt oma lemmik küsimust, sest teda kuulas palju inimesi ja mitmed esitasid tarku küsimusi ja Lapage oli hea ja avatud mees ja rääkis kuidas tema arust teatrivärk käib. Teater peab tekitama emotsiooni vaataja sees, mitte näitlejate vahel ja teater peab ajaga kaasas käima või ajast huvitavusega sammu ees olema. Teatril on järjest raskem elus püsida, sest „aeg“ muutub turbulentse kiirendusega järjest multifunktsionaalsemaks ning publik on haritum ja targem kui kõik eelnevad põlvkonnad. Teater vajab laia silmaringiga sõdureid.

Öösel tuli meile külalisi juurde. Mari töökaaslased peatuvad Diana juures paar päeva ja nii võiski öösel televiisorit rääkimas kuulda, sest üks tulija on Sirje Eesmaa. Telediktorid on alati olnud oma auraga kättesaamatud igaõhtused kaaslased.

Väljas on pime, oravad nähtavasti juba magavad, varsti sulgub raamatukogu ja mina lähen koju. Küsimus on ainult, et kas bussiga või rongiga või jala.

*

Kiirteede ääres võib autodele vastu jalutada. Karjuks siis kõvasti „Tere auto, kuidas sinul läheb!“ Aga vuhisevad sõidukid on sama umbisikulised kui inimesed metroos. Võib-olla ainukesed, kes hooliksid oleks…taksod. Aga neil oleks ka omakasu mängus. Nii et kõige parem ongi mitte midagi loota. Jalutada on mõnus. Las autod sõidavad oma teel ning jalad jäävad veidi kõrgemale ja kitsamale asfaldile. Laternad hoiavad end teede juures sirges rivis. Nende järgi jõuab alati kohale.

Simpsonid on kõige geniaalsem minu eluajal loodud pikaajaline nihestatud maailm, mis samas on väga realistlik. Kõik väikeste poodide müüad on siin Abud. Kahekordsetes liinibussides möllavates koolilastes elab Bart. Kuigi Simpsonitel pole britanniaga midagi tegemist, puhas Ameerika kommerts.

Kas terve inimene tohib invavetsus hädal käia? Kindlasti on see väiksem patt, kui jätta oma auto supermarketi parkimismajas invakohale. Inglismaal on piss erakordselt kollane.

050206
www.blindsummit.com on trupi aadress. Lavastus, mida eile nägime, on „Low life“ ja see oli lihtsalt vägev. Charles Bukowskilt oli võetud tekst, mis rääkis ühest baarist, kus kohtusid nii nukud kui inimesed. Kokku oli neli näitlejat ja kolm suuremat nukku ja palju väikeseid. Need suuremad nukud olid nii umbes kaheksakümne sentimeetri kõrgused ja neid liigutas korraga kolm inimest neljast. Ma ei oska seda täpselt kirjeldada, aga asi oli nauditav. On olemas nukuteatrit, mida me ei oska ette kujutada. Blind Summit takes complete responsibility for what the puppeteers do, but we cannot be responsible for the puppets. Siinne hea teater erineb eesti teatrist kõige rohkem selle poolest, et ideed on julgemad ja paremad. Oma ideedega minnakse professionaalselt lõpuni ja see toob nauditava tulemuse. Ja Low Life kavaflaierilt loen veel ühe tsitaadid „I go to the pub for company and a drink, then later the drink became my company.“ Ütluse autor on hiljuti lahkunu. Jalgpallur ja elukunstnik George Best.

Täna, pühapäeval, on soe ja mõtleme Hyde Parki jalutama minna. Lähen vist ilma jopeta, sest juba eile oli mul linnas väga palav. Osad inimesed käivad siin kogu talve lühikeste käistega särgis. Laupäeva õhtuti on Londoni tüdrukud poolpaljad, tundub et haigeks jääda ei karda siin keegi.

*

Veelkord rongidest. Nende istmetel vedelevad tasuta ajalehed, mida inimesed on kokku vedanud ja siis kui pooltühja rongi siseneb uus inimene, siis ta vaatab, et kas ta leiab mõne ajalehe, millega oma reisi sisustada. Mina lugesin täna jalka ajalehe läbi, pole vist kunagi inglise Priemershipiga nii kursis olnud. Shearer hakkab Newcastle treeneriks ja Arsenal võitis üle pika aja. Võib-olla jõuame siin ka millalgi jalkat vaatama.

Hyde Park on nagu üks suur park, kus on palju pardi sitta, turiste, hobuseid ja rulluiskudel trikke sooritada soovivaid inimesi. Robert arvas, et kahe rataste reaga rulluisud on ikka palju paremad kui need, mis meil Eestis on levinud. Ma pole kunagi rulluiskudega sõitnud.

Neljapäeval on meil muide koolis mingi eksam, kus siis vist pannakse mind ka esinema. Mart Kase näitlemas inglise keelset etüüdi on kindlasti etendus, mida tasuks eksponeerida ka laiemale publikule. Loodan, et ei saa olema väga piinlik ja kui saabki, siis on ju ükskõik. Kõige tähtsam on see, et oleme eestlased võõral maal ja meil on lubatud olla vastutustundetu.

060206
Nüüd on käes. Unetus. Kaks ööd olen suhteliselt üleval passinud ja mõtetemasinat veeretanud. Ega siin midagi teistmoodi pole kui Eestis. Perioodid on perioodid. Ühes tsüklis on uni magus-magus ja siis on nädalaid, kus uni ei viitsi minuga koos olla. Võib-olla olen ma Une-Matile igav inimene. Meil on temaga armastuse ja vihkamise suhe. Olen koolis ja siin on mingi värk, et kõik ruumid on kasutuses ja nii ei teagi, et kus meil see tund algab. Inimesed räägivad inglise keeles, ma räägin neile eesti keeles vastu.

*

Mööda kooli käib üks paks inglise tüdruk ja muudkui kordab „Minaa oleen prinntsess“. See meie grupi tüdruk tahtis täna õppida rea eesti keelt ja ma talle siis õpetasin. Täna tunnis see „trullakas aga naljakas“ piiga soovitas õpetajal ebay’st ehteid osta, pidavat saama odavalt ja originaalne. Mina ei hakka kunagi ehteid kandma.

Välismaal saab olla kahte moodi. Esiteks võib olla nii, et alati küsid kõike, näiteks et kuidas kuhugi saab või kus asub see tänav jne. Peaaegu kõik tänavatel jalutavad võõrad inimesed on sõbralikud ja neil on hea meel sind aidata. Aga võib olla ka nii, et proovid ise kõik välja uurida, sest tegelikult on kaardi ja siltide ja mõtlemise abiga võimalik alati jõuda lahenduseni. Mina olen rohkem seda teist tüüpi inimene, mulle meeldib otsimist võtta kui seiklust või mängu. Küsin ma üldjuhul siis, kui aega napib ja tegutseda tuleb kiiresti. Ma oskan inimestega suhelda, aga ma ei tee seda väga meelsasti. Robertile meeldib ka rohkem ise seigelda, Ukule aga meeldib küsida. Et kui me siis kolmekesi hängime, siis sõbralikult vaidleme, et kuidas me turistid oleme, kas suu või kaardiga.

*

Öeldakse, et Robert Lapage kuulub maailma kolme tipplavastaja hulka. Täna õhtul oli mul au näha tema etendust, mille ta on ise kirjutanud, lavastanud ja on ka kogu loo vältel ainuke laval olev näitleja. Selle lavastuse pealkiri on „The Andersen Project“. Lugu rääkis Kanadast Pariisi tulnud kirjanikust, kes prantsuse rahvusteatrile kirjutab etendust Hans Christian Anderseni muinasjuttude põhjal. Lapage mängis nii seda kanadalast kui teatridirektorit kui peep-show putka töömesilasest Maroko immigranti, kes oli homo ja kellele meeldis ülekõige metroojaamadesse graffitisi joonistada. Lugu oli väga kihvtilt välja mõeldud, aga see polnud üldse tähtis. Selliseid visuaalseid trikke eesti teatris ei tehta veel niipea, sest inimesed ei oska ega julge niimoodi mõelda ja lavamehed ei oska teostada. Inimene saab sammuda pildi peal ja rongiga sõita läbi sajandite. Põhimõtteliselt on teatris kõik võimalik, slaidinäitamisvahendid ja arvutid ja multimeediat tuleb alati teatris kasutada, kui sellel on mõtet. Sain täna õhtul paljudele oma mõtetele kinnitust. Ja kõige suurem asi elus on inimlik valu, pole olemas midagi siiramat kui inimlik valu ja tühjus. Ehk siis ühesõnaga üksildus. See on lihtsalt väga ilus. Ja Lapage oskas selle väga ilusti ka selgeks teha. Absoluutselt mitte kurvalt. Ma ütleksin täna õhtul, et üksildus on äärmiselt soe eksistents. Barbicani teatri saal on suur, rahvast oli palju, aplaus kestis Londoni kohta päratult kaua.

Ukul on huuled purud. Kui keegi teab kuidas katkiseid suurnurki võimalik kiiresti korda teha, siis andku teada, sest suunurkade jama on vastik jama. Kevadine tuul on romantiline, aga salakaval. Mul on foobia, et ka minu suu võib hakata pragunema. Nüüd ongi küsimus see, et kas hügieeniline huulepulk on jumala kingitus või saatana tööriist?

Jah, ma olen nõus. Ma ei oska hingata. Kes on mu lähedal viibinud, need teavad.

310106
Praegu istub minu vastas vist parasjagu ülikooli lõpetav tudeng. Ma ei tea, mida ta siin koolis õpib, kas näitlemist või lavakujundust või valgustamist, igatahes tal on ees paks patakas suuri ümbrike ja ta paneb neisse oma CV-sid. CV-d on pildiga ja iga üksiku ta signeerib. Nähtavasti tahab ta kuhugi tööle saada, nähavatasti on tal plaan oma sinilind kinni püüda. Suurtes riikides on ses suhtes vist kõik palju raskem kui meil. Kõik peavad keskiks saama. Istun ülikooli raamatukogus ja üritan siin ühte-teist kirja panna ja kõrvus nööpklappidest kisab Tepandi „Minagi olin kord Arkaadia teel marssali kepike paunas…“

Tänases tunnis tegeleti maskidega ja see oli väga igav. Mask on iseenesest väga huvitav asi, see muudab liikuva organismi sootuks ja näotuks. Aga üks meie põhiõpetajaid siin, Monique, on siuke rass-rass naisterahvas, mulle vahel hakkavad sellised õpetajad vastu ja nii mul läkski mõte rändama ja mul tuli meelde esimese kursuse kõige „aborigeenimad“ etüüdid. „Aborigeenikateks“ kutsutakse neid etüüde või harjutusi, mis näitlemistunnis kukuvad väga piinlikult ja halvasti välja. Mäletan, et mina, Uku, Jekaterina ja siis keegi veel mängisime kord teiste ees klouniperekonda, kes on matkal. Loomulikult polnud meil asi ette valmistatud ja nii igaüks hakkas laval isemoodi vegeteerima. Igatahes hakkas etüüd peale sellega, et klouniperekond metsas ärkab. Aga meist osad said aru, et me magama telgis ja osad ei saanud sest aru. Ja siis poole etüüdi ajal kui Kati laval ringi aborigeenitas, siis kloun, keda Uku kehastas küsis imelikul häälel „Miks emme läbi telgi kõnnib?“ ja siis mina purskasin kõval häälel naerma. Sellepärast ma ei sobigi lavale, et ma hakkan liiga tihti lollakalt naerma. Aga millalgi Jim ei uskunud päris pikalt, et ma ei õpi näitlejaks, minul liigutas see kõrvu, ma ei teagi miks.

*

Täna ei teinud midagi. Peale kooli istusin raamatukogus. Kui koju jõudsin, siis sõin kõhu täis kartuli-hakkliha vormist ja õhtul enam välja ei läinud. Vegeteerisin aega kirjutades, mõeldes. Suuremalt osalt tootsin rämpsu. See suurem koer, kes siin elab, see tervitas mind täna naljakalt. Kui välisuksest sisse astusin, siis tuli laisalt minu juurde ja tõmbas kolm korda suure märja keelega üle mu parema peopesa, siis keeras ringi ja jalutas täiesti rahulikult minema. Muki siin algul tegi armukadedusest stseene ja lubas mujale elama minna. Aga Muki on topski ka. Oma koer on ikka oma koer. Igatahes homme tuleb tihe päev, homme kooli ei ole, homme ootab mind London.

010206
Sõin just 6 Kasekese kommi. Joon Starbuckist ostetud kohvi, olen Waterloo metroojaamas. Ühes teatris täna käisime, teise kohe läheme. Uku ja Robert söövad McDonaldsis, neil olid mingid talongid, millega said kaks asja ühe hinna eest. Mina hamburgereid ei armasta, ka friikartulitega meelsamini ei suhtle. Tipptunnil on metroojaamad sipelgapesad. Pühendunud sipelgad tormavad, nad kõik teavad kuhu minna. Sõin veel 2 Kasekest ja panin kõrvale mõlemale poisile ühe. Eesti kommid ja šokolaadid olid plaanitud välismaalastele kingituseks, kodus oma toas söön salaja suurt Jõmmut.

*

Esiteks oli meil täna RSC. Ehk siis Royal Shakespeare Company, mis jaguneb kaheks: Comedies, mis teeb ainult Williamit ja Cunpowder, mis teeb igasugu muid asju. Tänasel lõunal käisime seal Cunpowderi harus ja vaatasime mingit roomlaste iidsetest aegadest kõnelevat etendust pealkirjaga „Believe what you will“. Peale esimest vaatust tulime ära, ega ta nii sitt ei olnud midagi, aga noh siuke antiikne draama väga ei kütkesta, ei osanud kaasa elada loole ja nad rääkisid oma monolooge ka suhteliselt keerukas inglise keeles. Cunpowderi teatrimaja asub Trafalgar Square lähedal ja ma pole vist elus näinud nii kiire ja järsu tõusuga saali.
Teiseks oli National Theatre ja näitemäng nimega „Once in a lifetime“. Saime viimase hetke piletid kümne paundiga päris esimesse ritta, täitsa keskele. Vaatasime küll veidi ülesse, aga selle eest olid vahepeal näitlejad meile ikka nii väga lähedal. Selle lavastuse tõmbenumber ja reklaaminägu on David Suchet. See Hercule Poirot. Ma pole kunagi seda seriaali eriti sallinud, aga pole ka kunagi tema näitlejatalendis ja suuruses kahelnud. Igatahes, kuigi see tänane etendus oli veidi kommertsihõngulik, võib elamusega „täitsa nii“ rahule jääda. National Theatre lavale halb näitleja ei saa, ikka päris mitmes kohas saime kõhutäie naerda. Lugu oli siuke, et kolm lolli teatriinimest sõidavad siis kui tulid helifilmid Londonist Ameerika, et hakata näitlejatele õpetama häälekasutust. Ja siis seal filmitööstuse kulisside taga saab palju nalja ja segadust. Üks neist kolmest oli siuke prillidega natuke nohiku tüüpi vanem mees, kes ajas kogu aeg kõik asjad sassi, aga lõpuks kukkus tal alati kõik hästi välja. Selle mehe karakter meenutas veidi surematut üliõpilasaktivsti Aivar Kuuske. Etenduse lõpp oli nagu „Julia“, ülevalt langesid väikesed õnnelikud läikivad paberitükid. Ja lava tehnilised võimalused olid vägevad: tõusev-langev tasand koos pöördlavaga, stseenide vahetused käisid kiiresti ja suurejooneliselt. Tänu paarile eriti naljakale emotsioonile, mis paar hetke näitlejamängus tekitasid, on siiani soe tunne sees.
Siin lahkutakse teatrist koheselt, harva plaksutatakse näitlejaid tagasi. Vaheaegadel müüakse pisikestes topsides jäätist. Garderoobid tavaliselt puuduvad. Värvilisi unenägusid. Ma näen siin igal öösel und, seiklen lollakates ja sürrides tehisilmades.

020106
Täna teen ma teadlikult koolist poppi. Tähendab ma olen koolis. Istun raamatukogus ja kirjutan. Lihtsalt tuli peale tahtmine tegeleda enda jaoks olulistega asjadega. Mul on tundides kogu aeg tunne, et „persse miks ma siin tunnis olen“ ja siis täna hommikul ma mõtlesin, et ma ei taha täna seda mõtet mõelda. Kirjutamine edeneb vaevaliselt. Peal on tunne, et ega midagi eriti välja ei tule. Aga alati pole enda kohta käivad tunded adekvaatsed. On üks väga lihtne lause kõige kohta ja see lause kõlbab ka kõikide maailma küsimuste vastuseks. Kolm sõna. Ma ei tea.
Iga natukese aja tagant sammun riiulite vahel ringe, ma ei tea kas see siin teisi ka häirib. Veel pole keegi midagi sapist nähvanud.

*

Ma astusin täna koera kaka sisse. Mind õudsalt ärritas see. Nüüd mõtlen, et miks pean end selle kaka pärast pahandama.

Õhtune teatrietendus oli teatripundi Shunt „Amato Saltone“. Kogu asja tegi eriliseks see, et leidis see aset London Bridge metroojaama alustes katakombides. Oli huvitav, efektne, ringirändav teater. Aga olime poistega ühel meelel, et kõike seda saaks teha ka paremini. Algas nagu oleks mingil salongipeol, igaühele anti visiitkaart, millega ta muudeti uueks inimeseks. Mina olin Bobby Francois. Siis nad seal tegid trikke ja publik jaotati mitmeks grupiks ja mängiti meiega veidi lolli. Aga võib-olla oli mul selle kaka pärast tänaseks teatriks ka veidi vale tuju. Vähemalt oli Robert päeval mingisse mänguautomaati 30 penni sisse pannud ja võitis 10 paundi, nii ta ostiski meile kõigile õlut, kui ootasime katakombikõrtsus teatri algust. See kõrts oli päris lahe, veidi nagu „Levist välja“ ja filmi „From Dusk till Dawn“ kõrtsu segu. Puudusid ainult ussidega striptiisitarid ja tappev suitsuhais. Shunti trupist olime varasemate aastate pääsukestelt kuulnud kiidusõnu, aga vist olid nende nähtud lavastused natuke vägevamad või olen mina nagu Uku ja Robertki veidi tuimem teatrikülastaja.

030206
Rongis. Reede õhtu. Suundun linna. Saan vennaga kokku. Koolis läks täna päris rõõmsameelselt. Reedeti on meil üks tore tädi, tema tunnis saab paaris või kolmekaupa igasuguseid mõtteid ja tekste etüüdide näol esitatud. Täna oli meil väike keskustelu Harold Pinterist. Inglismaal Pinteri Nobeli preemia kõnet ei avaldatud, televisioon keeldus näitamast, sest kõne olevat olnud liiga Iraagi sõja vastane. Kui ma õigesti mäletan, siis Eestis avaldas selle Pinteri kõne Eesti Ekspress ja/või Postimees. Tänasel hommikupoolikul lugesingi netist Eesti ajalehti. Mul on kahju neist merelindudest. Nafta, nafta tapab linde…linnud, linnud ärge minge…kindlasti on ka NO99 uues lavastuses „Nafta“ mõni õlist tilkuvate tiibadega isend.

Üks hommik määrisin saia peale maapähklikreemi. Need šokolaadikreemid ja määrded on maiusena täitsa söödavad. Aga pruunikat pähklikreemi rohkem ei proovi, mulle kohe üldse ei meeldi, kui ma tunnen suus korraga väga magusat ja väga soolast maitset. Minu jaoks peavad asjad olema lihtsad ja selged. Minu maitsemeeled peavad mõistma, et kas nad söövad parasjagu põhirooga või desserti.

Ma pole kunagi olnud suur väikeste näkside mees. Aga siin on väikesed näksid elustiil. Kõikjal on sandwichi putkad ja hamburgeri „restoranid“. Tänaval välguvad „take away“ kohvitopsid. Ja musta teed juuakse piimaga. Mina tungivalt eelistan ilma.

*

Olen uuesti rongis. Sõidan kodu poole. Rong sõidab parasjagu üle Thamesi. Üksik lõbusõidulaev ulpib keset jõge. Näen, et valgustatud jalakäijate sillal on patseerivad inimesed. Huvitav, kas rongijuht ka veel midagi märkab või on tema jaoks kõik igavalt rutiinne.

Käisime vennaga õiges inglise pubis, kus rippusid jalkasärgid, telekast tuli ragbi ja lõugas vali muusika. Jõin tumeda Guinessi. Rongi rööpad krigisevad. Kõrvalistme mees on mitme kulmu- ja ninarõngaga. Ta teeb sudokut. Seda teevad siin päris paljud, kes sõidavad rongi või metrooga.

040206
Istun suures raamatupoe kohvikus ja üritan siin oma arvutisse wifit võluda. Ei saa aru neist networki küsimustest ja asjadest, mis ta mulle ette viskab. Ma olen kergesti närviliseks muutuv persoon, Mäki poes on siuke koht, kust saab vaadata presentatsioone ja samas kasutada nagu wifit, aga mul seal ei läinud asi millegi pärast tööle, võib-olla lähen proovin pärast uuesti, sest kui mind miskit kipitab, siis ma tahan kipitusest jagu saada. Praegu kipitab mul see, et kuidas ma oma arvutiga Londoni kesklinnas täiesti mõnusalt wifit saan. Ma pean saama. Siin raamatupoe kohvikus on inimesed, kes loevad ajalehti ja ajakirju, mida nad muidu ei jõuaks või ei raatsi osta. Mõnel on terve laud kirjandust täis kuhjatud, tundub et need siin on üksikud inimesed.

Jehhuuuuuu! Vabandust erutust. Vahetasin raamatupoes veidi asukohta ja sain neti kääte. Veelkord vabandust, et kirjutan oma enda imelikest erutustest. Ma arvan, et asi oli selles, et ma olin enne ühe suure posti taga peidus. Igatahes täna õhtul kell kümme on teater, seni olen linna peal ja katsun olla kihvt.

*

Igatahes. Igatahes ei jätnud ma seda asja täna üldse nii. Olen tagasi Mäki poes ja ma sain siin wifi kätte. Saalis üks mees parasjagu esineb ja jahub miks Mäk on ikka parem kui igasugused muud arvutid. Minu ümber on umbes 25 wifit kasutavat läpaka inimest. Kirjutan vist liiga palju viimasel ajal tehnoloogiast. Vahepeal käisin hiinakas söömas ja mul oli tuju ikka täitsa ära. Need teenindajad vaatasid seal mind mu kulunud lemmik kampsunis. Ei tea kas neist mõni teadis, kus Eesti asub. Muusika mängib, paar järgmist tundi siin kirjutan.