kunst pole elu

Minu mõttele reageerisid paar head inimest. Mõte arenes edasi ja blogist sai foorum. Aga kahjuks ei ole meil oskusi luua iseseisev foorum.

Selles foorumis peaks olema võimalus kirjutada ka vene tähtedega.

Ühesõnaga. Foorumi mõte oleks selles, et kõik asjalikumad postitused tõlgitakse mõlemasse keelde. Kes tahab pakkuda oma abi tõlkimisel, siis palun kirjutage Helenale - helena.segedin@gmail.com

Kel oleks aega ja pealehakkamist modereerida postitusi, siis palun kirjutage mulle - martkase@gmail.com

Aga. Et siis eelkõige oleks vaja inimest, kel oleks aega ja tahtmist luua ning hallata foorumi keskkonda. Näiteks võiks olla aadress www.uusdialoog.ee

Võib-olla selline foorum aitaks teha sammu lähemale mõistmisele.

Foorumi esimene postitus oleks järgmine. Tõlke eest aitäh Helenale ja Sergeile.

Mullide maailm

Viimasel ajal, ükskõik, mida ma teen, on mul tunne, et ma teen ikka ühte ja sama asja. Ükskõik kellega räägin, mida loen või mida kuulan. Ma üritan aru saada. Mõistmine on palju raskem tegevus, kui võib tunduda. Algul mõtlen, et mis see siis ära ei ole, natuke süvenen ja selge ta ongi…Tegelikult on kõik palju keerulisem, kui algul võib tunduda.

Ma olen 25-aastane eestlane ja ma olen koolis õppinud ajalugu Eesti Vabvariigi ajal. Mulle meeldis ajalugu õppida. Mul puuduvad otsesed sidemed Teise Maailmasõjaga. Aga ma mäletan, et alguses tulid venelased, siis sakslased ja siis otsustavalt uuesti venelased. Eestlased sõdisid nii sakslaste kui venelaste poolel ja mõlema vastu. Kõik oli väga segamini. Peale Teist Maailmasõda oli Nõukogude Liidu võim Eestis 45 aastat. Ma olin üheksa aastane, kui Eesti taasiseseisvus. See on mu senise elu üks emotsionaalsemaid mälestusi.

Mul on alati jäänud tunne, et kõik Eesti elanikud saavad ajaloost umbes-täpselt samamoodi aru nagu mina.

Nüüd on see mu enesekeskne illusioon otsustavalt purustatud.

Ma ei tea täpselt, et kuidas on Eestis elavatele 25-aastastele venelastele õpetatud ajalugu. Aga ma kujutan ette, et Saksa okupatsioonile vaadatakse hoopis teise pilguga, kui 45 aastat Eestit okupeerinud Nõukogude Liidule. Nii eestlastel, venelastel kui ka kõigil teistel on raske eristada Teise Maailmasõja kontekstis Eestit ülejäänud Euroopas toimunust.

On lausa hämmastav, kui palju peavad Eesti poliitikud viimastel päevadel välismaa meediale selgitama Eesti ajalugu. Lausa fenomenaalne on see, kui erinev informatsioon tuleb Venemaalt. Ma ei ütle, mis on õige ja mis on vale. Aga ma olen kindel, et kõik Eestis elavad inimesed mõtlevad paljus sarnaselt.

Probleem on selles, et erinevad inimesed ei kuula üksteist. Erinevate rahvuste vahel ja isegi rahvuste sees puudub igasugune dialoog. Venelased on jagunenud omavahel õiendavateks gruppideks nagu ka eestlased. Igaühel on oma tõde.

See algatus on loodud selleks, et inimestel oleks võimalus oma mõtteid välja öelda ja õppida neid teistega jagama. Eesmärk on leida mõtteid, mis aitaksid Eesti Vabariigi kujundada ühtseks riigiks.


Мир пузырей

Чем бы я ни занимался в последнее время, меня не покидает чувство, что я всё время занимаюсь одним и тем же. С кем бы я ни говорил, что бы я ни читал, что бы я ни слушал. Я пытаюсь понять. Понять суть чего-либо — занятие намного более тяжёлое, чем может показаться. Сначала обычно кажется, что тут нет ничего такого, немного копнуть, и всё станет ясно... На самом деле всё намного сложнее, чем может показаться на первый взгляд.

Я эстонец, мне 25 лет, и в школе я проходил историю уже во время Эстонской Республики. Мне нравилось учить историю. Я не связан со Второй мировой войной напрямую. Но я помню, что в начале пришли русские, потом немцы, а потом вернулись русские. Эстонцы воевали как на стороне немцев, так и на стороне русских, как против этих, так и против тех. Всё было очень запутано. После окончания Второй мировой в Эстонии на протяжении 45 лет была власть Советского Союза. Мне было девять лет, когда Эстония вернула себе независимость. До сих пор это одно из самых ярких воспоминаний в моей жизни.

Меня раньше никогда не покидало чувство, что все жители Эстонии понимают историю более-менее так же, как и я.

Теперь эта эгоцентрическая иллюзия окончательно разбита.

Я не знаю точно, как преподавали историю 25-летним русским, живущим в Эстонии. Но я могу себе представить, что на немецкую оккупацию у них совсем иной взгляд, чем на Советский Союз, который на протяжении 45 лет оккупировал Эстонию. Эстонцам, русским, да и всем остальным трудно отделить происходившее в Эстонии от происходившего в остальной Европе во время Второй мировой войны.

Просто поразительно, сколько раз эстонским политикам за последние дни приходилось разъяснять иностранным СМИ историю Эстонии. Просто феноменально, насколько отличается информация, поступающая из России. Я не сужу, что верно, а что нет. Но я уверен, что все жители Эстонии во многом думают похожим образом.

Проблема в том, что люди не слушают друг друга. Между разными народами и даже внутри самих народов отсутствует какой-либо диалог. Русские разделились на сталкивающиеся между собой группировки, эстонцы тоже. У каждого своя правда.

Данная инициатива должна дать людям возможность высказывать свои мысли и учиться делиться ими с другими. Цель в том, чтобы найти идеи, которые помогли бы Эстонской Республике стать единым государством.

Räägitakse, et praegu ei saa teatri teha. Balletti tantsida. Laulu laulda. Sest kõigil asjadel on poliitiline tähendus küljes. Viimased päevad on andnud kultuurile uue mõõtme. Toimunu oli üüratu inspiratsioon loomingulistele inimestele. Aga ka üleujutaja. Poliitika on suur. Kui tänaval on emotsioonid, kes otsiks neid veel teatrisaalidest. Või just otsiks?

Mina ei mõtle täna hommikul konfliktidest. Jah, kuigi tulin trolliga linna ja troll Kaarli kiriku juures ei peatunud. Trolliaknast paistsid labidas ja mullahunnikud.

Olen Draamateatris, kohe algab "lahti laulmine". Täna on viimane etendus. Pärast pakutakse torti. Pidulik ja kurb on olla.

Surm saab surma ja Rott läheb igaveseks peitu.

Kujutad sa ette, et su sõpru, töökaaslasi, kursavendi-õdesid ärritaks miski nii tugevalt, et hakkate koos aknaid sisse peksma ja kõva häälega karjuma? Te kütate üksteist üles ja mida bravuurikamalt keegi käitub, seda kõvem mees ta on!

Tundub veidi ebarealistlik...

Huvitav, mis peaks olema põhjus, et eestlased tänavatele läheksid ja vahvad räitkud endal suu ette paneksid? Kui Savisaar saab peaministriks ja ta kehtestab vene keele riigikeeleks ning kutsub idast meile igasuguseid külalisi?

Ei. Ka sellest ei piisaks. Eestlane ei ole laamendaja, eelkõige hoiab ta oma kodu ja kodumaad. Loomulikult ei salli ta, kui talle liiga tehakse. Aga massipsühhoos ei mõju meie peal. Oleme selleks liiga tasakaalukad ja targad.

Nii on "veidi" raske mõista neid tanksaabastes noori, kes tahavad linnatänavatel venelasi "karistada". Las politsei karistab. Eesti politsei on viimastel päevadel olnud väga tubli.

Eestlased ei ole laamendajad ega karistajad. Las jäädagi nii. Me oleme laulurahvas.

Kui vene inimesel on võimalik oma käega kangelast katsuda, siis on see juba pool elu. Mida rohkem päevi veedab "vabastaja" kuskil laos, seda halvem. Eks riigijuhid tea seda isegi. Pange kohe Aljoša uuele asukohale püsti, siis on venelastel seal hea käia. Aljoša uus asukoht peaks ju olema selline, mis ei sega kedagi.

Las venelased hakkava nelke ostma ja küünlaid süütama. Kordi arukam kui Armani riideid varastada.

Kui lugesin täna igasuguseid arvamusi, siis tekkis üks võiks-oleks mõte. Et Eesti Vabariigi venekeelsetes koolides peaks olema õppeaine "Eesti ajalugu".

Edgar Savisaar on vääritu linnapea.

Ma arvan, et päris paljudel on praegu kripeldav tunne - Tahaks aidata! Aga ei tea kuidas. Tahaks, et võimalikult ruttu muutuks Eesti rahulikuks riigiks.

Tavainimene kindlasti ei peaks minema linnatänavatele oma mobiiltelefoni küljes oleva kaameraga vandaale pildistama. Samuti ei peaks õhtuti rusikate välkudes minema ise korda majja lööma.

Aga kõik inimesed võiksid oma head mõtted välja öelda, et kuidas oleks võimalik elu Eestis rahustada. Kui mõnigi hea mõte teoks saab, siis võib sellest abi olla. Eile tuli mul üks mõte. Öelge teie ka välja kõik oma mõtted. Praegu on vaja mõtteid, mitte kirjumist ja sõimamist.

Hoolige oma lähedastest ja oma riigist. Politsei on tubli. Võiks täna vaadata päikest ja lugeda mõnd head raamatut.

Mul tuli üks mõte. Võib-olla on see kuskil formaadis juba teostatud. Ei tea. Ikkagi räägin.

Oleks vaja luua üks blogi, kus saaksid inimesed ehk erinevad rahvused ehk antud hetkel eestlased ja venelased omavahel suhelda.

Ehk siis arukalt mõtteid vahetada. Idee ise on järgmine:

Kõik postitused käivad läbi moderaatori. Postitused peavad olema asjalikud. Postitused peavad olema vähemalt kahes keeles. Keelte valik on eesti, vene ja inglise ehk siis iga postitus peaks olema vähemalt kahes neist. Ka kommenteerimine käib läbi moderaatori. Sõim ja idiootsused eetrisse ei pääse. Aga kõigile mõtetele on võimalik vastata omapoolsete ideedega. Blogi moderaatorid ei tõlgiks postitusi, läbivaatamisele kuuluksid ainult postitused, mis on algselt edastatud kahes keeles.

Blogi eesmärk on tekitada kahe kogukonna vahel dialoog. Üheskoos leida arukas võimalus, et kuidas saaksid venelased ja eestlased Eestis koos elada.

Sellesse blogisse võiks oma mõtteid kirjutada nii eestlased kui venelased, nii poliitikud kui tavakodanikud, nii ärimehed kui trollijuhid.

Probleemid, mis mul antud idee teostamiseks hetkel on:

1) Ma ei tea millist blogikeskkonda valida, sest ma ei ole kursis, mis keskkond on vene tähestikule kõige sobivam.
2) Ma ei oska üleüldsegi piisavalt vene keelt.
3) Ma ei oska disainida. Blogi võiks siiski ilus välja näha.
4) Ma ei ole programeerija. Ma ei oska tekitada võimalikult kasutajasõbralikku postituse-, kommenteerimise- ja modereerimise süsteemi.
5) Blogil pole veel nime. Aga see võiks olla üks ilus sõna, mis on nii eesti kui vene keeles mõistetav.

jne, jne. Igatahes olen valmis hakkama antud blogi üheks moderaatoriks.

Kui tahad olla abiks antud blogi käivitamisel, siis kirjuta mulle aadressil martkase@gmail.com. Märgi kindlasti palun ka ära, et kuidas sa tahaksid kasulik olla (et kas oskaksid disainida, programmeerida või tahaksid kirjutada postitusi või modereerida või midagi muud).

Rahvus ei loe. Ootan kampa nii eestlasi kui venelasi.

Antud mõte ei ole seotud ühegi poliitilise liikumise ega meediaväljaandega. Ja ei saa ka olema. Poliitikud ja meedia ei tohi omakasupüüdlikult seda mõtet mult ära varastada.

Kui me Agoga Kuku klubisse sööma suundusime, siis Toompea nõlva juures, vene kiriku taga, oli nali. Seal oli ohtralt politseinike, siis räuskavad vene koolilapsed ja üks noorpaar, kes parasjagu tegi endast pulmapilti. See, kuidas nad kisa sees üritasid fotograafi näpunäidete järgi poseerida, see oli kurb ja groteskne.

Kas sa mäletad, me abiellusime sel päeval, kui paistis päike!
Ei, seda ma ei mäleta.
Kas sa mäletad, me abiellusime reedel!
Ei, ma ei mäleta.
Mis päeval me sinu arust siis abiellusime?
Teistmoodi päev oli...
Muidugi teistmoodi!
Õhk oli nagu...paks ja kõik oli kuidagi...teravam.
Issand kui ilusti sa oskad rääkida.
Ma ei oska seda tunnet kirjeldada...
See on armastus.
Nojah.

Kel on suvilad, põrutage täna nädalavahetuseks peenraid rohima. Eirame täna Tallinnat. Pole olemas. Halbu asju pole olemas.

Kõige tähtsam on lugu. Kui lugu ei ole, siis etendus ei paelu. Kõigepealt on sissejuhatus. Eellugu. Selgitatakse tegelasi, ajaloolist tausta jne. Näidend on tihendatud elu. Näitemängus toimuvad lühikese aja jooksul suured muutused inimese elus. Hea dramaturgia on see, mis on ootamatu, aga allub tegelikult kõigile reeglitele. Tavaliselt on nii, et alguses toimub mingi sündmus, tekib konflikt, siis tundub, et üks osapool jääb peale ja lõpuks püandina võidab ikka teine. Seebiooperid käivad nii, et sama süsteem muudkui kerib edasi.

Ma ei usu, et politsei ei teadnud, et venelased Pärnu mnt märatsevad. Politseil oli käsk meelega eemal hoida. Aga kohal olid kaameramehed ja kõikvõimalikud fotograafid. Kõik läks nii nagu oli plaanitud. See, et täna öösel Pronkssõdur lahti kangutati, oli ammu ette teada. Lihtsalt vedas, et kõik tegelikult nii leebelt läks.

Tasub tähtsate meeste peale pahane olla, et nad võtsid siukese riski. Paljud eestlased olid ohus. Aga noh. Nagu ütlevad korvpallurid - vise, mis läheb sisse, on alati õige.

Mulle meeldis dokumentaalkaadritest ka see hetk, kui üks venelasest politseinik hakkas vene keeles niimoodi rahva peale lõugama, et 15 sekundit ei osatud talle midagi vastu öelda.

Eesti Vabariigi elab veel kaua! Öine välkotsus teisaldada Pronkssõdur, oli antud olukorras ainuõige lahendus. Väga hea meel oli seda hommikul kuulda. Kõik rahuneb ja kultuur varjutab poliitika. Kõik, kes elavad Eestis, peavad meie riiki tekitame juurde lisaväärtust, mitte varastama endale Hugo Bossi poest teksapükse.

Õhtu ja öö olid Tallinnas jubedad. Aga vahel on vaja õudusi, et liita inimesi. Mulle väga meeldis see Kanal 2-e must materjal, kus see kõige suurem Pronkssõduri pooldaja hullult vabandas lõngapoe tädi ees, et purjus vene vandid lõhkusid memme poe. Mul hakkas sellest Pronkssõduri aktivistist kahju. Ta lausa sõimas purjus vante.

Valitsus! Julged otsused liidavad eestlasi. Aitäh.

...istun mina kodus. Pidin jalutama Mustamäele, sest trollid Tallinnas enam ei sõida. Mind jätaks Pronkssõdur ja tema hukkumine täiesti külmaks, kui see niipalju inimesi ei erutaks. Postimees online kirjtuab, et Tõnismäel on puhkenud sõda. Vaevalt asi nii hull. Loodan, et kõik laheneb. Kes homme veneleaste asemel tööle läheb? Miks on venelastel hea Eestis elada?

Tööandjad ärge lubage inimestel töölt puududa. Miks venelased tahavad siin elada, kui neid nii kõvasti kiusatakse?

Tavainimesed tunnevad end ka sellistes olukordades bravuursetena. Piipitavad atuosignaalidega ja jalutavad sõiduteel.

Venelased, miks te elate Eestis? Ja kui te elate, miks siis te ei austa seda riiki?

Kõik rahuneb ja kultuur on tähtsam kui poliitika.

Ka mina eksin oma blogis päratult tihti õigekirjareeglite vastu. Paar päeva tagasi avaldas Äripäev ühe Kohtla-Järve söögikoha menüü. Head isu!

* Supp türgi rupskite sopp
* laammmaste jalad
* makaronidt
* vesipirukad
* Söömised lihast pidlik kepab hernestega
* kepab paberis
* liha pirukkas
* kepab kartulpuderga
* vaiksed tükid liha grillitud
* lambtükid
* Juurviljad liha savi haupotis
* reheline pippar tädisega
* kabatsokk täidisega
* täidetud kapsarulid
* porrulauk kakklihaga
* Salat aju salat
* katsik - jook tehtud ai ai ja kurk
* Praetud pannid praetud muned
* omlett ajuga
* pudre praetud muned
* Magusad ja puuviljad hautatud naasikad
* ööbikude pesad

Ööl, mil arestati Aljoša ärkasin mina kell 3.16. Mul oli janu. Läksin vannituppa ja jõin kraanist vett. Öösiti kraanist tulev vesi on kesise temperatuuriga. Äratuskell piiksus kell 6.00, istusin arvuti taha ja hakkasin trükkima. Siis umbes viie minuti pärast kiikasin Postimees online, kes ka magas maha Aljoša arreteerimise. Ainult mobiiltelefoniga tehtud fotod. Kas nii siis tehakse Eesti ajalugu ja professionaalset ajakirjandust? Mul on vaja korrektset infot, detailseid videosid ja kirkaid emotsioone.

Tsiteering Postimehest:

Tallinna linnapea toonitas vajadust arvestada avaliku arvamusega, mille kohaselt väljaspool Tallinna ei toeta Tõnismäe monumendi teisaldamist 49 protsenti inimestest.

Tallinlastest ei toeta ausamba teisaldamist koguni 57 protsenti, märkis Savisaar.

Tallinna linnapea nentis, et tema arvates tõestavad need arvud, et monumendi teisaldamine oleks esiteks äärmiselt ebapopulaarne samm.

Edaspidi võiks Edgar Savisaar rääkida ainult vene keeles. Mulle ei meeldi, et Tallinna linnapea on inimene, kes ei hooli eestlastest. Selline populism on kuritegu.

Ken Saan on rumal inimene. Vähemalt on tal õnnestunud endast jätta selline mulje. Kõik on kuidagi oma eluga otsa peal. Aga see mees teeb vahel mõne reklaamisutsaka või esineb televisioonis mõnes kahtlases saates. Tänases Postimehes hõikab väikemees, et "Kui Normann võib pilada Ansipit, siis võib tema ka Leopoldit parodiseerida." Ansip ja Leopold on väga erinevad tegelased. Ansip on aktiivne poliitik, Leopold on nostalgiline lasterõõm. Ei tohi lolli nalja nimel mälestusi rikkuda.

Jälgisin neid venelasi, kes Pronkssõduri juurde küünlaid asetasid. Tundusid väga üksikud. Neil vist pole tööd ja nad ei käi koolis. Pole ime, et kui inimestel pole elu, et siis hakkavad kõige muuga tegelema. Rohkem tarku lapsi!

Ma pole aktiivne ajakirjasõber. Loen kaootiliselt TeaterMuusikaKino-t ja mõnikord Loomingut ja vahel olen lapanud Akadeemiat. Nüüd on mul uus jäägitu lemmik. Kuigi Kunst.ee artiklite sisukus ja kirjutajate kirjaoskus varieerub põrandast laeni, on tegu väga hea ajakirja. Olen kolm viimast numbrit kaanest kaaneni läbi lugenud. Ilmub korra kvartalis, Jakob Kaalep teeb head küljendust-kujundust.

Viimases numbris on juttu ka RAMi ja Cnopti konfliktist Pärnus.

"Varsti purunes esimene pudel. Siis teine. Muusika katkes. Mihhail Gerts pöördus nii publiku kui publiku poole. Ta rääkis sellest, kui oluline on Schönbergi muusika. ta oli seda rääkides väga ilus. Kuid kogu situatsioon poleks olnud nii ilus ja dramaturgiliselt suurepäraselt lavastatud, kui Cnopt poleks oma tegevust varsti jätkanud. Ja siis käskis Gerts oma kooril lavalt lahkuda, karjatades kõigepealt kunstnikele: "Välja siit!" ning võttes siis sel õhtul lavalt viimast korda sõna: "Ma loodan, et kultuuriga nii ei juhtu!"

Tihti olen mõelnud, et kes on need, kes tulevad esmaspäeva hommikul töölt. Valvurid ja rekkajuhid. Neil on paar järgmist päeva vabad. Nemad lähevad praegu magama.

Nägin und. Meie lastelavastuse viimane etendus toimus kuskil kõledas kultuurimajas ja üldse ei tulnud publikut. Ainult mu vanad pruudid olid kohal. Kõik uute peikadega, mõni isegi kahega. Me pidime lavale jooksma millegi pärast publiku tagant. Mul oli juba pooltundi enne etenduse algust rotinina peas ja saba taga. Tekkisid hingamishäired. Etendus ebaõnnestus täielikult, sest kõik hakkasid improviseerima ja läksid omavahel tülli. Lamasin laval nagu laip, keegi tegi mulle pai, ma ei vaadanud, et kes.

Esmaspäeva hommik on suhtumise rutiinne kadalipp.

….karjub kiledal häälel üks närviline hunt.

Elasid kord metsas kaks kobrast. Ilusad punnis põskedega loomad. Koprad on alati olnud ühed ebameeldivad aktivistid. Metsanõukoguga midagi ei kooskõlasta, närivad sealt, kus isu on. Puud kukuvad, jõgi muutub solgiseks.

Alguses kobras Inno oli abielus toonekurg Ingridiga. Aga teada ta on, et erinevast liigist linnud lähevad omavahel pesa pärast tülli.

Kobras armastab kobrast. Nii leidis Inno kopratüdruk Irja ja kahekesi koos hakkasid nad korraldama lageraiet. Mets muutus kõledaks, loomad keerasid omavahel tülli.

Kõige valusamalt puudutas jõeummistus luikesid. Teada ta on, et luiged ei ela metsas ja sitases jões ei uju.

Ei tea, mis saab. Kes päästaks metsa? Kas läheb enne aastaid, kui agarad koprad rahunevad?

Osad loomad on moodustanud vandenõuühingu. Plaan on kobraste suur armastus tuksi keerata. Ei tea, mis elu see on. Mets on täis koledat propagandat. Osad nõuavad sanitare. Kas looduses võib üks liik teisi alla suruda? Ainult Jüssi ja Turovski teavad.

On jäänud 2 TBS-i . Kümne kuu jooksul mängisime vana maja ja tema asunikke ca 40 korda. Alguses eelmisel suvel Rändteatri raames Eesti erinevates kultuurimajades ja siis pühapäeva hommikuti Draamateatris. Oma stiililt ja ka teostuselt oli see ikka üks armas tükk.

Täna vaatan aknast kuidas porilombid kuivavad. Osad inimesed käivad koertega jalutamas.

Täna olen kirunud elu. Teistele olnud naljakas. Takso kihutas mu hommikul kooli. Telefon lebas sigade kaisus ja mina arvasin, et olen jälle pättusega hakkama saanud. Mul on siuke tunne nagu elu veniks ja veniks ja ühtegi suurt sündmust ei ole. Miski ei liiguta, lihtsalt ufo rabeleb.

Ma armastan rabelemist! Ma armastan seda, kui nagu istud lennuki peale. Sittagi.

Kõige paremad on ikka need tordid, mis on tehtud just Sulle. Ainult Sulle. Sinule mõeldes, sinust mõeldes, sind armastades ja naeratusega.

Minu vanaema tegi torte, kus olid jänkud peal. Hiljem hakkasid nii vanaema kui emad tegema torte, kus olid kummikommid peal. Täditütar Triinu helistas mulle 13. aprillil ja ütles, et ta ostis just karukomme. Minule mõeldes.

Magasin täna öösel nagu väike laps. Unenägudes olid inimesed segamini ja kõik olid tahtmised. Hommikul oli raske ärgata. Unekotid saavad keha päevaga üheks alles siis, kui raadiost tulevad keskpäevased uudised. Järjest rohkem uurin Balti Jaama inimesi. Täna ei tule e-mailid kohale. Täna on reede. Kiiresti mööduvad need nädalad. Kiiresti möödub see aasta. Tuulispask.

Ma ei usu, et ma oleksin kunagi norsanud.

Käisin jalkatrennis. Hea oli, lapsepõlv tuli meelde. See oli 2 aastat tagasi, kui elu turbulents mind välja rebis. Nüüd proovin hakata taastama mõnusid. Aga 17.30 on liiga vara, siis on veel turbulents, kui trenn on 19, siis jõuan.

Viimasel ajal on mitmed inimesed mulle jonninud, et neil on kunsti loomisest kopp ees. Noored näitlejad ei oota planeeritud lavastusi, kirjutajad ei taha ridagi kirjutada. Muusikud tahavad mängida sõpradele ja kunstnikud tahavad end arutult surnuks juua.

Ka mina olen väsinud. Kuigi ilusaid asju on juba tehtud.

Mitte, et tahaksin päevad läbi Õhtulehte lugeda ja televiisorit vahtida. Ma tahan kirjutada sundimatult.

Vanad kraanaautod on mu arust hullult huvitavad. Uutel on ähvardavad vilkurid ja nad liiguvad liiga hästi. Vanade kraanaautode juhid on vanad mehed, elukutselised autojuhid. Need mehed saavad kõigega hakkama.

Käisin Kanuti saalis tantsu vaatamas ja siis seal oli üks teatriteaduse neiu, kes palus täita oma lõputöö küsimustiku, et kuidas ma kaasaegset tantsu vastu võtsin. Tegin seda üleolevalt, kirjutasin segase käekirjaga lühivastused. Etendus Roots ei olnud halb, aga ma lihtsalt ei ole tantsumees. Mulle meeldib, kui tantsitakse, aga kui tantsurahvas näitleb ja näitab videot, siis tüdineb hing. Aga olen näinud palju hullemat tantsu. Aga kunagi näen kindlasti ka äärmiselt huvitavat kaasaegset tantsu.

Vaatasin täna kitsal tänaval seistes kaua mööduvaid inimesi. Proovisin oma peas kõik suhted ära lahmida. Umbes 16-aastased skandinaavia turistid, viis tüdrukut ja üks poiss, üritasid kõik seda ühte poissi sebida. Aga poiss oli tegelt homo. Kahel vene noorel oli seljas motomehe jakid. Üks neist läheb kolme aasta pärast moekunsti õppima ja teine asub tööle klaasivalajaks, sest tema ka tema isa põletab ahjus vaase.

Olen kohvikus ja üks vene mutt suitsetab kõrvallauas.

Number 17 buss sõitis eile õhtul Mustamäele mööda Sõpruse puiesteed. Remont käib. Imelik oli olla bussis, kui ta tükkis trollide pärusmaale. Täna on vihmane ilm, seened kasvavad.

Kõik tähtsad asjad on tegemata ja vähetähtsaid asju kipun unustama.

Sõin hommikul pasteediga saia. Panen jope selga.

Tänase ajalehe esikaanel on kassisilmad. Piinatakse kasse. Kõikjal. Näidenditest ja Aegviidus.

Täna on mul tunne, et kõik inimesed kas virisevad, vinguvad, jonnivad või on omavahel tülis. Natuke on tunne nagu natuke kardaks sekkuda. Käsi tasub rusikas hoida. Näppe ei maksa igalepoole toppida.

Võiks olla paketid. Nagu ostad kaheks nädalaks kellegi teise elu. Tegemisrõõm mattub saamatuse ja mõttetu inimsuhtluse alla.

Ostsin Balti Jaamast tšebureki ja rasvase kohupiimapiruka. Kaks kulunud tunkedes meest ootasid ja siis paks kokk andis neile plastikkarbis söögi. Kui suur mees naeratas, siis oli kohe näha, et kaks hammast on puudu.

Eile õhtul, kui ruttasin trollipeatuse poole, siis oli seal kuskil tudengipäevade õlletelk. Tekleid kandvad inimesed olid nii kauged.

Vähem mossi, vähem tühja juttu, rohkem ma-ei-tea-mida. Näiteks Balti Jaama tunnelis laulvat 50-aastat hipit.

Aeg mädandab mõistuse. Igas ülikoolis, keskkoolidest ja põhikoolidest rääkimata, on tarkuse etalone, kes raiskavad noorte aega vastavalt võimalustele. Nad ei mõtle noorsoo tegelike vajaduste peale. Eile õhtu raiskas üks vanatädi mu aega ja täna hommikul raiskab üks prillidega mees. Nad ei ole halvad, aga igatsen rohkem mõttega ja mõistvaid koolitunde.

Täna ärkasin vara ja kirun.

jalutan mina mööda tänavat töö juurde ja siis olen juba taaravastuvõtupunktist möödas, kui ühe suure elumaja hooovis on neli meest, Neil on korralikud riided seljas ja nende vahel asfaldil on liitrine viinapudel. Meeste näod säravad justkui rõõmsameelsetel poisikestel.

Ma tahan kirjutada lugusid, mis mu pea sees keerlevad, mitte tegeleda saamatute asjadega.

Olgu nartsissid odavad ja naeratused pikad.

Elus hiljem, kui tundub, et teed midagi on halvasti, siis on hea lõppevat nädalat meenutada. Oli üks konsentreeritud löömine. Peamine on mitte unustada emotsioneerida, sest muidu hakkab kõik tunduma tükitööna.

Täna öösel magasin. Kõik sünnipäeva sms-d jäid vanasse telefoni, suhteliselt läksid kaduma. Orkutis isegi vastasin pikematele scrappidele, sain ikka e-maile kah. Aga ma ei oska olla tänulik, et teised mäletavad mu sünnipäeva.

Eile laulsime ja rääkisime lugusid. Mai lõpus Nukuteatri festivali raames tuleb "Kõnõlivaq külh" kaks korda rahva ette. Tulge vaatama, saate elamuse.

Täna on ilus ilm ja mina mängin kiviseinte vahel lastele rotti ja siis targutan koolis. Mina näen täna päikest higiselt, siis kui torman ühest kohast teise.

On üsna selge, et mu elu on saavutanud uue kvaliteedi. Aeg on muutunud imelikuks defitsiidiks.

Mulle meeldib see hetk, kui ma ei suuda inimesele öelda, et mis ma temast tegelikult arvan. Ma ei suuda suvalistele meestele ja naistele avaldada armastust. Olen ainult kohtunud inimestega, kes jätavad unustamatu mulje.

Mulle meeldib teha kunsti ja kirjandus lihtsatele inimestele. Olen alati itsitanud paatose üle.

Mulle meeldib, et üleeilne „esimene lugemine“ inimestele meeldis. Eilne sünnipäeva reede oli üks suur disko, kus keegi ei tantsinud, aga kõik tulid kohale.

Kõik veel muutub ja uued emotsioonid täidavad lüngad.

Ootan armastust, mis kunagi ei saabu.

Klišeede hommik!

Mulle meeldib, kui mulle öeldakse häid sõnu. Ma ei oska reageerida.

Mulle meeldivad ja ma absoluutselt ei salli situatsioone, kus on kurb ja samas on tunne, et nii ongi.

Mulle meeldivad hetked, kui mul on päriselt hea olla.

Mulle ei meeldi sünnipäevad, aga mulle meeldib oma sünnipäeval teistele kooki jagada.

Niine 11 ees kärbitakse täna puid. Viis umbes 50 aastast jopedes meest asjalikult askeldavad, kohal on tõstuk.

Trolliliini peal oli Magistrali juures mingi torujunn, nii tulid kõigil trollidel järjest sarved maha.

Moes on tükeldada inimesi ja müüa inimliha. Mis elu see siuke on. Parem on endaga kaasas kanda lambakintsu.

Trollis istus täna hommikul mu kõrvale lühikeste valgete juustega naisterahvas. Maitseka soenguga, kandis ilusat mantlit. Ma võtsin taskust kägardatud lavakõneteksti ja asusin kordama. Ta tegi nagu ta üldse ei uuriks seda paberit, mis mu käes on. Ma arvan, et talle meeldis istuda poisi kõrval, kel on taskus jutud Vanapaganast. Arvan, et neiu oli eestlane ja ta on juba lugenud Kivirähki uut romaani.

Lõpuks väljus tüdruk trolli esimesest uksest ja mina keskimsest. Ega ma ta näojooni ei mäleta. Isegi saapaid ei mäleta. Ma üldjuhul ei vaata üldse naiste saapaid.

Viimasel ajal on hakanud tulema eriti palju spämmi. Kevadeti vist kurjad jõud kipuvad jõuetute vahenditega mind püüdma. Ei, nii kergelt ma ennast kätte ei anna.

Täna oli närviline päev. Aga see nädal juhtub hästi palju.

Täna on pühapäev. Neljapäev tuleb esimest korda maailmas minu näidend avalikule ettekandmisele. Kuigi asjatundjad on näidendit kiitnud, ei ole ma päris kindel, et kas tasub inimestele iseennast ja oma mõtteid kunsti pähe eksponeerida. Ei tundu just turvaline algatus.

Kristian Smeds valmistas Von Krahlis Tšehhovi „Kajakast“ kotleti. Rupskid lendasid esireas istuvatele daamidele vastu sääri ja Lembit Ulfsaki kaenlaaukudes olevatest karvapuhmakatest õhkus Gucci sensuaalset aroomi. Smedsil on vigurid ja siirus veres. Tema kaks eelmist lavastust Eestis, „Jänese aasta“ Von Krahlis ja „Lapsi, lintuja ja kukkasia“ suvisel Baltoscandalil, olid mõlemad lapselikud kui ka maailma hävitavad. Smeds on liiga aja ohver või on lihtsalt praegu käimasolev aeg tema jaoks väga sobilik. Smedsi lavastused räägivad sellest, et millised on inimesed, kui pealmised kihid ära võtta. Teinekord läheb paljuks - kõik ei koosne rupskitest ja poolvägisi pole vaja tähendusi luua. Kristian Smeds on lavastaja, kes vetsupaberile teeb kalligraafiad.

Von Krahl on poosiga teater. Uhke ja väärikas. Tänapäeva kultuurimaja. Mõnikord muutub armukolmnurk „kunst-valu-roppus“ väsitavaks, aga muidu on Von Krahli poos hullult ilus ja psühholoogiliselt ära põhjendatud. Nende avangardne teekond on olnud raske. Puhast kunsti saab istutada ainult sõnnikut täis kasvuhoonesse, mille eest kannab hoolt ülla mõtlemisega aednik.

Näitekirjanik Tšehhovi õudusunenäoks on Von Krahli truppi täiendatud perekondliku raskekahurväega. Lembit Ulfsak paneb kleidi selga ja õrritab publikut Arkadinana. Aleksander Eelmaa on Trigorin. Helgi Sallo teeb lavastuse kõige terviklikuma rolli vananeva daamina, kes räägib Sorini sõnu. Dramaturg Smeds on laamendanud Tšehhovi karakterid laiali ning näitlejad räägivad vahele isiklikku teksti. See on Tšehhov tomati ja äädikaga. Vahepeal kipub venima nagu juust kuumal pizzal. Osad psühholoogilist liini pidi minevad stseenid ei vea välja.

Kajakas on loomevaludest, perekondlikest suhetest ja loomulikult ka armastusest. Terve elu on üks suur armastus ja üksteisest möödarääkimine. Näidendi peategelane on Treplev. Juhan Ulfsak on värisevalt tundliku tunnetusega isiksus. Hullumeelsus ja avangard on Ulfsaki Treplevis suurepäraselt esindatud, aga ma ei uskunud tema loomepiinu. See Treplev muutus veidi laisaks ja saamatuks, kuhugi uppusid ära tema ambitsioonid. Teistpidi just selliseid avastamata geeniuseid on kõik Tallinna kultuurikohvikud täis. Lavastuse kõige leidlikum stseen on Treplevi jonnimine - emme ja kogu maailm kiusab.

Taavi Eelmaa mängib iseennast ja vahepeal vuntsidega Medvedenkot. Kompromissitu mees vaevab pead selle üle, et millest tuleks kirjutada näidendeid. Aleksander Eelmaa on lihtne ja tagasihoidlik kirjanik Trigorin, kes küll mängib verega, aga võimatu on aru saada, et kas ta ise saab aru, et see on veri. Trigorin on suurepärase kujutlusvõimega inimene. Kui sa tahad hästi kirjutada, siis pead sa oskama tükeldada. Õiged kirjanikud suudavad pugeda teiste inimeste mõtetesse. Vastupidiselt Eelmaa Trigorinile on Ulfsaki Treplev teiste suhtes apaatne, täielik loll. Ampelmann on pealaest jalatallani kunsti täis, mõni ime siis, et hulluks läheb.

Niinal on jalas sukapüksid, mis teevad tema jalad paksuks. Riina Maidre kehastab Niinana näotut inglit, kel on ohjeldamatu seksihimu. Tiina Tauraite Maša on napilt riietuv kannataja, kes tunneb end inimeste keskel väga üksikuna. Vahepeal suudlevad naised omavahel, selline see aeg praegu on. Kõrvaltoas laulab hapralt transvestiit Antony ja liiga paljudele lavastajatele meeldib kasutada meeleolu loomiseks Arvo Pärdi muusikapala „Spiegel im Spiegel“.

Elu on lammutamine, kuigi kõik väidavad, et ihkavad siirust. Erki Laur kannab NO99 sokke ehk töömees Jakov naeratab ja rahustab. Head töömeest on tänapäeval väga raske leida.

Igale inimesele on antud seitse aastat loomingut. Ülejäänud on kordus. Jeesus suri sama vanalt kui Juhan Ulfsak on praegu. Mina saan reedel 25-aastaseks. Mul on kaks tervet kriipsu ja üks poolik. Tähendusi, rohkelt müstilisi tähendusi.

Kui kadunud Mati Unt lavastas, siis lõi ta õhu ja tolmu sümboleid täis. Kristian Smeds ei ole ambivalentne eklektik. Ta on lihtne ja siiras mees. Kui Mati Unt oleks elus, siis Kristian Smeds ei oleks mu lemmik lavastaja. Elagu valusa käega mehed! Inimene, kes kirjutab ongi topis.

Praegu olen ma Treplev ja närveerin, et kuidas neljapäeval toimuv näidendi „esimene lugemine“ läheb. Ükskõik, mis järgneb, et kas kunagi lavastatakse mõni minu näidend või mitte, ei saa ma mitte kunagi praegusesse hetke naasta. Trigorin oli ka kunagi Treplev. Kõik on olnud.

Pole mingi ime, et jalgpalli Eesti meistrivõistlusi inimesed vaatamas ei käi. Mida sa ikka kaks tundi emotsioonitult külmetad. Arsiga eile vaatasime poolteist poolaega Tulevik - Kalev mängu. Igav ja külm, kuigi Kalevi poolt lõi Tiit korra uskumatult kui tsirkuseartist ülepea kääre. Teine pool tegi Sass Tuleviku poolt sama. Kumbki löök väravasse ei läinud. Ega me lõpuni ei passinud, lihtsalt nii külm hakkas.

Aga õhtul sattusin lossi Pauli sünnipäevale. Ega ma Pauli ei tundnud, aga eestlane läheb ikka pidusse kui juba on pidu. Rahvast oli palju, orkestrid ja bändid ja väikesed lapsed ja vanad inimesed. Vahepeal sai tantsu hüpatud ja lõpuks saatsin kõik põrgu ja sõitsin taksoga koju.

Täna hommikul sõin kaks muna. Soola ja võiga.

Laupäeva hommikuti käivad jooksmas inimesed, kes tunnevad sügavaid süümepiinu.

Metsas õpetati koertele puremist. Suure kindaga mees lasi hundikoertel endale kallale hüpata.

Aknast kostub sireen. Mõni haige tuuakse haiglasse lamama.

Lõuna-Eestis on paslik kuulata klassikalist muusikat. Aga kui jõuad Tallinn – Tartu suurele teele, siis võiks raadio mängida.

Ma peaks täna nõnda palju asju ära tegema. Aga ma ei viitsi midagi teha.

Täna on lihtsalt vaba päev. Õige munade poleerimine peaks toimuma vist pühapäeval. Mooduseid on palju. Sibulakoored, toiduvärvid, kleebekad.

Jänesed sõidavad külla Fabulandist ja Kinder teeb aasta parimat müüki.

Hing ihkab kollaseid seelikud ja salle ja koerakakata murumättaid.

ema uus mees on sama noor kui mina!

Ma armastan elu ja noorust!
Minu naine on väljakujunenud ja kindel isiksus!
Kindlasti on armastus olemas! See on raudpoltõde!

Järgmisel neljapäeval toimub Draamateatris minu näidendi „Perekond“ ette lugemine. Treileriks pool kolmandat stseeni. Tule kuulama ja saa õnnelikuks!

LAUPÄEVA ÕHTU KELL 23

Säm ja Tras istuvad kahekesi diivanil, nende ees on krõpsukauss ja suur vaagen puuvilju. Köögis on mõned tühjad pudelid. Kõikjal põlevad küünlad, on tunda magusat viirukilõhna.

SÄM: Tunnen end veidi süüdi. Oleksin võinud midagi paremat valmistada.
TRAS: Kõik on väga maitsev.
SÄM: Miks nad ära läksid?
TRAS: Minu pärast.
SÄM: Mis see tähendab?
TRAS: Oleksin võinud paremat nalja teha.
SÄM: Sinu huumorimeel on väga isikupärane.

Suudlevad.

TRAS: Kolme külalist on väga raske lõbustada.
SÄM: Kuhu kõik jäid? Kolleegidega rääkisin, saadsin kõigile mailboksi kontaktidele e-maili…valisin ilusa fondi ja panin kõvasti naerunägusid!
TRAS: Inimestel meeldib nädalavahetusel perekeskis puhata.
SÄM: Lähme varsti sauna.
TRAS: Ostsin uued nuustikud…

Tras tõuseb püsti ja jalutab akna juurde.

TRAS: Meil pole kaminat ja mullivann ei mahu sauna kõrvale.

Säm jalutab Trasi juurde, võtab talt ümbert kinni.

SÄM: Kallis, ära jonni.

Tras vaatab aknast välja.

TRAS: Vastasmajas käib mitu pidu. Kolmandal korrusel istuvad köögis vanamehed, suitsetavad, vaidlevad ja joovad viina. Kaheksandal on suur toaaken lahti, loobitakse riideid õue…
SÄM: Noored.
TRAS: Võib-olla peaks politsei kutsuma.

Säm suudleb Trasi selga. Järsku astub Vint uksest sisse, tal on käed verised ja ta kannab käes kassipuuri. On piduriides. Vint paneb kassipuuri laua peale ja jalutab kööki käsi pesema. Tras jääb kangestunult kassipuuri vahtima, Säm pöördub tütre poole.

SÄM: Mis juhtus?
VINT: Viienda-kuuenda korruse vahel lamas üks venelane, kutsusin kiirabi.
SÄM: Aga miks sina verine oled?
VINT: Ema, pidin ta kätt pigistama, muidu oleks ta verest tühjaks jooksnud.
SÄM: Issand, kas oli narkomaan?
VINT: Polnud aega küsida.
SÄM: Püha müristus.
VINT: Oli veenid läbi lõiganud. Võib-olla jääb ellu. Viitsid minuga trepikoda pesema tulla?
SÄM: Miks meie peame trepikoda pesema?

Vint võtab kraanikausi alt ämbri ja lapi ning läheb koridori.

SÄM: Mu tütar on hull.
TRAS: Lähen.
SÄM: Ta saab üksi koridoris hakkama.
TRAS: Sa oled valetaja. Hoolimatu lehm.

Tras osutab laua peal olevale kassipuurile.

SÄM: Ma ei tea, mis asi see on.
TRAS: Kassipuur.

Säm astub kassipuuri juurde ja piilub vaikselt sisse.

SÄM: Siin ei ole kassi sees.

Tras läheb toob magamistoast kohvri.

TRAS: Mul on kohver pakitud. Mul on alati kohver hädavajalikuga pakitud.
SÄM: Rahune maha.
TRAS: Ükskord lähme nagunii lahku. Parem on see kohe ära teha.
SÄM: Hingame….hingame…lõdvestu…oled mets…oled veejuga…aasal …lama...siin…oled liblikas…lendad...

Järjest tehakse noorsoofilme, mõnedki jütsid saavad kätte oma 15 minutit kuulsust. Klass on hea film. Aga Sass Henno raamatu võiks küll keegi teine filmiks teha kui Rene Vilbre. Sellle režissööri viimane nn. "tantsufilm", kus Malmsten vanglas taidles, oli kohutav. Igal televisiooni mehel olgu oma. Las Vilbre jääb Eurovisiooni vaheklippide ässaks.

Noorte seas on popp olla "purgis" ja vaadata "purki". Huvitav, huvitav, päris huvitav...Mitu eestlast arvab oma aju väiksemagi nurgaga, et temast saab kunagi kuulus filminäitleja? Aga miks ainult näitleja, loomulikult ka stsenarist ja režissöör. Tarantino teeb ju ka kõik ise.

Käisin eile Linnateatris vaatamas lavastust "Kivid sinu taskutes". Statistid on hea kujutlusvõimega. Neist ei saa kunagi asja.

Unistage suurtest lehkmakookidest!

Olgu need hetked lavastatud või mitte, olgu need hetked monteeritud, aga pühapäeval ajas Raud emotsionaalset-kontrollimatut-asjatundmatud pläma suust välja seal Nukuteatri laval. Superstaari saade noh.

Tähtis on see, kes on nõme ja mõttetu, mitte see, et kes oskab laulda.

Ei ole Mr. Lawrence‘t ja ei ole Compromise Blue’d, on sündinud Žürii-Mihkel. On aeg, mil tähtis on oskus moonduda. Lahmimine on mõnus ja kohandumine on norm. Elagu Eesi Päevaleht ja arvamusartiklid.

Kuidas see teeb meele rõõmsaks, kui paksu tagumikuga tüdruk ajab endale jalga liibuvad teksapüksid ja krohvib oma vinnilise näo pakendiks. Tema mobiil mängib muusikat, las Madonna laulab.

Värisegem. Eestlased.

Pärast seda, kui olen teatri NO99 kodulehelt lugenud lavastuse „Karjatšie estonskie parni“ tutvustust, siis tunnen, et keegi näitab mu peale näpuga ja räuskab kõrva: „Sina munn oled süüdi, et eestlased on nafta!“

Ma kehitan vastuseks õlgu, manan suule imala naeratuse ja moka otsast poetan: „Kõik ammendub.“

Ma ei taha olla süüdi. Ma tahan, et mu kohustused oleksid mulle meeldivad. Mulle ei meeldi võidelda Keskraamatukogu turvamehega ja osta Vanalinna kultuurikohvikutest kolmekümne krooni eest teed ja sõita Looduse Omnibussiga. Elu on kibestumine surma suunas.

Ma ei ole süüdi ja mulle ei tasu midagi nina peale hõõruda. Las Mihkel Raud teeb seda, mida ta tahab. Moondume. Ootame.

Tohutu suur puur ja klaasid. Külastajatele istepink ja katusealune. Puuris on kivid ja liiv ja puupakke. Puuris on palju erinevaid tasandeid peesitamiseks. Aga kus kurat see lõvitüdruk on? Kas Mati Kaal mängib eestlastega lõvipeitust? Minu silmad pole mitte kunagi Tallinna loomaaias juhtunud olema hetkel, kui oleks võimalik lõvi jõllitada.

Eile puhus tuul ja kaamelid ajas ninad aia vahelt välja. Ussimaja oli remondis nagu tavalisel ja elevantidest võis ainult unistada.

Eks ikka see suur metssiga seal nurga peal ole kõige asjalikum vend üldse.

Oli aeg, kui hommikud olid stagnad. Nüüd algab päev üldjuhul kella kuuest. Kui linn ja autod magavad, siis on hea teha tööd ja painutada kõhulihaseid.

Varem oli mus äratuse edasi panemise komme. Et veel pooltundi, veel kümme minutit. Nüüd asetan rõvedat häält tegeva telefoni nõnda kaugele, et jäsemed ärkavad kohustuslikult.

Inimene on harjumused.

Vaatasin eile õhtul Uuspõllu kolgata tee ära. Venis nagu läti sulajuust. Tahkelt ja ühtemoodi. See on vist kambavärk, see eestlaste huumorivärk. Kuigi Mirtel Pohla on eesti naise uus etalon, Liis Tappo muudkui sünnitagu.

Täna öösel lugematutes korterites ja majapidamistest söödi krõpsu, joodi viina ja vahiti Kreisiraadiot. Ülikõva.

Head aprillikuu esimest päeva.

Ise käisin jooksmas. Metsatukas olid veel kepikõndja, hullumeelne meesterahvas koeraga ja keskealine naisjooksja, kes kandis pikki retuuse ja jooksis minust kiiremini. Ei ühtegi oravat, ei mingeid kasse.