20060930

Väga halvad päevad Pühast Raamatust

See raamat on trükitud 1704. aastal Miikaeli läbi esimene sündmus Jeesuse sündimisest, Kristuse kannatamisest. Selles raamatus on ära märgitud, millised päevad on õnnetud. Neid on kokku 42 päeva. Kes nendel päevadel haigeks jääb, siis on neid vähe, kes haigevoodist üles tõusevad. Need 42 õnnetut päeva on järgmised:

Jaanuar 1, 11, 12, 18, 25
Veebruar 8, 16, 17
Märts 1, 3, 12, 25
Aprill 1, 3, 12, 13
Mai 8, 10, 14, 30
Juuni –
Juuli 14, 12
August 13, 14
September 10, 11, 12, 15, 18
Oktoober –
November 1, 7, 11
Detsember 1, 7, 17

Need lapsed, kes nende päevade sees sünnivad, ei ela mitte kaua. Ja kui nad ka elavad, siis suures puuduses, hädas ning õnnetuses. Nende 42 päeva sees on 4 kõige õnnetumat päeva. Need lapsed, kes nende päevad sees sünnivad, surevad suure karjumise ja hirmsa surmaga. Need päevad on järgmised: 13. aprillil on Juudas sündinud, kes Õnnistegija ära andis. 3. märtsil on Õnnistegija ära müüdud. 17. augustil on Kurat taevast alla heidetud, 1. detsembril on Soodoma ja Komorra linn ära hävitatud.

Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“

malemehe piss

Halekoomiline, samas väga realistlik on see tüli, mis on tekkinud tippmaletajate vahel. Ka mina ärkasin täna pissihäda peale.

Malet mina mängida ei oska. Reegleid tunnen. Aga ma ei suuda kunagi oodata, et millal vastasmängija käib.

Malet peetakse naljakaks spordialaks. Kõik inimesed teavad nalju a la "maletajad on treeninglaagris ja teevad viis päeva järjest sõrmeprõkse, et saavutada tippvormi."

Targad inimesed ei tee lihtsaid nalju. Nad lihtsalt siiralt targutavad, see tundub teistele naljakas.

need, kes oskavad tööd armastada

Osad ju teavad. Täpselt oskavad öelda, mis nad teha tahavad. Oskus armastada oma elukutset on jumala õnnistus.

Tuleb mõni mees loengut pidama. Ta on uurinud oma valdkonda kogu elu ja ta on ikka vaimustuses. Mitte tüdimuse raasugi. Imetlusväärne.

Ma kardan noori inimesi, kes surmkindlalt teavad kelleks nad saada tahavad ja mis nad selleks tegema peavad. Ise proovin olla mittemidagitegev interdistsiplinaarne pealtvaataja.

See on lihtsalt kadedus. Siiras armastus näitlemise või muusika või fotograafia vastu on imetlusväärne. Vaadelda on kergem kui elada. Põgeneda on lihtsam kui võidelda.

Võib-olla peab tegevus(t)e armastuse endale lihtsalt peale sundima. Küll lõpuks hakkab meeldima. Kindlasti leidub põhjendusi, et miks on tore.

Kui sa ei vaja masinavärki, siis vaevalt masinavärk ka sind vajab. Kõik on tahtmise küsimus.

Elada on lihtsam kui tundub.

20060929

kas ma olen meeskonnamängija

Olen pool elu mänginud jalgpalli. Olen suhteliselt hästi suutnud inimestega lävida. Meeskondlikud spordialad on kõige kaasaelatavamad.

Aga tööd pole ma kuskil suures grupis teinud. Või noh olen. Aga tunnen end alati sellepärast koormatud. Inimesed väsitavad mind, ma ei salli teiste pahesid. Ikka ja jälle veendun selles, et kui kõik oleneb minust, et siis edeneb asi minu jaoks palju paremini. Teiste inimestega vaidlemine võtab rohkem energiat kui sisemiste otsuste langetamine parema lõpptulemuse hüvanguks.

Paar päeva tagasi vokaalansambli tunnis õpetaja ironiseeritses mu kallal, et „väga hea, et leidub veel inimesed, kes täpselt teavad, mis on nende jaoks kõige parem.“

Ma ei viitsi, ma ei viitsi, ma ei jõua vaielda ja diskuteerida.

HOMMIKUBLOG - uus algatus

Vaatab mis sellest välja tuleb, aga tahaks hakata koguma hommikuid. Emotsioone, lõhnu ja tegemisi.

http://hommikud.wordpress.com

20060928

naisel ja naisel on vahe vahel

Ma ei oska eriti vahet teha. Õelatel naistel ja headel naistel. Tähendab päris head ma tunnen ära. Aga need, kes vahel tunduvad mulle toredad, need tunduvad mulle vahel ka mõttetud. Ma arvan, et mulle piisab kolmest sõbrannast ja nad ei pea ka mul kogu aeg käeulatuses olemas. Kolm sõbrannat ja üks. Ülejäänud jätan mõneks ajaks piiri taha. Just kaasaelamise mõttes. Ma ei suuda, ma ei vaja teid ja mul on tunne, et teie vaja ka mind. Aga üldjuhul olen endiselt arvamusel, et naiste mõttemaailm ja elukulg on palju huvitavam kui meeste eksistents. Olge naised, ma ei tunne teile kaasa. Olge head inimesed.

korp ja kohv

Rahvusraamatukogu puhvet. On olemas mitut tüüpi hommikusi rõõme. Näiteks soe puder või meeldivad blogipostitused või mõni rõõmus inimene trollis. Aga värsked saiakesed on surematud. Kaks head saiakeste kohta on pealinnas. Üks on Vabaduse väljaku tunnelis ja teine on suure raamatukogu puhvet. Värske korp on väga hea, seisnud korp on kõva ja halb. Täna tuul ja see on sügis. Pronksõduri muru on kirjusi lehti täis. Kõigil politseinikel on nohu.

20060927

saladus

Kui Koplis Tuuli ja Juno juurest trolli peale jalutasin, siis tuli mulle vastu kolm daami koerakestega. Kõik koerad olid väikesed, rihmaots oli daami peos. Mõnus sügisõhtu nostalgia. Trollis lugesin raamatut, viimasel ajal ühistranspordis kogu aeg loen, nagu välismaa noh. Mul on lugemise kohta uus teooria, aga ma ei saa seda praegu avaldada. Võlujõud võib ära kaduda.

Greenpeace on tume, mina olen helehele

Mul on hea meel, et Eestis tegutseb Greenpeace. Las Reljan teeb tööd, mees on isegi paks ja kole.

Varsti luuakse suur ja tugev Roheliste Erakond, aga see jääb eesti poliitikas väikeseks tegijaks, sest eestlased on loiud ja meil on savi.

Mul on hea meel, et välismaa aktivistid värvivad pahadele laevadele loosungeid.

Ma ei viska prügi maha. Autoga sõidan küll ja olen näinud ka kuidas ema põletab maal vanu jogurtitopse. Ma olen roheline, aga mitte väga tume.

Mulle meeldib maailma hoida, aga keegi peab tööd ka tegema. Ma söön liha. Jään alatiseks sööma. Greenpeace ma olen teie poolt, aga liikmeks ei hakka.

Laps ei ole nukk – vanem ei ole asi

Käimas on suur kollaste paberite kampaania. Täitsa nii. Nii mõte kui välimus. Paljud vanemad ei kohtle oma lapsi võrdväärsetena. Paljud täiskasvanud ei taha, et lastel oleks oma arvamus.

Kuid. Kõik asjad on kaheotsaga asjad.

Selle kampaania teine külg peaks olema see, et lapsed suhtleksid ja hoiaksid oma vanemaid. Järjest rohkem on nii, et vanemad elavad oma elu ja lapsed elavad oma elu.

Kui ema küsib: „Kuidas täna koolis läks?“, siis vastus on rutiinne mühatus „Normaalselt.“ Ja nii iga päev.

Laps istub internetis, tal on seal huvitav. Ema tule koju, mul on kõht tühi!

Ameerika filmides on haige pereelu. Ainult karistus ja auhind. Hea laps saab rohkem taskuraha. Hea laps on see, kes teeb vähem tüli. Nii muutuvadki vanemad lastele vahenditeks.

Peaks propageerima vanemate ja laste vahelist suhtlust. Keegi ei ole süüdi. "Kasvame koos" on õige slogan, aga peaks lastele teadvustama ka vanemate rolli.

Lapsed! Teil on äge emme ja äge issi!

20060926

unistus mõtlikust sügisest

Kas võiks olla nii, et koolid ja jalgpallihooajad ja usin ärielu, et kõik algab detsembris ja lõpeb augustis, et sügis oleks vaba. Värvilised ilmad ei tohiks teadmatusse kaduda. Mõnikord tekib vajadus kõik teistsuguseks mõelda. Soov sõdida ei anna rahu. Kui mul oleks kõik päevad hommikust õhtuni vabad, siis ma mõtleksin väga häid mõtteid. Ja äkki hakkaks igav ja siis lähen endaga tülli.

normaalse inimese normaalne hommik

Kui mobiili äratuskell hakkab piiksuma, siis on vastik. Aga see ebameeldiv hetk ei kesta kaua. Lülitab äratuse kinni ja laseb kiirkeedukannu vett täis. Või paneb kohvimasinasse uue paberfiltri. Toob postkastis lehe ära. Teeb endale putru. Tal on kodus igasuguseid helbeid ja mannat, nii et ta võib nädala igal hommikul teha erinevat putru.

Pudru, ajalehe ja kohvi taustaks vaatab „Terevisiooni“.

Tellitud ajalehe horoskoop põhimõtteliselt määrab kuidas see päev läheb.

Lõpuks läheb kiireks. Kuigi alguses tundus, et aeg on. Kui uksest väljub, siis mõtleb, et „ega ma midagi maha ei unustanud“, sest südames on selline tunne, et raudselt unustasin midagi maha.

20060925

ära blogis seksi

Ma ei tea miks, aga vahel kui ma loen mõnda blogi ja mõni inimene kirjutab väga avalikult ja süütult oma eraelust ja seksist, siis hakkab mul piinlik. Mulle meeldib siukestest asjadest juturaamatutest lugeda. Mulle ei meeldi eraelu räpased ja siirad detailid, mulle meeldivad mõtted ja meeleolud.

Kirjutage hommikutest ja nädalavahetustest, aga ärge olge kogu aeg alasti. Neid naisi, kes on alasti ilusamad kui riides, on väga vähe.

Muidugi pole ma kohustatud kellegi blogi lugema, aga ma ei taha, et mõnda inimest kohates lööb mul kohe pähe mõte „et ma tean küll palju ja kuidas sa seda öösel tegid.“ Ma olen pervert ja kui ma siukestest asjadest loen, siis need ka mulle meelde jäävad.

Inimlik salapära on väga üllas asi.

nelli ja lota

Eile õhtune „Ohtliku lennu“ osa, kus Britta mängis mõlemat kaksikõde polnud üldse halb. Lugu jooksis, liiga palju ei mängitud ette ära. Matvere ja Tamm mängivav „Kelgukoerte“ Uukivi ja Malmsteni üle. Tundub, et Eestis on kätte jõudnud kodumaiste teleseriaalide ajastu.

Kuna ma ei vaata telekat, siis ei tunne ma ka moodsat inglise huumorit. Eile oli dramaturgitund. Tšilliruumis vaatasime videost seriaali mingist kahest vaesuses elavast filmitootjast. Üks hakkas jälgima vastasmaja ja mõtles, et see paha mees sõi selle naise ära, kellesse ta ära armus.

Ma nägin seda „Ohtliku lendu“ vist isegi unes. Mulle halvad inimesed ja surm ei meeldi. See ei vabanda midagi, kui üks inimene tapab teise inimese ära.

20060924

dadatii dadataada

Ma enam ei karda pühapäeva õhtuid. Mu toa aknalaual olevad lilled on õielembelised. Parklas autod magavad.

pärast aplausi

Täna on ilus pühapäev. Äärmiselt. Kuna tundsime kõik eilse peaproovi pärast piinlikust, siis täna südametunnistus pitsitas. Esietendus läks kenasti. Toodi palju lilli, sai soolast ja magusat torti. Mulle toodi kommi ka. Hea rekvisiitor Karin tegi pooli ja ma jaotasin maitsvaid komme kõigile. Ja mis kõige huvitavam. Ma sain kaubamaja lasteosakonnast endale uued papud. Valge ja rohelisega. Ei loe, et number 41, vast kuluvad suuremaks.

20060923

rahvusvahelised kaklejad

Vaatasin eurosport livest kikpoksingut, kõhnem ja sirgem noormees peksis laiade õlgade ja punaste kinnastega võitlejat. Joon ühe õlle. Kirjutan arvutisse lolli juttu ja higistan. Ju võtan enne magama minekut end riidest lahti ja pesen veega puhtaks. Aga nagu ma aru saan on see mingi kiksboksingu turniir. Vaatan veel mõne võitluse. Kole sport. Üks on nüüd türklane. Sahin Yakut. Kommentaator ütles, et selle mehe hobideks on swimming and women ja teine ütles seepeale, et saunds guud for mii. Teine mees on tšehh. Jiri Zak. daff daff faighter. Tema hobidest ei räägita. Ma pole kummagi poolt ega kellegi vastu. Täna õhtul ei taha ma näha ühtegi peaverejooksu.

lõiked

Eesti asi on üks sega-asi. Nii saan aru alles nüüd. Siit on palju rahvusi läbi käinud ja palju on paigale jäänud. Maa ja keel teevad eestlaseks, ei veri, ei asi, ei vara, ei au. Eestlasel pole au veel õieti olemas. Au ei käigi rahvuste järgi. Mingit erilist ja teistest erinevat au ei saa eestlastel ega mis tahes teisel rahvusel olla. Inimesest algab ja inimeses lõpeb kõik.

ENE MIHKELSON "AHASVEERUSE UNI"


Ei tohi kohtuda nendega, kes võivad sinus esile kutsuda nukrust, kahetsust ja sentimentaalsust. Ära öelda, kui ebaviisakas see momendil ka ei tundu.

VAINO VAHING päevaraamat I

vahelduv

Peaproov läks košmaarselt, ühelgi suvisel etendusel polnud niipalju viperusi. Kui etendus lõppes, siis jooksime puhketuppa televiisori juurde, IN oli väga ärevuses. Parasjagu loeti Ilvese hääli, telekas näitas sedelite patakat. IN pidevalt umbusklikult ja kurvalt korrutas: „Ei tule, ei ole“. Kui 174 häält kokku sai, kargas IN püsti, puhus välja ühe tugeva uhhhhi ja hakkas plaksutama. Pärast märkuste ütlemist lausus IN, et täna on tegelikult üks äärmiselt ilus päev.

Ilm on ilus jah. Aga ega midagi suurt peale hakata ei oska. Ei tahagi nagu. Celtic lõi Rangersile just teise värava. Elagu telejalgpall.

Ja pärast proovi käisin veel Ene-Liis Semperi videovärgi näitusel Kunstihoones. Muidu imelik, aga see oli tore, kus ta rääkis oma mehest ja tütrest ja näitas neid. Mees olevat talle ülestunnistanud, et on teda petnud. Ses oli sügavust, sest kõik oli vist tõsi. Aga õnneks väike tütar magas tol ööl, kui mees oma patud lauale ladus.

20060922

presidendiennustus

Nemad alustavad laulmist kell 10.30. Meie peame kohal olema kell 10, lahti hakkame laulma vast ka umbes 10.30. Nad on meist 100 meetrit eemal Tammsaare pargis. Meie Draamateatri suurel laval. Kell 12 algab.

Kõrvalmajas algab valimiskogu istung, meil algab peaproov. Umbes poolteist tundi hiljem peaks kõik selge olema. Teatris läheb kõik alati nii nagu plaanis, kuigi võib esineda väikesi viperusi ja särtsakat improviseerimist.

Spordiennustus on pop sellepärast, et ei ole võimalik ette teada kes mis seisuga võidab. Kokku on 345 valijameest. Mina ennustan Ilvese võitu, 181 poolthäält. Ma pole kunagi jalgpalli või muud spordiala ennustanud, võib-olla ei tunne ma bisnesit.

blog ehk päevaraamat

Eile kui tegime Agnesega linnas aega parajaks, siis läksime Apollo raamatupoodi. Agnes ostis Frommi raamatu armastusest, minul polnud plaanis midagi osta. Aga siis langesin lõksu. Omastasin Vaino Vahingu päevaraamatu. Meeldiv katkendlik loll jutt.

Pärast läksime kursusega õpetaja Türnpu juurde aiapeole, kus sõime palju liha ja mängisime taevaminemise mängu. Ma sain kaks korda järjest taevasse.

Öösel nägin unes Lasnamäed, Mustakivi poe ümbruses olid politsekolonnid.

Täna on TBSi esimene suur peaproov, homme on peapeaproov ja ülehomme on esietendus.

20060921

jäljed

Ma imetlen inimesi, kes oskavad tagasi pöörduda. Suhelda inimestega oma minevikust ja viibida asutustes, kus kord on lahkutud. Eile mängis meist vanem lend veelkord koolimaja seinte vahel „Keeleuuenduse kurvi“. Nad tegid sooja ja hea tunde, kõik oli hetkeks justkui kunagi varem. Ega ma ei kuulanudki suurt, mida nad Aavikust rääkisid, ma vaatasin neid ja jälgisin kuidas nad üksteist vaatavad.

Paljud neist olid kurvad. Ma arvan, et nende südametes oli nostalgia.

Mina ei käi igasugustel klassikokkutulekutel või endistes koolides tšillimas. Ma ei kohtu vanade pruutide ega lapsepõlvesõpradega. Võib-olla just sellepärast, et see kõik oleks liiga valus. Alati on hea olnud ja vanal heal on suur tähendus ja ei taha igasuguseid tähendusi oma elu segama.

Ma elan praeguse hetke nimel. Kõik mis on olnud, on sellepärast olnud, et ma oleksin selline nagu ma praegu olen. Ma põrutan edasi. Vist seni kuni leidub neid, kes mind hoiavad.

20060920

Budapest võib tulla

Ma läksin eile õhtul kell kaheksa magama. Ärkasin kell üks öösel. Uinusin uuesti pool kolm. Hommikul ärkasin kolmveerand kaheksa. Mul on enda üle äärmiselt hea meel.

Kaks päeva oleme Draamateatri pimedas saalis teinud valgus-heli-tantsuproove. Klaustrofoobia intensiivkursus.

Ungaris rahvas märatseb. Ilus. Ses mõttes oleks väga tore, kui Rüütel võidaks presidendivalimised. Lõpuks ometi muutuksid paljud inimesed ühiskondlikult aktiivselt. Äkki on rahutused võimalikud ka meie maal? Äkki see liidaks meid.

absoluutset tipptaset!

Elu oleks palju lihtsam, kui oskaks alati hinnata kvaliteeti.

Tipptaset tuleks nõuda kõiges. Tahaks teha maailma parimat tööd, magada kõige ilusamaid unenägusid ja suhelda kõige soojemate inimestega.

Tuleks tunda iseenda hindamiskriteeriume ja nendest alati kinni pidada.

See vist ei tohiks nii olla, et elu annab sulle töö ja inimesed.

Mina olen oma kompromissituse üle äärmiselt uhke.

Vähemalt pooled inimesed maailmas on idioodid. Aga vot siukese julge väite tähendused peab lahti seletama. Igal inimesel on õigus olla idioot ja minu arust on idioodid täiest normaalsed inimesed, lihtsalt mina ei ole kohustatud nendega suhtlema, aga ma ei arva neist halvasti. Mul on ükskõik.

Enamus tööd ja tegevused on täiesti mõttetud. Ma ei hakka nendest kunagi rõõmu tundma.

Ma nõuan kvaliteeti, sest mul pole muu jaoks aega.

20060919

görl ju aar ö vuumen

Vincent Vega saab Butchilt kuuli. Uhkus on käekell perses. Royal with cheese. Five dollar milkshake. Sattusin eile öökinno. Mõnus on see, et Pulp Fiction on siukese aja film, kus polnud veel dvded ja suurt digitöötlust. Sõpruse ekraanil olid lisaks filmile särinad ja ebasünkroonne helindus.

Indrek läks mingite venelastega kino uksel tülli, sest Indrekule tundus, et venelased trügivad vahele ja Indrek lahkus poole filmi pealt. Tal oli tuju läinud. Ka mina ei vaadanud lõpuni, olen seda filmi mitmeid kordi näinud. Miskit pidi jääb ta ületamatuks. Adrenaliin otse südamesse. Aga mul tuli vaikne uim peale.

Nagu arvata oli öökino kolle täis, osad neist suitsetasid, osad magasid ja enamus naeris. Mul oli tunne, et tudengid näevad Pulp Fictionit esimest korda. Ma ei saa aru kuidas on see võimalik.

Saundträkist me täna ei räägi, sest see on ajatu. Lihtsalt huvitav oli meelde tuletada, et mis lugu kuskohas filmis kõlab.

Ja kui Pulp Fiction tehtaks valmis aastal 2006, oleks see täiesti mõttetu film.

email ja teises nurgas skype IM

Netis käib diskussioon. Tuleviku kirjeldamine, et kuidas skype IM (ehk siis sama asi, mis msn) võib olla parem või lausa tappa emailide saatmise.
Venna lugu instant messsage kasuks. ja selle loo all on veel linke teiste tarkade meeste arvamustele.
Venna lugu emaili kasuks.

Jah. Mis mina oskan öelda. Kõigepealt seda, et mulle meeldib skype im, aga ma ei saa seda eriti tihti kasutada, sest enamus inimesi, kellega ma online tekstisõnumeid aktiivselt vahetan (neid inimesi on kokku umbes 5) kasutavad ainult või põhiliselt msni.

Kuid emaile. Äriemaile saadan ma loomulikult sellepärast, et mul pole nende inimeste skype kontot ja suvalise inimesega, kellega on sul tööalane suhe, oleks vist im'i vahendusel natuke võõrastav rääkida ka.

Aga tavaemailid. Sellised, et ärkad hommikul ülesse ja päike pole veel tõusnud, aga on tuju kirjutatada kellelegi kiri. Et kui sa võid skype vahendusel saata talle tekstisõnumi, mida ta kohe online tulles näeb, ei ole see see. Email on mõnus distants. Head kirjad ja ilusad emailid on alati inimestele meeldivad, vahetus tekstisuhtlus pole see.

Kuid üldjuhul mulle meeldib msni ja skype im'i vahendusel asju ajada palju rohkem, kui telefoniga helistada.

20060918

äkiline kunstmuru

Peale kooli ma murdusin. Hullult hea. Läksin koos Jaagu, Tõnni ja Jussiga Reaalkooli staadionile vutti mängima. Üle pika aja oli mõnus, ütlemata nostalgiline ja kaif palli taga ajada. Kuigi mul polnud õigeid jalanõusid ja ma joosta ei jõudnud, ikkagi. Keskväljakult lõin vasakuga ristnurka ka. Kaitses olin nõrk. See on halb.

Homme on lihased valusad. Aga ikkagi.

austus aja vastu

Kas võiks võtta endale harjumuseks minna uksest välja veel siis, kui on palju aega. Võiks olla nii, et ei torma, aga ka ei hiline. Ma lähen uksest välja üldjuhul viimasel hetkel ja jõuan kohale ka viimasel hetkel. Nii pole endaga ilus käituda. Mulle ei meeldi higistada. Ma ei hakka kergelt higistama.

Ma ei suitseta ega ka ei hakka kunagi suitsetama. Ei tea mis teha proovide ja koolitundide väikestes pausides. Mitu korda päevas sa ikka oma emaili vaatad, nagunii keegi ei kirjuta. Pole ma ka suur tee- või kohvijoodik. Nii ma ootan pausi ja pausi ajal ootan pausi lõppu.

Huvitav. Kas igasugune nali on hea? Kui tehakse halba nalja, et kas siis oleks parem vait olla või on halb nali ikkagi parem kui mitte midagi.

20060917

magus haritus

Millises Tallinna kohvikus on kõige paremad koogid?

Uimane päikeseline pühapäev.Käisin Eloga kahes galeriis. Hobusepeas oli mingi näitus, kus üks mees pani näppu valusalt läbi Euroopa Liidu märgi ja allkorrusel oli „Jumal küll“, väikestel fotodel stoppkaadrid filmidest ja teleseriaalidest, kus mõni tegelane ütleb „oh mai gaad“, kõige rohkem oli seintel kaadreid Simpsonitest ja Kuumadest 70ndatest.

Adamson-Ericu muuseumis on praegu Estonia 100 kostüüminäitus. Puhhi notsu istub ilusti toolil.

luristaja

Olin eile terve päeva kodus ja mul on täna ilge nohu. Puudub loogika. Täna lähen õue, vast saan nohust lahti.

Üritan oma poolikute näidendite tegelastesse mitte liialt ära armuda, sest vastasel juhul poleks nad teiste inimeste arust midagi väärt. See, millest sa ise väga hoolid, on teistele mõistmatu.

after shave kipitab alati.

20060916

moss

Lahkusin eile teatrist poole pealt. Jõin õhtu jooksul liiga palju kohvi. Käisin korra Kuku klubis, kunstnikud tantsisid seal naljakaid tantse.

Käisin ekas peol. Olin seal kõige kurvem inimene. Puiklesin tuttavate eest kõrvale ja oma vaikimisega tekitasin iseenda ja oma kaaslaste vahele halva õhkkonna.

Öösel sõitsin marsaga koju. Kuidagi äärmiselt hea oli Lepistiku peatuses Laagri marsajuhile „aitäh“ öelda ja pimedasse öösse kaduda.

*

Vend pani korterisse wifi, wifi võrgu nimeks panime „muki“, passwordi teile ei ütle. „Ahasveeruse uni“ on raamat olematust koerast ja rottidest. Ja kõigest muust.

esteetilised vanurid


maria ja marion



20060915

silm kasvas tagasi

Kõht on täis. Võileivast ja piimast. Käisin tänagi hommikul jooksmas. Eile õhtul veidi jaurasin. Tuju oli paha, täna äkki ei lähe tuju pahaks, kuigi mine sa tea, mine sa tea.

Ühel öösel nägin unes kuidas mul tuli üks silm välja ja siis ma peopesas kandsin seda silma traumapunkti, aga pitsitasin peopesa nii kõvasti, et silm läks ruudu kujuliseks ja enam ei sobinud kolju sisse. Siis ma pilgutasin olematut silma senikaua, kui kasvas uus silm ja kõik oli jälle korras. Viskasin ruudukujulise silma minema ja tegin suuga „Vuäkkkkkkkkkk“

Kõik vist sellest, et vaatasin üks õhtu Keeduse „Georgicat“. Seal käib ka vanamehel silm kolju seest välja. Ja hobuse nimi on Misjonär.

20060914

söö turul, city odavaim päevapraad

See koht asub Raekoja platsi ja Maiasmoka kohviku vahel ja seal on nii, et maksad 25 krooni ja siis sa õiguse pisikese taldrikuga süüa võtta. Kõigepealt tuleb lihtatükid kastest välja nõristada ja siis taldrik lihaga ühtlaselt katta. Järgmise kihina tuleb panna riisi, siis igausuguseid salateid ja kõige peale tasakaalu balanseerides koogitükk.

Kui oled söömise lõpetanud, siis pühi laud salvrätikuga ilusti puhtaks, sest olenemata sellest, et sa oled hirmus hea väikesele taldrikule toidu kuhaja, on ikkagi laud riisi ja kastet täis, sest taldrik ajas igast äärest üle.

Aga kõht on täis. Ostad poest jätsu või limpsi peale ja ongi kesklinna soodsaim ja parim päevapraad ärasöödud.

20060913

katkestusi täis

Mul on väga tõsised keskendumisraskused. Ma olen palju produktiivsem, kui ma teen mitut asja korraga. Näiteks kirjutan mitut teksti korraga või siis vaatan telekat ja kirjutan või siis kuulan loengut ja kirjutan.

Alati on msn ja skype sees, kuigi ega ma kumbagi eriti tihti tegelikult ei kasuta. Kus on wifi, seal ma kolan iga viieteist minuti tagant internetis. Loen bloge ja ajalehti ja kirjutan mõttetuid emaile.

See on omaette ooper kuidas ma raamatut loen. Kõige paremini saan ma lugeda trollis. Vahel olen mõelnud, et peakski meelega hästi pikalt trolliga sõitma, et siis loeks. Mul on raskusi niisama raamatu kättevõtmisega.

Paneme valju muusika mängima ja las klaviatuur klõbiseb.

Kui olen maal. Seal kus on rahu ja vaikus. Seal ma ei taha midagi teha. Ei meeldi mulle seal lugeda ega kirjutada. Kell kümme magama ja päeval teen praktiliselt kasulikku maatööd. Seal ma ei igatse wifit.

kipa

Käisin jooksmas. Südamelihasele tööd andes on hea päeva alustada. Oravaid ei näinud, kuid minu arust läksid balti meediakooli inimesed loengusse. Tundus, et Mustamäe metsas on täna ka mingid algklasside jooksuvõistlused. Punane lint oli pandud ümber puude. Ühte eriti värsket koerajunni nägin ka keset teed.

20060912

läilade multikate igatsus

Täna kuidagi lõi pähe, et pole väga ammu cartoon networki vaadanud. Juba aastaid. Ei mäleta isegi kangelaste nimesid. Earth, wind, water, fire...capten planet is the hero või siis ikka armas flinstones (ei teagi kas kirjutan õigesti).

Kindlasti on nüüd uued multikad, hoopis teistsugused. Aga vast see programm ikkagi eksisteerib veel meie kaabellevis. Peaks järgi vaatama ja võimalusel tegema ühe väga jõude päeva, kus jooks cocacolat ja sööks võileiba (mitte pizzat) ja jäätist ja ei teeks mitte midagi.

Lihtsalt vaataks cartoon networki ja kõike kommenteeriks niipalju kui üldse pähe tuleb.

20060911

jänkud ja zombid

Ringo Ringvee loengus „Usundite võrdlev analüüs“ mässasime kaua kooli auditooriumi kalli laiaekraanilise plasmatelekaga. Ei olnud ligiduses ühtegi teadjat meest. Kuidas telekas ühendada arvuti taha ja kuidas siis uuesti videomaki pilt ette saada. Tehnika muutub järjest keerulisemaks. Meie ei jõua järele. Loengusari ise on huvitav, aga ma ei salli, kui mu ümbruses on tihedalt hästi palju inimesi. Sellepärast istusingi täna nurgas. Vähemalt kahest küljest seinaga kaitstud.Täna rääkisime zombidest. Neist kuulsaim on Clairvius Narcisse. Ega ma täpselt aru ei saanud, et miks see tüüp hauast välja kaevati, aga päris zombid pidi olema ikkagi veidi teistsugused kui Hollywoodi filmides. Tuimad töötegijad.

Olin täna korra veel tihedalt inimestest ümbritsetud. Olin publik teatris. Oh seda õnne ja ilu. Olen näinud kahte Kristian Smedsi lavastust, võin öelda, et ta on mu lemmik lavastaja. Kui lemmikud peavad eksisteerima. Jänese aasta on kohati lolle nalju täis, aga siirus loeb. Puhtus ja siirus ja näitlejameisterlikkus. Ootan Kajakat. Mitte seda lavakunstikooli oma vaid Von Krahli oma. Smeds lubas ju Kajakaga oma tegevlavastaja karjääri ära lõpetada. Julge avaldus 40ndates aastates mehelt. Oh seda õnne ja ilu. Ta ütles, et tal pole maailmale midagi rohkem öelda.

Tegelikult on ka tema kõik lavastused ühtemoodi. Minupärast korraku end. Tal on ennast jagada. Oh seda õnne ja ilu.

paljude surnute aeg, üks schummi

Shumacher lõpetab. Tema näolapp on maailmas tuntuselt kolmas. Peale Bushi ja Bin Ladeni. Bechhham on ilus poiss Ja Ronaldol on meeldejäävad hambad, aga Schumacherit teavad kõik.

Pealiskaudsus ei luba tänapäeval enam ajast ees olla. Keegi pole tuntud, keegi pole fännatud.

Ma ei salli vormelit. Mida need autod seal kaks tundi tiirutavad. Mõttetu ajaviide. Aga ma olen koos Schumacheri võitmistega üles kasvanud. Ma olin alati tema poolt. Ei ma sallinud hilli ega villenöövi ega alonsot ega häkkineni.

Schumacher lõpetab vaikselt. Gretzky lõpetas ammu, Jordan veidi hiljem, Karelin oli kõige parem tüüp.

Igaühel omad kangelased, lihtsalt mõni on võitmatu. See ajab närvi ja samas tekitab austust.

Kirjanikud ja filmitezisssöööörid pole enam ammu tuntud.

Või lihtsalt ütleme nii.

Maailmas elab liiga palju tuntud inimesi.

20060910

TBS Draamateatris!


„Tinasõdur, baleriin ja siga“ verisoon 1.2 etendub siis Draamateatris.

Veiko Märka kirjutab.

Kuuldavasti olla esietendus juba augusti lõpus välja müüdud. Oktoobri kolmele etendusele peaks veel pileteid jaguma. Mängukava.

Allolevad pildid on Rändteatri söögitüdrukute tehtud. Vast nad ei pahanda, et fotosid kasutan.

Ühesõnaga. Lastetükk noorsoole ja keskealistele.



















seent lõika õrnalt

Vihmas autot juhtida on põnev. Kojamehed käivad tõta-tõta ja möödasõidud peavad täpselt arvestatud olema. On reede õhtu ja sõitsime emaga maale. Homme läheme seenele.

*

Natuke tibutas, kuid see polnud hullu. Alguses raiusin puid. Siis käisime seenel. Nagu turul käik. Sõidad autoga metsa ja poole tunniga korjad panged ja korvid väikesi pilvikuid täis. Läbi aastate olen ma olnud arvamusel, et pilvikud on suht mõttetud seened. Aga selle aastased ei ole, esiteks neil on tugev jalg ja peale selle ei ole nad üldse ussitanud ka.

Metsas oli rohkem pilvikuid, kui inimesed on jõudnud ära korjata.

Mõned puravikud olid ikkagi ka. Üks oli nii suur, et mul hakkas hirmus. Vist kõige suurem seen, mida ma elujooksul näinud olen. Loomulikult ei tohi hakata siukest seent endale tahtma. See on metsa ilu. Naeratasin talle ja läksin edasi.

Terve päeva panime puid riita, neid puid on ikka tõesti palju.

Õhtul käisime surnuaias. Suure puu all vanaisa hauaplatsi kõrval kasvas üks pilvik. Vanaisale väga meeldis seenel käia. Sai ta siis olla päriselt omaette. Seenelkäik on individualistik tegevus. Igaühel on oma korv.

Head ööd päev. Tegus olid. Tegid mu peopesa valusaks.

*

Olen kodus. Pühapäeva pärastlõunal. Tomatid on valmis ja suurem osa puid sai riita. Vihapilvi taevas pole, mõningane tuul võib olla. Lähen kooli. Mul on pühapäeva õhtul kool.

20060908

9/11 - las olla ja jääda

Ma tean, et võib-olla on mu arvamus vale. Kuid ma pean selle välja ütlema.

Konkeetne vajadus asju välja öelda sai impulsi vist sellest, et viimastes lavakõne tundides oleme vaadanud dokumentaalfilme väljasurnud või kohe väljasurevates soome-ugri rahvustes.

Emotsionaalselt rasked kaadrid. Tuli suur lennuk. Lapsed, kes olid kasvanud põtrade ja puude keskel, topiti vägisi lennukisse ja viidi suurde linna internaatkooli. Lapsed ei osanud sõnagi vene keelt, suurem osa neist tegi teismeliseeas enesetapu.

Maailm käib alla, šamaanid kaovad, inimesed joovad viina ikka rohkem ja rohkem.

Ma pean kaasa tundma nendele inimestele, kohtadele ja eludele, millega ma seotud olen. Ma pole kunagi New Yorgis ega Ameerikas käinud. Põhja-Ameerikaga puudub mul igasugune kontakt.

Omad on omad ja ülejäänud on minu jaoks võrdsed. Nii et surnud ameeriklane ei ole parem kui surnud tšetšeen.

Võib-olla see on väiklane, aga Londoni metrooplahvatused lähevad mulle palju rohkem korda, kui 9/11, sest Londonis olen ma ise viibinud ja tunnen selle linna rütmi. Inglased ei ole mu sugulushõim ja mulle absoluutselt ei sümpatiseeri inglise jalgpallurid, kuid kui mul on seltskonnaks valida ameeriklase või inglase vahel, siis valiksin ma kõhklematult alati inglase.

Lihtsalt kahju on, et nüüd septembrikuus, kui möödub viis aastat WTC-i tornide kadumisest, et Eesti meedias ja inimestes segunevad pudruks-ja-kapsaks poliitika, emotsioonid ja meediamõju.

Mida sa tegid tol hetkel? Kuidas sa kuulsid tornidesse sööstvatest lennukitest?

AGA MILLE POOLEST ERINEB SEE HETK TEISTEST HETKEDEST SU ELUS, KUI ÜHTEDE INIMESTE PAHATAHTLIKUSE TÕTTU SAAB SURMA VÄGA PALJU TEISI INIMESI?

Ma ei taha lugeda 11. septembri ajalehti.

*

ühe algelise pooliku jutu algeline algus

Artur luges ja otsis teksti lõpust ühte lauset. Selliste asjade puhul oli see lause alati olemas olnud. Kuid seekord see puudus, esimest korda Arturi elu jooksul. Pidi see siis tõsi olema? Juhtus see päriselt? Artur ei tahtnud uskuda, ta tõusis arvuti tagant, läks kööki ja pani televiisori mängima.
Jah, see oli tõsi. See ei olnud mingi katastroofi treening, mis legendi järgi maha mängitakse. Oli 11 September ja Artur nägi televiisorist kuidas New Yorgi pilvelõhkujad põlesid. Kõik toimus päriselt. Artur ei tundnud midagi muud kui tohutut uudishimu. Aga ikkagi ei tahtnud ta seda kõike hästi uskuda, mõtles veel, et äkki on see õppus, mida meedia ka läbi mängib. Äkki on see õppus, mida mängitakse läbi ka tema peas, et siis järgmine kord, kui midagi ka päriselt juhtub, mõistus valmis oleks. Artur oli üldjuhul väga kiire mõtlemisvõimega poiss.
Artur pani arvuti kinni ja hakkas riietuma, teleka pani kõvemaks ja ka raadio lülitas mängima, infonälg oli tema üle võimust võtnud. Tegelikult oli tal suhteliselt kiire, tal oli vaja minna oma ülikoolikursuse tutvumisõhtule.
“ Neid armsaid torne ei ole enam,” niuksus üks naine läbi pisarate ameerikahääle raadiosaates, “Tolmu on kõik kohad täis, kuidas üldse on võimalik midagi sellist korda saata.”
Artur vaatas oma toas ringi, ka siin oli tolmu igalpool, kuid see tolm oli tekkinud iseenesest, mittemidagi tegemise tagajärel. Uudistes öeldi, et ei tea täpselt mitu lennukit veel kaaperdatud on, et ei tea mis veel juhtuda võib. Igatahes, see mis juba juhtunud oli, oli Arturi arust geniaalsuse geniaalsus, haavata Ameerikat tema oma pinnal, tema oma lennkuitega ja tsiviliseeritud inimestega lennukites, otse südamesse. Artur mõtles, et võiks ise praegu New Yorgis olla ja seda kõike läbi elada. Arturile tundus tema elu Eestis vahest väga igav. Ja Arturi kõige suurem hirm oli, et ta sureb täpselt samasugusena, nagu sündis, ilma arengu ja kirevate sündmusteta.
Ta sai riided selga, pani teleka ja raadio kinni ja lahkus korterist. Jooksis trollipeatusesse ja sõitis linna. Vanalinnas kohtumiskoha poole marssides kuulis Artur kuidas purjus tütarlaps ühe maja seina ääres kahele purjus noormehel karjus:
“ Kas te kuulete, New Yorgis on sadatuhat inimest surnud! Kas te saate aru!”
Purjus noormehed ei saanud hästi aru, mis tütarlaps neile ütles, mulisesid midagi omavahel, kuni üks neist kõva häälega karjus:
“ Aga mul on vabsee pohhui!” ja siis hakkasid noormehed täiest kõrist naerma.
Artur mõtles, kas see on lõpp, ühed hüppavad paratamatusest ühes maailmas otsas end pilvelõhkujatest surnuks ja teised, kes asuvad neist piisavalt kaugel, lihtsalt naeravad selle üle. Või on see siiski õppus, kõigi maailma inimeste jaoks? Artur ei suutnud aru saada, kuid lõpp ei saanud see olla kindlasti, oli ju temagi alles astunud ülikooli. Sellepärast ei saanud kindlasti midagi veel lõppeda.

20060907

mis nänn dzoodšile

No nii. Skype poisid ja sugulased. Kas nüüd või mitte kunagi. 19. oktoobil kinkida wifitelefon kuninganna Elizabethile ja 28. novembril suurele härrale endale. Kampaania missugune, eriti Ameerika turu võitmiseks.

Aga mis ägedat võiks Bushile veel kinkida? Arvi Pärdi muusikat või mõne muhutädi poolt meisterdatud villased sokid.

Vaevalt härra villaseid sokke kannab. Tähtsatele inimestele ninnu-nännut kinkida on vist täiesti mõttetu.

Loodame mitmeid silmapaistvaid meeleavaldusi.

kinnispapa

Eile õhtul, kui ma istusin kooli raamatukogus, siis Artur otsis endale korterit. Helistas maakleritele, need olid kõik kas venelased või ajasid lihtsalt siukest täiesti saapatalla juttu. Siis mina vana ärihai soovitasin Arturile kahte asja:

Ära ise otsi, vaid lase ennast otsida. Kuna Artur oleks nõus ka korterikaaslastega, siis tasub ise kuhugi konkreetne kuulutus ülese panna ja vaadata, mis saab.

• Kui helistad maaklerile ja küsid mingi kuulutuse kohta ja ta ajab pula, siis tasub sõbralikult küsida, et „Aga äkki on teil veel midagi pakkuda.“ Maakleritega tasub sõbramehevantsi panna, neil võib olla objekte, mida nad ei ole jõudnud veel välja kuulutada ja paremad pinnad lähevad kaubaks nagunii kuulutamata.

Artur tuli Põlvast Tallinna ülikooli, sõbralik poiss, veidi margusotsalik. Pärast sõime Arturiga Otsakooli esiste lillemüüjate kohtadel istudes hamburgerit. Ma ei tahtnud kuskil pubis või kõrtsus süüa osta, sest ma ei tahtnud, et Artur raha raiskaks.

Pealinnas kulub võrreldes Põlvaga hästi palju raha.

20060906

kangelased

Inimene on elus siis, kui teda teavad võimalikult paljud inimesed.

Igas linnas, igas vanusekihis, igas kulgemisrütmis on mingid inimesed, keda kõik teavad.

Ja päris superkangelased lõhuvad piire. Neid tunnevad mitme linna kõikvõimalikud erinevad seltskonnad.

Ja mis kõige olulisem. Peategelased ei ole tuntud. Neist Kroonika ja Õhtuleht ei kirjuta.

Inimesed tunnevad protagoniste isiklikult või suust suhu liikuvate pärimusjuttude järgi.

ÜKS
Ta on ilus tüdruk. Ta jääb silma. Talle meeldivad mehed. Tal on vajadus mehi kallistada ja näpistada ja suudelda. Enamus naisi vihkab teda.

Samuti liigub ringi tema teisik, kes on küll väiksema kaliibriga, aga vähemalt sama ilus. Nad mõlemad on pisikesed tüdrukud. Neile meeldib iseennast ja elu jäädvustada.

KAKS
Kui see mees oleks orkutis, siis oleks tal nähtavasti 1000 sõpra. Tal on oskus igasse inimesse suhteliselt põhjalikult süveneda. Seda muidugi ainult hetkeks. Ta ütleb nii meestele kui naistele ilusaid sõnu, hetkes kus neid lausub, usub neid täielikult. Talle meeldib olla armastatud. Avatud inimene, kes oskab luua inimlikku kontakti.

KOLM
Imelikul kombel on võimalik tänapäeval inimene, kes teab kõigist inimestest kõike. See tüdruk on müstika, igal seltskonnal on tema kohta oma lugu. Ta on ehmatavalt pealetükkiv inimene. Ta peab saama seda, mida ta tahab. Kindlasti on ta elus sellepärast palju kõrvetada saanud, aga ega ta ennast ei muuda.

Jah. Kui nüüd neid loen, siis kõlab justkui negatiivselt. Vastupidi. Avalik sära on kuma.

Ma kirjutan sel teemal ja toon neid näiteid ainult sellepärast, et olen vanaks jäänud. Kaasaja kangelasi ma enam ei tunne. Inimesed noorenevad, lood ja inimesed muutuvad eriskummalisemaks.

kui sul on, siis tutvusta mulle veel mõnda

kujund

Eile õhtul sattusin keskkooliaegse klassivenna soolaleivapeole. Viido õppis EKAs arhitektuuri ja ülejäänud eilsed külalised olid kas arhtiektid või sisearhitektid. Nii et põhjalikult lahati läbi kõik uue korteri komponendid, materjalid, kapistiilid, valgustite paigutus. Mina olin see vaikne poiss, kes jõi mulliga vett.

Ühesõnaga. Nägin kuidas tublid noored inimesed elavad. Ise teevad remonti, joonestavad riiuleid. Minul ei ole siukseid kuldseid remondimehe käsi, ma olen suhteliselt saamatu remondimees. Trelliga saan kruvi seina ja puutööd veidi mõistan, aga päris oma kätega maja valmis ei ehita.

Ja mu tennis. See punane Puma. Parema jala oma. Sel tuli auk talla keskele. Lõplik streik.

20060905

suur tõde

Zidane ja Materazzi jalutavad pühapäeva hommikul Torino vanalinnas. Materazzi on näost punane ja iga kümne meetri järel sülitab klimpe.

Zidane: Kui sul on paha olla, siis oleksid võinud koju jääda.
Materazzi: Ma tahan täna endale teha maailma kõige ilusamad rastapatsid. Kas sa tuled minuga kaasa?

Zidane hammustab keelde ja hakkab nutma.

Materazzi: Mis sa nüüd, ega ma ei mõelnud seda niimoodi…
Zidane: Kas sa tead miks ma tegelikult Juventusest ja Itaalia liigast ära läksin?
Materazzi: Real Madridis maksti rohkem ja Hispaania talved on soojemad.
Zidane: Ma olen eluaeg kadestanud seda…seda kuradi Davidsit.
Materazzi: Häh…Davids on narkomaan ja ta ei oska lugeda.
Zidane: Kas sa lubad mulle, et sa ajad ka end kiilaks?
Materazzi: Mispärast?
Zidane: Sest muidu ma räägin kõik välja ja itaalia jalgpall käib alla.
Materazzi: Oota aga mis see minusse puutub.

Materazzi läheb edasi. Zidane hakkab kurvalt alzeeria hümni laulma.

Äkki koputab keegi Zidane õlale. Zidane keerab ringi. See on naeratav Collina koos Mart Sandri, Phil Collinsi, Vahur-Paul Põldma ja kiilaka Michael Jacksoniga.

Collina: Ka sina sõber!

bi

Mis maailm see on? Kui raikala tapab maailma tuntuma looduskaitsja ja eestlane heidab tuules ketast nagu lutsukivi. Kui pealinna tänavaremondid ikka veel kestavad ja Eesti president valitakse räpaselt ja koledalt.

Mis elu see on? Kui ärkad hommikul rahulolevalt ja lähed õhtul hea tujuga magama. Ja seda kõik sellepärast, et sind ümbritsevad inimesed, kes sinust väga hoolivad.

Vaheldumisi käegalöömis-tujudele on mind viimasel ajal külastanud tõdemus, et mina olengi kõige õnnelikum ja hellitatum inimene maailmas.

20060904

eesti seebid

Minagi olen ära näinud seriaali „Ohtlik lend“ youtube variandid.

Igatahes tõesti on kaks võimalust. Kas on see lihtsalt suht õnnestunud reklaamikampaania ja produtsent Suviste on suur valetaja. Või on sarja tootjad väga rumalad ja ei tea kuidas avalikkusele oma toodangut maha parseldada. Aga Matvere gängi asi paistab olevat suht-koht parem, kui ma kartsin. Kvaliteet lõhnaõli.

See youtubes olev variant ei pruugi jah olla see, mida esimesena telekas näidatakse. Kui seda üldse telekas näidatakse. See on nähtavasti see pilotka, mis kunagi valmis tehti, et telejaamadele seriaal maha müüa.

Eile õhtune „Helena“ pilotka aga oli üllatavalt pask. Idioodi juttu ajasid tegelased suust välja, liiga palju rääkisid. Ei tahaks uskuda sellele seebile sama vaadatuvust kui oli Veinsi kodul keset linna. Odav odekolonn.

Mul on kahju, et Mari-Liis peab mängima igas seriaalis suht-koht kahtlast tütarlast. Ta ei ole seda mitte. Absoluutselt vastupidi.

Kurjast ja paha on see tele- ja seebimaailm. Teatrielu on ilus elu. Eks ju. Ilamokk.

Äge. Vaadake televiisorit. Teil on huvitavad elud.

süsteemitus

On äärmiselt tähtis mis nimega sa faile oma arvutisse salvestad.

Kord mõtlesin, et hakkan kirjutama oma senise elu kõige-kõige tähtsamat kirjatööd. Salvestasin mõtted failinimega „Algus“. Paari aastaga pole sinna faili kogunenud mitte just märkimisväärselt teksti.

Siis alustasin millalgi järjekordse näidendi väljamõtlemist. Jäi see poolikuks nagu jääavad poolikuks kõik mu kirjatööd. Olin faili nimeks pannud „Esimesed stseenid“.

Viimasel ajal olen loobunud igasugusest keerulisest salvestamisest.

Lihtsalt my documents, siis lavakas, siis endamõtted ja täna on näiteks 040906.
Igat päeva ja ses päevas toodetud teksti iseloomustab kuupäev. Rohkem pole vaja.

Nagunii mitte midagi hiljem üles ei leia. Ja ausalt öeldes ei otsi ka.

Aga ühes teises näidendis, mis kunagi valmis ei saa, pihib üks kunstile ja loomingule selja pööranud noormees:

Ma tahan õhtuti lugeda dan browni, ma ei taha lugedes mitte midagi mõelda, ma tahan vaadata kõige läilasemaid hollywoodi komöödiaid, tahan tasuta käia neljanda liiga jalkamatšidel ja olla õnnelik, et ma ei pea midagi maksma, tahan osta supermarketis palju toitu korraga, sest nii on odavam. Tahan kodus televiisoripulti klõpsida, krõpse süüa, vahtida mtvid…ja kui ma klõpsan fashion tv peale, siis tahan ma kohe minna ennast peeglist vaatama ja ma tahan peeglist näha, et mu kõht on veidi paks…

20060903

tühisus

Kui reedel Mariaga koolist lahkusime, siis oli veel kõik hästi.

Läksime Siimu ja Paavo juurde kuhugi Müürivahe tänavale. Seal oli soojenduspidu. Jõime veini ja sõime sinihallitusjuustu.

Siis mindi edasi Toompeale mingi välismaalase peole, kus oli palju naiivseid naisi ja koledaid inglise mehi. Seal pakuti mingit kahtlast kokteili, jäin paugust väga purju.

Kohtasin Elot ja sain taksoga koju.

*

Laupäeval oli kõik halvasti. Füüsiliselt oksendasin iga natukese aja tagant, isegi kui midagi oksendada polnud, ikka oksendasin.

Kell 11 pidin olema Metsakalmistul, teatriajaloo ringkäik kalmudel. Eraldusime Ukuga teistest, lamasime murul, naersime ja tegime lollusi.

Vaimselt jõudis siis mulle kõik kohale.

Kui inimene on kiire ratta peal ja siis korraga tekib tal palju vaga aega, siis tundub kõik mõttetu. Nii enda kui teiste rabelemised. Kõrvaltvaataja positsioonis olev inimene ei tea mida ta tahab ja miks ta siin maailmas elab.

See oksendamine polnudki kõige hullem, palju rohkem tegi haiget teadmatus.

Me olime Ukuga sellises meeleolus, et läksime matustele. Vaatasime inimesi, kuulasime pasunatörtsatusi ja taipasime siis, et olime sattunud Heino Lipu matustele. Olime seal vist kaks kõige kurvemat inimest.

Kui Metsakalmistul kõik lõppes, siis hakkasin ma valele poole jalutama. Ei leidnud bussipeatust, tegin valesid otsuseid. Jõudsin jala Piritale.


Kell 17 läks Draamateatri juurest buss Saueaugule „Kustutage kuuvalgust“ vaatama ja Rändteatrit lõpetama. Ma ei saanud minemata jätta, sest olin lubanud Kasterpalule ja endale, et olen 2. septembril Saueaugul kohal.

Ma lamasin tagaistmel ja kui buss Saueaugul seisma jäi ja ma ennast istukile ajasin, siis oksendasin viimast korda. Kui ma oksendan, siis ma nutan ja pulss läheb ülesse ja väga raske on. Aga see on samas ikkagi nagu mingi puhastumine.

Saueaugul jõin teed, see oli hea. Sõin paar valget klaari. Jõin Kellukese limonaadi, see ei olnud hea, aga ma ikkagi jõin.

Etendus oli rahuliku rütmiga, see tempo kandus pealtvaatajatesse üle. Vaheajal sain hernesuppi ja soolalihaleiba. Pärast etendust toimunud olemisel sai keedukartult, vorsti ja head soolakurki. Saueaugu toidud olid väga maitsvad.

Kui öösel bussiga Tallinna poole sõitsime, siis loominguline kollektiiv Ingrid-Kristo-Ago-Maria-Mart meisterdasid kultuslaulule „unas svjo budet“ teise ja kolmanda salmi. See oli väga tore, olin korraga jälle inimene.

*

Nüüd on pühapäeva lõuna ja jõudsin just koju. Täna oli dramaturgi individuaaltund. Sain palju mõtlemisiainet ja veelkord kinnitust, et mu mõtted on kaotanud sära.

Ma ei tea, miks ma siin maailmas elan. Kuid tunnen end praegu väikese inimesena, kes ei unista millegist ja on vähenõudlik. Hakkan korvpalli maailmameistrivõistluste finaali televiisorist vaatama.

20060901

tulistaja

Kõik inimesed pildistavad. Mul ei ole fotoaparaati. Aga mind ümbritsevatel inimestel on päris head püssid ja siis ma suvel vahel vastutundetult võtsin mõne püssi, suvaliselt keerasin objektiivi ja tegin klõpsu.

See on vist minu elu parim foto. Pealkirjaks võiks panna "Linnaorav murus".

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?