20091130
Käisin eile õhtul esmakordselt väärtfilmikinos Artis, vaatasin PÖFF-i filmi "Buss 174" - dokumentaal sellest kuidas tänavanooruk kaaperdab liinibussi ja siis meedia kajastab üle kogu Brasiilia otsepildis pantvangidraamat. Politsei oskamatu tegutsemise tõttu said aastal 2000 toimunud juhtumis surma nii ebastabiilne nooruk kui üks pantvang. Ei kujuta hästi ette, et elu on see, mis seal kaugetes "slummides" toimub. Selliseid filme vaadates on ikka ja jälle tunne, et olen võitnud miljonimängu, et saan olla see, kes ma olen.
Polnud just kõige-kõige briljantsem film, aga jättis jälje. Dokumentaaljuhtum oli kenasti ja põhjalikult lahti tõmmatud.
Uudiste ja pressiteadete tulevik ehk Twitteri trellid #
Kas juba järgmisel aastal näeme ajalehtede online väljaannetes pealkirju a la "#teadus - Eestlased leiutasid kuue käega roboti" või "#tallinn - Savisaar avas uue trammitee". Tundub ajuvaba, kuid...
...veel enne ajalehtede muutumist Twitteri kokkuvõtjateks ja suunajateks, võib ennustada, et firmade ja organisatsioonide poolt välja saadetavad pressiteated hakkavad sisaldama trelle a la "#epr10 - "Elu pärast raha" konverents kutsub inimesi kaasa mõtlema" või "#veresuu - Joosep Pummi uus raamat räägib valetamisest".
Jah, kui ajalehed vaevalt tõesti niipea "trellid" oma uudiste pealkirjadesse toksivad, siis pressiteadete trellimine vähemalt sisutekstis algab õige pea.
Ma pole netis kunagi uskunud "tagidesse" (täggidesse?) või taggimisse, sest igal blogiplatvormil (wordpress, blogger jne) on vist omad tagid ning tavaliselt tagid eksisteerivad suurelt jaolt vaid ühe blogi piires või on siis üleüldistes kategooriates liiga laialivalguvad. Kuid Twitter on loonud oma "trellidega" tagimisse siukese potensiaali, et vähe ei ole. See loob võimaluse, kus paljud erinevad inimesed "nüüd ja praegu" hakkavad rääkima TEEMAST või ASJAST või SÜNDMUSEST.
Twitter on siis see 140-tähemärgiga per postitus miniblogi süsteem, mis on sel aastal eestlased hulluks ajanud. Twitteri eelis on lihtsus ja see, et ta on kasutav ka mobiiltelefonist. Uute kasutajakontode loomine Eestist toimub praegu metsiku tempoga ja olgugi, et väga palju neist ei jää aktiivseteks, siis ikkagi ei näe põhjust miks peaks torm niipea peatuma.
Twitteris on topeltväärtuslik see info, mis erinevad inimesed levitavad ühe teema kohta ning selleks kasutatakse trelle (#). Trellide kasutamine toob välja üle kogu Twitteri kuumimad teemad (Trending Topics), kuid ka lokaalselt tõuseb trellide tähtus pea iga päev. Ühe teema raames trellitatud sõnumid saab välja otsida otsingusüsteemidega, nt search.twitter.com või siis lihtsalt mõne postituse sees olevatele trellidele klikades. Trellid tulevad, nad tulevad...
...ja tulevad "sündmusturundus" ja "avatud inimesed". Sündmusturunduse all ei mõtle ma mingit idiootsust, mis keegi kuskil linnatänaval teeb ja siis sada tellitud lolli takka kiidavad, vaid seda, et idee on asjal nii hea ja nii puhas, et see tekitab pärisel "wau-wau" tunde ning inimesed tahavad ideed jagada. Või siis on loodud asjalel selline mõtteline jõud, et inimesed tahavad veel ja veel mõtteid omavahel jagada. Päris mõtteid. Ning "avatud inimese" all ei mõtle ma fa-fa inimest, vaid karakterit, kel lisaks oma eriala professionaalsusele on ka autoriteet Twitteris ning üldse netis. Sellest on vähe kasu, kui sa midagi ei oska, aga Twitteris ja blogis oled hirmsalt kõva mees. Ning jälle vastupidi, sa võid jääda mängust kõrvale, kui sa pole netis inimestele avatud.
Lihtsalt palka/kaasa oma sündmuse/reklaami/konverentsi/telesaate jaoks õiged avatud professionaalid ning pane paika õige Twitteri trell # ning proovi viia teema tõsiseltvõetavalt võimalikult paljude inimesteni. Loo võimalused, mitte ära täida kinnist plaani.
...veel enne ajalehtede muutumist Twitteri kokkuvõtjateks ja suunajateks, võib ennustada, et firmade ja organisatsioonide poolt välja saadetavad pressiteated hakkavad sisaldama trelle a la "#epr10 - "Elu pärast raha" konverents kutsub inimesi kaasa mõtlema" või "#veresuu - Joosep Pummi uus raamat räägib valetamisest".
Jah, kui ajalehed vaevalt tõesti niipea "trellid" oma uudiste pealkirjadesse toksivad, siis pressiteadete trellimine vähemalt sisutekstis algab õige pea.
Ma pole netis kunagi uskunud "tagidesse" (täggidesse?) või taggimisse, sest igal blogiplatvormil (wordpress, blogger jne) on vist omad tagid ning tavaliselt tagid eksisteerivad suurelt jaolt vaid ühe blogi piires või on siis üleüldistes kategooriates liiga laialivalguvad. Kuid Twitter on loonud oma "trellidega" tagimisse siukese potensiaali, et vähe ei ole. See loob võimaluse, kus paljud erinevad inimesed "nüüd ja praegu" hakkavad rääkima TEEMAST või ASJAST või SÜNDMUSEST.
Twitter on siis see 140-tähemärgiga per postitus miniblogi süsteem, mis on sel aastal eestlased hulluks ajanud. Twitteri eelis on lihtsus ja see, et ta on kasutav ka mobiiltelefonist. Uute kasutajakontode loomine Eestist toimub praegu metsiku tempoga ja olgugi, et väga palju neist ei jää aktiivseteks, siis ikkagi ei näe põhjust miks peaks torm niipea peatuma.
Twitteris on topeltväärtuslik see info, mis erinevad inimesed levitavad ühe teema kohta ning selleks kasutatakse trelle (#). Trellide kasutamine toob välja üle kogu Twitteri kuumimad teemad (Trending Topics), kuid ka lokaalselt tõuseb trellide tähtus pea iga päev. Ühe teema raames trellitatud sõnumid saab välja otsida otsingusüsteemidega, nt search.twitter.com või siis lihtsalt mõne postituse sees olevatele trellidele klikades. Trellid tulevad, nad tulevad...
...ja tulevad "sündmusturundus" ja "avatud inimesed". Sündmusturunduse all ei mõtle ma mingit idiootsust, mis keegi kuskil linnatänaval teeb ja siis sada tellitud lolli takka kiidavad, vaid seda, et idee on asjal nii hea ja nii puhas, et see tekitab pärisel "wau-wau" tunde ning inimesed tahavad ideed jagada. Või siis on loodud asjalel selline mõtteline jõud, et inimesed tahavad veel ja veel mõtteid omavahel jagada. Päris mõtteid. Ning "avatud inimese" all ei mõtle ma fa-fa inimest, vaid karakterit, kel lisaks oma eriala professionaalsusele on ka autoriteet Twitteris ning üldse netis. Sellest on vähe kasu, kui sa midagi ei oska, aga Twitteris ja blogis oled hirmsalt kõva mees. Ning jälle vastupidi, sa võid jääda mängust kõrvale, kui sa pole netis inimestele avatud.
Lihtsalt palka/kaasa oma sündmuse/reklaami/konverentsi/telesaate jaoks õiged avatud professionaalid ning pane paika õige Twitteri trell # ning proovi viia teema tõsiseltvõetavalt võimalikult paljude inimesteni. Loo võimalused, mitte ära täida kinnist plaani.
20091128
Kui isiksus vajab avamist
Tahtsin tänada kõik inimesi, kes on mulle öelnud, et meeldiv oli lugeda Ameerika reisi postitusi (Osa 1, Osa 2, Osa 3, Osa 4, Osa 5, Osa 6, Osa 7, Osa 8, Osa 9, Osa 10). Hea sõna on alati topeljõuga.
Loomulikult polnud meie seiklused Rebaseonu kajastustasemel, aga mingi võlu selles on, kui foto+pilt jõuab igapäevaselt lugejateni ning inimesed saavad oma igapäevases elus osa sellest, kuidas teised askeldavad kuskil laias maailmas.
Ühesõnaga, kui elu läheb metsa, siis pakime asjad ja põrutame ümbermaailmareisile ning iga päev kirjutame põnevaid seiklusi netti ning meie tohutud lugejad maksavad meile reisikuludeks igaüks 25 krooni kuus ;)
Inimene, isiksus ning igapäevase puudutuse väljatoomine muutuvad järjest olulisemaks.
Mitu minu sõpra (sarnaselt paljude teistega) on hakanud tegelema sellega, mis neile meeldib ning on otsustanud ise olla oma aja ja tegude peremehed. Õige kah. Tuleb tegeleda sellega, mis meeldib ning see valdkond tuleb viia inimesteni. Raske algus, loodetavasti õnnelik lõpp.
Ainult, ka inimene vajab avamist, mitte ainult töö-hobi. Soovitan rääkida kõigil veidike endast ning maailmast, milles nad viibivad iga päev. Individuaalse isiksuse tähtsus järjest tõuseb, seega tuleb see oma elu väärtuslikuks osaks muuta.
Jõudu kõigile, kes ise teevad. Alustavad.
20091125
Teatritreilereid
Pean seda Ugala klippi üheks kõige puhtamaks 20-sekundiliseks teatritreileriks, mida näinud olen. Lavastuse kohta ei oska midagi ennustada. Eestis on nii, et teatrid teevad lavastustele 20-sekundilised reklaamklipid, sest need saab ETV-s kultuuriteadetes ette mängida (vist tasuta). Ja siis panevad teatrid need 20-sekundilised klipid tihti ka Internetti. Tavaliselt need klipid netti ei sobi, sest liiga palju infot üritatakse kunstipäraselt kahekümne sekundiga edasi anda. Aga see klipp on nii puhas, et iseloomustab mu arust päris hästi Eesti teatri kogu hetkeolukorda.
"Oleme vanakooli inimesed, seisame siin, võtke meid nii nagu oleme."
Armas. Muide, kes laulab? Jääb ju kummitama.
Ja ka see pikem Linnateatri klipp on ilus. Rõõmsad värvid, lehed, linnaloodus. Lavastuse kohta ei oska jälle öelda. Pigem mulle ei sobi, teistele soovitan.
Solarise liiklusskeem
Ma ei tahaks oma blogi kasutada "ära panemiseks" või kellelegi liiga tegemiseks, aga, kui midagi on, siis ma ka ütlen. Hästi või halvasti. Sõidan pea igal hommikul autoga tööle, lõpulõigu sõidan mööda Rävala puiesteed ja keeran peale Solarise/Nokia kontserdimaja nurka paremale. Peaksin jõudma väikese ringteeni ja voila olengi teatri ees. Aga pea igal hommikul ca kell 9 on mu teel ees takistus.Igal hommikul saan Solarise kaubalaadimisest osa.
Huvitav, kas Kaitseministeeriumit see ei sega, et nende maja ees kõnniteel ootavad igal hommikul ca kell 9 väikesed ja suured kaubikud oma laadimisjärjekorda, et tagurdada risti üle sõidutee kitsa laadimispositsioonini.
Moraal: Enne, kui ehitad ostukeskust, mõtle läbi logistika, eriti igapäevased laadimised ja kaubaveod. Liikluseeskirjade räige järjepidev rikkumine pole kellelegi lubatud.
20091124
Hunt ja Pöffihunt
Kui vaadata galeriist Seaküla Simsoni väikeseid ja suuri hunte, siis tundub küll, et see Tallinn on üks uluv linn, mille sümboliks sobib Hunt. Nagunii on kogu aeg pime, nagunii on inimesed välispidiselt veidike külmad, miks mitte siis teha enda üle sooja irooniat ning kambas ulguda.
Pole jõudnud kaevata end PÖFFi programmi, ei tea kuidas ajaga on, aga paari filmi lähen vaatama. Millal ja mida, seda otsustan kõhutunde järgi suvaliselt. Kui eksin, siis eksin.
20091123
Film "Riigireetur"
Demonstreerides oma asjatundmatust, kirjutan siia neli mõtet, mis laupäeval vaadatud filmist "Riigireetur" silma või mõttesse jäi:
1) Filmist ei tulnud üldse välja, et kellele see Simm siis ikkagi infot müüs. See salapärane "Antonio" tundus olevat mingisugune aferist, kellel polnud Vene luurega mingit otsest seost. Lihtsalt võib-olla Vene luure oli "Antonio" üks klient. See ei ole ju mõeldav, et vahele jäädes võtab Vene luure mees mobiiltelefonilt Simmile kõne, et hoiatada. "Antonio" lihtsalt ei tahtnud oma kundet teistele edasi anda. Või oli Simm lihtsalt peibutuspart, kelle topeltelu oli ammu NATO-le teada ning tal lasti meelega tegutseda, et jõuda millegi suurema jälile? Ei tea, tõekindlust igatahes peale seda filmi pole.
2) Simm on patoloogiline valetaja. Tean siukseid inimesi. Ta võis pooleldi elada välja mõeldud maailmas, et ta on spioon. Siuke inimene räägib iga päev tõe pähe täpselt sellist juttu, mis sülg sellel päeval suhu toob ning ta oskab rääkida nii, et inimesed usuvad. Veidi jättis Simm mulje kliiniliselt haigest mehest, kellele meeldib asju välja mõelda ning maakodus asju meisterdada a la "spiooniriistad" Ta tundis end väga hästi, kui näitas võsa vahel oma infojätmisauke. Tundus, et ta oli "mängufilmi stsenaariumi" välja mõelnud, et mida ise selles filmis räägib. Samamoodi kujutan ette, et Simm äärmiselt nautis telemeeste poolt lavastatud mahlapaki lõikamisi jms.
3) Mina ei saa aru, miks spioonid ei kasuta omavahel suhtlemiseks Skype'i vms. netis kättesaadavat suhtlusvahendit. See oleks ju mitmeid kordi turvalisem kui telefoniputkad ja Nõmme raudteejaam.
4) Graafika on hea filmi juures äärmiselt tähtis. Seekord olid subtiitrid tõesti niivõrd väikesed, et televiisorist polnud neid võimalik näha. Suurelt, selgelt, punaselt palun, sest kui infot on palju, siis on esmatähtis info kätte saada.
Hea, et see film tehti, tõde on raske välja selgitada, aga vähemalt vaielda saab.
20091122
Sōiduk
mille ees oli alati tuledesäras uhke auto. Nüüd enam kasiinot majas
pole ja ka sōiduk on maja ees vahetunud.
20091119
kui sport on veel kohati sport
Eile õhtul vaatasin MM-i play-off mängu Sloveenia-Venemaa. 2:1 juhtisid eelmisest mängust venelased, aga kodus suutsid sloveenid esimese poolaja lõpus värava ära lüüa ning teine 45 minutit oli venelaste jaoks "mängi või sure".
Sloveenia fännid elasid tormiliselt kaasa, Venemaa poolehoidjad lehvitasid tribüünil Nõukogude Liidu lippu, president Medvedev ja peatreener Hiddink kortsutasid järjest rohkem kulmu. Ja teisel poolajal anti venelastele kaks punast. Polnud selles mängus ruumi teeskluseks, andmine käis iga palli peale.
Ja sloveenid pidasid vastu - 1:0 võit, kahe mängu skoor 2:2, kuid tänu võõrsil löödud väravale pääsesid sloveenid finaalturniirile. Aršavin MM-le ei sõida. See oli tõeline sport. Elu ja surma peale. Raha ega võim ei otsustanud eile õhtul mitte midagi üheteist mehe võitluses üheteist mehe vastu.
20091118
IDEE - "Teeme Ära!" 2010 eestlaste ja venelaste segavõistkondade jalgpallipäev
Mõni aeg tagasi käidi välja mõte, et järgmine "Teeme Ära!" võiks äkki asuda liitma eestlasi ja venelasi. Arvan, et inimeste laua taga istumisel pole mõtet, aktiviteeti on vaja. Jalgpalli on eestlased ja venelased mänginud koos aastakümneid. Paljudes jalkaklubides on rahvused segunenud, eestlased ja venelased saavad koos mängitud eestlaste ja venelaste vastu või ainult eestlaste vastu või ainult venelaste vastu. Kõik variandid on esindatud.
Muidugi oleks need jalkamatšid võimalikult ainult nii, et sport ja tulemus poleks kõige tähtsamad. Et tähtis on see, et eestlased ja venelased mängivad mõlemas võistkonnas segamini ning, et prouad jagavad väljaku kõrval enda tehtud pirukaid ning, et kohalikud mõlemast rahvusest muusikud esinevad enne ja pärast mängu ning, et kohalikud fotograafia ja videohuvilised jäädvustavad päeva, sündmused võimalikult uljalt netti. Emotsioon on tähtis. Jalgpalli ümber saab koondada ka palju teisi tegevusi ning mõtteid.
Ma ei tea, võib-olla see ei ole hea mõte, aga mulle tundub, et inimesed vajavad sündmusi ehk praktikat, mitte teooriat.
20091116
Googled
Mōned lōigud Ken Auletta raamatu "Googled" neljandast peatükist "Googled". See peatükk on sellest, et kuidas Google võib hakata kaotama!? oma ülemvõimu, kuna (sotsiaal)meediad muudavad informatsioonile juurdepääsu.
I certainly believe that information creates value, rather than displaces it.
How come the New York Times or CBS didn't invent CNN? How come Sports Illustrated didn't start ESPN? How come AOL, which launched Instant Messenger, didn't develop Facebook? How come IBM ceded software to Microsoft? No one knows with any certainty where the wave is headed.
If you need four hundred slides to explain it, it really means you don't have a clue.
Consumers would pay $2.8 billion to download applications to their mobile phones in 2009, a number to rise to $13 billion by 2012.
Your phone will replace your credit card, your keys. It will become your personal remote control to life.
When someone demands to know how we are going to replace newspapers, they are really demanding to be told that we are not living through a revolution...
/.../
We're collectively living through 1500, when it's easier to see what's broken than what will replace it... Society doesn't need newspapers. What we need is journalism.
/.../
The fact that we don't see a solution today doesn't mean that it doesn't exist. This is about invention. One criticism I would make of many industries is that they've lost the ability to reinvent themselves.
And an entirely new class of books - user-generated serial novels written online - now appear on cell phones in Japan, and will elsewhere. For readers, a digital book, like a digital newspaper or magazine, offers a multimedia dimension: video, music, games, interactivity between author and audience.
The Internet is not just a platform. It's about interactive storytelling.
Critical questions: Who collects the data? Who owns the data? Who gets to exploit the data? Who's the gatekeeper? Who's the toll collector? These are key strategic issues that need to be resolved.
The Google model is based on getting users out of Google and to other sites, on maintaining the Internet as the primary platform. Facebook and other social networks seek to keep users on their sites, to become the hub of their online lives, to become their home.
Page and Brin often say that their ideal is to have so much information about their users that Google can devise an algorithm that provides a single perfect answer.
Information needs a social context.
Pärast Ameerikat und ei tule
20091112
NYC 10. osa (11. november)
Tahtsime eile hommikul minna postkontorisse postkaarte Eestisse saatma, aga teleka hommikuprogrammis anti teada, et lasteaiad on kinni, koolid on kinni, postkontorid on kinni. On Veteranide Päev. Tähtsaim sõjaveteranide meelespidamise päev aastas ning 5th Avenuel toimub paraad. Loomulikult suundusime siis hoopis paraadi vaatama.
Kõikvõimalikud sõidukid (motikad, võimsad autod, sõjaväe Hummerid, naljakaks töödeldud autod), kõikvõimalikes vormides sõjaväelased, kõikvõimalikud orkestrid ning kõikvõimalikud kuulsused (kohalikud missid, minimissid ning ka mõned Hollywoodi veterannäitlejad) kolonnides jalutasid/sõitsid mööda ning rahvas röökis tänust.
Sõjaveterane on Ameerikas palju ning sõjavärk on siis pop. Inimestele meeldib Ameerika lippu lehvitada ning sõdades hukkunuid austatakse. Paljude sõjaveteranide jaoks nähtavasti on see elu ainuke osa, et nad on käinud sõjas, mis nende elu ära lõhkus.
Õhust turvasid paraadi helikopterid.
Et siis ka "Eesti 90" oli paraadil esindatud.
Järgmisel pildil olev mustade trummipunt oli paraadi kõige efektsem. Sattusime tänavaotsale, kus nad ootasid oma järjekorda paraadile pääsemiseks ja kui siis läksid, siis panid siukse litakaga minema, et tagataskutest varutrummipulgad välja lendasid.
Järgmise foto kohta pole vaja kirjeldust või selgitust.
Ameerika sõjaväes on teeninud ja teenivad palju erineva tausta ja nahavärviga inimesi.
Kogu New York on täis erineva kujunduse ja erinevate inimestega "Windows 7" reklaame, mis meile meeldivad oma lihtsuse ja iroonia tõttu.
Käisime eile lõunaks itaalia söögikohas pastat söömas ja erinevalt paljudest teistest kohtades, kütsid italianod kohe arvele 18% teeninduse eest otsa. Ausalt öeldes ei saa siin sellest arvele maksuraha või teenindusraha lisamissüsteemist ikkagi aru. Osades poodides läheb maks juurde (näiteks elektroonika), osades poodides ei lähe (näiteks riided) ning söögikohtades tundub, et iga pood teeb nii nagu heaks arvab.
Sattusime uuesti uue kunsti muuseumi, mille väljapanek meile just suurt muljet ei jätnud, kud maja väljas on täitsa huvitav.
Ja see performance, mida reisi ühel esimesel päeval jälgisime, oli nüüd valmis ja lõpetatud. Jooga oli seinale maha jätnud oma joonistused.
Õhtul ostsime kingiks kaasa Hershey'se šokolaadi esinduspoest ning veelkord imetlesime Time Square. Kõik võivad kandideerida avalikust peldikust blogijaks.
Ja see Time Square'i piletiputka on vist üks ilusamaid piletiputkasi maailmas.
Õhtul vaatasime filmi "Helvetica". Ma pole küll disainer ega oska eriti joonistada, aga see film on lihtsalt ületamatu igale inimesele, kes huvitub tüpograafiast, logodest või üldse mõtleb, et kuidas me teksti nii linnapildis kui arvutiekraanil näeme ja tajume.Täna algab tagasilend. New York, I love you.
20091111
NYC 9. osa (10. november)
Eile hommikul lasime leiba luusse, siis läksime Time Square'l poole hinnaga teatripileteid hankima. Kell 2 pm tehakse iga päev TKTS kassa lahti ning müüakse odavamalt sama päeva pileteid. Kuna kuulus Jude Law "Hamlet" oli allahinnatud ainult 30%, siis võtsime piletid meile kõige rohkem soovitatud muusikale "Next to Normal". Kõige ebameeldivam tunnise piletiostuseisu juures oli see, et pidevalt karjus järjekorra kõrval mingi piletihangeldaja "Tickets to Billy Elliot, number one show on Broadway, sold out Billy Elliot, tickets to Billy Elliot". Ja nii tund aega järjest. Ta kisas seda kuidagi inimeste vastu põlglikult ja ega keegi talt osta ka ei tahtnud. Huvitav, et piletisaba kõrval lubatakse nõnda karjude. Hõiskamine ja vahendamine on inimese põhiõigus vist.
Siis tatsasime linnas veel veidi ringi, ostsime endale teksad ning kohtasime Obama kondoome müüvat neiut.
Muusikal "Next to Normal" sai Billy Ellioti kõrval ka mõned auhinnad eelmise aasta Tony auhindade jagamisel, sellest kirjutati ka Eesti lehes. Teatermaja oli armas ja soe, istusime rõdu kolmandas reas, lavale nägi suurepäraselt.
Lugu oli nii naiivne, kui veel olla saab - pereema läheb hulluks, sest pereisa on maha salanud nende imikuna surnud poja ning peretütar hakkab perepingete ja nooruseviha tõttu narkootikume tarvitama. Näitlejad olid nii artistid, et enam paremini vist eriti ei saa. Laulsid nagu lauljad, näitlesid nagu päris-päris näitlejad. Ja olgugi, et lugu oli naiivne nagu kurat, ta kohati isegi puudutas. Ameerikas on naiivsust väga palju, aga teistpidi tagab põhiväärtuste korduv rõhutamine ka nende säilimise, mis iseenest ei pruugi halb olla.
Lahe oli see, et naiivsel lool puudus õnnelik lõpp. Pereema lahkus kodust. Pärast lühikest tormilist aplausi võttis pereisa mänginud näitleja paberi välja ning pidas kõne, et võite nüüd kõik fuajees annetada HIV-i ja rinnavähi raviks. See oli mõnus kõne, sest loo pereisa oli hetkega kogu saali pereisa, keda kuulati hiirvaikselt.
Paljudes Broadway teatrites lõppesid ca 21.30 etendused ning tänavad valgusid õnnistatud inimesi täis. Õhus oli huvitav atmosfäär, mille õhkõrna koopiat võib mõnikord Estonia ja Draamateatri juures kohata, kui mõlemas umbes samal ajal rahvamass väljub.
Hea oli, et Broadwayl sai ära käidud. (See eelmine lause on nii "väikekodanlik", aga mis siis.) Mind jääb kummitama see, kui lahedalt lauad mööda lava liikusid, kui näitlejad neid lükkasid. Mööbel oleks justkui libisenud, tegelikult olid vist laudadel äärmiselt väikesed rattad all ning näitlejad vajutasid jalaga stopperit. Meeldis ka see, et valguskujundus oli vahepeal tagant ülevalgustatud korrapäraselt üle kogu lavaulatuse asetatud tavalised pirnid. Meeldis see, et klaverimängija ning bänd olid vastavalt teisel ja kolmandal korrusel kogu aeg näha.
Ainult natuke rohkem eneseirooniat oleks võinud olla loos. Alguses tundus, et pannakse eneseiroonia pedaal põhja, aga siis läks veits läilaks. Elu on Ameerika. Parem endale parem kui normaalne elu.
Ostsime lotopileti, viie väljaga pliks-plaks, lootsime Mega Millioni jackpoti, ei midagi, peavõit 77 miljonit dollarit läks kahe pileti vahel jagamisele.
Ja lõpetuseks veel üks metroos telefoniga tehtud foto. Tiiger.
20091110
NYC 8. osa (9. november)
"Century 21 Department Store" on New Yorgis olev riidepood-hullumaja. Palju riideid, palju inimesi, meeletult peab tuhnama, et midagi leida, aga palju odavat firmakaupa. Riided on siin palju odavamad kui Eestis. Ei saa kõige kohta öelda, et ka ilusamad, aga mis vahet seal suurt on, mis sul seljas on. (Ma tean, et enamus inimesi pole kohe üldse mu viimase lausega nõus ;)
Õhtul jalutasime linnas, et vaadata milline näeb välja öine New York. Silkasime mööda ÜRO peamajast ja ka New Yorgi Eesti majast. Väliseestlased käivad vist siin kogukondlikult endiselt koos, kuid nende lapsed vist väga eesti keelt enam ei räägi.Järgmiselt pildilt on näha kui palju prügi toodab üks kohvik päeva jooksul. Plastmasstopsid ja pakendikarbid jms. on siin igas söögikohas kasutusel. Prügiäri on nähtavasti kõige suurem äri siin üldse.
Südaöö paiku kondasime Time Square'l ringi, tuled vilkusid justkui oleks päev. Aga tuled ja tegelikult ka pilvelõhkujad pole siin linnas kõige suurem vaatamisväärsus. Ikka inimesed, ikka inimesed. Inimestest võib siin end lolliks vaadata ja imestada. Näiteks see paarike. Meile nii meeldivad inimesed.
Time Square'l on pop panna õhtul telestuudio ülesse ja värskes õhus toimub (otse)salvestus. Oleksin tahtnud näha, kui kiiresti, see valgus- ja salvestustehnika platsilt ära koristatakse, aga see saade kestis ja kesti. Asjade professionaalne ja peen pakkimine on mõnikord palju huvitavam, kui see mille jaoks asju lahti ja kokku pakitakse.
Politseinikud/valvurid on siin enamasti pehmed persoonid, kelle vormi kohalolek on nähtavasti tähtsam kui mees vormi sees. Aga nähtavasti on nende ülesanne mingi probleemi ilmnedes lihtsalt anda raadiosaatjaga info edasi ning siis lendavad kohale need, kes tõsiste asjadega tegelevad.
Öösel metrooga kojusõit möödus kenasti. Kindlasti siin suurtes metrootunnelites käib veel omaette elu. Siin võib vabalt linna all olla veel üks linn. Ninjakilpkonnad võivad ka siin elada.
Ning mul süveneb üks pahe. Olen vahetult peale klõpsu telefoni kirjutanud:
Mulle tõesti meeldib võimalus salaja metroos kolle pildistada. See telefon loob suurepärase võimaluse elu märgata. Kollide pildistamisest võib saada minu uus hobi. Saaks ainult Eestis samamoodi segamatult iPhone'ga sehkendada. Aga tehnikaimed loovad ju eestlastes kassivaimustust.
Huvitav, kellele need roosid lähevad?
Metroos reisivad kollid
kui näen mõnda uskumatult lahedat meest. "Koll" tähendab minu ja
mõne mu sõbra jaoks tüüpi, kel on suurust ja sarmi.
20091109
NYC 7. osa (8. november)
Gallon bensiini maksab siin ca 3 dollarit. Gallon on 3.79 liitrit. Seega ca neli liitrit bensiini maksab ca 30 krooni ehk liitri hinnaks on ca 8-9 krooni. See põhjendab üsna hästi, et miks siin pea igal mehel on suur auto ning miks hakkavad autod signaali laskma kui turistide nägu mehed tänavaotsale ilmuvad. Iga mees on valmis taksojuht olema.
Jalutasime eile päikesepaistelise ilmaga veidi Harlemis ja Bronxis ringi. Hip-hopi ja räpi ja maailma parimate (tänava)korvpallurite sünnikoht. Sel pühapäeval olid mänguväljakud unised, ainult mingid harrastajad mängisid pesapalli. See tundus rohkem olevat seltskondlik koosviibimine kui sport. Uskumatult toetavad ja heatahtlikud on ameeriklased üksteise vastu. See võib olla totaalselt naiivne, kuid nad tõesti siin armastavad ja austavad üksteist. Põhimõtteliselt on inimese armastus siin paljude inimeste põhitegevus. Kui mitte öelda elu kutse.
Sattusime Union Square väljakule, kus pühapäeviti toimub kunstiturg. Müüdi käsitsi tehtud maale, postkaarte jms. Loomemajanduse tase on siin hea, kui mitte öelda väga hea. Kes ikka fotot tänaval müüb, siis on see foto ka tasemel. Kes ikka kitarrimängimise eest tänaval raha tahab, siis mängib ikka nii, et sõrmed verised. New Yorgi kesklinnas väga pettust ei märka. Kui välja arvata muidugi need mehed, kes on kuulsate filmide stsenaariumid Internetist välja printinud ning kokku köitnud. Kuid samas...kindlasti annab hea stsenaariumi lugemine rohkem kui nii mõnigi eneseabiraamat.
Ka kogu Madisson Avenue oli ka eile lette täis ning kaubeldi söögi, muusika, elektroonika ja riietega. Paari dollari eest sai uusi sokke ja särke. Pakutavad maisitorbikud olid mõnusalt keedetud ja ülepraetud.
Sattusime Nintendo poodi, kus kõik oli Wii, Wii, Wii. Aga kõige huvitavam oli tegelikult ajaloo väljapanek. Need esimesed elektronmängud. Kahepoolse Super Mario või Game Boy'ga meenub sul midagi?
Ja sõitsime Rockefelleri pilvelõhkuja tippu. Päike hakkas loojuma, nii nägime linna ülevalt nii valges kui mõnede vilkuvate reklaamide säras. Imekspandav on, kui sirgjooneliselt on see linn tegelikult maha joonistatud ning kui sirgjooneliselt on keset kõike seda lõigatud Central Park.
Aga muidu on kesklinna pilvelõhkujad nagu legoklotsid. Uskumatult lihtsalt ja funktsionaaselt projekteeritud.
Ameeriklased on paksud. Mitte muidugi kõik, siin linnas on ka äärmiselt palju maitsekaid ja ilusaid inimesi, aga paljud ameeriklased on tõesti paksud. Ning tundub, et väga suur mass inimesi on siin lihtsalt muudetud tarbijateks. Või on inimesed vabatahtlikult igasuguse arenemise lõpetanud ning lihtsalt kulgevad mõtteliselt labaste, kuid teostuselt professionaalsete reklaamide rütmis. Televiisorist ameerika jalgpalli vaadata on päris naljakas, mis asju ja võimalusi ikka reklaamipausid pakuvad - online ülikoolid, pehmed lugemiskampsunid ning alati töötav kiirtoidu-tassimise-kandik.
Õhtul tegime ise süüa. Ostsime supermarketist liha, kartulit ja puuvilju. Magustoiduks jäätis. Vaatasime "Blue Man" dvd ning parandasime edukalt ummistuse vetsupotis. Nalja sai. Elu on kirev. Ameerikas on hea, aga ameeriklane olla ei tahaks.Looduses on kõik värvid olemas
gammasid.
