kunst pole elu

Ma tahaksin...ma tahaksin rebida puid ja joosta koos kassidega öisel puiesteel. Elu on tõesti nii keeruline ja väheste rõõmudega, et ma kipun nüüd aru saama miks inimesed kirjutavad pikki romaane ja miks inimesed loevad pikki romaane. Ma umbes oskan mõelda, et miks inimesed mängivad reaalsust kaotavaid ümberkehastumismänge ja miks inimesed joovad end nõnda tihti täis.

Ma tahaks ka endale hobi. Nagu mul on mingist ajast meelde jäänud ühe inimese lendu lastud sõna „Fucking reaalsus...mis kuradi reaalsus...ajab ainult naerma!“

Ma lähen ja naeran teid välja.

Päh. Aitäh. Head ööd.

TÜHJUS on ilus sõna. Selles sõnas on müstikat ja surma. Ma ei suuda fantaseerida mis värvi on tühjus, aga ma olen millegi pärast kindel, et tühjus pole värvitu. Kõik suured asjad on ilusad, tühjus on neist üks hoomamatumaid.

Kõht on tühi...Pea on tühi...Ruum on tühi...Pastakas saab tühjaks...Need väljendid ei iseloomusta tühjust. Üks kõnekeelne lause, mis võib olla tühjusega seotud kõlab nii: tühi tunne on sees....Täpselt ei oska defineerida mida see lause peaks tähendama, aga tean, et olen üsna tihti oma mõtetes endagi kohta taolist sõnastust kasutanud.

Mulle on absoluutselt vastuvõetamatu idee, et ma suren kunagi ära. Mina pole seda ideed välja mõelnud ja minu arust on see üks väga halb mõte. Mõnikord tihti enne uinumist üksi voodis lamades valdab mind paanika. Ma värisen ja hammustan tekki ja mõtlen: ma ei taha, mina pole nõus, ma ei taha ära surra.

Ma ei räägi oma surmahirmust eriti tihti, sest kui see ka on mõne lähedasema inimesega jutuks tulnud, siis pole see jutt mitte kuhugi välja jõudnud. Minu jaoks on see tegelikult teema, millega mul meeldib üksi tegeleda.

Igapäevane tühjus on igavad loengud ja kindel veendumus, et ei taha kunagi rutiinset tööd teha. Igapäevane tühjus on oskamatus end ümbritsevas maailmas rakendada. Elu kõige tähtsam prioriteet on see, et oleks huvitav. Olla enda jaoks igav inimene elades igavat elu, on kõige suurem patt, mis maises elus võib osaks langeda. Ma käin lavakoolis ja kirjutan esseed tühjusest sellepärast, et see on minu jaoks eksisteerivatest võimalustest üks huvitavamaid. Loomulikult oskab iga inimene alati enda jaoks ära põhjendada miks tema valitud eluvariant on kõige sobivam ja ega mina pole erand. Inimesed oskavad leida rõõme ja seiklusi, et põgeneda kaugele olulistest mõtetest ja pitsitavast kurbusest. Ma ei tea kas peaks tundma end vaimselt haigena või väljavalitult erilisena, kui aeg-ajalt heidetakse mulle ette seda, et mõtlen liiga palju. Väga intensiivselt elavad inimesed ei saa olla suured mõtisklejad, sest neil lihtsalt pole aega. Muidugi inimesed ja elu on pidevalt muutuvad ning igav oleks elu aeg elada rutiinselt ühtemoodi. Vahepeal esineb perioode, kus tahaks teisi inimesi, tahaks melu, naisi, tequilat, raha laristada ja grupiseksi...ning siis tuleb unistustesse ja tegudesse paus...vabal päeval tahaks hoopis istuda oma toas, kuulata melanhoolset muusikat ja öelda oma tühjusele „Tere sõber“. Tühjusega semutsemine pole kurb õnnetus vaid paratamatu suhtlus millegagi, mis on meist palju suurem. Hea on maal vanaema juures üksi aias õunapuude vahel või metsas sääskede keskel jalutada. Ma ei ole veel piisavates kogustes lugenud filosoofiat ja õpetusi, et ma oskaksin end süstemaatiliselt mõttega suunata, aga ma tean, et maal oma metsas olles olen ma suurele kõiksusele lähemal, kui umbses trollibussis loksudes või kesklinna kõrtsis päevapraadi süües. Ma tean, et see on primitiivne mõtlemine, aga ju ma oskan olla paremini siiras kui tark.

See on nagu showbisnes, et hakkad lähedasi rohkem hindama siis, kui nad on juba surnud. Tahad neile siis oma mõttes püstitada ausambaid ja kuulutad nad oma igavikulisteks eeskujudeks. Ajuvaba, täiesti mõttetu süsteem on see elu. Selle asemel, et igasuguseid liigseid sõnu pilduda võiks mõnikord peatuda ja mõelda elavad inimesed surnuteks ja saada aru, kes on sulle olulised ja kes mitte. Halb tühjus on see, kui sa enam ei tea missugused inimesed on sinu jaoks enneaegselt surnud ja millised elavad bravuurikalt igavesti. Hea tühjus on see, kui elavad ja surnud inimesed kannavad sind kätel ja toimub üleüldine vennalik energia vahetus. Ausalt öeldes ma arvan siiski, et tühjus on üks ja talle ei saa lisada omadussõnu täiendiks, nagu näiteks „halb“ või „hea“. Aga nalja võib teha ka kõige suurema ja tähtsama teema üle.

Mulle ei meeldi kui inimesed sõidavad mulle sisse, on oma karakterilt ülbed, kurjad, agressiivsed või võltsid. Ma ei ole loomult inimene, kes suudaks selliseid tegelasi taluda. Kui inimesed viibivad kuskil ruumis, siis ruumi füüsiliselt tühi osa on alati inimeste mõtteid, emotsioone ja iseloome täis. Mulle ei meeldi laiutajad, nad on seest tühjad, nende mõtted on isekad, emotsioonid koledad ja iseloomud eemaletõukavad. Mulle meeldiks kui inimesi täis ruumi tühjas osas toimuks päikeseline suhtlus – üks iseloom küsiks teiselt: Vabanda, kas ma olen sul ees? Mulle ei meeldi kui üks iseloom käsutab: Kõik minu mängu või marss ruumist välja! Kuid neid ruume, kus keegi käsutab on palju. Mõnikord avaldub tühjuse vägivaldne dominaator petlikult siira tütarlapse kehastuses, mõnikord jälle osava manipulaatorist jutumehe sõnastuses.

Ma hakkan kutsuma unenägu ja unetust vastanditeks. Ma tegelen mõlemaga, neil on oma keel ja müstika. Nooremana olin veendunud, et unehäired on väga halvad ja ma arvasin, et kui ma tahan inimene olla, et siis ma pean õppima korralikult magama. Siis ükskord ma mõistsin, et öösel ärkvel olemine pole patt. Kui teised inimesed magavad, siis on sellel, kes on üleval parem juurdepääs maailma tühjuses ulpivatele realistlikele mõtetele. Intensiivset mõtlemist, millega tegelen öösiti, võib võrrelda näitlemisega monotükis, kus viibid tühjas ruumis, millel pole seinu, põrandat, lage vaid on ainult tohutult palju uksi ja iga hetk võib ükskõik millisest uksest sisse astuda dinosaurus või paljas naine. Sa pead alati olema valmis oma mõtete teravaid pöördeid armastama. Öösiti mõtlemise käigus ei saa mõnikord enam päris täpselt aru mis seal minu toas minu voodis toimub... kas ma olen mõtisklevas unetuses või piiritus unenäos, igatahes kõik toimub suurel kiirusel ja kaugel ostukeskuse valmistoidust ja kaugel reklaamplakatite mõjujõust. Oma voodis valitseb selge piir, kus on maailm ja kus viibin mina.

Tühjus on rumalus. Halb on olla, kui millestki ei saa aru või ei oska mõnele küsimusele vastata. Tarkus ei ole faktid, tarkus on võime näha seoseid ja võime mõista elu õiges võtmes. Tihti tuleb loidab mind selgusehetk, et küll ma olen rumal ja avaldub vastupandamatu soov tahta rohkem teada. Aga siis ma mõtlen minevikule ja tuju läheb rõõmsamaks. Aasta aega tagasi olin ma veel rumalam ja kaks aastat tagasi olin ma päris loll. Enda isiklik areng ei tohi kunagi peatuda. Elus on tähtis jõuda ühest tühjusest teise. Ma olen kindel, et kuskil on organiseeritud meie hingede arengu registreerimine ja selles arvestuses ei tehta mitte kunagi vigu. Ennast pole võimalik paremaks valetada või ausamaks rääkida. Tühjust pole võimalik petta. Võib-olla on tõesti nii, et elu on kulg, et pärale pole kunagi võimalik jõuda, et tähtis on protsess, AGA ei tohi kunagi kaotada usku, et MINA jõuan kohale. Kui ma selles poleks veendunud, polekski mõtet minema hakata. Meie elul on siin maailma põhjus, tühjus teab mis see täpsemalt on.

Tühjus on rumalus. Ma vihkan lärmi ja müra. Tühjus liigub hääletult ja jõuab kõikjale. Mis suhe on tühjusel ja tuulel? Tuul puhub ja teeb lärmi, ulub ja lõhub. Tuul täidab tühjuse ja lahkub. Tühjus suunab tuult ja organiseerib kohale vihma. Tühjus on loodusjõudude koostööpartner, neil on sõlmitud tähtajatu leping.

Kas tühjus on pimedus või valgus? Ma arvan, et sellele küsimusele peaks vastama pime inimene. Nägijad kasutavad suures osas oma silmi ebaotstarbekalt, inimesed on enamasti treenitud visuaalselt maailmalt vastu võtma tühje signaale. Me märkame seda, mis liigub ja on kirev. Meil hakkab vaikses pimeduses igav. Maailm urbaniseerub ja järjest rohkem luuakse juurde tehislikke värve. Linnad tekivad, paisuvad ja kord kaovad. Tehisvärvid lahustuvad ja silmipimestavalt kauni maali nurgas ilutseb autoriallkiri „Tühjus“.

Tühjus on tundlik. Ta kogub nuttu ja pilkab tuimust. Tühjus annab võimaluse solvuda. Tühjus on loonud meile iseloomud, mis alati kokku ei sobi. Kõigis inimlikes suhetes on alati midagi rasket, mida üksinduses pole. Üksinduses on omakorda võimalus tajuda midagi rusuvat, mis inimestega suheldes puudub. Kui midagi kriipivat satub teele, siis mõned on hakanud seda kutsuma armastuseks. Me tahame kuuluda ja tunda. Tühjus on jätnud meile võimaluse sigitada järglasi. Lapsed loovad vanematele illusiooni, et nad on jäävad. On öeldud, et inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta mõlemad vanemad on surnud. Ma ei kujuta oma elu ette ilma selleta, et minu algest sünnivad maailma juurde paar inimest. Lapsed röövivad ära ühe osa, nad võtavad enda kätte hoiule ühe tühjuse kambri võtme.

Tühjus on minu sõber, sest tühjus on valge paber. Ma ei salli joonelisi ja ruudulisi paberilehti. Jooni täistõmmatud vihikud takistavad laste mõtlemise arengut. Inimest ei tohi suruda raamidesse, sest tühjusel pole kuju, mida oleks võimalik piiritleda. Koolis ma kasutan konspekteerimiseks puhast valget paljunduspaberit ja kõik mu märkmikud peavad olema täiesti puhtad enne kui ma hakkan neisse sodima. Joonelisele või ruudulisele paberile kirjutamine võrdub samaga, kui kunstnik hakkaks oma tööd looma lõuendile, mis on süstemaatiliselt jooni täis tõmmatud.

Mina olen tühjus. Kui taevas ühinevad kaks pilve, siis tekib üks suurem pilv, mis omakorda võib ühineda teiste pilvedega või kaduda jäägitult. Mõnikord on kogu taevas ühtse pilvemassiga kaetud. Olen näinud ka olukorda, kus üks pilv triivib sihitult piiritus taevaavaruses. Esineb ka päevi, kus pilved on surnud ja taevas võidutseb sinisus. Mina olen pilv, kellele on antud oma aeg triivida. Ma tahaksin hõljuda madalalt – mõnikord puid langetades sadada äikest, teinekord jälle olla hõre ja lubada päikesel läbi paista. Kui ma mõtlen, et ma olen pilv, siis ma ei karda surma, sest pilved ei sure vaid haihtuvad.

Otsustasin seekord maal ära käia bussiga. Mitte sellepärast, et ma nagu kardaks halba ilma, et ei julge rattaga võtta Valga-Kaagjärve vahelist distantsi. Lihtsalt transpordi ajakulu on bussiga väiksem ja nädalavahetuse kiirvisiidiks maale on buss paslikum. Äratuskell võttis mind 5.45 unest välja. Unes ma nägin kuidas Andres Keil imestas selle üle, et ma raseerin peopesadest karvu ja Uku Uusberg mängis vana kollase sissetossava Ikarus bussi tagumises ukseaugus koos väikevenna ja veel ühe poisiga täringumängu.

Buss väljus bussijaamast kell 7.00. Inimesi oli palju ja kõik inimesed on eesti bussides kuidagi nii tasased ja ohutud peale seda kui olen sõitnud Venemaa sees punktist A punkti B kaugliinibussiga. Lugesin bussis ja midagi tähelepanuväärset ei juhtunud peale selle, et buss eksis Karksi-Nuia linnas ära tänu arvukatele teeremontidele. Valgas käisin turul ja Säästukas. Ostsin sinki ja leiba ja saia ja keefiri ja piima ja merevaiku ja rõõskoort ja kohuksest ja kommi. Jalutasin bussijaama. Ostsin kassast kaks piletit. Valgast Kaagjärve kella 12.10ks ostsin täispileti, sest väikeste kohtade bussiliiklust tuleb suurlinna inimesel toetada. Aga pühapäeva õhtuks kella kuueks Valga-Tallinn liinile ostsin üliõpilassoodustusega pileti, sest põhimõtteliselt olen ma endiselt kahes ülikoolis hingekirjas. Kahe ülikooli eest kaks korda hinnast alla ei saa, aga ka 30% allahindlust üha tõusvate bensiinihindade tõttu on suur asi. Ilm on ilus siin Valga bussijaama ees pingil istudes. Kell on 11.53. Ma sain Kaagjärve bussi peale istekoha nr 8, pileti peal on see kirjas. Ma ei usu, et ma tegelikult istun, sest nendes väikestes bussides istuvad vanad inimesed. (Mõned kutsuvad vanu inimesi seenteks või ubadeks, aga mina seda ei tee.) Täna on laupäev ja laupäev on teadagi mis päev. Turupäev.

Kusjuures mu mõningane kahtlus osutus tõeks. Nüüd ei ole enam neid väikesi busse, nüd on pikad bussid paljude kohtadega ja kõik inimesed saavad istuma. Aga vanu on tõesi palju, tädikestel on rätikud peas ja nad räägivad omavahel kurkidest.

*

Kusjuures kui ma nüüd kõigele sellele tagasi vaatan, siis oli siiski kaks inimest, kes seisid püsti. Üks mees, kes seisis sellepärast, et tahtis tädikeste juures dzentelmenina keskustelust osa võtta ning üks poiss, kes seisis sellepärast, et talle meeldis kallistada bussipeldiku pealmist pinda. Jõudsin maale ja vanaema oli õnnelik, et ma leiba tõin. Vanaema oli praadinud kartuleid ja teinud kohupiimakooki ja ülimaitsvat pirnikisselli. Korraks pärast sööki lamasin, kõige rohkem kümme minutit. Siis asusin tegutsema. Algul tõin vanaemale kasvuhoonest selleri pealsed ja juured tuppa. Vanaema ütles, et ta paneb need linnas supi sisse. Ja siis asusin peategevuse juurde – ÕUNAD. Vedasin heinaküünist välja raudkolaka-aiaredeli ja seadsin sammud aia kaugemasse otsa noorte õunapuude manu. Korjasin õuni nii, et sain kaela valusaks ja kõhu õuntest ilusti täis. Suure korvi ja plastmasspangega viisin õunu keldri ja saunaesikusse, algul tegelesin veel õunte linnavedamise otstarbeks pappkastide kastiks teipimisega ja läksin isegi veidi närvi, sest minu arust pole mingit mõtet leiutada kasti, millel on viis külge. Keldri läksid need õunad, mis jäävad talvituma, saunaesiku õunad reisivad järgmine nädal pealinna. Õhtul veidi vaatasin televiisorit ja vanema ütles, et sa kodus nagunii ei vaata ja selles suhtes on tal õigus. Telekast näitas, et Kreeka ja Prantsusmaa mängisid korvpalli ja et „Tähed muusikas“ oli ilusad tüdrukud ja mukitud poisid. Aga juba üheksa ajal ronisin koos oma kahe maanotsuga voodisse ja röhitsedes me uinusimegi.

Täna, pühapäeva hommikul, tõusin üheksast. Maal ma magan alati hästi. Vanaema tegi hommikuks makarone, sest ta ütles, et ema teeb alati Tallinnas pühapäeva hommikuti häid makarone. Selles suhtes vanaema eksis. Ema teeb laupäeviti häid makarone, pühapäeviti teeb ta pannkooke. Mu vanaema rääkis söögi kõrvale igasugu toredaid jutte. Tal on uskumatu oskus ühes lauses kirjuda inimest maapõhjas ja samas lauses sedasama inimest ülistada ka taevani ja teha seda kõike absoluutselt tõetruult. Igatahes peale sööki saagisin vetsupoti punnvalvaja ülemisest otsast ühe tüki ära, et saaks asi korralikult funktsioneerida. Seda on raske teile täpsemalt seletada, mis vetsusüsteemsüsteem meil täpsemalt maal on, aga igatahes on nüüd kõik parem kui kunagi varem. Siis tõin hekist välja ühe mahalangenud paplioksa ja tükeldasin ära ja siis jätkasin oma õuntekampaaniat ja järjest avastasin järjest maitsvamate õuntega puid. Ja siis ikka sõin ka õunu, kuigi eriti enam ei tahtnud. Panin veel keldri akna ette heinatuusti ja laudu. Veel tõin vanaemale tuppa ahjupuid, pliidipuid, vett ja hagu ja viisin solgipangid välja. Vanaema oli praadinud mune, kõrvale manustasin seda ainust ja õiget hapupiima. Koos kama ja suhkruga. Kohalik buss tuli 17.15 ja nüüd kohe väljub Valgast pealinna buss, mis on venelastest kutsekooli õpilasi täis.

Järgmine nädalavahetus toob tädi vanaema linna. Kohtumiseni kevadel.

NB! Palju on maha jäetud toonekurgede pesi.

Sõidan nädalavahetuseks maale. Õunu keldri viima ja põgenema. Katkiste kummikutega ringi tatsama ja sooja ahju lähedale magama. Mind hakkasid ära tüütama need laupäevad ja pühapäevad, kus üritasin olla asjalik, aga tegelikult ei teinud midagi. Nüüd teen seda, mis mulle meeldib.

Kumb on praegu tähtsam küsimus kas "Mis on elu mõte?" või "Kaua mu kuupilet kestab?". Ma ei taha kontrolöride rünnaku ohvriks langeda. Nad võivad mulle teha korvamatult kahju. Nad võivad purustada illusioonid inimese headusest. Nad võivad mu viia oma punasesse mikrobussi ja küsida mult kes ma olen ja siis ma pean neile näitama oma id-kaarti ja nad määrivad minu nimega pabereid. Ja pärast loetud päevad jooksul pean ma loobuma osast oma rahast, sest nii on reegel.

Aga äkki ma peaks meelega sõitma ilma piletita, sest kui nad mu sinna mikrobussi viivad siis ma võin neile silma vaadata ja küsida "Mis on elu mõte?" Ma tean, et see on imeväike, peaagu olematult tilluke tõenäosus. et nemad teavad, aga siiski isegi kui võimalus millegi juhtumiseks on imeväike, on see siiski võimalus.

Ma jooksen ja ma jooksen ja lõpuks ma väsin ära. Algasid üliõpilaspäevad, mõne aja eest olid need minu jaoks väga vahvad üritused. Stiilijalgpalli naerud ja õlletelgi kilked. Aga nüüd olen ma sest maailmast võõrdunud. MULL milles jooksen on küll kummist seintega, aga see kumm juba nii kergelt ei katke. Lihtsalt viskab seestpool mulli piuhti teise seina...

Ja ma ei saa uuesti üritada põgeneda, sest esimesele ebaõnnestunud katsele järgnes see, et jäin suure mulli sisse seinast-seina põrkuma.

Kui mu mull hakkab veidikenegi rebenema...siis meeldiks mulle see, et tuleksid väikesed lapsed koos õhupallide ja kummikeksu ja jalgapalliga minu mulli sisse hullama. Nad võiks tulla kambas koos hõisete ja päikesega.

Ja aru ma ei saa, miks näen ma pidevalt enne uinumist mõtet, et ma olen mingid inimesed pantvangi võtnud ja igaks juhuks tulistan ühe inimese pihta. Sellepärast tulistan, et inimesed näeksid suurt vereloiku ja tunneksid hirmu ja ma võiksin naerda.

Täna hommikul ma tõusin veidi varem. Sõin mannaputru ja ühe singivõiileiva ja ühe pasteedivõileiva, mis olid mõlemad tegelikult saiad. Koolikott tuleb täna raske, aga see mind ei heiduta. Natuke soojemalt panen end riidesse, sest juba ei tea mis see ilm on. Aga see meid ei heiduta, meie saame tänase päeva ja kogu nädalaga hakkama. Me oleme asjalikud ja vaprad ja kui isegi sobib, siis veidi rõõmsameelsed.

Maastikul hakkavad suured värvide võitlused. Oleks linnas rohkem puid, kaoks kogu asfalt. Puulehed remondivad sopa ära ja viivad meid jalgupidi päris algusesse tagasi. Kes ei karda minna, see saab lisaks värvilistele muinasjuttudele ka õunakoti kaasa. Õuntest tehakse kooki ja inimesed jätkavad oma elu juba järgmistel päevadel.

Mis see surm meist tahab? Olen alati ekipaazile Märtin/Park kaasa elanud. Mul on kahju olla selles kurvas pühapäeva õhtus. Keegi lükkab kuskil valesid päevi lindile ja tädi, kes peaks koristama lindilt prahi on magama jäänud.

Ma tahaks võtta tööle uued toredad neiud, kes liigutavad kiiremini ja süstivad kõhedasse vabrikuhoonesse rõõmu. Palun mulle õigust saada selle firma juhiks.

Kaastundeavaldused.

"Kui sünnime, me nutame, end leides sel suurel narrilaval."
W. S. - Kuningas Lear

Ma pole kunagi päris täpselt aru saanud, mida tähendavad laused "Kas sa usaldad mind?" ja "Kas sa lubad?". Usaldus ja lubadus on väga umbmäärased ja hoomamatud mõisted. Ma arvan, et neid ei tohiks kasutada. Inimestel meeldib olla resoluutselt tundlik, aga nad ei oska.

Tõepoolest hiied ei nuta. Nad karjuvad ja naeravad. Ma tahaksin pühapäeva hommikul olla maal: ärgata umbses toas, käia väikese heinaküüni taga pissil, pesta kaevu juures silmi, süüa vanaema rasvaseid toite.

William Shakespeare on mu tänase päeva kaaslane. Me teeme koos hullult pulli.

Kui keegi mõne mu kirjutise kohta hea sõna lausub, siis ma ei oska olla. See on umbes sama, et kui Tüdrukule, kellele endale on äärmiselt oluline, et ta kena välja näeb, ütleb keegi hea inimene, et sa oled ilus. Tüdruk ei oska olla ja vastab punastades aitäh ja enda sees südames mõtleb, et tegelikult võiksin ma ikkagi palju ilusam olla.

Ja Tüdruk ise ei saagi aru kuidas tema enesetunne läheb paremaks. Heade sõnade vastu on meie tunded jõuetud.

Inimesed, kel on ilusad silmad, isiklik aura ja oskus muuta sõnad eriliseks, on väga ohtlikud. Nad panevad maailma oma vurri sisse pöörlema. Vurr pöörleb ja teeb kauneid piruette.

Oleks ülbe öelda Hüpake peale!

Ma siis ei ütle. Ma tasakesi mõtlen.

Ei tea arvata palju võib olla rekord, et mitu korda järjest olen oma arvutis ühte lugu kuulanud. Muusikal on mind väga kerge lummata, sest olen elus väga vähe muusikat kuulanud. Ma ei oska arvustada ja seda kõrvale heita, mis mind liigutab.

Muusikat kuulates muutun ma tundlikuks. Kui olen üksi kooli raamatukogus ja löön järjest käega ripplampide nöörlüliteid õõdsuma ja siis ühest raamatukogu otsast jälgin kuidas need nöörid ebasünkroonselt kõiguvad...et siis ma vaatan pidevalt kella, et mitu korda ma jõuan veel loo läbi kuulata. Peaaegu alati pean siis kuhugi kiirustama ja võtan siis oma loo endaga kaasa ja olen maailma vastu oma tundlikusega kaitstud.

Või siis õhtul kodus. Saaks ainult arvuti taha istuma ja loo mängima ja mõtted peas jooksma...siis hakkab arvuti ekraanil paremal all nurgas olev kell tegema ajahüppeid ja siis olen pärast enda peale pahane, sest tahtsin vara magama minna.

Ma olen õnnelik inimene, et olen avastanud muusika. Mul on vaja veel palju ära kuulata.

Inimesed ütlevad, et muusika on elementaarne. On jah.

Ma olen mõelnud, et kui ma oleks naine, et siis missugused mehed mulle meeldiksid. Ta võiks olla tark, eriline, ilusate silmadega, lennuka mõtlemisega...veidi naljakas ja tundliku südamega. Aga ta kindlasti peaks omama hoidmise ja hoolimise dimensiooni. Ilma nendeta ei oskaks ma naisena väärtuslikku meest ette kujutada.

Ja kui ma siis mõtlen, et kui ma oleksin naine ja hakkaksin siis mõtlema, et kui ma oleksin mees, et siis missugused naised mulle meeldiksid...siis ma saan vastuseks samasuguse sõnapaari. Hoidmine ja hoolimine.

Lisaks sellele on veel midagi, aga mis? Seda ma kirjeldada ei oska.

Kunagi ei tohiks olla igav. Üksi seda probleemi pole. Kui viia mind väljakule, kus on 100 000 inimest, kes kõik omavahel suhtlevad, siis võin ma üles ütelda.

Pastakate värv on läinud üle piiri. Kui sa tahad muuta oma tuju, siis sa ostad endale sellist tinti eritava kirjapulga, mis sulle mõjub. Kes tahab olla lilla, see saab.

Muidugi ei ole sel mingit vahet, et mis värviga kirjutad või mis värvi riideid kannad. Pole vahet kas sööd kartulit, leiba või liha.

Mulle praegu üleüldse, kui me ei arvesta pastakaid, mõjub roheline ja sinine värv. Ka kollane. Ja joon maa õuntest tehtud mahla.

Imelik on see, et ma joon teed hea meelega, aga ise teda korralikult teha ei viitsi. Ja viimasel ajal pole ka kohvikusse juhtunud.

Ma varastan, lõhun ja närin pastakaid. See on minu patt.

Tahaks elu lavastada. Aga ma veel ei tea mis stiilis. Lihtsalt mõtteid on kogunenud.

Alati on hea, kui keegi sinusse usub. Uskuge kasvõi kübegi ja ärgu näidaku seda eriti välja, aga kui ta juba usub, siis sellest on küll.

Osad inimesed usuvad minusse ja naeratavad. Usuvad vist isegi osad Vanalinnas patseeruvad turistid. Mitmed on noogutanud ja üks mängis oma kulmudega.

Täna Agnes saatis mulle teatriajaloo loengus lipiku "Defineeri ilus ja defineeri armas"

Ma defineerisin oma uude ebapratkilisse märkmiku.

ILUS - tahad katsuda, tahad seksida, tahad nautida, tahad kehale väliselt sooja

ARMAS - tahad hoida, tahad tunnet, tahad sooja sisse - mida saaks endaga kaasas kanda

Lahkasin sõnu defineerides mõtteid naistest. Tegelikult on need sõnad hoopis laiema tähendusega ja üldistuvad kõigele. Inimese või eseme kohta võib olla olemas 3 varianti:

1) ILUS
2) ARMAS
3) ILUS + ARMAS Inimesed tahavad, et nad oleksid mõlemat. Inimesed tahavad, et kõik nende asjad oleksid korraga ilusad ja armsad. Sisemiselt pole ükski inimene nii külm, et tahaks ainult ilu. Südamest ei saa nautida ka ainult nunnudust. Ja see ei olene soost, nii mehed kui naised tahavad elus ilu ja armsust. Peaaegu kõik ülejäänud soovid ja väljendusvahendid on ilu ja armsuse alajaotused.

Pärast oli Agnesel tohutu pissihäda. Mina nautisin oma uut märkmiku. Ja tõesti ma ise võib-olla ei tahakski sinna niipalju kirjutada. Ma lasen osadel teistel kirjutada ja kannan endaga siis kaasa nende usku minusse. Ma arvan, et need inimesed, kes kirjutavad või joonistavad minu märkmiku on usklikud.

Meid kummitab üks sõna.

Vanasti võisin öelda, et pikad päevad on mu hobi. Nüüd vahel lausun, et pikad päevad on meeldiv elukutse. Kõnetehnika, tants, lavakõne, ruumiteooria, draamateooria, koosolek ehk siis Tepandi, Jakobson, Veinmann, Lapin, Epner, 23. lend. Päev veel mõneks ajaks jätkub. Vaja saata Roberti poole paar magamiskotti, et need ula peale jäänud "Odüsseia öö" näitlejatarid saaksid magada. Algul pidi üks minu juurde ka ööbima tulema, aga nüüd nad kõik ööbivad Roberti juures, sest ühel neist on sünna ja teevad seal baila-baila.

Täna olen ma saanud targemaks. Tahaksin iga õhtu endale nii öelda.

See Tartu aur ja Draamafestivali melu lõid tõesti veidi ninna. Mulle oli see värskendav. Suudsin õhtuti kauem üleval olla kui argises Tallinnas. Vahel mul tõesti meeldib õhtuti üleval olla ja mõne inimesega juttu rääkida. Mängisin ka jalgpalli, eest näitlejate punt küll kaotas soomlastele 3-4, aga vägisi võita polegi taolise mängu eesmärk. Peaasi on tekitada emotsioone ja neid jagus nii platsil olevatele mängijatele kui publikule.

Ja eile hommikul istusin ma Tartu äärelinna paneelmajas ja veidi mõtlesin.

Tihti on nii, et tahaks maailma lahterdada. Ilusa maailma panna paremale käele ja ülejäänu vasakule...Siis tuleb tuju seda süsteemi täiustada. "Vasaku käe ülejäänu" saab veel näiteks tükeldada kurjuse osakonnaks, ülbuse osakonnaks ja haiget tegevate tunnete osakonnaks....Ja paremal käel olev ilus maailm võiks täna näiteks jaotuda pehmuse toaks ja hoolivuse kohvikuks.

Ja kui oled ilusti kõik valmis saanud, siis hakkad endale haiget tegema. (Või rõõmu valmistama).

näe nüüd tuleb kiirsaadetisena terve riiuli täis dokumente kurjuse osakonda
tehke kiirelt ruumi, need on tähtsad paberid
me saame aru, et teil on veel eelmised menetlused läbi vaatamata
aga meie pakume lihtsalt transportteenust
järgmise kaubikuga tuleb uus sisustus osakondadesse...

JA SA EI JÕUA SEDA ENAM KUULATA
Sa tahaks kohvikus süüa kohupiima-õunakooki ja hullata, lõputult hullata toas, kus pole teravaid nurke!

Täna tegi ema mulle uuel pliidil uue panniga pannkooke. Endised. Maitsev pühapäeva algus.

Üks hea mees teisest heast mehest.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

KRISO
Sa ei tohi siin toas päevad läbi olla, sa pead minuga tulema kohvikusse ja pärast lähme näituse avamisele. Sa näed seal head kunsti, see tekitab su peas assotsiatsioone...ma tahan sinu eest hoolitseda?

TINU
Miks ma pean kuhugi tulema? Miks sa käsed mul mingil näituse avamisel kohal olla?

KRISO
Kõik teised tulevad ka sinna, seal on tore, sa saad seal ennast tuulutada ja minuga koos olla.

TINU
Ma ei taha sinuga koos olla. Ma ei taha sind näha.

KRISO
Miks sa pead nii ütlema? Kas sa tõesti arvad, et ma olen üks näru, kellele võib lihtsalt haiget teha.

TINU
Ma ei ole enam homo. Ma ei ole tegelikult kunagi olnudki.

KRISO
Mis tähendab sõna homo...mida kuradit...mina arvasin, et sina armastad mind ka. Mina sain aru nii, et me oleme valinud ühise tee, mida mööda maailmas edasi astuda. Ära palun lausu sõnu, mille jõudu sa ei hooma. Nii kerge on öelda midagi, mis teeb ka endale haiget.

TINU
Sa olid mu elus üks etapp, mis on nüüd lõpetatud. Ära nuta, ma hoolin sinust, sa oled tore inimene, aga ma ei taha sulle valetada ja ise teeselda.

KRISO
Sa ei saa lihtsalt lõpetada...ma ei ole raamatu peatükk, mis nüüd sai läbi ja seega ei vääri enam tähelepanu. Minu jaoks on meie ühised mälestused kõige...ma ei saa aru, mida sa räägid...mida sa teed.

TINU
Fotod ja muusika on elus kõige tähtsamad. Nad on minu jaoks palju olulisemad kui sina ja...

KRISO
Sul on keegi teine. Ma teadsin seda, ma aimasin seda ette...miks mina olen kehvik...mis mul on viga...

TINU
Ära ole naeruväärne. Ära tee stseeni, palun ole arusaaja inimene.

KRISO
Ära heida mind kõrvale, ma palun sind nii väga. Sa oled minu kallis.

TINU
Palun ära tee. Mine ära ja hakka elama, sa ükskord üle oma lapsepõlvest pärit alaväärsuskompleksidest.

KRISO
Ma tahan tagasi kõiki fotosid, mis sa kunagi minust teinud oled.

TINU
Miks?...kas see teeb sulle nii väga haiget...

KRISO
Ma tahan neid tagasi ja ma toon sulle ka kõik asjad tagasi.

TINU
Ma ei anna sulle ühtegi fotot.

KRISO
Ma pean need saama tagasi, ma ei taha, et sa mind vaatad.

TINU
Ma ei vaata sind, ma vaatan enda tehtud fotosid. Anna andeks, aga selle..või seda...mida mina olen pildistanud, see kuulub minule.

¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤
¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤¤

"Tüüpiline sina!" ohkas, muigas ja iroonitses Agnes mulle vastuseks üheaegselt.

Inimesed söövad õunu. Inimesed vaidlevad õunasortide üle ja pärast õunte söömist salaja peeretavad. Aga kõik annavad endale andeks, sest tänavu süüakse Eesti õunu. Ma tahaksin juba teada, kas need pirnid, mis maal selle väikese pirnipuu otsas on, et kas need pirnid on Eesti pirni maitsega. Ma ei tea tegelikult päris täpselt, mis maitsega on Eesti pirnid, aga ma arvan, et ma tunnen selle maitse ära.

Ma õpin tõlketeooriat ja prantsuse keelt. Ma kardan, et kui ma kunagi tõlkima hakkaksingi, siis meeldiks mulle oma mõtteid teiste omade pähe maha äritseda ja prantsuse keel sobib suhu ilusatele tütarlastele.

Eile õhtul nägin palju toredaid vanu inimesi. Nad on kõik noored ja toredad. "Vanad" tähendab seda, et nad on minu pähe talletunud mõni aeg tagasi. Elu läheb seal edasi, kuhu jäävad maha meie tükid. Vist on kena elus jätta maha palju tükke. Psühholoogiarebased ristiti ära Von Krahli baaris.

Ma rääkisin Agnesele ühest tegelasest, kes võiks hakata eksisteerima ja ma iseloomustasin teda lausega: "Ta peab inimestega suhtlema, aga ta ei viitsi."

Laulatus. Poola teater ja Elmon Nüganen...ja hinges on see oleks, see natuke valus oleks...nii oleks tahtnud näha kuidas Mati Unt selle loo kuue aasta eest Vanemuises lavastas. Aga kuue aasta eest ma veel ei teadnud teatrist midagi ja eriti tihti ei käinud teatris. Ei tea kas tänasest päevast kuue aasta pärast käin?

Aga siukest Elmo Laulatust on ka vaja. Kuigi ta venis ja vahepeal oli igav, oli kenasti ära tehtud suure lava tükk. Mina suudsin lõpuni istuda. Kuid loodan, et oktoobris tulev teatrifestival "Kuldne mask" toob meile Venemaalt paremaid välisetendusi, kui need kaks mis olid Draamal.

Martin tõi mind tuhande krooni eest ostetud mossega koju. On see vast pill. Need toredad padjad tagaakna peal ja esiklaasi lahtikäivad kolmnurkaknad. Ja põhiline on see, et autol on olemas toores.

Täna õhtul on mul ükskik olla. Täna õhtul ma tahaks, et keegi kuskil mõtleks mu peale.

Eile me hängisime. Häng algas juba enne tõlketeooria loengut ja tõlketeooria loengus oli ka eile elu sees. Lugesime vana eesti keelt ja ma pean ütlema, et see on üks päris maru keel. Pärast seda oli häng Meelise juures koos õlle ja pudluga ja siis MAAILMAESIETENDUSELE!!!

Draama välislavastus "Odüsseia öö", kus prantsuse tipsid mängisid internaatkooli tüdrukuid, kes loevad eepost öösel, et oleks põnev. Vahepeal siis välkusid tissid ja liikusid voodid. Minul ei olnud väga igav, aga pooltühjas saalis mõtiskledes kõlas ikka kõrvas see sõna... maailmaesietendus... siukest sõna võiks kasutada siis, kui kogu maailma ära vallutatakse, mis selle tüki puhul vaevalt juhtub.

Pärast oli veidi kurb einelaud, kus pakuti head sööki ja suurepärast Bonaparte kringlit. Katering on alati lõbus, tore on ju kellegi pihu peal olevalt kandikul veini võtta.

Ma lahkusin õigel hetkel viimase bussi peale, et mitte laskuda prantsuse näitlejannadega pikka veidi pitsitavasse vestlusse. Ma loodan, et Kristol läks hästi. Mulle tegelikult meeldiv vestelda, aga ma ei oska alati pühenduda.

Kui päris aus olla, siis see vist oli mu elu esimene esikas, kus viibinud olen. Kui mõelda nii "suure teatri" mõõtmetes. Tore, et ta oli selline. Naljakas.

Keegi kutsub ja siis sa lähed. Kui ei kutsutaks, siis ei läheks ka. Läheks hoopis koju. Läheks koju ja paneks ukse lukku ja sööks eilseid pelmeene ja kui neist jääks väheks, siis sööks veel ka eelmise nädala purgisuppi.

Aga keegi kutsub ja täna ma jõuan koju hoopis hiljem. Siis on võib-olla ema juba kodus ja saab tänast toitu.

Teen täna päev läbi teistega koos midagi ja mõtlen vähem. Ja kui siis õhtul voodis mõtlen, siis mõtlen seda, et hea oli, et läksin. Teistmoodi ettearvamatu päev oli.

Eile ma läksin ka ja ostsin Stockmanni viienda korruse kohvikust kahekümne krooni eest maailma kõige halvemat kakaod. Ja pärast seda läksin bussijaama ja lehvitasin Tallinn-Tartu bussile. Ja pärast seda tegigi ema kodus pelmeene.

Ma arvan, et ma homme lähen ka. Vähemalt natukeseks ajaks. Kui hetk tuleb kätte, siis saab ju koju minna.

*

Ma nägin täna unes, et olin putukatõrje meeskonna liige. Kardeti, et maailma vallutavad väikesed putukad, kes levitavad surmavat viirust. Ja oli juba öö ja me suundusime öises linnas ühte söögikohta kontrollima, et ega seal ei ole neid pahasid putukaid. Aga samal ajal sõitis söögikoha juurde buss, kust tulid välja Eesti jalgpallikoondise mängijad. Treener Jelle Goes sai vihaseks, et tema mehed ei saa rahus süüa. Aga polnud midagi parata, sest meil olid sõjaväelaste riided seljas ja putukate tõrjumine oli riiklikul tasemel käsk. Ja siis ma läksin koos ühe kogenud putukatõrjujaga söögikoha vetsu parasiite otsima ning Raio Piiroja ja Andrei Stepanov parasjagu kasutasi pissuaare. Alguses paistis vetsus kõik korras olevat, aga siis see kogenud tõrjuja näitas mulle luubiga põrandat ja kõik kohad olid väikeseid kurjategijaid täis. Me puistasime põranda happega üle ja jalgpallurid hiilisid vetsust välja.

Mõnikord inimene magab mujal. Ja ei saa seal mujal und, sest kohutavalt igatseb. Oma Tuba tahab. Tahab oma voodit, oma patja, oma lina, oma radikat, oma vaipa, oma öiseid hääli, oma hommikusi ärkamisi.

Aga kõige tähtsam on see, et Oma Tuba on koht, kus pole suhteid. Ükskõik mis inimesega on inimesel ükskõik mis suhe, alati on sealt midagi puudu. Osad inimesed on teretamiseks. Osad on pikemaks jutuks. Osad on intiimsusteks ja läheduseks. Mõni on selleks, et temaga kunagi perekonda luua. Osad eksemplarid on naeruks ja osad on tõsisteks juttudeks. Paljud inimesed on vajalikud pealiskaudsuseks ja mõni üksik üldisest massist eristumiseks.

Aga nad kõik on selleks, et olla nendest veidi kaugemal. Nad kõik on head ja kui mõnikord on võimalik inimesi naerma ajada, siis on maailmale juba midagi antud.

Oma Tuba on Oma Pisarateks. Siin pole ühtegi teist inimest neid kuivatamas. Need pisarad on tugevad ja armsad. Need pisarad ongi Inimene.

Ma ei saaks elada ühiselamus või kommuunis. Mulle on vaja Oma Pisaraid.

Sa rändad mööda linna ja tunned end halvasti. See päev venib ja masendab. Tundub nagu kõik muutuks ainult halvemaks, Sa ei jõua enam inimesi vaadata, Sa ei taha kohata kauneid silmi ja huvitavaid tüüpe.

Ja siis Sa mõtled, et huvitav kas kuskil on keegi veel nagu Mina. Keegi, kellel on igav ja paha ja elustväljas olla. Ja siis Sa hetkeks arvad, et iga kolmas inimene on selline: Teda ei huvita pere ja töö ja teda ei huvita, et täna on reede ja teda ei huvita, et kell üheksa algab aktuaalne kaamera ja et täna ja homme võib piinlikust tundmata end täis juua. Teda ei huvita mitte midagi, Tal on lihtsalt paha olla ja Tal on selleks täielik õigus.

AGA SA EI NÄE MITTE ÜHTEGI INIMEST, KES OLEKS SINU MOODI. Neil on reede ja neil on huvitav. Nad on õnnelikud ja ilusad. On olemas Mina ja Nemad. Sa mõtled, et mida teha, et mida teha ja siis sa tead mida teha.

Sa lähed ostad rotihamburgeri ja jood kõige odavamat värvilist limonaadi. Ikka selleks, et hakkaks veel halvem. Et algaksid rõhked ja kõht teeks häält.

Ja pärast seda Sa lähed istud pargipingile, mis on laste mänguväljaku juures ja Sa jälgid kuidas lapsed mängivad oma vanematega. Sa lihtsalt jõllitad. Sa annaksid ära ükskõik mida, et olla uuesti väike süüdimatu inimene.

Ja sul on veel halvem olla, sest SA EI SAA MITTE KUNAGI ENAM MITTE MINGIT MOODI MUUTUDA LAPSEKS. Ja siis tuleb üks tuvi ja ootab Su jalgade ees palukesi. Ja saaks tuvi Su jutust aru, siis Sa ütleksid talle, et tuvi situ mulle pähe, sest mul on halb olla. Aga tuvi läheb ära ja Su masendus ainult kasvab.

Kokkuvõttes võin ma ainult seda öelda, et lõpuks on Sul nii paha olla, et see jääb ainult Su enda teada. Sa ei räägi seda mitte kunagi kellelegi, sest igaüks oskaks Su loo naeruks pöörata. Aga Sa ei taha naeru ja Sa ei taha teisi, sest Sul on paha olla.

Ja ma tean, et silmadel võib veidi valus olla. Päike ongi valus. Päikest vaadatakse prillidega või siis vaadatakse päikese puhul kõike prillidega. Minul ei ole päikeseprille. Pole vist kunagi olnud. Mingitega kunagi lollitasin, aga lollitamiseks see jäigi.

Mulle meeldib ka kuu. Kellele ei meeldiks. Koolis vaatasime täna seda esimest kuule lendamise filmi, mida Queen vist on oma videodes kasutanud. See oli kihvt film. See oli andekas mees.

Mulle meeldivad ka tähed. Ja ka need on kollased. Kas ma olen rääkinud oma toa tapeedist? Paljude tähtedega ja kui siis õhtul tule ära lööd ja väljas on pime, siis need tähed helendavad ja valvavad mind ja notsusi ja Mukit kui me tudume. Sellle tapeedi ma valisin lasteosakonnast.

Lasteosakond on kaubamajade kõige mõtekam koht. Parfümeeria on liiga imelik sektsioon. Ilusad tädid müüvad lõhna. Head lõhna. Erutavat lõhna. Puhast lõhna. Kaunist lõhna...see on veel hullem kui õhu müümine...ja need osakonnad, kus müüakse riideid, need on õudsalt tüütud. Kõige kindlam on minna ja kohe esimene riideese ära osta, mitte seal valida ja passida tunde....Aga lasteosakonnas on loomad riiulitel ja nad kõik on minu sõbrad ja nad lihtsalt lollitavad inimesi ja maailma.

Oleks mul raha, siis ma päästaks need loomad ära ja võtaks kõik endaga tähtede alla magama

Aga me võiksime ju seda teha koos.

Ostke kaubamajad loomadest tühjaks ja magage nendega. Uskuge, nad ei vea teid kunagi alt!

Ma pühendan selle uue kollase värvi kõigile maailma lastele, kes täna kooli lähevad.

Seoses sellega, et ilu nõuab ohvreid ja armastus on ülim...et siis seoses kõige heaga ja halvaga, mis maailmas on, on nüüdsest mõneks ajaks kadunud võimalus kommenteerimiseks.

Aga nagu ütles Maria: "Minu arust oleks palju parem, kui inimesed kommenteeriksid asju isiklikult, mitte kusagil internetis."

mkase@hot.ee
5255137