20060130
keep going
260106
Koolikohvik. Istun ja ootan jooga tundi. Esimene tund oli siuke kahtlane, lavaka esimese kursuse Salme ajad tulid meelde, ma ei viitsinud eriti algelisi näitlemisharjutusi kaasa teha, rohkem passisin aknast välja ja kuulasin kõrvalklassidest kostuvaid helisid. Tunnist jäi meelde siiski üks ilus lause: „Games we play create the atmosphere we live in…“ Aga osad kaastudengid on väga sõbralikud, kutsuvad mind oma gruppi ja muretsevad mulle raamatukogust raamatuid. Päike paistab silma, päike on mõnus, aga imelik on see, et siin on kõik ruumid tolmu täis. Igalpool lendlevad kübemed.
*
Nüüd on kell minut üle südaöö. Kuulan oma voodis Tepandit ja tunnen end hästi. Täna pärast kooli käisin Janekil-Kerstil-Kristjanil külas. Nad elavad Lewishamis, elektrirongiga neli peatust meie kodukohast New Elthamist Londoni kesklinna poole. Mängisime seda pulkadega tõmmatavat-lükatavat jalkat, mina muidugi kaotasin mõlemale poisile. Siis mängisime veel lauamängu „Eesti“ ja sai palju nalja. Ma jäin jagama viimast kohta. Geograafia ja Loodus on mul väga nõrgad valdkonnad.
Ja kui siis bussiga kodu poole sõitsin, siis tuli natuke pisar silma. Niisama. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene. Muki ronib sülle. Kohtumiseni.
270106
Täna hakkab mul kool kahest. Kuulan Sigurd Rossi ja üritan ühte-teist kirja panna. Vahepeal on tõesti hea olla üksi.Tegelt teeks täna hea meelega poppi, aga esimesel nädalal oleks see vist veidi näotu. Igatahes vaatasin arvutist mingeid vanu pilte. Pildid on ikka mõeldud selleks, et tuua pähe tundeimpulss. Ma arvan, et osad impulsid on osadel hetkedel väga vajalikud. Ja vahel on jälle vastupidi. Pildid võivad hakata hetkel käsilolevat elu segama. Siiski on ka nii, et pole olemas inimest, kes oskaks õigetel hetkedel vaadata ainult õigeid pilte.
*
Kooli aknal on paljundatud silt „Holocaust Memorial Day“, sildil on kurbade silmadega juut. Kunagi kaob maailm ära ja ajalugu kustub. Reedesel pärastlõunal on inimesed uimased ja väsinud. Mul savi, mul pole kronoloogilisi nädalaid. Rose Brufordi hoovis elavad elevant, krokodill ja 2 kaelkirjakut. Loomade kõrval toetub puule silt „Do not feed the animals“. Päris inimsõbralik skulptuur. Inglismaal kannavad kõik väikesed tüdrukud kooliseelikuid ja väikesed poisid ülikondi. Tüdrukud kannavad isegi ühesuguseid tenniseid. Ja kuidas need jõnglased ühistranspordis lõugavad, kuulavad ipode ja elavad ennast välja. Sealt need ühiskonna lõhkujad vist tulevadki. Neil lastel on kodus kõik hästi, vast emalgi on ilus auto ja isa annab raha. Lehed on siin koledaid lugusid täis: kuskil metroojaamas tapeti advokaat ja kuskil mustanahalistega käituti halvasti. Aga tegelikult on kõik hästi ja siin võib täitsa elada. Mõnes metroojaamas pesitsetevad kodutud, neil on soe magamiskott. Õhtul National Theatre kohvikus trehvame Sireti kooli andekate inimestega.
*
Olen esimesena linnast tagasi, Muutusin kärsituks nagu ma ikka vahel muutun. Koju tulles oli mul kindel plaan: süüa, pesta ja voodisse jõuda. Nii söömine kui pesemine tundusid möödapääsmatute kohustustena. Ega muidu ei sööks, kui ei peaks ja ega pesta ka ei viitsiks, kui endal poleks mustana paha tunne. Kuulan mussi ja kirjutan. National Theatre raamatupoest ostsin Noel Griegi raamatu „Playwriting A practical guide“. Rongis lugesin sealt järgmist: „Writing is, as much as anything, an act of memory. Not necessarily as a recording of your own life and history, but rather as an attempt to capture in words impressions made on the senses by the world around us. What did that type of rain feel like? What was that woman’s unusual way of expressing herself? What made the journey to work or school today different from any other of those journeys?“
280106
Istun teatris ja ootan etenduse algust. Laupäeva lõunal algab etendus kell 3. Teater on Almeida Theater ja etendus on Sam Shephardi kirjutatud „The Late Henry Moss“. See etendus sai sel nädalal Timeout ajakirja kriitikutelt kõrgeima hinnangu. Nii ma siia tulingi, kümne paundiga sain pileti, lugu räägib segastest suhetest kuskil Mehhiko ja Ameerika piiril. Täna tahtsin ka minna Natural History Museumi, seal näeb elusuuruses liigutavat Türannosaurust. Aga kui metrooga sinna muuseumi juurde jõudsin, siis seal oli tõesti palju rahvast. Ma siis hoopis jalutasin Londoni tänavatel, ostsin poest piima ja šokolaadi. Mul on kõrini saiast ja ma ei salli seda, kui saia kutsutakse leivaks. Enamus maailma inimesi pole vist „õiget“ leiba kunagi näinud. Igatahes minu kõrval paremat kätt istub üks vanatädike ja vasakul pool on kaks keskealist daami, kes omavahel räägivad internetiühendusest ja töötamisest. Saal täitub, siin pole riidehoide, inimesed hoiavad teatrites oma palituid süles. Varsti läheb lahti, kuskil tiriseb etenduse algust tähistav kell.
*
Kohe istun rongi ja hakkan kodu poole loksuma. Kõht on tühi ja väss on peal, kuigi kell on alles pool kaheksa. Etendus oli vägev. Kui viimased 15 minutit maha arvata, siis oli isegi vist suhteliselt väga vägev. Lugu on iseenesest lihtne nagu lood on alati lihtsad. Kuskil kolkakülas on isa ära surnud, peale isa surma on vanem vend nooremast paar päeva varem kohale jõudnud. Aga kui noorem tuleb, siis isa surnukeha lamab endiselt voodil. Loosse on segatud ka mehhiklasest naaber, viniseva häälega taksojuht ja voolav naisterahvas Konchita. Aga lugu esitati mittelineaarselt: noorem vend tahab välja uurida, mis isaga juhtus ja siis ülesotsitud taksojuht talle jutustab. Ajad, sündmused, inimesed olid segatud täpselt ja huvitavalt. Natuke sarnanes NO99 Padjamehega. Aga jama oli see, et lõpuks tuli ikka sentimentaalsus sisse ja vennad hakkasid lahkama oma haiglast lapsepõlve ja saladus, mis kogu aeg õhus oli, et miks või kuidas siis ikkagi isa suri, aihtus kuhugi ära. Südamlikud lõpud ikka ei lähe. Vist.
Ma ei salli neid õnnelike paarikesi. Linnas kogu aeg riivavad mu silma. Ja nagu nimme, siin täis rongis kaks teismelist – roppu, hüperaktiivset ja kõrvuni armunut, mudivad teineteise jalgu. Las nad olla. Kuskil kisab üks väike laps. See on küll jah kummaline, et isegi väikesed lapsed räägivad siin seriaalide keeles. Täna sai täis nädal aega Londonit. Täna õhtul on veidi koduigatsus peal. Aga see vast ongi ilus.
2901006
Jee! Täna hommikul käisin iseseisvalt siin esimest korda jooksmas. Päike paistis ja külm tuul puhus. Sport on mõnus. Täna on linnas ja chinatownis suured pidustused. Hiina aastavahetus.
*
Uku vaatab oma voodis filmi ja peeretab. Hiina uusaasta tuli rahvarohkelt, väga rahvarohkelt. Nüüd läks Uku välja suitsetama. Trafalgar Square’il oli suur lava ja seal siis erinevad tantsutrupid esinesid ja korra kui päikesepaistel kogu seda värki vaatama jäime, et siis parasjagu olid nn. Shaolini mungad ja ühe mustanahalise peamunga keha vastu pidi toikaid katki löödama…esimene toigas pandi vastu kõhtu, see läks kenasti katki, aga teine pandi vastu väljasirutatud kätt ja üks suur mees kolm korda täiest jõust virutas vastu selle mehe kätt toikaga ja toigas ei läinudki katki, võib-olla munga käeluu läks. Igatahes see oli natuke nagu jackass või see asi. Silmadel oli valus.
Hiinalinn oli niivõrd rahvast täis, et ühel hetkel lasi politsei sinna ainult ühest tänavast rahvast sisse, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja kõik pildistasid neid trummide põrina saatel ringihüppavaid draakoneid. Inimestele meeldib ikka tohutult pildistada. Aga saime ühes pargis mingi hiina kastmete propandaüritusel nuudleid tasuta süüa. Et siis tasuta lõuna vanaaastaõhtul. Hiinlaste uueaasta saabumine oli kommertsüritus, kus põhirõhk oli söödava ja särava nänniga äritsemisel.
*
Päeva lõpetuseks vaatame Ukuga Kubricku filmi „Full Metal Jacket“. Oli kunagi Vietnami sõda ja küsimus, et kelle või mille pärast sõditi jääb…ja ilma suurepäraste filmideta ei teaks ega kotiks see meid eestlasid just kuigivõrd. Või kas ta tekitab tundeid nende filmidegagi? Meile jäävad meelde röökivad ülemused, hulluksminev psüühika ja vigased sõjaveteranid. Ajalootunnis räägiti, et Ameerika põeb seda kõike siiani. Teab nüüd keegi seda tõde.
300106
Me üldse ei viitsinud hommikul üles ärgata. Ajas kohe ropendama. Ja me siiski ärkasime, Oleme ära teeninud auhinna ja kiituskirja.
*
Kell on pärastlõunal peale kolme. Jõudsin just koju ja olen veidi ärritunud. Kuna tahan ärritust endale ära põhjendada, siis mõtlen sellele, et seal Rose Brufordi koolis on kõige haigem interneti-süsteem üldse. Wifist pole mõtet unistadagi ja isegi oma kaabliga ei saa interneti kaabliaugust läpakasse netti. Seal on mingi koodide värk igale tudengile ja loomulikult töötavad neil seal kõik arvutid ikka ja ainult exploreriga. Ma tunnen, et olen oma Mäki ja oma algeliste küberteadmistega rohkem diskrimineeritud kui maailma suurim feminist. Igatahes mulle meeldis põhikoolis ja keskkoolis lõuna paiku, kui tunnid lõppesid, koju põgeneda ja magama keerata. Magasin siis paar tundi ja õhtul läksin värskena trenni. Ma eriti ei mäleta, et kas või kuipalju ma oleksin tegelenud koduste ülesannetega. Mõnikord tegin mingeid mata ülesandeid, mis ajasid mind närvi, kui ei tulnud välja. Mata ülesannetega on ju tavaliselt nii, et vastus on raamatu tagant või siis õpetaja poolt öelduna ette teada ja siis kui mõne ülesande puhul ei saa seda vastust, et see siis ajab ikka närvi küll.
Koolis oli hommikul hääletund. Tegeletakse Jean Genet näidendiga „Maids“, seal on kolm naistegelast. Ma siis ühe portugaallasest poisiga röökisin sealt maha ühe bravuurse õdede vahelise stseeni. Ei oska midagi arvata, proovin siin kooli suhtuda eelarvamuseta.
Igatahes lugesin koolis selles pahas-pahas internetis olles, et Eesti jalgapall sai EMi alagruppide loosimisel jackpoti. 23 miljonit on väärt Eesti-Inglismaa mängu teleõigused ja Venemaa on ju meie vana sõber. Nii palliplatsil kui viinajoomises. Eesti jalgpallil oleks aeg tekitada suurt kära. Siin on suurtes kaubamajased praegu 30% ja 50% ja 70% alla. Londoni hullud päevad. Müüakse igasuguste jalkameeskondade särke, aga ma vaevalt midagi ostan. Kunagi, kui olen vana ja kärsitu iseloom on jahtunud, siis ostan endale suure televiisori ja Barcelona, Juventuse ja Eesti särgid ning ka suure külmkapi. Külmkapis saavad olema õlu, majonees ja midagi head.
Õhtul lähen vast Lewishami Eesti klannile külla ja varastan wifit.
Koolikohvik. Istun ja ootan jooga tundi. Esimene tund oli siuke kahtlane, lavaka esimese kursuse Salme ajad tulid meelde, ma ei viitsinud eriti algelisi näitlemisharjutusi kaasa teha, rohkem passisin aknast välja ja kuulasin kõrvalklassidest kostuvaid helisid. Tunnist jäi meelde siiski üks ilus lause: „Games we play create the atmosphere we live in…“ Aga osad kaastudengid on väga sõbralikud, kutsuvad mind oma gruppi ja muretsevad mulle raamatukogust raamatuid. Päike paistab silma, päike on mõnus, aga imelik on see, et siin on kõik ruumid tolmu täis. Igalpool lendlevad kübemed.
*
Nüüd on kell minut üle südaöö. Kuulan oma voodis Tepandit ja tunnen end hästi. Täna pärast kooli käisin Janekil-Kerstil-Kristjanil külas. Nad elavad Lewishamis, elektrirongiga neli peatust meie kodukohast New Elthamist Londoni kesklinna poole. Mängisime seda pulkadega tõmmatavat-lükatavat jalkat, mina muidugi kaotasin mõlemale poisile. Siis mängisime veel lauamängu „Eesti“ ja sai palju nalja. Ma jäin jagama viimast kohta. Geograafia ja Loodus on mul väga nõrgad valdkonnad.
Ja kui siis bussiga kodu poole sõitsin, siis tuli natuke pisar silma. Niisama. Mõtlesin, et olen õnnelik inimene. Muki ronib sülle. Kohtumiseni.
270106
Täna hakkab mul kool kahest. Kuulan Sigurd Rossi ja üritan ühte-teist kirja panna. Vahepeal on tõesti hea olla üksi.Tegelt teeks täna hea meelega poppi, aga esimesel nädalal oleks see vist veidi näotu. Igatahes vaatasin arvutist mingeid vanu pilte. Pildid on ikka mõeldud selleks, et tuua pähe tundeimpulss. Ma arvan, et osad impulsid on osadel hetkedel väga vajalikud. Ja vahel on jälle vastupidi. Pildid võivad hakata hetkel käsilolevat elu segama. Siiski on ka nii, et pole olemas inimest, kes oskaks õigetel hetkedel vaadata ainult õigeid pilte.
*
Kooli aknal on paljundatud silt „Holocaust Memorial Day“, sildil on kurbade silmadega juut. Kunagi kaob maailm ära ja ajalugu kustub. Reedesel pärastlõunal on inimesed uimased ja väsinud. Mul savi, mul pole kronoloogilisi nädalaid. Rose Brufordi hoovis elavad elevant, krokodill ja 2 kaelkirjakut. Loomade kõrval toetub puule silt „Do not feed the animals“. Päris inimsõbralik skulptuur. Inglismaal kannavad kõik väikesed tüdrukud kooliseelikuid ja väikesed poisid ülikondi. Tüdrukud kannavad isegi ühesuguseid tenniseid. Ja kuidas need jõnglased ühistranspordis lõugavad, kuulavad ipode ja elavad ennast välja. Sealt need ühiskonna lõhkujad vist tulevadki. Neil lastel on kodus kõik hästi, vast emalgi on ilus auto ja isa annab raha. Lehed on siin koledaid lugusid täis: kuskil metroojaamas tapeti advokaat ja kuskil mustanahalistega käituti halvasti. Aga tegelikult on kõik hästi ja siin võib täitsa elada. Mõnes metroojaamas pesitsetevad kodutud, neil on soe magamiskott. Õhtul National Theatre kohvikus trehvame Sireti kooli andekate inimestega.
*
Olen esimesena linnast tagasi, Muutusin kärsituks nagu ma ikka vahel muutun. Koju tulles oli mul kindel plaan: süüa, pesta ja voodisse jõuda. Nii söömine kui pesemine tundusid möödapääsmatute kohustustena. Ega muidu ei sööks, kui ei peaks ja ega pesta ka ei viitsiks, kui endal poleks mustana paha tunne. Kuulan mussi ja kirjutan. National Theatre raamatupoest ostsin Noel Griegi raamatu „Playwriting A practical guide“. Rongis lugesin sealt järgmist: „Writing is, as much as anything, an act of memory. Not necessarily as a recording of your own life and history, but rather as an attempt to capture in words impressions made on the senses by the world around us. What did that type of rain feel like? What was that woman’s unusual way of expressing herself? What made the journey to work or school today different from any other of those journeys?“
280106
Istun teatris ja ootan etenduse algust. Laupäeva lõunal algab etendus kell 3. Teater on Almeida Theater ja etendus on Sam Shephardi kirjutatud „The Late Henry Moss“. See etendus sai sel nädalal Timeout ajakirja kriitikutelt kõrgeima hinnangu. Nii ma siia tulingi, kümne paundiga sain pileti, lugu räägib segastest suhetest kuskil Mehhiko ja Ameerika piiril. Täna tahtsin ka minna Natural History Museumi, seal näeb elusuuruses liigutavat Türannosaurust. Aga kui metrooga sinna muuseumi juurde jõudsin, siis seal oli tõesti palju rahvast. Ma siis hoopis jalutasin Londoni tänavatel, ostsin poest piima ja šokolaadi. Mul on kõrini saiast ja ma ei salli seda, kui saia kutsutakse leivaks. Enamus maailma inimesi pole vist „õiget“ leiba kunagi näinud. Igatahes minu kõrval paremat kätt istub üks vanatädike ja vasakul pool on kaks keskealist daami, kes omavahel räägivad internetiühendusest ja töötamisest. Saal täitub, siin pole riidehoide, inimesed hoiavad teatrites oma palituid süles. Varsti läheb lahti, kuskil tiriseb etenduse algust tähistav kell.
*
Kohe istun rongi ja hakkan kodu poole loksuma. Kõht on tühi ja väss on peal, kuigi kell on alles pool kaheksa. Etendus oli vägev. Kui viimased 15 minutit maha arvata, siis oli isegi vist suhteliselt väga vägev. Lugu on iseenesest lihtne nagu lood on alati lihtsad. Kuskil kolkakülas on isa ära surnud, peale isa surma on vanem vend nooremast paar päeva varem kohale jõudnud. Aga kui noorem tuleb, siis isa surnukeha lamab endiselt voodil. Loosse on segatud ka mehhiklasest naaber, viniseva häälega taksojuht ja voolav naisterahvas Konchita. Aga lugu esitati mittelineaarselt: noorem vend tahab välja uurida, mis isaga juhtus ja siis ülesotsitud taksojuht talle jutustab. Ajad, sündmused, inimesed olid segatud täpselt ja huvitavalt. Natuke sarnanes NO99 Padjamehega. Aga jama oli see, et lõpuks tuli ikka sentimentaalsus sisse ja vennad hakkasid lahkama oma haiglast lapsepõlve ja saladus, mis kogu aeg õhus oli, et miks või kuidas siis ikkagi isa suri, aihtus kuhugi ära. Südamlikud lõpud ikka ei lähe. Vist.
Ma ei salli neid õnnelike paarikesi. Linnas kogu aeg riivavad mu silma. Ja nagu nimme, siin täis rongis kaks teismelist – roppu, hüperaktiivset ja kõrvuni armunut, mudivad teineteise jalgu. Las nad olla. Kuskil kisab üks väike laps. See on küll jah kummaline, et isegi väikesed lapsed räägivad siin seriaalide keeles. Täna sai täis nädal aega Londonit. Täna õhtul on veidi koduigatsus peal. Aga see vast ongi ilus.
2901006
Jee! Täna hommikul käisin iseseisvalt siin esimest korda jooksmas. Päike paistis ja külm tuul puhus. Sport on mõnus. Täna on linnas ja chinatownis suured pidustused. Hiina aastavahetus.
*
Uku vaatab oma voodis filmi ja peeretab. Hiina uusaasta tuli rahvarohkelt, väga rahvarohkelt. Nüüd läks Uku välja suitsetama. Trafalgar Square’il oli suur lava ja seal siis erinevad tantsutrupid esinesid ja korra kui päikesepaistel kogu seda värki vaatama jäime, et siis parasjagu olid nn. Shaolini mungad ja ühe mustanahalise peamunga keha vastu pidi toikaid katki löödama…esimene toigas pandi vastu kõhtu, see läks kenasti katki, aga teine pandi vastu väljasirutatud kätt ja üks suur mees kolm korda täiest jõust virutas vastu selle mehe kätt toikaga ja toigas ei läinudki katki, võib-olla munga käeluu läks. Igatahes see oli natuke nagu jackass või see asi. Silmadel oli valus.
Hiinalinn oli niivõrd rahvast täis, et ühel hetkel lasi politsei sinna ainult ühest tänavast rahvast sisse, seal oli ikka tõesti palju inimesi ja kõik pildistasid neid trummide põrina saatel ringihüppavaid draakoneid. Inimestele meeldib ikka tohutult pildistada. Aga saime ühes pargis mingi hiina kastmete propandaüritusel nuudleid tasuta süüa. Et siis tasuta lõuna vanaaastaõhtul. Hiinlaste uueaasta saabumine oli kommertsüritus, kus põhirõhk oli söödava ja särava nänniga äritsemisel.
*
Päeva lõpetuseks vaatame Ukuga Kubricku filmi „Full Metal Jacket“. Oli kunagi Vietnami sõda ja küsimus, et kelle või mille pärast sõditi jääb…ja ilma suurepäraste filmideta ei teaks ega kotiks see meid eestlasid just kuigivõrd. Või kas ta tekitab tundeid nende filmidegagi? Meile jäävad meelde röökivad ülemused, hulluksminev psüühika ja vigased sõjaveteranid. Ajalootunnis räägiti, et Ameerika põeb seda kõike siiani. Teab nüüd keegi seda tõde.
300106
Me üldse ei viitsinud hommikul üles ärgata. Ajas kohe ropendama. Ja me siiski ärkasime, Oleme ära teeninud auhinna ja kiituskirja.
*
Kell on pärastlõunal peale kolme. Jõudsin just koju ja olen veidi ärritunud. Kuna tahan ärritust endale ära põhjendada, siis mõtlen sellele, et seal Rose Brufordi koolis on kõige haigem interneti-süsteem üldse. Wifist pole mõtet unistadagi ja isegi oma kaabliga ei saa interneti kaabliaugust läpakasse netti. Seal on mingi koodide värk igale tudengile ja loomulikult töötavad neil seal kõik arvutid ikka ja ainult exploreriga. Ma tunnen, et olen oma Mäki ja oma algeliste küberteadmistega rohkem diskrimineeritud kui maailma suurim feminist. Igatahes mulle meeldis põhikoolis ja keskkoolis lõuna paiku, kui tunnid lõppesid, koju põgeneda ja magama keerata. Magasin siis paar tundi ja õhtul läksin värskena trenni. Ma eriti ei mäleta, et kas või kuipalju ma oleksin tegelenud koduste ülesannetega. Mõnikord tegin mingeid mata ülesandeid, mis ajasid mind närvi, kui ei tulnud välja. Mata ülesannetega on ju tavaliselt nii, et vastus on raamatu tagant või siis õpetaja poolt öelduna ette teada ja siis kui mõne ülesande puhul ei saa seda vastust, et see siis ajab ikka närvi küll.
Koolis oli hommikul hääletund. Tegeletakse Jean Genet näidendiga „Maids“, seal on kolm naistegelast. Ma siis ühe portugaallasest poisiga röökisin sealt maha ühe bravuurse õdede vahelise stseeni. Ei oska midagi arvata, proovin siin kooli suhtuda eelarvamuseta.
Igatahes lugesin koolis selles pahas-pahas internetis olles, et Eesti jalgapall sai EMi alagruppide loosimisel jackpoti. 23 miljonit on väärt Eesti-Inglismaa mängu teleõigused ja Venemaa on ju meie vana sõber. Nii palliplatsil kui viinajoomises. Eesti jalgpallil oleks aeg tekitada suurt kära. Siin on suurtes kaubamajased praegu 30% ja 50% ja 70% alla. Londoni hullud päevad. Müüakse igasuguste jalkameeskondade särke, aga ma vaevalt midagi ostan. Kunagi, kui olen vana ja kärsitu iseloom on jahtunud, siis ostan endale suure televiisori ja Barcelona, Juventuse ja Eesti särgid ning ka suure külmkapi. Külmkapis saavad olema õlu, majonees ja midagi head.
Õhtul lähen vast Lewishami Eesti klannile külla ja varastan wifit.
20060126
chapter 2
240106
Happy birthday to you…nad siin enne mingit teooria tunni algust laulsid ühele poisile ja siis üks hiinlase näoga beips hõikas et mine’s is in april ja nüüd juba ta ütleb et we have lots in september…kihvt.
Eilne õhtu möödus vaikselt ja täna hommikul Uku magas sisse, aga mu bioloogiline kell ajas ta ülesse. Unes nägin elektrironge ja musti naisi. Päris huvitav. Hommikul olid tänavad ja autod härmas, Siberi külm on jõudnud kohale. Kui tüdrukutega kooli jalutasime, siis tahtsime pargis näha oravaid. Aga külma pärast oli nad vist peidus ja siis tuli nali, et inglise tüdruk on nagu orav, veidi korpulentne, täidlane ja hea tahtega. Orav on siin suuremad kui meil ja nad vähem kardavad inimesi.
Mh mu klaviatuuril h täht hästi veidi kriuksub, võib-olla on mul paranoia.
Naljakad on need inimesed, kes hakkavad naerma ja siis teevad kogemata notsu häält läbi nina, just üks pani ja siis ülejäänud pistsid naerma. High-school and campus staff.
Muidugi omaette elamus on ju ka inglaste kraanisüsteem. Et sul on nagu kraanikauss ja igal kraanikausil on kaks väikest kraani – eraldi kuuma vee kraan ja külma vee kraan ja kui sa tahad saada leiget vett, siis selle jaoks on punn. Paned äravoolu kinni ja tekitada endale kraanikaussi veesegu. Nii pidi vett kokku hoidma. Minu arust kahtlane.
Ma olen ikka suhteliselt alati olnud kindel, et koolis käimine on ajaraiskamine. Marion ütles, et Mark Twain teadis ka seda. Kaua võib umbses ruumis jahuda. Ma ütlen, ma hakkan lambaid kasvatama ja teen oma tulevase naisega palju lapsi. Kuradile. Ma olen ju elus päris vähe koolis käinud. Hullult uhkeks ja targaks härraks olen saanud. Endal tuleb ka selle jutu peale naer peale. Aga naer ongi elu. Supermarketisse ma tööle ei sobi, kuhugi ei sobi tööle, sellepärast siin vist praegu istungi.
Täna õhtul tahaks ühte nukuetendust vaatama minna, aga võib-olla ei jõua peale kooli ja nähtavasti on pileti välja müüdud.
*
Tähendab nüüd pikalt ei räägi sellest kuidas me kolmekesi Mari ja Ukuga nukuetendust otsimas käisime. Sõitsime bussiga ja rongiga ja rongiga ja sattusime natuke vist jõukamasse linnaossa Stratfordi. Sealt siis leidsime tänavagi ülesse, mida otsisime – Lavender Street, kuigi pool tundi hiljem kui teater oleks pidanud algama. Nojah oli üks väike tänav, liiga väike ja rahulik teatri jaoks, olime kaarti valesti vaadanud, tegelt pidime jõudma Lavender Hilli.
Nii me siis läksime hoopis linna ja jõime oma 2.25 liitrist siidrit Strongbow‘d ja mul tuli Big Beni juures nii suur pissikas, et avalikus vetsus tegin siis vist oma elu kallima häda. 0,5 paundi. Suurlinnas ei ole avalikus käimlas enam tädikest, kes sult raha kasseerib, vaid on automaat ja kaamera. Marion ütles, et ta nägi eile supermarketis siukest asja, et osades kassades olid nagu inimesed kliente teenindamas ja osades kassades sai klient-inimene oma kauba triipkoodid ise läbi piuksutada ja pani masinasse siis raha või kaardi ja masin ütles „aitäh“ ja andis vastu vahetusraha ja tšeki. Inimene on surnud.
Just vaatasin oma homse lõunase teatrietenduse välja. Ei tea kas seekord jõuan kohale, õhtuks meil ka kunst plaanitud.
Tänane teine tund koolis oli väga vahva. National Theatre kirjandusjuhataja rääkis meile kuidas kirjutada näidendit. Kuigi ta tegi seda veidi hollywoodilikult, siiski tegi ta seda hästi ja rääkis vajalikest asjadest. How you tell a story is how you write a play…Uku vaatab oma voodis filmi ja kõva häälega vahepeal naerab. H-täht tõesti kriuksub, nii ma üritan teda vajutada võimalikult kiiresti. hhhhhhhhhhhh…ead ööd.
250106
Olen nüüd metroojaama Highbury&Kinsigton lähedal, tulin vaatama ühte lõunast jalkateatri etendust „Playing for England“, jõudsin tund varem ja istun siin pubis Kings Ahead ja mõtlen, et kas teater asub pubi tagaruumis. Tõnni tegu baarmen ütles, et kui tahad teatrit, et siis ole 5 enne ühte siin. Ei viitsi enam jalutama minna, nii joongi paundist kohvi. Üks lötu näoga mees paneb õlle, muidu on pubis vaikus. Väljas teeb politseikamp parkimistrahve. Police kannab siin üldjuhul helkurvesti. Pub on räpane ja kodune.
Ma mõtlen ju seda, et saan ju iga päev kinnitust, et julgete mõtete päralt on maailm.
Kambas sõbrustamine ja koos ringi hängimine käib inglastel vist küll kergemini kui meil.
Mulle on alati meeldinud need töömehed, maalrid ja muidumehed, kes kannavad valgete värviplekkidega riideid. Üks just jalutas siin läbi pubi, nüüd on inimesi juurde tulnud, lötu mehega liitusid 3-4 nooremapoolset sõpra, vist kõik etendusele.
*
Märkmik käes metroos. Kell on umbes kuus ja natuke. Suundun õhtuse teatri suunas. Hommikune jalgpallivärk oli tore. Pubi tagaruumis oli lava ja nii sajale inimesele siuke kodune saal, täna oli vaatajaid nii umbes 15. Kolm näitlejat – 2 meest ja 1 naine. Üks mees oskas veidi näidelda, ta mängis lolli ja tugevat, kuid siirast inglise jalkafänni. Publiku seas esimeses reas istus umbes-täpselt kaks tema prototüüpi, mõlemad nokatsiga. Igatahes inglased võivad siis tõesti karjuda. „We have won two World Wars, but only one World Cup!“ ja karta „No way, not penalties again…“
Pärast teatrit sõin kuskil kiirtoidukohas spagette, päris head. Metroorong tuli ette, aga ma ei lähe peale, liiga täis ja mul on praegu aega. Liigun hoopis peatuse tagumise osa suunas, tagumistes vagunites on rohkem ruumi. Pärast spagette kolasin linna peal, ostsin pistikuvahetuse, hea kui on olemas oma julla, mis teeb kolmest kaks. Käisin ka korra internetis, augustis pidavat kuninganna Eestisse tulema. Way to go. Suurlinnas saavad riided kiiremini suduga kokku, varsti tooma oma toast mustapesu koti alla Dianale. Nüüd istun juba rongis ja minu vastas üks naine meigib end. Siin linnas üldse naised kohutavalt meigivad end. „Kohutavalt“ on mitmetähenduslik sõna. Ja Maria olevat eile osade tüdrukute kohta öelnud, et mis tüdruk see ikka on, kellest pool üle värvli ripub. Ja kõik inimesed kõnelevad nagu seriaalis.
Tähendab nüüd jäi rong kuskil pimedas seisma. Siin pidavat iga nädal mõni enesetapja metroorongi all oma lõpu leidma. Ja siis liiklus seisab paar tundi, sest sült on vaja ära koristada. Igatahes hakkas rong nüüd jälle liikuma ja ma panen märkmiku kotti ära.
Aga a. Aitäh Maarja. Merevaik kulus mul eile koolis lõunaks. Ma ütlen, et see inimene, kes leiutas Merevaigu, oli geenius. See sulatatud juust on üks see päris õige rahvuslik aare.
*
Südaöö on möödunud. Olen oma PowerBookiga oma voodil. Teised on all, ma arvan, et Uku, Robert, Mari suitsetavad või siis räägivad pererahvaga. See teine asi, mida täna nägin oli väga lahe. London Mime Festivali raames Stephen Mottram’s Animata „The Seed Carriers“. Pole sellist nukuteatrit enne näinud. Või palju ma üldse elus olen nukuteatrit näinud. Oli väga fantaasiarikas ja natuke hirmus. Kogu aeg mängis elektronmuusika ja üks mees erinevalt painduvate nukkudega näitas miuke see inimese elu on. Nukud olid osad ühte pidi inimesed, teistpidi kas kuked või toonekured näiteks. Nagu Boschi maalidel. Üks nukk oli eriti võigas, et algul tundus nagu kaheksajalg, aga kui teise nurga alt mees seda liigutas, siis nagu kaks inimest teineteise peal käsi-jalgu siputades seksisid. Ei oska head asja väga hästi kirjeldada. Visuaalne pilt oli vägev ja tõesti igasuguseid nukke on vist võimalik meisterdada. Aga igatahes magama, homme ka päev ja päris palju olulist vaja teha ja kirjutada.
Happy birthday to you…nad siin enne mingit teooria tunni algust laulsid ühele poisile ja siis üks hiinlase näoga beips hõikas et mine’s is in april ja nüüd juba ta ütleb et we have lots in september…kihvt.
Eilne õhtu möödus vaikselt ja täna hommikul Uku magas sisse, aga mu bioloogiline kell ajas ta ülesse. Unes nägin elektrironge ja musti naisi. Päris huvitav. Hommikul olid tänavad ja autod härmas, Siberi külm on jõudnud kohale. Kui tüdrukutega kooli jalutasime, siis tahtsime pargis näha oravaid. Aga külma pärast oli nad vist peidus ja siis tuli nali, et inglise tüdruk on nagu orav, veidi korpulentne, täidlane ja hea tahtega. Orav on siin suuremad kui meil ja nad vähem kardavad inimesi.
Mh mu klaviatuuril h täht hästi veidi kriuksub, võib-olla on mul paranoia.
Naljakad on need inimesed, kes hakkavad naerma ja siis teevad kogemata notsu häält läbi nina, just üks pani ja siis ülejäänud pistsid naerma. High-school and campus staff.
Muidugi omaette elamus on ju ka inglaste kraanisüsteem. Et sul on nagu kraanikauss ja igal kraanikausil on kaks väikest kraani – eraldi kuuma vee kraan ja külma vee kraan ja kui sa tahad saada leiget vett, siis selle jaoks on punn. Paned äravoolu kinni ja tekitada endale kraanikaussi veesegu. Nii pidi vett kokku hoidma. Minu arust kahtlane.
Ma olen ikka suhteliselt alati olnud kindel, et koolis käimine on ajaraiskamine. Marion ütles, et Mark Twain teadis ka seda. Kaua võib umbses ruumis jahuda. Ma ütlen, ma hakkan lambaid kasvatama ja teen oma tulevase naisega palju lapsi. Kuradile. Ma olen ju elus päris vähe koolis käinud. Hullult uhkeks ja targaks härraks olen saanud. Endal tuleb ka selle jutu peale naer peale. Aga naer ongi elu. Supermarketisse ma tööle ei sobi, kuhugi ei sobi tööle, sellepärast siin vist praegu istungi.
Täna õhtul tahaks ühte nukuetendust vaatama minna, aga võib-olla ei jõua peale kooli ja nähtavasti on pileti välja müüdud.
*
Tähendab nüüd pikalt ei räägi sellest kuidas me kolmekesi Mari ja Ukuga nukuetendust otsimas käisime. Sõitsime bussiga ja rongiga ja rongiga ja sattusime natuke vist jõukamasse linnaossa Stratfordi. Sealt siis leidsime tänavagi ülesse, mida otsisime – Lavender Street, kuigi pool tundi hiljem kui teater oleks pidanud algama. Nojah oli üks väike tänav, liiga väike ja rahulik teatri jaoks, olime kaarti valesti vaadanud, tegelt pidime jõudma Lavender Hilli.
Nii me siis läksime hoopis linna ja jõime oma 2.25 liitrist siidrit Strongbow‘d ja mul tuli Big Beni juures nii suur pissikas, et avalikus vetsus tegin siis vist oma elu kallima häda. 0,5 paundi. Suurlinnas ei ole avalikus käimlas enam tädikest, kes sult raha kasseerib, vaid on automaat ja kaamera. Marion ütles, et ta nägi eile supermarketis siukest asja, et osades kassades olid nagu inimesed kliente teenindamas ja osades kassades sai klient-inimene oma kauba triipkoodid ise läbi piuksutada ja pani masinasse siis raha või kaardi ja masin ütles „aitäh“ ja andis vastu vahetusraha ja tšeki. Inimene on surnud.
Just vaatasin oma homse lõunase teatrietenduse välja. Ei tea kas seekord jõuan kohale, õhtuks meil ka kunst plaanitud.
Tänane teine tund koolis oli väga vahva. National Theatre kirjandusjuhataja rääkis meile kuidas kirjutada näidendit. Kuigi ta tegi seda veidi hollywoodilikult, siiski tegi ta seda hästi ja rääkis vajalikest asjadest. How you tell a story is how you write a play…Uku vaatab oma voodis filmi ja kõva häälega vahepeal naerab. H-täht tõesti kriuksub, nii ma üritan teda vajutada võimalikult kiiresti. hhhhhhhhhhhh…ead ööd.
250106
Olen nüüd metroojaama Highbury&Kinsigton lähedal, tulin vaatama ühte lõunast jalkateatri etendust „Playing for England“, jõudsin tund varem ja istun siin pubis Kings Ahead ja mõtlen, et kas teater asub pubi tagaruumis. Tõnni tegu baarmen ütles, et kui tahad teatrit, et siis ole 5 enne ühte siin. Ei viitsi enam jalutama minna, nii joongi paundist kohvi. Üks lötu näoga mees paneb õlle, muidu on pubis vaikus. Väljas teeb politseikamp parkimistrahve. Police kannab siin üldjuhul helkurvesti. Pub on räpane ja kodune.
Ma mõtlen ju seda, et saan ju iga päev kinnitust, et julgete mõtete päralt on maailm.
Kambas sõbrustamine ja koos ringi hängimine käib inglastel vist küll kergemini kui meil.
Mulle on alati meeldinud need töömehed, maalrid ja muidumehed, kes kannavad valgete värviplekkidega riideid. Üks just jalutas siin läbi pubi, nüüd on inimesi juurde tulnud, lötu mehega liitusid 3-4 nooremapoolset sõpra, vist kõik etendusele.
*
Märkmik käes metroos. Kell on umbes kuus ja natuke. Suundun õhtuse teatri suunas. Hommikune jalgpallivärk oli tore. Pubi tagaruumis oli lava ja nii sajale inimesele siuke kodune saal, täna oli vaatajaid nii umbes 15. Kolm näitlejat – 2 meest ja 1 naine. Üks mees oskas veidi näidelda, ta mängis lolli ja tugevat, kuid siirast inglise jalkafänni. Publiku seas esimeses reas istus umbes-täpselt kaks tema prototüüpi, mõlemad nokatsiga. Igatahes inglased võivad siis tõesti karjuda. „We have won two World Wars, but only one World Cup!“ ja karta „No way, not penalties again…“
Pärast teatrit sõin kuskil kiirtoidukohas spagette, päris head. Metroorong tuli ette, aga ma ei lähe peale, liiga täis ja mul on praegu aega. Liigun hoopis peatuse tagumise osa suunas, tagumistes vagunites on rohkem ruumi. Pärast spagette kolasin linna peal, ostsin pistikuvahetuse, hea kui on olemas oma julla, mis teeb kolmest kaks. Käisin ka korra internetis, augustis pidavat kuninganna Eestisse tulema. Way to go. Suurlinnas saavad riided kiiremini suduga kokku, varsti tooma oma toast mustapesu koti alla Dianale. Nüüd istun juba rongis ja minu vastas üks naine meigib end. Siin linnas üldse naised kohutavalt meigivad end. „Kohutavalt“ on mitmetähenduslik sõna. Ja Maria olevat eile osade tüdrukute kohta öelnud, et mis tüdruk see ikka on, kellest pool üle värvli ripub. Ja kõik inimesed kõnelevad nagu seriaalis.
Tähendab nüüd jäi rong kuskil pimedas seisma. Siin pidavat iga nädal mõni enesetapja metroorongi all oma lõpu leidma. Ja siis liiklus seisab paar tundi, sest sült on vaja ära koristada. Igatahes hakkas rong nüüd jälle liikuma ja ma panen märkmiku kotti ära.
Aga a. Aitäh Maarja. Merevaik kulus mul eile koolis lõunaks. Ma ütlen, et see inimene, kes leiutas Merevaigu, oli geenius. See sulatatud juust on üks see päris õige rahvuslik aare.
*
Südaöö on möödunud. Olen oma PowerBookiga oma voodil. Teised on all, ma arvan, et Uku, Robert, Mari suitsetavad või siis räägivad pererahvaga. See teine asi, mida täna nägin oli väga lahe. London Mime Festivali raames Stephen Mottram’s Animata „The Seed Carriers“. Pole sellist nukuteatrit enne näinud. Või palju ma üldse elus olen nukuteatrit näinud. Oli väga fantaasiarikas ja natuke hirmus. Kogu aeg mängis elektronmuusika ja üks mees erinevalt painduvate nukkudega näitas miuke see inimese elu on. Nukud olid osad ühte pidi inimesed, teistpidi kas kuked või toonekured näiteks. Nagu Boschi maalidel. Üks nukk oli eriti võigas, et algul tundus nagu kaheksajalg, aga kui teise nurga alt mees seda liigutas, siis nagu kaks inimest teineteise peal käsi-jalgu siputades seksisid. Ei oska head asja väga hästi kirjeldada. Visuaalne pilt oli vägev ja tõesti igasuguseid nukke on vist võimalik meisterdada. Aga igatahes magama, homme ka päev ja päris palju olulist vaja teha ja kirjutada.
20060123
ou jeees
210106
Lennukis on mu ees musta peaga eesti naised ja nad räägivad omavahel sellest, et kuidas üks nende tuttav sünnitas ja nüüd on sel tuttaval rinnad kaenlaaugus. Ja üks nende sõbranna käis uut-aastat vastu võtmas Indias. Kusjuures koos lastega.
Nüüd kukkus ühe beipsi kõrvarõngas põrandale ja ma leidsin selle ja ulatasin talle ja ta lausus selle peale külma „aitäh“. Viimastel päevadel olen ma hakanud märkama märkimisväärseid naisterahvaid, mõnega teen varsti juttu ka, siis kui nina juba parem on. Praegu on mu nina ikkagi kui kassi poolt kraabitud.
Peal pool pilvi käitume korralikult, sest siin ei või meiega midagi juhtuda. Ses mõttes ei või midagi juhtuda, et kui juhtubki, et siis on nagunii pepukas, nii me siis oleme parem vagased. Uku magab, tal oli öö läbi iseenda ärasaatmine.
Ema panin mulle lennukisse kaasa paki „Piraadi“ krõpse, need pidid olema õudsalt normaalsed. Ma siis veidi näksisin neid, väga normaalsed ei olnud ja tegid käed rasvaga kokku. Lennuki vetsus pole vett ja sooja jooki nad siin ei paku, nad vabandasid, Tallinass olevat olnud liiga külm, et oleks saanud vett lennukisse tankida.
*
Nüüd on möödas umbes 16 ja rohkem tundi sellest ajast, kui Londoni jõudsime. Seiklusi on olnud palju. Alustasime orienteerumisega metroorägastikus, kus alguses kulutasime liialt palju raha ja päeva lõpuks ostsime igaüks endale liiga palju raha maksva kuupileti ehk siis kaardi, mis kutsub kuu aega esile rohelise tule metrootsoonides 1-4. Selles mõttes on see kuupilet meile vajalik, et me elame päris kaugel kesklinnast ja selle õige Londoniga peame siis sidet neljanda tsooni rongiga.
Igatahes seiklesime, mis seiklesime, lõpuks jõudsime New Elthami jaama ja kodinaid tirides, maailma vandudes leidsime üles aadressi Southwood Road 121. Diana võttis meid uksel vastu sõndega „Hello, we didn’t expect you so early, usually you arrive at night.“ Diana on lõbus-muhe-aktiivne-heatahtlik-noisi majaperenaine. Tal on kaks koera ja palju naljakaid lugusid. Üks suur emane koer ründab haukumisega kõiki mehi, kui need üritavad tema juuresolekul mõnele naisterahvale läheneda. Ka käeteretamise loeb see koer lähenemise alla. Mina, Robert ja Uku jäime Diana juurde ja tüdrukud ööbivad tema naabri juures. Dianal on heatahtlik mees Dennis, kes meie saabumisel oli rohkem kui väga ametis tubade küürimisega. Dennis paistab olevat osav ja naljalembeline. Igatahes eelmise aasta kogemustest meenutatakse kõige rohkem Tünni, kes oli nii kõva mees, et kolis ühte tuppa elama ühe tüdrukuga ja kes alati tuli teisel kellaajal kui ütles, et ta jõuab. Ja tehti selgeks, et olgu, mis on, aga ei tohi jätta välisust lukust lahti, sest muidu tuleb kell 4 hommikul piimamees ja see suur emane koer sööb piimamehe ära.
Päev leidis meid linnast, chinatownist „4.95 – eat as much as we can“. Kohtusime Siretiga, kes oli organiseerinud meile õhtuks väga viksi teatrikülastuse. Uue kunsti muuseumis mängiti üht tantsu-installatsiooni tükki, kus üks mees tundis süüd, et 1984. aastal ta elas Ameerikas ja ta isa Londonis ja isa oli siis nädal aega oma korteris surnud, kui poeg jaole jõudis. Igatahes sentimentaalne ilusa muusikaga lugu ja isa oli vägevalt kujutatud nagu mingist mõnusast läbipaistvast materjalist mannekeen.
Inimesi on Londonis palju, metroos käib kõik kiiresti, keegi kedagi tähele ei pane, sest inimesi on niipalju, et kõigil on rõõm ja õnnetus jääda umbisikuliseks.
Ostsin endale ka Londoni põhjaliku kaardi. Lähipäevadel hakkan seiklema. Nähtavasti üksi, sest nii on kõige mugavam. Elan Ukuga ühes toas. Ei teagi, kus meie egod hakkavad ööbima, igatahes seiklused ootavad ees. Ja muide Uku ja Robert polegi veel koju jõudnud, tšillivad nähtavasti linna peal koos teiste eestlastega. Aga vist käis just uks…
Ja sõitis siis tänava peal Hummeri limusiin. No ikka päris nii uhke. Ja siis peatus ja siis me lihtsalt tahtsime näha, et kes siis sealt autos välja tuleb…Autojuht jalutas tagumise ja ukse juurde ja avas ja…välja ronis üks põngerjas…siis veel üks, ahah nähtavasti mingi rikas perekond…aga siis veel üks põngerjas ja veel üks ja veel ja veel, tõesti mahub päris palju lapsi ühte autosse…ega Mcdonalds pole viimane sõna, kus oma sünnipäeva pidada…
Ja Uku jõudis ja mina olen väsinud. Loodan hommikul veidi tööd teha, sest muidu on apud lood. Tähtis on alati meeldivate asjade sees koostada endale päevaplaan, mis teeb sind õnnelikuks. Võib-olla lähen homme hommikul üksi jooksmagi, Robertist veel ei ole asja, ta ei leidnud täna linnast endale sobivaid tosse. „Jogging“ on vast üpriski meeldiv harjumus alustamaks uuesti algelist sportimist ja aitab see ennekõike tundma õppida uut kodukanti.
Muki ja Notsud ootavad minu kaisutust. Tänane öö PEAB tulema magus.
220106
Niipalju siis hommikusest jooksimisest. Ärkasin pool üksteist, teised pikutavad veel, täna lähme peale lõunat linna, Diana teeb lõunaks lambapraadi. Öösel olid mul jalas vanaema villased sokid.
Praegu on see ka, et ei oska ja ei teagi nagu mida eriti tahaks teatris vaadata. Ja ei tea täpselt kuidas rahaliselt välja tuleme.
Ja Londonis on veel üks vaal Thamesi sisse ujunud, rahvas elab talle kaasa, me ei jõudnud eile teda vaatama. Võib-olla on ta praeguseks hetkeks juba eutanaasia korras surnud.
On õhtu ja just möödus südaöö. Lõuna perekeskis oli meeldiv – lambapraad ja inglise riisipuding. Pärast läksime poistega linna, palju sõitsime transpordiga, ostsime Timeout ajakirja, kust saame sotti kunsti ja teatri jälgimise kohta. Robertiga kolasime ka West Endi teatrite ees, mina lähen millalgi vist Lion Kingi muusikali vaatama. Aga pühapäev on teatrites suhteliselt vaba päev.
Pärast seiklesime metrooga, et jõuda Siretile külla, ta tõmbas meil Timeoutis olulistele kultuurisündmustele ringid ümber. Pärast seiklesime bussiga-metrooga-elektrirongiga-bussiga koju. Me juba oskame ses suures transpordirägastikust suhteliselt praktiliselt ja kiirelt orienteeruda. Kõige tähtsam on olla tšill. Istud kahekordse bussi peale ja võid lõpmatult ülemise korruse esipingis mängida saitsiinigu-arvutimängu, liiklus on teistpidi, kabariiditunnetus on täitsa käest ära.
Homme on esimene koolipäev, ei kujuta ette, mis see endast kujutab.
230106
Istun koolis koos Marioniga esimeses tunnis. Peale vahepausi me kaasa ei tee, sest meil praegu pole Genet näidendit, millega nad tegelevad, aga äkki täna raamatukogust saame. Meid jagati ära igasugusteks gruppideks: magistrid eraldi, lavastajad eraldi, mina ja Marion eraldi ning Maria eraldi. Tunni esimesel poole tegime hääleharjutusi ja sulandusime gruppi, Marion arvab, et toredad inimesed, igatahes lahkemad kui meie Eestis.
Hommikul sõitsime Uku ja Robertiga bussiga kooli. Ronisime ilusti jälle teisel korrusele ette istuma ja arvasime, et oleme seal teisel korrusel omaette ja tegime lolli nalja ja siis äkki keegi läkastas-köhatas meie seljataga kõvasti. Taga nurgas istus üks must koolipoiss, aga ta oli nii must, et me ei pannud teda tähele. Oleme ilusate tüdrukute otsingul, räägime omavahel naljakat siivutut juttu. Oleme noormehed Ida-Euroopast, igatseme ja armastame wifit. Ja vahepeal joome siidrit.
Üle klassi kostub praegu vaikset inglise keelset sosinat. Ka prozektorite pistikud on siin kolme haruga…how does your mouth moves, when you say these words...find yourself in your bodies connected to the words…yes teacher is speaking with the students yes yes…nüüd nad häälitsevad teksti erineval, suu suurelt lahti ja ka vanamuti häält tehes.
Nüüd oleme hetkeks noorte filmi- ja teatrimeeste korteris ja varastame kellegi naabri wifit. Niukesed me eestalsed oleme. Kõik selleks, et end teistega jagada.
Lennukis on mu ees musta peaga eesti naised ja nad räägivad omavahel sellest, et kuidas üks nende tuttav sünnitas ja nüüd on sel tuttaval rinnad kaenlaaugus. Ja üks nende sõbranna käis uut-aastat vastu võtmas Indias. Kusjuures koos lastega.
Nüüd kukkus ühe beipsi kõrvarõngas põrandale ja ma leidsin selle ja ulatasin talle ja ta lausus selle peale külma „aitäh“. Viimastel päevadel olen ma hakanud märkama märkimisväärseid naisterahvaid, mõnega teen varsti juttu ka, siis kui nina juba parem on. Praegu on mu nina ikkagi kui kassi poolt kraabitud.
Peal pool pilvi käitume korralikult, sest siin ei või meiega midagi juhtuda. Ses mõttes ei või midagi juhtuda, et kui juhtubki, et siis on nagunii pepukas, nii me siis oleme parem vagased. Uku magab, tal oli öö läbi iseenda ärasaatmine.
Ema panin mulle lennukisse kaasa paki „Piraadi“ krõpse, need pidid olema õudsalt normaalsed. Ma siis veidi näksisin neid, väga normaalsed ei olnud ja tegid käed rasvaga kokku. Lennuki vetsus pole vett ja sooja jooki nad siin ei paku, nad vabandasid, Tallinass olevat olnud liiga külm, et oleks saanud vett lennukisse tankida.
*
Nüüd on möödas umbes 16 ja rohkem tundi sellest ajast, kui Londoni jõudsime. Seiklusi on olnud palju. Alustasime orienteerumisega metroorägastikus, kus alguses kulutasime liialt palju raha ja päeva lõpuks ostsime igaüks endale liiga palju raha maksva kuupileti ehk siis kaardi, mis kutsub kuu aega esile rohelise tule metrootsoonides 1-4. Selles mõttes on see kuupilet meile vajalik, et me elame päris kaugel kesklinnast ja selle õige Londoniga peame siis sidet neljanda tsooni rongiga.
Igatahes seiklesime, mis seiklesime, lõpuks jõudsime New Elthami jaama ja kodinaid tirides, maailma vandudes leidsime üles aadressi Southwood Road 121. Diana võttis meid uksel vastu sõndega „Hello, we didn’t expect you so early, usually you arrive at night.“ Diana on lõbus-muhe-aktiivne-heatahtlik-noisi majaperenaine. Tal on kaks koera ja palju naljakaid lugusid. Üks suur emane koer ründab haukumisega kõiki mehi, kui need üritavad tema juuresolekul mõnele naisterahvale läheneda. Ka käeteretamise loeb see koer lähenemise alla. Mina, Robert ja Uku jäime Diana juurde ja tüdrukud ööbivad tema naabri juures. Dianal on heatahtlik mees Dennis, kes meie saabumisel oli rohkem kui väga ametis tubade küürimisega. Dennis paistab olevat osav ja naljalembeline. Igatahes eelmise aasta kogemustest meenutatakse kõige rohkem Tünni, kes oli nii kõva mees, et kolis ühte tuppa elama ühe tüdrukuga ja kes alati tuli teisel kellaajal kui ütles, et ta jõuab. Ja tehti selgeks, et olgu, mis on, aga ei tohi jätta välisust lukust lahti, sest muidu tuleb kell 4 hommikul piimamees ja see suur emane koer sööb piimamehe ära.
Päev leidis meid linnast, chinatownist „4.95 – eat as much as we can“. Kohtusime Siretiga, kes oli organiseerinud meile õhtuks väga viksi teatrikülastuse. Uue kunsti muuseumis mängiti üht tantsu-installatsiooni tükki, kus üks mees tundis süüd, et 1984. aastal ta elas Ameerikas ja ta isa Londonis ja isa oli siis nädal aega oma korteris surnud, kui poeg jaole jõudis. Igatahes sentimentaalne ilusa muusikaga lugu ja isa oli vägevalt kujutatud nagu mingist mõnusast läbipaistvast materjalist mannekeen.
Inimesi on Londonis palju, metroos käib kõik kiiresti, keegi kedagi tähele ei pane, sest inimesi on niipalju, et kõigil on rõõm ja õnnetus jääda umbisikuliseks.
Ostsin endale ka Londoni põhjaliku kaardi. Lähipäevadel hakkan seiklema. Nähtavasti üksi, sest nii on kõige mugavam. Elan Ukuga ühes toas. Ei teagi, kus meie egod hakkavad ööbima, igatahes seiklused ootavad ees. Ja muide Uku ja Robert polegi veel koju jõudnud, tšillivad nähtavasti linna peal koos teiste eestlastega. Aga vist käis just uks…
Ja sõitis siis tänava peal Hummeri limusiin. No ikka päris nii uhke. Ja siis peatus ja siis me lihtsalt tahtsime näha, et kes siis sealt autos välja tuleb…Autojuht jalutas tagumise ja ukse juurde ja avas ja…välja ronis üks põngerjas…siis veel üks, ahah nähtavasti mingi rikas perekond…aga siis veel üks põngerjas ja veel üks ja veel ja veel, tõesti mahub päris palju lapsi ühte autosse…ega Mcdonalds pole viimane sõna, kus oma sünnipäeva pidada…
Ja Uku jõudis ja mina olen väsinud. Loodan hommikul veidi tööd teha, sest muidu on apud lood. Tähtis on alati meeldivate asjade sees koostada endale päevaplaan, mis teeb sind õnnelikuks. Võib-olla lähen homme hommikul üksi jooksmagi, Robertist veel ei ole asja, ta ei leidnud täna linnast endale sobivaid tosse. „Jogging“ on vast üpriski meeldiv harjumus alustamaks uuesti algelist sportimist ja aitab see ennekõike tundma õppida uut kodukanti.
Muki ja Notsud ootavad minu kaisutust. Tänane öö PEAB tulema magus.
220106
Niipalju siis hommikusest jooksimisest. Ärkasin pool üksteist, teised pikutavad veel, täna lähme peale lõunat linna, Diana teeb lõunaks lambapraadi. Öösel olid mul jalas vanaema villased sokid.
Praegu on see ka, et ei oska ja ei teagi nagu mida eriti tahaks teatris vaadata. Ja ei tea täpselt kuidas rahaliselt välja tuleme.
Ja Londonis on veel üks vaal Thamesi sisse ujunud, rahvas elab talle kaasa, me ei jõudnud eile teda vaatama. Võib-olla on ta praeguseks hetkeks juba eutanaasia korras surnud.
On õhtu ja just möödus südaöö. Lõuna perekeskis oli meeldiv – lambapraad ja inglise riisipuding. Pärast läksime poistega linna, palju sõitsime transpordiga, ostsime Timeout ajakirja, kust saame sotti kunsti ja teatri jälgimise kohta. Robertiga kolasime ka West Endi teatrite ees, mina lähen millalgi vist Lion Kingi muusikali vaatama. Aga pühapäev on teatrites suhteliselt vaba päev.
Pärast seiklesime metrooga, et jõuda Siretile külla, ta tõmbas meil Timeoutis olulistele kultuurisündmustele ringid ümber. Pärast seiklesime bussiga-metrooga-elektrirongiga-bussiga koju. Me juba oskame ses suures transpordirägastikust suhteliselt praktiliselt ja kiirelt orienteeruda. Kõige tähtsam on olla tšill. Istud kahekordse bussi peale ja võid lõpmatult ülemise korruse esipingis mängida saitsiinigu-arvutimängu, liiklus on teistpidi, kabariiditunnetus on täitsa käest ära.
Homme on esimene koolipäev, ei kujuta ette, mis see endast kujutab.
230106
Istun koolis koos Marioniga esimeses tunnis. Peale vahepausi me kaasa ei tee, sest meil praegu pole Genet näidendit, millega nad tegelevad, aga äkki täna raamatukogust saame. Meid jagati ära igasugusteks gruppideks: magistrid eraldi, lavastajad eraldi, mina ja Marion eraldi ning Maria eraldi. Tunni esimesel poole tegime hääleharjutusi ja sulandusime gruppi, Marion arvab, et toredad inimesed, igatahes lahkemad kui meie Eestis.
Hommikul sõitsime Uku ja Robertiga bussiga kooli. Ronisime ilusti jälle teisel korrusele ette istuma ja arvasime, et oleme seal teisel korrusel omaette ja tegime lolli nalja ja siis äkki keegi läkastas-köhatas meie seljataga kõvasti. Taga nurgas istus üks must koolipoiss, aga ta oli nii must, et me ei pannud teda tähele. Oleme ilusate tüdrukute otsingul, räägime omavahel naljakat siivutut juttu. Oleme noormehed Ida-Euroopast, igatseme ja armastame wifit. Ja vahepeal joome siidrit.
Üle klassi kostub praegu vaikset inglise keelset sosinat. Ka prozektorite pistikud on siin kolme haruga…how does your mouth moves, when you say these words...find yourself in your bodies connected to the words…yes teacher is speaking with the students yes yes…nüüd nad häälitsevad teksti erineval, suu suurelt lahti ja ka vanamuti häält tehes.
Nüüd oleme hetkeks noorte filmi- ja teatrimeeste korteris ja varastame kellegi naabri wifit. Niukesed me eestalsed oleme. Kõik selleks, et end teistega jagada.
20060120
lähetus algab
Kas sa mäletad, mil sa esimest korda välismaal käisid?
Mina vist käisin millalgi vanaema, ema ja vennaga Riia loomaaias, aga kuna meil oli siis Nõukogude Liit, et see siis ei lähe välismaal käiguna arvesse. Veidi hiljem, võib-olla olin ma siis umbes kuue aastane, käisin ma emaga Moskvas. Kui palju erinevat sorti gaseeritud limpsimasinaid seal oli! Ja veel veidi hiljem käisime perega Austrias vanatädil külas. Tol ajal oli mul rotisaba ning ma vaimustusin elektronmängudest ja Turtlesitest. Ma sain endale Raphaeli. Tal oli kaks keskmise pikkusega mõõka. Ma kogusin õlle- ja limpsipurke. Hiljem olen jalgpalliga reisinud korduvalt Pariisi, Kreekasse, Taani, Rootsi jne. Viimased kaks suuremat välislähetust olid Serbiasse ja Venemaale. Ma pole kunagi olnud Eestist eemal üle paari nädala.
Täna ma käisin juuksuris. Ühe puumaja keldris. Minu arust natuke trullakas noor vene näitsik, kes mind lõikas, minu arust ta veidi haises. Ta küsis lõikuse eest 65 kulli, ma andsin 75. Ja mu kõrvaltoolile tuli üks väike poiss ja ütles „Kandiga“ ja siis teine juuksur, kes oli keskealine ja rääkis eesti keelt ütles poisile: „Äkki teeme hoopis randiga, sul hakkab muidu külm.“ Ja ta tegi poisile randiga. Kui hakkasin juuksurist ära tulema, siis sadas sinna keldrisse üks purjus paks mees, tundus, et ta on püsikunde. Juuksurid soovitasid tal koju magama minna, aga see mees küsis mult: „Kas sul auto on?“ ja ma vastasin „Ei“ ja siis see mees küsis mult: „Kas sul load on?“ ja ma valetasin „Ei“.
Homme kell pool kaheksa hommikul tõuseb lennuk õhku. Näeme siis kui juba on soojem. Umbes kahe kuu pärast. Võib-olla varem. Oleneb kui memmekas ma siis tegelikult olen.
Mina vist käisin millalgi vanaema, ema ja vennaga Riia loomaaias, aga kuna meil oli siis Nõukogude Liit, et see siis ei lähe välismaal käiguna arvesse. Veidi hiljem, võib-olla olin ma siis umbes kuue aastane, käisin ma emaga Moskvas. Kui palju erinevat sorti gaseeritud limpsimasinaid seal oli! Ja veel veidi hiljem käisime perega Austrias vanatädil külas. Tol ajal oli mul rotisaba ning ma vaimustusin elektronmängudest ja Turtlesitest. Ma sain endale Raphaeli. Tal oli kaks keskmise pikkusega mõõka. Ma kogusin õlle- ja limpsipurke. Hiljem olen jalgpalliga reisinud korduvalt Pariisi, Kreekasse, Taani, Rootsi jne. Viimased kaks suuremat välislähetust olid Serbiasse ja Venemaale. Ma pole kunagi olnud Eestist eemal üle paari nädala.
Täna ma käisin juuksuris. Ühe puumaja keldris. Minu arust natuke trullakas noor vene näitsik, kes mind lõikas, minu arust ta veidi haises. Ta küsis lõikuse eest 65 kulli, ma andsin 75. Ja mu kõrvaltoolile tuli üks väike poiss ja ütles „Kandiga“ ja siis teine juuksur, kes oli keskealine ja rääkis eesti keelt ütles poisile: „Äkki teeme hoopis randiga, sul hakkab muidu külm.“ Ja ta tegi poisile randiga. Kui hakkasin juuksurist ära tulema, siis sadas sinna keldrisse üks purjus paks mees, tundus, et ta on püsikunde. Juuksurid soovitasid tal koju magama minna, aga see mees küsis mult: „Kas sul auto on?“ ja ma vastasin „Ei“ ja siis see mees küsis mult: „Kas sul load on?“ ja ma valetasin „Ei“.
Homme kell pool kaheksa hommikul tõuseb lennuk õhku. Näeme siis kui juba on soojem. Umbes kahe kuu pärast. Võib-olla varem. Oleneb kui memmekas ma siis tegelikult olen.
20060119
elusalt tagasi
„Vähemalt võib vooditel lösutada, see eristab seda kohta sõjaväest.“
Protseduurid käivad, väike vahepealne paus. Kristo leidis maksa seest lehmal seedimata jäänud rohu. Rõve.
Koosoleku live-protokoll:
Igaüks võtab sõna siis, kui vaja on.
Agnes. Võib ka istudes rääkida. Agnes arvab, et koosoleku juhatab sisse Mart. Mart rääkis ära, Agnes tegi Mardi kõne maha, et see väga ebatäpne. Agnes tahab seda läbi arutada, et kes kinno lähevad. Probleemid, et kes kõneleb. Agnes tunneb õngu, tahaks majast välja minna. Tegelik soov on see, et keegi tuleks temaga kinno koera filmi vaatama. Agnes ei taha süüa! Agnesel on probleeme süsteemiga - hoida, aga ise dikteerida. Agnes: näopuhastuspiim; kinno või kõik koos teatrisse. See kel on vai, see räägib. Kui kino lõppenud, siis võtame napsu, siis kõik koos on miraazi. Kas sain aru.
Kristo! Kell neli läbi natuke. Margusega Kristo ujuma. Siis õhtusöök, siis kino peale mõelda. Peale seda, kes soovib magama, kes napsu võtma. Kas tegelikult on klubi vajalik?
Margus! Tema kui antilavaka poiss – Kristoga jõusaali, siis ujuma kuni poole seitsmeni, siis dušši alla, siis teatrisse ja kaasa kast õlut, sest see on naistetükk, kui tükk on igav, siis tuleme tulema, kui vägev, siis pärast tükki miraazi.
Agnes tahaks, et me jõuaks rohkem. Agnese tegelik soov on võtta napsu ja minna peole.
Kristo arvab, et koosolek kohatu, et me tulnud siia tšillima. Agnes ütleb, et tema ei saa niisama olla. Agnes ei taha ujuma minna, sest kardab, et tal läheb nägu palju hullemaks. Agnes sai homseks kella üheksaks kosmeetiku juurde aja. Margusel tuleb laupäeval lahe sotsioloogide pidu, stiiliks on maikad, liibuvad püksid, ülikond, kaabu.
*
Poisid läksid jõusaali ja Agnes neid filmima. Ennem sai lindistatud protseduurid a la meie tuba. Rõdul oli külmakamber ja pea vetsupotis sai eemaldada näovinne.
Minu "päris" protseduurid olid täna inhalatsioon ehk siis mingist torust tuli imeda suhu auru ja ninast aru välja ajada. Kümne minutiga sai päris südame alt iiveldama. Teine protseduur oli osokeriit ehk siis kuum kott seljal. Seal ma jäin päris magama. Lõpetuseks väike lühike massaaž, seegi oli peaaegu nagu päris, kuigi ainult viisteist minutit. Kolm korda päevas süüa ja saada kolm siukest võib-olla imelikku protseduuri ja omada toas lähimat seltskonda, et 450 krooni pole selle eest midagi välja käia.
"Kui sa Eestis toime tuled, siis sa oled tugev inimene. Kui sa Eestis mehe leiad, siis sa oled hea naine. Saad aru uusaasta ööl oli konkreetselt see, et suurte rindadega naised võtsid eesti mehed ära ja meile jäid kõik ülejäänud. Igal pool mujal on lihtsam elada, seal on alati kõik hästi. Kui sa saad siin endaga hakkama, siis võid sa uhke inimene olla."
"Suitsetamine. Sel on konkreetne eesmärk. Ma olen proovinud alkoholi ja kanepit ja muud, see ei tööta. Aga suitsetada on kerge ja hea."
*
Kui kõik tundub kirgas, siis on ka kõik võimalik. Toimub liiga palju asju, mis meid iseenda juurest eemale viivad. Võõrastes linnades on alati vaikus ja võõrastes linnades on alati hea olla, sest pahandusi pole nii kerge tabada.
Ma ei tahaks kunagi surnuks külmuda.
Protseduurid käivad, väike vahepealne paus. Kristo leidis maksa seest lehmal seedimata jäänud rohu. Rõve.
Koosoleku live-protokoll:
Igaüks võtab sõna siis, kui vaja on.
Agnes. Võib ka istudes rääkida. Agnes arvab, et koosoleku juhatab sisse Mart. Mart rääkis ära, Agnes tegi Mardi kõne maha, et see väga ebatäpne. Agnes tahab seda läbi arutada, et kes kinno lähevad. Probleemid, et kes kõneleb. Agnes tunneb õngu, tahaks majast välja minna. Tegelik soov on see, et keegi tuleks temaga kinno koera filmi vaatama. Agnes ei taha süüa! Agnesel on probleeme süsteemiga - hoida, aga ise dikteerida. Agnes: näopuhastuspiim; kinno või kõik koos teatrisse. See kel on vai, see räägib. Kui kino lõppenud, siis võtame napsu, siis kõik koos on miraazi. Kas sain aru.
Kristo! Kell neli läbi natuke. Margusega Kristo ujuma. Siis õhtusöök, siis kino peale mõelda. Peale seda, kes soovib magama, kes napsu võtma. Kas tegelikult on klubi vajalik?
Margus! Tema kui antilavaka poiss – Kristoga jõusaali, siis ujuma kuni poole seitsmeni, siis dušši alla, siis teatrisse ja kaasa kast õlut, sest see on naistetükk, kui tükk on igav, siis tuleme tulema, kui vägev, siis pärast tükki miraazi.
Agnes tahaks, et me jõuaks rohkem. Agnese tegelik soov on võtta napsu ja minna peole.
Kristo arvab, et koosolek kohatu, et me tulnud siia tšillima. Agnes ütleb, et tema ei saa niisama olla. Agnes ei taha ujuma minna, sest kardab, et tal läheb nägu palju hullemaks. Agnes sai homseks kella üheksaks kosmeetiku juurde aja. Margusel tuleb laupäeval lahe sotsioloogide pidu, stiiliks on maikad, liibuvad püksid, ülikond, kaabu.
*
Poisid läksid jõusaali ja Agnes neid filmima. Ennem sai lindistatud protseduurid a la meie tuba. Rõdul oli külmakamber ja pea vetsupotis sai eemaldada näovinne.
Minu "päris" protseduurid olid täna inhalatsioon ehk siis mingist torust tuli imeda suhu auru ja ninast aru välja ajada. Kümne minutiga sai päris südame alt iiveldama. Teine protseduur oli osokeriit ehk siis kuum kott seljal. Seal ma jäin päris magama. Lõpetuseks väike lühike massaaž, seegi oli peaaegu nagu päris, kuigi ainult viisteist minutit. Kolm korda päevas süüa ja saada kolm siukest võib-olla imelikku protseduuri ja omada toas lähimat seltskonda, et 450 krooni pole selle eest midagi välja käia.
"Kui sa Eestis toime tuled, siis sa oled tugev inimene. Kui sa Eestis mehe leiad, siis sa oled hea naine. Saad aru uusaasta ööl oli konkreetselt see, et suurte rindadega naised võtsid eesti mehed ära ja meile jäid kõik ülejäänud. Igal pool mujal on lihtsam elada, seal on alati kõik hästi. Kui sa saad siin endaga hakkama, siis võid sa uhke inimene olla."
"Suitsetamine. Sel on konkreetne eesmärk. Ma olen proovinud alkoholi ja kanepit ja muud, see ei tööta. Aga suitsetada on kerge ja hea."
*
Kui kõik tundub kirgas, siis on ka kõik võimalik. Toimub liiga palju asju, mis meid iseenda juurest eemale viivad. Võõrastes linnades on alati vaikus ja võõrastes linnades on alati hea olla, sest pahandusi pole nii kerge tabada.
Ma ei tahaks kunagi surnuks külmuda.
20060118
tuusik
Lähen Agnese, Kristo ja Margusega Pärnusse sanatooriumisse. Meil on vaja puhata ja lollusi teha.
20060117
kas kilekotti ka soovite?
Astusin sisse lahmakasse Ülemiste keskusesse. Alati on naljakas, kui emaga koos kolame poode mööda. Ema tahtis täna saada kauboisaapaid laintantsu trenniks, ei leidnud paslike. Mina ostsin ära esimesed püksid, mis jalga proovisin ja ka esimesed jalanõud, mis silma jäid. Kassapreilid hakkasid mulle veel rääkima mingist niiskuse vastasest hooldevahendist ja ma ei tea veel mis, ma mõtlesin, et kurat tõmmake juba mu kaart läbi ja andke mu sussid siia. Siis ostsin veel siukese noortepärase õlakoti, mille peal on suurelt kiri "Puma". Ja siis oli nii uhke kolada suurte kilekottidega mööda suurt kaubamaja ja siis ma ostsin veel pehmet jäätist ka.
Alati laske oma asjad panna suurde ja vastupidavasse kilekotti. Sest kodus on vaja häid prügikotte.
Alati laske oma asjad panna suurde ja vastupidavasse kilekotti. Sest kodus on vaja häid prügikotte.
amps ja unts
Koogitegemine. Päris paljud inimesed ei tee iga päev süüa, aga väga mitmetele meeldib kooke meisterdada. Katsetada midagi uut ja siis sõnada "mul ei tulnud tegelt üldse välja" ja siis maitse-komplimentide kütkes end hästi tunda. Me teame täpselt kuidas see süsteem töötab, aga me alati järgime seda. Miks?
Sest tahame kooki. Väike näitemäng tasub alati ühe koogitüki. Ja kui kõht on tühi, siis tõesti on kõik maitsev. Ja inimeste enda tehtud koogid on teise maitsega, kui kohvikute vitriinides sätendavad palad.
Ema ütles mulle, et Marko Reikop ei maga üldse. Ma ei taha olla päris Marko Reikopi moodi. Täna 0000-0600 ma tõesti tegin oma voodis midagi, millest puuduvad konkreetsed mälestused.
Sest tahame kooki. Väike näitemäng tasub alati ühe koogitüki. Ja kui kõht on tühi, siis tõesti on kõik maitsev. Ja inimeste enda tehtud koogid on teise maitsega, kui kohvikute vitriinides sätendavad palad.
Ema ütles mulle, et Marko Reikop ei maga üldse. Ma ei taha olla päris Marko Reikopi moodi. Täna 0000-0600 ma tõesti tegin oma voodis midagi, millest puuduvad konkreetsed mälestused.
20060116
püsiparool
Ma ei saa aru. Milleks eksisteerivad need kohustuslikud paroolivahetused. Oli siis nii, et ma ajasin end eile öösel voodist püsti ja mõtlesin, et vaatan kah palju mul siis raha on ja siis läksin hanzanetti ja voila enne ligi ei saa, kui uut turvaasja välja ei mõtle. Öösel siis muidugi mõtlesin välja midagi eriti geniaalset. See oli midagi nii vapustavat, et täna esimese viie proovimisega pihta ei saanudki. Homme panka, isikut tõendav dokument kaasa. Kindlasti on ka teenustasu. Sest ega siis tänapäeval tasuta äri ei ole.
Kõigepealt oli Rosa Salvaje. Seda mäletame kõik. Peale seda oli Naabrid ning Kodus ja võõrsil. Siis toimus otsustav hargnemine. Kes võttis Santa Barbara, kes A-rühma. Siis käis lainena üle meie kõigi Päästja koolikell ja neid hilisemaid asju ma eriti ei mäleta. Olid mingid daamid ja nad tahtsid linnas seksi saada. Ning siis oli veel mingi kahtlane perekond Bundy. Meil on mida ühiselt meenutada. Rahvusliku ajaraiskamise ajalugu. Esimene etapp. Pärast seda tuli internet...
Hea küll tark poiss. Tegele millegagi, millel on mõte. Nagu mu kirjutuslaua taga istuv härra Konstantin just ennast praegu väljendas: "Head sõnad ei tule siis, kui sa neid maksku mis maksab tahad väljendada, vaid siis, kui sa neile ei mõtle, kui nad ise osutuvad vajalikeks."
Kõigepealt oli Rosa Salvaje. Seda mäletame kõik. Peale seda oli Naabrid ning Kodus ja võõrsil. Siis toimus otsustav hargnemine. Kes võttis Santa Barbara, kes A-rühma. Siis käis lainena üle meie kõigi Päästja koolikell ja neid hilisemaid asju ma eriti ei mäleta. Olid mingid daamid ja nad tahtsid linnas seksi saada. Ning siis oli veel mingi kahtlane perekond Bundy. Meil on mida ühiselt meenutada. Rahvusliku ajaraiskamise ajalugu. Esimene etapp. Pärast seda tuli internet...
Hea küll tark poiss. Tegele millegagi, millel on mõte. Nagu mu kirjutuslaua taga istuv härra Konstantin just ennast praegu väljendas: "Head sõnad ei tule siis, kui sa neid maksku mis maksab tahad väljendada, vaid siis, kui sa neile ei mõtle, kui nad ise osutuvad vajalikeks."
ahistatu
Täna on raamatukogu ilm. Paljundusmasin möirgab ja kõik konsultanditädid on prillidega. Stanislavski käib siin ümber minu laua ja muudkui räägib kuidas tuleb elus kõik valud läbi kogeda...
"Aga nähtavasti on inimene nii loodud, et ta unistab sellest, mida tal ei ole, mida ta ei suuda: poisike tahab tingimata juba varem suitsetada ja vurrusid keerutada, et sarnaneda suurtega; tütarlaps tahab enneaegselt flirtida, selle asemel et mängida nukkudega või õppida; nooruk teeb end enneaegu vanaks, et sarnaneda pettunuga ja teha end sellega huvitavaks. Kadedusest, oma jõudude ülehindamisest, rumalusest või kogenematusest tahab igaüks olla see, kes ta olla ei suuda või olema ei pea."
"Aga nähtavasti on inimene nii loodud, et ta unistab sellest, mida tal ei ole, mida ta ei suuda: poisike tahab tingimata juba varem suitsetada ja vurrusid keerutada, et sarnaneda suurtega; tütarlaps tahab enneaegselt flirtida, selle asemel et mängida nukkudega või õppida; nooruk teeb end enneaegu vanaks, et sarnaneda pettunuga ja teha end sellega huvitavaks. Kadedusest, oma jõudude ülehindamisest, rumalusest või kogenematusest tahab igaüks olla see, kes ta olla ei suuda või olema ei pea."
20060115
Mäkika kurameerija
Kui kehal on midagi viga, siis on sitt. See oli juba siis nii, kui jalkat mängisin. Vihkasin vigastusi ja katkisi juppe. Praegu mul see vasak kaenlaalune on vigurdaja. Ma ei tea mis asi see on, aga ma ei ole väärt mingit näärmepõletikku. See ei ole söögilaua jutt.
Igatahes tuntud arvutianalüütik nagu ma olen, et siis ma mainin ära selle, et jaa jaa mäk on parem kui pisii. Mina sain täna oma uue, väikese ja armsa kaaslasega sõbraks kiiresti ja ma arvan, et suhteliselt põhjalikult. Kihvtilt funktsioneerib, mulle ikka hullult meeldib see, et kui lähen paremasse ülesse nurka tatspäädiga, et siis need lahtised aknad tõmbuvad nagu kõik voilaa lahti. Igatahes, et kadetsege või tundke minu üle rõõmu, mul on uus sõber, kes hakkab mind vist saatma peaaegu kõikjal. Ainult nimi, ta ei ütle mulle veel oma nime, kindlasti on see midagi ilusat. Ma isegi natuke olin eestlane, kui talle ennast tutvustasin: Mina olen Mart ja mina hakkan sinu klahve vajutama…
Ma ei lähe kunagi saatesse „Kes tahab saada miljonäriks?“, sest mu faktiteadmised on olematud. Täna tahaksin ma hoopis öelda kellelegi midagi ilusat, ma tahaks, et see mis ma ütlen jääks talle meelde.
ÄRA KARDA. SINA OLEDKI HEA. SUL ON VARBAD JA SÕRMED.
ainult blogger ei lase mul praegu siin kujundada oma postitust. Ma ei tea kas see on tänu mäkile. Kujundada mulle meeldib.
Igatahes tuntud arvutianalüütik nagu ma olen, et siis ma mainin ära selle, et jaa jaa mäk on parem kui pisii. Mina sain täna oma uue, väikese ja armsa kaaslasega sõbraks kiiresti ja ma arvan, et suhteliselt põhjalikult. Kihvtilt funktsioneerib, mulle ikka hullult meeldib see, et kui lähen paremasse ülesse nurka tatspäädiga, et siis need lahtised aknad tõmbuvad nagu kõik voilaa lahti. Igatahes, et kadetsege või tundke minu üle rõõmu, mul on uus sõber, kes hakkab mind vist saatma peaaegu kõikjal. Ainult nimi, ta ei ütle mulle veel oma nime, kindlasti on see midagi ilusat. Ma isegi natuke olin eestlane, kui talle ennast tutvustasin: Mina olen Mart ja mina hakkan sinu klahve vajutama…
Ma ei lähe kunagi saatesse „Kes tahab saada miljonäriks?“, sest mu faktiteadmised on olematud. Täna tahaksin ma hoopis öelda kellelegi midagi ilusat, ma tahaks, et see mis ma ütlen jääks talle meelde.
ÄRA KARDA. SINA OLEDKI HEA. SUL ON VARBAD JA SÕRMED.
ainult blogger ei lase mul praegu siin kujundada oma postitust. Ma ei tea kas see on tänu mäkile. Kujundada mulle meeldib.
sõnade neelamise kiirusest
Eile, kui autoga sõitsime, siis Arsi uuris, et kui kiiresti ma loen. Ma vastasin, et kui vaja eesmärgile pühenduda ja tuld anda, et siis umbes 70 lehte poole tunniga. Arsi arvas, et nii kiiresti ikka ei loe, et siis ei jää mitte midagi meelde, et tema loeb kriminaalõigust tunni ajaga 10 lehte. Nojah. Siis me natuke vaidlesime, et need on ikka väga erinevad asjad ka. Mingit tavalist juttu võib vuristades lasta nii nagu näljasena maitsvat rooga, muidugi võivad osad olulised laused vahele jääda. Kui aga on asi, mis nõuab süvenemist, siis on alati siuke tunne, et ega minust küll maailmas keegi aeglasemalt ei loe.
Eks see ongi nii. Et keerulise teksti korral lugeda nagu jõuaks, aga mõte ei jõua järgi ja siis kui on lihtne pläma, et siis nagu mõte on tekstist ees. Need, kes mõtlevad kiiremini, need ka loevad kiiremini. Mõtlemiseks pole vaja moodustada lauseid. Teksti neelamiseks pole vaja jälgida iga konkreetse lause ehitust.
Seda ma luban, et minust ei saa kunagi eesti keele ja kirjanduse õpetajat.
Eks see ongi nii. Et keerulise teksti korral lugeda nagu jõuaks, aga mõte ei jõua järgi ja siis kui on lihtne pläma, et siis nagu mõte on tekstist ees. Need, kes mõtlevad kiiremini, need ka loevad kiiremini. Mõtlemiseks pole vaja moodustada lauseid. Teksti neelamiseks pole vaja jälgida iga konkreetse lause ehitust.
Seda ma luban, et minust ei saa kunagi eesti keele ja kirjanduse õpetajat.
20060114
alus
Ma ei saa lugeda. Keegi põristab. Ma ei tahagi lugeda. Aga ma pean.
Mulle kohutavalt meeldivad puretud lavapõrandad. Kui ma teiselt rõdult jälgisin sarka ja inimesi, siis tegelikult ma vaatasin põrandat. Kõik sakud, sälgud, haavad ilustavad pinda. Muidugi pole see suurtes kategooriates oluline ja sellest ei sõltu midagi, aga põrand on vähemalt sama tähtis kui ümbritsev õhk. Me hingame ja me astume.
Inimesed vaatavad maha. Aga nad ei näe põrandat. Kui kuskil valmib mingi maja, siis minu arust esimene probleem ongi see, et kuidas oleks kiiresti võimalik muuta põrand omaks. Lavadel veel ses suhtes veab, et neid ei hoita ja neid armastatakse.
Meil on koolis must saal. Mustas saalis on loomulikult must põrand. Seal põrandal tehakse kõike. Väherdakse, roomatakse, higistatakse...visatakse külmrelvi tema sisse...kõigil on temast savi. Nende mustade laudade igal suuremal armil on oma lugu. Musta saali põrand kriuksub, tudengid on õppinud tema kriuksumist tunnetama. Seal saalis on kohustuslikus korras liigutud nii hääletult kui taotud täistaldadel kogu raskusega vene tantsude „võtit“. Põrand kannatab ja ei kiru. Ta igatseb alati oma lapsi tagasi. Musta saali põrand jõuab kanda kõik meie raskused.
Mikiveri ärasaatmisel oli palju inimesi. Palju pärgi ja kurbust. Ma viibisin seal teisel rõdul impersonaalsena, kuigi Ago istus minu kõrval ja ma pärast vahetasin mõne inimesega paar kurbliku tere. Ma olen tsunfti sisse- ja väljahüppaja. Aga mul on hea meel, et läksin, sest kui poleks seda kohustuslikku kurbust, siis oleksid inimeste teelepanekud ikkagi väga ilusad hetked meie elus, kus aeg peatub ja olulisus tuletab end meelde. Mulle meeldivad matused.
Ma tahaksin kuulata mõnd ilusat ja inspireerivat heli, aga ma hakkan parem lugemist teesklema.
Mulle kohutavalt meeldivad puretud lavapõrandad. Kui ma teiselt rõdult jälgisin sarka ja inimesi, siis tegelikult ma vaatasin põrandat. Kõik sakud, sälgud, haavad ilustavad pinda. Muidugi pole see suurtes kategooriates oluline ja sellest ei sõltu midagi, aga põrand on vähemalt sama tähtis kui ümbritsev õhk. Me hingame ja me astume.
Inimesed vaatavad maha. Aga nad ei näe põrandat. Kui kuskil valmib mingi maja, siis minu arust esimene probleem ongi see, et kuidas oleks kiiresti võimalik muuta põrand omaks. Lavadel veel ses suhtes veab, et neid ei hoita ja neid armastatakse.
Meil on koolis must saal. Mustas saalis on loomulikult must põrand. Seal põrandal tehakse kõike. Väherdakse, roomatakse, higistatakse...visatakse külmrelvi tema sisse...kõigil on temast savi. Nende mustade laudade igal suuremal armil on oma lugu. Musta saali põrand kriuksub, tudengid on õppinud tema kriuksumist tunnetama. Seal saalis on kohustuslikus korras liigutud nii hääletult kui taotud täistaldadel kogu raskusega vene tantsude „võtit“. Põrand kannatab ja ei kiru. Ta igatseb alati oma lapsi tagasi. Musta saali põrand jõuab kanda kõik meie raskused.
Mikiveri ärasaatmisel oli palju inimesi. Palju pärgi ja kurbust. Ma viibisin seal teisel rõdul impersonaalsena, kuigi Ago istus minu kõrval ja ma pärast vahetasin mõne inimesega paar kurbliku tere. Ma olen tsunfti sisse- ja väljahüppaja. Aga mul on hea meel, et läksin, sest kui poleks seda kohustuslikku kurbust, siis oleksid inimeste teelepanekud ikkagi väga ilusad hetked meie elus, kus aeg peatub ja olulisus tuletab end meelde. Mulle meeldivad matused.
Ma tahaksin kuulata mõnd ilusat ja inspireerivat heli, aga ma hakkan parem lugemist teesklema.
tihha! hvatit! takavariliss!
Kui eile trollis Õismäe poole loksusin, siis loomaaia juures juhtus nii. Troll oli lõõtsaga. Kolm vene paskaaki läksid igaüks eri ukse juurde ja kui troll peatus, siis kõik kolm keerasid avariilülitit, ukse avanesid ja nad tormasid välja. Jooksid trolli taha, sikutasid sarved maha ja lidusid üle tee. Trolli juhtival tädil läks üle viie minuti, et ekipaaz jälle töökorda saada. Tädi sõimas ka ühe ukse juures seisnud noormehel näo täis, et mis ta siin meelega neid kraane keerab. Leidklikud ja loovad on tänapäeva lapsed.
Näärid möödusid bravuurikalt. Oli pekki, viina ja igihalja kuuse all pakikesi. "Jaht vene moodi" on suurepärane komöödia. Karakterid kui verstapostid. Kindral oli kõige külmaverelisem ja vägevam. Minule tõi kingimees avaja. Siukese, millega saab nii veine kui muid pudeleid avada. Ma arvan, et ma olen elus olnud mõõdukas avaja. Kelnerina kunagi tööd ei saa, iseloom selle jaoks liiga kärsitu.
Näärid möödusid bravuurikalt. Oli pekki, viina ja igihalja kuuse all pakikesi. "Jaht vene moodi" on suurepärane komöödia. Karakterid kui verstapostid. Kindral oli kõige külmaverelisem ja vägevam. Minule tõi kingimees avaja. Siukese, millega saab nii veine kui muid pudeleid avada. Ma arvan, et ma olen elus olnud mõõdukas avaja. Kelnerina kunagi tööd ei saa, iseloom selle jaoks liiga kärsitu.
20060113
aus külaline
Täna! Täna õhtul tuleb näärivana!
Mehel pole kaasa vesipiipu ega
brändit, taskust kukub sihvkasid.
Päevalilleseemnetest moodustub
katkendlik rada, mida iga äss
ei pane tähelegi. Mulda, rohelist
maad tahaks äestada pika ja
kohmaka adraga. Kuu on nõrk,
pilved söövad ta iga kell.
Mehel pole kaasa vesipiipu ega
brändit, taskust kukub sihvkasid.
Päevalilleseemnetest moodustub
katkendlik rada, mida iga äss
ei pane tähelegi. Mulda, rohelist
maad tahaks äestada pika ja
kohmaka adraga. Kuu on nõrk,
pilved söövad ta iga kell.
20060112
pressiteade
Mul on hea meel teatada, et ma olen graafikus. Kahest kaks. Nii teisipäevane eesti teatriajaloo eksam kui tänane psühholoogia bakaeksam positiivselt sooritatud. Muidugi nüüd toimub taas järsk ümberlülitus, sest triost raskeim on veel ees. Ees ootab välisteatri kisma ehk siis Nemirovitš ja Stanislavski ja Tšehhov ja kõik paksud raamatud, mis nad oma suures ja võimsas elus kirjutasid. Jõud-jaks lõppes juba mõne aja eest, aga ma eriti ei viitsi olla hädaldaja kutt. Kõik oleks kergem, kui poleks veel mõnda meeldivat tööd, mis vägisi end peale suruvad. Igatahes, mis ei tapa, see kasvatab töövõimet.
Meil peda kursaga on siuke ilus punane särk, mille lasime endale esimesel kursusel teha. Et siis ette on kirjutatud "I had a split personality..." ja taha "...but we are ok now!". Ma panin selle särgi täna selga ja see vist aitas mind. Ma olen veidi ebausklik.
Aga eile õhtul tõi ema ühe väikese palmi minu tuppa aknalaua peale. Mu vend siirdub väljamaale mõneks ajaks ja siis tema kodutaimed tulid meie juurde, aga see palm öösel muutus siuekeseks päris hirmuäratavaks. Ma ei julgenud akna poole vaadatagi. Võtsime siis ta Mukiga aknalaualt alla ja uinusime. Mul vasaks käsi millegi pärast praegu eriti hästi ei liigu, ei tea kas aids või dementsus. Kui olukord paari päeva jooksul ei muutu, siis peaks arstile minema.
Aga täna oli juba enne nelja taevas kuu. Ilus ja ümmargune ja piilub minu toaaknast sisse. Minu arust on see kuu küll omadega täitsa täis.
Meil peda kursaga on siuke ilus punane särk, mille lasime endale esimesel kursusel teha. Et siis ette on kirjutatud "I had a split personality..." ja taha "...but we are ok now!". Ma panin selle särgi täna selga ja see vist aitas mind. Ma olen veidi ebausklik.
Aga eile õhtul tõi ema ühe väikese palmi minu tuppa aknalaua peale. Mu vend siirdub väljamaale mõneks ajaks ja siis tema kodutaimed tulid meie juurde, aga see palm öösel muutus siuekeseks päris hirmuäratavaks. Ma ei julgenud akna poole vaadatagi. Võtsime siis ta Mukiga aknalaualt alla ja uinusime. Mul vasaks käsi millegi pärast praegu eriti hästi ei liigu, ei tea kas aids või dementsus. Kui olukord paari päeva jooksul ei muutu, siis peaks arstile minema.
Aga täna oli juba enne nelja taevas kuu. Ilus ja ümmargune ja piilub minu toaaknast sisse. Minu arust on see kuu küll omadega täitsa täis.
20060111
telepoe laps. täna on meil pakkuda skype
Järgnev on reklaamtekst.
Kutsun inimesi üles muutma oma õhtuid. Muutus on pisike, kuid palju pisikesi asju teevad kokku meie perspektiivikad elud. Täna ma ei kirjuta armastusest ja lilledest, ma ei nuta ega hala, ma ei küsi teie kaastunnet ega ürita liigselt särada vaimukate ütlustega.
Lugu lihtne ja küber. Skype on parem kui Msn. Skypes saab täpselt samamoodi msnida nagu msnis ja uskuge mind emotsioonid on vaimukamad kuigi Muki puudub. Skypes saab paremini kirjutada oma nime taha moodmessagesid.
Ja lisaks kõigele saab Skypega ka teisele inimesele helistada. Jaa. Helistad niimoodi ja räägid niimoodi ükskõik mida. Tavaliselt tasub helistada ikka lähematele inimestele, sest muidu ei tea kunagi, mis võib välja tulla. Unusta telefoniarved ja tühjaks saavad akud. Unusta leviala ja korpuse värv. Kõigil on ühepikkune!
Ja pidage! See pole veel kõik. Nüüd saab skypega ka teisele inimesele ennast näidata. Kasvõi üle terve ekraani. Lehvitage oma kaugel-kaugel asuvatele lastele või tehke armsamale midagi siivutut. Kasuta skype ja ole osa millegist suurest. Ole osa rahvusliku uhkuse väljendusest.
Ole mõnus, ole küber, kohtume Skypes!
Ning muidu kuulake Disney muusikat ja kirjutage koledaid luuletusi. Sest Disney muusika mõjub kõigile, aga teie ei pea oma luuletusi mitte kellelegi näitama.
Kutsun inimesi üles muutma oma õhtuid. Muutus on pisike, kuid palju pisikesi asju teevad kokku meie perspektiivikad elud. Täna ma ei kirjuta armastusest ja lilledest, ma ei nuta ega hala, ma ei küsi teie kaastunnet ega ürita liigselt särada vaimukate ütlustega.
Lugu lihtne ja küber. Skype on parem kui Msn. Skypes saab täpselt samamoodi msnida nagu msnis ja uskuge mind emotsioonid on vaimukamad kuigi Muki puudub. Skypes saab paremini kirjutada oma nime taha moodmessagesid.
Ja lisaks kõigele saab Skypega ka teisele inimesele helistada. Jaa. Helistad niimoodi ja räägid niimoodi ükskõik mida. Tavaliselt tasub helistada ikka lähematele inimestele, sest muidu ei tea kunagi, mis võib välja tulla. Unusta telefoniarved ja tühjaks saavad akud. Unusta leviala ja korpuse värv. Kõigil on ühepikkune!
Ja pidage! See pole veel kõik. Nüüd saab skypega ka teisele inimesele ennast näidata. Kasvõi üle terve ekraani. Lehvitage oma kaugel-kaugel asuvatele lastele või tehke armsamale midagi siivutut. Kasuta skype ja ole osa millegist suurest. Ole osa rahvusliku uhkuse väljendusest.
Ole mõnus, ole küber, kohtume Skypes!
Ning muidu kuulake Disney muusikat ja kirjutage koledaid luuletusi. Sest Disney muusika mõjub kõigile, aga teie ei pea oma luuletusi mitte kellelegi näitama.
kaunis
Need lõigud on Jaan Unduski kahest viimasest näidendist "Boulgakoff" ja "Quevedo"
- Sina kardad, et mina kuhugi kaon. Mina kardan, et sina kuhugi kaod. Mida see tähendab?
- See tähendab armastust.
*
- Suudleme. (Suudlevad). Kui hea on juua sinu huultelt veini.
- Alles sinuga sain ma aru, et suudlemine on truuduse kontroll, Sidonija.
*
Ma ei suuda teid püksata ette kujutada. See oleks kogu erootika lõpp. Ja veel need rõvedad mustad näpitsprillid. Lugege luuletusi ja ropendage, see on tuhat korda etem, kui mingi püksata Quevedo.
*
Parim platooniline distants on surm, ütleb Quevedo. Surmas saab armastus küpseks ja jäävaks.
*
Kui ma öösiti sinu luuletusi loen, siis ei ole minust naisena enam asja. See on ohtlik. Ainult silmad ja tuhk, silmad ja tuhk. Puhas armastus on...enesetapp. Ma olen selle vastu.
*
- Olivares arvab, et meie kaks oleme kokku maganud. Meie, kaks koletut. Ilma, et oleksime talt luba küsinud.
- Oleks ju võinud siis küsida.
- Ei, nii on palju ilusam. Ilusam on jätta magamata – ilma luba küsimata.
*
Nutul pole igavikus mingit mõtet.
- Sina kardad, et mina kuhugi kaon. Mina kardan, et sina kuhugi kaod. Mida see tähendab?
- See tähendab armastust.
*
- Suudleme. (Suudlevad). Kui hea on juua sinu huultelt veini.
- Alles sinuga sain ma aru, et suudlemine on truuduse kontroll, Sidonija.
*
Ma ei suuda teid püksata ette kujutada. See oleks kogu erootika lõpp. Ja veel need rõvedad mustad näpitsprillid. Lugege luuletusi ja ropendage, see on tuhat korda etem, kui mingi püksata Quevedo.
*
Parim platooniline distants on surm, ütleb Quevedo. Surmas saab armastus küpseks ja jäävaks.
*
Kui ma öösiti sinu luuletusi loen, siis ei ole minust naisena enam asja. See on ohtlik. Ainult silmad ja tuhk, silmad ja tuhk. Puhas armastus on...enesetapp. Ma olen selle vastu.
*
- Olivares arvab, et meie kaks oleme kokku maganud. Meie, kaks koletut. Ilma, et oleksime talt luba küsinud.
- Oleks ju võinud siis küsida.
- Ei, nii on palju ilusam. Ilusam on jätta magamata – ilma luba küsimata.
*
Nutul pole igavikus mingit mõtet.
20060110
gif mi änd ai tell juu
Ma tahaksin veidi kurta kuidas ma ei oska olla inimene. Ma ei oska minna mõne tuttavaga kohvikusse ja siis teineteisega rääkida, et kuidas meil siis läheb. Ja kui olengi läinud, siis on alati see võimalus, et nüüd kohe tuleb see konkreetne hetk peale, et vot nüüd on tüdimus ja paneme pläkud koomale. Vot siis on pepu. Piinlikuks läheb. Häbi on enda pärast.
Ja siis mul ongi praegu nii, et ühele vabale õhtule, mis on enne välismaale suundumist jäänud kandideerib nii vähemalt viis inimest, kes tahaksid kokku saada. Ma ei oska öelda ei...Kõlab see vist jõhkralt, kuigi siiralt, et „Vaata mul pole lihtsalt sinu jaoks aega.“ Ma ei oska olla sõber ega kõva sõbrustaja. Ja jumala eest need inimesed, kes tahaksid minuga veidi juttu ajada, need on jumala head inimesed kõik. Lihtsalt ma olen vist egoistlik eksistents.
Kuigi jah. Ütleme ausalt välja, et kuigi ma ei ole sotsiaalselt eriti aktiivne ja ma hiilin pigem nurgataguseid mööda, et siiski ma tean-tunnen päris paljusid inimesi.
Praegu kui ma siin niimoodi „õpin“ eksamiteks ja telefon hakkab kuskil värisema...mul hakkab alati telefon ainult värisema, helinat ma ei kasuta...et siis kui kuulen, et hakkab värisema, et siis on please, please, please, et ole ainult kaks värinat, et siis on sõnum. Tavaliselt loomulikult ta väriseb rohkem ja siis ma võtan kõne vastu.
Mulle meeldivad lühikesed konkreetsed telefonikõned, sest tavaliselt on ju sellel, kes helistab sulle mingi tahtmine, mida ta üritab ilustada plä-plä mulliga. Ütle kohe välja, mis tahad ja vaatame, kas saab või ei saa.
Aga kui mul tuleb tung, siis ma hakkan ise helistama ja korraldama kokkusaamisi. Kuigi ma ei kujuta ette, et millal see tung võiks tulla. Võib-olla siis, kui olen 27 aastat vana.
Ja siis mul ongi praegu nii, et ühele vabale õhtule, mis on enne välismaale suundumist jäänud kandideerib nii vähemalt viis inimest, kes tahaksid kokku saada. Ma ei oska öelda ei...Kõlab see vist jõhkralt, kuigi siiralt, et „Vaata mul pole lihtsalt sinu jaoks aega.“ Ma ei oska olla sõber ega kõva sõbrustaja. Ja jumala eest need inimesed, kes tahaksid minuga veidi juttu ajada, need on jumala head inimesed kõik. Lihtsalt ma olen vist egoistlik eksistents.
Kuigi jah. Ütleme ausalt välja, et kuigi ma ei ole sotsiaalselt eriti aktiivne ja ma hiilin pigem nurgataguseid mööda, et siiski ma tean-tunnen päris paljusid inimesi.
Praegu kui ma siin niimoodi „õpin“ eksamiteks ja telefon hakkab kuskil värisema...mul hakkab alati telefon ainult värisema, helinat ma ei kasuta...et siis kui kuulen, et hakkab värisema, et siis on please, please, please, et ole ainult kaks värinat, et siis on sõnum. Tavaliselt loomulikult ta väriseb rohkem ja siis ma võtan kõne vastu.
Mulle meeldivad lühikesed konkreetsed telefonikõned, sest tavaliselt on ju sellel, kes helistab sulle mingi tahtmine, mida ta üritab ilustada plä-plä mulliga. Ütle kohe välja, mis tahad ja vaatame, kas saab või ei saa.
Aga kui mul tuleb tung, siis ma hakkan ise helistama ja korraldama kokkusaamisi. Kuigi ma ei kujuta ette, et millal see tung võiks tulla. Võib-olla siis, kui olen 27 aastat vana.
tulevane meister
Bussis oli üks väike poiss, kes vaimustus kõigest, mis ta aknast nägi. Kristiine keskuse juures ta hõikas ühele tossavale korstnale osutades: „Suits...suits...suuiiits...“ Muidugi istus ta kõrval vanaema, kes üritas nagamanni valjuhäälsust piirata. Ei saaks öelda, et vanaema keelas poissi. Vanaema rutiinselt lausus iga poisi hüüde peale „Ära karju“ ja vaatas enda ette ja mõtles, et mis võiks õhtuks süüa teha. Vanaemal oli sellest suitsevast korstnast jumala ükskõik.
Ma arvan, et sellest poisist võib saada näitleja, sest ta suudab hetkega vaimustuda mõnest detailist või tundest. Kui ta suudab hakata teisi inimesi nakatama, siis võiks ta ju ka lavastada. Esialgu midagi kergemat, hiljem võiks kätt proovida ka millegi suurejoonelisemaga.
Keskpäeviti võib leida bussist vabu kohti. Esineb peatusi, kust ei tule keegi peale. Ma ei karda istet võttes oma pükse määrida. Kes meist siis ei oleks hingelt prükkar. Bakterid ja viirused saavad meid nagunii kätte. Väikese poisina tundus mulle bussi lõõts põrguauguna. Tänapäeva lõõtsad on ohutumad ja Euroopast.
Ma arvan, et sellest poisist võib saada näitleja, sest ta suudab hetkega vaimustuda mõnest detailist või tundest. Kui ta suudab hakata teisi inimesi nakatama, siis võiks ta ju ka lavastada. Esialgu midagi kergemat, hiljem võiks kätt proovida ka millegi suurejoonelisemaga.
Keskpäeviti võib leida bussist vabu kohti. Esineb peatusi, kust ei tule keegi peale. Ma ei karda istet võttes oma pükse määrida. Kes meist siis ei oleks hingelt prükkar. Bakterid ja viirused saavad meid nagunii kätte. Väikese poisina tundus mulle bussi lõõts põrguauguna. Tänapäeva lõõtsad on ohutumad ja Euroopast.
auauau
Hommikuti on ju nii. Kohe väga vajan ma seda. Et näpistan hetke, 5 või 10 minutit. Istun arvuti taga ja kuulan mõnd lugu. Võib-olla tuleb see järgnevale päevale kahjuks, aga ma usun, et see tuleb mulle kasuks. Või mida ma usun, ma tunnen ja tean, vajan neid minuteid. Minu teid.
Toompere oskab ka hüüda.
Aga ma ei ütle, mis lugusid täna kuulan. Neid on kolm.
Toompere oskab ka hüüda.
Aga ma ei ütle, mis lugusid täna kuulan. Neid on kolm.
20060109
usin
Ma pean viitsima. Ma viitsin. Viitsida on ilus. Ma õpin ja puhkan pausidega. Või siis rohkem puhkan ja õpin pausidega. Igatahes olen ma ilus.
Täna me kirjutame eesti tuntumaile häälele. Ma olen liiga diletantlik ja liiga noor, et mäletada, teada neid olulisi teatrilavastusi. Sel mehel oli pilk kui kivi. Kivi, mis sind liigutas. Mikk, räägi neile seal nii, et nad tunnevad end jäävatena. Üks Mikiver olid. Käisid veel meie korraldatud Panso peol 30. novembril, kiitsid meie tantsulavastust.
Heakene küll. Ma lähen väänan nüüd raamatut ja maadlen paberitega.
Täna me kirjutame eesti tuntumaile häälele. Ma olen liiga diletantlik ja liiga noor, et mäletada, teada neid olulisi teatrilavastusi. Sel mehel oli pilk kui kivi. Kivi, mis sind liigutas. Mikk, räägi neile seal nii, et nad tunnevad end jäävatena. Üks Mikiver olid. Käisid veel meie korraldatud Panso peol 30. novembril, kiitsid meie tantsulavastust.
Heakene küll. Ma lähen väänan nüüd raamatut ja maadlen paberitega.
20060108
võistlused ja treenimine
Ma pole kunagi olnud eriti hea ajastaja. See on realistlikus elus väga tähtis, kui tahad hakkama saada. Me kõik oskame absoluutselt valel hetkel öelda absoluutselt valesid sõnu. Muidugi. Kuid suhtlemine on teiste inimestega hakkama saamine ja see pole tänase postituse teema.
Kui ma jalgpalli mängisin, siis oli vahel nii, et trennis panin väga hästi ja siis võistlustel olin ilge toss. Ma olen nagu eestlane, kes ikka mingi ma-ei-tea mille pärast kipub verest välja lööma. Enne eksameid on ka ajastus ilgelt tähtis. Pole mõtet tippvormis olla nädal enne eksamit. Tibusid loetakse Torinos. Ja samas maratoniks ei pane ennast valmis eelmise õhtuga.
Need, kes ajastavad, need saavad endale head töökohad, ilusad naised ja võimsate tuledega autod.
Nädal näitab, mis minust saab. Ilusat naist ma tahan. Tööd ei tee kunagi. Auto võib olla. Kas olen perspektiivikas...
Sõidsin täna ema ja vennaga Lõuna-Eestis autoga ringi. Surnuaedade ja maakodu vahet. Ilus oli. Tõin linna kaasa mingi tüki, see tükk tuleb mulle kasuks. Ainult päeva edenedes jõin liiga palju kohvi.
Kui ma jalgpalli mängisin, siis oli vahel nii, et trennis panin väga hästi ja siis võistlustel olin ilge toss. Ma olen nagu eestlane, kes ikka mingi ma-ei-tea mille pärast kipub verest välja lööma. Enne eksameid on ka ajastus ilgelt tähtis. Pole mõtet tippvormis olla nädal enne eksamit. Tibusid loetakse Torinos. Ja samas maratoniks ei pane ennast valmis eelmise õhtuga.
Need, kes ajastavad, need saavad endale head töökohad, ilusad naised ja võimsate tuledega autod.
Nädal näitab, mis minust saab. Ilusat naist ma tahan. Tööd ei tee kunagi. Auto võib olla. Kas olen perspektiivikas...
Sõidsin täna ema ja vennaga Lõuna-Eestis autoga ringi. Surnuaedade ja maakodu vahet. Ilus oli. Tõin linna kaasa mingi tüki, see tükk tuleb mulle kasuks. Ainult päeva edenedes jõin liiga palju kohvi.
20060107
läbi visatud
Mind valdab pangega kaela valatud väsimus. Pang on tavalised anum, mis mahutab nii umbes 10 kuni 12 liitrit vedelikku. Muidugi võib pange ka liiva täis panna, aga liiv on palju raskem kui igasugused ebatahked ollused.
Vaatasin üle pika aja televiisorit. Suusavõistlust. Ja nagu ikka ema ütles, et vaata kas eurosport ka näitab, et kuula mis nad räägivad. Iga hea sõna Eesti ja eesti suusatajate kohta eurospordi kommentaatorilt on justkui keegi teeks endale pai. Tohutu mõnus rahvuslik kitsarinnalisus. Aga meis on head ka. Mulle isiklikult meeldib mets ja vesi.
Ma mõtlen ja loodan, et varsti tuleb kuskilt mingi motivatsioon või tõuge ennast muuta. Näiteks tahaksin uuesti õppida sotsiaalselt naeratama.
Sealt kolmas lugu on minu tänase päeva lugu.
Vaatasin üle pika aja televiisorit. Suusavõistlust. Ja nagu ikka ema ütles, et vaata kas eurosport ka näitab, et kuula mis nad räägivad. Iga hea sõna Eesti ja eesti suusatajate kohta eurospordi kommentaatorilt on justkui keegi teeks endale pai. Tohutu mõnus rahvuslik kitsarinnalisus. Aga meis on head ka. Mulle isiklikult meeldib mets ja vesi.
Ma mõtlen ja loodan, et varsti tuleb kuskilt mingi motivatsioon või tõuge ennast muuta. Näiteks tahaksin uuesti õppida sotsiaalselt naeratama.
Sealt kolmas lugu on minu tänase päeva lugu.
20060106
julgusest
Tahaks kellelegi sõnumit saata. Aga kuna pole kedagi, kellele tegelt ei tahaks midagi head öelda, et siis parem jätan saatmata. Õnnis oli linnas korra juua inimestega tequilat. Nüüd on õnnis mõelda seda, et minul on veel võimalus.
Kui trolliga koju sõidsin, siis silm oli vist märg. Mõtlesin päris paljude inimeste peale ja tundsin neile kaasa. Panin plaani paika, et kuidas ma ennast väljendan, et nad mõistaksid, et nad on väga olulised ja head. Praegu ma enam ei ole nii hakkaja. See on alati nii. Ajas kustub väljenduse vajadus.
Kuid ma teen selle neile selgeks. Varem või hiljem nad tabavad mu silmi ja mõistavad.
Paneelmaja koridor on remondis. Seinad on värvitult punased. Võikski nii jääda. Aga nad ei jäta. Poolikud asjad viiakse alati niiti pidi kokku. Inimesed ise keelavad endale hargnemisi. Loomulikult käib see materiaalse maailma kohta. Olulistes asjades meil ainult otsad ongi. Püüa sa nii punuda. Iga niit on ju ise materjalist ja erineva paksusega.
Mina ei tee endale koledat peapaela. Kui on nii, siis jätan tegemata. Minge perse jah. Tahan endale ilusat ehet. Jonniga võlun ta välja. Vähemalt silmapõletikuni. Siis viib elu otsad kokku, sest tervis on närvidest ja rahust üle.
Aga võta näpust ja tõmba tillist. Tegelikult ei ole ju. Süda viib meid hukatusse. Hoidke ankrut, mina ei luba teil veel selle koha peale pidama jääda. Las laev triivib. Ära karda, reeling on libe, kuid mitte jääs.
Kui trolliga koju sõidsin, siis silm oli vist märg. Mõtlesin päris paljude inimeste peale ja tundsin neile kaasa. Panin plaani paika, et kuidas ma ennast väljendan, et nad mõistaksid, et nad on väga olulised ja head. Praegu ma enam ei ole nii hakkaja. See on alati nii. Ajas kustub väljenduse vajadus.
Kuid ma teen selle neile selgeks. Varem või hiljem nad tabavad mu silmi ja mõistavad.
Paneelmaja koridor on remondis. Seinad on värvitult punased. Võikski nii jääda. Aga nad ei jäta. Poolikud asjad viiakse alati niiti pidi kokku. Inimesed ise keelavad endale hargnemisi. Loomulikult käib see materiaalse maailma kohta. Olulistes asjades meil ainult otsad ongi. Püüa sa nii punuda. Iga niit on ju ise materjalist ja erineva paksusega.
Mina ei tee endale koledat peapaela. Kui on nii, siis jätan tegemata. Minge perse jah. Tahan endale ilusat ehet. Jonniga võlun ta välja. Vähemalt silmapõletikuni. Siis viib elu otsad kokku, sest tervis on närvidest ja rahust üle.
Aga võta näpust ja tõmba tillist. Tegelikult ei ole ju. Süda viib meid hukatusse. Hoidke ankrut, mina ei luba teil veel selle koha peale pidama jääda. Las laev triivib. Ära karda, reeling on libe, kuid mitte jääs.
kaua enam ei kannata
Lõputuvalt venima näiva konsultatsiooni ajal otsustasin, et õhtuks aitab. Täna ma teen midagi. Võtsin kõne Margusele ja siis küsisin, et pealik mis teed, ta ütles et tal praegu kiire, aga et õhtu poole võiks lollusi teha küll. Ma siis ütlesin, et mul ka siin nii, et vaja õppida ühte ja teist ja siis vast kuueks või umbes nii saan ühele poole ja Margus siis vastas, et “Kuule väga hea, et ma siis käin väljas jooksmas ja siis mul on vaja natuke aega arvutimängu mängida.”
Mul läks kohe tuju paremaks.
Täna oli unes leplik tüdruk. Ja kallistused ja võimlemisredeli ülemised pulgad. Ma olen praegu hommikuti pahura unega. Tahaks veel. Ärge võtke lapselt head asja ära.
Mu kolm suurt karvast eksamit. Tehke end ise täis. Juba ma näen Londonit. Ebamäärane vibelus hakkab võtma konkreetsema erutuse kuju. Lahkun 21. jaanuari hommikul seitsme paiku. Naasen kahe kuu pärast. Kui.
Mul läks kohe tuju paremaks.
Täna oli unes leplik tüdruk. Ja kallistused ja võimlemisredeli ülemised pulgad. Ma olen praegu hommikuti pahura unega. Tahaks veel. Ärge võtke lapselt head asja ära.
Mu kolm suurt karvast eksamit. Tehke end ise täis. Juba ma näen Londonit. Ebamäärane vibelus hakkab võtma konkreetsema erutuse kuju. Lahkun 21. jaanuari hommikul seitsme paiku. Naasen kahe kuu pärast. Kui.
20060105
sünnipäevalapsed
Täna saab 50. aastaseks Aleksander Pulver. Sassu on üks Eesti targemaid inimesi ja paremaid õppejõude. Kunagi paari aasta eest pidas Tõnu Lehtsaar Pedas ühte "avaliku esinemise" loengut ja siis ta ütles muu jutu käigus nii: "Teate, mis praeguse Tartu Ülikooli suurim viga on...see, et ta jäi Pulverist ilma..." Sassu tuleb loengusse nii, et käe vahel paar kilet ja siis ülejäänud tuleb peast ja tuleb nii, et kuulajad värisevad erutusest nagu vaataks mingit ülipõnevat seiklusfilmi ja iga sõna on kuld - hariv, kasvatav ja mõtlema panev. Kel vaba aega, see mingu kuulaku Sotsiaalpsühholoogiat. Tehakse selgeks kuidas elus asjad käivad.
Peeter Jalakas saab täna 45. Temast ma ei räägi, sest teda ma ei tunne. Aga tundub õige mees olevat. Üks õigemaid ses imelikus teatrimaailmas.
Peeter Jalakas saab täna 45. Temast ma ei räägi, sest teda ma ei tunne. Aga tundub õige mees olevat. Üks õigemaid ses imelikus teatrimaailmas.
paitõmme
Ma nägin öösel hirmsat und. Oli üks väike tiik kuskil kaunis maakohas. Tiik oli kaetud vesiroosidega. Tiigi ümber jalutasid luigepoajd. Ma läksin tegin väikestele pai. Siis ma võtsin taskust noa ja vaikselt lõikasin neil pead maha. Viskasin nad tiiki, aga kuna vesirooside võrgustik oli tihe, siis jäid nad kõik jalad ülespidi pinnale. Ma ei tahtnud oma kurjust vaadata ja hakkasin ootama, et millal see tiik kinni kasvab.
Täna õhtul oli söögiks grillkana ja friikartulid.
Olin üle pika aja inimeste sees. Alguses tore. Niipadi- naapadi naljatlemine ja head uut aastat.
Veidi aja pärast tekkis põgenemisvajadus. Tagasi raamatukokku. Tagasi päeva poolitava kohustusliku kohvi juurde. Kusjuures koorega. Peaaegu alati koorega. Suhkur las jääb saladuseks.
Täna õhtul oli söögiks grillkana ja friikartulid.
Olin üle pika aja inimeste sees. Alguses tore. Niipadi- naapadi naljatlemine ja head uut aastat.
Veidi aja pärast tekkis põgenemisvajadus. Tagasi raamatukokku. Tagasi päeva poolitava kohustusliku kohvi juurde. Kusjuures koorega. Peaaegu alati koorega. Suhkur las jääb saladuseks.
grupitöö enne kirjanduse eksamit
KUI TA IGAPÄEV SUITSETAB KANEPIT,
ON JU TA POLE SIIS NARKOMAAN
EI
KES IGAPÄEV JOOB,
SEE POLE JOODIK
KES IGAPÄEV SUITSETAB,
SEE POLE SUITSETAJA
KES REGULAARSELT SEKSIB,
SEE ON SÜÜTU
KES ELAB KODUS,
SEE POLE KODUTU
KES PRÜGIKASTIS SÖÖB,
SEE POLE PRÜKKAR
KES SÖÖB HAMBURGEREID,
SEE POLE RÄMPS
JAH
ON JU TA POLE SIIS NARKOMAAN
EI
KES IGAPÄEV JOOB,
SEE POLE JOODIK
KES IGAPÄEV SUITSETAB,
SEE POLE SUITSETAJA
KES REGULAARSELT SEKSIB,
SEE ON SÜÜTU
KES ELAB KODUS,
SEE POLE KODUTU
KES PRÜGIKASTIS SÖÖB,
SEE POLE PRÜKKAR
KES SÖÖB HAMBURGEREID,
SEE POLE RÄMPS
JAH
mati, mati, mati...
Täna on jälle üks nendest öödest, kui härrasmehel pole und. Härrasmees ei viitsi ka täna enam lugeda, sest palju sa ikka päevas paberit piilud. Härrasmees tõmbas natuke mussi, aga härrasmees ei viitsi end praegu mussiga ka üles kütta. Härrasmees mõtleb, et elu on ropp. Ma ei ole samasooliste koosluste vastu ega poolt, mul on savi, lihtsalt kuidas kogu meedia ja net võivad siukest bläd täis olla. Inimesed kirjutage endast, omage ise ideid, kasvõi magage ja nähke ulmelisi unenägusid.
NB! Ma olin ükskord unes homo. Platooniline. Ilus oli.
Aga elus jääb vist mees suudlemata ja isegi vist grupiseks tegemata...
oleks siis vähemalt und.
ma lähen viskan voodisse pikali, teen mukile pai ja proovin oma hingamisega ta väikeste norsatuste rütmi tabada
NB! Ma olin ükskord unes homo. Platooniline. Ilus oli.
Aga elus jääb vist mees suudlemata ja isegi vist grupiseks tegemata...
oleks siis vähemalt und.
ma lähen viskan voodisse pikali, teen mukile pai ja proovin oma hingamisega ta väikeste norsatuste rütmi tabada
20060104
kõige ilusamad sõjad
tänane postitus on vürtsitatud Asko Künnapiga. Tema teeb disaini-luule-raamatuid.
sa pead otsustama.
palun mulle üks rassolnik
üks kohv koorega
suures raamatukogus on toolid puust
eile oli seal Remsu täna Raudam
Toomas Raudam on hea kirjanik
Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
ma tahan pühitseda Viru hotelli.
Kõiges ta veripruunis kunstnahas
grillkanades ja kupeldajatest portjeedes,
tohutu suurtes seitsmekümnendates,
tõelise Borgese Hargnevate Teede Aias.
kumb siis noh ütle nüüd kumb
kas Skinner või Grotowski?
Pulver või Ojasoo?
tegelikult loomulikult wuolijoki niskamäe noorperenaine
ja toomela kognitiivne psühholoogia
ka sema/pork kliiniline
olen oma otsekohesuse peale pahane
ärritun kergelt ja liigselt
nii ongi mu telefon praegu mõeldud ainult kellaks
saatus saadab kommi
kui kõik saab läbi, siis saab minust raamatukogus istuja
sest keegi peab tegema
vaja on palju lugeda ja kõvasti haiseda
ainult prillides
sa pead otsustama.
On neljapäeva öö, Hansapank saadab teate:
Teie arvele ei mahu enam raha. Tehke midagi!
Hea Jumal, Sa näed ja Sa ei naerata.
esimese sõnad tulid nii umbes kell neliTeie arvele ei mahu enam raha. Tehke midagi!
Hea Jumal, Sa näed ja Sa ei naerata.
palun mulle üks rassolnik
üks kohv koorega
suures raamatukogus on toolid puust
eile oli seal Remsu täna Raudam
Toomas Raudam on hea kirjanik
Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
ma tahan pühitseda Viru hotelli.
Kõiges ta veripruunis kunstnahas
grillkanades ja kupeldajatest portjeedes,
tohutu suurtes seitsmekümnendates,
tõelise Borgese Hargnevate Teede Aias.
kumb siis noh ütle nüüd kumb
kas Skinner või Grotowski?
Pulver või Ojasoo?
tegelikult loomulikult wuolijoki niskamäe noorperenaine
ja toomela kognitiivne psühholoogia
ka sema/pork kliiniline
olen oma otsekohesuse peale pahane
ärritun kergelt ja liigselt
nii ongi mu telefon praegu mõeldud ainult kellaks
Ja ma tahan pühitseda Ülikooli Raamatukogu
kus eal ei leitud ainumast raamatut,
ei nähtud, haistetud, küsitud isegi,
küll kuulatati raudriiuleid relssidel liikumas,
tiritamses variandis Roosi Nimest
Ja ma tahan pühitseda Linnahalli
Aga siinkohal kaotan tõesti julguse
ja tunnistan üles - me vanemate põlvkond
pole eksinud või kadunud või kaotand,
nad on tavalised ohtlikud hullud.
Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
on kõik eelnenu nii püha, püha, püha.
öist sõnumit ma praegu ei saakus eal ei leitud ainumast raamatut,
ei nähtud, haistetud, küsitud isegi,
küll kuulatati raudriiuleid relssidel liikumas,
tiritamses variandis Roosi Nimest
Ja ma tahan pühitseda Linnahalli
Aga siinkohal kaotan tõesti julguse
ja tunnistan üles - me vanemate põlvkond
pole eksinud või kadunud või kaotand,
nad on tavalised ohtlikud hullud.
Nüüd, kui on nullindate esimene kevad,
on kõik eelnenu nii püha, püha, püha.
saatus saadab kommi
kui kõik saab läbi, siis saab minust raamatukogus istuja
sest keegi peab tegema
vaja on palju lugeda ja kõvasti haiseda
ainult prillides
"Kas tohin nüüd lahkuda, saabuda viimaks"
Sest mu tagaskätt visatud kindast
saab alguse kõige päheõpitum,
kõige ilusam sõda kõikide asjade vastu.
Sest mu tagaskätt visatud kindast
saab alguse kõige päheõpitum,
kõige ilusam sõda kõikide asjade vastu.
20060103
klassika
Ema sai söögi valmis ja ma siis lähen kööki ja vanaema hakkab ka oma toast köögi poole tatsama ja köögis siis telekas mängib ja telekast tuleb see Reporter ja seal räägitakse sellest, et Eestis tahavad samasoolised abielluma hakata ja siis kostub köögi ukselt: "Mis kurat! Kui muidu ei saa pistku endale kadakas püksi..."
kuidas teha suveteatrit
1. Otsi üles võimalikult eksootiline koht. Soovitavalt mingi vana heinaküün või karjalaut või lennuväli või miiniväli või saar või soo või auk. Seiklus ja keskkond on väga tähtsad! Ise tead, kas mõtled nii, et kas koht peaks asuma kuidagipidi Tallinnale nii haardeulatuses või mõtled nii, et eks see Eestimaa on nii väike, et küll need inimesed ikka kohale ronivad. Juba Peter Brook ütles, et olulised teatrisündmused toimuvad ikka mujal kui teatrimajades!
2. "Etendusi mängitakse vaid loetud arv kordi!"
"Pilet eelmüügist nii palju, kohapealt nii palju!"
"Igale etendusele lastakse vaid piiratud arv inimesi!"
3. Tee juba ette nii iseendale, kogu trupile, publikule kui kõigile, kõigile selgeks see, et tegelikult teeme suurt kunsti! Olenemata sellest, et suvel vajab inimene meelelahutust ja et seda me talle pakumegi, et tegelikult teeme seda kõike hoopis tähtsamate ja suuremate ideaalide nimel.
4. Jumala eest kirjuta midagi kokku, töötle, muuda, keera vint peale, sest teater on iganenud, teater vajab uusi ideid! Alguses on kõige tähtsam idee, pärast sisu. Inimestele peab meeldima su idee ja kui sa sinna sisu taha saad, siis on korras.
5. Kui projekt on hästi läbimõeldud, siis kõik on sellesse ette armunud! Kõik on sinu enda teha. Sa võid teiste poolt kirjutatavad arvustused ja emotsioonid enne valmis saada, kui proove asud tegema. Kõik oleneb sellest kui suurt kunsti sa teed. Inimesed on ju haritud, neid ei ole kerge mõjutada, suunata...
Kui Kristoga üks õhtu trollis olime, siis mõtlesime, et me teeme kunagi ka suvelavastuse. Teeme Sõpruse puiestee ja Linnutee ristil. Sest troll oli parasjagu sinna jõudnud. Mida me teeme, me veel ei tea...
2. "Etendusi mängitakse vaid loetud arv kordi!"
"Pilet eelmüügist nii palju, kohapealt nii palju!"
"Igale etendusele lastakse vaid piiratud arv inimesi!"
3. Tee juba ette nii iseendale, kogu trupile, publikule kui kõigile, kõigile selgeks see, et tegelikult teeme suurt kunsti! Olenemata sellest, et suvel vajab inimene meelelahutust ja et seda me talle pakumegi, et tegelikult teeme seda kõike hoopis tähtsamate ja suuremate ideaalide nimel.
4. Jumala eest kirjuta midagi kokku, töötle, muuda, keera vint peale, sest teater on iganenud, teater vajab uusi ideid! Alguses on kõige tähtsam idee, pärast sisu. Inimestele peab meeldima su idee ja kui sa sinna sisu taha saad, siis on korras.
5. Kui projekt on hästi läbimõeldud, siis kõik on sellesse ette armunud! Kõik on sinu enda teha. Sa võid teiste poolt kirjutatavad arvustused ja emotsioonid enne valmis saada, kui proove asud tegema. Kõik oleneb sellest kui suurt kunsti sa teed. Inimesed on ju haritud, neid ei ole kerge mõjutada, suunata...
Kui Kristoga üks õhtu trollis olime, siis mõtlesime, et me teeme kunagi ka suvelavastuse. Teeme Sõpruse puiestee ja Linnutee ristil. Sest troll oli parasjagu sinna jõudnud. Mida me teeme, me veel ei tea...
20060102
võidu keskendumine
Asjad, mis mind täna Rahvusraamatukogu humanitaarsaalis õppides ärritasid:
1) koledas dressipluusis imelike raamatuid lauale kuhjava vanamehe regulaarsed röhitsused
2) paarikaupa tolgendavad umbes põhikooli lapsed, kes vist olid tulnud koolivaheajal mingit kohustuslikku referaati tegema ja siis ei teadnud mis riiulilt peaks midagi võtma ja siis näppisid kõike
3) läptopide helid, osad inimesed naudivad helitaustu liiga egoistlikult
4) kauge, kuid lärmaka koopiamasina maailmalõpu ennustus
5) inimesed, kes arvavad et sosistades võib tõesti rääkida ja siis nad teistele mõeldes sosistavad nii tasa-tasa, aga see tasa-tasa sosin ongi just hullult ärritav
Aga ma lähen homme jälle. Mulle meeldib, et see sissepääsu juures passiv triipkoodi turvamees ütleb nii siiralt tere.
1) koledas dressipluusis imelike raamatuid lauale kuhjava vanamehe regulaarsed röhitsused
2) paarikaupa tolgendavad umbes põhikooli lapsed, kes vist olid tulnud koolivaheajal mingit kohustuslikku referaati tegema ja siis ei teadnud mis riiulilt peaks midagi võtma ja siis näppisid kõike
3) läptopide helid, osad inimesed naudivad helitaustu liiga egoistlikult
4) kauge, kuid lärmaka koopiamasina maailmalõpu ennustus
5) inimesed, kes arvavad et sosistades võib tõesti rääkida ja siis nad teistele mõeldes sosistavad nii tasa-tasa, aga see tasa-tasa sosin ongi just hullult ärritav
Aga ma lähen homme jälle. Mulle meeldib, et see sissepääsu juures passiv triipkoodi turvamees ütleb nii siiralt tere.
20060101
metsast sünnipäevale
Loomulikult ärkasin ma kõige esimesena. Maja on külm ja vesi on ära. Välismaalased, korraldajad ja korraldajate sõbrad veel magavad. Öösel me lõime Stasiga ühe šampusepudeli vastu aiaposti puruks, sest see pudel ei avanenud. Killud toovad õnne. Muidu mulle üldjuhul siin ei meeldi. Ma ei suuda suhelda ja nautida inimesi. Ja kui mõtlne seda, et see inimeste kartus minus ainult süveneb, et siis varsti võib ollagi kõik. Lõpetangi ära. Kell on varsti kümme.
Ma olen väga produktiivne kirjutaja. Täna hommikul olen ma kirjutanud vähemalt kaks pikka kirja. Ma laman ja lasen kõigel tulla. Sõnad kajavad kaunilt ja ma tunnen end siiralt, kui neid ühendan. Ma unustan nad peaaegu kohe, tõusen üles ja hakkan elama. Elu käib päevas, tulevikus ja surmas. Ainuke asi, mis on suur ja tähtis ongi vist see, et mitu kirja jõuan ma enne surma valmis.
Ma loodan, et hakkame varsti sõitma. Täna on mul veel vaja minna sünnipäevale. Kui Kätuga eile tulime, siis kruusateed olid väga libedad ja korra panime natuke ka kraavi. Ja pärast seda kraavi olime rohkem erutatud ja üks suur teekõrval olev kuusk tundus distantsilt mingi kollina kuskilt Sõrmuste Isanda filmist. Inimesed ärkavad ja aasta hakkab peale. Külmalt algab, soojalt lõpeb. Igaüks las kirjutab ise endale horoskoobi.
Me viisime täna Agnesega Matile punase küünla. Ilus oli vaikne Metsakalmistu oma hämaras sätendavate küünaldega. Mati arvas, et inimene, kes end arukaks peab võiks kõigepealt olla lugenud näiteks neid raamatuid:
Robertson Davies: Viies osaline
Margaret Atwood: Kassisilm
Stephen King: Misery
Ruth Rendelli peaaegu kõik krimkad
Eugenio Barba: Paberilaevuke. Sissejuhatus teatriantropoloogiasse.
Simone de Beauvoir: Teine sugupool
Patricia Highsmithi kõik Ripley-romaanid
Umberto Eco: Reis hüperreaalsusse.
Roosi nimi
Baudolino
Jacques Vallee: Võõrkontakti juhtumid
Sigmund Freud: Ahistus kultuuris
Virginia Woolf: Oma tuba (LR)
John Fowles: Liblikapüüdja
Prantsuse leitnandi naine
Maag
Eebenipuust torn
Timothy Garton Ash: Oleviku ajalugu
Nigel Rees: Head kombed
George Orwell:1984
Vaala kõhus
Loomadefarm
Carl Gustav Jung: Tänapäeva müüt
Clarissa Pinkola Estes: Naised, kes jooksevad koos huntidega
Jaah Kaplinski:Jää ja Titanic
Teekond Ayia Triadasse
Võimaluste võimalikkus
See ja teine
Usk on uskmatus
John Le Carre: Spioon, kes pääses külma käest
Meie mäng
Väike trummitüdruk
Plekksepp, rätsepp, sõdur, nuhk
Õilis koolipoiss
Salajane sõda
Andre Maurois: Kunst elada
Gunnar Aarma: Mida paljud ei tea
Graham Hancock: Jumalate jäljed
Gabriel Garcia Marquez: Armastus koolera ajal
Sada aastat üksildust
Angela Carter: Õhtud tsirkuses
Michel Harner: Shamaani töö
Thierry Huguenin: Viiekümne neljas
Milan Kundera: Olemise talumatu kergus
Juan Luis Borges: Aleph
Kunsttükid
Hargnevate teede aed
Jiddu Krishnamurti: Vabanemine teadaolevast
Iris Murdoch: Must prints
Meri, meri
Carlos Castaneda: Teekond Ixtlani
Max Frisch: Homo faber
Stiller
Minu nimi olgu Gantenbein
Montauk
Peter Handke: Tõelise tunnetuse hetk
Franz Kafka: Loss. Ameerika. Protsess
Hiina müüri ehitamisel
Juri Lotman: Semiosfäärist
Kultuur ja plahvatus
Kultuurisemiootika
Kurt Singer: Näita üles kodanikujulgust
Johann Huizinga: Mängiv inimene
Günter Grass: Plekktrumm
Rainer Maria Rilke: Malte Laurids Brigge ülestähendused
Sigmund Freud: Ahistus kultuuris
David Thoreau: Walden
Hermann Hesse: Klaaspärlimäng
Stepihunt
Fantaasiad
Siddharta
Claude Levi-Strauss: Nukker troopika
Metsik mõtlemine
Natalie Zenon Davis: Martin Guerre´l tagasitulek
Thomas Mann: Doktor Faustus
Novellid
Võlumägi
Primo Levi: Kas see on inimene
Henry James: Kruvi keere
Alain Bescanon: Sajandi õnnetus
Hermann Melville: Moby Dick
Saul Bellow: Herzog
Mr. Sammleri planeet
William Faulkner: Augustivalgus
Fjodor Dostojevski: Kurjad vaimud
Idioot
Ortega-y-Gasset: Masside mäss
Ise olen lugenud neist raamatutes umbes kuute, seitset. Ei oleks igasuguseid koole, siis saaks ennast harida.
Ma olen väga produktiivne kirjutaja. Täna hommikul olen ma kirjutanud vähemalt kaks pikka kirja. Ma laman ja lasen kõigel tulla. Sõnad kajavad kaunilt ja ma tunnen end siiralt, kui neid ühendan. Ma unustan nad peaaegu kohe, tõusen üles ja hakkan elama. Elu käib päevas, tulevikus ja surmas. Ainuke asi, mis on suur ja tähtis ongi vist see, et mitu kirja jõuan ma enne surma valmis.
Ma loodan, et hakkame varsti sõitma. Täna on mul veel vaja minna sünnipäevale. Kui Kätuga eile tulime, siis kruusateed olid väga libedad ja korra panime natuke ka kraavi. Ja pärast seda kraavi olime rohkem erutatud ja üks suur teekõrval olev kuusk tundus distantsilt mingi kollina kuskilt Sõrmuste Isanda filmist. Inimesed ärkavad ja aasta hakkab peale. Külmalt algab, soojalt lõpeb. Igaüks las kirjutab ise endale horoskoobi.
Me viisime täna Agnesega Matile punase küünla. Ilus oli vaikne Metsakalmistu oma hämaras sätendavate küünaldega. Mati arvas, et inimene, kes end arukaks peab võiks kõigepealt olla lugenud näiteks neid raamatuid:
Robertson Davies: Viies osaline
Margaret Atwood: Kassisilm
Stephen King: Misery
Ruth Rendelli peaaegu kõik krimkad
Eugenio Barba: Paberilaevuke. Sissejuhatus teatriantropoloogiasse.
Simone de Beauvoir: Teine sugupool
Patricia Highsmithi kõik Ripley-romaanid
Umberto Eco: Reis hüperreaalsusse.
Roosi nimi
Baudolino
Jacques Vallee: Võõrkontakti juhtumid
Sigmund Freud: Ahistus kultuuris
Virginia Woolf: Oma tuba (LR)
John Fowles: Liblikapüüdja
Prantsuse leitnandi naine
Maag
Eebenipuust torn
Timothy Garton Ash: Oleviku ajalugu
Nigel Rees: Head kombed
George Orwell:1984
Vaala kõhus
Loomadefarm
Carl Gustav Jung: Tänapäeva müüt
Clarissa Pinkola Estes: Naised, kes jooksevad koos huntidega
Jaah Kaplinski:Jää ja Titanic
Teekond Ayia Triadasse
Võimaluste võimalikkus
See ja teine
Usk on uskmatus
John Le Carre: Spioon, kes pääses külma käest
Meie mäng
Väike trummitüdruk
Plekksepp, rätsepp, sõdur, nuhk
Õilis koolipoiss
Salajane sõda
Andre Maurois: Kunst elada
Gunnar Aarma: Mida paljud ei tea
Graham Hancock: Jumalate jäljed
Gabriel Garcia Marquez: Armastus koolera ajal
Sada aastat üksildust
Angela Carter: Õhtud tsirkuses
Michel Harner: Shamaani töö
Thierry Huguenin: Viiekümne neljas
Milan Kundera: Olemise talumatu kergus
Juan Luis Borges: Aleph
Kunsttükid
Hargnevate teede aed
Jiddu Krishnamurti: Vabanemine teadaolevast
Iris Murdoch: Must prints
Meri, meri
Carlos Castaneda: Teekond Ixtlani
Max Frisch: Homo faber
Stiller
Minu nimi olgu Gantenbein
Montauk
Peter Handke: Tõelise tunnetuse hetk
Franz Kafka: Loss. Ameerika. Protsess
Hiina müüri ehitamisel
Juri Lotman: Semiosfäärist
Kultuur ja plahvatus
Kultuurisemiootika
Kurt Singer: Näita üles kodanikujulgust
Johann Huizinga: Mängiv inimene
Günter Grass: Plekktrumm
Rainer Maria Rilke: Malte Laurids Brigge ülestähendused
Sigmund Freud: Ahistus kultuuris
David Thoreau: Walden
Hermann Hesse: Klaaspärlimäng
Stepihunt
Fantaasiad
Siddharta
Claude Levi-Strauss: Nukker troopika
Metsik mõtlemine
Natalie Zenon Davis: Martin Guerre´l tagasitulek
Thomas Mann: Doktor Faustus
Novellid
Võlumägi
Primo Levi: Kas see on inimene
Henry James: Kruvi keere
Alain Bescanon: Sajandi õnnetus
Hermann Melville: Moby Dick
Saul Bellow: Herzog
Mr. Sammleri planeet
William Faulkner: Augustivalgus
Fjodor Dostojevski: Kurjad vaimud
Idioot
Ortega-y-Gasset: Masside mäss
Ise olen lugenud neist raamatutes umbes kuute, seitset. Ei oleks igasuguseid koole, siis saaks ennast harida.
